Valik prantsuse esseid.
Koostanud ja tõlkinud A. Aspel. Maailmakirjanduse seeria nr. 5. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1988.
Eritlus on nii ürgne tung inimeses, et sellest kõneleb juba lapse taltsutamatu lust oma mänguasja tükkideks teha ja uurida, mis seal „sees” on. Sama intellektuaalne uudishimu avaldub hiljem ka mõistete lahtiharutamises ja jälgimises kõige peenemate kiududeni. Ja pole kahtlust, et selles toimingus eneses peitub suurem lõbu kui ta tagajärgedes. See käib ka käesoleva raamatu kohta: jälgides neis esseedes analüütilisi mõttekäike, tunneme teatavat lõbu neist mõttekäikudest enestest, ilma et nad tarvitseksid meid veendagi, kuigi usume, et nende näivaks sihiks on olnud lugejat veenda. Nii võivad siis need esseed ilma erilise takistuseta mahtuda „ilukirjanduse tõlkeseeria lahtrisse”, nagu tiitellehelt loeme, kõnelemata näit. La Bruyere’i karakterpiltidest, mis vastuvaidlematult kuuluvad ilukirjandusse.
Mis pakuvad siis nüüdsele lugejale need lühikesed palad, mida innukas ja asjatundlik koostaja on prantsuse sellekohasest rikkalikust kirjandusest välja noppinud? Kõigepealt küll suurt intellektuaalset lõbu mõttekäikudest enestest, analüüsist, tõendite selgest reastamisest, mõtete ilmekast formulatsioonist, nende ristlustest, vastuseadudest ja kõrvutamistest. Nõnda jälgime imetledes Pascali või Robespierre’i loogilist mõttearendust või Vauvenargues’i süllogisme, kuigi, mis seal salata, väga hästi tunneme ja teame, et ükski arutlus ei suuda kedagi veenda, kui mõte iseenesest pole juba veenev.
Hoopis teise mulje saame siis, kui osavate mõttekäikudega seltsivad tähelepanekud ja kogemused, kui mõttetarkust täiendab elutarkus, diskursiivset mõtlemist intuitsioonivälgatus. Kui paljudel analüütilistel vaimudel, nende hulgas ka Pascalil kõige ta subtiilsuse ja siira usutunde peale vaatamata ikka tugev kalduvus jääb laskuda – antagu mulle andeks see ketserlus! -tarbetuisse targutustesse, siis Montaigne’i taoline suurus paelub meid oma lopsaka ja täisverelise elutundega, elulähedusega ja isegi ilmekate lisanditega antiikseilt autoreilt. La Rochefoucauld ei kütkesta meid mitte niivõrd oma valmisliistuga – egoismi nägemisega kõigis inimtoiminguis kui just väärikate tähelepanekutega psühholoogia alalt (näit. kuivõrd lähedalt teineteisega on seotud argus ja heroism, ihnsus ja pillamine jne.). Samuti A. France’i säravat arutluskunsti rikastab ta suur eruditsioon ja kogemusteküllus.
Seevastu esseed, milles laskutakse vaatlema päris ajalikke ja mööduvaid küsimusi ja andmeid, ei paku enam nii suurt huvi, nii Boileau ja d’Alembert’i poleemilist laadi kirjutised, Buffoni tänapäev juba vananenud kosmosepilt, kuigi selle esitus on poeetiline, voolav ja ülevalt külm, samuti Michelet ajalooline kujutus, mis ei näi hästi mahtuvat essee mõiste alla selle sõna kitsamas tähenduses.
Sisuliselt käsitlevad valitud esseed kõige mitmekesisemaid aineid, aga enamik neist koondub ikka inimese mõistmise või kultuuriküsimusie ümber. Olgugi kirjutised ise aastasajad vanad, ei ole nad oma aktuaalsusest kuigi palju kaotanud, kuna inimese tuum pole selle aja sees palju muutunud. Muidugi niisugused kompleksid nagu pärispatt ja lunastus, mis moodustavad paljude prantsuse esseistide mõtlemistelje ja mis on katoliiklikus mõtteviisis veel tänapäev tähtsad, on meie mentaliteedile kauged, aga pole vananenud ega meilegi võõrad Montaigne’i mõtisklused üksindusest, omandusest, inimese väärtusest („Kas teate, miks te peate teda suureks? Te loete kaasa ta kontsade kõrgust”), samuti mitte arutlused või mõtteterad egoismist, fanatismist, mõttevabadusest ja paljudest muudest kultuuriküsimustest.
Ja huvitav: mida pikem ja asjalikum arutlus, seda enam kannab ta vananemise märke, nii pea aga kui mõte koomale tõmbub, aforismiks, mõtteteraks tiheneb, vanasõna napi ilme võtab, on ta alati uus ja värske.
Peame täit tunnustust andma A. Aspelile kui raamatu koostajale. Ta on esseiste ja esseid valinud suure hoolega ja asjatundmisega, eelistades sageli nende esinduslikkust oma maitselegi, kui vaja; iga autori on ta varustanud sisuka sissejuhatusega, kogu raamatu aga väga tiheda ja sügava eessõnaga. Muidugi võib siin küsimusi keelele kerkida, näiteks: kui essee piirkonda on nihutatud ka arutlus või kõne kui sõnakunsti eriliigid, miks pole siis ruumi antud Descartes’ile, või Bossuet’le ja Lamennais’le; miks on Vauvenargues’ile nii ohtrasti ruumi lubatud, aga Chamfort ja Rivarol välja jäetud jne. Aga ma tean, isegi parima valiku juures on selliseid etteheiteid teha liiga kerge, et nad suuremat kaaluks.
Mis puutub tõlkesse, siis on siin olnud tegemist raskustega, mis nii kergesti polegi ületatavad. Kolme- või neljasaja aasta eest oli paljudel sõnadel hoopis teine tähendus või varjund kui tänapäev, mõni essee otse baseerub abstraktsete sünonüümide juuspeenel vahetegemisel, kus väike vääratus võib mõtte hoopis rappa viia. Ent seda laadi karide vahelt on A. Aspel õnnelikult välja tulnud. Käesolev teos näitab igatahes, et meie keel oma praegusel arenguastmel on täiesti küps, et väljendada ka kõige subtiilsemaid mõttevarjundeid. Siiski siin-seal on sisse lipsanud liigseid gallitsisme, mis arusaamist raskendavad („mitte seda, et…, aga” pro „. ..vaid”; „voila” on tõlgitud „vaat”, „aussi” lause algul „ka” (pro seepärast, niisiis); raamatu alguosas on „tourments” vasteks võetud „turmad” pro „piinad” jne.). Üldiselt ladusate ja küllalt ka eestipärastatud esseetõlgete hulgas riivab meid teatav lohakus Baudelaire’i „Valik lohutavaid maksiime armastusest” tõlkimisel, mistõttu esineb rohkesti puudulikke, vahel ka arusaamatuid kohti, ka eksitavaid trükivigu („Vanad adoniseeruvad” pro „mukivad ennast”; „tahmastagem kähku oma kortsud” pro „tehkem omale söega kortsud”; „eitamata väljalöögi osa, mis oleks võimatu” pro „välgulööke eitamata, mis…”; „sümpaatiad, mida on õgvendanud Lavater” pro „…nagu neid on uurinud (kinnitanud) L.”; „sest teie riskite suuresti, kui te rõugearmiline armuke teid reedab, arvates võivat lohutada mitte-rõugearmilise naisega” pro: „sest kui teie rõugearmiline armuke teid reedab, siis võite viimaks kergesti lohutust leida ainuüksi rõugearmiliselt naiselt” jne. (lk. 241-245).
Kogumulje Valikust on siiski hea. Teos nõuab aeglast ja järelemõtlevat lugemist, siis ta üksnes ei ärata mõtteid, vaid õpetab ka hindama mõtete otstarbekat, tihedat ja vaimukat väljendust.
Kui sesse Valikusse on koondatud ilmekamad ja esinduslikumad leheküljed Montaigne’ist A. France’ini (muide mõlemad ses kogus kõige jõulisemad, eruditsioonirikkamad ja huvitavamad), siis loodame, et sellele kunagi järgneb teine köide tänapäeva nimedega ja veelgi aktuaalsemate esseedega.
Vahest õhutab see teos ka meil julgemalt viljelema essee-žanri ning avaldama julgemalt mõtisklusi, aforisme, mõttepäevikuid, nagu seda tänapäev peagu iga nimekas prantsuse kirjanik heaks tooniks peab. Sest tõepoolest, oleme üldiselt oma esseistikat liiga madalalt hinnanud. Isegi Juhan Luiga, meie säravaim esseist, pole veel küllalt üldist ja väärikat hindamist leidnud.
J. Semper
Loomingust nr. 4/1939
