Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

1

Praeguses riimikaoses tuleb väga kahetseda, et seni pole meil ilmunud ühtki ülevaatlikku kirjutist ega teost riimiküsimuses. Samuti tuleb kahetseda, et ülikooli kirjandusloo kateeder pole teinud kättesaadavaks neid uurimusi, mis on sooritet seminarides. Ometi on riimitarvitamine eesti luules põhjalikult muutunud viimase viieteistkümne aasta jooksul.

Riimipraktika on viimasel ajal andnud niisuguse rikkuse riimimise alal, et ammugi juba on mööda ajad, mil kurbusega õhati eesti keele riimivõimaluste vaesusest. Oma keele ja meele alahindamisega koos oli nii kerge teha otsus: eesti keel on riimivaene. Paraku peab küll nüüd nentima, et see riimivaesus ei tulnud mitte eesti keele vaesusest, vaid tarvitajate oma nõrkusest. Meie päevil võib küll julgusega püstitada väite, et eesti riimipraktika on jõudnud kaugele ette soome omast ja et soome luuletajad võiksid eesti hõimupoolsetelt sellel alal saada väga väärilisi vihjeid, mis tuleksid kasuks soome riimi uuendamisele, sest soome riim viibib praegugi veel alles täisriimi kütkes.

Kuidas eesti riimi arenemine ja uuendamine on sündinud, sellest on jäänud järele väga vähe teoreetilisi jälgi. Näib, nagu oleks see sündinud ja kasvanud iseenesest. Laiematel ringkondadel pole sellest protsessist suuremat aimu, sest see uuendamise protsess on sündinud ilma suurema kärata ja skandaalita.

Kuigi on esindunud mõningaid pretendente, kes on soovinud kinnistada üksikuid riimimoodustisi oma nimele, siis üldises kollektiivses riimiuuendusloomingus need pretensioonid ei ole löönud suuri laineid. Oma moodi aga pretensioonidki on juhtinud tähelepanu, riimiloomingule ja on tulnud kasuks asjale.

Just värsitehnikas avaldub kõige selgemini kollektiivne looming. Aastasadade kogemused võetakse üle ja täiendatakse uute kogemustega, eelmiste põlvede põhivara kasutatakse järgnevate põlvede poolt, ja nõnda sünnib imelind, mis ikka uuesti ja uuesti nagu tõuseks, tuhast.

Värsitehnika ühisvarad ei tunne patendiametit nagu rahalise maailma uute viljaniidumasinate ja uute automudelite leiutajad. Siin maksab ühisvaraõigus: mis sinu, on ka minu.

Sarnase kollektiivse loomingu tulemus on ka praegune eesti riim. Vaikses ühistöös on see taot, ja, vaata, vahe endise ja praeguse vahel on tundmatuseni suur.

Ärgem aga kõige selle juures unustagem moodu ja maitset. Need kaks sõna valitsevad ka kunstivallas. Ühisvaradest eelistab aeg moodu ja maitse meelevalla all sagedasti üht ja sagedasti teist. See toob elevust ja elulisust kunsti põhivarade juure, ja tihti elulisus ja elulähedus ei olegi muud kui mood ja maitse.

Alljärgnevas nende ridade kirjutaja ülesanne ei ole anda riimiteooriat ega riimikaanonit, mille järele on küll suur tarvidus praegu, vaid esitada mõningaid tähelepanekuid ja märkmeid riimi kollektiivsest arenemisest ja praegusaja riimipraktikast.

     

2

Et vältida segiminekut, tuleb riimi kitsamat mõistet laiendada ning riimile anda tähendus: lõppkooskõla, millise mõiste alla mahuks riim kitsamas mõttes kõigi oma kõrvalekaldumistega, assonants ja dissonants. Riiraima tähendaks siis värsi lõppe kooskõlastama.

Riim on luules harmooniline ja arkitektooniline-kompositsiooniline nähtus. Võib pidada õigustatuks väite, et riim kui harmooniline nähtus luules tekkis keskaja algul, mil muusikas meloodia kõrval võtab maad harmoonia ja kontrapunkt. Riim nõnda siis seob harmooniliselt värsse, s. o. luuletuse ridu, ning omab sellega salmide ehk stroofide juures ehitusliku tähenduse.

Tõsi küll, stroofilist luulet leiame juba antiikluuletajate juures, kuid me teame, et antiikstroofid tekkisid koos vastava meloodiaga ja vastava rütmiga. Seal meloodia määras salmi. Täiesti uuel alusel areneb nüüdisluule, kuigi peame silmas pidama, et vanemad klassikalised vormid on saanud alguse tollel ajal, mil luule ei olnud veel eraldunud muusikast.

Muusikalise takti ja värsijala sõltuv vahekord on vaidlematu. Mõlemad on abstraktsed mõõdud, mille raamides tekib musikaalne ja sõnaline rütm. Ainult heli ja sõna on konkreetne nähtus. Takt muusikas ja värsimõõt luules loovad helidesse ja sõnadesse korra, loovad muusikalise fraasi ja sõnalise värsi. Kuidas see toimub luules, see on prosoodia eri peatükk ega puutu praegu siia. Riimiküsimuses võib huvitada ainult see asjaolu, et nii takt kui ka värsijalg omavad kindlakohalise rõhu. Nagu muusikaliste fraaside sidumisel muusikaliseks perioodiks on otsustava tähtsusega vastavate fraaside lõpud viimasest rõhust alates, nõnda on otsustava tähtsusega vastavate värsside sidumisel (riimimisel) viimased värsirõhud.

Värsside lõppude kooskõlastamine ehk riimimine võib seega siis alata ainult värsi viimasest rõhust. Kuna eesti keele sõnad kangekaelselt säilitavad tugeva rõhu esimesel silbil, siis eestikeelse riimi esimene nõue kuuluks järgmiselt: eesti keeles riim algab sõna tugevast rõhust, s. o. sõna esimesest silbist. Sõna silpide arv määrab, kas riim on ühe-, kahe-, kolme- või enamasilbiline, trohheiline, daktüliline või päooniline.

Millist osa eesti keeles mängib sõnade kõrvalrohk, selle küsimuse juure tuleme hiljem tagasi.

Ideaalseks riimiks peetakse riimi, milles rõhualuse vokaali juure kuuluvast vokaali eel seisvast konsonandist alates kõik järgnevad vokaalid ja konsonandid on sarnased. Niisugused riimid on võimalikud suuremal määral keeltes, kus rõhk on liikuv. Eesti keeles ideaalne riim on võimalik ainult neis sõnades, milles rõhualuse vokaali ees seisab rohkem kui üks konsonant, näit. k(ruus):t(ruus). Et sarnaseid sõnu on eesti keeles vähe, siis ideaalset riimi samuti leidub harva.

Siinsamas tuleb küsida, kas kaks kõlaliselt ühtlast, kuid mõtteliselt erinevat sõna annavad ideaalse riimi? Tõepoolest, nad vastavad kõiki ideaalsele riimile asetet nõudmisi ning peaksid siis andma ideaalse riimi, kuid ei anna seda siiski, annavad vaid riimimängu, näit.:

    Mis pidi tulema, see tuli…

    Kuid minus ikka õrnub tuli…

    (Adams, Suudlus lumme.)

Tuli:tuli katavad ideaalselt üksteist, kuid riimi tunnet ei ole. Milles on siis põhjus? Selles, et eesti keeles, kus riim algab sõna esimesest silbist, riimivates sõnades peab midagi erinema. Riimis kruus:truus erinevad k:t, ja riimimulje tekib.

Üksteist täielikult kõlaliselt katvatest sõnadest saab head riimi, kas astme vahetuse teel, näit. sina:sinna, või sõna lõpphääliku varieerimise teel sina:sinan.

Üldiselt eesti riimipraktikas on veel kasutamata välte- ja astmeriimid.

Oleme teinud kindlaks kaks esimest tähtsamat riiminõuet: 1) riim (eesti keeles) peab algama pearõhulisest silbist, 2) riimivas sõnas midagi peab erinema rõhualuses silbis.

Esimese nõude järele sinendama:end ei ole riim, sest et rõhk ei ole sarnastel silpidel -end-. Sarnast riimimist võib kunstiliselt selgesti väljendet kaalutlustel tarvitada ainult riimimänguna.

Teise riimimisnõude järele ei ole ka riim sine:sine, sest riimivates sõnades ei erine midagi. Ka sarnast riimimist võib tarvitada vaid riimimänguna.

Kuna nüüd selge on, et riimitavates sõnades midagi peab erinema, siis lääne-euroopa keeltes peatähtsus on omistet rõhulise silbi vokaalile. Rõhulise vokaali ühtlus on pandud riimi aluseks, erineda võib vokaalieelne konsonant. Nõnda on kujunenud standartriimiks: küssen.-müssen tüüp, milles rõhulisest vokaalist peale järgnevad häälikud on täiesti sarnased, kuna rõhulise vokaali eelkäivad häälikud erinevad.

Kuna nüüd eesti keeles rõhk seisab sõna esimesel silbil, siis rajud: sajud tüübis võib esineda ainult sõna esimene või kaks esimest konsonanti, näit. tragi: nagi.

Rajud: sajud riimitüüpi nimetatakse täisriimiks. See on praktiliselt eesti keele ideaalsem riim, mis jääb iga riimimise aluseks.

Praktiliselt ideaalne täisriim võib olla ühe-, kahe-, kolme-, nelja-ja enamasilbiline. Ikka jääb püsima nõue, et riimi loetakse rõhualalisest silbi vokaalist alates, näit. au:sau; suurdub: juurdub; laotusest: jaotusest; lingutada:pingutada.

Teise riimireeglina ülesseat nõudes postuleerisime, et riimivas sõnas peab rõhualuses silbis midagi erinema.

Kui nüüd standardtäisriimina on käibimas riimitüüp rajud: sajud, kus rõhualuses silbis on vokaal ühtlane ning erineb vokaalieelne konsonant, siis on täiesti kujutletav, et erinevust võib saavutada ka vokaali erinemisega sõna rõhualuses silbis, näit. kupli :kopli, põlle :palle, rõhun :rahun tüübiliste riimidega, milles rõhualuse silbi konsonandid on täiesti identsed, kuid erineb vokaal.

Riimile asetet nõuetele vastavalt kupli :kopli, tikk:takk riimitüüp on täiesti samaväärne rajud :sajud, tikk:pikk riimi tüübile.

Et asi oleks veel selgem, võtame uued näited: seda:teda ja seda: sada, pall:hall ja pall:pull.

Miks näit. seda:teda on parem seda:sada tüübist? Mõlemad ometi vastavad riimi kahele peanõudele.

Asi seisab siin ainult harjumuses. Seda:teda tüübiga ollakse esimesest lugemiseharjutusest ja kuulmisekogemusest peale harjutud, teine tüüp seda:sada on harjumata nii silmale kui just peamiselt kõrvale.

Seletame lähemalt. Eesti kunstluule oma mitmekesise rütmiga ja riimitaotlustega on tekkinud saksa kunstluule eeskujul. Saksa ja ka teistes Lääne-Euroopa keeltes riimiuusus ja riimipraktika oli väljakujunenud täisriimi sihis, kus arvestamisele tuli just rohualune vokaal, nagu seda näitasime rajud :sajud tüübis. Saksa keelest võeti need reeglid üle eesti keele.

Kuni läinud sajandi lõpuni mõjutas eesti luulet eeskätt saksa luule. Hiljem muutus olukord küll seeläbi, et pääsesid mõjule vene, prantsuse, skandinaavia ja soome luule mõju. Olulist muudatust see ei toonud eesti riimiteooriasse, sest riimipraktika oli igal pool seesama.

Riimi uute võimaluste poole hakkasid püüdma venelased ja osalt ka inglased. Venelased, kes olid tüdinud puhta täisriimi liigsest tarvitamisest, võtsid suurel määral tarvitamisele konsonantkooskõla ja assonantskooskõla, lubasid omale teadlikult mitmesuguseid riimiastmeid täisriimi kvaliteedi mõttes. Vene riimitaotlused on kahtlemata olnud otsustavad eesti riimi uuenduses.

Kuid pöördume tagasi kupli:kopli tüübi juure ja kujutleme, millise riimi tüübi poole oleks arenenud eesti rahvaluule, kui see oleks arenesid täiesti iseseisvalt riimit ja stroofit luuleks, kirjanduse alates olema üksiklooming.

Meie teame, et eesti rahvaluule seisab koos rütmiliselt võrdsetest värssidest. Salmivormi rahvaluule ei tunne. Tung värsside sidumiseks aga on olemas.

Tugev alliteratsiooni ja assonantsi tarvitamine seob esmajoones eesti rahvaluule värsi ühiseks tervikuks, näit.:

    Kus need kuked kulda joovad,

    Kuked kulda, kanad karda,

    Haned haljasta hõbedat.

    Saagu, saagu, ma sajatan,

    Saagu sõnum sügavussa,

    Mere marussa magama,

    Kala kudessa kaduma.

Esimeses värsis leiame konsonandi kordamise k:k:k, teises k:k:k:k ja kolmandas h:h:h. Vastavalt nendele kordub rõhualuses silbis ka vokaal u:u:u:, u:u, a:a ja a:a.

Tähelepanuvääriv on asjaolu, et alliteratsioon eesti rahvalaulus väga sagedasti esineb koos vokaalikordumise ehk assonantsiga, nagu seda võime näha ülalgi antud näites, kust leiame korduvad häälikühendid: ku:ku:ku; ku:ku, ka:ka; ha:ha.

Võtame nüüd need korduvad rõhualused silbid: kus:kuk:kul; kuk:kul:ka:kar; ha:hal:hõb. Mis siin on? Ei muud midagi kui riimi algmed. Neis iseenesest tekkinud riimisugemeis on arvestet rõhualuse silbi esimese konsonandi ja vokaaliga, kuna vokaalile järgnev konsonant erines.

Võtame veel lähemalt silmitsemisele rea, mille kirjutame poolridade viisi:

    Kuked kulda,

    Kanad karda.

Nüüd võime juba näha, et pele alliteratsiooni ja assonantsi ning nende mõlema ühendi reas „Kuked kulda, kanad karda”, esineb veel üks kooskõlaline nähtus kulda : k a r d a. See kooskõla, mis siin esineb poolvärsi lõpus ja milline koht oli äramärgit komaga (tsesuuriga), on juba täiesti riimiline nähtus ning kuulub kupli.-kopli tüüpi. Rahvalaulikul oleks vaja olnud ainult teadlikuks saada selles kooskõlastamise võimaluses ja ta oleks selle riimitüübi viinud teoreetilisele täiusele, kulda :karda asetanud edaspidises arenemises kurda .-karda või kulda .kalda tüübiga.

Kooskõlastamise arenemine rahvalaulus on jäänud välja arendamata, on lepit ainult algelise riimimisega, konsonandi ja assonantsi liitmisega rõhualuses silbis. Need riimisugemed aga lasevad oletada, et edaspidine arenemine värsilõpu kooskõlastamisel oleks pakkunud kaht võimalust, kas kulda kalda või kulda muulda, tüübis.

Et kulda:kalda tüüp eesti rahvaluule ja eriti eesti keele seisukohalt täiesti võimalik on, seda näitavad meile võluvormelid ja kõlalised kordamised rahvakeeles, näiteks:

    Niibes naabes nahk selga,

    Kiibes kaabes kõrvad pähe,

    Siibes saabes saba taha.

Ehk jälle kõlavormelid: nipet-näpet, krips-kraps jne. Miks rahvakeel eelistab öelda „krips-kraps! tõmbas tiku üles” ja mitte „krips-nips või sips! tõmbas tiku üles”? Olgugi, et siin võib olla tegemist helijäljendusega, siiski see on korduv jäljendus, mille juures kõlalises pildis tehakse väike muudatus vokaali vahetusega; seega riimiline nähtus kupli :kopli tüübist, millest oleks võinud saada riim ka kunstluulele. Kui riimid niibes:naabes, nipet:näpet, trips:traps, kuida: kalda, kupli:kopli tunduvad teatava kõrvalmaiguga ja harjumatutena, siis peame meeles pidama, et Aristophanese juures riim kulda: mulda tüübina oli tarvitusel ainult koomiliseks otstarbeks, maitsetuse sümboolina.

Pöördume jälle eesti rahvaluule alliteratsiooni, assonantsi ja parallelismi ehk mõtteriimi poole.

Kõigepealt võime konstateerida, et alliteratsioon eesti rahvaluules on peamiselt kõlaline nähtus, mis ainult kõlaühtlusega seob värsi tervikuks. Selle juures ei saa salata, et alliteratsioon ja assonants märgib ära tähtsamad sõnad värsis, näit.:

    Tule, tule, unekene,

    Tule, uni, uksest sisse,

    Astu, uni, aknast sisse,

    Kuku lapse kulmu pääle,

    Lange lapse lau pääle,

    Sihi lapse silma pääle,

    Astu aseme pääle,

    Vaju lapse voodi pääle.

Kuid rütmistamisel ei tule alliteratsioon ega assonants mitte arvesse, nagu vanagermaani keeles, kus alliteratsioon (nimelt konsonant enne rõhualust silpi) määras ära värsirõhulised silbid.

Vanagermaani keeles värss seisis koos kahest värsipoolikust, millest kumbki omas kaks värsirõhku. Terve värss ehitati järgmiselt. Värsi teine poolik pidi algama mingi värsis tähtsa sõnaga. Selle sõna esimesel silbil seisis rõhk. Värsi esimese poole üks või kaks sõna, mis kandsid rütmilist rõhku esimesel silbil, pidid tingimata algama sama konsonandiga, mis seisis värsi teise pooliku rõhualuse vokaali eel, näit.:

    Welaga nu waltant got / wêwurt skihit

    („Hildebrandslied”)

Seega alliteratsioon ei olnud ainult kõlaliseks ilustuseks, vaid oli värsirütmi määrajaks. Nõnda siis, täiesti teise funktsiooniga kui eesti rahvaluule alliteratsioon.

Sarnane alliteratsiooni kasutamine, nagu seda näeme vanagermaani keeles, osutab aga juba kaugemat arenemisastet, milleni eesti rahvaluule vormi mõttes ei ole jõudnud. Seesugune värsivlijelus kindlasti osutab elukutseliste laulikute olemasolu, sest ainult elukutselised laulikud võisid tungida sügavamale värsisaladustesse, leida seal aluseid ja sugemeid mingisugusteks värsireegliteks ning neid korraldada ja edasi arendada.

Kõik see puudus eesti rahvaluule edenemisteel. Puudus haridus-viljelus ja puudusid elukutselised laulikud, kes oleksid võinud edasi arendada eesti rahvaluulet neil alustel, mida kätkes eneses eesti rahvaluule.

Eesti keel iseenesest pakkus rahvalaulikule suuri võimalusi. Tuleb imestada, et kõigi ebasoodustuste kiuste eesti rahvalaul pakub niigi palju kõlaväärtusi. Kordame siiski veel, et eesti rahvaluule kandis eneses riimi sugemeid liidet alliteratsiooni ja assonantsi näol, andis alliteratsioonist lähtudes päris riimilähedasi kõlakordusi (kulda: karda) värsis ning sidus parallelismiga ja sõnade kordamisega värsiread teineteisega, kuid ei jõudnud ometi värsiloppude kooskõlastamisele, riimimisele.

Tähendagem siin täienduseks, et sõnade kordamine ühes või mitmes kõrvutiseisvas värsis ei ole mitte ainult stiililine võte, vaid küll ka kõlaline nähtus, mille otstarve on vormiline, näit.:

    Läksin mina tüki teeda,

    tüki teeda, marga maada.

Siin on selge, et „tüki teeda” on omamoodi siseriim, mis seob kaks värssi. See on tung stroofi poole.

Nõnda tuleb ka mõtteriimile ja gradatsioonile (astendamisele) vaadata kui osaliselt vormilisele nähtusele, mille otstarve on siduda üksikult seisvaid värsse tervikuks. Ka siin on tung stroofi poole (vaata ülaltoodud „Lapseuinutamise laul”, milles sõnakordus värsilõpus annab juba täiesti riimi).

        

3

Kuidas riim tekkis, see küsimus on lahtine. Kas riim tekkis ladinakeelses kirikuluules ja tungis sealt romaani ja germaani rahvaste luulesse või avaldasid need rahvused mõju riimitekkimisele kirikuladina luules, ka see küsimus on vaieldav ja raskesti kindlaks tehtav.

Üks asi aga on kindel, et riim on arenenud pika aja jooksul ja et riimi kultiveerimisel ja võib-olla ka leiutamisel on otsustavalt kaasa mõjunud elukutselised luuletajad (trubaduurid ja minnesängerid), ning et riiminähtus euroopa keeltes on teataval määral juba kirjanduslik ja haridusnähtus.

Riim sarnasel kujul, nagu meie seda tunneme majad :rajad tüübis, esineb peale kirikuladina luule romaani rahvaste juures. Võib seepärast oletada, et riim on kasvanud välja lõppassonantsist. Pooldan seda arvamust järgmistel põhjustel.

Riimilisi nähtusi võib konstateerida juba vanaladina luuletajate Vergiliuse, Catulluse, Ovidiuse, Propertiuse ja teiste juures. Need nähtused esinevad (olgu küll, et assonantside kujul, mis mõnikord kujunevad täisriimiks, nagu „Thyrsus enim v o b is, gestata est laurea n o b is” Ovid. Metam.) heksameetri ja pentameetri poolvärsside lõpul, mille lõppsilbid juba värsitehniliselt pidid olema pikad ja rõhulised.

Loomulik on järeldada, et sarnastel juhtudel kooskõlastet silpides tähtsamaks kõlastusesemeks oli pikk vokaal, kas loomulikult pikas vältes või jälle konsonantolluse tõttu pikaks kuuldud. Keele ja värsi loomus juhtis siin iseenesest vokaali juure, seega sündis assonants, millega võis kõlaliselt siduda üksikuid värsipoolikuid. Eesti rahvalaulu värsi poolitamatus on üks põhjuseid, mis ei juhtinud rahvalaulikut riimi juure. Eesti rahvalaulus näeme küll värsi ulatuses konsonandi ja vokaali liiteid ja nende kõlalisi kordumisi, kuid värsi poolitamatuse ja lühiduse pärast ei olnud tarvidust siduda kõlasidemega üksikuid värsipooli. Kuid see on riimi arenemises minu arvates põhjapaneva tähendusega, sest tarvis ainult värsipoolikuid vaadelda iseseisva värsina:

    Thyrsus enim vobis

    Gestata est laurea nobis

ja riimit luule on juba olemas. Siin võiks veel vaielda vastu, sest silp „ge” kuulub eelmisse meetrumisse, kuid lõige (tsesuur) eraldab siiski ja õigustab paigutusliku omavoli.

Olulisem aga oli mõlema värsipooliku pikendamine, näiteks vanagermaani luules kahelt rohult kolme ja enama rütmilise rõhuni, ja käes oligi riimit värss, mis XIII sajandil „Nibelungenliedis” andis juba ristriimid, näit.:

    Uns ist in ảlten máeren / wunders vil geseit

    Von hèlenden lòbebáeren / von grôzer árebèit.

Kirjutame need read nüüdiskombe järele, saame järgmise ristriimidega salmi:

    Uns ist in ảlten máeren

    Wunders vil geseit

    Von hèlenden, lobebáeren

    Von grôzer árebèit.

Nagu eelpool nägime, omistati ladina ja kirikuladina keeles peatähtsus värsipoolikute ja värsside kõlalisel sidumisel vokaalile.

Romaani keeltes sõnarõhk enamikus seisab sõna viimasel silbil, seega ka värsipooliku ja värsi viimasel silbil. On loomulik, et siin vokaal on see kõlaline nähtus, mida tabab kõrv kõigepealt ja mis saab kõlaliseks korduseks ja ka kõlaliseks sidemeks värsipoolikute ja värsside vahel.

Nõnda näemegi, et romaani keeltes assonants täidab alguses riimi aset, sest tugevas rõhualuses silbis assonants on ka tugev. Hispaania ja portugali keeles on esialgne assonants praegugi täiel määral maksmas.

Prantsuse ja itaalia keeles esialgne assonants vokaali tumenemise tõttu nõudis kindlustamist kõlaliselt, mille tagajärjel assonants arenes riimiks kuld:muld, rajud:sajud tüübi järele.

Kirikuladina ja romaani rahvaste eeskujul, võib arvata, taganesid ka germaani rahvused esialgse alliteratsiooni (konsonandi + vokaali ühendi) juurest assonantsi ja pärisriimi juure, nagu näeme juba XIII sajandil „Nibelungenliedi” man.

See taganemine vokaali ja järelkonsonandi kasuks eelkonsonandi ja vokaali arvel oli seda kergem, et vanasaksa keeles näit. ei leidu niipalju sarnaseid konsonant + vokaali ühendeid kui näit. eesti keeles, kus, pea igal pool võib leida vastavaid ridu, nagu:

    Nüüd on katku kange’ella,

    Meeste murdu muila maila,

    Naiste taudi Tarvastus sa.

Et teha lõppkokkuvõtet eesti rahvalaulu kooskõlastamise, s. o. sees- ja lõpuriimi suhtes, peatume veel eesti rahvalaulu keele juures.

Juba esimesel pilgul selgub, et eesti rahvalaulu keel kannab eneses niipalju kõlastamisväärtusi, et rõhulis-süllaabiline lühike värss, mis varieerub 2-4 aktsendi ja 6-10 silbi vahel (väidan siinkohal rõhulis-meetrilise ja skandeeritava värsi pooldajate vastu), omab eesti keele loomuliku struktuuri tõttu niipalju kõlaliselt korduvat, et ei näe olevatki tarvidust riimi siduvuse järele. Sarnaste kõlaliste nähtuste kordumine ja jooksmine värsist värssi seob need pikkadeks perioodideks ning kõlaringideks, kus värsilõpp eriti äramärkimist ei vajagi.

Võtan näited A. Saareste-Saabergi väljaantud rahvalaulude eessõnast, et kergem oleks kontrollida.

Küsimusse tulevad siin peamiselt kõrvalrõhust algavad sõnalõpud, kuigi alalütleva, alaltütleva ja saava käände lõpu säilitamine rahvalaulus tõstab kõla ja kõlalist kordumise väärtust, olgugi et see on rõhutumas silbis (selle vastu aga jälle lõpus), näit. „Ahven laia lauka otsa”, „Ava uksi, ava telgi”, „Enne muida musta lindu”; sülessa, toasta, arulla, arulta, isaksi, emaksi jne.

Sarnased käändelõpud, kui need esinevad värsilõpus, annavad lõpuassonantsi (olgugi jälle rõhutumas silbis), mingisuguse rütmilise mulje, näit.:

    Ei ole neidusid kodussa,

    Ei ole maimuksed majassa,

    Ei ole taimeksed toassa.

Tarvis on saada lahti skandeerimistõvest, siis näeme, et siin ollakse riimimises umbes samas seisukorras kui läinud sajandi kunstluules, näit. Veski „Võõral maal”:

    Tuleb kevade aeg kätte,

    Tooming tõttab lehile,

    Kaasik lehtel lehviteleb,

    Kuusel kasvab käbike.

Palju kõlastamisväärtusi annavad kõrvutiseisvates värssides ka „da”, „je” ja „ksi” lõpud, näiteks: „Peitke peenije linuje”, „Õuna veeretas vedeje”, „Neil on rapetel rahada” jne. Üksikute värsside ja värssiderühma kooskõlastamisel tulevad aga eriti arvesse kahesilbilised kaasrõhulised tuletislõpud ning pöördelõpud, ja ka possessiv-pronoomsed süttiksid: ni, si, na, sa. Võtame rea näiteid:

    Näginekse, kuulun ekse,

    Kes küll vastu puutun ekse,

    Puutunekse, juhtun ekse.

    Mina laulan lastad a n i,

    Suisutelen sulged a n i,

    Kui see parti poegad a n a jne.

    Kuu poolt kumedak e n e

    Päeva poolt punase kene.

    Karja põli kadakane,

    Orjapõli ohak a n e,

    Kesse kiidab karjap õ l v e,

    Karja põlve, orja põlve,

    Saagu see kurja katsuni a i e,

    Kanikast kaelas kandeni a i e.

    Vesi tal virtsub varvast e s s a,

    Kriiksub kinga tärgest e s s a.

    Oli üksi noori naine;

    Laksi karja saatem a i e,

    Udusella hommik ülla,

    Kared a l l a kaste’e l l a.

Kui nüüd omistada kaasrõhule võimalik riimi algamisõigus, siis kuulu/nekse :puutu/nekse, lasta/dani: sulge/dani, kumeda/kene: punase/kene, katsu/maie :kande/maie on ideaalsed riimid, sest eelseisev sõnaosa on see, mis erineb, et tekitada riimi muljet.

Udu/sella: hommi/kulla: kare/dalla: kaste’ella on riimilt ebapuhtad ning võivad areneda kas rajud:sajud või kopli:kupli tüübi suunas.

Teeme kokkuvõtte. Eesti rahvaluule kõlakordused värsis ja värsirühmades annavad võimaluse areneda riimil kahe riimitüübi suunas. Esimene tüüri rajud:sajud, mis ajalooliselt romaani ja germaani keeltes on võrsunud assonantsist, leiab eesti rahvaluules pidet. Selle juures tuleb aga tähele panna, et alliteratsiooni (konsonandi) eelistamine ja sidumine assonantsiga on nõnda valdav, et riimiks kippuvad korduskõlad moonduvad üksteist katvaks sõnaks või silbiks. Konsonandi armastamine assonantsi eel on eesti rahvaluules võimaldanud teisest küljest tekitada uue kõlakorduse (sise- ja lõppriimi) kupli :kopli tüübis, nagu eelpool näitasime.

Vokaali prioriteet konsonandi ees sõnade kooskõlastamise juures eesti rahvaluules ei mängi sarnast tähtsat rolli kui teiste keelte juures. Sellest võib järeldada, et eesti rahvaluule arenedes ning muutudes elukutseliste laulikute ning haritlaste loominguks oleks võinud anda riimitüübi, mis lähtub konsonandist, varieerides seejuures rõhualust vokaali, nagu nägime eelpooltoodud näidetest ja nagu see selgub järgnevaist näidetest:

    Metsa u l p i, metsa alpi,

    Metsa k u l dane k uningas

Või:

    Kirjasin, korjasin,

    Kirjasin, korjasin.

Keele iseloomust tahtmata tekkinutena ja eesti kunstluules seni kui vigaste täisriimidena olen võinud 1924. a. konstateerida kupli:kopli riimitüüpi peale läinud sajandi luuletajate Barbaruse juures ühe juhtumi lõbudeks:libudeks (Vahekorrad, lk”. 80, 1922. a.), M. Underi juures ühe juhtumi kedras:kõdras (Pärisosa, lk. 73, 1923. a.) ja R. Rondi juures ühe juhtumi kulda:’kalda (27, lk. 47, 1923. a.) ning enese juures märk:mürk (Looming, lk. 84, 1923. a.).

Tol ajal pidasin märk:mürk riimi lubatavaks puhta konsonant-lõppkooskõlana, ainult 1924.-1925. aastast pääle ma tajusin, et see on täiesti eri riimitüüp, ning harjudes selle tüübiga kasutasin seda Ränikivis (1925), Parsilais, kus ainult ühesilbiliste riimide juures mark:mürk tüüp andis kauni riimiketi ning riimide modulatsiooni. Maarjamaa lauludest peale olen kupli:kopli tüüpi kasutanud täisväärilise riimina sajud:rajud tüübi kõrval, milline tüüp ilmselt on võet eesti kunstluulesse valmina saksa keelest.

Läinud aasta novembrikuu Loomingus V. Adams ilmse eksituse tagajärjel omistab minule kilda :malda või mulda :kilda tüübi, ning kaalutleb pikalt, kas sarnane riimitüüp on lubatav.

Kilda:mulda tuleb tunnistada täiesti vastuvõtmatuks tüübiks. See riimitüüp, paraku, esineb küll veel eesti luules, kuid see kuulub väljaarenemata riimitüüpi (assonantsrõhutus silbis), see pole üldse riim ja sel pole põhja ei eesti keeles ega rahvaluules. Minu riimitüüp säälsamas Tuulesõelas, kust V. Adams võttis eksliku näite, on mulda:malda ja kulda:kilda.

Arvesse võttes asjaolu, et riimikujunemise protsess on olnud pikaldane ja et riim on välja kasvanud sporaadiliselt ning tähelepanematutest kõlakordustest, mis on vastavad ja tingit teatava keele kõlalisest koosseisust, ei tohiks uue riimitüübi tarvitamise vastu isegi siis midagi olla, kui see riimitüüp ei oleks ettevalmistet ega ettenähtud isegi eesti rahva- ja kunstluules. Aga nagu näitasime, eesti rahvaluule ja eesti rahvakeel annab sellele riimitüübile tarviliku aluse.

Jääb järele lõpuks leida nimi riimitüübile kupli:kopli, mürk: märk, kirjasin:korjasin, mulda:malda. Kuidas seda ristida?

Siin ei saa midagi parata: tuleb piirata endise riimitüübi mulda:kulda ainuvalitsust ja õigust sugukonna nimele ja anda talle kitsendav pärisnimi, et saaks ruumi teisele samaväärsele riimile samast sugukonnast.

Et riim (riimitüüp mulda:-kulda), on välja arenenud assonantsist, kus pidepunktiks on olnud rõhualune vokaal, siis nimetame seda riimi vokaalriimiks. Kuna teise riimi (tüüp mulda:malda) lähtekohaks ja tugipunktiks on rõhualuse silbi esimene (vokaalieelne) konsonant, siis peab selle riimitüübi nimi olema konsonantriim. Seni tarvitet (Libe, Oras, Adams) alliteratsioonriim, millega on tähendet mulda:malda, kupli:kopli riimitüüpi, ei ole praktiline, sest see alistab mulda:malda tüübi mulda:kulda tüübile, jättes viimase tüübi lihtsalt suverääntüübiks ilma lisanimeta. Järjekindluse mõttes oleks siis parem juba neid vastavalt nimetada vokaalriimiks ja konsonantriimiks. Kui jääda „alliteratsioonriimi” juure, siis riimitüüp mulda:kulda tuleks nimetada assonantsriimiks, mis tooks aga segadust oma puhta assonantslõppharmooniaga.

Kui tahame alal hoida sõna „riimimise” mõistet ja sellega tähendada värsilõppude kooskõlastamist, siis saaksime järgmised kooskõlastamise või riimimise kategooriad:

1) Riim a) vokaalriim – kulda:mulda.

b) konsonantriim – kulda:kalda.

2) Assonants – kannud:salgun.

3) Dissonants – salad:sulid.

Viimase kahe liigi teadlik tarvitamine nõuab, et assonantsi puhul erineksid konsonandid, dissonantsi puhul aga vokaalid, muidu on tulemuseks ainult vigane ja vilets riim. Assonantsi või dissonantsi loomisel ilmnegu tarvitaja kunstiline tahe lugejale. Selles on assonantsi ja dissonantsi kunstiline väärtus. Ilma kunstilise kavatsuse märkamata assonants ja dissonants võib kaotada oma jõu. Igast sõnapaarist ei saa head assonantsi ega head dissonantsi. Tung assonantsile või dissonantsile peab leiduma juba sõna häälikute koosseisus. Kui seal prevaleerib vokaalollus, siis on see tunnuseks, et võib ehitada assonantsi, kuna konsonantolluse rikkus sõnas tagab dissonantsi kordamineku.

Kuigi teatavate riimikategooriate, assonantside ja dissonantside tarvitamine teatavas ajajärgus on moe ning tundmuse küsimus, siiski peegeldub riimimiseski aja psüholoogia. „Riimima” ei ütle enam selgesti, milles seisab asi. Meie päevi luule on, võrrelduna täisnimi ehk puhta riimi ajastuga, peaaegu riimitu, sest siin valitsevad mitmesugused riimitüübid mitmekesises kvaliteedis, valitseb dissonants ja assonants. Kõik see pole lohakus ega laiskus ega saamatute luuletajate eneseõigustus, nagu seda on korduvalt tahet näha mitmelt poolt. Siin on tegemist ajastu meelsusega ja tunnetamisega. Puhasriim raju:saju on liig magus, imar ja naiselik meie mehelikule ajale. Ajapsüühika nõuab midagi tugevamat, karedamat ka värsi instrumenteerimises. Meie päevi luule tungib juba eesti keele piirideski riimitusele, assonantsi, dissonantsi ja konsonantriimi poole. Uued leiutised ei ole mitte mänglemiseks, vaid need on kasvanud aja tarbest.

Praegushetke riimimisvõimalused osutavad suurt anarhiat. Raske on öelda, mis on veel lubamatu, mis on lubat. Seda seisukorda kasutavad muidugi hoolimatud, laisad ja saamatud luuletajad oma kasuks. Et tuua teadvusse, milliseid riimimiskategooriaid tarvitab meie aeg ja millistel põhjustel, selleks pidasingi tarvilikuks peatuda pikemalt riimimise juures üldiselt, enne kui alustada ülevaadet eesti luule viimsest aastakümnest riimimise seisukohalt.

Henrik Visnapuu

Loomingust nr. 3/1932