J. W. Jannseni püüded ja sihid
Teatavasti andis J. W. Jannsen 1848. aastast saadik „Sannumetojat” välja, milles ainult ajalehe idu peidus oli. Oma olu poolest oli see „uut ja vana maarahvale rõõmuks ja õpetuseks” pakkuv väljaanne täiesti eriraamat, ometi selle vahega, et mitmed pikemad tükid selles pooleli jäid, nii siis lugejat pooliti kohustasid ka järgnevat raamatut omandama. Raamatu sisu oli ilukirjanduslik selle sõna kõige laiemas ja alguslises mõttes ning tuntud Jannsenile omases ladusas ja lihtsas laadis ühtlasi üsna ta vaimus ja sihis: kirjanduse kaudu lugejaid õpetada, juhatada, arendada, selle juures aga ka lõbustada, et nõnda toitu maitsvaks ja meeldivaks teha.
Tükati teist laadi kui teised „Sannumetoja” lood, on üks pikem pooleli jääv jutustus, Krahvi-härra ja tema kutsar”. Seegi on terve oma olu poolest harilik jutustus; ometi tundub selles ligemal tähelepanekul ka midagi muud, – sellesse on kirjanik kogu oma tulevase tegevuse eeskava kokkusurutud kujus paigutanud, oma seisukohta ja vaadet ühiselu küsimuse asjus avaldanud. Kahtlemata on see jutustus, niisama kui suurem osa muid Jannseni juttusid, mõne saksakeelse jutu järele kirjutatud, sellele on aga osavasti meie maa ja rahva kohane värv antud, nii et lugejate meelest jutu sündmustik väga hästi ka siit maalt võis olla, ning seda arvatigi üleüldiselt. Jutustuse aineks on esimeses reas küll mõisniku ja tema teenija, kutsari, vahekord, kuid selle juures tuleb ka mõisahärra ja talurahva vahekord kujutamisele ja hindamisele. Ning viis, kuidas Jannsen seda teeb, näitab erapooletule vaatlejale selgesti, et kirjanik muidugi oma aja ja ilmavaate kohaselt vabameelne oli. Ta ei sea seal sugugi teenijate üleliigset, lömitavat alandust ja pimedast peast sõnakuulmist eeskujuks ega kiiduväärt asjaks, vaid kutsar Vahter, kes jutustuses õieti „kangelane” on, nõnda küll kirjaniku enese mõtte kandja, näitab täit mehisust ja julgust, tarbekorral ka kõigeväesele krahvihärrale vastu astumiseks. Kui krahv kord meeleägeduses teda põhjuseta tahab karistada ja selleks oma teenrid välja kutsub, haarab tugeva jõuga kutsar need teine teise kaenla alla ja viib toast välja, nendele teravat noomitust andes, et „olge härra sõnakuulelikud teenijad, aga mitte ta koerad”. Ning jutustuse käigu lõpp on, et see lihtne, aga mehine mees oma õiglase olekuga kõrgeseisusliku krahvi meele ümber muudab ja tema vastu võitjaks jääb.
Veel huvitavam on viis, kuidas kirjanik talurahva elu ja olukorda ning mõisahärrade vaadet rahva kohta kirjeldab. Tema tarvitab talurahva vaesuse, viletsuse ja mõisa poolt kannatatava rõhumise kohta õige paksu värvi. Kuid kõik see halbtus ja ülekohus sünnib kõnesolevas viletsas vallas mõisniku, krahvihärra, teadmata ja tahtmata; see on oma loomu poolest õiglane ja ausameelne mees ning soovib kõigest hingest, et tema rahvas hästi, jõukalt ja õnnelikult elaks, arvab ka oma kahtlases meeles asjaloo nõnda olevatki. Sest ta petis ümbruskond, kõige pealt kelm kammerteener Sapp kujutab seda nõnda härrale ette, ise tema ja vallarahva vahele kõva Hiina müüri ehitades, mille tagant krahv ei näe ega tea, kui kurjalt Sapp tema asemikuna talitab. Õiglane kutsar saab aga abinõuks, kes härra silmad selle pettuse kohta avab, nii et ta asjalugu õiges valguses näeb. Ning siis tuleb põhjalik puhastus ja paran dus, – mõisa ja valla vahekord muutub heaks ja õnnelikuks.
See mõttekäik näitab Jannseni vaadet ühiseluliste paranduste peale õige kujukalt. Võimupidajad, kõige pealt mõisahärrad, ei ole iseenesest mitte kurjad ega pahad, vaid kõige oleva halbtuse juureks on nende silmakirjalised ja omakasu otsijad volinikud, kes oma isanda usaldust võõriti tarvitades rahvast koorivad. Vaja aga härradel ise rahvale ligineda, tema oluga end tutvustada, kõlbmatuid vähemehi ära heita, siis on kord ja rahu majas.
Selle mõtteviisi nõrkused on muidugi silmapaistvad. Kõigest muust kõnelemata on see ometi kõrge ja haritud seisuse meestele päratuks kehvusetunnistuseks, et nad nõndaviisi lapsikult endid petta lasevad, nähes ei näe ega kuuldes ei kuule. Kuid see tee, kuidagi viisi rahva isandatele nende kohusetunnet meele tuletada ja nende silmi väheke rahva häda kohta avada, oli sellel ajal ainuke, mida saadi käia. Otsekoheselt rahva raskuste üle kaevata, mõisahärradele mingit etteheidet teha, oli lausa võimatu. Kui meelde tuletame, et veel ligi paarkümmend aastat hiljemini, mil seisukord ometi juba väga palju muutunud oli, vennaksed Petersonid ja nende seltslased oma võitluses mõisate ülevõimu vastu alla jäid, kui raske veel Jakobsonil ja muudel pärastpoole see tee käia oli, siis ei tohi me sugugi selle üle imestada, et Jannsen, kellel pealegi kaugelt seda tüsedat selgroogu ei olnud, mis nimetatud meestel, oma sugurahva põlve parandamiseks avaliku hääle kaudu rohkem ei teinud kui tegi. Vaid meil tuleb täit lugupidamist selle kohta avaldada, et ta üleüldse midagi tegi, vähemalt teha püüdis.
Nimetatud jutustuse avaldamisega oli nõnda Janusenil vististi oma armas siht ja püüe. Kas ja mis vilja see on kandnud, selle hindamiseks puuduvad otsekohesed andmed, aga oletada tohib küll, et „krahvihärra” jutt koguni mõjuta ei jäänud. Teatavasti sai Jannsen oma ristiisalt Ditmarilt „Sõnumetooja” väljaandmiseks 300 rubla laenuks (mis pärast kingiks jäi). See oli kõnesoleva aja kohta üsna suur summa. Vististi ei andnud mõisnik raha mitte uisapäisa, vaid kuulas järele, mäherdune kirjandus see on, mida ristipoeg selle rahaga kirjastab. Ning nii on väga võimalik, et krahvihärra jutt otse von Ditmari nõusolemisel ja heakskiitmisel ilmus. Igatahes viis Jannsen oma raamatu ta valmissaamisel enda heategijale austusetäheks ning see sai ta sisuga tuttavaks. Vändra mõisahärra oli õige õiglase ja vabamõttelise meelega mees ning tema vahekord vallarahvaga haruldaselt hea, palju parem kui mujal pool. (Kui suur Vändra inimeste usaldus oma mõisniku vastu oli, näitab iseäranis kujukas sündmus, et tuntud „tuulepöörise” ajal, 70 a. eest, nemad temalt otsekohe nõu ja arvamuse avaldust küsima läinud, kas maksab usku vahetada või ei. Ning et härra asja ära laitis, jäigi see tegemata.) Et see olukord ülemaaliseks saaks ja edasi areneks, see ep oligi Jannseni armas iha ja parem püüe.
Kaunis tõenäitlik on siis, et Vändra härra kaudu kõnesolev „krahvihärra” jutt ja selles peituv näpunäide rahva elukorra paranduse kohta mõisnike ringkonnas laiemalt tuttavaks sai ning vahest ka Riia rüütlimajas kõne alla tuli ja et see oma kohastki kaasa aitas von Fölkersahmi püüdele talurahva põlve parandamise asjas, osakese kaasa mõjus Liivimaa uue talurahva seaduse saamiseks aastal 1849. . .
Sellessamas sihis ja juhtmõttes kui oma esimeses tähtsamas jutustuses on Jannsen oma terve enam kui 35-aastase kirjanikutegevuse kestel järjekindlalt käinud ja töötanud. Väga ettevaatlikult ja tagasihoidlikult astus ta edusamme, hoolega end niipalju kui võimalik, iga tüütuse ja hõõrumise eest hoides, mis tema rahulikule loomule vastik oli, ikka ja alati oma põhimõttest kinni hoides, et „rahu kosutab, vaen kaotab”. Seda rahuarmastust võib mis moel tahes hinnata, aga Jannsenile seda mingiks süüks arvata ei rohitaks mitte, sest ta talitas siin oma kindla äratundmise ja tõekspidamise järele. Kus ja millal ta aga uuenduse ja paranduse tarvilise tundis olevat, ei kohutanud teda miski vaev ega raskus seda kätte püüdmast Tema usaldus ja lootus oma rahva edasijõudmise kohta oli kõigutamata. Selle kujutuseks olgu väike looke kõneldud. Kui ta „Perno Postimehe” toimetajana lehte õpetlikumaks ja teaduslikumaks kippus tegema, kui see väljaandjale Bormile kohane näis olevat, hakkas see toimetajat hoiatama. Borm viinud Jannseni kord oma toa akna alla, näidanud näpuga uulitsal astuvate kehvas riides ja tuimade nägudega talumeeste peale ja lausunud mõnitavalt: „Kas niisugustele mõtlete Teie lehte kirjutada ja arvate, et nemad sellest magu tunnevad?” Jannsen aga ei lasknud end sellest etteheitest kohutada, vaid vastanud kindlalt, tema tahtvat oma tööga otse selleks mõjuda ja kaasa aidata, et niisugusedki lehe lugejaiks saaksid.
Ka ei läinud Jannseni rahuarmastus kunagi nii kaugele, et ta selle nõudel muude mõtteavaldust liialt oleks kitsendanud. Kuna ta ise, nagu öeldud, küll oma väljaastumises tagasihoidlik oli, andis ta ometi enda ajalehes tihtigi mõtteavaldusele maad, millega ta ise iga kord just päri ei olnud, aga teistele seda teatavaks tegemist ta ei takistanud. Tema soovis igale mehele mõtte- ja sõnavabadusteta alatine sõna oli, et „sõeludes saab vili puhtaks, läbi rääkides mõtted selgeks”, ning ta nimetas oma lehte ikka jututoaks, kuhu iga aus külamees võis sisse astuda ja juttu vesta. Nõnda läksid siis otse Jannseni lehe kaudu esimesed vägevad rahvuslikud ja ka muidu vabameelsed helid meie rahva sekka ja äratasid seal vastukaja. Nimelt J. Hurti ja C. R. Jakobsoni kirjutuste kaudu. Esimese mõtetega oli toimetaja ise üleüldiselt nõus, õige kaua aega ka teise omadega, kuni lahkuminek tuli, mille põhjused küll mõlemate hoopis vastandlikus iseloomus seisavad, aga tükati vist ka asjaoludes peituvad, mida senini küllalt pole selgitatud.
C. R. Jakobson otsis oma mõtteavaldustele teed esiti „Eesti Postimehe” kaudu ning hakkas seal juba 1865. a. saadik õige rohkesti kirjutama, nimelt tulevases „Sakala” vaimus, kuigi alles tasasemal toonil. Ja Jannsen oskas oma tublist kaastöölisest lugu pidada, andis temale avara voli nõnda kirjutada, kui kohaseks arvas. Jakobsoni kirjad ei ilmunud mitte üksnes sisu poolest muutmata, vaid nendes salliti pärastpoole ka uut kirjaviisi, kuigi muidu leht veel vanas kirjaviisis ilmus. Peagi põrkas aga Jakobson oma mõtetega mõne teise omade vastu, ja vaidlused olid lahti. Juba 1869. a. algasid need suuremal mõõdul kirjaviisi küsimuses õpetaja Schwartziga. Järgneval aastal tuli veel palju vägevam vaidlus kooliküsimuses, kus Jakobsonile nimelt kirikuõpetajad teravalt vastu astusid; nendevaheline vastolu ilmus juba siis tuntavalt. Toimetaja poolehoidmine oli esiti agara kaastöölise päralt, kelle eest ta mõndapidi püüdis kosta, nagu selleaegsetest „Postimeestest”, nimelt kirjavastustest tunda on, mille pärast Jannsen ise mõnda meelemõrudust tunda sai. Sest kuigi Jannseni ja Jakobsoni mõtted juba siis palju lahku läksid, peale muu ka laulupidu küsimuses, käisid mõlemad üleüldistes asjades ometi käsikäes (Eesti Kirjameeste Seltsi ja Aleksandri kooli komiteede asutamises).
Lausa lahkuminek sündis – mis iseäralikult tundub – otse selsamal ajal, kui ka Kreutzwaldi ja Koidula vahekorras murrang tuli: Koidula mehelemineku eel, a. 1872. „Eesti Postimehes” teatas toimetaja sellest vahekorra katkemisest mõistukõne moel, aga õige selgelt järgmisel kujukal kombel: „Mul oli kord noor reisiseltsiline, kes minuga ühte teed tahtis käia ja ühe sihi poole ütles minevat Aga ma ei suutnud temaga sammu pidada. Oli teine vähe kärsitu ja kuuma verega; tal oli moeks, teed käies hästi valjusti karjuda, et teised teed annaksid; vastutulijatega kõneles karedate ja kõvade sõnadega; vahel pidin temaga ka üle aedade hüppama, kus mu riided mõnda korda rebenesid, ja ma tean küll, mis rätsep nende parandamise eest on võtnud. Viimaks tüdinesin ma ja ütlesin külamehele: Käi peale sina oma jõudu ja mina oma! Parem on, kui lahkume !”
Et Jannseni ja Jakobsoni vahel peale laia mõtteviisilise kuristiku, mille üle võimatu oli silda ehitada, ka mõned iseäralikud asjaolud võõrastust ja vaenu on tekitanud, tundub sellest, et Jakobson mitte ainult Jannseni vanameelset ja kiriklikku, seisukohta, vaid ka tema isikut arvustama, karvustama ja nöökama kippus, niihästi kirjas kui kõnes.
Kõik muud tõukamised ja torkamised Jakobsoni poolt ja tema leerist on ometi tühi täpe selle etteheite vastu, mille algus tundmata on, mida aga nimetatud leeri poolt agaralt õhutati, toideti ja rahva sekka laotati: Jannsen olevat sakste, peaasjalikult mõisnike paelus, nende palgaline, ja kirjutavat seepärast nende mõttes. See arvamine oli omal ajal ülemaaline ja seda ei ustud mitte ainult lihtsate maameeste ridades, kus seda kerge oli tõenäitlikuks teha, vaid isegi enam haritud ringkondades. Tehti koguni terve näitemäng „Postipapa” müümiseloo kohta. Muidugi ei jäänud asjalugu ka „papa” enese eest varju, kes esiotsa küll paremaks pidas sellest vaikida; aga kui temalt kirjadega järele pärima hakati, kuida lugu selle müümise jutuga on, ei saadud enam parata, vaid „Eesti Postimees” avaldas 1872. a. lõpupoolel kuulujutu tagasitõrjumiseks pikema kirjutuse, milles ta mõjukalt seda mõtet hurjutas, nagu „elaks ma iseenese hinnast”. Muidugi ei kaotanud see vastuvaidlus tähendatud arvamust, vaid see tegi veel hiljeminigi nii rahvajuttudes kui kirjanduseski kolli, ning ta jäljed ulatavad praeguse põlveni.
Ei ole sugugi vaja Jannseni tühjakstunnistamise-kirjutust selle arvamise kohta lugeda, et tunda ja mõista, kui tühine ja aluseta see on. Sest kõnelemata Jannseni otsekohesest ja ausameelsest loomusest, millesse müügi mõte ei hakanud, ei olnud tähendatud leeris ometi pisematki põhjust seda veel ostma hakata, mis muidugi kindlalt käes oli. Jannseni sõbralik ja heatahtlik vaade mõisnikuseisuse ja kiriku vastu oli Jannseni noorest east ja arenemisekäigust päritud ja suureks kasvanud; mingit maad pole mõttele, et tema omakasu otstarbel vastu enda paremat äratundmist oleks talitanud. Ka ei aetud seda müümise juttu sugugi sellel ajal, kui Jannsenile ta elupõlve parandamiseks „tema enese hinda” vahest vaja oleks olnud, sest ristiisalt v. Ditmarilt saadud laenu ei võidud kuidagi äraostmiseks tembeldada. Müügi mõte tekkis alles siis, kui Jannsen oma ajalehe hea mineku mõjul, juba isegi jõukale järjele, nii öelda „haljale oksale” oli saanud, endale maja võis omandada ja lapsi hästi koolitada, nii et temale „enese hinda” enam tarvis polnud. Ning ühesugune vaade valitseb Jannseni töödes niihästi enne kui pärast arvatavat „Postipapa” müügi lugu.
Võimalik on, et müügijutule pisut alust järgmine asjalugu andis. Kui Jannsen aastal 1869 „Eesti rahva vabastamise jubileumi puhuks „Postimehe” kõrvale ka esimese Eesti põllutöö ajakirja asutas, et nõnda meie maa põllumajandust edendada, oli see muidugi varaliselt kardetav ettevõte, sest parajasti siis meie maal valitseva leivapuuduse mõjul oli tarvilise arvu tellijate saamine koguni kahtlane. Jannsen palus siis Saksa suurpõllumeeste seltsilt – „Ökonoomia Sotsieteedilt” – oma ettevõttele toetust ja sai ka: Selts tellis oma kulul 200 eks. „Eesti Põllumeest” ning saatis need mõisatesse hinnata lugemiseks.” See tellimine kestis mõned aastad. Nõnda sai siis Jannsen tõepoolest „mõisnikelt raha”, kuid kõigest 200 rubla aasta kohta (leht maksis nimelt 1 rubla), ning mitte kingiks, vaid lehe hinnaks. Ja raha ei tulnud ka mitte mõisnike, vaid nende põllumeeste seltsi käest, kes „keiserliku” nime kandis, ja ei läinud mingi poliitilise sihi, vaid Eesti põllutöö olu tõstmiseks ja toetuseks. Sellest midagi müümist mõelda oleks meeletus.
Põhjalikult hävitab arvamust, kui oleks Jannsen oma tegevuses kuidagi moodi sakste leivaline või nende „pilli puhuja” olnud, ka see nähtus, et tema vanameelsema osa Saksa seltskonna juures sugugi heas kirjas ei seisnud, vaid tema ning ta töö peale koguni pahaselt vaadati, seda halvaks ja otse kahjulikuka peeti. Esimene Eesti laulupidu, mis Eesti rahvuslikule liikumisele nagu ristimispeoks sai, tundus sellest hoolimata, et ta otse Saksa seltskonna parema osa nõusolemisel ja kaastegevusel sündis, teistele päris jõledusena, ning Jannsen sai sel puhul väga kibedalt karvustada, ei mitte ainult omavahel, vaid ka avalikult; see pahameele avaldus hoidis endale teed isegi Jannseni oma lehes. „Eesti Postimehes” nr. 25 1872 ilmus lehe eesotsas õieti iseäraline kirjutus F. W. S. allkirjaga, mille sisu heledat valgust heidab nähtavasti õige tugevavoolulise mõtteviisi peale selle aja Saksa seltskonnas. Kirjatükile on toimetus sündsa pealkirja pannad: „Vanaaegne kell.” Ning on sõnavabaduse põhimõtet austades ta täies suuruses ja – rumaluses avaldanud.
Kiri algab küll, nagu sarnastel kordadel ikka, meelitava ütlusega: Armas „Postimees”, ja öeldakse ka mõni sõna toimetaja ning ta töö kiituseks. Siis aga tuleb õige kibe noomitus, järgnevalt:
„Mina olen üle 40 aastat maarahvaga ümber talitamas ja pea üsna nende keskel elamas, aga olen aasta – aastalt selle mõtte sees ikka kindlamaks läinud, et maarahvast milgi ajal täiskasvanud, haritud ja tublit rahvast ei või saada, niisama vähe kui neegritest. – Mis tahtsid sa maarahvale sellega head teha, et maakeele nädalalehe asutasid? Kõigile ei ole kõike tarvis, ja talurahvale ajalehte koguni mitte, sest see on neile kahjulikuks lapseliku alama meele rikkujaks. Ja mis õnnistust peab maarahvale „Eesti” nimi tooma. See on ka sinu ülesvõtmine. Enne oli igaüks alandlik ja aupaklik maamees, nagu alama rahva kord ja kohus; nüüd on see rahvas nagu maa alla vajunud ja „eestlased” üksi järele jäänud, priius, inimese-õigus ja kes teab mis jamsi sõnad suus. – Sa oled nii mitmed ilma asjata mõtted rahva südamesse sünnitanud, mis neil iial ei oleks pidanud meele tulema. Sina viskad inimesed ja seisused kõik ühe poti sisse ja keedad neist oma armast, aga jõledat üleüldist inimese-õigust – juba nüüd räägid nõnda, kui peaks igal Hansul ja Matsil oma „inimese-õigus” olema, mis saab veel edaspidi tulema.
1869. a. pidu – see oli ka enamasti sinu tegu – oli jõledus ja rahva meelesegamine.” – Niisuguses toonis läheb kiri ikka edasi ja lõpul on kahetsus, et see kõik nõnda on tulnud.
Toimetuse vastus selle kange süüdistuse kohta oli õige tüse: „Andku Jumal andeks ja pidagu küla karjapoisid oma naeru, aga meile saadetud kiri on niisugune, aga mitte teisiti, et kirjale vastus nii väga kirja enese sees seisab, ei ole meil tarvis oma vastusega ruumi raisata. Iga laps mõistab, et niisugune „vana kell” saja aasta eest pidi helisema, nüüd aga ei ole säherdusel laulul enam kuulajaid ega järelelauljaid. Vana kirjasaatjaga vaidlema hakata aga ei maksa, tema pea on endise laperguse vormi sees vanaks saanud ja laseme teda sel viisil rahuga mulda minna.”
Nähtavasti on eelseisev kiri kellegi tegelase sulest, kes ikkagi oma jagu rahvaga kokkupuutumises on olnud ning selle elust ka oma moodi osa võtnud, nii et rahva keelegi kaunis hästi oli ära õppinud, sest lehes ilmunud kiri on küll otse temalt niisugusena tulnud; ka oli ta ise Eesti lehte lugenud. Kui juba seesugused oma arust ja oma seisukohast rahvale heasoovijad inimesed nõndaviisi võisid mõelda ja kirjutada, mis võis siis nendelt oodata, kes ise Eesti asjadega mingit tegu ei teinud ning oma arvamised nende kohta endise aja mõtteviisis omandasid, et eestlased midagi neegrite taolised on?!
Nõnda siis: ühelt poolt rahva äraandjaks ja ta edenemise kammitsejaks, süsimustaks tagurlaseks arvatud, teiselt poolt kardetavaks ässitajaks ja kihutajaks, kõige mõjuvõimu ehk autoriteedi ees aukartuse hävitajaks peetud, pidi Jannsen olema, elama ja töötama. Väga tabavalt võrdles ta enda ajalehe tööd „munade peal tantsimisega”.
Viimaks olgu veel ühe asjaloo peale tähendatud, mis Jannseni seisukohta rahva õiguste laiendamise püüde asjus valgustab. Kui a. 1864 Viljandimaal teatav liikumine lahti puhkes, mille tagajärjeks esimese Eesti saatkonna käik keisri ees oli, kus rahva olukorra raskusi kujutati ja nende vastu abi otsiti, siis hoiti see ettevõte arusaadaval põhjusel küll Jannseni eest varjul, tundes ja mõistes, et tema selles kaastegev ei saa olla, kuid et põhimõtteliselt tema nõusolemise kohta kindel oldi, näitab asjalugu, et saatkonna tähtsam tegelane Adam Peterson sündmusest, kui see juba möödas oli, kohe „Eesti Postimehele” teatas, muidugi ettevaatlikult ja tagasihoidlikult. Kui siis pärast ettevõtte osalistele kimbatused tulid, ei saanud Jannsen muidugi neid kuidagi kaitsta ega aidata (seda ei suutnud isegi palju mõjukamad mehed teha, kes ometi valitsuse ringkondades liikusid, nagu Dr. Karell ja Dr. Köler). Kuid tema ning iseäranis ta tütre (Koidula) täis osavõtmine oli nende pool. „Maapaosse” saadetud Peeter Petersoniga seisis Koidula kirjavahetuses, saatis temale ka Eesti ajalehti ja on nõnda teda ta raskel põlvel trööstinud ja kinnitanud, tema meelt rõõmustanud ka siis, kui muud sõbrad temast taganesid.
Iseenesest ulataks juba Koidula nimi üksi selleks, et iga kahtlust Jannseni täis ja puhta, elava ja õiglase Eesti meelsuse kohta kõva rõhuga tagasi tõrjuda ja tühjaks teha.
See tuline isamaa-meelsus ja põlev rahva-armastus, mis Koidulat täitis, oli oluliselt tema Eesti isalt omandatud.
H. Prants
Eesti Kirjandusest nr. 2/1921