Uusrealismi algupäevilt.
Mõningaid momente Albert Kivika loomingust.
1.
Nüüdisaegset tõelisusele toetuvat kirjandust oleme teataval määral juba harjunud nimetama uusrealismiks. Võtame omaks selle nimetusega niihästi sidemete kui ka erinevuste olemasolu vanarealistide toodangu ning tänapäeva moodsa kirjanduse vahel.
Tegelikult pole aga üldse lähemalt analüüsitud, mis just seob moodsaid autoreid realismi vanameistritega ning mis neid lahutab viimaseist. On eriti selgusetu kõigepealt küsimuse see osa, mis õigustab nimetama moodsat realismi uueks, kui seda ei tehta ajalise vahetegemise mõttes.
Ometigi oleme viimase aastakümne realistlikke teoseid tihtipeale võtnud vastu nagu ilmutusi, nagu uue maailma avastusi. Oleme tajunud minevikku otsekui mingi ülepääsmatu müüri taha varju jäävat ning oleme tundnud avanevat meie ees hoopis uue ajastu.
Aga kainemas tagasivaates saab selgeks, et oleme end petnud, kui panime nende muljete tekkimise ainult realismi enda arvele, kui arvasime need elamused kasvanud olevat ainuüksi realistlike teoste eneste pöördelisest uudsusest. Sest realismi pidevas arengus 90-ndate aastate algusest peale läbi uusromantismi ajajärgu kuni praeguseni pole olnud ei suuremaid seisakuid ega murranguid. Pole olnud mitte mingeid järske langusajajärke ega samal määral ootamatuid uute ideede pealetunge. Ning näiline stagnatsioon nooreestiliku uusromantismi hariaastail on andnud – nagu võib konstateerida nüüd – enneiseseisvusaegse realismi tippsaavutised.
Muidugi, kui võrrelda 1931. a. etteküündivamaid realistlikke teoseid sellistega 90-ndailt aastailt, siis on erinevused esimesel pilgul lõpmatult suured. Aga samal ajal tajume vanarealismi paremates saavutustes väga palju meile äärmiselt lähedast. Aegade veeredes on tulnud tilkhaaval uut juurde, kuid põhitaotlused on suurtes joontes jäänud. Kõik see vähendab muidugi meie praeguste kirjandusvõitlejate isiklikke teeneid kitsamalt ajalisteks, aga see peaks andma samalhoobil ka kindlust teadmises: esindame eesti kirjanduse kõige püsivamaid, lähedale 40-aastases arengus karastatud traditsioone. Peaks seda ometi lõpuks nägema ka need, kes elulähedasest uusrealismist kangekaelselt otsivad idast importeeritud ideid!
Realismis endas ei muutunud järsku mitte midagi, muutus teravalt vaid teda ümbritsev kirjanduslik miljöö. Oli tarvis viia uusromantism sellise võimatuma äärmuseni, mis kainele realismile kontrasteerivaks fooniks olles võimaldaks jälle tõsielu käsitleva kirjanduse maitsmise täieliku andumusega. Ning „Siuru” tegi seda. „Siuru” ja mõned äärmuslased ka väljaspool „Siurut”.
Just „Siurust” alates omistatakse teravamat tähelepanu igale realistlikule teosele, ilma et neil oleks tarvitsenud olla eriti väärtuslik, ammugi mitte – midagi hoopis uut pakkuv. Seda enam hinnati aga sääraseid teoseid, mis tõsielu käsitluse kõrval suutsid anda siiski ka mõne värskema joone.
Viimast liiki juhtumiga on meil tegu Mart Karuse, tõeliselt Albert Kivika „Sookaelte” (1919) puhul.
2.
Juba 1924. a., paar aastat enne põhjapanevate uusrealistlikkude proosateoste A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” ning M. Metsanurga „Jäljetu haua” ilmumist ja A. Jakobsoni „Vaeste-Patuste alevi” valmimist, nii siis kirjanduslikult veel üsna stabiliseerumatul ajal, kirjutas keegi arvustaja Kivika esikteosest odamehes”: …„ometi sai „Sookaelad” just selleks piirikiviks, millest alates külarealism jälle „moodi läks”, tõmmates Tammsaare uuesti oma keeru ja pannes Rohti kirjutama „Tsirgulinnu” ja „Kurgsoid”.”
Välist sündmustekäiku arvestades on sel kriitikul muidugi õigus, kuigi – nagu nägime juba eelpool – ei seda ega ka mingit teist teost pole põhjust lugeda lausa pöördeliseks realismi sisemises ajaloos.
Kõige vähem taotles pööret sünnitada selle teosega aga autor ise ja vaevalt sündisid „Sookaelad” üldse mingi kindlama kirjandusliku suunateadvuse juhtimisel. Kahtlematult on õigem nende tekkimist seletada lihtsalt sihitu, kuid tugeva väljendustungi tulemusena, selle väljendustungi tagajärjena, mis ei kõnele mitte millestki muust, kui ainult tugevate kirjanduslikkude kalduvuste olemasolust.
Tõsi küll, „Sookaeltega” ühel ajal oli kirjanikus alanud ka teadvuse juhitud otsimine ning käärimine. Mis aga selles protsessis selgus, see oli otse vaenuline „Sookaelte” laadile. Sellest siis tekkiski autoril tarvidus „Sookaelte” laad hoopis maha salata ja novellide päritolugi varjata pseudonüümi taha.
Samal ajal, kui Albert Kivikas järjest rohkem laskis end kaasa kiskuda boheemlikul kirjandussuunal, maailmavaatel ja elupraktikal, samal ajal arenes võrdlemisi pikka „Sookaelte” väärtuste avastamine arvustajate ja kirjandusliku publiku poolt. „Noor-Eesti” ja „Siuru” kauni välimusega raamatute kõrval väga tagasihoidlik taskukaustas novellikogu sattus lugejate kätte nagu kogemata, sellele läheneti kahtlustega, kuid oldi seda rohkem üllatatud.
„Karuse „Sookaelad” sattusid mu kätte juhtumisi, hakkasin sorima neid „külanovelle” eelarvamistega, nagu me harjunud oleme vastu võtma kutsumata „algajaid”, keda ei patenteeri ükski kirjanike ühing, keda ei olnud reklameerinud kirjastus, kes reklameerida oskab, kellel ei näinud olevat „sidemeid” ei ka kirjaniku nimega sõpra, et raamatu ilmumise eel suurt trummi lüüa”, kirjutas H. Raudsepp „Vabas Maas” (1919, nr. 227). Ning jätkas sealsamas: „Kuid juba esimesed leheküljed äratasid huvitust, ma ei saanud raamatut käest panna, ja kui ta läbi oli, teadsin, et Mart Karus on huvitav, värske ja omapärane talent.”
See oli teos, mis põnevustas ootama Kivikalt järge kirjandusliku seltskonna kõigis rühmades, vaatamata nende suunalisele ja generatsioonilisele kuuluvusele. Näis nii, nagu oleks andnud pisut järele isegi uusromantikute eitav suhtumine realismile, nagu oleks tekkinud sealgi valmisolek kirjanduslikule pöördele tõelisuse suunas.
Teoreetiliselt jätsid ju nooreestlased kirjandusvoolulise kuuluvuse iga kirjaniku enda asjaks, tegelikult oli aga realism samahästi kui keelatud. Kõigepealt ei peetud soovitavaks ainestiku ammutamist külaelust ja juba selle üheainsa nõudega realismi suhtes oli muudetud kogu see vool peaaegu võimatuks, kui kirjanduslik teos ei tahtnud baseeruda veel üsna nõrkadele ja ilmetuile linnakodanike-haritlaste ja tööliste kihtidele ning sellega sattuda hädaohtu muutuda ka ise ilmetuks. Sama drakooniline oli teinegi nooreestlaste nõue, millega nad taotlesid saada õigusi realistlike teoste hindamiseks estetistlik-artistlikust vaatekohast. Loomulikult osutus siis üsna paljugi sellest, mida realistlik meetod peab otse möödapäästamatuks, nooreestlaste seisukohast – hukkamõistetavaks. Aga lõpuks, kui nõutavad tingimused realistlikus teoses osutusidki täidetuks, siis tunnustati teost küll ehtsana, kuid see ehtsus ise oli uusromantilisele ajakalduvusele sedasama, mis on vaskraha ehtsus kuldmündi ehtsuse kõrval – kui varieerida ühe uusromantilise kriitiku väljendist.
Kivika „Sookaelad” kuuluvad just vetoalusesse külarealismi, kuid ometi võis ka uusromatikute perest pärit olev „Tallinna Teataja” följetonist kirjutada (1919, nr. 203) noorest autorist kõigiti tunnustavalt: – (ta) „valab külarealismi värsket verd, klopib selle nahkse asja nii energiliselt läbi, et ütled jällegi: Kivikasest – ah pardon – Karusest saab, vabandust s a i asi.” Kui nii kiitvalt kirjutas romantik, siis tuleb järeldada teatavaid muudatusi tekkinud olevat ka juhtival kohal olnud kirjanduslike ringide maitses.
Kõik tajusid Kivika novellide külarealismis „värsket verd”, leidsid siit midagi uut, kuid milles see uus just avaldub, on jäänud lähemalt defineerimata. Aga me ei eksi vist, kui otsime seda enne kõike erakordses miljöölises ehtsuses, äärmiselt detailseis ja täpsetes tähelepanekutes. Nii reljeefselt, seejuures nii lihtsate, otse primitiivsete vahenditega, nagu teeb seda Kivikas, polnud kujutanud veel keegi meie maaelu. Tarvitseb vaid lahti lüüa „Sookaelad” ükskõik kust, et veenduda selle paikapidavuses.
„Päike oli alles vaks maad ülal, kui Tõrama Jaak künnitüki lõpetas. Ta käänis läikiva tera maast välja, viskas saha poolküliti laiale hõlmale ja suundus piki tänavat koju poole. Hõredas aiavarjus vilas sahk nahisedes rööpas ja plärtsudes hõlmapidi vastu munakive lüües. Läbi kägiseva värava õue jõudes võttis ta hobuse rehala väraval saha eest ja hakkas raudäkke ette säädima”, kirjeldab Kivikas „Tilulilulii” alguses.
See lõige kesakünniaegsest tööpäevast ei sisalda ju mitte midagi üllatavat, kuid kümmekond detaili künni lõpetamisest ja kojuminekust on edasi antud nii täpsalt ja nii asjatundlikult, et pildi selguses ja usutavuses ei jää vähimatki lünka.
Erakordsele tähelepanuvõimele ja rohkeile kogemustele külaelus baseerub õieti kõik „Sookaeltes”. Miljöö, tüübid, sündmustik, kõik see on võetud otseselt elust. Ei jää siis kuigi suurt valikuvabadust ka kompositsioonis ja väljendusviisis. Ning kõige selle tulemusena esindavad need novellid alammäära tahtlikku kunsti, kuid ülemmäära – elu.
Elu kõneleb „Sookaeltes” nii tugevasti, et ei pääse peaaegu üldse maksvusele isegi kirjaniku tugevad – hiljem kõike juhtivad – ühiskondlikud kalduvused. Autor valib küll oma tegelasteks juba selleski teoses proletariaadi esindajaid, kuid need ei saa ühelgi juhul mingi ühiskondliku idee kandjaks. Teataval määral erandiks on ainult viimane viiest novellist – „Sookaelad” – milles sulasest rabaasunikuks rabelevas tegelases leidub omajagu ühiskondliku võitluse pinevust.
Aga kõige selle tõttu märkame ka kõige olemasoleva taga liiaks vähe teost mõtestavat ja juhtivat autori isiksust. Leiame liiaks vähe seda energiat, mis sõna moondaks taas teoks.
Näeme küllalt õnnelikult lahendatud olevat kirjandusevaatluse tavalised lähenemisküsimused: mis? ja kuidas? Kuid oma tänapäevastes kalduvustes anname täie õigustuse vaid sellise teose olemasolule, mis rahuldavalt vastab peale muu eelmiste küsimuste kompleksist eraldatud ja eriti rõhutatud küsimusele: milleks?
Kivika „Sookaelad” ei rahulda meid viimase küsimuse suhtes kahjuks mitte täiel määral.
3.
Kirjanduse mõju ühiskonda on olnud meil ikka väga väikese ulatusega. Kuid seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et need, kes end mõjutada lasevad kirjandusel, kes peavad kirjandust kõrgeimaks väärtuseks, iga seal esinevat mõtet suurimaks tõeks – need moodustavad just rahva kõige väärtuslikuma, kõige kultuuritahtelisema osa.
Ainult küpsemise ja elluastumise piiril olev idealistlik noorsugu on täie hingega valmis kirjandusest midagi vastu võtma, vastuvõetavat edasi arendama ja edasi andma. Päriselt „küps” lugejaskond näeb raamatus sagedamini õilsat ajaviidet kui tõelist juhti.
Sellepärst ei ole just tuleviku pärast ükskõik, millise maailmavaate ja elutehnika omandavad kirjandusest selle kõige vastuvõtlikumad lugejad. Sellepärast ongi raskeimaks süüdistuseks „Siuru” vastu see, et ta viimaste aastakümnete suurimal murdeajal sugereeris küpsevale noorsoole eetilist ja ühiskondlikku ükskõiksust.
Kuni viimaste päevadeni on suurema vastutustundega kirjanikud sunnitud olnud võitlema siurulise elutunde vastu, selle lagastava elukäsituse vastu, mis osaliselt kindlasti on pärit kirjanduslikest allikaist. Kui palju meie paremast noorusest on laostanud „Siuru” eluõpetus, sellest pole muidugi mitte mingeid kõigile nähtavaid jälgi meie avalikkuses. Kuid meile on avatud nende kogemusvaeste kirjanduslike noorurite arengutee, kelle kurvaks kohuseks on olnud „Siuru” loominguliste õpetuste viimine viimsete konsekventsideni.
„Sookaeltega” likvideeris Kivikas oma varasema toodangu, mille sünniaeg langeb aastaile 1917 ja 1918, ja ühtlasi ka oma külarealistliku suuna. Novellikogu ilmudes pidas autor end sellest juba üle jõudnuks, nagu ta end arvas üle olevat ka kaasaegse kirjanduse kõige moodsamaist üritusist. Lähemat tutvust teinud koduste äärmussuundadega ja teataval määral vastu võtnud mõjutusi ka välismaade ülimoodsast kirjandusest, arvas Kivikas endal jõudu jätkuvat niikuinii väga kaugele pingutunud „Siurust” astuda veelgi samm kaugemale.
See teostus 1919. a. suvel kõigepealt koos teise boheemistunud nooruri Erni Hiirega välja antud brošüüris „Ohverdet konn”, millele peatselt järgnes kahe mehe rühma juhilt Kivikalt juba iseseisvalt „Lendavad sead”. Ja nagu leidus „Sookaeltele” vaimustatud lugejaid ning arvustajaid, nii pärisid loorbereid ka esimestele otse vastandlikud „Lendavad sead”. Maitsete kõige stabiliseerumatul ajastul võis koguni üks ja seesama isik ühesuguse vaimustusega end jagada kahe äärmuse vahel ja nii ei puudunud asjasthuvitatuid ükskõik millise ekstravagantsi jaoks.
Ei keelanud oma sooja poolehoidu „Lendavatele sigadele” ka ajajärgu populaarseim ja tunnustatuim arvustaja Friedebert Tuglas, kes kirjutas „Ilos” (1919, nr. 2) sellest raamatust peaaegu samal määral effektikust taotlevas stiilis kui „Lendavate sigade” autor isegi: „Ma olen „Lendavad sead” kolm korda läbi lugenud. Ja ma tahaksin soovitada seda huvitavat, lopsakasõnalist ning fantaasiarikast fraaside kogu.”
„Meie vaeses proosas pole ma kaua aega nii huvitavat debütanti lugenud kui Albert Kivikas. Ma pole ühtki lauset näinud, mis omal jalal püsti püsiks, mis eritelles kui küünal lüngi ei langeks, mis ei sulaks laiali võltspaatose rasvaloiku. Kuid Kivikase fraas on terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskub. Veel enam, ta on kui väike krokodil, kes painutaja sabaga jalust maha lööb. Nii küpsena pole meil ükski proosa alal debüteerinud, välja arvatud Luts omas laadis.”
Vaimukas Kivikas kahtlematult ongi. Kuid see vaimukus ei erine kuigi palju sellest vaimukusest, millega ristsõnamõistatise lahendaja kombineerib üht sõna teise kõrvale. Meid huvitab autori leidlikkus imeväärsete sidemete sõlmimises mõistete vahel, meid üllatavad mitmesugused teised detailid, kuid samal ajal masendab meid siia kulutatud energia mõttetus. See on vormi-harrastus, millest äärmusse viiduna on jäänud järele vaid puhas, täiesti otstarbetu tehnika.
„Lendavate sigade” Kivikat on nimetatud futuristiks, 1920. a. ilmunud proosapoeemi „Mina” järele võiks teda nimetada koguni egofuturistiks, kuid need suunamääritlused lasevad end tagasi viia ühise tüve juurde „Noor-Eesti” ja „Siuruga”. Lõpuks mahutab mõiste „uusromantism” küllalt hästi nii „Noor-Eesti”, „Siuru” kui ka Kivika-Hiire futurismi. On tegemist ühe ja sellesamaga eri arenemisastmes, kuigi konservatiivsemaid noor-eestlasi võis irri-teerida juba „Siuru” äärmus, Kivika futurismist kõnelemata. Ometi on eriti huvitav jälgida, kuidas omaaegsele „Noor-Eesti” juhile paarkümmend aastat pärast „Noor-Eesti” „tormi ja tungi” algust osaks sai väljakutsutud vaime taltsutada „Albert Kivikase oksü-moronis” („Looming” 1927, nr. 4).
4.
Noor-eestlaste omaaegne tõeline revolutsioonilisus, kaasaminek käremeelse tööliskonnaga ja vaen alalhoidliku kodanluse vastu võttis „Siuru” päevil hoopis erilise ilme. Romantilises eraldumistahtes, kalduvuses moodustada valitud isikute – kirjanik-kude-kunstnikkude – vaimust valimikku, kadus järjest rohkem ja rohkem tarve osa võtta ühiskondlikust võitlusest. „Kodanlus” muutus üha laiemaks ning laiemaks mõisteks, kuni see lõpuks haaras kõiki, kes seisid väljaspool rühmainimeste eliiti. Nii kaotas uusromantikute revolutsioonilisus järk-järgult täiesti oma ühiskondliku väärtuse.
„Siuru” mõttes ^evolutsiooniline” – rahvast, „massi” vihkav – on ka futurist Kivikas, kui ta „Mina” proloogis kirjutab: „Viskan sulle „lohe” selle raamatu vastu vahtimist naermiseks, puremiseks ja sõimamiseks. Ma tean, et see sind tõbrast vihastab, kuid ma ei või siiski seda jätta, sest kogu mu kahekümne aastase elu kõnts ja saast teie seas on küllalt niipalju mu makku imbunud, et mind oksendama panna.” Pisut allpool defineerib ta „lohet” natuke lähemalt, loendades hukkamõistetavaina neid, keda ei huvita kirjandus, kes ei kuulu siis otseselt kirjandusliku eliidi kummardajate hulka.
1920. a. paigu hakkas meile ulatuma pikkade eraldusaastate järele ühes üldise rahvusvahelise läbikäimise elustumisega lähemaid teateid ka välismaa uuemast kirjanduslikust elust. Sõjavastane meeleolu ja võitlus igalpool lokkava korruptsiooniga iseloomustas silmapaistvamaid kirjanduslikke liikumisi Lääne-Euroopas. Saksa ekspressionismi inimsusaade ja prantsuse „Clarte” rühma revolutsiooniline internatsionalism olid juhtivamaid ideid, mida võis pakkuda Lääs.
Olukord oli kõigis sõjast osa võtnud riikides enam-vähem ühtlane ja sellepärast sobisid need vaatekohad, mis maksvusel olid Lääne-Euroopas, niisama hästi meile kui sinnagi. Üksikutes isikutes küpsedes muutusid need a. 1921 nii tugevaks, et olid võimelised saama uue kirjandusliku rühmitise „Tarapita” programmiks. Nii muutusid ebaühiskondlikud kirjanikud taas ühiskondlikumaks.
Kivikas oli üks esimesi, kes elas läbi sellise muudatuse. 1920. a. ilmunud sõjanovellide koogus „Verimust” on ta juba tüdinenud mina-eraldamisest ning -hellitamisest ja näitab, et vähemalt sõjaolukorras murdub indiviidi tähtsus muude tugevamate jõudude ees. Ja nii nagu ta enne ohverdas kõik isiklikule meeldivusele, nii on ta nüüd valmis ohverdama kõik haaravale ühiskondlikult ilmestatud ideele. Tung inimsuse järele, tarve kõigi abinõudega näidata sõja mõttetust juhib siin kõike. Oma ideed väljendada võimalikult mõjuvamalt, võimalikult kirglikumalt-pateetilisemalt – see on kirjaniku siht. Jäi püsima seepärast isegi „Lendavate sigade” ilukõne, aga kui Kivika lause tema futurismi päevil ignoreeris loogilist mõtet, siis nüüd püütakse viimse võimaluseni täita sõnad plahvatuva mõttega.
Pisut hiljem läheb Kivikas indiviidile omistatud tähtsuse likvideerimises veelgi kaugemale, andes esimese eesti massiromaani „Ristimine tulega” (1923), sõjaainestikulise nagu „Verimustki”.
Mitte ainult „Sookaelu” ja „Lendavaid sigu”, vaid ka „Verimusta” on peetud mõnede kaasaegsete arvustajate poolt tähenduslikuks raamatuks eesti kirjanduses. On õnneks Kivikale, et eriti kahe viimase puhul avaldatud kiitus ei ole takistanud teda otsinguis ikka edasi tungimast. Igatahes on eksalteeritud inimsuse kummardamisele mainitud kahe teosega lõpp. Küllap selgus Kivikale endale kergemini kui arvustajaile propageeritava idee liigne abstraktsus ja lõpuks ka – endastmõistetavus. Hüsteerikasse sattuda endastmõistetava üldidee pärast, mis peaks olema mingi põhikoena igas teoses – see pidi tunduma lõpuks vähemalt naiivina.
5.
Verimusta” ja „Ristimist tulega” on omaaegne kriitika kaldunud vaatlema realistlike töödena. On leitud neis teoseis subjektiivsusest loobumist ja on arvatud siin kõike toetuvat objektiivsele ellu vaatlemisele.
Suhteliselt ongi Kivikas neis töis märksa lähemal tõelisusele kui muu tolleaegne proosa ja tõsielust saadud ainestikku on kasutatudki üsna ohtralt, kuid stiliseeriv käsitlusviis viib kirjaniku siiski õige kaugele reaalsusest. Ei olnud veel autor jõudnud selle tõe äratundmiseni, et lihtne-asjalik käsitlusviis võib sõjakoledusedki esile tõsta palju drastilisemalt kui tundeliseks paisutatud ja kruvitud esitamislaad.
Aga mitte ainult menetlusviisis ei seisa viga, seisab see selleski, et Kivika kogemused sõjast on liiga väikesed pisut tihedama olustikulise tagapõhjaga sõjanovellide või -romaanide loomiseks.
Pöördeks realismi oli Kivikas siiski juba „Verimusta” paigu ette valmistatud. Ühel ja samal aastal „Verimustaga” ilmus Kivika realismi õhutav programm-brošüür „Maha lüüriline shokolaad!”
Pettumus uusromantismist ja iha millegi uue järele oli neil aastail üha kasvanud ja tunginud kirjandusliku publiku laiematessegi kihtidesse. Kuid milline pidi olema uus homse päeva kirjandus, selles polnud kindlust kirjanikkudel enestelgi. Et see realistlik võiks olla, seda ei uskunud paljud kirjanikud mõni aeg hiljemgi veel mitte.
Kuna teadvus kirjandusliku pöörde tarvidusest oli saanud juba õige üldiseks, siis polnud Kivika brošüür sisuliselt eriti üllatav, kuid ta oli seda oma järsu tooni poolest nii mineviku hukkamõistmisel kui ka uute nõuete fikseerimisel. Kivikal oli julgust nõuda kõige kategoorilisemalt seda, mida aimasid tulevat paljud teisedki, kes aga oma kahtluses ei suutnud astuda otsustavat sammu.
Küll on sellesse realismi manifesti jäänud nii mõnigi ekspressionistlik nõue, nagu on selle väljendusviiski ekspressionistlikult pateetiline, kuid see sisaldab samal ajal ka kõik uusrealismi põhinõuded, mis maksavad tänapäevgi, kuigi neid uuemal ajal sõnastataks pisut teisiti: „Maha ühekülgne subjektivismi prisma, liiategi kui ta on vildakate ja haiglaste kantidega! Saagem objektiivsemateks ümbruse vastu! Ärme tükime taeva, jääme maa pääle! Ärgaku uusnaturalism, sest meis on iha suurem kui kunagi enne reaalsuse järele!…”
„Kõik südamed on lahti reaalsusele, kõik ihked ja paremad tahted kantakse ohvriks konkreetseile, tõele, mida võiks tunda ja näha.”
„Enam elu, mitte ainult nuttu… mitte ainult musta ahastust!.. Nutt on nõrkus, jõuetus, mis ei lase paraneda haavu, vaid neid ikka ja ikka lahti kisub ja sulguva vere jälle valla ärritab! Kuid nähkem uut elu, uue objektiivsusega! Ehitagem üles lõhutud kojad, maatasa tehtud linnad, parandage haavad, kuid ärgem jäägem pisaraid valama põlevate ja suitsevate varemete üle!”
„Välja enesest, esemete keskele!.. Eemale enesest, eemale armastuse vaiksetest idüllidest ja sinisilma ilmadest!”
Ja nõnda edasi küllalt huvitavaid ja elavaid karakteriseeringuid ning sihimääritlusi.
Kahtlematult eksis Kivikas ajavaimu vastu, kui ta esikohale nihutas jaatamise (uue näitamise) asemel eitamise (mineviku mahategemise). Negatsioon, alaline opositsioonis olek oli andnud toitu kogu eelmisele sugupõlvele, uus generatsioon huvitus aga järjest rohkem ülesehitavatest, positiivsetest ideedest. Need ideed võisid olla iseendast üsna naiividki, kuid nad tõid endaga kaasa teatavat kindlust, kasvatasid iseteadvust ja andsid elurõõmu. Noorsoo huvi kaldus spordile, tehnikale, skautismile jne.
Vähemalt laused ümber asetama oleks pidanud Kivikas oma hüüdsõnade paaris: Maha lüüriline šokolaad! Andke meile toitvat karbonaadi! Viima „maha” vähemalt teisele kohale. Aga igal juhul on Kivika positiivne hüüdsõna liig groteskne selleks, et saada tõsiselt võetavaks, midagi suuremas ulatuses liikuma panevaks loosungiks. Liiatigi jääb Kivika karbonaadi nõudest – kui see tõlkida asjalikku keelde – järele väga kuiv kirjanduslik programmlause. Mingi loosung aga, kui ta tahab leida laiemat vastukõla, peab sisaldama pääle kirjandusliku juhtmõtte õieti kogu kultuurprogrammi. Kivika hüüdsõnal see ulatus igatahes puudub.
Nii on Kivika küllalt õnnelikud mõtted leidnud võrdlemisi õnnetu väljenduse. Aga vähemalt autor ise asus varsti siin avaldatud põhimõtete teostamisele. Ja see, mida ta ei saavutanud oma teoretiseeriva brošüüriga, selle saavutas ta hiljem ikkagi oma kirjandusliku praktika eeskujuga.
6.
Juba „Verimustas” arvati leiduvat „toitvat karbonaadi”, kuid tõeliselt pakub Kivikas seda siiski alles oma esikromaanis „Jüripäev” (1921). Selle teosega sai täis Kivika katsetuste ring, ta jõudis
jämedates joontes võetuna – ka käsitlusviisi juurde ning, maha arvatud vähemad kõrvalepõiked (õudusjutt „Verine väits” (1922), „Ristimine tulega” (1923), Remizovi mõjutatud rahvajutuainelised miniatuurid), jäi truuks jälleleitud suunale edaspidigi. Kaine tõelisus oli võitnud ja Kivika elutunne ning maailmavaade omandavad siitpeale kindlamad kontuurid ning avaldavad stabiliseerumise tunnuseid.
Pingutusi ja juba väliselt mõõdetavaid võimeid hindav sportlik aeg lükkas Albert Kivikagi valima oma teosele suure välise ulatuse, vaatamata sellele et pikema romaani kirjutamiseks kirjanduslik murde- ja kriisiaeg ei pakkunud kuigi soodsaid võimalusi. Maha arvatud teose suur kaust, ei esita aga „Jüripäev” mitte eriti palju uut „Sookaeltega” võrreldes. Asetanud romaani tegevuse suurte murrangute ajajärku meie sotsiaalses elus, ei ole Kivikas siiski kasustanud neid võimalusi, mis kujutatav ajajärk pakub ühiskondliku romaani loomiseks. „Jüripäevas” leidub küll sotsiaalseks romaaniks vajaline tegelaste personaal ja välised olukorrad, kuid nende lähem kujutamine on jäänud Kivikal kõrvaliseks asjaks, ta on andnud abieluromaani ja langetanud raskuspunkti tegelaste hingeelu valgustamisele.
Neli aastat hiljem ilmus „Jüripäev” teises trükis, põhjalikult ümbertöötatuna ja pealkirja poolestki muudetuna („Murrang”, 1925). Vahepeal olid teritunud kirjaniku ühiskondlikud veendumused ja raamatu esimeses trükis jämedakoeliselt märgitud sotsiaalsetele vahekordadele on omistatud nüüd keskne tähendus. Armastuse ja abielurikke romaanlik sündmustik on viidud tihedasse seosesse sõjaaegse ühiskondliku elu nähistega, on asetatud vastakuti külaühiskonna põhikihid, pärisperemehed ja saunikud, ning lähemalt analüüsitud nende kihtide ellusuhtumist ja erinevate elukäsituste rakendusväärtust.
Juba novellis „Sookaelad” avastas Kivilws näiliselt mandunud maaproleedis erakordse elutahte ja -jõu, mis vabaneb „oma maalapikese” omandamisega. Sellele avastusele ehitab kirjanik maareformi teostamise tagapõhjal kogu oma ühiskondliku süsteemi, see mõte juhibki ta „asunikuromaanide” triloogiat, millesse kuulub pääle „Murrangu” veel „Jaanipäev” (1924) ja „Mihklipäev” (1924).
Jakob Pärna „Oma toa, oma loa” aegadest iseseisva Eesti maareformi päevini on meie talupoeg, nagu tahab näidata Kivikas, jõudnud ära kulutada kõik oma jõutagavarad. Ta on saavutanud oma sihi, kuid on seejuures aristokratiseerunud ja degenereerunud ning edasi viib tee ainult – lagunemisele. Samal ajal aga tõuseb alt primitiivsete, tihtipeale Joel Lehtose inimloomi meelde tuletavate saunikute ja sulaste hulgast uus elujõuline kiht, kes kätketud värskete energiahulkade tõttu võitluses põliste pärisperemeestega sunnib arvestama endaga kui tulevate päevade valitseva kihiga, kuid ta ideaalid jäävad neikssamuks, millised olid degenereeruvatel talunikel, kui asunikuks ei ole erandlikult mõni ajuti linnas elanud ja sealt üht-teist omandanud popsipoeg. Seepärast pole ka mitte mingeid väljavaateid selleks, et uut tõusvat kihti ei tabaks tulevikus samasugune mandumine kui põliseid pärisperemehigi. Liiatigi kui abiellumiste kaudu pärisperemeeste degeneratsioon tungib aegsasti ka asunikkude peredesse, nagu näeme „Mihklipäevas”. Nii satub Kivikas oma asunikuromaanide ideoloogias nõiaringi, ummikusse, millest pole väljapääsu.
Kivika triloogia oli alatud siis, kui viimase osa sündmused olid alles tulevikus. Ta kirjutas oma romaanid paralleelselt eluga ja loomulik, et ta neis tingimustes teose ideelist arengut ei võinud ette kavatseda lõplikul kujul. Aga välisedki tingimused olid suuremate teoste sünniks 20-ndate aastate alul üsna ebasoodsad. See vabandab tema sisulisi ja vormilisigi puudusi. Kivikas oli oma triloogiaga vaatamata selle ebakohtadele realistliku tee näitajaks ja sellenagi on ta teened eesti uuema kirjanduse arengus küllalt suured.
Albert Kivika kirjanduslik areng – see on kangelaslik heitlus aja ja iseendaga. Iseendas läbi elada ühe elutunde ja maailmavaate pankrott viimsete teravusteni ning selle järele säilitada küllalt jõudu kirjanduse juhtimiseks tagasi loomulikkudele arenemisteedele – see on rohkem, kui tavalisesti nõutakse vaevalt üle 20-nda eluaasta jõudnud kirjanikult.
Kivika realistlikule eeskujule järgnesid Luts, Roht, Tammsaare, Metsanurk ja teised ning vähemalt proosa ulatuses oli murrang teostunud. Ei kulunud palju aega, kui võisid juba ilmuda meie tänapäevse realismi musterromaanidki. Kivikas ise tõmbus aga tagasi ja muutus äärmiselt väheproduktiivseks. Hoopis aeglasema küpsemise ja viimistluse viljana tulid teerajajalt endaltki lõpuks täisküpsed realistlikud novellid „Punane ja valge” (1927). Stabiliseerunud ajal need sensatsiooni igatahes enam ei sünnitanud, nagu oli teinud peaaegu iga Kivika varasem teos. Aga sensatsiooni hindabki nüüdisaeg just kõige vähem.
Oskar Urgart
Koguteosest „Põhjakaar”, 1931