Kolm viimast aastat tšehhoslovakkia kirjanduses
asta 1937, mil tšehhoslovakkia rahva hulgast lahkus ta ajaloo suurim geenius president-vabastaja T. G. Masaryk, jääb silmatorkavaks generatsioonide vahetuse märgiks, sest samal aastal sulgesid oma silmad seesugused ennesõja-sugupõlve markantsed isiksused, nagu poliitik Karel Kramář, ajaloolane Jos. Pekař, anatoom K. Weigner ja kriitik František X. Š a l d a. Eriti viimane jätab Masaryki kõrval tuntavaima lünga tšehhoslovakkia kultuuriellu. Mõneti Masaryki vaadete vastane – näit. mis puutub esteetiliste ja sotsiaalsete väärtuste astmevahekordadesse – jääb Šalda talle ometi sügavalt sugulaseks oma sisemise vabaduse tõttu, mida ei saanud eksiteele viia kõige ta usu juures trantsendentseisse väärtustesse ükski dogma või eelarvamus ja mis igas uues nähtuses ei näinud üksnes uut rakendusvõimalust, vaid ka normi rikastamist. Šalda eetos esteetiliste väärtuste suhtes oli niisama radikaalne nagu Masaryki oma moraali ja selle poliitiliste rakenduste alal. Mõlemad olid võrdsed karakterijulguse, teadmiste universaalsuse ja pilguteravuse poolest, mis üksiknähtuse tõstis ikka seosesse üldsusega. Šaldal, kes on jätnud tuntavaid jälgi ka lüürikasse ja draamasse, oli 40 aastat täiesti omapärane asend kriitikas. Muidugi on meil kriitikas alles jäänud veel niisugused silmapaistvad kujud, nagu Otokar F i s c h e r (kelle uus esseekogu Sõna ja maailm uuesti tunnistab selle mehe huvide mitmekesisust ja teadusliku kriitika haruldast ühinemist kunstilise kujundusvõimega), 70-aastaseks saanud Arne Ν ο ν á k (ka temalt ilmus hiljuti tähelepanuvääriv essekogu Vaim ja rahvus), väga sotsiaalselt häälestatud J. V ο d á k, ka romaani- ja draamakirjanikuna tuttav Fr. G ö t z jt. – aga Šalda õige pärija puudub, see tähendab, see eriline kirjanikutüüp, kellena Šalda võrdselt esines Lessingi, Bjelinski, Sainte-Beuve’i kõrval ning kelles avar passiivne vastuvõtlikkus liitus aktiivselt kujundava seisukohavõtuga
Tšehhoslovakkia viimase aja kirjanduslikus loomingus kipub pearaskus langema lüürikale, seejuures niisugusele, kus vormi, stiili, poeetilise kuju harrastus on muutunud isesihiks. See nn. „pοetism” tunnustab uuesti „kunst kunsti pärast” põhimõtteid, kuigi ilma prantsuse sümbolistide haiglase dekadentsita ja ilma George-kooli preesterlikkuseta. Ometi ükski neid „poetiste” pole päriselt sulgunud oma konstruktiivse luulefantaasia triiphoonesse, isegi mitte radikaalsem neist, František Halas, kelle luuletuskogudes (Pärani, Kukk peletab surma) hümnide kõrval „Mitte kuhugi” leidub sõnavõtte ka olevikuainete kohta. Veelgi teravam on see polaarsus kunstnikulise õhushõljumise ja rahvusliku ning sotsiaalse elu reaalsuse vahel väga andeka Jaroslav S e i f e r t’i juures. Tema tuntud kogus Veenuse käed valitseb eeskätt artistlikkus; aga juba tema „rotatsioonimasinasse lauldud” tsükli mänglev iroonia ei tegele üksnes väga omapäraselt Karel Η. Μ á c h a luuletaja-saatusega, kelle sajanda surmapäeva pühitsemine veel aktuaalsemaks tegi, vaid annab ka teravat ajakriitikat – nagu satiiris „Tšehhi daami” kohta. Ela hästi, kevad (1937) näitab avalikku, ühtlasi kunstiliselt lihtsustatud poliitilist seisukohavõttu, ka luuletuslikes järelhüüdeis Pekařile ja Šaldale puudub peenutsev maneer. Selle arengu jätku moodustavad Kaheksa päeva, leinakantsoonid Masaryki surma puhul. Masaryki märgi all on ka kõige tähtsam poetistide hulgas, Vítězslav Ν e z ν a l, keda ka sürrealistiks on peetud, leidnud tee tagasi lihtsa monumentaalsuse juurde. Tema luuletus „vana majahärra” ootamatust ilmumisest Zborovi lahingu 20. aasta mälestuspäevale (4. VII 1937), samuti sisult sellele lähedased kolm leinalaulu, mis kuulutavad hädaaegadeks vana käskija ülestõusmist surnuist, moodustavad tähtsama osa ohtras Masaryki luulekujulises austuses. Kõige oma vormilise kõrgenõudlikkuse juures pole Nezval kunagi poliitikateemadest kõrvale hoidnud: radikalism vormis ja mõttes käivad siin lahutamata käsikäes. Ta loetavaimad viimased kogud on Praha vihmasõrmedega ja Naine mitmuses.
Nende kolme juhtivama tšehhi „poetisti” kõrval tuleb nimetada kõigepealt Prahas elavat slovakki Ján S m r e k’i, kelle loomingus subjektiivsus, elulikkus, poliitiline huvi ja ka küllalt diferentseerunud, aga terve meelelikkus on väljendatud täiuslikus, selges ja seejuures väga omapärases vormis; tema kogu Vili kuulub moodsa tšehhoslovakkia luule tippsaavutuste hulka. Laco Novomeský (Romboiid, Avatud aken), see Nezvali vaste slovakkide juures, saab vaevalt võistelda oma eeskujuga originaalsuses ning Smrekiga luuletalendis. Oleks ekslik arvata, et „poetismiga” seltsivad maailmavaatelised elemendid on alati või valdavas enamuses radikaalse ilmega, nagu Nezvali ja Novomeský juures. Ei, need kannavad näit. mõnikord väga selget katoliiklikku ilmet (J. Zahradníček, J. Dokulil), vahel ka maasuunda (F. Hrubín, L. Štehlik). Subjektiivne-psühholoogiline elamus tungib tugevasti esile V. Závada ja väga tundelise, varasurnud Simonetta Buonaccini juures, kes oskab vanu teemasid, nagu sõprus või surmaaimdus, väljendada uues, isiklikus vormis, mida ei saa kellegi teise omaga ära vahetada. Poetistidest eemal seisab puhtpsühholoogiline, vormimeisterlik, aga ikka täiesti sisu teenistuses olev Otokar Fischeri lüürika, kelle kogudele Keskpäev ja Aasta on järgnenud nüüd Külaline, mingi „laul maast”, kus isiklike ja kollektiivsete hädaohtude poolt alati ähvardatud inimene on vaid külaliseks, keda tuleb seda sügavamalt armastada. Siia kuulub ka Karel Čapeki nii luuleliselt kui näitekunstiliselt andeka abikaasa Olga Scheinpflugová lüürika. Nõiduslik kirjaümbrik ühendab vaimukust, vormitunnet ja südant. Jos. Η ο r á on Mácha juubelist luuletõuget saanud oma Mácha variatsioonideks, mille eeskujulähedus koos psühholoogilise diferentseeritusega meile teeb väga tuntavaks, kuivõrd Mácha, kes pärast lühikest puhangut 100 a. eest peaaegu nägematult suri, oma ajast oli ette jõudnud ja kui palju tal on ütelda just tänapäevale.
Sotsiaalselt võitlevat elementi formaalse asemel esikohal näeme kahe nimeka luuletaja juures. Ondra £ysohorsky, kes luuleliselt on põlistanud „lachi” murret, seda poola keele lähedast tšehhoslovakkia söekaevanduste piirkonna keelt, liitub teadlikult Petr Bezruc’iga. Kui nüüd ammu juba vaikinud, 70-aastase Sileesia laulude autori värsid olid laetud ühtlasi sotsiaalse kui rahvusliku sütteainega, siis kuulutavad £ysohorsky formuleeritud mõtted ülekaalukalt sotsiaalset radikalismi, kuna rahvuslik element on õhulise aurana antud keeleliselt regionaalse kesta näol. Palju kaugema esivanema on enesele välja mõelnud Igavese üliõpilase Robert Davidi 52 kibeda ballaadi tundmatu autor, nimelt Francois Villon’i, kelle stiili jäljendades lauldakse töötute kannatustest ja elujanust enamasti haaravalt, tõtt-ütelda vahel isegi liiga eredalt.
Proosas võtab esikoha enese alla ikka veel Karel Č a p e k. Tema fantastilis-realistlik romaan Sõda salamandritega, mis kunagi kahemõõteliselt nähtud roboti-probleemi välja arendab nii-ütelda ka sügavuti, ilmutab jällegi hämmastavat kergust, mitmekülgsust, leidlikkuse assotsiatsioonivõimet ühes selle suveräänse kahemõttelisusega, mis näib igaüht manitsevat omi vigu ja lollusi silmitsema, ilma kedagi seejuures solvamata. Asjata mõistatada, keda kirjanik nende robotloomade all mõtleb, keda inimkond on tööle dresseerinud omaenese kahjuks ja teatud vaimse nivooni üles aretanud ning keda ta lõpuks elu ähvardaval ohusilmapilgul veel relvadega varustab. Geniaalne on paroodia tänapäeva reporterluse kohta fiktiivsete ajaleheväljalõigete varal esilekerkinud robotite kujutuse näol; otse kinotempos paisatakse lugeja sügavaimast provintsikurust keset ameerika kuldset noorust või ühele euroopa mammutiaktsiaühingu peakoosolekule ning igasuguste loodusuurijate laboratooriumesse. Sealjuures parodeerib Čapek biedermeieri tšehhi keelt. Seda rangem kord valitseb ta uusimas romaanis Esimesest abimeeskonnast, millele ilmsesti ainet on annud Põhja-Böömi mäetööstuses juhtunud ja tähelepanu äratanud õnnetusjuhtum, kuid mida kunstiliselt on inspireerinud Fr. Langeri Ratsapatrull. Selles romaanis on Čapek kujutanud mäemeeste lihtsat, endastmõistetavat ja inimlik-liiginimlikku seltsimehelikkust, niipea kui küsimuses on allajäänud seltsimeeste peastmine. Aja, koha ja tegevuse ühtlust on siin rangelt silmas peetud, kõrvalkujud puuduvad täiesti.
Čapeki kõrval tuleb suurekaustalise ajaromanistina esile tõsta Edmond Κ ο n r á d’i, kelle aastatepikkuses töös valminud Ahvatlus mässule on kujunenud maalinguks vallutava värvi- ja kujurikkusega: raamatukoguteenistuse, teatri, diplomaatia, ühe rahvusvahelise kongressi, ühe audientsi õhkkond euroopa suurriigi diktaatori juures on tabatud imetlusväärse täpsusega ja ka vaimsusega, kuid ilma vasti-kult-lagastava arvustus jooneta. Nimetagem veel soodsalt arenevat Egon Hostovský’t, kes 24-aastasena on omas Professor Körneri loos annud tähelepandava karakteretüüdi ühest hingeliselt ja kehaliselt murtud juudi intelligendist, kes taotleb kaugemale oma sünnipärast, aga kes hukkub oma kaugelt robustsemate partnerite kõrval abielus ja sõpruses. See meistrisaavutus – olgu öeldud – on kindlasti õnnelik üksikjuhtum. Ta hilisemaist teoseist olgu esile tõstetud tänapäeva Euroopa ebakindlust kajastav romaan Sütitajad. Väga hea tähelepanekute tegija on ka arst Β. Κ l i č k a, kes omas Põgenemises sajandist muu seas annab lõbusa karikatuuri psühhoanalüütilisest menetlusviisist. Maaorientatsiooniga ajakriitikuist tuleks nimetada järgmisi: J. Čarek, J. Knap ja eriti F. Křelina. Viimase Kõhnad aastad pakuvad silmapaistva kujutuse tööpuuduse mõjul tekkinud tungist tagasi maale. Siin võiks mainida ka hiljuti surnud slovakki M. R á z u s’t, kelle Kõrtside kuningas esitab kuigi tendentsika, siiski vapustava maalingu joomatõve sotsiaalseist tagajärgedest maal. Hoopis teisest lähtekohast on maaelu kujutanud Ivan Olbracht, kelle realistliku laadi taga alati tunneb konstruktiiv-normatiivset paatost. Oma reportaaži Vene Karpaatidest (Mäed ja sajandid) on ta täiendanud paljuloetud koguga Galuth orus, mis on pühendatud sealse usuliselt äärmiselt konservatiivse juutkonna problemaatikale. Slovaki romaani sotsiaalkriitilist suunda esitavad üha enam Petr J i l e m nický (Kompass meis) ja G. Vámos (Äramurtud oks). Asjaolu, et nii tšehhide kui slovakkide juures kirjanduslikud suunad on täiesti paralleelsed, tõestab veenvalt ühise natsiooni olemasolu. Ajaromaaniks võiks pidada vapustavat kujutust lasteristisõjast a. 1212, mille VI. Drnák on kirjutanud nime all Lapsed häbistavad meid. Selles paiguti liigselgelt julmas, tervikus aga siiski pingse koega ja hoolikalt stiliseeritud kujutuses tunneb ilmsesti oleviku problemaatikat: haarava selgusega esitatakse selles massisugestiooni tekkimist nii seal, kus poiss Stephan hakkab juhi osa mängima, õhutatud fanaatilisest vaimulikust, aga ka vahelepoetatud ketseripõletuse, juudipogrommide episoodides, päikesepiste saanud seltsimehe pidamises „äranõiutuks” jne. Ühe vana paruni kuju kaudu tõendatakse, kuidas ka võimukamate inimeste paremad teadmised, kõnelemata nende inimlikest tundmustest, osutuvad võimetuks lahtilastud massikire ja enese eelarvamuste ees.
Nii enne kui nüüd jääb ammendamatuks teemade allikaks Maailmasõda ja rahvuslik vabastus. Milana Nováková on riskeerinud – kunstiliselt siiski vaieldava menuga – oma romaanis Nüüd või ei iial tegelasteks võtta T. G. Masaryki enese ja (ajaloolise nom de guerre Belsky nime all) dr. E. Beneši. Kunstiliselt ei rahulda täieliselt ka K. Novy katse Atentaadis esitada elusalt kõiki Sarajevo ja selle järelmängu osalisi. Franz-Ferdinand esineb samuti VI. Vančuras’e Kolmes voolus, ses eepiliselt laialt kavatsetud tšehhi intelligendi eluloos, mis tipneb ängistavais sõja- ja vanglaelamustes. Sellest materjalipiirkonnast ammendab nüüdki veel leegionide luulendaja Jos. Κ ο p t a. Suure menu osaliseks sai viimati Marie Pujmanová oma Inimestega ristteel.
Väide slaavlaste puudulikust andest draamakirjanduse alal kuulub igivanade kirjanduslikkude lööksõnade hulka. Ent tšehhoslovakid on küll kõige enam annud, et omalt poolt sel väitel alust alt võtta. Prahas on „D 38″-nimelise teatri näol olemas kõige moodsam katseteteater; kaks rahvusteatri hoonet O. Fischeri juhtimisel on avatud kõigele kodu- ja välismaisele kirjandusele; Vinohradi linnateatris viljeldakse nii traditsiooni kui moodsust; Voskovec’i ja Werich’i „Vabastatud teatri” laval profileerib teravalt Praha omanali ja sublimeerub nii kunstiliselt kui mõtteliselt võrdse kõrgusega satiiriliseks ajakriitikaks.
K. Čapek, kes juba ligi 20 a. kõigi maailma lavadel koduseks saanud, on äsja loonud oma Valges taudis poliitilise draama, mis on leidnud kõige elavamat vastukaja. Fr. L a n g e r on pärast tihedat, fraasitut ja nii patriootilist Ratsapatrulli annud draama Nr. 72, milles lastakse pilk langeda karistusasutuste omapärasesse ellu. Vilem W e r n e r i t, Inimesed jääl autorit, ei tarvitse enam tutvustada: tema teos on küllaldaselt tuttav niihästi Tallinna tearite kui Vanemuise kaudu. Z. Nemeček, keda oma eelmises ülevaates tutvustasime kui väljarändajate romaani autorit, on suure menu osaliseks saanud tükkidega, nagu Mis maksab üks inimelu? ja praegu esietendusele tulnud, sõjaohtusid ja selle julmi võimalusi käsitlev Sild. VI. Vančura viib meid oma Ukereve järvega brutaalsete koloniaalvõitluste ja teadlaste haarava heroismi õhkkonda, kes ses barbaarses keskuses ennastohverdavalt katsuvad võidelda unehaiguse vastu.
Teatri funktsioon on ajaga muidugi tuntavalt muutunud: kunagi suurim tugi rahvuslikule iseteadvusele, mis aga tänapäev on kõigile parteidele saanud endastmõistetavuseks, on teater nüüd muutunud tribüüniks ajaküsimustele. „Kunst kunsti pärast” printsiip, mida isegi lüürikas on raske puhtasti läbi viia, on ses kunstiliigis palju raskemini kehastatav, kuna puhas lavamängutung, mis näit. Venelastele omane, on tšehhoslovakkidele palju kaugem. Ning see teater peab ikka rohkem pöörama kõrva ja mõistuse kui silma poole.
Leopold Silberstein
Loomingust nr. 2/1938