Põhjakaar
Koguteos. Noor-Eesti kirjastus Tartus. 1931. a.
„Põhjakaare” romantilise lipu all avalikkuse ette sõudev vikerlaste salk on endale lipukirjaks võtnud hüüdsõna „elulähedus”.
Elu teenimine, juhtimine, selle paremaks ja õiglasemaks muutmine, ilu kui omaette otstarbe eitamine – sellane on toimetuse väidet mööda albumi lähtekoht. Ka ilu peab muutuma ilutsemisest eluliseks. Need on põhimõtted, mis annavad kommenteerida ja vaielda. Kuid asume suunda andvate artiklite käsitlemisele.
Meie omasse kirjanduslikku ellu puutuvaid on kaks. Esimese ja pikema autoriks on Daniel Palgi. Tema aineks on „Kirjandus ristteel”. Palgi on veendund demokraat, kes tahaks ka kirjanduse teha demokraatseks, siiski eitamata seda, et kunstnik on eeskätt väärtuslik, ja mis pääasi, omaette väärtuslik indiviid, kelle tarbed ja tase ei tohi olla samad kui suurte hulkade omad. Ometigi leiab Palgi, et kirjandus, mille sidemed üldsusega hakkavad lõtvuma, peab leidma tee selle juurde tagasi, muidu puuduvat tal eluvõimalus ja -õigustus. Sääljuures kirjanduse eluläheduse taotlus ei tohi siiski muutuda tänavaläheduseks. Positiivse ettepanekuna on tal esitada kõigepealt see, et meie kirjanikud peaksid oma probleemid võtma meie omast keskusest ja kaasa elama ka meie väikese inimesega, kelle muresid ja eluvõitlusi seni olevat liiga vähe tähele pandud. „Rahvast mõistev, rahvast arvestav, rahvast hindav, rahvast armastav, rahvale anda sooviv, rahvasse kaduda sooviv võitlus, mille tulemus ei oleks ainult kestev ja ligi 180° erinev opositsioon, vaid ühinemine, ühtesulamine”, kuuldub tema sõjadeviis. „Ilu võib olla ka positiivses kokkukõlas jäme-eluga.” Palgi tahab, et rahvast kujutades ja tema probleeme sõnastades ei tuleks teha kunstilisi kompromisse, vaid vastuoksa püüda senisest kõrgemale.
Mööname, et meil senini ei leidu küllaldaselt rahvast kujutavat kirjandust, mis rahuldaks kõiki õigustet kunstilisi nõudeid. Mööname samuti, et suur osa meie kirjanikke, eriti aga luuletajaid, ja just andekamaid viimastest, ei tegele sellel määral rahvaga kui eksperimentide ja otsingutega aladel, millele meie praegune publik ei suuda anda kogu oma sümpaatiat. Tammsaare, Hubel, Jakobson, Vallak, Kivikas kirjutavad küll kõik rahvast, ja kaugeltki mitte andetult, kuid viimasel ajal on ainult kolm esimest meie tõesti arvestatavate nimede seas sellased, kes on katsetand suuremas kaustas, ja kõigile kolmele võib ette heita, et nad ei esinda meie kirjanduse kõrgeimat taset. Andekusest hoolimata on kõik kolm nähtavasti päämiselt ainelise seisukorra survel hakand produtseerima valmimata teoseid – teoseid, milles hää kipub vahel lämbuma ebaküpse alla. Eriti Tammsaarel ja Hubelil, kes tunduvad olevat liiga kindlad oma nimede populaarsusele, näib kiusatus hiilgada toodangu hämmastavusega või tarve honorari järele kardetaval määral halvavat teoste sisulist kaalu. Ei saa väita, et meie n. n. realistid sammuksid väärtuselt kirjanduse esirinnas.
Ja meie „romantikud”, kui tarvitada Urgarti kahtlase täpsusega oskussõna? Suits, Under, Tuglas, Visnapuu, Semper, Barbarus, Alle ja – kui lubatakse „Põhjakaare” kaastöölise kohta tarvitada nii hüljat väljendit (küll jutumärkides) – oma kultuurilt ja ka muidu mitmeti siia kuuluv Schütz ei anna küll sellel määral rahvale leiba, kuid nende vaimsed otsingud on huvitavamad ja nende maitse kindlasti arenenum kui meie viimaste aastate rahvaromaanide kirjutajail. Pääle Schützi on viimaksmainitud küll kõik esijoones tegelesid kõige muuga kui meie lihtinimese psüühe ja elu kajastamisega. Selle põhjused tunduvadki kaunis selged. Wilde, Peterson ja nii mõnigi teine oli teind tegemist meie lihtrahvaga. Oli võimatu piirduda ainult selle ainega – ka intellekt ja avaram mõttekujutus nõudsid rahuldust. Maailm pidi saama lahti, oli tarvis oma asja vastu distantsi ja vaheldust, oli tarvis ka puhtintellektuaalset süvenemist ja maitse peenenemist. Vajame neile taotlustele paratamatult lisa veel praegugi. Kui need, kes loetelduilt oleksid võind õppida kultuuri ja omandada huvisid ning nende omadusi uuesti rakendada meie oma olustiku käsitlemisse, seda pole teind, siis on see nende oma süü. Noorematelt „realistidelt” võib seda veel oodata, nad ei ole oma viimast sõna öelnud, ja neil tundubki uue ajastu märke, kuid vanemad töötavad ikka veel parandamata aparatuuriga. Nad on jäänd ajast maha – mitte suurest publikust! -, ja selles „romantikuid” süüdistada ei ole vist vähematki põhjust. Kas ei ole kaasa mõjund ka teadmine, et meie lugejail on nii vähe tarbeid? Igatahes peaksid etteheited päämiselt olema sihit vanemate realistide vastu.
Et lüürik peab kujutama rahvast, et lüürik peab kirjutama rahvale, need on nõuded, mida ei saa hästi põhjendada. Või igatahes – kui ta täidab esimese nõude, siis vastavalt oma loodetavasti rahva enamikuga võrreldes rikkamale ja differentseerund hingeelule, mis meie oludes tähendab olla hüüdjaks hääleks kõrves. Ning lõpuks on meil tarvis inimesi, kes otsivad parimat, vaatamata sellele, kas hulgad jälgivad neid. Leian Palgil statistilise arvutuse, mille järele „kõrge vaimu” apostel, kes sajamiljonilises rahvas leiaks 1000 lugejat, meil neid võiks oodata ainult kümme. Aritmeetika on ju õige, kuid kui need kümme lugejat on rahva parimik, on võimalik ja tõenäoline, et nad viivad omandet väärtused laiali, et nad need võib-olla kehastavad omades teostes ja et kahekümne aasta pärast kogu meie mentaliteet on kümne inimese tõttu ümber kujunend!
Palgi kutsub harrastama kodunurka ja seda kirjanduses kajastama. Oleks ta kirjutand „kodumaad”, siis saaksin temast kergemini aru. „Kodunurga” harrastus otse põhimõttena ei mahu loodetavasti eestlasse, kelle elu senini on olnud nii kitsas, et kogu maailm tuleb talle veel lähedale tuua, kui ta ei taha sumbuda juba niikuinii vähekese koduriigi või koguni koduküla piiridesse ka vaimselt. Me ei või endile lubada luksust vaimselt känguda, mis Palgi pisut ettevaatamatu retsepti tarvituselevõtu puhul oleks tõenäoline. Kodumaad häbeneda ei ole põhjust, kuid kodukülla tõmbumine on liialdus, kui selleks ei olda sunnit. Päälegi selleks, et oma kodumaadki õigesti näha, tuleb enne vähemalt vaimseltki tunda mitmeid maid.
Heidan Palgile esijoones ette, et ta ei näe küllalt selgesti vaimu rahvusvahelisust. Ideed, mis tuuakse väljast, ei tarvitse olla „kätteõpit”, vaid nad võivad saada omaseiks, võivad ümber kujuneda ja meie omal maal edasi areneda ka siis, kui meil neist enne pole olnud jälgegi. Selles Palgi kindlasti eksib, kui ütleb, et meis enestes juba leidub enam-vähem kõik, mis mujalt võiksime importeerida. Kaugeltki mitte! Võib-olla on meis eeldusi enamvähem kõigeks, kuid eeskätt peame selge silmaga nägema, mis üldse võimalik, et hakata püüdma selle teostamisele. Kui me seda keeldume taotlemast, ähvardab meid läppumise hädaoht. Tean, et sellane pole Palgi ideaal, kuid tema artiklist võib paiguti kahjuks saada niisuguse mulje, vaatamata sellele, et tema nõue eluliste kodumaiste ainete suurema arvessevõtu järele on enesest igati tervitetav.
Selles on tal igatahes õigus, et juured peavad jääma omasse maasse – kuid ma ei näe erilist hädaohtu, et seda juhtuks. Meie romaan on peaaegu algusest lõpuni realistlik ja omamaine. Küsitav on küll – vastasingi juba eitavalt -, kas see on rahuldava kunstilise tasemega. Kui ta seda ei ole, siis vist suurelt osalt sellepärast, et ei arvesteta „euroopalikult” nõudlikku publikut, vaid kirjutetakse meie väikelinna raamatukogudele. Ma ei hinda „Euroopat” üle, vaid tean väga hästi, et mida meil nimetetakse Euroopaks, ei ole Euroopa kesktase, vaid selle intellektuaalne ülakiht (mille all mõnikord küll mõistetakse midagi väga kummalist) . Euroopa paremus on ainult selles, et sääl ülakihil on eluatmosfääri, meil aga vaevalt, ja et „eurooplane” võib hõlpsamini pääseda kesktasemest üle kui eestlane sel lihtsal põhjusel, et tal alati on eeskujusid ja õhutust mingisuguses võib-olla mitte suures, kuid intensiivses vaimses keskuses – kirjanduse ja teaduse paremikus. Meil sellevastu kipub peaaegu kõik olema hall.
Urgarti artikkel Albert Kivika üle hindab meie uuemat realismi otse vastupidiselt nende ridade kirjutajale ja süüdistab teravalt „Siuru” põlve meie noorsoo hingelises laostamises. Kas ta ei eksi õige tugevasti? „Siuru” oli oma aja toode, see käis samas rütmis kõige muuga. Under ja Visnapuu ei olnud kindlasti elujanulisemad kui meie tolleaegne noorsugu, ja nende individualism, võib-olla isegi egoism, oli paratamatu reaktsioon sõja surve vastu. Et just lüürikud, s. o. sellastena meeleoluinimesed, tol ajal pääsid esikohale, näib tingit sest protestitarbest indiviidi täieliku mahasurumise vastu mõttetus üleilmses hävituses. Protestihoog andis neile jõu ületada kõik muu kirjandus – mida muide peaaegu ei ilmundki, nähtavasti võimatuse tõttu tolles närvlikus õhustikus kontsentreeruda. Et lüürikuil juhtus olema andi ja hoogu, ei ole süütegu, vaid see on aidand meie kirjanduse taset tõsta. See, et nad kannatasid sama meeleolulise rõhu all kui kõik teised, ainult veel raskemini, ja et nad sellest pääsedes vibusid eriti kõrgele, ei anna samuti põhjust etteheideteks. Ka elu järjekindlamaile kujutajaile, eepikuile, ei saa teha etteheiteid vaikimise puhul, sest elutingimused ei soodustand pidevat süvenemist. See kõik oli möödapääsmatu, ja on loomulik, et praegu, tasakaalukamal ajal, on hakat tegema suuremaid eepilisi kokkuvõtteid, mille põhitoon oleneb vähem hetkelisest impulsist ja mis seetõttu peaksid kainemalt ja kaaluvamalt kajastama elu põhinähteid. Kivikas oli sellepärast nii teretulnud oma värske, lopsaka, ausa realismiga, et ta päästis juba kriitiliseks muutund lüürilise introspektsiooni pinevusest. Ta näitas, kuidas jälle kord võib välisilma vaadelda terve, võrdlemisi rahuliku pilguga. Olime teatavas suunas läind liiga kaugele, et seda püsivalt taluda – kuid see ei tähenda, et see äärmuseni minek ei oleks meie kirjandust jäädavalt rikastand. Oleks ekslik öelda, et see oli ainult tühine ilukultus. See oli midagi muud – see oli elava inimese uuestileid pärast sõja massihaudu. Ei ole ime, et eeskätt pandi tähele oma tundelist ja meelelist mina, ja et intellekt ja ühiskonna vaatlus pääsid alles aegamööda vaatepiirile. Kõigepäält elati intensiivselt läbi seda, milles élan vitali tundus kõige tugevamini – omaenda tundeid, omaenda keha. Kui see tarve oli maha reageerit, tuli muu.
Praegu on see muu ka meie lüürikuil ammugi esikohale nihkund. Isegi Underil, sellel impulsside inimesel, on rikkalikul määral välisilma vaatlust ja mõtteid. „Siuru” aeg on läbi, see vaevalt tuleb enam tagasi. Ülesanded on nüüd teistsugused. Vajame mõistust, vajame objektiivsemat haarangut, vajame süvenemist asjadesse, mis on väljaspool meid endid, vajame ka iseeneste organiseerimist emotsionaalsest inimesest niisuguseks, kelles emotsioonid ja mõistus on kooskõlas ja aitavad teineteist. Seda tarvet tunneb kogu Euroopa. „Uusasjalikkus” tahtis esemete maailma uuesti täpselt vaadelda, neoklassitsism tahab tuua korda ja suunda hingeellu, mis paljude vapustuste tõttu rööpast välja sattund. Sääl aga rabab meid Hugo Raudsepp järsku oma õpetusega, või õpetuste antoloogiaga, mis uuesti kuulutab eel kõige élan vitali, andumist elu voolule, meeltele, instinktidele, võidurõõmutsedes puhta mõistuse loodetava kaotuse puhul. See on vana tõde, et meil on alateadvus, et meil on instinktid, et meie meeled on oluline osa meie minast. Freud, D. H. Lawrence, ka „Siuru” on seda suure hooga õpetand. Praegu vajame eel kõige juhatust, kuidas seda kõike valitseda ja otstarbekohaselt kasutada. Otsime suurt koordinatsiooni. Kuid Raudsepp tuleb välja süsteemidega, mis ainult suundavad tähelepanu neile vaadetele, mis on meid juhtind vähemalt kümme aastat ja muud Euroopat hoopis kauem, ja millest praegu püüame üle saada. Uudist ta meile igatahes ei ütle. „Põrunud aju õnnistus” ei ole enam meie ideaal.
Raske on teha Põhjakaare teoreetiliste arutluste kokkuvõttu. Nad viivad väga mitmesse suunda. „Elu elatud saada on tähtsam kui elu mõista”, ütleb Raudsepp. Võib-olla – aga kui elu mitte mõista, kuidas õpime teda siis paremini elama? See jääb Raudsepal hoopis kõrvaliseks probleemiks. Sellega, et ta rõhutab ainult elu protsessi enese tähtsust ja et ta ei otsi sellele mingit otstarvet ega leia selles mingeid väärtusastmestikke, vaid koguni eelistab nähtavasti ,,ürgseid” instinkte ja meie olemuse animaalsemat osa, viib ta meid kaose poole ega teeni milgi tingimusel elu, mis elab enese lõpuks ikka kuidagi surmani. Kuid albumi programmlaused nõuavad, et kirjutet sõna peab elu teenima! Palgi tahab õigusega, et tekiks elujõuline kirjandus, mille juured oleksid meie omas maas, aga ka tema kaldub rahulduma liiga piskuga selles mõttes, et pisut alahindab välisviljastuste väärtust. Tema ideaal on tervitatav – detailidele oleme juba vaielnud vastu. Urgart tahab positiivset ilmavaadet, eetilist tõsisust, õiglust ja humaansust, kuid ta ei anna midagi sünteetilist. Ootame järge.
Koguteose ilukirjanduslikust osast jõuab vist aeg kõnelda siis, kui see on kõik paigutet novelli- ja värsikogudesse. Proosa on realistliku või naturalistliku värvinguga, kuid Metsanurk on liiga skemaatiline ja kuiv, et olla ,,elulähedane”, Jakobson, kellel on jõudu, näeb maailma siiski mingis üli-victor-hugo’likus inetusromantika valgustuses, mis ei luba seda võtta reaalsena, ja ainult Kivikas on lihtne, tugev ja veenev, kuigi visandlik. Schützi värsid on endine Schütz – tõusude ja mõõnadega, kuid elav ja erk. Kunstiliselt parim pala on vist inimlikult haarav „Matus”, milles peaks olema raske näha poliitikat.
Uued vaated ei ole veel ilmekalt kujunend. Tuleb ootama jääda järgmist vikerlaste rünnakut.
Ants Oras
Loomingust nr. 1/1932
