Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Inimsoo ajaloos on ikka ja alati olnud ajajärke, kus sünd­muste areng läheb kiirendatud tempos. Muutused, mis tava­liselt toimuvad pikema aja kestel järk-järgult loomulikke takistusi võites ja vastujõude ületades, võivad mitmesuguste tegurite mõjul vabaneda sordiini alt ja teostuda silmapaistvalt laias ulatuses. Murrangulise tähtsusega uuendused, mis sellis­tel aegadel toimuvad, on suures enamikus saavutatavad vägivaldsel teel ja on suurte ohvritega kätte võideldavad. Need suurte ja kiirete murrangute ajad – revolutsioonid – paeluvad ikka ja jälle tähelepanu. Paratamatult kerkib küsi­mus, miks ei sünni areng igal pool rahulikult, kuigi aeglaselt ja vähemate ohvritega. Millised jõud ühiskonnas kutsuvad esile suurte kriiside aegu? Kas on tõesti paratamatu, et uuen­dusi, arengut, edu saab osta ainult nii kalli hinna eest, kui seda on revolutsioon?

Analüüsides ja võrreldes seni aset leidnud revolutsioone, jõuame selgusele nende jõudude ja tegurite suhtes, mille samaaegne olemasolu ühes või teises ühiskonnas on soodus­tanud ja teinud möödapääsmatuks revolutsioonide puhke­mise. On üllatav, kui palju sarnaseid tegureid leidub seniste suurte revolutsioonide eellugudes ja kuidas põhitegurid, niis revolutsiooni puhkemise muudavad paratamatuks, väga pal­judel kordadel on olnud ühed ja samad.

Revolutsiooni kui vägivaldse murrangu tekkimine ei ole normaalne nähtus. Selle puhkemine tähendab, et ühiskonnas on tekkinud selliseid tugevaid jõude, mis mõnesugustel põh­justel ei pääse domineerima. Kui need jõud kasvavad orgaani­liselt välja ühiskondliku arengu paratamatusest, siis saavu­tavad nad sellise jõu, et nad suudavad läbi murda nende mõjulepääsu takistavaist tegureist, näiteks aegunud riigi­korralduse struktuurist. Loomulikult ei suuda ega peagi iga võimalik uus idee endale nii laia pinda võita, samuti nagu ka mitte igale tekkivale ideele või oleva korra parandamise tendentsile ei ole omane valitsevate olusuhetega nii suurde vastuollu sattuda, et siin revolutsiooniline konflikt paratamatuks muutuks. Kõikides ühiskondades ikka ja alati on valitsenud suuremal või väiksemal määral rahulolematust maksva olukorraga. Ka kõige tervemas ja normaalsemas rii­gis on seda leida ja see on üldise arengu seisukohalt täiesti tervitatav ja tarvilik. Seni aga, kui rahulolematus avaldub ainult olemasoleva korra pisipahede arvustamises ja aktsep­teerib oleva ühiskonna korralduse põhistruktuuri, ei põh­justa ta vägivaldseid revolutsioonilisi murranguid. Revolutsi­ooni eelduseks on asjaolu, et puhuti tekib uusi tendentse, mil­lel ei lasta loomulikul teel maksvusele pääseda. Kui uued jõud kasvavad küllalt tugevaks, vanad vormid aga nõrgenedes ja aegudes tahavad jääda siiski võimule, siis tekib selline eba­kõla, mis enamasti laheneb vägivaldsel teel.

Poliitika ja majandus on need kaks üksteisega seotud telge, mille ümber keerlevad muutused käsitluse all olevale küsimusele on olulise tähtsusega. Ajalooliste sündmuste põh­jusi otsides kerkib ikka esirinda küsimus, kuivõrd majan­duslikud tegurid neid sündmusi on mõjutanud. Revolutsioonieelsetes ühiskondades leiame, et harmoonia nende kahe jõu vahel on enamasti läinud kaduma. Majandusalal toimuvate muutustega ei sammu kaasa ümberkorraldumine poliitilises sfääris ja siit tekkiv rahulolematus on esimeseks sammuks revolutsiooni poole. Seejuures ei tarvitse riikides, kus revo­lutsioonid tekivad, üldine majanduslik olukord olla sugugi halb; sageli on see just ümberpöördult. Nii sammus Vene­maa revolutsioonile eelnevail aastakümneil (XIX saj. lõpul ja XX saj. algul) kaubanduse ja tööstuse alal tõusuteed. Ing­lismaa elas XVI ja XVII sajandil tunduvas jõukuses, Prant­susmaal mässas kodanlus – kõige jõukam rahvakiht. Kuid jõukais või lihtsalt majanduslikult arenemisvõimelistes kih­tides valitses ikkagi rahulolematus, sest vastavate riikide valitsused püüdsid nende ülespoole püüdvate kihtide eks­pansiooni takistada ja nende olukorda oma valitsemise suu­naga (näit. maksupoliitikaga) isegi halvendada. Majanduslik surve ja olukorra halvenemine on palju suuremaks rahul­olematuse põhjustajaks kui tegelik viletsus. Riikides, kus majanduslik olukord üldiselt või mõne üksiku kihi juures on vilets, kuid näitab püsivat paranemise tendentsi, ei teki tava­liselt revolutsioonilisi liikumisi, vähemalt mitte majandus­like tähiste all. Siin puudub selleks psühholoogiline alus, puudub surve, mille vastu võidelda. Kui revolutsioon tekiks ainult vaesusest tingitud rahulolematusest, siis mässaksid massid küll vist alati. Mässulised liikumised, mis on omanda­nud ainult majanduslikku iseloomu ja teostatud ühe viletsuses elava rahvakihi poolt, ei ole tavaliselt arenenud suur­teks revolutsioonideks, vaid on jäänud enamasti ainult koha­likuks mässuks – näit. 1381. a. Wat Tyleri mäss Inglismaal, talupoegade rahutused hiliskeskajal Saksamaal jm.

Kahtlemata on revolutsioonide käigu suhtes majandus­liku viletsuse olemasolu teatavas rahvakihis olulise tähtsu­sega. Selliselt laialdaselt ja püsivalt rahulolematult rahva­kihilt saab revolutsioon suurel määral oma kandepinna. Näi­teks Prantsusmaal elas talupoegkond aastakümneid suures viletsuses ja algatas juba enne 1789. aastat rea kohalikke mässukatseid. Samuti ulatus Venemaal põhjendatud rahul­olematus sügavale ja tööliskondki vireles lootusetus vaesu­ses. Ka siin olid need kihid täielikus opositsioonis valitsu­sega ja käärimine süvenes iga aastaga. Valitsuse poliitika, mis ei lase vabalt areneda ega endale teed rajada uute majandus­elu vormidega koos tõusvail kihtidel ja sunnib viletsuses elama laialdasi rahvakihte, ühendab need mõlemad jõud enda vastu ja loob ühe eelduse võimalikuks konfliktiks.

Revolutsiooni põhjuste hulgas, mis kannavad majandus­likku iseloomu, on kindlasti väljapaistev klassivaenu ole­masolu. Igasuguse rahulolematuse eelduseks nii üksikisiku kui ka rahvakihtide ja riikide vahelises elus on lõppude lõpuks enese võrdlus teiste paremini situeeritutega. Inimene ei teaks ju paremat nõuda, kui tal ei oleks silmade ees teisi, kellega end võrrelda. Üheõigusluse ja ühetaosuse taotlemine on olnud alati revolutsioonide lipukirjaks; klassivaenu olemas­olu kas teravamal või nõrgemal kujul on kindlasti reaalne nähtus, ja mitte ainult poliitilise agitatsiooni lööksõna. Liiga suurte vaheseinte olemasolu üksikute rahvakihtide vahel kahtlemata õhutab rahulolematust ja süvendab revolutsioo­nilist meelsust. Poliitiliselt demokraatlikus ühiskonnas klassivaen piirdub majandusliku alaga, sest teised ühiskondliku õiglusetuse väljendused on siin põhjustatud majanduslikust ebaühetaosusest. Ajaloo kestel on aga näiteks sünnipäraste eesõiguste olemasolu tekitanud kibedust üksikute kihtide vahel. Kui valitsused toetavad ühiskondliku redeli kõrgemal astmel asetsevaid kihte ja püüavad nende eesõigusi kaitsta teiste rahvaklasside heaolu arvel, siis süveneb vaenulik meeleolu klasside vahel ja harmoonilise lahenduse leidmine muutub raskeks.

Suurt osa mängivad siinjuures jällegi uued tõusvad ja edasipüüdvad kihid, kelle arengut takistab seniste valitse­vate kihtide olemasolu, eriti sel puhul, kui ilmneb, et või­mul olevad kihid oma aja on juba ära elanud ega suuda enam ühiskonnas täita mingit produktiivset ülesannet. Näi­teks Prantsusmaal aadel revolutsiooni eel elas mineviku suu­rusest, omas väga vähe kohustusi, küll aga suuri eesõigusi ja takistas uue kihi – kodanluse – arengut ja tõusu. Inglismaalgi oli uus kiht – gentry – revolutsiooni eel kammitsais ega saanud vabalt endas puhkavaid jõude arendada. Venemaal püüdsid nii aadel kui ka tõusiklik kodanlus takis­tada tööliskonna ja talupoegade püüdlusi kõrgema kultuu­rilise nivoo ja parema majandusliku olukorra taotlusel. Viimaksmainitud kihtide olukord oli kunstlikult hoitud mada­lamal, kui seda Venemaa üldise arengu taseme juures oleks tulnud eeldada; siin valitsevad olusuhted olid täielikuks anakronismiks XX saj. Euroopas. Kui teadvus sellest ebanormaalsest vahekorrast klasside vahel süveneb ja muutub teravaks vaenuks ning kui kaob lootus leida valitsevalt või­mult olusuhete parandamist, siis on see kindlasti üks põh­justest, mis soodustavad valitseva rahulolematuse paisumist aktsiooniks ja koos teiste teguritega loovad revolutsiooni puhkemiseks soodsa meelsuse.

Riikide poliitilises saatuses mängib intelligents kahtle­mata suurt osa. Teoreetilised ideed tekivad esmajoones ikka intelligentsi hulgas ja intelligentsi hoiak on ühiskonna aren­gule kahtlemata suure tähtsusega. Igasugused teooriad ühis­konna arengust tekivad ju õpetlaskabinetis, nende levik ava­liku arvamusena laiadesse rahvakihtidesse võib mõjutada tunduvalt sündmuste arengut. Siit saavad teoreetilise õigus­tuse oma rahulolematusele kõik nurisevad rahvakihid ja siit võrsub juhte kriitilise konflikti ajaks. On mõnikord isegi väidetud, et ideed teevad revolutsioone, et need võivad puh­keda katseist teostada teatavaid teoreetilisi tõekspidamisi. Kahtlemata on see liialdus. Poliitilised ideed ei ole ju midagi väljaspool aega või ruumi olevat, vaid nende tekkimise eel­duseks on suurelt osalt teatavad ühiskondlikud olusuhted, millest üks või teine tõekspidamine välja kasvab. Näiteks tekkis Prantsusmaal valgustusajastu poliitiline filosoofia just püüdlusist leida väljapääsu sellest ummikust, millesse oli jooksnud Prantsuse riigindus. Opositsioonilise teooria olemas­olu aitab aga kahtlemata opositsioonilist meelsust muuta teadlikuks, seda süstematiseerida ja veelgi süvendada. Revo­lutsioonile küpses ühiskonnas on intelligents täielikus opo­sitsioonis valitseva korraga. Siin mitte ainult ei arvustata kehtiva korra üksikpahesid ja vigu, vaid eitatakse riigi põhi­struktuuri. Intelligentsist loobub suurem enamik peaaegu täielikult kaasa töötamast ülesehitava koostöö vaimus ja eitab ning arvustab täielikult valitsuse tööd. Isegi neil juhtudel, kui mõni üksik valitsuse samm peaks olema põhimõtteliselt vastuvõetav, suhtutakse sellesse vaenulikult või paremal juhul umbusklikult. Teadlik kriitika on igas ühiskonnas kindlasti vajalik ja intelligents, omades selleks kõige paremaid eel­dusi, omab ses suhtes suurt ja vastutusrikast ülesannet. Kui aga intelligents enam ei kritiseeri, vaid ainult eitab, siis aitab ta suuresti kaasa vastavat ühiskondlikku korda lõh­kuda ja revolutsiooni ette valmistada. Intelligents liitub sel juhul riigivõimu suhtes vaenulike jõududega, hakkab tundma kaasa ja toetama proletariaadi majanduslikke nõudeid, suh­tuma sümpaatiaga klassivõitlusse jne. Huvi keskpunktiks muutuvad siis poliitikaga tegelemine, valitseva korra pahede ja puuduste arutamine, uute poliitiliste teooriatega speku­leerimine. Säärasel korral kasvab intelligentsist peagi välja revolutsiooni juhte, kes ei piirdu ainult teoreetiliste arut­lustega, vaid küpsevad aktiivseks tegevuseks. Ettevalmista­vaid teid selleks on ju palju. Võib tekkida salaühinguid, mille kaugemaks sihiks on valitseva korra kukutamine, pro­paganda ja selgitustöö uute ideede levitamiseks laiemais mas­sides jm. Heaks näiteks on ses suhtes Prantsusmaa ja Vene­maa enne vastavaid revolutsioone. Prantsuse valgustusajastu kirjandus oli suures enamikus poliitiline. Olevate institut­sioonide kriitika oli terav ja kibe. Arvustati kõike – riigi põhistruktuurist kuni valitsuse pisimate administratiivsete sammudeni. Seejuures valitses siiski mingi lootusrikas toon, ilmnes tunne, nagu oleks endastmõistetav ja kindel, et valit­sev olukord enam püsida ei saa, vaid tingimata peab loomu­like looduslikkude seaduste kohaselt muutuma. See muu­tus näib paljudele olevat vaid ajaküsimus, selle kiiremat saabumist soodustada tundus olevat loomulikuks ülesandeks kõigile asjast teadlikele. Vene intelligentsi opositsioon valit­suse vastu XIX saj. lõpul ja XX saj. algul on meile eest­lastele veel küllaltki hästi tuntud. Oli ju siis heaks tooniks seltskonnas arvustada valitsust, omada radikaalseid vaateid ja täielikult eitada valitsevat süsteemi. Intelligentsil ei olnud mingit tahet valitseva korra piirides kaasa aidata ühiskonna või riigi tervendamiseks; eitati täielikult kõike, mis moodus­tas olemasoleva korra põhja. Sama põhiilmet kandis ka Inglise vaimne elu revolutsiooni eel. Siin leidus samuti üli­külluses pamflette, mis kõik arvustasid absolutistlikke ten­dentse osutavat kuningavõimu. Proklamatsioon järgnes prok­lamatsioonile ja kõik need tegelesid usu ja poliitikaga, mis olid siin konflikti põhjuseks.

Ja mida teevad siis valitsused, kelle vastu kõik see vaen ja rahulolematus rahvakihtides on tõusnud, miks lasevad nad tekkida hädaohtlikke olukordi, millede lahendamine on võimalik ainult suurte ohvritega? Mispärast pidurdavad nad majanduslikku arengut, miks ei püüa nad vähendada vilet­sust vaesemate kihtide juures, miks lasevad intelligentsi muu­tuda usaldamatult opositsiooniliseks? Selle nähtuse suure osa põhjusi leiame, kui analüüsime lähemalt kriisi põdevate rii­kide valitsemissüsteeme. Selgub, et poliitiline süsteem neis riikides on iganenud ja ei ole suutnud ega tahtnud kaasa teha uuendusi ja muutusi, mis on teostunud majanduses ja mujal. Selle tagajärjel ilmneb riikliku administratsiooni paralüsee­rimine. Iganenud administratiivne struktuur ja seadusandlik süsteem on ajast maha jäänud ja ei suuda enam hakkama saada kõigi nende ülesannetega, mis neile seatakse mitmesugusteil järjest arenevad elualadel. Eriti tundlik on ses suhtes finants- ja samuti ka majandusala. Kuigi revolutsiooni­eelsed ühiskonnad sageli omavad kõiki eeldusi soodsaks majanduslikuks arenguks ja isegi elavad üle üldise jõukuse tõusuperioode, näivad valitsused olevat sageli kroonilises rahahädas ega suuda oma ülesannetega hakkama saada sageli just vananenud administratsiooni tõttu. On üldiselt teada Prantsuse valitsuse rahahäda revolutsiooni eel. Vaa­tamata hoopis uuele majanduselu iseloomule, peeti maksus­tamise alal siin kinni keskaegsest korrast (ja vaatamata majanduselu mõjukalt ümberkujundava uue kihi – jõuka kodanluse – tekkimisele, ei arvestatud selle kihi nõudeid ega vajadusi, vaid isegi takistati selle ekspansiooni). Admi­nistratsioon oli täiesti segane ja bürokratism määratu. Admi­nistratiivsete ühikute piirid olid nii üksteisest läbi põimitud ja arvukad, et neid vaevalt oleks saanud märkida ühele kaar­dile. Ka Inglismaal tekkis suuri raskusi just seetõttu, et kuningate sissetulekute hankimise viisid ei sobinud mood­samale valitsusaparaadile, mida sisse seada taheti. Vene bürokraatliku aparaadi raskepärasus ja iganenud ning aeg­lane asjaajamisviis on üldtuntud. Valitsusaparaadi igakülgne kokkuvarisemine ilmnes siin küllalt selgelt 1917. aastal. Maksustamise raskusi kohtab ka terves reas väiksemais revolutsioonilistes liikumistes. Valitsemissüsteemi puhul, mis ei suuda ajaga kaasa sammuda ja ajanõudeid arvestada, moodus­tub nii siis valitsemisaparaat, mis kujundab endast mingi endasse sulgunud organisatsiooni, mis ei ole võimeline täitma neid ülesandeid, milliseid aeg temale seab. Kujuneb olukord, et ühiskond areneb teatavas suunas endas peituvate jõudude kohaselt, aga valitsusvõim ei arvesta nende olusuhteid, püüab arengut takistada või selle suunda muuta. Kui valitsusvõim sugugi ei mõista aja tendentse ja ei suuda ega taha teostada järeleandmisi õigel ajal ja õiges ulatuses, siis on revolutsiooni­line lahendus seda möödapääsmatum, mida tugevamaks ja üldisemaks kasvavad uued ühiskondlikud jõud. Valitsuse süsteem, mis oma aja on ära elanud ja mille vastu üldine opositsioon järjest süveneb, kaotab kord ka oma reaalse võimu – sõjaväe toetuse. Sel juhul ei suuda valitsus võima­likes tekkivais konfliktides enam võimul püsida ja opositsioonilistest jõududest jagu saada. Nii Prantsuse revolutsi­oonis oli ju kuningas koos valitsusega kaotanud sõjaväe poolehoiu ja kartis sõjaväge sama palju kui rahutuid rahva­hulki. Samuti Venemaal avaldas sõjavägi tunduvat mõju sünd­muste arenemisele.  Sõjaväe poolehoidu ja toetust püüavad ju kõik revolutsioonilised jõud ikka ja alati endile võita.

Kokku võttes kõike eelmist võiks öelda, et kui rahutus mõnes laialdases kihis süveneva viletsuse ja surve tõttu on üldine, kui valitsus takistab ühiskonnas tekkinud uute kih­tide või tendentside mõjulepääsu, kui intelligents on suures enamuses asunud opositsiooni ja eitades täielikult riigi põhi­aluseid asub aktiivselt valitsusevaenulisi jõude toetama, kui valitsusaparaat ja valitsevad kihid laostuvad ega suuda oma ülesannetega hakkama saada, siis on olulised eeldused revolutsiooniks loodud. Mõni näljahäda, majanduskriis, eba­õnnestunud sõda või mõni valitsuse ebapopulaarne ja järsk samm, mis kõik majanduslikku olukorda halvendavad või valitsevat survet suurendavad, võivad konflikti esile kutsuda. Muidugi selle laad, ulatus, puhkemise aeg ja õnnestumine või ebaõnnestumine sõltuvad väga paljudest muudestki momentidest. Siin tuleb arvestada rahva iseloomu, poliitilist traditsiooni jm. Ka omavad küllalt suurt mõju juhid, kes rahu­tuil aegadel esile kerkivad ja liikumisi tunduvalt mõjutada võivad.

On ju ka mõeldav, et valitsuse täielik ja õigeaegne suuna­muutus koos paraneva majandusliku olukorraga suudab mõnel korral kaotatud usaldust tagasi võita, kuigi iganenud valitsusvõim on harva suuteline või tahteline reforme õigel ajal ja õiges ulatuses teostama. Kui asutakse sihikindlalt revolutsiooni eeldusi kaotama, võib sel tulemusi olla. Õnne­lik välispoliitika või mõni väline kogu riiki ja rahvast ähvardav hädaoht lükkab siseriiklike vastuolude lahendamise ainult edasi, ei kaota aga iseenesest konflikti põhjusi.

Kui eelneva analüüsi ülesandeks oli selgitada küsimust, miks revolutsioonide puhkemine ühes või teises ühiskonnas seni on kujunenud möödapääsmatuks, siis tuleb siin mui­dugi võtta kõike esitatut ikkagi veel reservatsioonidega, eriti juhul, kui me sellest tahame mingisuguseid järeldusi teha tuleviku suhtes. Ajaloo sündmused on ju nii komplitseeri­tud, et ka nende kõige üksikasjalisem analüüs ei suuda kunagi eritella sündmusi ega nende põhjusi absoluutselt tühjendavalt. Aga kuigi me mineviku sündmuste tundmaõppi­misest ei saa teha matemaatiliselt kindlat prognoosi tuleviku kohta, on siiski selletagi küllalt huvitav ja õpetlik saadud tulemuste kohaselt analüüsida oleviku ühiskonda ja püüda jõuda selgusele, milliseid minevikus revolutsioone tekilanud tegureid me oma praeguses maailmas leiame.

Kui vaatleme tsiviliseeritud ühiskonda viimase 20 a. jooksul, siis meil ei tarvitse kaua otsida klassi, kes oma olu­korraga rahul ei ole – tööliskond on olnud seda kapitalist­likes mais pikkade aastate jooksul. Tööliskonnas on ju üldi­selt levinud (eriti riikides, kus kapitalism on hästi arenenud) arvamine, et valitsev majanduskord ei võimalda talle majan­duslikku ega kultuurilist arengut. Liberaalse kapitalismi alg­aegade muinasjutt tublist ajalehepoisist, kes saab miljonä­riks, on siiski suurele enamikule praegu juba ainult muinasjutt. Selle teoks saamist ei poolda praegused kapitalistid isegi enam. Suurkodanlus, kel kapitalismi algaegadel oli suuri majanduselu ja kultuuri edasiviivaid funktsioone, on degenereerumas tõusikluseks ja ei oma enam endisi ülesandeid. Kapitali  kuhjumine,  kui  seda  on  niikuinii  rohkem  kui inimlikult võimalik kulutada või ettevõtteissse paigutada, muutub   mõttetuks   ja viib ameerika multimiljonäride pillamisorgiateni,  mis  omakorda  süvendavad klassivaenu. Intelligentsi hulgas on laialt levinud tendents eitada olemasolevat maailmakorda ja seista kõrval poliitikast. Nii sotsialistlikud kui ka fašistlikud ja natsistlikud tendentsid, mis ju kõik olevat majanduslikku ja poliitilist korda eitavad, levivad intelligentsi hulgas. Ja kas ei ole võimalik nn.   demokraatia  kriisi vaadelda just kui valitsus­vormi ülesütlemist, võimetust hakkama saada nende üles­annetega, mida muutunud oludes nõutakse. Et olukord just majanduselus on muutunud, et siin uued arengutendentsid valitsevad, see on selge. Liberalistlik kapitalism on ummikusse jõudnud ja õieti juba kadunud. Majanduselu näitab igal pool tendentsi muutuda enam või vähem kontrollita­vaks, juhitavaks ja plaanikindlaks. Ja kas ei ähvarda meid praegusest sõjamöllust veelgi suuremad ja ohvriterikkamad murrangute ajad, kui ei suudeta loomulikke arengutendentse õigeaegselt mõista ja neile harmoonilise funktsioneerimise võimaldamiseks luua sobivaid välisvorme? Kui valitsevad kihid ei taha vabatahtlikult majanduslike suhete ja polii­tilise süsteemi ümberkorraldamisega nõustuda, siis võib küll karta praeguse aja kultuuri ähvardavaid revolutsioonilisi murranguid, mis suure pingutusega saavutatut kergesti hävi­tada võivad. Et need ohvrid, mida revolutsioonide möllu paiskunud ühiskonnad tooma peavad, on vägagi suured, siis peaks küll iga valitsuse ülesandeks olema püüda juhtida oma riigi arengut nii, et vägivaldsed murrangud paratamatuks ei osutu.

Leida Loone

Koguteosest „Võima ja vaim”, 1940