Lembitus Wytamas.
Lembitu tähtsuse, tema poliitilise iseloomu kohta on huvitav eriti üks lause Läti Hendriku ajaraamatust.
Oma kirja 25. peatükis loeb ta üles ajaloolises järjekorras ülevaatliku kokkuvõttena kõik teod, mis Jumal toimetanud ristiusu ja kiriku heaks. Tegude üleslugemise lõpuks hüüab ta: „Numquod non Lembitus Wytamas cum aliis senioribus suis perfidis in Saccala a Rigensibus interfecti ceciderunt (Kas ei ole ka langenud Lembitus Wytamas ühes teiste oma ustavuseta vanematega Sakalas riiglaste läbi surmatuna).” Läti Hendrik tõmbab ristiusu võitude ja võidetute loetlemisele joone alla, lausudes Lembitu nimetuse järele: „Ja kas ei ole hukka saanud kõik, kes veel üle jäänud püsides ebaustavuses.”
Selles ülevaates on tähelepanemiseväärt esiteks, et Läti Hendrik Lembitut nimetab lõpuks, ja mitte kronoloogilises järjekorras, nagu ta teiste nimedega toimetab, tahtes nähtavasti eriti rõhutada kõige tähtsamat ristiusuliste vaenlast, teda lõpuks mainides umbes järgmise mõttega: „Kas ei ole lõpuks langenud ka niisugune mees kui Lembit!?”.
Teiseks on kõigiti huvitav Lembitu kõrval esinduv nimi „Wytamas”. Saksa keele tõlkijad imestavad õigusega selle Eesti pealiku Wytamas’e nime üle siinkohal, kus loeteldakse ainult ennesündinud asju ja enne Läti Hendriku kroonikas mainitud nimesid – kuid nime Wytamas ei ole enne Läti Hendriku kroonikas ette tulnud. Paavst arvab, et siin ehk tegemist on kirjutuseveaga. Aga Läti Hendrik ei ole teinud kirjutusvigu Eesti nimedega. Leiame ju ajaraamatus esinevad Eesti nimed ja sõnad haruldaselt „õigekeelselt” kirjutatuna.
Pealegi peaks siinkohal nimetatud Eesti, Sakala vanema nimi üks tähtsamatest olema, sest ülevaatlikus kokkuvõttes oleks Läti Hendrik vaevalt maininud väikse tähtsusega meest Lembitu kõrval. Kui Wytamas tähtis vanem oli, siis oleks temast enne juttu olnud.
Ladinakeelne lause ehitus ei luba hästi siin kahte erilist nime kõrvuti oletada, sest siis ei sobi hästi „Cum aliis senioribus suis”, vaid peaks küll olema cum aliis senioribus. „Suis” saab siin tõlkida „ühes tema teiste vanematega”. Võib olla, andiski see asjaolu Hansenile põhjust oma index’is Lembitu nime teisenditega üles märkides Läti Hendriku kroonikast – kirjutada ka „Lembitus Wytamas”, s. t. pidada Wytamas – Lembitu kaasnimetuseks, nomen appellativum’iks, olgugi küsimusemärgiga. Koma, mille asetanud ümberkirjutajad ja tõlkijad „Lembitus” ja „Wytamas” vahele, ei tähenda midagi, sest algkirjas seda vahemärki ei ole. Täht „W” Wytamas-nimes näitab, et sõna mitte ladinakeelne, vaid võõrast keelest võetud.
Eelolevatest arutlustest võime jäjeldada: „Wytamas” ei ole mõne uue, ajaraamatus enne nimetamata Eesti vanema nimi Sakalast ja teiseks: see nimetus- „Wytamas” – on Lembitu mingisugune kaasnimi, ja see kaasnimi ei ole mitte ladinakeelne, vaid eestikeelne. Missugune eestikeelne nimetus võiks see olla!? Meie jõuame küsimuse lahendamisele ligemale, kui kirjutame y tähe asemele Eesti keelest tähed, mida tavaliselt võõrastes keeltes y’ga kirjutatakse, sest et teistes keeltes vastavat täishäälikut ei ole, s. o. õi või öi. Me saaksime siis „Wõitamas” ja „Lembitus Wõitamas”. Arusaadavalt on raske öelda, missugune nimetus algkirjas täpipealselt oli, kas „Wõitamas” või „Wõitumees” sest ümberkirjutajad võisid kergesti eksida neile arusaamata sõna kirjutades ja kirjutada u asemel a, ning ee asemel a, mis enesest arusaadav.
On lugeda „Lembitus Wytamas” asemel „Lembitus Wõitamas (Wõitumees)”, mis nimele väga tõenäoline paistab, siis on arusaadav, mispärast Lembitu eraldi välja nihutatakse tähtsale kohale ristiusu vastaste hulgas. Me võiksime siis Läti Hendriku lauset nii mõista: „Kas ei ole Jumal lõpuks nuhelnud niisugust meest kui Lembitu, keda rahvas „võidumeheks” kutsus.”
Kõige selle järele, mis meie kuulsime Lembitu strateegiast, tema sõjapidamise oskusest, keda vastased nii kõrgelt hindasid, et nad tema vastu lahinguplatsile välja saatsid tolle aja kuulsama väejuhi kuninga Heinrich Lõvi „võiduvilunud” väe juhataja, generalissimuse Bernhard von der Lippe!
Mõistagi, et Läti Hendriku ajaraamatus esitatud Lembitu teod ainult ühte osa Lembitu tegudest, teenustest kujutavad ja needki kirjeldatud vihase vaenlase vastase sulest. Meil on oma sõjast väga hästi teada, mis tähendab hindamine vastase seisukohalt.
Eesti rahvas teadis Lembitust omal ajal kahtlemata palju enam, kui Läti Hendrik jutustab, ja Läti Hendriku kirjastki paistab Lembit niisugusena, et kaasnimi „Wõitamas” põhjendatud näib, nagu ma kõnes „Lembitu strateegia” selgitada võisin.
J. Luiga
Eesti Kirjandusest nr. 1/1921