Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Soome-Eesti lähenemisest on kõneldud juba sest ajast peale, kus Eesti rahvusliku ärkamise päevil valati ilus sõna Soome-Eesti sillast.

Seda mõtet on rõhutatud kõigil pidulikkel silmapilkudel, kus on kokku saanud Eesti ja Soome isamaalased ja avalikud tegelased kul­tuur- ehk poliitikaelu alal. Isegi kõrgemad riigiesitajad on pidulikel puhkudel sõbralikes sõnades kinnitanud mõlema hõimu­rahva vastastikkuse lähenemise tähtsust ja tarvidust.

Võib aina rõõmustada, et Soome-Eesti lähenemise aade sarnasel teel elustust leiab. On ju ilma vastastikkuse sõpruse ja poolehoiu aluseta raskesti mõeldav mõlema rahva liginemine isegi kultuurilisel alal.

Ometi tohiks kindel olla, et kõik vastastikused sõprusavaldused ei loo veel silda üle Soome lahe, niikaua kui ühendavad aated ja huvid ei omanda reaalset kuju, mis enesele teed murraks mõlema rahva teadvusse.

Üldiseks lähtekohaks peab aga jääma põhilause, et rahvaste vahe­korrad arenevad vastastikkuse alusel.

Isegi hõimutundelise sõpruse süvenemine mõlema rahva vahel oleks pikapeale takistatud, kui hõimulist poolehoidu ainuüksi ühel Soome-lahe kaldal leiduks. Veel vähem oleks loota Eesti ja Soome rahva ligi­nemist kultuurilise ja riikliku elu aladel, kui kulud ainult ühe hõimu kanda jääksid.

Edu ja püsivust võib mõlema hõimurahva kultuurilisel ja poliitilisel lähenemisel ikka alles siis olla, kui kumbki nendest on andja ning saaja.

Ei ole tarvis, et vastastikus iga üksiku aatelise ehk ainelise huvi suhtes kindlustud oleks. Ülem vastastikune rahuldus on mõeldav just sel teel, et ühel on teisele pakkuda üht, teisel aga teist, mida vas­taspool eraldi vajab.

Nii on siis otsustava tähendusega mõlema rahva lähenemise võimaluste kohta, kas on Soomel ja Eestil reaalseid huvisid, mille rahuldamine oleks mõeldav just tõsise vastastikkuse alusel.

Siin oleksid meil silmas pidada mõlema rahva majandusliku elu nõuded, r a h ν u s l i k u  j u l g e ο l e k u küsimus ja rahvuskul­tuurilised huvid.

 

Majandusliku elu nõuded.

Kõige tuntavamalt lõikavad nüüdsel ajal rahvaste teadvusse majanduslikud nõuded.

 

 

Eestin riigivanem J. Teemant

 

Eesti-Soome vahekord kujuneb tähtsal määral just selle järele, kas on mõlemal maal ühiseid huvisid, mida oleks kergem kaitsta ühendatud jõul ja kuipalju saavad mõlemad vastastikku rahuldada omi nõudeid.

Seni ei ole mõlema maa vahel ühistest majanduslikest huvidest suuremat juttu olnud.

Palju enam kardetakse mõnel pool, et Soome ja Eesti vahel võib tekkida teatav vastolu võistluse poolest ilmaturul. Mõlematel on ju tähtsamateks väljaveoaineteks või, puud ja paber.

Eriti või- väljaveo alal arvatakse võidavat teatavat võistlust eeldada, kui Eesti põllumajandus oma loomulike arenemisvõima­luste peale tugedes oma võivalmistuse tarvilikule kõrgusele viib ja võivalmistus ka teisal tõuseb, kuna võituru vastuvõttevõime mitte vastavalt ei laiene.

Sarnased võistluse kartused on aga nüüdse, kui ka ligema tule­vase aja oludes liialdatud.

 

 

Soome vabariigi president Dr. L. K. Relander

 

Eesti puu- ja paberiväljavedu on Soome oma kõrval liiga väike, kui et siin saaks mingist tõsisest võistlusest juttu olla.

Teisest küljest oleks turuvõitmise ja hindade kindlustamise sei­sukohalt mõlema maa huvides kõigi nende ainete väljaveo alal ühi­selt talitada ja omi samme ühtlustada.

Kui mõlemapoolseid huvisid õieti hakataks taipama, siis ei tuleks väljaveo alal mitte võistlusest kõnelda, vaid just majanduslikust ühistegevusest, mis mõlemaid maid mitte vastollu ei vii, vaid teine­teisele just aitaks ligindada.

Mis puutub mõlema rahva majanduslike nõuete vastastikusse rahuldamisse, siis on Eesti-Soome vaheline kaubanduslik läbikäi­mine seni võrdlemisi väike olnud. Vene ajal saatsime me Soome kartulid, puuvilja, telliskivid jne., kuna Soomest vastu saime paberit ja silku. – Iseseisvuse päevil on Soome silk meilt kadunud. Selle asemel saadab Soome meile kirjutus- ja ilupaberi kõrval iseäranis oma metalltööstuse tooteid, kuna meilt Soome peale kartulite hakkab rohkem puuvilja minema.

Tulevikus tõotab aga Soome-Eesti majanduslik vastastikkus palju põhjalikumaks muutuda. Kui kumbki maa saab oma loomulike eelduste kohaselt välja arenenud, siis erinevad mõlemad kaugelt rohkem oma rahvamajanduslike võimiste kohaselt.

Soome on kahtlemata tulevane tööstusmaa.

Kuna Soome põline metsarikkus alaliselt suureneva kasutuse tagajärjel edaspidi küll vaevalt kasvab, põllumajandus ühes karjakas­vatuse ja piimamajandusega aga looduslike olude pärast oma are­nemisvõimaluste poolest enam-vähem piiratud on, avanevad Soomele kui tööstusmaale kõige soodsamad väljavaated „valge söe hiiglatagavarade tõttu. Soome suurepärased loodusjõuallikad hiigla koskedel sisaldavad üle 2 miljoni hobusejõu, arvamata muud vee langekohad.

Kui need jõuallikad elektrijõu kujul tööle rakendatakse, siis tõuseb Soomes ellu suurepärane tööstus, mis maale ja tema rahva­majandusele sootuks uue ilme annab, ühtlasi aga ka uued majan­duselu nõuded esile toob. Siis ei või Soomes enam juttugi olla karjasaaduste, eriti või väljaveost! Hea, kui siis maa suudab nende ainete poolest rahuldada oma tööstusrahva nõudeid!

Isegi Soome metsasaaduste väljavedu senisel kujul kaob vististi. Sest Soome hakkab oma metsasaadusi ise ümber töötlema, et neid valmistoodetena ilmaturule viia, selle asemel et oma maa saa­dusi toorelt välja vedada ja oma tööstusele tooresainet välismailt sisse vedada.

Tööstusmaana on tulevane Soome sunnitud oma rahvatoitluse nõuete rahuldamiseks palju suuremal määral kui nüüd sisse vedama põllutöösaadusi.

Ja siin on Soome kui tööstusmaa tahes või tahtmata äärmiselt huvitatud Eesti rahvamajanduse erilistest võimetest.

Eestil ei puudu mitte head väljavaated tööstuslike arenemisvõi­maluste poolest. Põhja-Eestis kerkib varsti üles suurejooneline õlitööstus, mis oma toodetega esijoones varustab Balti ja Skandinaavia maid. Niisama aitavad tööstuslikule arenemisele mõjusalt kaasa rikka­likud loodusjõuallikad, nagu Narva kosed üle 60 tuhande hobusejõuga, kui need odava elektrijõu muretsemiseks kasutusele võetakse.

Eesti rahvamajanduse kandvamaks aluseks jääb aga ikkagi põllumajandus ühes piimamajandusega.

 

Jaan Tõnisson

Eestin entinen pääministeri ja riigikogun puheenjohtaja, „Postimees”-lehden päätoimittaja,

Eestin kansallisia suurmiehiä.

 

Kui Eesti oma viljakandvale mullapinnale põhjaliku maakultuuri abil täie elu sisse ajab, siis jätkub temal põllu- ja karjatooteid peale oma tööstusrahva nõuete rahuldamist küllalt veel väljaveoks.

Et siin ostjana esineb just tulevane Soome tööstusmaana, tohiks üsna selge olla.

Selle vastu on Eesti huvitatud Soome tööstusest, et oma tarvi­dusi tööstustoodete poolest just Soomelahe teiselt kaldalt täita.

Soome-Eesti on siis juba   nähtavas tulevikus oma majanduselu nõuete rahuldamise poolest teineteisega tihedalt seotud, mis mõlemaid rahvaid ka muudel aladel paratamatult teineteisele lähemale viib.

 

Rahvuslik julgeolek.

Mitte vähem ei ole Eesti-Soome teineteisest huvitatud ka rahvus­liku julgeoleku ja  r i i gi k a i tse seisukohalt.

On selge, et Soome lahe põhjakaldal saab rahvas ainuüksi nii­kaua riiklikult iseseisev olla, kui lõunakaldal asub iseseisev Eesti riik ja ümberpöördult – ilma Soome riigi iseseisvuseta ei ole mõeldav Eesti iseseisev riik.

Mõlemad hõimud on oma rahvusliku vabaduse ja riikliku iseseisvuse poolest teineteise saatusega lahutamatult ühendatud.

Seda tõsiasja ei taheta Soome rahva laiades ringkondades mitte veel küllalt tunnustada. Seal arvatakse, Venemaa olevat esijoones huvitatud Balti merest, mis olevat alaliseks ähvarduseks Balti riikide iseseisvusele. Soome sellevastu jäävat oma geograafilise seisundi tõttu rohkem kõrvale. Kui Soome ennast teiste Balti riikidega, eriti Eestiga mitte iseäraldi ei köida ega kohusta, vaid hiilgavas eral­duses püsides erapooletust peab, siis on selle mõttekäigu järele Soome rahvuslik julgeolek jäädavalt kõigeparemini kindlustatud.

Kes aga Vene riikluse arenemiskäiku, Vene rahvusriiklikku hingeolu ja mineviku nähtusi kainelt vaatleb, see tunneb, kui eluvõõras on sarnane „hiilgava eralduse” vaatekoht.

On täiesti ekslik arvata, nagu piirduks Suur-Venemaa „tung läände” ainuüksi Balti merega.

Suur-Venemaa on esiotsa loomusunniliselt, aga 19. aastasaja lõpust saadik teadlikult  väljapääsu  otsinud  Atlandi   okeaanile.

Baltimeri on ainult esialgseks peatuskohaks olnud, kust pidi edasi tungitama. Sest Vene ilmariikluse püüde seisukohalt oli Balti­meri ainult „sisemiseks veeteeks” – kinnine Vene meri!

Tee okeaanile pidi viima just Soomemaa kaudu, nagu see omal ajal Vene-Norra piiritüli puhul küllalt selgesti avalikuks tuli. Esi­mesel võimalusel asub Suur-Venemaa tulevikus jälle sellele teele!

Tahab Soome ennast Balti riikidest, eriti Eestist eraldada, siis tähendab see riikliku enesekaitse seisukohalt rahvuslikku enese­tapmist!

Just Soome rahvusliku julgeoleku seisukohalt oleks hädatar­vilik kõige ligem ühendus Soome ja Eesti vahel.

Soome-Eesti ligemast koostööst mõlema hõimu rahvusliku julge­oleku kindlustamiseks ei tule aga esiotsa mitte palju välja.

Soomes ei peeta Eestit praegusel ajal mitte veel küllalt ühevääri­liseks, kellega maksaks end tõsiselt kokku anda.

Enne kui Soomes hakatakse Eesti hõimuga reaalsetes asjades nagu rahvuslik julgeolek tõsiselt arvestama, peab Eesti niihästi oma riikliku kindluse kui ka majandusliku ja kultuurilise võimise poolest niisugusele järjele tõusma, et Soomes sunnitud oldaks temaga kui üheväärilisega kõnelema.

Selles teadmises olen mina omal ajal kindlasti selle vastu olnud, et Eesti-Soome uniooni mõttest senistes oludes üldse juttugi teh­taks. See oleks asjata enesepakkumine.

Kui aga Eesti oma soodsaid eeldusi külladaselt ärakasutades edaspidi oma riiklikus ja majanduslik-kultuurilises elus on tarvilikule kõrgusele tõusnud, küll siis osatakse Soomes hindama hakata lige­mat ühendust iseseisva Eesti riigiga rahvusliku julgeoleku huvides!

Teadlikud isamaalased aga siin kui seal pool Soome lahte, kes oskavad mõlema rahva ühist huvi rahvusliku julgeoleku asjus tarvilikult hinnata, töötavad juba nüüdsel ajal kõigi abinõudega kaasa Eesti-Soome vastastikkusele lähenemisele!

 

Rahvuskultuurilised huvid.

Rahvuskultuuriliselt on Eesti seni oma vahekordes Soomega rohkem saaja osas esinenud. Soome ei ole oma nooremale hõimule Soome lahe lõunakaldal mitte ainult eeskuju ja äratust teadlikuks rahvus­likuks eluks andnud, vaid meie oleme Soomelt rohkesti kultuurilist rikastust saanud kirjanduslike mõjude ja ühiseluliste aadete poolest, nagu karskusmõte, rahvahariduse süvenduse püüd jne.

Viimasel ajal katsutakse hõimult isegi keelelisi sugemeid üle võtta, et sellega oma keelt rikastada, kuigi see sagedasti ainult keele mehaaniliseks koormamiseks kujuneb.

Ei ole ka ligemas tulevikus midagi ette näha, mis meie võiksime Soome hõimule vastu anda.

Ometi ei ole Soome-Eesti lähenemist ka kultuurilisel alal enne loota, kui tõsine vastastikkus ka siin maad võtaks.

Millal nii kaugele jõutakse, ei ole mitte kindlasti ette näha. Kuid ei ole põhjust karta, nagu ei saaks Eesti-Soome hõimude vahel aegade jooksul mitte vastastikuseid huvisid kultuuri alal tekkida.

Isegi keele poolest teineteisele lähinedes võiksid mõlemad rah­vad võita.

Kui Eesti kirjakeele kunstliku soomestamise asemel hakataks mõlemal pool Soome lahte elavat rahvakeelt aluseks võttes ühi­seid tüvesid välja kujundama, siis saadaks vahest juba paari inim­põlve järele niikaugele, et üks hõim saab aru teise kõnest ja kirjast, nagu rootslane taanlasest!

See tähendaks suurt kultuurilist rikastust mõlemale hõimurahvale.

Kummalegi rahvale avaneks teise kirjandusega tema lähem vaimu­ilm ja hingeelu. Soome-Eesti kultuur võidaks kahekordse kandepinna.

Mõlemal kasvaksid väljavaated kindlamasse tulevikku!

*                      *

*

Küllap tundub siin esimesel silmapilgul mõndagi vähe reaalpoliitiliselt, kui jutt on kaugetest tulevikuvõimalustest.

Miks peaks aga reaalne olema ainuüksi see, mis just ligema silma­pilgu asi?!

Ei ole midagi suuremat saanud eilisest tänaseni.

Miks peaks siis väärtust olema ainult sellel, mis oleks tänasest homseni?!

Peaasi on ikka, et võimalused oleksid tõelikud, kuigi nemad ulataksid üle kaugemate aegade. Miks ei peaks Soome-Eesti lähinemine võimalik ja isegi paratamata olema koguni kaugema tuleviku jooksul neid sihtjooni mööda, mis selgesti silma paistavad mõlema hõimurahva sisemisest elutungist, kui ka välistest oludest!

Tartu, 3. sept. 1926.                             Jaan Tõnisson

Soome-Eesti hõimualbumist nr. I