Intelligentsi patud.
Umbes neidsamu süüdistusi, mis paarkümmend aastat tagasi „Вехи” rühm esitas kogu vene intelligentsile, kordab nüüd kogu Euroopa intelligentsi kohta – muidugi mutatis mutandis – Julien Benda ajakirjas La Nouvelle Revue Française (aug. – nov. 1927) pealkirja all „La Trahison des Clercs”, mis äsja ilmus ka eriraamatuna.
19. sajandi teisel poolel, väidab ta, on esiplaanile kerkinud poliitilised (raassilised, klassilised, rahvuslikud) huvid ja kired. Võitluskirg on eeskätt viha teatud ühiskondliku grupi vastu. See viha pole ebamäärane, vaid kindel, püsiv ja kestev, ühtlasi kaunis lihtne. Et poliitilised kired on kaaluvaimad, siis on üldine lähtus, et teist isikut katsutakse maha teha just poliitilise meelsusega. Isegi kirjanikku ei hinnata ta teoste, vaid poliitilise pahem- või parempoolsuse järele.
Kired, mida iga hommiku ajalehega toidetakse, on kasvanud luusse ja lihasse. Rahvas pole enam sedavõrd territoriaalne või majanduslik üksus, kui moraalne suurus. Meie aja patriotism on uus nähtus ajaloos. See on ühe hingevormi seadmine teiste hingevormide vastu. Kui enne rahvus oli seotud huvi ja kasuga, siis otsib ta nüüd oma tugevust juba uhkusest. Šovinism on demokraatliku aja leiutiss. Sõjad on seepärast nüüd ka endisest hõlpsamad lahti puhkema. Sõda pole üksi poliitiline nähtus, vaid ka kultuurid asuvad teineteisega vaenujalale (anglosaksi: romaani kultuur). Rahvusliku teadvusega tõuseb iha luua enesele tugev ja uhke minevik, millest tänapäeva jaoks välja otsitakse isegi ajaloolised õigused (Fiume, Vilno küsimus). Palju ei puudu, et rahvuslik tunne võtaks usulis-müstilise ilme (Maurras ütleb: „jumalanna Prantsusmaa”, fašistidele on Itaalia ka jumalus). „Rahvuslikud huvid” võetakse maskina näo ette, et võidelda 1) juutide vastu, 2) proletaarlaste vastu, 3) isegi demokratismi vastu. Vähe sellest, et poliitilisele vihale antakse vaba voli, talle seatakse kilbiks ette, taha ja peale kindel teooria. Meie sajand on „poliitilise viha intellektuaalne organisatsioon”. Emotsioonidele otsitakse tuge teadusest (Marx, Maurras, H.-S. Chamberlain).
Niisugune on meie aeg. Selles on üks kiht inimesi, vaimuinimesi (clercs), kelle aktiivsus olemuselt ei tohiks olla sihit praktilisse külge, vaid kes tunnevad rõõmu tegelemisest puhta kunsti, teaduse või filosoofiaga. Nad ei loo ajalugu, vaid soetavad ennastsalgavalt vaimseid väärtuseid, täiuslikustavad inimkonda. Nende toiming ja aktiivsus on interessitu.
Kui see kiht ligi 2000 a. on moodustanud ühtlase, pideva ahela, siis on viimased aastakümned toond siia suure muudatuse: 19. s. teisel poolel hakkab intelligents kaasa mängima poliitilistele kirgedele. Kui Dante ja Petrarca osa võtsid oma aja poliitilistest võitlustest, siis oli see üksik nähtus, kaugelt suurem osa kirjanikke, filosoofe ja teisi vaimuinimesi hoidus sellastest võitlustest eemale. Tänapäeva kirjanikest ja teadlastest on aga tunduv hulk osa võtmas oma maa poliitilistest seiklustest ja vaenu õhutamas teiste kultuuride vastu (Mommsen, Treitschke, Barrès, Maurras, d’Annunzio, Kipling). Intelligentsi õige ülesanne oleks eemale hoiduda liigmaisest ja avaldada oma arvamisi päevapoliitika kohta kõrgemast, nooblimast seisukohast (nii kui Voltaire, A. France).
Ka need, kes peaksid kõige kaugemal olema maistest huvidest – kirikuinimesed – on omandanud liigmaised kired: sõja aegu murenes Jumalgi eri rahvuste jumalaiks. Mitte üksi Jumal ei muutu nüüdsel ajal rahvuslikuks, ka mõttelaadis rõhutatakse rahvuslikku isepärasust, kõneldakse „prantsuse” vaimust, „saksa” müstikast jne. Racine aga ei mõelnud iial sellest, kuivõrra ta avaldused on prantsuslikud, Goethe sellest, kuipalju ta on saksapärane. Ladina keele kadudes teaduse keelena oli alus pandud teaduse ja üldse vaimu natsionaliseerimisele. Vaim tahetakse sulgeda geograafiliste piiride vahele, unustatakse Plutarchi lausutud tõde: „inimene pole taim, kes peaks elama liikumata ja kelle juured oleks kinnitet mulda, kus ta sündinud.”
Intelligentsi patt pole mitte niipalju see, et ta on omandanud poliitilised kired, vaid et ta need üle toob oma aktiivsusse ja nendega segab kunsti, teaduse jne. loomingut, koloreerides seda olemuselt.
Intelligents on kiindund üksikasjale ega hooli enam universaalsuse tundest. Bourget, Barrès, d’Annunzio, rida sakslasi kiidab inimest seepärast, et see on tema rahvusest. Rahvusegoismile omistatakse kõrge moraalne väärtus. See on humanismi, inimesaustuse vastane printsiip. Humanismi ei tule segada internatsionalismiga (see toimib praktilistes huvides) ega kosmopolitismiga (see on väljaspool moraali nõudeid).
Universalismi vastu patustavad eriti vaimulikud, sest nad ei kuuluta üksi spetsiaalset (rahvuslikku, sektantlikku) moraali, vaid ei taha nad enam tunnustada ka kõigi kohta maksvat tõde. Absoluutse tõe asemel harrastatakse relatiivset tõtt. Nii arvatakse olemas olevat prantsuse, provanssi, saksa, proletaarlik, kodanlik jne. tõde. W. James, Bergson vaatlevad asju aja vinklist. Igal pool valitseb historism, relativism. Kirjanduslikust teosest otsitakse aktuaalsust, kaasaja vaimu ja hinge. Kõik see on kõrvalekaldumine senisest intelligentsi mõttelaadist. Vaimuinimene on ideede maailmast laskunud alla praktilisse maailma mitte üksi oma kirgede ja tegudega, vaid ka oma ideedega, mis on mugandet konkreetse eseme ja võimu omandamise ideaalile. Ei jutlustata enam õiglust, vaid võimu, tugevat kätt, agressiivset imperialismi. „Meie aja vaimuinimene on saanud sõjaministriks.” Valitseb võimu moraal (fašistlik ja kommunistlik ideoloogia), pragmatism. Eksalteerutakse julgusest (Platon aga pidas esimeseks vooruseks tarkust, piiripidamist, alles siis tuli julgus), aust, kalkusest ( Nietzsche). Relvinimene väärib enam kui õiglusinimene, mõistus-mõõk enam kui mõistus-peegel, aktsioon enam kui tunnetus (mõistust hinnatakse ainult praktilise väärtuse, eeskätt tehnika seisukohast).
Meie aega iseloomustades tuleb aga teisest küljest meeles pidada seda, et selles on suurelt süüdi vaimuinimene, kes on vaimu unustanud ja saanud reetlikuks. Intelligentsi väärtus on täiesti kadumas. Elame vaimuvarjutuse epohhis. Ka moraali mõiste vaimuinimese juures on langenud. Kirjanik teeb rahvuslikku poliitikat, et meeldida kodanikule ja teha enesele reklaami. Vaimulik, kes rahvale tahaks tõtt öelda, kaoks peagi kantslist. Opositsioonlik boheemlus kaob kirjandusest, asemele tuleb kirjanik-kodanlane, kes kõigiti paindub elu järele. Mõistuse ja vaimu iseseisvus kaob, selle asemele astub paindlik sensibiliteet ja ka – sensatsioonilust.
Kõige selle vaimutegelaste patu üheks põhjuseks peab Benda antiikse kultuuri vähest tundmist ja selle hülgamist õpikavadest.
Benda prognoos pole kuigi lohutav. Ligineme kõigiti sõdadele. Rahvuslik, kui ka klassidevaheline vaen võtab relvastet kuju, kas patsifistlikud lepituskatsed võivad palju rahu tuua, on küsitav, eriti kui intelligents ise hakkab võimu, mitte vaimu teenistusse.
Vaimuinimestele hüüab Benda, et aeg on pöörduda õigele teele, muidu seisame varsti uue keskaja ees (sest ka see oli praktilis-realistliku ilmega, kuigi seal puudus meieaegne praktilisuse ülistus. Haritlase „riik pole siit maailmast” !
Niisugune on Benda patudiagnoos ja ta kutse ümberpöördumisele. Tema ideaal on Plato ideede maailm ja tunnetus. Tundub siiski, kui kõneleks ta tuulde oma muidu hästi kaalut sõnad. Tundub ka, kui oleks ta tunnetuse valgus liig kõrgel, vähemalt kaugel tegelikust elust, et tabada selle sügavamat mõtet. Muidu ei nõuaks ta vaimutegelaselt, et see peaks end sulgema elevandiluust torni, kus saaks segamatult kontempleerida igavesi ideid. Vaimu nimel on väga hästi ju kujuteldav ka võitlus, aktiivsus, osavõtt praktilisestki elust.
Benda väited on esile kutsunud väga elava vastukaja prantsuse ajakirjanduses.
Loomingust nr. 2/1928
