Südasuvi.
Johannes Schütz: Südasuvi. Noor-Eesti Kirjastus Tartus 1934. 74 lk. Hind 2 kr. 75 s. H. Mugasto originaalpuulõiked ja kaas.
Oma eelmistes valimikes on Schütz alati pakkunud vaheldusrikkamat värssi – niihästi subjektiivsemas, rahutus kui ka „objektiivsemat”, rahulikku kujutamist taotlevas laadis. „Südasuves” aga pääseb täielikku ülekaalu Schützi kalduvus „klassikalise”, jaheda kujutamise poole. Jahenemisprotsess on Schützi luules kestnud pidevalt tema esimesest värsikogust alates, kuigi vahepeal „Maha rahu!” tõusetas uue tugevama rahutuslaine.
„Südasuve” mõõtuandvat osa iseloomustab ühtlase distsipliini ja „kombelisuse” taotlus. Näib, nagu hoidutaks siin otse häbenedes vähegi silmapaistvamatest tundmuseavaldustest, vääratustest „vastutustundeta kirgede” valdkonda. Ka 18. sajandi puht-kirjeldav luule mõjub enamasti tundeküllasena „Südasuve” jahedate kujutiste kõrval. Ometi ei saa öelda, et Schützi realistlikud värss-skitsid elust oleksid tingimata vähem lüürilised kui mõni magusalt maaliv looduseluule. Schützi praeguse luule sümpaatseim lürism sisaldub elust esiletõstetud reaalsuselementides ja sõnastuse kargemeeleolulises, selges joonistus-impressionismis. Paremad sedalaadi asjad on enamik pilte tsüklis „Vana Tallinn” ja „Tares” – žanristseen leiväküpsetamisest rehetoas vihmasel õhtul; ka „Kroaatia motiive 2″ jääb meelde oma energilisema muljeterikkusega. Säärased pildid saavutavad oma eesmärgi ilma tavalise lüürika „iluravita”. Nad sisendavad elu- ning töölähedast maailmataju,. mis suhtub tegelikusse otseselt ja ka aktiivselt.
Kahjuks ei saa öelda, et suurem osa „Südasuvest” küüniks sellise või üldse tugevama mõjuni. Autor ei otsi eriliselt paljuütlevaid väljalõikeid tegelikkusest, või kui kujutamiseks valitud reaalsusmaterjal ongi iseenesest avar, uudne või eksootiline, siis visandlikul värsistamisel on välditud ekspressiivsemaid jooni, eredamat värvingut. Kõike hoitakse kaines ning ühtlasi kerges must-valge graafika stiilis, mis jääb ühevõrra kaugele naturalistlikest tendentsidest kui ka konstruktiivsest mõtestusest. Põhiline loidus aga, millest järgnevad teised, on „Südasuves” see, et autor ei püüagi intuitiivselt süveneda tegelikkusse, et näha ja näidata seda isikupärasemal, uusi ja keskpärasest tugevamaid tunnetusi avaval kujul. Ilmsemaks erandiks sellest üldlaadist on ainult „Hüpe kõrgusesse”, kujutis autosõidust Dalmaatsia mägedesse, ja kohati vahest ka „Pööriööl”, mis mälestab võitlust „landeswehr’iga”. Mõlemas leidub värskema nägemisviisi kõrval ka enam tundmust kui eespool esiletõstetud paremaiski realistlikes visandeis ja žanripiltides. Teatava tundetemperatuurita, teatava „romantikata” on luules üldse raske „sisustada” reaalsust, näidata teda huvitavamal kujul, kui seda suudab ajalehemees või fotograaf.
Teatavasti küünib Schütz oma realismilüürikaga andma mõjuvat luulet ka ilma tundeeksaltatsioonita ja romantilise atmosfäärivärvinguta. Seda näitavad tema eelmised kogud ja osalt praegunegi. Kuid „Südasuves” pole nõudlikumaid ülesandeid sel alal endale üldse võetud. Eri elamuse või mõtte juhtel tervikuiks korrastatud piltide asemel pakutakse enamasti vaid jalutuskäikudelt ja reisudelt saadud muljeid, mis seonduvad luuletisteks üsna lõdvalt. Kui „Vana Tallinna” 14 pilti võtta ühe luuletusena, siis see on küllaltki ilmekas ja oma ainet ümberhaarav – ent just säärasel juhul ei pääse tervik hõredusist ja konstruktiivsema mõtestuse puudusest. Mujal on kujutistes veel vähem näha selgroogu. Vagunielamusi sõnastav impressionistlik luuletus „Kiirrongis” on tõesti väheütlev Budapesti reisi kohta; „Dalmaatsia rannal” ei vasta pealkirjaga äratatud lootustele; nõrk on maaidüll „Keset päikest”. Sääraste asjade lugemisel peab otsima huvitavamaid ridu, püüdma kaasa tunda luuletajaga, selle asemel, et lasta end kaasa kiskuda. Ennemini paelub tähelepanu päris „endisaegne”, klassiline eksotism kujutises „Vana türklane”.
Kahtlemata suudaks Schütz luua palju põnevamat, kui ta oma ande tugevamat külge, nimelt realistlik-lüürilise kujutamise võimet, kasutaks suuremate, kas või eepiliste ülesannete teostuseks. Tootes selle asemel programmilist pateetikat, nagu lõppluuletuses „Virgu uueks tõusuks, rahva süda”, igatahes ei osutata teeneid kodumaale ega luulele. Ka otsesem mõttelüürika ei tundu olevat Schützi ala: sellekohased elemendid tiitelluuletuses „Südasuvi” jäävad nüridaks; ennemini üllatab huumorivälgatus eelviimases reapaaris.
Välgatuste kaupa, tihti vaid poolmõistu, reageerib autor üldse ses kogus teatavaile nähtusile, millega ei lepi ta maailmavaade. Küllalt sagedasti tõstetakse mõni seik reaalsusest sugestiivseks möttesümboliks – kas vaevu aimatavalt või ilmsemalt. Nii sadamatulede puhul: „Üks tuikab punast, teine sekka valget – ent nende vahelt suundub õige tee”. („Vana Tallinn” 8).
Kui säärased leiud ergutavad lugejas huvi, siis vastupidiselt mõjuvad mõned kahvatud või esteetiliselt otse küsitavad stiilivõtted. Vaevalt sobib valimiku üldlaadisse „Vana Tallinna” tsükli lõpetamine reaga „ja mäel Linda pisaratest järv”. Kuivi abstraktistusi esindaks värss „ning vaatevõlu puutub tundemeelt”. Päris nõrgad oma reaalselt õigustuselt on poetiseeringud „kõrs voogab, lainetab ning laksub” ja „monoklitab silma / kui edev alpiin”. Mis peaks just alpiinidel tegu olema monoklitega?
Muide, realõppu „laksub” on autor vajanud riimiks sõnale „pilverakust”; moodustub huvitav kooskõla (luuletus „Keset päikest”). Suurem osa „Südasuve” riime ei püsi sel tasemel – on lepitud kuivadegi kõlavastetega. Schütz pole oma assonantsriimi harrastuses just agar edasi tungima kättevõidetud positsioonidelt või neid kindlustamagi. Kui riimitakse sagedasti ,kasak – tagant”, „liisk – diviis”, „verre – kergelt”, „valgus – jalust” (kahel viimasel juhul häirib ka erivus välteis), siis säärane vähenõudlikkus vormis aitab kaasa vaid vähenõudlikkusele luuletuste sisus. Kahjuks on Schütz „Südasuves” loobunud omapäraste stroofivormidega katsetamisest, mis pakkus mõndagi huvitavat ta eelmisis kogudes. Tema viimast raamatut valitseb nelja- ja viiejalaline jamb nelja-realistes stroofides; seda „vanamoelist”, laululist salmi pole aga kuigi sagedasti käsiteldud piisava meloodilise ja rütmilise painduvusega. Huvitavam on vaheldusrikas rütm luuletuses „Dalmaatsia rannal” 2; „Hüpe kõrgusesse” markeerib hästi meeleolu oma kahedaktülilisis järsult lõppevais ridades. Üldiselt saab Schützi kindlavormilise värsi rabedat muusikat nautida – ent see nõuab meelsat süvenemist. Loomulikumat sujuvust ja ekspressiivsemat dünaamikat näitab „Südasuveski” riimiline vabavärss („Pööriööl” ja „Dalmaatsia rannal” 1). Tundub, et selle vormi hoolikas kultiveerimine tagaks Schützile võimaluse lühimal teel saavutada suuri tagajärgi.
Igatahes lubab „Südasuvi”, vaatamata oma vähenõudlikkusele, oodata autorilt senise tagajärjeka loomingutee jätkamist tõusvas suunas. Käesolevat raamatut võib võtta vaatliku, suuremate pretensioonideta intermezzona. Teoses leidub paljugi nauditavat, ja ta vaheldab Schützi seniste kogude laadi. Erilise võlu annavad talle H. Mugasto puulõiked, mis illustreerivad iga üksikut luuletust ja on haruldases kooskõlas Schützi värsi karge stiiliga.
H. Paukson
Eesti Kirjandusest nr. 11/1934
