Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

1

nglise luule juhtivas ja progressiivses osas – selles, millelt oodatakse tulevikutähiste püstitamist – on Maailmasõjast pääle toimund rida õige sügavaleküündivaid muutusi. Sõda tõmbas terava ja raske kriipsu läbi kogu vaimse arengu, ning see, mida on taotletud ajavahemikul 1918-1939, sarnaneb õige vähe sellele, mille poole püüti enne katastroofi saabumist.

Pääpõhjuseks oli see, et idülliline, mugav suhtumine ellu, mis mõnevõrra iseloomustab enam-vähem kõike otse sõjale eelnevat – isegi selle sotsiaalset protesti – oli korraga pühit minema. Rahu, nii soodus kui see võitjaile näiski olevat, ei toond seda enam tagasi. Neli aastat oli elat kogu euroopa kultuuri varisemise lävel, ja kui otsesest ohust pääseti, polnud enam nagu enne kindlaid maailmavaatelisi pidemeid, millest kinni hakata. Vanad pärimused ja konventsioonid sotsiaalsel ja usulisel alal pidid tunduma kahtlastana neile, kes olid rindel hoopis teistsuguses keskkonnas äärmise füüsilise ja psüühilise pinge all näind, kui võimetud nad olid meeli püsti hoidma. Sõjast koju tulnud, aastate jooksul paljuülistet „sangarid” päälegi ei leidnudki endid enam niiväga koheldavat sangareina, vaid nii mõnigi invaliid või ka muidu koha kaotanu nägi enese äkki olevat „liigse inimese”. Vahe rinde julmuse ja tagala palavikulise eneseminnalaskmise vahel kõigutas põhjalikult nii mõnegi endast väikekodanlike kalduvustega meele. Ka pärastsõjane prosperiteedi, vastutustundetu spekulatsiooni ja sihitu nautlemise tuhin aitas pikemaks ajaks lõhkuda sündsuse ja rahuliku korra raame, millega oldi harjund enne sõda. Päevast-päeva elamine muutus ikka tavalisemaks. Närvilised depressioonid ja sama närviline optimism käisid kõrvuti, ilma et mõlema vahel oleks leitud tasakaalu. Need olid purjusoleku ja pohmeluse ajad, kus m. s. eriti just intelligentsi ringkondades oli vahel üsna vähe märgata inglase põlist enesevalitsemisvõimet.

Seda teravamaks muutus enesearvustus. Ikka kriitilisemalt hakati analüüsima kogu oma olemasolu aluseid. Osalt seda tehti otsustavalt ja mürgiselt, nagu James Joyce’i proosas, Wyndham Lewis’i esseedes, uurimustes ja romaanides, osalt salajase kahjutundega hääbuva olukorra puhul, nagu Aldous Huxley proosas ja T. S. Elioti luuletustes ja kriitilistes esseedes. Loodeti leida mingisugustki jalgealust, taotledes viimast ausust enda vastu. See viis – osalt seoses psühhoanalüüsiga – omaenda hingelaadi ikka pinevamale vaatlusele. Suurt troosti see vaatlus ei pakkund, kuigi D. H. Lawrence’i uus-rousseauistlik vaistude ja tungide filosoofia, lubas seksuaalse eneseteostuse ürgüsast tuua noorendust tema arvates juba kuivaks intellektualiseerund kultuurile. Teised, nagu T. S. Eliot, nägid selles vaid tagasilangust koopaelanike toorusse. Kuid mõlemad pooled nõudsid realistlikumat suhtumist sellesse, mis inimeses tõesti olemas. Kumbki ei leppind põgenemisega faktide eest. Tuli arvestada kaasaegset elu ja kaasaegset inimest. Sentimentaalsetest narriparadiisidest tuli loobuda. Arvustuse, terav ots pöördus sääljuures päämiselt viktorianismilt pärit liigse eneseusalduse ja dogmaatilisve vastu, nähes viimaseid reaktsiooni ägeduses tihti palju halvematena, kui nad olid. Minev sajand ja käesoleva sajandi algus hakkasid tunduma pääliskaudse nooruseõhina või küllastund eneserahulduse aegadena. Oldi pettund ning taheti olla täiskasvand, mehised ja teadlikud.

Kahekümnendate aastate mõjukaim kuju inglise luules ja kriitikas oli kahtlemata T. S. E l i o t. Ta oli nii mõõduandev, et kogu seda ajajärku, vähemalt luule alal, sagedasti nimetetakse tema ajaks. Põlvnedes Ühendriikide ühest vähem kultuursest nurgast, oli Eliot keset moodsa tööstuse, tõusikluse ja vaimse kehvuse õhustikku algusest pääle erandliku kirega otsind kindlaid ja küpsi vaimseid traditsioone. Oma puritaanliku sisetunde tõttu otsis ta kõikjalt moraalset ja religioosset põhja, kuid Irving Babbitt ja George Santayana Harvardi ülikoolis ning skeptikud ja agnostikud Oxfordis ja Pariisis kõigutasid rängalt ta usku kristlikku dogmasse. Suurema ja valusama õhinaga kui inglased ise, hakkas Eliot, kes varsti naturaliseerus Inglismaal, kaaluma eeldusi luuletajategevuseks nüüdses euroopa kultuurkonnas. Ta leidis neid vähe. Puudus kõiki ühendav vaimne maailmavaade, ilma milleta luuletaja tema meelest iialgi ei leia seda moraalset tuge, seda ühist keelt lugejaskonnaga, mida ta vajab suurteks poeetilisteks saavutusteks. Laskuda vähenõudlike hulkade pinnale Eliot ei tahtnud. Ta igatses vaimsust, kus kõik euroopa kultuuri väärtuslikud pärimused ühineksid avara, erga reaalsusemeelega, kus usk vaimsusse ning tingimustetu ausus püsiksid koos, kus kerge ilutsemine ega variserlus ei tumestaks meelt, vaid säiliks kõikehaaraval, kindlal, kuid selgepilksel maailmavaatel põhjenev vaimuaristokraatsus. Killustuna kaasajas ta ei näind võimalusi niisuguseks uueks sünteesiks. Pettumustunne selle puhul sisendaski talle vist esindavaima kõigist kahekümnendate aastate ingliskeelsetest poeemidest, „The Waste Land” (Laastat maa), mille põhimotiiviks on janu eluandva vee, hingekarastava usu järele. Mitte enam olla sisemiselt lõhestet, viljatu ja haige, välja pääseda kõledusest ja kuivusest, saada terveks ja terviklikuks – see tung ilmneb selles hämaras, sügavas, kirjanduslike vihjetega üleküllastet, kaasakiskuvas teoses jõulisemalt kui kuski mujal.

See on täiesti üleminekuaja poeem, milles erandliku mõjuvusega kajastub Maailmasõja vapustus. Eliot ei olnud seks küllalt tugev, et sisemiste võitluste kaudu endale kätte sõdida oma Tõotet Maa. Väsides kahtlemast ja otsimast, vaibus ta anglokatolitsismi rüppe, eelistades dogmaatilist rahu mittedogmaatilistele heitlustele. Ta mõju nooremasse põlve kahanes otsekohe.

Elioti luules kõlab kaasa lugematuid inglise minevikukirjanduse toone, kuid muutund, kaasajastet tämbriga. Rohkem kui keegi teine õpetas ta pidama kontakti vaimse minevikuga ilma seda imiteerimata; samuti ta manitses vabanema klišeedest ilma originaalitsemata. Oma närvilised, ergavarjundilised luuletused kirjutas ta isesuguses katkelises tehnikas, kus vähem oli öeldud kui jäetud ütlemata, kuid mille kogumõju oli suur, ühtlane ja sümboolselt süvendet. Harjund stroofivormidele ta eelistas vabamaid, kõnekeelele lähemaid, kuid peenelt meloodilisi rütme – „murtud muusikat”. Teda lugedes tunned end keset kibedat olevikku ning juba puruneva kultuurvara kaaspärijana. Hävingu aimus hõljub ta värsside kohal, neis on väsind künismi ja küündimatuse tunnet ning tungi välja kaosest mingisse ülemaise vaimsuse sadamasse. Need kontrastid kajastuvad ta harmooniate dissonantsirohkuses. Elioti luule mõjub harva hüpnootilisena: see teeb teadlikumaks enesest ja kõigest muust.

Seda teadlikkust on vähem ühes teises praeguse luuletajatepõlve õpetajas, samuti Inglismaal kodunend, lõplikult euroopastund ameeriklases Ezra Poundis. Poundi liigutasid õige vähesel määral suured lõhed ja vastuolud ajastu elutundes. Teda on raske nimetada sügavaks, kuigi mõned seda teevad. Ta on alati olnud virtuoos, kellele ütlemisviis on tavaliselt olnud veidi tähtsam kui öeldava sisu. Armudes kord ühte, kord teise minevikustiili, on ta siiski järjest osand neid stiile muuta elamuseks olevikule, kuigi mitte nii rikka, omapärase metamorfoosiga nagu Eliot. Pound oli kord trubaduur, kord hiina muinaspoeet, kord anglosaksi skoop. Ta pääteos, Cantos, on vähem poeem kui, nagu ütleb Philip Henderson, „katse segada kõiki aegu ja kultuure ning paradeerida palavikulist eruditsiooni”, kusjuures rõhk langeb vahele „mineviku rikkuse ja hiilge ning oleviku viletsuse ja labasuse vahel”. Kuid oma peenenärvilise, mitmekülgse tehnikaga õpetas Pound endast nooremaid katsetama, et endale leida iseseisev, individuaalne vorm.

Veelgi mõjuvamalt tegi sedasama üks mineva sajandi poeet, omal ajal täiesti tundmatu noor jesuiit Gerard Manley Hopkins, kelle värsid avaldeti alles 1918. a. ta sõbra, poeta laureatus Robert Bridges’i poolt. Hopkinsi hoogne, elujõuline temperament võitles ebateadlikuna rasket võitlust usuliste veendumustega ning jesuiidiordu distsipliiniga. Viimased võitsid ja murdsid ta noorelt, kuid võitluse käik peegeldub ta energiat ja nägemisvõimet täislaetud luuletustes, mis tihti kuumuvad põlevaks müstikaks. Vaevaga vaos hoitud sensuaalsus koos usklikkusega toodab värsse, mida alles pärastõjane aeg oli võimeline hindama. Samasugune vastuolude lahing käis ka selle ajastu südames. Kuid eriti tähtis oli seik, et Hopkins, kelle rütmi- ja keelevaist olid erakordsed, oli leiutand vormi, mida tema lugejad nüüd võisid hakata oma tarvetele kohaldama. Ta loobus täiesti silpe lugevast meetrumist, loendades ainult rohke ning kuhjates rõhutuid silpe, kus efekt seda nõudis. Igasuguste siseriimide, poolriimide ja alliteratsioonidega, mis põlvnesid osalt vana-inglise, osalt walesi luulest, lõi ta oma värssidele nii rikka, vahelduva koetise, et noortel ainult tarvitses ammutada tema võtete ohtrast tagavarast. Ta julge, kord realistlik, kord originaalselt poeetiline metafoorika ergutas iga vastuvõtliku lugeja meeli. Hopkinsi suur anne avasteti maailmale just parajal hetkel.

Siis Yeats… Poeedina võib-olla veel suurem kui Eliot, ei olnud ta küll samal määral huvitet aja valudest ja siseheitlustest. Ta oli luuletaja, vaimse maailma erandlik aristokraat, „viimne romantik”, nagu ta ütleb enda kohta ise, spiritist ja okultist, kuid ta summutamatu vitaalsus kasvas vanas eas ikka plahvatuslikumaks, ta väljendus ikka konkreetsemaks ja jõulisemaks, ta keel tihedamaks, kristalsemaks ja leegitsevamaks, „külmaks ja kirglikuks nagu koit”. Kui keegi suutis sisendada usku poeedi kutsurnusse, siis see oli tema.

Me ei saa loetleda kõiki neid, kes domineerisid kahekümnendate – osalt veel kolmekümnendategi – aastate luulet. Oli veel teisi, kellest ajaloolane ega värsside nautija ei tohiks kuidagi mööduda. Sõjas langend Wilfred Oweni, sõjast läbi käind väga andeka Robert Gravesi algatusrikas luule rikastas tollal küpsva põlve elu- ja keeletunnet. Kumbki ei kõndind tallat rada. Oweni rasked kannatused ja sügav kaastunne sõnastuvad otseses ja lihtsas, kuid uuelaadses vormis (milles järjest, kuid originaalsema mõjuga esineb see riimiliik, mida on propageerind Henrik Visnapuu), kuna Gravesi tulvav, mänglev fantaasia ja terav intellekt otsivad ikka uusi väljendamisviise ja -võtteid üha uutele ideedele, üha rikastuvale tundeelule. Gravesis kehastub ajajärgu rahutus, ilma et ta hingeliselt alistuks selle traagilistele implikatsioonidele.

 

2

Hakkas üles kasvama põlv, kes Maailmasõda enam otseselt ei mäletand. Eelmise generatsiooni neuroosid mõjutasid teda vaid kaudselt. Ta oli teadlik suurtest pettumustest pärast rahusõlmimisele järgnend aastate ülekruvit lootusi, teda puudutasid vähemalt osalt väga sügavalt suured sotsiaalsed lõhed pärastsõjases maailmas, talle oli selge, et tema aeg oli vaid üleminekuaeg ning et mingi suur katastroof oli tulemas. Kõuepilved vaatepiiril ei jäänd tal nägemata. Ta sensitiivsus oli suur, ta ühiskondlik erksus pinev. Kuid ta närvielu oli siiski laastamata. Tema sisemuses ei olnud kaost, kuigi ta oli aktsepteerind faktina välise kaose olemasolu. Kuid see oli fakt, mis vähem hirmutas kui õhutas aktiivsele seisukohavõtule. Vanade uskumuste varisemisest ei olnud tal nii kibedalt kahju kui T. S. Eliotil, vaid ta oli valmis otsima ja omaks võtma uusi. Muidugi ei tähendand see täielikku pööret. Selle sugupõlve vaimselt juhtiv osa kuulus sotsiaalselt samasse ringkonda kui ta eelkäijad, oli saand samasuguse hariduse, tutvund samade kultuuritraditsioonidega ning õppind hindama seda, mis neis oli väärtuslikku. Kuid akuutse kriisi meeleolus üleskasvanuna oli see generatsioon sellest vähem üllatet ja vapustet kui temast kümme aastat vanemad. Pilk oli noortel autoritel pöördud tulevikku. Esiotsa nad ei ole mõtlejaina osutund nii süvenevaks kui Elioti põlv. Mineviku suhtes väga kriitilistena olid mitmed neist siiski hoopis vähem kriitilised uute kreedode vastuvõtmisel. Paljud neist leidsid päästesadama marksismist, millest hakkasid kinni nooruslikult liialdava idealismiga. Mõnedki rakendasid oma luule selle õpetuse teenistusse ning muutsid oma kunsti propagandavahendiks. Kuigi seda ei tehtud täieliku järjekindlusega, oli see siiski päämiseks „positiivseks” püüdmuseks, mis annab nende loomingule suuna ja värvi. Loomulikult fašism oma mitmesuguste teisenditega kujunes selle põlvkonna esindavaimale osale kõige negatiivsuse kehastuseks. See poliitiline meelsus asendas paljudel igasuguse metafüüsika.

Poliitikale ja sotsioloogiale lisaks tuleb nende noorte, alles kolmekümnendaisse eluaastaisse jõudnud või jõudvate kirjanike vaimulaadi vormijana arvesse eeskätt uus psühholoogia. Psühhoanalüüs, individuaalpsühholoogia ja nende hilisemad edasiarendused olid neile tuntud juba õige varakult. Nad on kodus nende terminoloogias, mida tarvitavad meeleldi; nad laenavad neilt mõttekäike ning saavad neilt inspiratsiooni. Sellest on suurel määral tingit nende suhtumine moraali. Sellel alal neil puuduvad mitmedki tõkestused, „inhibitsioonid” ja „kompleksid”, mis toovad rasket ja kurnavat pinevust Elioti sugupõlve poeetkonna (loomingusse. Seksuaalseis küsimusis nad on „valgustet”, millega küll pole öeldud, et nende armastuskäsitusest oleks kadund igasugune romantiline helk. Siiski on neil suhtumine neisse kusimusisse sagedasti lihtsam ja lahtisem. Viktorianismi kombeõpetuse kitsarinnalisuse vastu ei peeta enam vajalikuks mässu tõsta – see on hajund udusesse kaugusse. Kuid ei kalduta vastupidisessegi äärmusse, kuigi siin-sääl on tunda D. H. Lawrence’i „freudiliku” fantaasia mõju.

Kirjanduslikud mõjud on mitmetigi teised kui eelmisel aastakümnel. Prantsuse sümbolistid, kellel oli etendada nii suur osa näiteks Elioti ja Yeatsi arengus, ei huvita nooremaid enam kuigi väga. Selle eest on tunduvalt kasvand mitmete vanade inglise autorite osatähtsus. Eriti suur on huvi mõne Chauceri-eelse ajastu luuletaja vastu, kes sajandite jooksul enam polnud elavalt mõjutand inglise kirjanduse käiku. Nii omandab näiteks suure kaalu William Langland, jõulise allegoorilis-satiirilis-müstilise poeemi „Piers Plowman” (Põllumees Peeter) autor. Mutatis mutandis on hakat jäljendama ta muinas-inglise alliteratiivset versifikatsiooni edasiarendavaid intensiivseid, karedaid värsse. Tähtsale kohale jäävad endiselt „metafüüsilised” luuletajad, eesotsas John Donne’iga. William Blake’i hämarad, kuid võimsad vabavärsilised „prohvetlikud raamatud” leiavad palju imetlejaid. Sama domineeriv nagu ennegi on Shakespeare. Selle kõrval osutub eriti mõjukaks rahva luulelooming alates kõige vanemaist lüürilistest lauludest, laste värssidest ja nonsens-salmikuist kuni kaasaegsete ameerika gangsteriballaadideni ja tänavalööklauludeni. Senisest märksa innukamalt hakatakse tegelema mõnede saksa poeetidega: Hölderlini ekstaatilised oodid ja hümnid, Riike viimase loomisjärgu nägijalik, raskestijälgitav luule ja mõned ekspressionistid saavad olulisteks arenguteguriteks. Üldiselt võib väita, et prantsuse mõjud osalt asenduvad germaani omadega. Ladina element kirjanduses väheneb, kuid otsekui vastukaaluks suureneb paiguti antiikse Hellase mõju. Endisest veel palju rohkem saab teravate rünnakute märklauaks „escapism”, põgenemine tõelisuse eest. Tahetakse näha maailma reaalselt ning kõhklemata vastu vaadata selle probleemidele, peegeldada selle õhustikku, olla selle elavad osad, kajastada selle igapäevast palet, hoiduda end asetamast poeedipjedestaalile. Sõnaga, pääseb mõjule mingi, vähemalt teoorias, meie „elulähedusele” sarnanev suund. Tehakse vähem kui varemalt vahet kõrge ja kerge luule vahel. Osa neid vaateid väljendub ilmekalt ajakirja New Verse toimetaja Geoffrey Grigsoni eessõnas tema poolt koostet valikule selles ajakirjas ilmund värssidest.

„On tõsiasi, et niihästi eepos kui limerick on luuletused,” ütleb Grigson. „Ei saa oletada, et üks oleks jumaliku või inspireerit ja teine maise või mõistusliku algupäraga. Neis saab eristada üksnes mõju ja kvaliteedi vahesid.” Selle tõsiasja arvestamine päästab autoreid „sellest poeetilisest ülepaisutusest, mis leiab aset, kui luuletaja eksikombel peab temas endas toimuvate konfliktide tulemust talle salapärasel viisil mingi välise mõjuri poolt sisendet anniks. See hoiab neid oma luuletustes tarvitamast liiga ebamääraseid ja subjektiivseid illustratsioone ning julgustab neid kirjutama üldarusaadavais väljendeis ja piltides. See suunab neid väljapoole, loomulike faktide ja vormide juurde. See õhutab neid hästi tähele panema ning – tarvitades Audeni sõnu – olema hääd reporterid. On väga hää, kui kirjanikud nõnda alistuvad objektide ja sündmuste distsipliinile. Nad hakkavad uuesti tegelema seletetava, kuigi mitte kalkuleeritava ega korrapärase maailmaga; see võimaldab neile – juhul, kui neil on vajalised võimed, see on, kui nad on hääd kunstnikud ja hääd vaatlejad – oma töödesse ühel või teisel puhul koondada kõike seda, mis annab mõtet luuletuse lugemisele või kirjutamisele.”

Neid lauseid on osalt kerge valesti mõista. Ei tohi neist järeldada, et noori poeete oleks alati hõlpus dešifreerida. Nende üldarusaadavus on väga suhteline. Oma väljendusviisi on nad suurel määral õppind Eliotilt ja Poundilt, kes kumbki kunagi pole otsind populaarsust. Nende intellekti teed on tihti väga keerulised, nende assotsiatsionistikud nii individuaalsed, et mõnikord ainult nende isiklikud tuttavad saavad neid jälgida. Need omadused kuuluvad juba kord nende ajastu õhkkonda, millest üksikul autoril on raske pääseda. Sellest järgnebki vastuolu nende propagandistlike kavatsuste ja nende teostuse vahel. Vaevalt on kunagi kommunismi jutlustet ebarahvalikumal viisil, kui nende toodangu nõudlikumas osas. Teiselt poolt on tõsi, et nad üldiselt teevad ehk senisest vähem tegemist oma isiklike reageeringutega, püüdes kirjutada objektiivsemalt ja täpsamalt kui mineviku poeedid. Ühtlasi mitmed neist on väljapaistvate tulemustega kirjutand üksikuid kergemaid luuletusi (ja näidendeid) rahvapärases rütmis ja keeles. Kuid nende loomingu tuum on väljenduselt kõike muud kui populaarne, ükskõik millised ei olekski nende poliitilised veendumused. See ei tarvitse vähendada nende luule kirjanduslikku väärtust, kuid nende püüet saavutada intiimset kontakti laiade hulkadega see ei soodusta.

 

3

Harilikult peetakse noore generatsiooni silmapaistvaimateks esindajateks triumviraati Auden – Day Lewis – Spender. Esimesele kohale asetavad paljud arvustajad Wystan Hugh Audeni. Mõne aasta eest talle määrati kuninglik luuleauraha – seik, mis tõendas suurt lugupidamist Audeni vastu, eelkõige seetõttu, et ametlikud auavaldused ei saa harilikult osaks modernistidele. Ta prestiiž üldsuse silmis oli nii suur, et see samm ei äratandki väga suurt imestust.

Kuigi praegu alles kolmekümnekolmeaastane, on Auden endale juba kindlustana koha inglise kirjandusloos – kui mitte geniaalse poeedina, siis vähemalt mõjuka kujuna, kelle vaim ja laad on leidnud palju jäljendajaid. Hoiakult ta on inglise „public school boy”, kes on pettund oma ühiskonnakihist ja käsitleb seda kord sarkastilise künismiga, kord protesteeriva vihaga; ühtlasi ta eritleb psühhoanalüüsilt laenat vahenditega omaenda elamusi ja rakendab igale poole meeleldi Karl Marxi vaatekohti. Ta esimene raamat, Poems, 1930, algab pisut mõistatusliku pühendusega ta sõbrale, kirjanik Christopher Isherwoodile:

„Let us honour if we can / The vertical man / Though we value none / But the horizontal one.” (Austagem vertikaalset inimest, kui suudame, kuigi hindame üksnes horisontaalset inimest.)

Nagu Isherwood seletab, on „vertikaalne inimene” indiviid, kuna „horisontaalne” tähendab sotsiaalset inimest. Auden hindab ainult sotsiaalset isikut, kuid tegeleb oma esimeses teoses rohkem indiviidiga, s. o. eeskätt iseendaga ja endataolistega. Ta teeb seda keeles, mis kubiseb vihjeist oludele ja seikadele, mida üldsus ei tunne, mis on arusaadavad ainult kitsale ringile. Psühholoogiline žargoon, esitusviisi katkelisus, kiiresti ununevate päevasündmuste puudutamine, vahel õige kaudsel viisil, raskendavad mõistmist. Paljusid võib ärritada ka vormi tahtlik hooletus, meetriliste harjumuste ignoreerimine, stiiliühtluse puudumine. Sääljuures ei saa väita, et need värsid lähtuksid mingist väga jõulisest või sugestiivsest põhielamusest. Sagedasti nad on liiga lobisevad ning ühtlasi kuiv-mõistuslikult analüüsivad. Ei siin ega hiljem pole Audeni tase kuigi ühtlane. Kuid algusest pääle on tal siiski midagi olulist ja uut. Teda lugedes saab ehtsuse, aktuaalsuse ning vaimse liikuvuse tunde. Ta on täis vitaalsust ja ülistab hingelist tervist. Kõigest kõige rohkem põlgab ta passiivset närbumist, andumist haigeile või jõuetuile unelmaile, „tahte negatiivset inversiooni”. Ta otsib jõudu Jungi „alateadvusest”, sellest inimese hingeelu kõigile ühisest taustast, kus peituvad põlised, ürgsed tungid, mida tsivilisatsioon on mõnevõrra jõudnud tuhmendada.

Audeni stiilist ja samuti ta vaimulaadist saab paremini aru, kui teatakse, et ta isa oli arst, kes harrastas psühholoogiat, antiikset kultuuri ja islandi saagasid, et kirjanik ise Oxfordis õppides eelistas psühholoogiat, etnoloogiat ja loodusteadust ilukirjandusele; et ta pääle ülikooli lõpetamist läks Saksamaale, kus tutvus säälse noorsoo pärastsõjase „kameradschafti”-kultusega; ning lõppeks, et ta Inglismaale tagasi tulles töötas kino alal. Tal puuduvad praegu täielikult sentimentaalsus, harjund sümbolistlik pildistik, poeetiline pidulikkus. Ta imetleb – Louis Macneice’i andmetel – kino võrratut reportaaži tehnikat; sagedasti ta püüab sellega võistelda. Neist sugemeist kujuneb luule, mis on esimesel pilgul proosalik ja mille puhul tihti tekib kahtlus, miks see on kirjutet värssides. Siiski on selles elujõudu, mida ei saa salata isegi see, kellele see laad ei ole sümpaatne.

Auden on ekspert „kerge luule” alal. Ta on isegi, avaldand antoloogia The Oxford Book of Light Verse, milles näitab, kui põhjalikult ta tunneb seda värsiliiki, mis ei taha mõjuda tunde tõsisusega või intensiivsusega, vaid pigemini moodustab mängleva kommentaari olemasolule. Ta ise on üsna rohkesti kirjutand music hall’ide kupleedele ja moodsale rahvalaulule sarnanevaid värsse, millega on endale teenind hüüdnime „pahema tiiva Kipling”. Neis ta näitab tihti oma suurt värsitehnilist virtuositeeti, kuigi ta huumor ja teravmeelsus on mõnikord liiga pingutet.

Olulise osa Audeni toodangust moodustavad ta näidendid. Enamikus on need tal kirjutet koostöös eelpool juba mainit umbes samaealise Christopher Isherwoodiga. Mõned neist, näiteks The Dog Beneath the Skin (Koer naha all), on groteskselt fantastilist laadi sümboolsed farsid, milles ühiskonnasatiir jääb pisut tuimaks, kuigi ohtralt vahele puistat kupleed on täis aktuaalset hoogu ja värsket, küünilist julgust. Autori põhivaadet praegusele kapitalistlikule ühiskonnale väljendab kokkuvõtlikult Raadioteadustaja sissejuhatuses näidendile The Dance of Death (Surmatants): „Esitame teile täna õhtul pildi ühe klassi varisemisest, sellest, kuidas selle liikmed unistavad uuest elust, kuid salamahti igatsevad vana elu, sest neis peitub surm”.

Nende näidendite tehnikat on nähtavasti mõjutand keskaegsed moraliteedid oma allegooriliste tüüpidega ja realistlike detailidega ning säärased moodsad „laulumängud”, nagu Bert Brechti Kolme krossi ooper. Ernst Toller, keda Auden tundis isiklikult hästi, on arvatavasti samuti avaldand temasse määravat mõju. Väga palju on Auden kindlasti õppind ka T. S. Elioti näidendeilt The Rock ja The Murder in the Cathedral, kus moraliteet, antiikne draama ja music hall liituvad uuelaadseks, tõsiseks sünteesiks. Elioti suurepärased koorilaulud, mis kreeka eeskujul kommenteerivad tegevust, näivad mõnikord kajastuvat Audenil. Suurejoonelisust saavutab Auden m. s. oma koos Isherwoodiga kirjutet draamas The Ascent of F 6 (Tõus mäetipule F 6), kus täiesti meieaegne, kibedalt satiiriline, traagilise värvinguga sündmustik esineb kreeka saatusdraama paratarnattusega ning Ibseni Brand’i meenutava üleva intensiivsusega, kuigi siin-sääl on ehk kaldumist sentimentaalsusse.

Audeni areng ei ole lõpetet. Ta ei mõju veel täiesti kujunenuna, kuid ta isiksuse andekat algatusrikkust ning intelligentset ebakonventsionaalsust on tunda kõiges, mis ta teeb. Allakirjutanul on esiotsa siiski raske teda pidada suureks poeediks, nagu seda teevad väga paljud tema inglise ja ameerika eakaaslased.

Cecil Day Lewis on südames lähem traditsioonilisele luulele kui Auden. Temagi on laiade intellektuaalsete huvidega ja tarvitab tihti ülimoodsat keelt ja pildistikku. Lennukid, mehhaniseerit sõda, moodne tehnika kõigi oma harudega esinevad temal sagedaste motiividena. Tema kui õigeuskliku kommunisti päävaenlaseks on kapitalism, tema päämiseks lootuseks revolutsioon. Seda ta vähemalt annab väga selgesti mõista. Kuid kõige selle pisut liiga vägivaldse ja audenliku moodsuse taga näib peituvat poeet vanas mõttes. Ta ülepingutet propagandaluule sarjas The Magnetic Mountain (Magneetiline mägi) oma mäestikuvallutaja sümboolikaga on küll agressiivne, paiguti isegi jõuline, kuid selles on vähem veenvust kui neis isiklikumat laadi luuletustes, milles ta väljendab enda ja oma naise ärevaid elamusi enne esimese lapse sündimist (From Feathers to Iron). Neis ta keel on palju „vanamoelisem” kui mujal, kuid mõju on sügavam ja puhtam. Keeleline virtuositeet on Day Lewisel igal pool suur, kuigi temagi pole tasemelt ühtlane. Loodus etendab ta värssides suuremat ning intiimsemat osa kui Audenil ning tal on puhta veetluse hetki, mil küsimus moodsusest või mittemoodsusest jääb kõrvale. Siiski ei saa alahinnata ka mõningaid ta protesti- ja võitluslaule, kuigi neis üldiselt on kihinat-kahinat rohkem, kui elamuslikku või mõttelist tuuma.

Oma essees „A Hope for Poetry” teeb Day Lewis vahet kahte liiki energia vaJhel. Üks on „natural energy”, „loomupärane energia”, autori sünnipärana jõud ning intensiivsus, ning teine „adventitious energy”, „lisaenergia”, „väljast tulnud energia”, see, mida annab kaasaegsest elust võetud piltide ja sümbolite tähendusrikas tarvitamine. Day Lewisel need kaks ei liitu kaugeltki alati orgaaniliselt, vaid ta moodsus tundub mõnikord pigemini maneerina ja ta dünaamiline rusikas lööb tühja. Tema elutundele heidab Edwin Muir ette „liiga pääletükkivat ja kerget lootusrikkust”, toonitades, et „luuletaja ülesandeks ei ole kas või kõige meeleheitlikumategi situatsioonide kirjeldustele alati külge kleepida lootusi”.

Nende külgekleebit lootussiltide tõttu ajakiri New Verse tähendaski Day Lewise Kogut luuletuste kohta (Collected Poems, 1929- 1933), et „kui Spenderi luuletused meeldivad päämiselt tütarlastele, siis Day Lewise kohta võib väita, et ta kütkestab eriti poisse”. Temas on tõesti midagi boiskautide ausast uljusest. Siiski teeb see salvav arvustus ülekohut nii temale kui Spenderile. Stephen Spender on vahest kolmikrühma kõige puhtam ja tõsisem poeet. Ta vaimul pole Audeni kaleidoskoopilist kirevust ega hüplevat elavust. Ta on äärmiselt siiras ja otsekohene. Eliot, Rilke, Shelley, Hölderlin, Whitman on aidand ta vaimu vormida. Ise ta nimetab end marksistiks, kes on lugend Friedrich Hölderlini, s. o. ta hää tuttava ja kaaspoeedi Macneice’i väite järgi „isikuks, kes tunnustab ajaloo majanduslikku skeemi ning usub marksistlikku progressiõpetusse, kuid ühtlasi suudab neid sulatada oma individuaalsesse tundeellu”. Kavatsuselt ta sarnaneb Audenile. Põlvnedes harit kodust, on ta õppind Oxfordis ja hiljem käind Saksas. Kuid ta vaim on pöördund rohkeim sissepoole, ta propagandal on shelleylikku – või hölderlinlikku – eeterlikkust, tal on tundeerksust, mis meenutab neid luuletajaid ja Rilket. Day Lewise mõnikord pisut lärmikas robustsus puudub tal täiesti. Sümpaatia kaasinimeste vastu on ta luule põhimotiive. Ta tõendaski oma valmisolekut tegelikuks võitluseks oma ideaalide eest, minnes Hispaaniasse Franco vastu töötama vabariikliku sõjaväe autojuhina ja propagandistina. Ta reageeringud sündmustesse on valusamad ja sügavamad, kui ta eakaaslastel.

Spenderi värssides on sagedasti midagi visionäärset. Ta unistab tulevikust, kus inimene armastab inimest. Selleski suhtes ta sarnaneb Sheileyle. Harva ta on reporter Audeni mõttes ja ka satiiriku soon pole temas tugev. Ta on võimeline tegelikult nähtut suure täpsuse ja mõjuvusega edasi andma, kuid ei tee seda mitte väga sagedasti. Hümnilised (laulud ideaalsest võrdsuse ja vendluse maailmast näivad talle otnasemad. Ta kirjutab „kaunist sugupõlvest, kes. võrsub me niudeist” pärast „pankade varisemist, kirikute laigust ning me valitsejate kisendavat hüüust”. Ta luuletab sellest, kuidas see põlv „läbi vana kärisend eesriide” näeb „imetlevat koitu lõhkevat nagu pomm meie ümber, uimastades meid oma säraga nagu lumi”. Ta näitab seda põlve mõistatlevana, „kuidas töö, raha, omakasu, ehitused said peita inimese ilmset, silmnähtavat armastust inimese vastu”.

Kui Spender räägib vaestest, abitutest ja rõhututest, siis löövad temas põlema nii kaastundmus kui ka viha. Ta eitab igasugust kavatsust neid kannatusi kasutada vaid materjalina luuleliseks kaunikõneks: „Ei, ma ei kuju neist põimuvaid suleornamente, et teha neist linde oma laulupuu jaoks. Aeg ainult kihutab neid elusid, mis ei ela, nagu veetõus lükkab kõntsa mööda randa”. Ta põlastuse toon on otsene ja ehtne: „Ei ole troosti, ei mingit troosti tolle joone kaarduvas ilus, mis on tõmmat me diagrammidel läbi ajaloo, kus rõhuja näljutab ja kurnab vaest”. Luule peab mõistma hukka selle ülekohtu: „Ärge maalige siin drapeerit meeleheidet ega nukrakstegevaid pilvi, kus hing puhkab, kuulutades igavikku. Vaid laske ülekohus karjub kibedalt nagu haavad: aeg unustab ta, ta ei tervenda seda iialgi, ei ületa seda iialgi”.

Sellegipärast seisneb Spenderi tugevus vähem tehtud ülekohtu piitsutamises, kui inimsoo utoopilise õiglusriigi kirjeldamises, kust kõik ülekohus on kadund. Ta kuulutab äärmise pahempoolsuse programmi veetlusega, mis näib selle tõstvat üle aktuaalsuse pinna. Teda lugedes revolutsiooni praktiline külg ei tule meeldegi. Hoolimata ta värsside ideoloogiast kaldud neid võtma puhta kunstina, mil pole midagi ühist poliitikaga. Päälegi tekib tunne, et suur osa sellest, mida ta vähemalt esialgu laidab ebaajakohaseks ja iganenuks, nagu näiteks puht-vaimsed harrastused, on talle niivõrd hingelähedane, et laitus ise ei taha enam hästi mõjuda. Propagandakirjanikuna Spender ei tundu menukana seetõttu, et ta ise liiga sügavalt juurdub selles, mida ründab. Teda on võimatu kujutleda masside inspireerijana. Kuid isegi intelligent kiindub vist pigemini ta luulesse kui ta doktriini. Ometigi on temas põhimist ausust, mis teeb ta siseheitlused tähendusrikkaks. Ilmsesti ta ei saa enam minna tagasi mugavasse maailma, kust ta lähtus. Ta esindab kõige ehtsamat inimsust. Seda näitab erilise ilmekusega ta pool-allegooriline. saksa ekspressionismile ja Eliotile lähedane draama Trial of a Judge, kus ku j utetakse õiglase kohtuniku martüüriumi totalitaarse tarbeõigluse küüsis.

 

4

Kolm eelpool käsiteldud luuletajat on kujunend otsekui uue luule rünnakrühmaks. See ei tähenda, et ei oleks teisi nendeväärilise. Nii on kriitikuid, kes Louis Macneice’i hindavad kõrgemalt kui kedagi teist temaealist. Ta ei ole nii hõlpsasti valmis omaks võtma valmisideoloogiaid nagu Auden, Spender või Day Lewis, vaid püsib kriitiliselt vaatlevana. Luuletaja ülesandeks ta peab eneseteostust: „The poet must fulfil himself”.

Neid kriitikuid ta ei salli, „kelle determinism arvestab ainult üldisi tingimusi – ühiskondliku ajaloo mõnd perioodi, mõnd kirjandusloolist liikumist või majanduslikke tegureid eraldi kõigest muust.” „Võib-olla on tõsi, et iga kaasaegne luuletaja on ajavaimu hääletoru, ent kuna hääletorud muudavad neisse pandava hääle, siis tuleb arvestada ka hääletoru enda kuju.” „Tuleb võtta arvesse niihästi majandusteadust kui psühholoogiat. Me ei ole veel jõudnud nii kaugele, et saaksime ühe viia teise alla”.

Tema enda lutiks on igatahes mõlemail oma tunduv osa. Ta tunnistab, et „tunneb laisalt lõbu aedadest ja metsikust loodusest (kuna näiteiks Auden ei salli lilli ning eelistab maastikku, mis on täis inimjälgi)”. Niisugune temperament leiab rahu süvenevaks vaatluseks. Macneice pole närvitsev, nagu nii paljud tema kaasaegsed, vaid laseb inspiratsioonil küpseda. Ühtlasi ta on teadlikum kunstnik, kui ülalpool vaadeldud poeedid. Ta jääb truuks iseendale ja oma iseloomu skepsisele, mis ei lase end kergesti kaasa kiskuda. Tüüpiline on ta vaade sürrealistidele, et „kui nad jääksid passiivseks, siis nad võiksid olla kunstnikud, kuid nad tõmbavad oma reflekse liiga vägivaldselt traatidest”. Macneice võiks mõjuda külmana, kui tal puuduks kirglik, irratsionaalne tung endale selgeks teha elu olemust, oma olemasolu põhja ja alust. Tema kohta midagi lõplikku öelda on raske, sest ta on praegu täies arenguhoos.

Täis tumedat kirge, suurt nägemuslikku ku Jukust ja trendilikke ekstaase on George Barkeri hämar luule, mille arengut tuleb oodata, kuid mille andekuses ei saa olla vähimatki kahtlust. Calami-terror (1937) on erakordselt jõuline poeem täis ürgseid metafüüsilisi mõtte- ja pildipurskeid. Joan Adeney E a s d a l e oskab subtiilseid hingeseisukordi väljendada otsekui läbi loori, kuid suure erksuse ja erutavusega, näiteks intiimses abielukriisipoeemis Amber Innocent (Süütu Ämber, 1939). Chardes Madgel mõte on ilmselt intensiivne, kuigi veel kobav. William E m p s o n on mõtlik, filosoofiline värsivirtuoos. Pääle nende leidub veel palju teisi väga arvestetavaid kujusid, millest mõned esindavad teatud lähenemist traditsioonilisemale laadile, nagu näiteks satiirik John Betjeman või robustne Roy Campbell.

Tühjendavat ülevaadet noorema põlve luulest on siinkohal võimatu anda. Oleme pidand piirduma mõnede esindavate nähete ja nimede käsitlemisega. Ni saa vist väita, et uus generatsioon oleks saavutand sama kunstilise taseme või mõttelise süvenevuse, kui otseselt sõjajärgne põlv, ning -ismid ja programmid on ehk liigselt pidurdand ta vaimset iseseisvumist. Kuid ta otsib teed kaasaegse maailma mõistmiseks, ta on liigutet selle probleemidest, ta on loond oma keele ja väljendusviisi. Sellel sugupõlvel on kujunend oma ilme, ta värsid on kohe äratuntavad. „Sagedasti ma ei oska öelda, kas mõni luuletaja on kommunist või antikommunist”, ütleb Yeats eessõnas antoloogiale The Oxford Book of Modern Poetry.

„Kelle poolt on Madge? Ma tõesti ei tunne ühtki koolkonda, kus luuletajad üksteisele nii väga sarnanevad. Spender on öelnud, et isiksuse luule peab asenduma uskumuse luulega, ning võib-olla on ühine uskumus põhjustand nende intensiivsuse, nende sarnasuse; kuid see uskumus pole poliitiline. Kui saan õieti aru sellest raskest kunstist, siis kannatuste vaatlus on neid sundind muutuvuse alt otsima midagi muutumatut, vägistamatut, maad, kus ükski viirastus ei ilmu, ükski armastetu ei ahvatle, sest et sääl pole minevikku ega tulevikku.”

Need sügavamad toonid päästavadki selle luule ajakajalikust hääbuvusest. Kuid tema edaspidist arengut ennustada on praegu võimatu.

Ants Oras

Loomingust nr. 5/1940