Vene kultuuri „organiseeritud lihtsustamine”.
Mis toob Vene revolutsioon Vene vaimsele kultuurile, – tõusu või langust? Selle küsimuse üle on palju vaieldud ja arvamused on diametraalselt lahku läinud. Ajalugu tunneb nii üht kui teist võimalust. Ta tunneb revolutsioone, mis rahvaelu uuestsünni toonud, kuid tunneb ka revolutsioone, mis on lõppenud tervete kultuuride ja rahvaste eneste hääbumisega.
Arusaadavalt olid kõige optimistlikumad arvamused, mis revolutsiooni enda ridadest tulid. Ühiselulisest tekitatud vaimne revolutsioon pidi looma uue kultuuri, mis oma hiilgusega kõik senised kaugele maha jätaks. Aegamööda tuli siingi kainenemine ja koguni resignatsioon. Selle iseloomulikumaks avalduseks on Venemaa praegu ainsas „paksus ajakirjas”, Glavpolitprosveti „Krasnaja Novj’is” s. a. nr. 1. ilmunud M. Levidovi artikkel „kultuuri organiseeritud lihtsustamisest”.
Nagu paljud teisedki, tunnistab Levidov, et Vene senine hiilgav kultuur poolmetsiku, kirjaoskamatu rahva õladel pervers on olnud. Vastuoksa teistele ei kahetse ta aga mitte rahvast, keda pole jõutud kultuuri kõrgustele lähendada, vaid ta mõistab hukka kultuuri enda ja nõuab selle lihtsustamist rahvahulkade tasapinna kohaseks.
„Oli tõesti perversiteet, et pesematu ja kirjaoskamatu, Tšehhovi ja Bunini Venemaa endale luksuse lubas omandada Tšehhovi ja Bunini ja veel rohkemgi, – Skrjabini, Vrubeli ja Bloki. Neist kolmest elas ainult viimane suure rõõmuni, – tõelise Venemaa mässuni gobeläänide, silindrite ja Bloki enda vastu. . . Ja tema, viimane, jõudis õnnistada suurepärast hoopi jalanartsudega silindri pihta, tervitas nagu tõsine gladiaator surres Caesarit, – sest siis suri Blok, pärast „Kahteteist”; 1921. aastal suri ainult surnukeha.”
Revolutsioon ei vajanud enam senist kultuuri ega ta kandjat – intelligentsi. Jäi järele tühi koht, mida osalt püüdis täita eestkätt „pahempoolne kunst”, revolutsioonilised poeedid, kunstnikud ja moosekandid, – Majakovskid, Tatlinid, Meierholdid, futuristid, imažinistid, konstruktivistid.
Elavates värvides kirjeldab Levidov, kuidas Majakovski esimesena julgelt ja rõõmsalt oktoobri revolutsiooni juure tuli. Tema, „viha ja hävituse vaimust täisjoodetud kontvõõras”, kes „kodanliku kunstitürmi müüre purustas, rütmi ja riimi murdis”, kuidas ta siis pea püsti ajas! Majakovski järel tuli „käputäis samasuguseid äratõugatuid nagu ta ise, purjus kättemaksmise ja hävitamise paatosest”. Pahempoolse kunsti ja pahempoolse revolutsiooni liit paistis nii loomulik. „Puškin seina ääre, muuseumide pihta kuulidega!” Nii kamandas Majakovski oma päevakäskudes. Tatlin ehitas Petrogradis purukspekstud klaasist kõigi kunstide sünteesi, – Kolmanda Internatsionaali torni. Artur Lurjee komponeeris revolutsiooni dishromaatilistesse gammadesse. Traagiline Meierhold unistas „linnast-teatrist”. Ja kõigi saavutuste krooniks, proletaarse ja vaimse revolutsiooni sideme esimese viljana ilmus futuristlikuks maalitud Moskva kaubahoov „Ohotnõi rjad”, mis tol ajal ainult maisi pudru ja tüki viisi iirist müüs.
Üle aasta kestis see mesikuu, kuni 1919 keskkohani. Saadi varsti aru, et see eksitus olnud, pahempoolset kunsti revolutsioonilise valitsuse kulule võtta, kuid parata polnud midagi, – keegi muu revolutsiooni juure ju ei tulnud. Pea selgus aga, et ka kunsti potentsiaalne tarvitaja seda sugugi ei vaja ja pahempoolne kunst jäeti kõrvale; Ohotnõi rjad kasiti üldiseks rõõmuks puhtaks. Mälestuseks pahempoolsest kunstist jäid järele ainult tsastuška ja plakat.
Äpardus „kommunistliku futurismiga” likvideeriti ruttu. Pikemale venis tene äpardus, – „proletaarse kultuuriga”. Siingi paistis asi esiotsa õige lihtne olevat: proletaarne valitsus vajas oma kultuuri, ja selle potentsiaalseid loojaid katsuti organiseeritud valiku teel leida ja kasvatada.
Elu tõi sellessegi oma õienduse. Proletaarsest kultuurist jäi varsti järele ainult proletaarne kunst, ning see viimane kuivas kokku proletaarseks luuleks, lüürikaks, oodatud proletaarsete dramaturgide asemele andsid proletstuudiod ainult proletaarseid näitlejaid.
Lüürikast ei jätku aga kultuuri alusmüüriks. Lüürika on paratamatult isiku vastuseadmine kollektiivile, ja proletaarne luule sattus nagu iga teinegi autobiograafia umbtänavasse; ainult, et uhke „mina” asemele aja nõuete kohaselt quasikollektiivne „meie” astus. Vabrikus stuudio ja stuudios vabriku järel unistades, kõiguvad proletaarsed poeedid diletantismi Scylla ja professionalismi Charibdese vahel. Nad on oma koha elus kaotanud.
Kui vana kultuur äratõugatud ja revolutsioonilised katsed äpardunud, missuguseks kujuneb siis Vene kultuur? Vastus on: teda tuleb lihtsustada. „Täitanud musta hüti seintelt tuleb gobeläänid maha kiskuda.”
Vene kultuur on õieti 90% võrra kunstist koos seisnud. Kultuuri lihtsustamine seisneb selles, et temas minimaalne osa kunstile, s. o. ilukirjandusele, teatrile, maalikunstile ja muusikale jäetakse, ja teiseks, et kultuuriväärtused võimalikult odavaks tehakse.
„Asi pole mitte ainult selles, et kunst on kallis, – ta on peale selle kapriisne ja anarhiline. Ja lõpuks pole ta kunagi hulgalise tarvitamise aine. Kunsti peale ehitatud kultuur on alati väheste jaoks; ta loomine langeb aga ühesuguse raskusega kõigi peale. Tehnika ja teadus, vabastatud Dalai-Laamade ja bonsade võimu alt, peavad 90% võrra lihtsustatud kultuuri sisu täitma. Mitte Belinskit ega Googolit ei pea mužik turult koju viima, vaid ristikheina kasvatuse populaarse õperaamatu.”
Et kunsti odavaks teha, astuvad ta asemele aseained. Paistab kord nagu naljakas ja rumal muinasjutt see aeg, mil ilukirjanik „prohvet” ja „vaimude valitseja” võis olla. Tuleviku lugeja, kes juba sündimas, ei otsi romaanides ja juttudes mitte vastust „neetud küsimuste” peale. Ilukirjanduse otstarbeks on tal ainult lõbustus, mis millegi poolest lahku ei lähe igast teisest lõbustusest. Juba praegugi tundub, et tuleviku Vene kirjandus, nii umbes aastaks viiekümneks, on lahmakas, värvirikas reportaaž või kõditav avantüüride kirjandus.
Kaob ära isegi üldine publitsistika. Vene tulevane kodanik tunneb väga hästi oma kohta elus ja oma klassi huvisid, ning ta ei vaja sugugi, et keegi teine tema eest hoolitseks.
Luule on praeguse Venemaa leetrid. Aja jooksul kaob see iseenesest. Muidugi jääb elusse alati alaealiste rühm, kuid ta osa on vaimses elus vaevalt suurem, kui kompvekivabriku osa ainelises.
Viimaks ometi paljastatakse see määratu bluff, mida „teatri probleemiks” nimetatakse. Teatri tõeline tarvitaja nõuab temalt ainult puhkust ja lõbu tööpäeva järel. Ja kahtlemata seisab lihtsustatud kultuuris teatri koht kino taga.
Kõik saab palju odavamaks, kuid tervemaks. Vähem valmistuskulusid, rohkem üldsusele kättesaadavaid resultaate. Odavam, kuid ühiskondlikult kasulikum, – see saab uue kultuuri hüüdsõnaks. Seega kaob ka kodanliku kultuuri psühholoogiline ebasarnasus. Vaimse lisaväärtuse omandaja-intelligents sureb välja nii füüsiliselt kui vaimselt.
Nii on, võimaliku täpsusega edasiantud, M. Levidovi mõttekäik. Pärast kõiki unistusi uuest tuleviku kultuurist tundub see teatava üllatusena, kuid ei saa salata, et tal oma loogika on ja, mis peaasi, vastavus revolutsioonist loodud uutele oludele.
Kultuuriavalduste utilitaristlik lihtsustamine pole meie aegu enam midagi ennenägematut. Tõsi, seda pole küll Levidovi kombel ülistatud ega tuleviku kultuuri tundemärgiks peetud, vaid vastuoksa, teda on kahetsetud, kui „uut barbaarsust”, koguni äraneetud, nagu Knut Hamsun „Ameerika labasust”. Kuid ta on viimasel aastasajal paratamata kaasnähtuseks olnud iga kultuurilise uudismaa üleskündmisel, kus esimeseks vaimuviljaks on alati kõmuromaan, bulvarileht ja kinodraama. Niivõrd kui meil see ajajärk alles käsil, tuleb Levidovi prognoosi Eestiski arvesse võtta.
Ed. Laaman
Loomingust nr. 2/1923