Eesti riigikorra poliitilisest ideoloogiast.
Põhikorraõiguslikud küsimused on kõige raskemad küsimused õiguslikus elus. Aastatuhandeid on mõtiskletud selle üle, kuidas kõige otstarbekamalt korraldada inimeste ühiselu riigis, kuid tänini pole veel suudetud anda selleks kõiki rahuldavat lahendust. Üksikute inimeste poliitilised arusaamad ning soovid osutuvad nii varieeruvaiks, et vähegi suurema rahvaarvu juures on küll täiesti võimatu riiki luua „ühiskondliku lepingu” kaudu, nagu seda pidas tarvilikuks Rousseau. Ja nii seisavad rahvad sageli raskete põhikorrakriiside ees, mis tingivad püüdeid muuta põhikorda. Ent ükski püüe muuta põhikorda pole õigustatud, kui ei tunta muudetavat. Ja igasugused head kavatsused põhikorra loomisel või muutmisel jäävad paberile, kui ei hinnata õigesti põhikorranormide õiguslikku tähendust. Olgugi et iseseisva Eesti riigi ajalugu alates 28. novembrist 1917. aastast tunneb terve rea konstitutsioonide vahetusi, ei ole eelnimetatud nõuded meil kunagi leidnud küllaldast respekteerimast
Käesolev artikkel püüab esitada lühikese analüüsi meie kehtiva Põhiseaduse (PS) poliitilisest ideoloogiast, et sel viisil abiks olla nii PS-e enese kui ka Eesti õiguskorra teiste normistikkude hindamisel ja rakendamisel. Eelnevast tõusetub aga küsimus, millist õiguslikku toimet evivad PS-e normistikud ja neisse valandatud ideoloogilised arusaamad teistele õiguskorra normistikkudele.
Tänapäeva riigi õiguskord moodustub väga suurest hulgast õigusnormidest. Üksikuid õigusnorme võime koondada terveteks õigusnormistikeks. Kõik õigusnormistikud kokku moodustavad ühtsa ning tervikliku süsteemi. Selle süsteemi aluseks on neis normistikes enestes väljendatud poliitiliste arusaamade süsteem. Ent kõik õiguskorra normistikud ei evi selles süsteemis võrdset tähtsust. Ühed neist asetsevad oma kehtejõu gradatsioonilt kõrgemal tasemel kui teised. Kõige kõrgemale tasemele paigutub alati põhiseaduse normistik. Temale on subordineeritud seaduste ning dekreetide normistikud, neile omakorda määruste normistikud ja viimastele järgnevad mitmesugused üksikaktide normistikud.
Kirjeldatud õiguskorra normistikkude astmelisuse põhimõtte praktiliseks järelduseks on nõue sisustada alama astme normistikke kooskõlas kõrgema astme normistikega. Seadused olgu kooskõlas põhiseadusega, määrused seadustega jne. Ei piisa aga sellest, et puuduksid sõnaselged vastuolud kõrgema astme normistikega. Vastuolu ei tohi olla ka kõrgema astme normistikkudes väljendatud põhimõtetega. Riigi põhiseadus ongi selleks aktiks, kus peale muu fikseeritakse poliitilise ideoloogia üldalused, millest lähtudes peab toimuma niihästi seaduseandlus, haldus kui ka õigusemõistlemine. Seetõttu on praktiliselt äärmiselt tähtis kindlaks määrata põhiseadusse valandatud poliitilisi põhimõtteid, sest ainult nende varal suudame õigesti mõista teisi normatiivtoiminguid. Õiguskorra ideoloogiat arvestades omandavad paljud sätted, mis oma sõnastuselt tundusid algul nagu ebamäärastena, päris kindla sisu. Selgub, et neid ei saa vastavalt olupoliitilistele kaalutlustele ning subjektiivsetele huvidele mõista kord nii, kord teisti.
Milline on siis Eesti riigikorra poliitiline ideoloogia?
Riigivormilt Eesti on vabariik. Üldiselt arvatakse, et seejuures on tegemist demokraatliku vabariigiga. Selline väide ei pea aga täiel määral paika. Teatavasti demokratismi printsiip nõuab ühiselu korraldamise andmist aktiivkodanikkonna kätte. Aktiivkodanikkond peaks hõlmama kõiki kodanikke, kelle suhtes on eeldatav võime iseseisvalt otsustada poliitilisi küsimusi. Selleks mittevõimelisi võidakse eraldada vanuse-, haridusliku ning kõlbelise tsensi alusel. Seejuures demokraatlikes vabariikides aktiivkodanikkond seab ise rahvakoosolekul ametisse ning vabastab ametist tema ees vastutavad haldajad ja annab seadusi. Kui see faktiliselt pole võimalik, siis aktiivkodanikkond valib vastavate ülesannete täitmiseks esinduskogu, mis on tema ees vastutav. Kehtivas PS-s esitatud konstruktsioon on aga märksa erinev kirjeldatust.
PS-e sissejuhatus ja §§ 1 ja 34 kinnitavad, et Eestis on kõrgeima riigivõimu kandjaks rahvas. PS-e ligem uurimine näitab, et ideelisest seisukohast osutub rahvas küll kogu riigivõimu titulaariks. Ent selle alusel väita, nagu oleks rahvas riigiorganina ka superordineeritud teistele riigiorganitele, on pinnatu. Rahvas aktiivkodanikkonnana valib üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletusel Riigivolikogu, Vabariigi Presidendi ja esimese astme territoriaalse omahalduse esinduskogud. Seejuures Vabariigi Presidendi valimistel on rahva valimisõigus oluliselt kitsendatud asjaoluga, et kandidaatide esitajaks on ainult Riigivolikogu, Riiginõukogu ja eriline omahalduste esindajatekogu. Seaduseandlusfunktsiοοni teostamises evib aktiivkodanikkond äärmiselt piiratud õigusi. Vabariigi President võib Riigikogu üldkoosoleku juhatuse nõusolekul küsida rahvahääletuse teel rahva seisukohta mõningais riiklikult tähtsais küsimusis. Vähe suuremat osa evib aktiivkodanikkond põhiseaduse muutmise menetluses, otsustades sealgi peamiselt kaudse1t, s. o. oma esindajate läbi. Siit nähtub, et aktiivkodanikkond ei ole mingiks kõrgeimaks riigiorganiks, nagu võiks järeldada PS-e §-st 1 ja 34, vaid ta asetseb samal normatiivsel tasemel Vabariigi Presidendi ja Riigikoguga. Sellega oleme ühtlasi õigustatud väitma, et Eesti riigikorras pole rakendatud demokratismi põhimõtet, küll esineb siin üksikuid demokratismi elemente. Sama väide kehtib ka meie varemate põhiseaduste kohta.
Jättes kõrvale aktiivkodanikkonda, võime PS-e alusel eraldada kolm organitekompleksi. Esimese neist moodustab Riigikogu, mis koosneb Riigivolikogust ning Riiginõukogust, ja teostab seaduste vastuvõtmist. Teise organitekompleksi moodustab Vabariigi President koos temale subordineeritud Vabariigi Valitsuse, üksikute ministeeriumide ning teiste aktiivse halduse organitega. See organitekompleks teostab esmajoones valitsemisvõimu, täpsemini öeldes – haldusfunktsiooni. Kolmanda organitekompleksi moodustavad kohtud, eesotsas Riigikohtuga, teostades õigusemõistmisfunktsiooni. Seega võime konstateerida, et meie PS-s on põhimõtteliselt tunnustamist leidnud õiguskorra funktsioonide lahusussüsteem, mida traditsionalistid tavatsevad nimetada „riigivõimude kolmikjaotuseks”. Lahusussüsteemi tuum seisab selles, et seaduseandlusorganid teotseksid ainult seaduste kui üldaktide andmisega, haldusorganid ainult haldusaktide kui primaarsete üksikaktide andmisega ja kohtud ainult kohtuaktide kui sekundaarsete üksikaktide andmisega.
Lahusussüsteemi konsekventne rakendus oleks praktiliselt võimatu, seepärast ka Eesti põhikorraõiguses pole seda nõutud. Nii annab Riigikogu seaduste kui üldaktide kõrval ka mõningaid üksikakte, milledest tähtsaim on eelarve. Kõik need juhud, millistel Riigikogu võib anda ka üksikakte, on PS-s märgitud. Kunagi ei tohi Riigikogu anda mingit üksiknormi seadusenimelises aktis, näiteks määrata kellelegi paiukit, nagu seda on seni tehtud.
Vabariigi President on kõrgeim haldusorgan. Ta printsipiaalseks ülesandeks on anda haldusakte. Ent Vabariigi President evib õigust anda teatud juhtudel ka dekreete. Dekreet on teatavasti halduse seadusjõuline üldakt. Dekreete võib Vabariigi President anda esiteks PS-e §-i 99 alusel Riigikogu sesoonide vaheajal edasilükkamatu riikliku vajaduse korral. Viimasena nimetatud tingimuste tõttu kvalifitseeruvad nimetatud dekreedid hädadekreetideks. Seejuures PS-e § 99 loendab taksatiivselt need küsimused, mida on Vabariigi Presidendil keelatud normida hädadekreetidega. Teiseks evib Vabariigi President PS-e 130. §-i alusel õiguse mobilisatsiooni väljakuulutamisest või sõja algusest kuni demobilisatsiooni lõpu väljakuulutamiseni korraldada riigikaitse ja relvastatud jõudude alalisi küsimusi nn. erakorraliste dekreetidega.
Samuti kohtud, kelle põhiliseks ülesandeks on kohtuotsuste andmine, evivad õigust normida oma siseasju määruseandlikult ning toimetada peale kohtuaktide ka mõningaid haldusakte. Siiski on õigusemõistlemisfunktsiooni teostamine PS-e järgi kõige konsekventsemalt eraldatud teiste õiguskorra põhifunktsioonide teostamisest. Märksa keerukam lugu on haldus- ning seaduseandlusfunktsiooni teostamisega. Siin on vastavaid funktsioone teostavad kõrgemad organid asetatud vastastikusesse sõltuvusse. Teoreetilisest seisukohast võivad sõltuvussuhted olla korraldatud kas tasakaalustus- või valdavussüsteemi alusel. Tasakaalustussüsteemiga on tegemist siis, kui ühe erifunktsiooni kõrgemad organid, kuigi nad sõltuvad teise erifunktsiooni kõrgemaist organeist, saavad oludekohaselt säilitada oma poliitilist iseseisvust. Pole selline oma poliitilise iseseisvuse säilitamine aga võimalik, siis seisab meie ees õiguskorra põhifunktsioonide valdavussüsteem. Antud õiguskorras võib esineda kumbki iseloomustatud lahusussüsteemi eritüüp puhtal kujul, kuid võidakse võtta omaks ka mingi segatüüp mainitud kahe pooluse vahel.
PS-e sissejuhatus väidab, et Eesti Vabariiki „juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl”, öeldu kohaselt peaks Eesti põhikorras rakenduma tasakaalustussüsteem. Tegelikult on olukord aga veidi teine, nagu nähtub alljärgnevast skitseeringust.
Halduse ning legislatsiooni vahekorda puutuvalt on, esiteks, tähtis tähele panna, et Vabariigi President kõrgeima haldusorganina on oma positsioonilt sõltumatu Riigikogust. Riigikogu võib teda vastutusele võtta ainult süütegude pärast kõrgeima riigivõimu vastu või riigireetmise puhul. Vabariigi President aga nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi Valitsuse. Seega on Vabariigi Valitsus täiel määral sõltuv Vabariigi Presidendist. Tal peab igal juhul olema Vabariigi Presidendi usaldus. Enamik Vabariigi Presidendi aktidest vajavad kehtimapääsemiseks Peaministri ja asjaomase ministri kaasallkirja. Kaasallkirja ei vaja Vabariigi Predidendi poolt eriõigusel antavad aktid ja seaduses fikseeritud ulatuses ka riigikaitsesse ning relvastatud jõududesse puutuvad korraldused. Vabariigi Valitsus vastutab poliitiliselt niihästi kõikide oma aktide kui ka kõikide kontrasigneeritud aktide eest – tal peab olema ka Riigivolikogu usaldus. Seega võib Riigivolikogu kontrollida, kasutades seejuures interpellatsiooni- ja ankeetkomisjoniõigust, mitte ainult kõiki Vabariigi Valitsuse enese akte, vaid ka enamikku Vabariigi Presidendi aktidest. Tasakaalu idee avaldub aga selles, et Vabariigi Valitsusele umbusalduse avaldamise korral Riigivolikogu poolt Vabariigi President ei ole veel kohustatud Vabariigi Valitsust ametist vabastama. Selle asemel võib ta hajutada Riigivolikogu või, tõmmates kaasa ka Riiginõukogu, alustada PS-e §-s 59 sätitud keerukat menetlust. Selles menetluses aktiivkodanikkond tasakaalustava organina kaudselt otsustab, kas Vabariigi Valitsus võib jääda ametisse või mitte. Vabariigi Valitsuse kirjeldatud sõltumuses Riigivolikogust avaldubki parlamentarismi printsiip.
Teiseks – Riigikogu juhistab haldustegevust seadustega. Ent seaduseandjanagi on Riigikogu õigused oluliselt piiratud, peamiselt tasakaalu huvides. Ühelt poolt riigi kulusid suurendavaid või riigi tulusid kahandavaid seadusi võidakse algatada vaid Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Riigi relvastatud jõude ja kodanike kohustusi riigikaitse alal puudutavaid seadusi võib algatada ainult Vabariigi Valitsus. Teiselt poolt kuulub Vabariigi Presidendile Riigikogu poolt vastuvõetud seaduste suhtes suspensiivse veto õigus.
Kolmandaks – Riigikogu juhistab haldustegevust riigi eelarvega. Eelarve on halduspoliitilisest seisukohast äärmiselt oluline akt. Ta valmib aga Vabariigi Presidendi ning Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu tasakaalustatud koostööl. Sama põhimõte rakendub ka välislepingute sõlmimisel, riigi laenude tegemisel, kaitseseisukorra väljakuulutamisel ja Vabariigi Presidendi hädadekreediandluse menetluses.
Neljandaks olgu nenditud Vabariigi Presidendi õigust igal ajal hajutada Riigivolikogu ja Riiginõukogu riiklikel kaalutlusil. Sellele lisandub Vabariigi Presidendi õigus lõpetada Riigikogu istungjärku ja katkestada Riigikogu korralist istungjärku üks kord istungjärgu kestel kuni kaheks nädalaks. Väga olulist tähtsust evib veel Vabariigi Presidendi õigus nimetada eriõigusel Riiginõukokku 10 liiget. Arvestades Riiginõukogu väikest koosseisu, evivad need 10 liiget kahtlemata määravat tähendust poliitiliste jõuvahekordade kujunemisele Riiginõukogus. Vabariigi Presidendi viimatimainitud õigustes avaldubki kallak õiguskorra põhifunktsioonide valdavussüsteemi poole. Märksa rõhutatumalt on valdavussüsteem rakendust leidnud riigikaitsesse puutuvais küsimusis, mida me siinkohal aga ligemalt ei puuduta.
Haldusaparatuur on korraldatud meil osalt tsentralisatsiooni-, osalt detsentralisatsioonisüsteemis. Tsentralisatsioonisüsteem tähendab seda, et kõik haldusorganid asetsevad üksteise suhtes kas sub- või superordinatsiooni vahekorras. Tsentralisatsioonisüsteem domineerib meil riigi keskhalduse rakingus. Seal Vabariigi Presidendile on allutatud Vabariigi Valitsus, Vabariigi Valitsusele üksikud ministrid. Järeldusena sellest Vabariigi Presidendi aktid evivad tugevamat õigusjõudu kui Vabariigi Valitsuse aktid jne.
Detsentralisatsioonisüsteem tähendab seda, et kõik haldusorganid asetsevad üksteise suhtes koordinatsiooni tasemel. Nad on omavahel üheväärsed, samuti on üheväärsed nende aktid. Detsentralisatsioonisüsteemi kohaselt on meil korraldatud üksteise suhtes ministeeriumid, samuti nende alljaotused. Sama süsteem domineerib meil kohahalduse rakingus. PS-e §-i 122 järgi: „Kohaliku valitsemisala korraldamine ja kohalikkude elualade arendamine toimub seaduse alusel kohalikkude omavalitsuste kaudu.” Kohalik omavalitsus, teadusliku terminoloogia kohaselt nn. territoriaalne omahaldus, tähendab seda, et teatavale territoriaalsele korporatiivsele ühikule on omistatud enesekorraldamise õigus nii üld- kui ka üksikaktide andmise teel. On iseenesest mõistetav, et selline organisatsioon peab saama i s e määrata oma organite isikkonda, vähemalt oma esinduskogu. Omahalduse raking on meie PS-e järgi konstrueeritud kaheastmelisena. Nn. teise astme omahaldusena esineb meil praegu nn. maakonnaomavalitsus. Selle raking pole aga kehtivate dekreetide kohaselt täiesti kooskõlas PS-ga. Teatavasti valitakse maavolikogu liikmed valla- ning linnavanemate täiskogu poolt sama maakonna valla- ning linnavanemate hulgast. Valla- ja linnavanemaid võidakse ametisse määrata ka nimetamise printsiibil. Kuivõrd neid tegelikult on ametisse nimetatud, niivõrra meil puudub ka PS-s mainitud teise astme omahaldus.
Riigivõimu käsitsemine on PS-e järgi rajatud õigusriigi põhimõttele. Õigusriigi põhimõte tähendab, esiteks, seda, et riigivõimu käsitsemine peab toimuma õigusepäraselt. Seadused peavad olema kooskõlas PS-ga, määrused ja seadlused – seadustega. Üksikaktid olgu kooskõlas üldaktidega. Need nõuded on leidnud PS-s expressis verbis mainimist. Järeldusena sellest peab meil olema iga akti õiguspärasus, esinegu see konkreetsel juhul kas põhiseadus-, seadus-, määrus- või korraldispärasusena, kohtulikult kontrollitav. Seda elementaarset nõuet pole meie seaduseandlus aga arvestanud. Administratiivkohtu korra § 2 loeb nn. allumuse printsiibil halduskohtud kompetentseks kontrollima ainult teatavate haldusasutuste tegevust, tuues sellega Eesti õiguskorda PS-le tundmatut politseiriiklikku ideoloogiat.
Õigusriiklik ideoloogia avaldub, teiseks, võrdse õiguse ehk egaalsuse põhimõtte rakendumises. PS-e §-i 9 järgi: „Kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed. Ei või olla sündimisest, usust, soost ega rahvusest sõltuvaid avalikõiguslikke eesõigusi ega õiguste kitsendusi”. Selle kohaselt ühtlastes oludes olevaid kodanikke tuleb kohelda täiesti ühtlaselt. Erinevusiks PS ei loe erinevust sündimises, soos, usus või rahvuses.
Kolmandaks õigusriikliku ideoloogia alussambaks on üldhuvi ehk salus rei publicae põhimõte. Ta on leidnud väljendamist PS-e sissejuhatuses. Sellega ei tohi üksikisiku või ka kitsa ühiskondliku kliki huvi olla mõõtuandvaks riigivõimu käsitsemisel, vaid otsustavaks on üldsuse huvi. Kui politseiriigis kõik teenivad valitsejaid, siis õigusriigis valitsejad teenivad rahvast.
Võhikuile võiks näida, et kaitseseisukorra ajal pole kõik eelnimetatud õigusriigi põhimõtted riigiorganitele siduvad. Nimelt on võrdse õiguse põhimõte sätitud PS-e 2. peatükis. Ja PS-e §-i 144 IV järgi, „Kaitseseisukorra ajal võib seaduse alusel ja piires kitsendada kodanikkude õigusi, mis tähendatud Põhiseaduse teises peatükis.” Järeldus, nagu kaitseseisukorra ajal egaalsuse printsiip ei pruugiks kehtida, ei pea aga mingil moel paika. PS-e §-i 144 alusel on kitsendatavad ainult kodanike põhiõigused (näit. õigus liiklemisvabadusele) peale nn. institutsiooniliste põhiõiguste (näit. õigus kultuurautonoomiale). Egaalsuse põhimõte pole aga teoreetiliselt üldse põhiõigus, seega on ta puutumatu. Üldse oleks väär arvata, nagu tähendaks kaitseseisukord volitust vägivallaks. Õigus ja õiglus säilitavad ka sel ajal oma kehtivuse.
Õigusriigi kõrged põhimõtted muutuksid paljasteks fraasideks, kui antud õiguskorras pole leidnud rakendamist kohturiigi ideoloogia. Alles kohturiigi ideoloogiale vastavalt seadeldud kohtud on suutelised kontrollima seaduseandluse põhiseaduspärasust ning haldustegevuse õiguspärasust ja sel viisil tagama põhiseaduse kõigekülgset respekteerimist. Meie PS ongi peaaegu täielikult omaks võtnud kohturiigi põhimõtted.
Kohturiigi esimeseks põhimõtteks on kohtuvõimu eraldamise põhimõte. PS-e 112. §-i järgi kuulub õigusemõistlemisfunktsiooni teostamine iseseisva kohtuametkonna pädevusse. Riigikogu võib ainult seadustega, s. o. üldaktidega korraldada kohtuala. Kuid ei Riigikogu ega ka haldusorganid ei või oma üksikaktidega kohut millekski õigustada või kohustada.
Kohturiigi teiseks põhimõtteks on kohtuametkonna autonoomsuse põhimõte. Selle kohaselt kohtuasutuste siseasjade haldamine kuulub ainuüksi kohtutele enestele. Nimetatud ülesannet teostavad nad vastavate sisemääruste ja kohtukorralduste varal. Kohtuametkonna autonoomsuse põhimõtte kohaselt peaks ka kohtunike ametisse määramine toimuma sõltumatult haldusest ning seaduseandlusest. Ent siin on PS mõnevõrra kaldunud haldusriigi põhimõtte poole, öeldes §-s 114: „kohtunikke… nimetab ametisse eriõigusel Vabariigi President Riigikohtu poolt määratud kandidaatide hulgast”. Tsiteeritud sätet kui erandit tuleb aga tõlgendada kitsendavalt ja lugeda Riigikohut täiesti vabaks kandidaatide valikus. Seda ei pea aga silmas Kohtute seadustik oma §§-des 184-189.
Kolmandaks kohturiigi põhimõtteks on õigusemõistlemise monopoolsuse põhimõte. Selle järgi õigusemõistlemiseks on õigustatud ainuüksi kohtud. Kui siiski ka haldusele omistatakse õigus tegelda õigusemõistlemisega, siis ei tohi see olla korraldatud nii, et seeläbi absoluutselt sulguks välja võimalus pöörduda põhiseaduses nimetatud kohtute poole.
Neljandaks kohturiigi põhimõtteks on õigusemõistlemise obligatoorsuse põhimõte. Selle kohaselt kohtud on kohustatud tegelema õigusemõistlemisega. Nad ei või keelduda ühegi õigusliku vaidlusasja arutamisest.
Viiendaks kohturiigi põhimõtteks on kohtu sõltumatuse põhimõte. Nii kohtud kui ka kohtunikud on oma tegevuses sõltumatud nii Riigikogu kui ka kogu haldusaparatuuri poliitilistest püüdlustest. Kohtunike seisukorra kindlustamiseks ning tõelise sõltumatuse tagamiseks on nad ametist tagandatavad ning ühelt kohalt teisele ümberpaigutatavad vaid kohtu enese korraldusega. Samuti on kohtuniku amet üldpõhimõtteliselt tunnustatud ühendamatuks teiste ametitega.
Reaktsioonina absolutistliku riigi omnipotentsile kujundus XVII sajandil doktriin kodanikuvabadustest. Absolutistliku „riik-parandusmaja” asemele astus printsiip – „võimalikult vähem riiki”. Ja vastavalt sellele fikseeriti ka teatav nn. individuaalsfäär, millesse riigivõim ei tohtivat tungida. See ideoloogia, põhjendatult loodusõiguslike õpenditega inimese sünnipäraseist „õigusist”, leidis enesele tugeva toetaja liberalismi doktriinis. Liberalismi doktriin loeb riiki paratamatuks paheks, mille mõju seepärast tuleb püüda maksimaalselt kahandada. Riik olgu kodanike vabaduste kaitsjaks. Mingil juhul ärgu tungigu ta kodaniku majandus- ning vaimuelu piirkonda. Sellisena on liberalism vastandiks konservatismi poliitilisele teooriale, kus indiviidi kultuse asemele astub kollektiivi kultus. Eriti reljeefset väljendamist leiab konservatismi ideoloogia moodsates totaalsetes riigikordades riigi ja ühiskonna samastamise õpendi kaudu. Rahvas, partei ning riik moodustavad eneses poliitilise kolmainsuse, õpetab Carl Schmitt. Kõik riigis, ei midagi väljaspool riiki, ei midagi riigi vastu – kuulutab fašistlik riigiõpetus.
On ekslik mõista nn. põhiõigusi mingite sünnipäraste „õigustena”. Juba selle fakti tõttu, et konstitutsiooniline normistik neid käsitleb, on nad muutunud samasugusteks õigusteks ja kohustusteks nagu kõik teisedki õigused ja kohustused. Neid ei tule mõista säärastena, mis absoluutselt keelaksid riigivõimul tungida isiku nn. individuaalsfääri. Nad ainult r a s k e n d avad menetlust isiku nn. individuaalsfääri tungivate normide andmiseks. Seejuures võime vastavalt kehtivale õigusele eristada esiteks põhiõigusi, mille kitsendamine on võimalik ainult PS-e enese muutmise teel. Sellistena näeb PS ette südametunnistuse- ja usuvabadust, rahvuse säilitamise vabadust, teaduse ja kunsti ning nende õpetuse vabadust ja petititsiooniõigust. Teiseks võime eristada põhiõigusi, mille kitsendamine on võimalik küll seaduseandlikul teel, kuid seda ainult PS-s eneses täpselt fikseeritud piirides.Nii lubab PS-e § 15 mõtete avaldamise vabadust kitsendada seadusega vaid riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse ning kodaniku hea nime kaitseks. Muudeks juhtudeks, näiteks teatava usundi kaitseks, ei või Riigikogu seda kitsendada. Analoogiliselt käsitleb PS posti-telegraafi-telefoni saladust, koosolekute vabadust ja ühinemisvabadust. Kolmandaks võime eristada selliseid põhiõigusi, mida seaduseandlus võib suvaliselt kitsendada. Neid sisaldub PS-s kõige rohkem. Siia kuulub näiteks PS-e §-s 25 nimetatud vabadus koonduda majanduslikesse ühinguisse ja liitudesse, s. o. nn. aktiivne koalitsioonivabadus. Siia kuuluvad veel näiteks isikupuutumatus, kodupuutumatus, liikumis- ja elukoha muutmise vabadus. Oleks ekslik arvata, et põhiõiguste viimatimainitud grupi esitamine PS-s on täiesti tähtsusetu, sest olenevat ju seaduseandjast, kui palju ta kodanikele vastavat vabadust jätab. Nii on seaduseandlus kehtiva PS-e järgi küll õigustatud kitsendama liikumis- ja elukoha muutmise vabadust, ent mitte kunagi täiesti kaotama. Kuskil kultuurriigis ei tähenda tänapäeval liikumisvabadus õigust oma suva kohaselt joosta kõige nelja maailmakaare poole, vaid siin on kõikjal liiklemise, sõjaväe, eraomandi, sanitaarsetes jne. huvides toimetatud teatud piiramisi. Kolmas grupp põhiõigusi evib tähtsust ka tõlgenduslikult seisukohalt. Liikumisvabadus on reegel, selle kitsendused aga erandid. Kahtluse korral tuleb viimaseid tõlgendada kitsendavalt. Ja lõpuks tuleb tähele panna asjaolu, et nimetatud põhiõiguste liigis võidakse luua kitsendusi ainult seaduste ning dekreetidega, mitte kunagi aga praeter legem määrustega.
Põhiõigusi võidakse grupeerida, jälgides loodusõiguslaste eeskuju, veel inimeseõigusteks ja kodanikuõigusteks. I n i mõigused ehk individuaalsed põhiõigused fikseerivad kodanikule teatava vaba tegevussfääri, millesse riigivõim ei võivat normivalt tungida. Siia hulka arvatakse isikupuutumatus, kodupuutumatus, liikumisvabadus, usu- ja südametunnistuse vabadus, õigus töötada jne. Kodanikuõigused ehk sotsiaalsed põhiõigused seevastu tulenevad isiku kuulumusest ühiskonda. Siia paigutuvad: õigus vabalt mõtteid avaldada, ühinemisvabadus, koosolekutevabadus, koalitsioonivabadus jne. Uuemal ajal on kodanikeõiguste kataloog täienenud. Mitmesuguste nn. vabaduste kõrvale on tekkinud põhiõigused, mille sisuks on riiklik kaitse- ning abistustegevus. Ka kehtivas PS-s evivad need viimatinimetatud põhiõigused olulist tähtsust. Seal on kindlustamist leidnud noorsoo-, emade-, laste- ja töökaitse. Algharidus on sunduslik. Riigi sihiks majanduselu korrastamisel on arendada üldist jõukust ja tagada inimväärilist ülalpidamist. Seaduse alusel korraldatakse kodanikele vanaduse, töövõimetuse või puuduse korral abi jne. Selliste normide rohkus on iseloomulik meie PS-le. Nad ühtlasi tähendavad, et meie põhikord on hüljanud individualistlik-atomistliku ühiskonnakäsituse. Ent seejuures pole jõutud veel kollektivismini. Meie PS-s on riigi ja indiviidi suhete käsitlemisel omaks võetud sotsiaalse ühtluse printsiip. PS peab olema „pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus”. PS ei käsitle kodanikke sünnipäraste õigustega soomustatud indiviididena, kes on vastakuti seatud riigi kui ühiskondliku organiseerumisvormiga, vaid deriveerib kõik kodanike õigused nende kuulumusest ühiskonda. Nii esitab ta teatavat kompromissi individualismi ja kollektivismi vahel.
On väidetud, et meie PS-s on rakendunud nn. sοlidarismi doktriin. Seda seisukohta on kõige aktiivsemalt ning selgesõnalisemalt esindanud Ed. Laaman. Solidarismi doktriin, arendatuna Emil Durkheim’i, Leon D u g u i t’, Leon Β u r g e ο i s’ jt. poolt, postuleerib, et ühiskonnas on inimesed üksteisest sõltuvad.Seejuures üldhuvilisi sihte võidakse paremini saavutada üksteist abistades ja toetades – tegutsedes nn. solidarismi printsiibil. Riik, segades end üksikisikute vahekordadesse küll võrdlemisi piiratud määral, võib aga nõuda teatud ohvreid üldsuse heaks. Ühiskondlik hüvang on käskivaks teonormiks niihästi üksikisikule kui ka riigile. Kui huvitav ja õige solidarismi ideestik esimesel pilgul ka ei näiks, on ta siiski varustatud äärmiselt olulise ning ohtliku puudusega. Solidarism propageerib ühiskondlikku kooskõla ning tasakaalu. Ent kui küsida, kuidas on saavutatav selline seisund, siis oleks ainsaks vastuseks – alistudes võimulolevale erakonnale. Täiesti põhjendatult nendib prof. dr. A.-T. Kliimann, et „solidarismi hakkab kihundama erakond, poliitiline klikk või relvamees ikka alles pärast seda, kui ta on juba pääsenud riigivõimu käsitsemisele”.
Olles lõpule jõudnud Eesti riigikorra poliitilise ideoloogia lühida analüüsiga, me võime kokkuvõtteks nentida, et olulistes osades siin on tegemist kompromissiga mitmesuguste mõttevoolude vahel. Leiab ju enamik käsiteldud poliitilistest printsiipidest ning õpenditest seal rakendamist vaid teatavate reservatsioonidega. Sellele vaatamata on Eesti riigikorra poliitiline ideoloogia siiski selgesti piiriteldav. See osutub kahtlemata hüveks, sest selle ideoloogia raames peab kulgema kogu meie riiklik elu. Seepärast tema põhilaused peavad olema aluseks iga Eestis tegutseva poliitilise rühmitise eriprogrammile. Igasugune sihikindel tegevus nende põhilausete vastu peab kõrvalduma, sest see tähendaks riiklikust seisukohast ju tegevust iseenese vastu. Neis põhiseaduslikult fikseeritud piires võib iga kodanik aga vabalt eelistada üht või teist vaadendit. Võidakse rühmituda poliitilisteks parteideks, et ühiselt omi seisukohti propageerida ning läbi viia. Ent neid üksikute parteide taotlusi ei tohi mingil juhul ära segada põhiseaduslikult sätitud teonormidega. Konkreetsete parteiprogrammide suhtes kuulub kõigile yaba kriitika õigus. PS-e järgi on lubamatu nn. ühe erakonna süste em kui legaalsüsteem.
Kui PS oma poliitilise ideoloogiaga üldiselt taotleb teatavat kompromissi mitmesuguste mõttevoolude vahel, siis ta rakingu normistikus avaldub püüe stabiilsusele ning konservatiivsusele. Kõik tähtsamad institutsioonid on seadeldud selliselt, et oleksid välditud järsud murrangud riiklikus elus. Selle kohaselt kord võimule pääsenud erakond võib teatud tingimusil juhtida riiklikku elu ka veel siis, kui tal puudub aktiivkodanikkonna või Riigivolikogu enamuse toetus.
Väino Lang
Eesti Üliõpilaste Seltsi XI albumist, 1940