Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

I

1920. aasta jooksul ilmunud ilukirjandust silmitsedes võib seda, nagu ennegi, kahte osasse jaotada : 1) kirjandus, mis teatavat voolu esindab, ja 2) kirjandus, mida enam­vähem iseseisvad kirjanikud loonud. Arvuliselt on mõle­mate osade produktsioon umbes tasakaalus.

Terve vooluline jutukirjandus on väga tugeva selle samavoolulise lüürikalise luule mõju all. See ei olegi õieti jutukirjandus, vaid lüürika sidumata kõnes. Sest jutustatakse siin väga vähe. Ainult meeleolu kirjeldused, kus peaaegu ainsaks keskkohaks on erootika. Peale Friedebert Tuglase toodete, kelle sümbolismis süga­vaid mõtteid ja isegi probleemide lahendamise katseid leidub, on kõik muu ühetaoline ja tüütuseni igav minanovell, mis õige tihti sügavama psühholoogia käsitluse peale pretendeerib, tõepoolest aga labane ja pealiskaudne, tiivaripsu tehnikast kaugemale ei ulata.

Et seda voolu tema praeguses kujus õieti mõista, tuleb tagasi vaadata tema alguse peale.

Praeguse Eesti moodsa ilukirjanduse iseteadlikkude voolude algust tuleb otsida algavast „Noor-Eestist”. Siin seati üles nõue: „Saagem eurooplasteks!” Taheti kord abitust diletantismist välja jõuda kunstilisele kõrgusele. Et siiamaale Eestis kirjanduse loomine pea ainult utili­taarsel alusel (välja arvatud Kreutzwald, Koidula ja mõned vähesed laulikud) seisis, kus kõik „armsa maarahva kasuks ja õpetuseks” kirjutati, siis oli arusaadav, kui selle asemele teine äärmine printsiip maksma pandi: kunst kunsti enese pärast. Euroopast taheti kahjuks kohe kõige moodsamat üle võtta, nii et meie ühe hoobiga salongivõimelisteks eurooplasteks oleksime pidanud muutuma. Siin tõukasid uuendajad kõige pealt meie keele vähese arenemise ja kirjanduslikkude vormide lihtsuse vastu, mis ülimoodsate meeleolu kirjelduste väljendamiseks küllalt painduvad ei olnud. Sellest hädast pääsmiseks seati tegevuse eesrinda keeleuuendus ja salmitehnika. Kirjanduse vormi peale pandi kõige suuremat rõhku, sisu jäi enam kõrvaliseks asjaks.

See kirjandusline programm on teatavaid silmapaist­vaid tagajärgi saavutanud. Kõigest võõrsõnade uputusest ja tükati fantastilistest ja anarhilistest keeleuuenduse katsetest on siiski meie keele arenemine lõppude lõpuks palju võitnud, kuigi mitte kõike keele edu selle teadliku uuendusvoolu arvele ei või panna. Viimaste aastate majanduslise ja poliitilise elu suur edu ja ilmasõja ja revolutsiooni läbi tõusnud uus elutempo ja uued mõisted on ka keelerevolutsiooni enesega kaasa toonud, sest kus uus mõiste tekib, tekib temaga ühes ka uus sõna ja vorm keeles. Kuid siiski peame suure osa keelelisest edene­misest just noorte kirjandusliste ja keeleliste uuendajate arvele kirjutama, kui õiglased tahame olla.

Kuid ka forsseeritud eurooplaseks saamise varjuküljed, mille peale vanemad kirjanikud algusest peale hoiatades on tähendanud, ei ole tulemata jäänud.   Et väljast kõige pealt kõige moodsamat taheti võtta, sellega tehti liig suur hüpe, mida asteastmeline edenemine kuskil vaimupõllul karistamata ei kannata. Nagu Vene revolutsionäärid tsaari vembla alt pääsnud Vene rahvale praegu kõige moodsamad Euroopa riiklikud ja ühiselulised vormid kõige paremateks ja kohasemateks arvasid ja sellega praeguse Venemaa viletsa seisukorra lõid, niisama tunneme meie praegusel ajal kirjanduslikul põllul valusalt seda hüpet abitust diletantismist ülimoodsusesse.  Meie kirjanikel, nende arvus­tajatel, lugejal publikumil puudub kasvamise ja arenemise tee läbi täiusele viidud külanovelli ja -romaani, tõsiselt läbi­elatud  romantismi,  naturalismi,  ajaloolise ja sotsiaalse romaani, mille aluselt väljamaal modernism oma sümbo­listliku, futuristliku ja muude vooludega on välja arenenud. Meil kuulutati meie rahvusliku elu kõige algupärasem ala, külaelu, kohe mingisuguseks barbaarseks ja ajast jäänud asjaks, millega uue aja kirjanik enam ei hakka jändama; süvendatud ja vähegi omapärast linnakultuuri meil veel ei olnud – ja nii oli meie vormi poolest edendatud kirjandu­sele otsekohe sisu- ja verevaesuse pitsar otsaette vajutatud. Kirjanduse ja tema lugeja publikumi vahele oli ülepääsmatu kuristik loodud. Mõni osa kirjanikke tundis ennast oma publikumist nii taevakõrgusel üle olevat, et ta lugejatel ainult poole peaajuga arvas tegemist olevat (Henrik Visna­puu), teda enesele mingiks räpaseks lohemaoks ette kujutas, kuna publikum omalt poolt neist voolu kirjanikest aru ei saanud ega neist suurt ei hoolinud.

Oli olemas ainult üks keel, mille peal niihästi lin­lase kui ka maamehe ees nõnda suudeti mängida, et mõlemad sellest aru said: see oli erootika ilm, suguelu iha.

Tähendaks öökulle Ateena kanda, kui kirjandusliselt vähegi haritud publikumile selgeks teha, et erootilised tundmused ühed kõige vägevamatest tundmustest – terves looduses ja inimestes on ja et need tundmused kõigi aegade suurtele kunstnikkudele ja kirjanikkudele kõige tänulikumaid ja suursugusemaid aineid on annud. Kuid kirjanduslistes suurteostes on erootika suurelt osalt targu varjatud põhiheliks, mille ümber ennast täisväärtusline elu oma mitmekülgsusega ühiseks kunstimõjuks koondab. Palja ja alasti suguelu iseoma ette käsitlemine läheb kesk­pärase kirjaniku käes igavaks ja imaraks loomusunni kirjelduseks.

Nagu öeldud, seati juba „Noor-Eesti” ajal teoreetiline kirjanduseeskava niisugusena üles, et ainete puudusel meie modernidele ainult nii-ütelda rahvusvaheline erootika aineks jäi. Seda ainet ammutati iseäranis Prantsuse kirjanikkudelt Baudelaire’ilt, Verlaine’ilt ja teistelt ümberpanekute abil, seda ainet käsitlesid iseseisvates salmikutes nüüd juba vaikinud R. Lesta, Barbarus j. t. algupärastes salmikutes, J. Randvere oma proosalises Ruthis, Wilde ja tagasihoidlikult ka Fr. Tuglas, kuna temal ja iseäranis G. Suits’il erootika iialgi ülidomineerivalt ei ole esinenud. Jaan Oksa patoloogilistes viirastustes ja Bernhard Linde „Heitlikkudes ilmades” muutus erootika ilma mingisuguse viigileheta oma ürgloomalikkusesse. Sealt haaras erootika kinni „Siuru”, kelle lüüriline orkester kõik oma mänguriistad sellel ainel ära on proovinud Barbaruse mürtsuvast kontra­bassist Marie Underi kandleni ja Adsoni pajupillise flöödini. Mis siin ilusat ja tugevat on öeldud, seda on teinud pea­asjalikult Marie Under oma keeva tõsiluulelise tempera­mendiga, osalt Visnapuu oma paremate lauludega ja Adson oma lihtsa armsusega. Mis siin veel Visnapuu oma erooti­liste groteskidega ja J. Semper oma kuuvalgese lamburiluulega ja terve rida hakkajaid ja jäljendajaid veel ümber ütlevad, on säärane imar kraam, mis juba isegi rohinoorte seas protesti elule kutsub, südame läikima paneb ja nõudmist äratab: pakutagu selle „lüürilise sokolaadi” asemele ometigi kord ka „tugevat karbonaadi”, isegi „värsket sõnnikut”! -H. Visnapuu on oma „Hõbedastes kuljustes” ka seda viimast nõutud ainet katsunud produtseerida, kus ta Issanda kiituseks ropu suuga poriseb! „Hõbedastest kuljustest” jääb selles osas ainult puukrapi login järele.

Moodsa voolu esindajadj kes nähtavasti tülpinud on „lüürilisest šokolaadist”, võtavad lüürikas ärasõtkutud kitsa erootika üles uutel mänguriistadel, pikemates novellides ja romaanis, nähtavas igatsuses, kord välja jõuda sellest vormitreimisest mingisugusele sisulisemale, kaaluvamale.

Selle poolest ongi huvitavad mitmed 1920. aasta proosatooted.

Kõige tüüpilisemad selles suhtes on Miili Mallika (Hugo Raudsepa) ja Jaan Kärneri teosed „Imbi” ja „Kõigest tugevam”.

Mõlemas teoses tundub, et siin on katsutud tõsiselt tööd teha. 140 suure lehekülje peale on paisunud Miili Mallika „Imbi”. Kuid kui palju on tal korda läinud neil lehekülgedel ära ütelda? Lahti ja vaba igasugusest ümbrusest, miljööst, on neiu Imbi ja kirjanik Heino Runo, nagu kuu pealt kukkunud, teineteise vastu oma hingega ja ihuga seotud, ja Heino Runo seletab muinasjutustuses oma ja teise tundmusi ja meeleolu. Kuid mis jõuad sa neist tundmustest, paljastest tundmustest otsekohesel jutustamisel ikka ära jutustada, kui neist ei jutusta reaalsed asjad ja sündmused, milles need sündmused elus mitmetes variat­sioonides esinevad ja peegelduvad? Nüüd aga on igal leheküljel kordumine kuni tüütuseni. Täna lamavad armas­tajad mererannal rohu sees kõrvuti ja vahivad sõna lausu­mata teineteisele otsa, homme istuvad nad neiu korteris sohva peal, kaelustavad ja suudlevad ilmotsata ja kõnelevad oma tundmustest, ülehomme tantsivad nad kuskil pidul, hoiavad teineteise piha ümbert kinni ja maitsevad puhast, abstrakset meeleolu, tundmust; kord on nad seltskonnas, kuid tingimata ikkagi mõnel pidul, ja kõnelevad. Heino Runo ütleb iseenesest: ma küsisin „terava irooniaga”, „olen huvitav”, „ma köhatan palju­tähendavalt”, „ütlen asjalikult ja kindlalt” jne., kuid kuskil ei ole tõepoolest näha seda „teravat irooniat”, „huvitavust”, ei „paljutähendavust” isegi köhatamises, vaid kõik on labane, hall, värvitu, igav. Sagedasti ei sünni see kõnele­mine ka sugugi reaalselt, vaid kujutatakse omale ette hingeline kahekõne ja kehalik kallistamine. Nagu näha, pretendeeritakse seal sügava psühholoogia peale.  Siin ja seal välgub ju sellest mõni säde, aga see kaob ära lihtsate animaalsete tundmuste korduvatesse kirjeldustesse ja tähele­panekutesse: Kas armastab mind neiu tõesti või mitte? Kas on mu oma tundmused kestvad ja eht? Kas ei ole kummardatav neiu vahest ebatruu, mina asjata armukade? Kas on ta veel puutumatu või käib ta läbi selle tsüünilise üliõpilase „Hansuga”, kes kolmas isik on selles igavas mina-romaanis, selle hoolimatu naistekütiga? Miilas on paras silmapilk kõikide ettevalmistuste ja tundemärkide järele neidu hea tagajärjega suudelda, millal tohiks teda juba sülle võtta, ilma et ta pahandaks, millal ja kas üle­üldse oma „saavutustes” veel kaugemale minna jne. jne., kõik see läheb ühetooniliselt 140 suurt lehekülge läbi.

Peab ütlema, kirjanik on oma peakangelastes detsentne ja tagasihoidlik, ainult vastumängijas „Hansus” lastakse kõlbluse valjad lodevamale; kuid kõik see ei päästa ro­maani. Ei päästa teda ka uued sõnad ja moodsad ütlemis­viisid, millega iseäranis jutustuse sissejuhatus ja lõpp on garneeritud, kuna keskkoht, kus jutustaja vähe elavamaks läheb, need sõnad unuvad.

Ei või ütelda, et kirjanikul andi ei oleks, kuid igavese lüürika vesisel mõjul ei ole tervel pehmel süldil kuskil konti ega musklit – kõik on tundmuste mulin. Süüdi ei ole keegi muu, kui see kitsas ja umbkotti jooksnud äraiganud vool „kunst kunsti otstarbeks” ainult erootilisel pinnal. On kaotatud iga reaalne elupõhi jalge alt, mis elu ja tema nähtused huvitavaks kunstiaineks teevad.

Sedasama tüüpilist vooluhaigust põeb ka Miili Mallika teine 1920. a. suurem teos „Kirju rida”. See on kahtle­mata pealiskaudsem, kuid vähem igav. Kerges följetoni­stiilis kirjutatud novellikestes on rohkem ümbrust, koloriiti, kuid keskpunktiks on ikkagi erootika. Nende peaheaduseks on, et nad lühikesed ja neist ruttu lahti saad.

Väga sarnane „Imbile” on Jaan Kärneri „Kõigest tugevam”, niihästi oma aine kui kompositsiooni poolest, kuid siin on ometigi juba rohkem sisu ja reaal-elu. Selle jutu „Hans” ei ole mitte nii abstraktne tundmus, nagu ,,Imbi” unistaja kavaler. Meie teame temast, et tema ikka meie planeedilt pärit, rööpast libisenud talupoeg kirjanduslik-kunstiliste kalduvustega, kes aga oma puudu­liku hariduse pärast oma kalduvustega linnas läbi ei löö, ärakadunud pojana katkistes pükstes koju tuleb, seal oma noorpõlve romaani uuesti üles võtab ja keda pika „psühho­loogia” järele – jällegi võideldes mingisuguse Ahrimaniga kunstniku Aksel Parve näol – tema Ruth lõppeks altari

ette tirib, kui ta kuskil provintsilinnas ajalehe toimetuses koha saab. Selguseta probleemiks jääb viimse lause järele, kelle teenus on rutuliste pulmade tarvidus Ruthi juures, kas novellikangelase Hans Valuri või kunstniku Aksel Parve oma.

Nende kahe – kolme näituse järele ei ole vajadust väiksemaid selle voolu sünnitusi koguväljaannetes ja aja­kirjades jälgida. Puudub neis ju enamasti iga kirjanduslik individualiteet.

Ka moodsast voolust pärit, kuid kunstiväärtusliselt kaugelt üle kitsast erootika psühholoogiast seisavad Friedebert Tuglase sümbolistlik – filosoofilised novellid, mis läinud aastal ilmunud, ehk küll varemalt kirjutatud. Ma nimetan ainult – kaks kõige paremat: iseraamatuna ilmunud „M a a i l m a  l õ p u s” ja novellide kogus „Raskuse vaim” avaldatud „Merineitsi”.

Friedebert Τ u g l a s, kes erootilise voolu omalt poolt lillelise inferno sisse on mähkinud ja kes alati tundlik on kõige selle vastu, mis vananema kipub, moest välja läheb, ruttab nüüd, tahes või tahtmata, vananevale erootilisele voolule sümbolistlik-filosoofilist matusekõnet pidama oma „M a a i  l m a  lõpus”.   Fantastilises sõidus jõuab tema nimetu minakangelane maailma lõpule, iseäralikule saarele, kus lõhnata lillede ja lauluta, tummade lindude ja ruma­late lambakarjade seas kaks inimsuse lõputüüpi asuvad: hiiglaneiu, ilus, avatlev,  ürgjõuliselt himuline, ja selle kõrval hiigla-vanamees, mees-lõputüüp, kellest naistesugu jõu ja värskuse välja imenud, kes ainult targalt ja üle­olevalt naeratab ja kes isegi enam armukadedust ei suuda tunda. Need kaks inimsuse lõputüüpi ei tarvitse ka enam kõnelda, neil ei ole keelt, – nende erootiline tundeelu on nii välja arenenud, et neil enam pikalevenitatud romaani, isegi mitte enam lühikest lüürilist salmikest, ei ühtegi sõna, ei nimegi oma isiku äratähendamiseks tarvis ei lähe, et oma tundmusi avaldada. Neiu vaatab võõrale ainult vaik­selt otsa ja nad mõistavad seda ainukest, mis neil tarvis: ürgjõulist loodusväelist -naiselikku andumist, kustumata himu alalist täitmist, mis esiti mehe,  siis naise enda hävitab.  Seda erootika tungi, mis sugusid külge tõmbab, mille hävitava kire taga aga sügav suguvaenlus, hävituse tung ja sünnitusvalu varitsevad ja vaevlevad – käsitleb Tuglas oma juba 1917. a. kogus „Saatuses”, nüüd ise­raamatuna ilmunud novellis „Maailma lõpus”, mis oma moodi meisterlikult on kirjutatud.  See on hiilgav kinolint pealkirjaga: ainult täiskasvanutele.  See on vormiliselt ja sisuliselt töö, mis kahtlemata kõige parematele sarnastele ilmakirjanduses kõrvale võib astuda. Iseäralik maiusroog elumõistatuse kallal blaseeritud targutajatele. Oks igavene ühetooniline tundeilma crescendo kuni puhkuja lõhkemiseni. Himulik hiiglaneiu võtab osalt looduse enese emaspoole kuju – ja nii paisub tema surm otse looduse enesehävita­miseks, niipalju kui see iseäranis inimesesugu puutub. See õudne erootika ülemlaul tohiks vististi punkti panna puhterootikale meie luules. Seda üle lüüa enam ei saa.

Kuid, nagu öeldud, täiskunst mõjub ja valdab iga ainet käsitelles – ja sellelt seisukohalt tähendab. „Maailma lõpus” kirjaniku täiusele jõudmise teel suurt sammu edasi. Vahest on see kõige valmim töö, mis Tuglas loonud.

Võib olla, oma ülesehituse poolest vahest veidi all­pool, aga oma aine laiuse ja meeldivuse tõttu vahest veel üleolevamat tähendab Fr. Tuglase teine novell „Merineitsi”. Vastolu puhta looduslise merineitsi ja naisterüvetaja ja ülekohtuse vägivalla inimese Kaspar Punase vahel on otse põrutav. See toredalt kujutatud, vaeseid, abituid inimesi piinav, kehastatud ja demoraliseeritud kapitalismi algtüüp Kaspar Punane teeb inimeste elamise üksikul saarel nii jälgiks ja vastikuks, et mõistatuslik ja puhtasüdameline inimsuse tüüp Kurdis niisugustes inimestes enam oma sugulust ei tunne, vaid kannelt mängides merde läheb, järele merineitsile oma ürgkodusse, Suure Veteema sülle.

Siin on fantaasiat, siin on reaalset elu, siin on süga­vust, siin on probleemi, siin on – ühe sõnaga – kunst, seda tunnistan hea meelega.

Kadunud Jaan Oksa kirjanduslisest pärandusest on Artur Adson välja annud novellide ja miniatüüride kogukese „Neljapäev”. Siin leidub häid realistlikke pilte Saaremaa ja saarlaste elust, iseäraliselt novellikeses „Meestele vastuminek”. Kahjuks segavad Oksa tööde maits­mist tema ebaküps „filosoofia” ja tema otse patoloogilised erootilised viirastused. „Filosoofia” segab iseäranis „Nelja­päevas” ja haiglane erootika „Meestele vastuminekus”. Noored Saare naisterahvad, alatoitlusel verevaesed ja mus­tades korterites elavad räpased, põlevad ainult sugulistes kirgedes, kui nad sügisel Suurelt maalt laevaga koju tule­vatele meestele vastu sõidavad. Seal näeb Oks igal pool vastikut lihahimu. Mitte ainult vastusõitvaid naisi ei kujutata toorehimulisteks, vaid isegi tee äärest üles lendav noor vares häbeneb oma sündimisloost, karjamaal kasvav kadakas on „himukas”, mereäärsed veest üleuhetud kivid on „väga alasti”, sügiseses taevas võib näha „vettinud häbistust” ja „ülespoodud au” ja vastu sadamasilla posti purustunud lained avaldavad temale „igavest tungi”, „nagu viskleks mõistuseta emasekirg millegi tundmata – tugeva ümber”.

J. Oksa filosoofia, millest sagedasti nii paljutähen­davalt kõneldakse, ei ole mingisugust kuju võtnud. Siin on tegemist ainult filosoofiliste kalduvustega, tumedate ütlustega, mis aga lühemateski sententsides ei ole lõpule mõeldud.

Nagu väliselt boheemkonnast lahkunud, nii on ka hingeliselt ennast mooduvoolust iseseisvaks katsunud teha Richard Roht oma romaanis „M i n e ν i k”. Kuid katse ei ole õnnestanud. „Rohelises momendis” ja „Siurus” viibides on Roht nii mõnegi üsna kena novellikese ja meeleolupildi loonud, kuid neid meeleolu jupikesi kultiveerides reaalelust, nagu suurem osa voolumeestest, nõnda võõrdunud, et tal selle jaoks enam ei ole silma. Kirja­nikul puudub tiheda ja mõjuva romaani kirjutamiseks kõik:, intiimne elu ja looduse tähelepanemine, sügavam psühholoogia, stiiliühtlus, isegi järjekindel loogika.

A. Kivi kas on oma sõjapiltide koguga „Verimust” ka reaalsemale pinnale astunud, näitab sinnapoole tagasi kalduvat, kust ta oma „Sookaeltega” nii paljutõo­tavalt algas. Kuid veel segavad puhutud fraasid ja pildid tunduvad sagedasti vähem nähtutena kui targutatutena.

  

II

Iseseisvate kirjanikkude eesotsas sammub nagu ennegi, O. Luts. 1920. a. on ta ilmutanud ühe pikema novelli „Karavan”. Ka siin on mehe ja naise vahekordi kuju­tatud, aga tõesti sügavalemineva psühholoogiaga, nii et elavat osavõtmist äratavad need inimesed, kes arusaama­tuses teineteist armastavad, endid piinavad, omale elu nagu karavaniga reisides kõrveks muudavad, õnnelist oaasi otsivad, aga ei leia.

Väga ilus on O. Lutsu väikene muinasjutt „Nukitsamees”, väike karvane ja sarvenukikestega poisike, kelle metsa eksinud lapsed koj u põgenedes metsakollide kor­terist enesega kaasa toovad, kes kultuuriinimeste seas elutsedes oma metsiku iseloomu kaotab ja harilikuks ini­meseks muutub. Selle muinasjutu põhimõte käib nagu vastu Tuglase „Maailma lõpu” põhimõttele. Kuna seal inimese isik oma lõpmatul arenemisteel ära sulab loodusesse, on siin just ümber pöördud: inimene oma kultuuri mõjul muudab looduse täisväärtusliseks. Ka Inderlini reisikir­jeldust võib, nagu kõiki Lutsu töid, huvitusega lugeda. O. Luts on kahtlemata meie kõige loetavam kirjanik. Ja viljakas on ta. Tema töödest on mitmed teistes trükkides ilmunud ja tsüklusele Kevade I, II, mis 1920. a. kolmandas trükis ilmusid, ja „Suvele” on selle aasta algusel järgnenud „Tootsi pulm”, kuid see ei käi enam 1920. a. tööde hulka.

Tiheda naturalistliku novelliga ,,Εpp” esineb Mait Metsanurk. See otse anakronistlik nüüdsele ajale kirjel­datud lihtne teenija tüdruku elulugu on omal viisil hästi kirjeldatud ja näitab, kuidas tülpinud ollakse „sokolaadist” ja tagasi igatsetakse tõsielusse. „Epp” on otsekui Juhan Liivi ,,Punasoo Mari” laiendatud kujul, liht inimene, kes ainult teistele elab ilmas ja ise oma jaoks elult midagi ei nõua.

Mats Mõtslase „Hans Tohver” on selle autori endiste rahvajuttude („Kraavitajad”, „Kusta Poland”) sar­nane. On vist juba aeg, kus ,,sokolaadi” soetajad ka nii­suguste toodete peale vähem kõrgilt alla vaatama hak­kavad, mis küll mitte oma vormiga ja veidi pealetikkuva õpetlikkusega neile ei imponeri, kuid millest nad sisu asjus õppida võivad.

1920. a. jutukirjandus seisab siis kõigi tundemärkide järele teatava murranguaja eel: kuuldub hüüd mingi elu­lisema ja olulisema juurde. Ollakse tülpinud igavesest abstraktsest meeleolust, mis käib meil ebaõigusliselt firma all „kunst kunsti pärast”. Õieti on deviis „kunst kunsti pärast” enesepettus. Seda ei ole õieti olemas. Kunstil ja kirjandusel on ikkagi oma otstarve. Meie „kunst kunsti eest” sõdijad toonitavad ise alatasa, et nende kunstil on ots­tarve: meie rahva kultuurilise tasapinna tõstmine, inimese peenendamine. Seda tarvet tunnistatakse isegi riiklikult nii tähtsaks eduteguriks, et kirjanikke ja nende töövõima­lusi riiklikult tuleb kindlustada.

Selle vastu ei saa vaielda. Ja just sellelt seisukohalt tuleb kirjandusliku voolu muutuse tundemärke aina tervi­tada. Sest mis tähtsus on rahvusliselt ja riiklikult nii­sugustest peenendatud tundmustega inimestest, nagu „Imbi” kangelased, kes teojõuetult rohus lamavad ja oma tund­musi analüüsivad, kuna ümbrusest nende juurde kostab vikati luiskamine, langevate rohukaarte sahin – keev töö, mille peale nad kui millegi prost asja peale alla vaatavad. Näidake meile inimesi nende tundmuses, töös ja teos, meie oleme tüdinud igavestest Pulma-Jüridest.

A. Jürgenstein

Eesti Kirjandusest nr. 4/1921