Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Demokraatlikkusele vastav filosoofia on personalism

Ameerikas on jõutud tuntusele, et pole võimalik päästa rahvaid, kui ei suudeta anda neile vastavat mõtteteaduslikku elualust. See tuntus on äärmiselt huvitav. Sest ta eeldab mitte ainult juhtide, vaid ka juhitavate hulkade teadmist ja teadlikkust enese kohta. See on koguliselt otsekohe võimatu. Mitte hulk ehk kogu ei saa olla teadlik, vaid iga üksik, kes kuulub kogusse ja kelle summa alles moodustab kogu. Ei ole üksikul sel­get teadvust, ei ole hulgal ka mitte. Sealt ep see kaebus inimestepuudusest ja Sokratese latern, millega ta inimesi otsis rahvarikkal Ateena turul. Hulka ei saa kultuuriliselt tõsta, ilma tõstmata üksikut. Sellest indiviidi kasvatuse paratamatus, aga mitte äärmine individualism ega subjektivism.

Meie haridus on seni olnud idealistlik. See on kreeka pärandus, mis iseäranis Plaatos leidis kujuka ja kaugeleulatuva mõjuga prohveti. Selle mõju all oleme praegugi. Küsimine on, kui hästi sobib tema õpetus meile, kes nõuame rahvariiki, rahvakirikut, rahvaharidust, rahvakunsti, rahvakultuuri. Tõeliselt ei sobi aristokraatne platonism mitte nende nõuetega. Siin on ollusi, mis tarvitavad edasimõtlemist ja kriitikat.

Suureks ideaaliks on meile „andumine üldsu­sele”. See üldsus on muidugi hulk, rahvahulk või suu­rem grupp või ka kiht. Enamasti on seda andumist vaja, kui anduja seisab väärtuselt grupist kõrgemal. Ta ohverdab enda sagedasti endale kahjulikult ja grupile arusaamatult või kasutult. Andumine ei sünnigi alati grupile või hulgale kui niisugusele, vaid ainult tema ideele. See idee peab olema immanentne. Ja hulgal või enamusel, vahest ka vähemusel, tekib isegi „õigus” säärasele väärtuslikule ohvrile. Andumist olevat vaja nimelt idee teostamise pärast. See idee on muidugi selgem ohvrimeelsel andujal kui teda „teostaval” hulgal või ka selle kavalail ja osavail esindajail, kes mõistavad meelitustega oma ohvrit hoida ja tööga koormata. Igal tahtel on siit kui sealt tõukejõuks või ka tõuke tõukeks ikka meie kuulus idealism, mis lõpeb paremate isi­kute ohverdamisega, kas vabatahtlikult või sunduslikult. Siin on tööd kõigil – aateinimestel, tegelikel ja viim­seks ka demagoogidel. Lõppsõna ütlevad sagedasti viimased. Idealismi ohvrite asjatus on juba mõnelegi peavalu teinud.

Kujukalt esineb see küsimus Kaifa suus (Joh. 11, 50): „T e i l e on parem, et üks sureb rahva eest, kui et terve rahvas hukka läheks.”

Kui nüüd raskuspunkt ei lange ometi mitte rahvale, vaid ainult rahva ideele, mida esindavad paratamatult juhuslikud üksikud, nagu riigi või rahva saadikud, sest et i d e e  i s e  ei tule välja ega lähe riigikokku või kirikupäevale, siis on enamasti kahtlane, kui hästi ideed esita­takse ja kas ta nii- ja niisugusel kujul saabki olla massi õige idee. Arusaadav, et väikesed vaimud rõhutavad Kaifa sõnast seda osa, mis ütleb: „T e i l e on see p a r e m.” Evangelisti tõlgitsemine neid enam ei päästa, kõigest heatahtlikkusest hoolimata.

Ometi ei saa idealismi arvele panna tema kasutamist või kasutamise võimalustki vastupidises suunas olgugi see harilik nähtus.

Hoopis raskem on etteheide, et idealism üldse ei tunnusta üksikut inimest ega olevust See on temale liiga „juhuslik”. Idealism nõuab nimel üldist, objektiivset, abstraktset, nagu see ka teaduselt omane ja kunstile raske. Kunst kipub ikka jälle naturalismi ja realismi poole. Kreeka kunsti ideaalsus öeldaksegi olevat kättesaamatu. Teadus on paremini truuks jäänud kreeka alustele. Ka riigiteadus käib seda rada. Ja ses ideaalses mõttes ongi teadus paratamatult kom­munistlik, nagu Plaato riik, kus juhuslik eraelu jääb ainult „alaväärtuslikule” massile, sest see ei suuda süve­neda ideede ilma.

Niipalju on praegune riigiteadus ja teatud määral ka riigipoliitika aristokraatne-kommunistlik põhimõtteli­selt. Ainult ei tee ta tegelikult sellest neid järeldusi, kui praegune Venemaa ja sõjaaegne militarism, kus üksik tõesti midagi ei maksa. Üksikut hinnatakse ainult nii­palju, kui ta teenib ideed.

Ohver, enesesalgamine ei ole siis mitte sugugi alles „kristlik” leidus, kuigi teda selleks peetakse, vaid hästi vanem, nagu seda tuntakse antiikse riikluse mõtte nime all, kus üksik alistub täiesti riigi huvidele, mille sele­tamisest ta vaevalt osa võtab. Tegelikult olid suured kreeka mõttetargad isegi poliitika kibedad arvustajad, kuid ainult omavahel. Avalikult alistus Sokrateski „eeskujulikult” ülekohtusele riiklikule otsusele, oma teooria kohaselt.

Demokraatlik Ateena andis aristokraatse riigiteooria ja oli palju peenem kui aristokraatne Sparta. Kuri­oosne? Ja aristokraatne riigiteooria oli valituile kommu­nistlik, nii varanduse kui perekonnaelu suhtes. Kuri­oosne? Ja Roomas oli populus – rahvas ja plebs – orjad. Ristiusk oli alguses orjade usk. Aga kreeka idealismi aristokraatsus tõi tema madalast üles ja pagan­lik preestriaadel tegi usuasjade ajamise seisuse ning riigi asjaks.

Oluliselt tuleb alles ristiusuga tegelikult kõige liht­sama inimese õigus nähtavale, seisusele ja rahvusele vaatamata. Sest juuda inimene oli valitud rahva liige, kreeka-rooma inimene oli orjast kõrgemal seisev kodanik. Alles kristlane oli inimene kui inimene vere ja klassi järele küsimata. Selle olulise vahe varjas ära kreeka mõtteteadus, mis andis kristliku dogmaatika ja tegi sellega kristluse salongivõimuliseks, kuna enne ei Kreekas ega Juudas polnud mingit usulist dogmaatikat. Just see dogmaatika, eesrinnas kreeka aristokraatluse saadus, tegi ristiusu nii suureks ja üldiseks asjaks, et vastleitud inimese väärtus, just kõige madalamas kihis, uuesti varju jäi.

Kõik ajaloolised inimese õiguse puhangud, olgu renessansis, Prantsuse revolutsioonis, Goethe ja Nietzsche juures, on ainult juhuslikud ilma süsteemita, instinktiiv­sed eruptsioonid, mis mitte loogiliselt ei toetu antiiksele alusele.

Humanismi nimetus on sellepärast eksitav, see ei tähenda mitte oluliselt inimese õigust, vaid inimese vastuolu esshhatoloogilisele (-viimsepäeva) teokraatiale (jumala valitsusele). Sellega on mõistetav ka uue aja võitlus kiriku ja riigi vahel, kuid ainult osaliselt. Riiklus ei näe kirikluses mitte eeskätt üksiku indiviidi kaitsjat, vaid võistlejat, riiki riigis, nagu kirik omasoodu näeb lahkuskudes kirikukest kirikus (ecclesiola in ecclesia). Need kompakt­sed suurused võitlevad idealismi alusel üldsuse nimel. Kiriku positsioon on niipalju õnnelikum, et tema vähe­malt põhimõtteliselt nõuab veendumust, mille tähtsam osa on usk kirikusse, kuna riik tunneb ainult võimu seaduse alusel. Kiriku esitamine paistab kirikule hädaohtlikum kui jumalasalgamine. Et isiku väärtus on ka kirikus üld­suse tahte alla seatud, näitab selgesti usukuulutajate suur saamatus, isegi „uskmatus” üksiku inimese hinge sure­matuse suhtes, nagu kinnitab Schleiermacheri kuulus süsteem, mis oli täitsa platonismi mõju all.

Nii on ka praeguse võimu alus riigis ja kirikus otse ajalooliselt ja süstemaatiliselt isiku eitamine idealismi mõttes. Isik on ainult üldsuse teener ja tööriist. Mõnes osas, nagu kohtus, politseis, sõjaväes, ametkondades tundub see iseäranis selgesti, aga ka moodsas tööstuses ja ärielus. Ainult ettevõtte „huvide” teenimine on õigustatud ja sallitav. Inimene tuleb arvesse ainult kui mõistusega varustatud automaat, kelle tähtsam kvalifikatsioon on kohanevus vastavale mehha­nismile. Mis üle selle, see on distsipliini vastane. Vaba­dus on veel puhas romantika – ainult puhkuseks täieliku tardumise või kivinemise vastu, mis halvab mõistust, sellega automaadi väärtust. Vist ei eksi ma mitte, kui selles ühenduses väidan: Iga opositsioon, ka kommu­nism ja sotsialism, olgugi nad oluliselt samal alusel, võivad ja haaravad ainult nii kaua, kui paistab, et nad võitlevad inimese õiguse eest. Selles mõttes on arusaadav, kui mõni haritlane aastate eest Kristust luges esimeseks sotsialistiks, ja siiski eksis.

Klassivõitlus   jõudis  aga  surnud   punkt i n i.    Sest ta ei leidnud ega tunnud üksiku inimese õigust ega väärtust.   Ristiusust ütles ta enese ametlikult lahti, jäi sellega oma vastasega ühele pinnale.   Marxoli ju ka Η e g e l i õpilane. Reaktsioon ja revolutsioon on üksteisega seotud korrelaadid, lahutamatud ühiste eel­duste pärast.

Ei aita ka evolutsiooni seadmine revolutsiooni ase­mele. See viib jälle Hegeli juure tagasi ja lükkab lahen­duse edasi.

Kui poliitika on teoreetiliselt ja praktiliselt isiku vastane ja ainult olude sunnil ei pääse isikust mööda, siis on loomulik, et ka majandus, mis on õieti poliitika tõeline sisu, käib sedasama rada. Tekib põnevus riigi- ja eramajanduse, ühistegevuse ja kapitalismi vahel, ilma et need vastuolu paarid kattuks. Sest ühistegevus ja riigimajandus tahavad küll mõlemad olla sotsiaalsed, aga erinevad siiski üksteisest. Ja eramajandus ei ole mitte kapitalistlik, küll aga on kapitalism osa eramajandusest. Ja kodanlik riigimajandus ei ole mitte loomult kapita­listlik.

See kooskõlastamatus on seletatav vastuoludega, mil­lest oli alguses kõne.

Pole sugugi mõnulev asjaarmastus, neid vastuolusid juurteni analüüsida. Olgugi väga teadvusetult või ala­teadlikult, nende nähete taga peituvad tendentsid, mis paisuvad kahjulikuks ainult mõttevigade pärast, mida ei märgata.

Idealism ei suuda rahuldada inimese õigustatud nõu­deid, sest ta oma abstraktsioonides tuleb välja kahvatule ideele. Olude sunnil aga surub ennast isik pääle. Prak­tiliselt on tema ignoreerimine võimatu. Nii koondub võimu küsimus ja võitlus tema pärast isikute kätte,

1) kes esindavad ideed,

2) kes panevad maksma enda materiaalse võimuga – majanduselus, eksitades sellega ideede esindajaid peidetud egoismile ja demagoogiale,

3)    kes teadlikult suudavad esitada õiget seisukohta.

Need on puhtaimal kujul kolm äärmist võimalikku gruppi, kelle ümber keeb võitlus.

Esimene liik ohverdab ennast ja teisi – kellele?

Teine liik kasutab demagoogiliselt idealismi egoistlikult – milleks?

Kolmas liik on vähe tuntud, organiseerumata, siiski loomulikult kõige suurem, aga vähese teadvusega ja elab raasukestest esimese kahe grupi laualt, ilma et märkaks oma enese isiklikku eluõigust.

Ed. Tennmann

Olionist nr. 10/1930