Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Mõnikord puhuvad meie natuke igaval kodumaal ka värsked tuuled. Kui nad tulevad, siis toovad nad endiga kaasa meie vaiksesse ellu mingi lainetuse, mis kogu vastavale ajajärgule erilaadilise ja piduliku jume annab.

Ka Noor-Eesti – kui teda iseseisva kirjan­dusliku rühmana mõista – on sündinud neil aegadel.

Ta on oma alguse saanud 1905. aasta närvlik-ootavaist ja tulekahjulikest elevusist. Sel selts­konna ja igatsuste käärimismomendil astub ta oma esimesed sammud.

Kes on Noor-Eesti esimesed edustajad ja rajajad?

Rida noori kirjanikke vehklevate žestidega ja kõrgelennuliste unistustega, keda rõhub reaalse elu piiratus ja väiklus ja kes katuskambrite häma­ruses ülevaid sõnu räägivad kunstist, kirjandusest ja aja „suurtest küsimustest”.

Võib olla, et neid ei ühendanudki esialgu miski käega katsutavat ja selget.

Võib olla, et endis ainult ebamääraselt ühe-kandle keeli aimati vibreerivat ja tollest tundest aetud siis sõda kuulutati kõigile, mis talupoeglik-labane ja totralt-šablooniline; Euroopa väravate poole sihiti ja igatseti kodust kopitanud õhku tuulutada; kirjutati ja loeti suure õhinaga ja innuga.

Kuid kõigil neil kirjanikel oli küllalt palja auahnust, eneseavaldamistungi ja mõtteid – kõik­sugu ja igat värvi. Ka tolleaegsed elektriküllased päevad mõjusid kaasa. Värskete loomejõudude surutusele oli vaja pääseteed leida.

Ilmuvad Noor-Eesti esimesed väljaanded – esimene album ja Suitsi Elu tuli. Tee tuleviku arenemiseks, võitlusteks, pettumusteks ja kõigeks, mis tahetakse, on avatud. Noor-Eesti algab oma elukäigu.

Mõtete, ilmavaate ja kunsti käsituse laoklikkus, mis Noor-Eesti kirjanikke viiendate aastate paigu iseloomustab, kajastub ka esimeses kahes albumis. Neis vaheldub trummilööv paatos ja väljakutsuvad hüüded ebamääraste unistustega ebamäärastesse kaugustesse, neis on palju sõnu, ilusaid ja suuri, – kuid rühma silmnägu ning ta vaimne iselaad on siiski veel vähe segane ja väljakujunematu. Differentseerumine on ees.

Aga selle eest ühendab esimesi albume – rõhutagem seda, see on tähtis – mingisugune mahlade käärimine, mingisugune tuulispealine edasi­tormamine uutele perspektiividele, see mis pärast­poole nii terava konfliktina vanade ja noorte vahel esile murdus.

Hõõrumine on juba olemas.

Ei tähenda midagi, et esimeste albumite lehekülgedel ka vanema sugupõlve häälekandjaid leidub, nagu näituseks hr. Jürgenstein, seesama Anton Jürgenstein, kes pärastpoole ja praegugi oma poegade kätetööst hambaid kiristades armas­tab kõnelda, ega see, et Noor-Eesti tol ajal meie vanameelse ajakirjandusega veel kuidagiviisi läbi sai, – peaasi, vastolu idanes.

Ka Eesti noorus paindus tolle seaduse alla, mis kõigi aegade ja rahvaste nooruse kohta näib olevat maksev: vanadega on neil vastastikune arusaamatus ja vihavaen.

Noor-Eesti esimeste väljaannete ilmumine hämmastas meie kirjanduslikku seltskonda: ise­teadliku Gustav Suitsiga eesotsas korraldatud tseremoniaalmarss läbi Eesti tuli liiga äkki ning ootamata. Ja ta läks seks liiga hästi korda, et ägedaid vastuvaidlusi äratada.

Ka ,,vanad” olid esmalt järelandlikud ja möön­sid, et noortel kirjanikel omas ühises kogus annet olevat, tegid neile komplimentegi ja aval­dasid lootusi. Selleks oli ka põhjust!

Kõige erapooletumaigi vaatlejal oli põhjust soojaks saada.

Seal on kõigepealt Gustav Suits oma elu­rõõmsa, vahutav-temperamentliku ja trotsliku Elu tulega – uus täht vaatepiiril. Ta toob Eesti luulesse  uue eluvaatluse ja tallab maha iganud vormid. Ta on paiguti otse taltsutamatu – ürg­jõuline – vähemalt siis näis see nii.

Tõepoolest – missuguse entusiasmi pani meil kord kihama Elu tuli. Maa ja linna näitela­vadel deklameeriti Gustav Suitsi asjaarmastajate deklamaatorite poolt pöörasuseni ja noored armas­tajad ja unistajad leidsid tas oma kirgede inter­preteerija !

Suits oli kõik. Arvati tas leidvat selle ammuoodatu, kes Eesti luule ta kõigis gammades pidi panema helisema!

Kas tema ses süüdi oli, et talt niipalju oodati?

Seal on Friedebert Tuglas oma esimeste novellidega. Mingisugused uued helid, uued teemad, üllatused. Ka vorm uus, ennenägematu – „isa Jannsen”, keda mõni meie „vanadest” veel praegu jumaldab, ometi nii ei kirjutanud! Eduard Wilde, Juhan Liiv ja Ernst Peterson tundusid Tuglase eelkäijatena, aga ainult eelkäijatena!

Seal on Tammsaare, Aavik, Ridala ja mõni muu …

*                   *

*

Niisugused olid koidu päevad.

Nüüd on Noor-Eesti juba oma kümnenda eluaasta käänukohale jõudnud. Maha on jäänud endiste aegade tekkimisrõõmudes ilutsemine. Kirjanikkude isiklik mehinemine, uued kogemused ja Eesti elule nii paratamata omased pettumused on oma sõna öelnud.

Ka meiegi, kõrvaltvaatajate, illusioonidest on mõnegi aeg viinud.

Suits, kes meid enne nii veetles, on uutele tähistele jõudnud, aga – tunnistagem seda – käib sigituma otsimise raskeid radu.

Friedebert Tuglas omas esimeses romaanis Felix Ormussonis on teinud suuri ja õige suuri edusamme stiilis, meeleolude tihenemise mõttes ning ainekäsitluses, kuid näib siiski, nagu ei oleks ta üle jõudnud mingisugusest saatuslikust, määra­vast joonest.

Kas teised, varem mainitud kirjanikud – neiltki oleksime ootnud enam.

Aga kas maksab nukrat nägu teha – juubeli­aastal ?

Siin kohal – juubelimälestuste ja unistuste kirjus reas – ei ole koht ega ruum Noor-Eesti tegevuse üksikasjaliseks hindamiseks ega ta üksi­kute edustajate peenekoeliseks karakteristikaks.

Tähendame ainult, et Noor-Eesti vool, kõige ta pahede ja ebakohtade peale vaatamata, meie iseteadvas kirjanduslikus edenemises siiski mitte väike ega mahasalatav ei ole.

Noor-Eesti on julgesti ja häbenemata maha lõhkunud endised talupoeglikud kirjanduslikud traditsioonid ja meetodid, Eesti psühholoogilise romaani loonud, luules uute allikate juurde tee raiunud, meid vabastanud ebausklikust hirmust võõraste sõnade eest, meie haritud keelele aluse pannud jne.

Oleme kindlad, et see Nimetu, keda kõik ootame ja kes kord Eesti kunstiväärtusliku kirjan­duse loob, osa oma võitudest Noor-Eestile võlgneb.

Noor-Eesti üle kohtumõistmisega oldagu ülepea tulevikus ettevaatlikum. Peetagu meeles – ta on meie ühiskondliku edenemise produkt, meie rahva loomejõu, selle iselaadi ning intensiivsuse kajastus.

Ta pidi tulema. Ta ilmumine on fataalne-Kui ta ei oleks tulnud, või kui ta oleks tulnud mõne aasta või aastakümne võrra hiljemini, see oleks olnud halvaks tõenduseks jällegi Eesti tõu kirjandusliku produktiivsuse ja eluõigusluse kohta.

K. Reitar

Kogumikust „Kümme aastat. Noor-Eesti 1905-1915″, 1918