Mait Metsanurga maiselt matkalt.
1.
Kirjanik Mait Metsanurk põlvneb Hubelite perekonnast, kelle esiisade koduks oli Kärevere vald Põhja-Tartumaal. Ta isapoolsed esivanemad esindasid poliseid vabadikke, kes polnud kinnistatud kindla koha külge, ehkki mõisnikud tegid selleks katseid. Kirjaniku esiisa „Matzi Hans”, keda kirikukirjas kutsuti „Vahhi Hansoks”, pidas XVIII sajandi keskpaiku vabadikukohta Kärevere mõisa mail. Tema poeg „Vahhi Tõnno” (sünd. 1751) viibis 1795. a. revisjoni ajal redus, „war erlaufen gewesen”, nagu loeme Kärevere mõisa revisjonilehtedest. A. 1811 toodi paosolija Vahi Tõnu Käreverre tagasi, kus talle eluasemeks anti sünnikoht, Matsi vabadikutalu. Teoorjuse tulekul sai ta a. 1826 perekonnanimeks H u b e l.
Vahi Tõnu teine poeg Märt (sünd. 1796), pärastine Metsanurga vanaisa, lahkus 33-aastase täismehena Käreverest ja asus Kärkna valda Lähte külla elama, et seal pidada iseseisvalt Lähte talukohta. Nagu teadsid vanad inimesed aastakümnete eest kirjanikule kõnelda, olnud ta vanaisa väga elurõõmus, lõbus vestleja ja „seltskonna inimene”. Mõisas tegi ta puusepatööd ja oli vahel kutsariks. Lähte külast siirdus Märt Hubel a. 1850 mõisa soovil Saare tallu, mis asetses keset metsapadrikut soosaarel. Soo piiras kolmest küljest Saare talu ja selle kirdepoolsel piiril asetses Umbjärv. Kohaliku rahva jutustuse järgi tekkinud järv kauges minevikus raba põlemise tagajärjel.
60-aastasse ikka jõudnud vanaperemees Märt jättis talupidamise vanema poja Jaani juhtida. Kirjaniku isa Jaan Hubel, kes oli sündinud 8. jaanuaril 1822. a. Käreveres, kehastas tublit, tagasihoidlikku ja vaikseloomulist töömeest. Ta oli vähesõnaline, aga oma otsustes kindel ja järeleandmatu. Talutööd rühkis ta teha väsimatult ja oli igal pool esimesena väljas. Kui isa sattus jutuhoogu, siis oli tal palju huvitavat jutustada, mida lapsed kuulasid teritatud kõrvu.
Jaan Hubeli teine naine, kirjaniku ema Lovisa (sünd. 7. IV 1835) pärines Elistverest Veltmannide sugukonnast. Ta oli tundeõrn, lauluandeline ja jumalakartlik. Emalt päris Metsanurk emotsionaalselt reageeriva kirjanikuhinge ja muusikaande, isalt aga blondika näojume ja fabuleerimisoskuse.
Saarel oli läinud sajandi viimase veerandi algul veel vana korstnata talumaja, millel oli kaks väikest kambrit, suur rehetuba ja rehala. Talvel kippus ruum ses madalas taluhütis 11-liikmelisele perekonnale kitsaks jääma. Pada, milles keedeti kogu perele toitu, rippus ahjusuu ees koogu otsas.
Jaan Hubel oli nagu ta isagi osav puusepp, kes tegi ise kirve ja höövliga kõik talu puutööd. Tema hoolitsusel olid Saarel puunõud, tarberiistad, vankrid ja reed alati korras. Ema laulis ühes vanemate tütardega talveohtuil voki vurina ja kangastelgede loksatuste saatel.
2.
Mait Metsanurk sündis 7. novembri hommikul 1879. a. Saare taluperemehe üheksanda ning noorima lapsena. Nimepanemisel, mis aset leidis sama kuu 18. päeval, olid vadereiks Orge koolijuhataja abikaasa Jetta Kaal, tulevane Saadjärve vallavanem Hans Veltmann ja Jaan Tallmeister Tartust. Kui väike Eedi alles kandis allapoole põlvi ulatuvat seelikut, suri 1882. a. detsembris ta unistusliku pilguga ja kirjanduslike huvidega 17-aastane vend Märt kopsutiisikuse. Kirjanik mäletab venna kirstupanekut põlevate küünalde valgusel kui oma varaseimat lapsepõlvemälestust, mis aegade kuludes pole ununenud. Lapsepõlves mängis Saare Eedi omavanuse seltsilise puudumisel enamasti üksinda. Suuremaks sirgudes hakkas ta karjas käima, Karjasesuved olid talle igavad, sest ta ei leidnud endale kohast tegevust. Vend Kusta kõrval, kes oli temast kolm aastat vanem, õppis ta nagu iseendast viieaastaselt lugema. Omandanud lugemisoskuse, kiindus Eedi raamatuisse, millede muinasioolised sündmused panid liikvele ta fantaasiamaailma.
Kaheksandal eluaastal hakkas Metsanurk nn. „väikese näitajana” kord kuus käima Orge vallakoolis, mis asetses soo taga raudteetammi ääres. Kirjaniku esimene kooliaasta oli seotud vapustavate sündmustega, mis tähistasid ta eluvintsutuste algust. Juba esimesel koolipäeval tõreles teda koolikatsuja pastor E. Wegener, et ta kodus piiblilugude asemel oli lugenud patuse loriga täidetud juturaamatuid. Siitpeale hakkas Metsanurga hinge sugenema vastumeelsusetunnet kirikutegelaste vastu. Veel enam masendas ta meeli isatalu mahapõlemine 1887. a. detsembris ja sellega kaasaskäiv kodutusetunne, mis halvas kogu perekonna töötahet. Et seda rusutud meeleolu leevendada, laskis vanim vend Johan (sünd. 24. V 1863), kellele isa oli usaldanud talu juhtimise, uue elumaja ehitada. Kuigi Johan kui kõrgekaarelise kujutluslennuga noorperemees oli unistanud avarast taluelamust, ei saanud ta seda ajakiiruse ja rahanappuse tõttu teostada. Suvel aga ehitati Johani ettepanekul Saarele mõisa taoline laut, mille pööningule võidi soita põhu- ja heinakoormatega.
Kümneaastaselt võeti Metsanurk Orge vallakooli õpilaseks vastu. Õppimine ei tekitanud talle mingeid raskusi, aga läbisaamine kaasõpilastega polnud igakord kõige parem. Suuremad poisid ei sallinud nutikat Saare talu noorimat poega, kes teadmistelt neist silmahakkavalt ees oli, nad hakkasid teda vahetundides kiusama ja narrima. Pärast koolikursuse lõpetamist oli Metsanurk paar aastat Orge koolis juhatajal abiks lapsi õpetamas. Sellal tõlkis ta mõned Krõlovi valmid eesti keelde ja sai nende eest kiita.
Vallakooliaastail luges Metsanurk tähelepandava innuga kirjandust. Isatallu oli tellitud „Olevik”, mida ta tähest täheni läbi luges, mõnedki palad mitmele korrale. Orge koolis oli kaunis mahukas raamatukogu, mis mõne aastaga läbi loeti. Sügavamalt jäid talle meelde Saali ajaloolised jutustused, Vilde „Töömehe tütar” ja Gogoli eestindatud „Taras Bulba”. Schnakenburgi kirjastuse nimestik aitas ta igatsust kirjanduse järele veelgi suurendada.
Oma esimeseks suurkooliks peab Metsanurk isatalu tagakambrit, kuhu vanima venna Johani kutsel kogunesid puhkepäeviti ümbruskonna arenenumad mehed, et lugeda ajalehti ja populaarteaduslikku kirjandust ning arutleda poliitilisi päevaküsimusi ja maateaduslikke probleeme. Mõttevahetuse algatus oli harilikult Johani kui rohkemlugenu käes. Harilikult jutustas tema, teised kuulasid ja avaldasid oma arvamusi.
3.
Linna kihavasse ellu ja vaimuvärskendavasse õhkkonda sattus Metsanurk 15-aastase noorukina, kui ta taluperemehest venna Johani ainelisel toetusel astus Tartu venekeelsesse linnakooli, mis töötas praeguse XV algkooli ruumes Riia tän. 99. Esialgu tundis uustulnuk end linnakeskkonnas saamatuna, aga varsti ta muganes muutunud oludega ja leidis endale koolikaaslaste hulgast sõpru. Linnakoolis oli Metsanurk suuresti huvitatud vene kirjandusest, eriti Lermontovi ja Puškini luuletöödeist. Ta kirjutab: „Üheks suveks anti pähe õppida „Kaukasuse vang”. Õppisin seda augusti lõpul ja septembri alul, põllutöö kõrval, ja sellest ajajärgust on mul ilusam mälestus jäänud. Lermontovi „Mtsõrit” katsusin tõlkidagi, aga see käis mulle üle jõu”. Linnakooliaastail õppis Metsanurk ka viiulimängu, mis teda juba lapsena oli meelitanud. Ta õpetajaks oli muu seas tuntud viiulikunstnik Ed. Sõrmus. 1897. a. suvel oli tulevane kirjanik Äksis leeris, kus ta osutas pastor L. Greinerti hinnangu järgi häid teadmisi usuõpetuses.
Isatalu, kust Metsanurk sai toidumoona, tabasid järsku suured kaotused. Ootamatult suri 8. sept. 1895 Saare talu peremees, vanim vend Johan, ja paar aastat hiljem, 9. aug. 1897 kirjaniku isa Jaan. Talu läks keskmise venna Kusta kätte (sünd. 3. XI 1876), kes oli alles küpsemiseas ega omanud mingeid kogemusi talumajapidamise juhtimiseks. Ilma jäänud kodusest toetusest, lahkus Metsanurk koolist ja teenis endale ülalpidamist üksluise kantseleitööga. Siis õnnestus tal koolivennalt laenuks saada vähekese raha, ta astus uuesti kooli ja lõpetas selle 1899. a. kevadel. Kuna üldhariduslik linnakool ei avanud teed kutselisele tegevusele, õppis Metsanurk ühe aasta pedagoogilistel kursustel, kus ta omandas algkooliõpetaja kutse.
Vahepeal arenesid kodutalus sündmused majandusliku kokkuvarisemise suunas. Noorperemees Kusta, kes polnud suuteline talu korras hoidma, sattus pärandusosade väljamaksmisel rahalistesse raskustesse ja talu müüdi 1907. a. oksjonil naabertalu peremehele Jaan Klaosele. Kusta Hubel jäi kolmeks aastaks Saare talu rentnikuks, et 1910. a. kevadel jäädavalt sealt lahkuda.
Pärast linnakooli lõpetamist andis Metsanurk Tartus viiulitunde ja täiendas oma teadmisi autodidaktina. Ta huvide tulipunktilises keskuses olid niihästi poliitilised kui ka teaduslikud probleemid. Poliitikas oli ta Jaan Tõnissoni rahvuslike põhimõtete pooldajaid, teaduses jälgis ta loodusfilosoofilisi küsimusi.
Käesoleva sajandi hakul sõnastas Metsanurk oma esimesed kirjanduslikud katsed, nagu ta kirjutab: „Need olid realistlikud kirjeldused (mitte jutustused) mõnest linnaaguli korterist, mida olin näinud ja mis oma viletsusega mind üllatasid. Peale selle algasin, kui ma ei eksi, 1902/1903. a. talvel pikemat romaani”.
Tundes endas sisemist kutsumust pedagoogilise tegevuse järele ja tahtes üle saada ainelisest puudusest, siirdus algaja kirjanik 1903. a. sügisel Võrru algkooli õpetajaks. Ülekäte läinud provintsilinna poiste distsiplineerimine oli üsna pingutust nõudev töö, mis väsitas ja sundis kirjanduslikest harrastustest vahetevahel loobuma. Väikeses Võru linnas, kus vaimse elu tuiksoon pulseerus vaevalt märgatavalt, luges Metsanurk palju kirjandust ja sepitses proosakatseid, millest mõned ilmusid „Postimehe” ja „Linda” veergudel. Õpingute jätkamise kavatsusega lahkus ta 1904. a. lõpul Võrust ja tuli Tartu tagasi. Kuigi Metsanurk püüdis ülikooli pääseda, ei lubanud seda piiratud majanduslikud võimalused. Olles suurte intellektuaalsete huvidega, ei väsinud ta millalgi oma keelteoskust täiendamast ega silmaringi avardamast iseõppimise teel. Vene ja saksa keele hea mõistmine võimaldas tal tutvuda maailmakirjanduse paremikuga, prantsuse keel viis ta kokkupuutesse romaani kultuuriga ja soome keele vähene tundmine lähendas teda vennasrahva vaimulätteile.
4.
1905. a. revolutsiooni mõjul taandus Metsanurk ühes noorema haritlaspõlvega üha enam Jaan Tõnissoni kodanlikust poliitikast ja kaldus radikaalse voolu mõjupiirkonda. Ta sümpaatia kuulus sotsiaalselt kannatavale ühiskonnakihile, kelle eluvintsutusi ja allajäämist olude ränkusele ta oli tundma Õppinud Vilde, Särgava, Maupassant’i ja Zola naturalistlike teoste kaudu. „Noor-Eesti” rühma programmiline pateetika haaras vähe tagasihoidlikku Metsanurka, kes eelistas loomulikkust estetismile ja tavalist väljendusviisi stiliseeritud vormile.
Saanud ajalehtede toimetajaile tuntuks oma proosakatsetega, tuli Metsanurgal vastu võtta kutse ajakirjanduslikule tööpõllule. Lühikest aega töötas ta H. Laasi „Vabaduse” toimetuses Tartus ja astus 1906. a. Jaak Järve vabavaatelise „Virulase” teenistusse Tallinna. Esialgne töö ajalehetoimetustes oli tal vajalikuks eelharjutuseks pärastiseks kirjanduslikuks loominguks. Jälgides Tallinnas lavaetendusi ja kirjutades „Virulasele” teatriarvustusi, sai ta äratusi näidendite koostamiseks. Tema esikdraamaga „Päikese tõusul”, mis pole veel trükis ilmunud, avati „Estonia” kutseline teater. Kui „Virulane” ja selle järglane „Õigus” läksid saksameelse toimetaja omanduseks, lahkus Metsanurk ühes teiste toimetusliikrnetega, et hakata välja andma uut päevalehte „Tallinna Teataja”, mille peatoimetajaks oli K. Päts (1911- 1917) ja pärast seda kuni 1920. a. Metsanurk. „Tallinna Teataja” toimetajana mõisteti ta enamlaste tribunali poolt 1917. a. detsembris kaheks nädalaks türmi. Ajakirjanduslik tegevus pakkus majanduslikult küll muretut elu, aga pidurdas tunduvalt ilukirjandusliku produktsiooni pinget.
Metsanurga perekondlik elu on olnud hingeliselt heitlusrohke. Kirjanik naitus 20. sept. 1908. a. Alma Aavikuga, kellest ta lahutati 26. sept. 1912 Eestimaa Konsistooriumi otsusega. Metsanurga teisest abielust (1916-1936) Vanda Hildegard Reichenbachiga on sündinud tütred Ester (21. V 1916), praegune loodusteaduse üliõpilane, ja Saare (27. III 1923), kes õpib Tallinna tütarlastegümnaasiumis.
Metsanurk on pidevalt kuulunud koguduseliikmete hulka, ehkki ta harva jumalateenistustel käib. Protestantliku liikumise elevuslikel aastail astus Metsanurk ajakirja „Agu” toimetajana Tallinna Pühavaimu kogudusse, jäädes siiski passiivseks pealtvaatajaks. Seda suurema andumusega on ta lugenud usuteaduslikku kirjandust, alates müstik Thomas a Kempis’e meditatsioonidekoguga „De imitatione Christi” ja lõpetades Thiel’i moodsa usufilosoofilise teosega „Jesus Christus und die Wissenschaft”. Ei saa ka nimetamata jätta tema tähelepandavat huvi ajalooteaduslike teoste vastu.
Kirjanduspoliitilisel võitlusareenil on Metsanurk enamasti esinenud algatajate ja organiseerijate ridades. Ta on aktiivse juhatusliikmena tegutsenud Eesti Rahvahariduse Seltsi Kirjanduse Haruseltsis, Tallinna Kirjanduse Seltsis, Eesti Kirjanike Liidus, Raamatuaasta Peakomitees ja paljudes muudes organisatsioones. Laialdase seltskondliku tegevuse tagajärjel on Metsanurk võinud elavalt reageerida muutuvaile ajanähtusile.
Mait Metsanurk on neid sotsiaalsete kalduvustega kirjanikke, kes ühiskondlikke kohustusi on kõrgemaks pidanud kui oma isiklikku heaolu.
K. Mihkla
Eesti Kirjandusest nr. 11/1939
