Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

03 Dec

Kultuuri ja kunsti vahekorrast.

 

       

Kultuur ja kunstid on nii tihedalt seotud, et nii arenenud kultuur­rahvast kui ka madala kultuuriga loodusrahvaid raske, koguni võimata on kujutleda ilma mitmesuguste kunstideta. Ainult kunstteoste kunstipärasus, nende sisu ja vorm on ühede juures arenenum kui teiste juures.

Konstateerides sarnast tugevat sidet kultuuri ja kunsti vahel, on hu­vitav vaadelda, missuguses vahekorras seisab kunst areneva kultuuriga? Kas on lugu nii, et kõrgema kultuuri juures alati ka kunst kõrgemaid saavutusi annab?

Seda usuvad ja püüavad tõendada paljud. Sest tuletagem meele, kuidas kunstisõbralikud ringkonnad, kunstnikud ise, kunstide harrastajad, esteedid ja paljud kunstide kriitikud on tihti läinud koguni nii kaugele, et kõneldes kultuurist ja kultuurile elamisest, seda pea ainult kunsti loov­töös ja selle harrastamises ning maitsmises näevad. Kultuuri arenemise võimalus tundub neile tihti absurdina ilma kunstide ja ilutunde arene­miseta. Neil nagu polegi kultuuri ega kultuuri arenemist seal, kus kuns­tide harrastamine ja ilu kultiveerimine ei seisa esirinnas. Nendele on kultuuriks ainult kunst, ehk vähemalt „kunst on kultuuri õis”.

Sarnast vaatlemisviisi võime mõista kui isikulist, kaugel sellest tea­duslikust objektiviteedist, mis mõisteid ja nähtusi püüab hinnata, ära­märkida nii ühelt kui teiselt poolt. Teatud inimesile, nende isikulisile eluhuvidele ei paku elu väljaspool kunsti- ja iluavaldusi mingisuguseid väärtusi, nad elavad tundmusis ja igatsusis – ning kunst saab neile ainsaks väärtuseks kesk liikuvat elu. See annab nende mõtteavaldusile selle ühe­poolsuse maigu. Ja tõepoolest, kui me ka üsna erapooletuma kunsti peame üheks kõige kõrgemaks, kallimaks nähtuseks kultuuriloomingus, sest ta on äärmiselt tendentsideta ja vaimline, siiski peame tunnistama, et inimkonna psühholoogiline konstruktsioon on mitmeti keerulisem, kui et võimalik oleks kultuuri arenemise ja kunstide arenemise vahekorda objek­tiivselt vaadeldes nii näha, kuidas sooviksid seda palavad kunsti harrastajad.

Kultuuri ajalugu pakub selles küsimuses palju materjali, mis näitab, kuidas kultuuri ja kunsti vahekord pole sugugi nii lihtne. Kultuur avaldub paljude rahvaste juures hoopis teisiti, kui oleme harjunud arvama. Ta on vahel sootu teiste ülesannete teenistuses, kui meie kogemused näitavad. Ja ta jääb siiski kultuuriks selle sõna täies mõttes. . .

Kõigepealt kas on see ettekujutatav ja õige, nagu väljenduks eest­kätt kunstis ja kirjanduslikes teostes rahva vaimuelu käärimine, hingelised otsingud, alateadlised aimused, ühe sõnaga kogu see sisemine homo, milles avaldub kultuur?

Seda võib jaatada tähtsal mõõdul, kuid igakord pole see paljude rahvaste juures mitte nii. Kultuur avaldub ρ a l j u i s nähtusis, mis on kui elemendid,  millest kultuur moodustub. Usk, keel, elamiskombed, ühis­kondlik organiseerumisand, loogiline ideede rida, praktiline ettevõtlikkuse anne jne. jne., need on need elemendid, mis kunsti kui ühe elemendi kõrval samuti nähtusiks saavad, mille kaudu sisemine homo oma are­nemist väljendab, s. o. kultuuri loob. Loomulikult peame järeldama, et üksikute rahvaste juures kunsti asemel mõni teine element domineeriva tähenduse omab.

Ja nii on see ka tõesti. Kultuurajaloos seisavad näit. vanad foiniik­lased väga tähtsal kohal. Kuid nende kunstiloomingust saab kõnelda vaevalt ükski kunsti ajalugu. Foiniiklaste vaimline inimene oli neis asjus nii piiratud, et ta isegi ümbritsevailt kunstirahvailt kunsti ei mõistnud laenata (nagu tegid roomlased Kreeka kunstiga), ammu veel midagi ise luua. Aga foiniiklaste vaimline homo avaldus suureandelises kauplemisettevõtlikkuses ja nende ärielu organisatsioon ulatus üle kogu antiikilma ja sai sellega antiikkultuuris ülitähtsaks teguriks. Nende meremehed said Lääne-Aasia kultuuri edasikandjaiks. Nende kuulsad linnad Tyrus ja Sidon olid tolleaja kaubitsemise keskkohtadeks ning sel­lega kogu vanailma kontinendi kultuursaaduste varaaitadeks. Ühtlasi avaldus foiniiklaste vaimline jõud tööstuses. Neile oli varakult selge purpuri värvimine, nendelt sai ilm klaasi, nad olid osavad kallismetallide väljatöötajad ja metalli ümbersulatajad metallimullast. Nagu roomlased kreeklasilt skulptuuri laenasid, aga ise vaevalt edasiarendada suutsid, nii õppisid foiniiklased Baabeli naistelt kudumist, kuid arendasid selle käsitöö sarnasele kõrgusele kõige οma muu töö kõrval, et Homeros lauldes luksusasjust, neid „Sidoni meeste” omadeks nimetab. Aga kunstilises loo­mingus ei jõudnud see agar rahvas õieti mitte midagi korda saata. Tal olid näit. head ehitusmeistrid, aga ta omad templid ei ilmuta arhitektooniliselt midagi, ei algupärast, ei ka head laenamist. Samuti hauasambad (hauasammas Amrith’is) Nende stiil ja fantaasia on tömp, saamatu vaimuvaene. Otse arenemata on aga skulptuur ja sarkofaagid; viimased on laen Egiptusest aga rikutult barbariseeritud (näit Louvre’i Esmunazari sarkofaag Saidast). Vähemais kujukesis (leiud Golgois) samuti savivaases (leiud Dali Larnaka ja Alambra haudadest) näeme jälle kõigi ümbritsevate kultuuride – Egiptus, Baabel, Assüüria, Kreeka –  mõiusid, aga oma looming on need laenud ainult enam-vähem labastanud, tuimaks teind

Mis foiniiklased olid peaaegu äärmuseni (see tähendab, nende vaimu­tegevus väljendus kõige vähem kunstis, kuigi see täiesti ei puudunud), seda olid ka vanad juudid neil päivil, kui nad iseseisvatena, „valitud rahvana” oma suure usuprohvetite kultuuri lõid. Sel ajal, kui nad usu­filosoofias sarnaseid loovtegusid tegid (see on siin kõrvaline küsimus, palju nad selle juures ümberloomiseks laenasid), mille mõju kogu Lääne­ilmas aastatuhandete peale ulatus, oli nende kunstkirjandus, iseäranis aga küll kujutavad kunstid sarnases seisukorras, et sellest vähe on kõnelda. Tegi ju skulptuuri ja maali arenemisele väga suurt takistust usuline keeld jumalust nähtavalt kujutada (nikerdatud kujude keeld monoteismi kaitseks). Aga see näitab ühtlasi ka kujutava kunsti meele puudust juutide juures: mis eluliselt vägev, ei jääks ühegi keelu taha kinni.

Foiniiklased ja juudid on kultuurajaloos head näited sellest, kuidas suur kultuurrahvas peaaegu täiesti võib kunstihuvideta olla, ehk paremini öeldud, kuidas kunstilooming teatud rahvaste juures üsna kõrvalist osa eten­dab. Need on tüüpilised äärmused sellest, kuis kultuur, muidu nii lopsakas, kunstivaeseks jääb, kuis teatud rahva geenius üsna teistel aladel väljendub.

Samuti võime äärmisi nähtusi leida ka teiselt poolt: – on rahvaid, kelle kultuur kõigiti veel sarnane, et seda vaevalt kultuuriks võiks nime­tadagi, aga kes oma imestamisväärt kunsti on loonud, iseäranis kujutava kunsti, arkitektuuri. Viimaseil aastail harrastatakse haruldase imetlemisega Euroopa üliraffineeritud kunstiilmas neegrite ja mitmete idamaade ning saarte primitiivrahvaste kunsti populariseerimist. Nende rahvaste kultuur polegi kultuur selle mõõdupuu ees, mis meil tänapäeva kultuuri mõõt­miseks mõistetav, aga nende kunstitoodang on sarnasel kõrgusel, et paljud „kultuurrahvad” kunagi selle kõrvale midagi samaväärtuslikku ei saa panna. Nende dekoratsioonid on haruldaselt maitserikkad ja meisterlikud, nende nikerdatud jumalakesed täis tugevat ekspressiooni (eks tänapäeva ekspres­sionismgi tõtta kõige muu kõrval õppima ja uut jõudu võtma primitiivide rahvaste juurest). Väga kaaluvaks näituseks võivad siin olla teiste keskel just ka mongolid — need halli ajalukku tagasiulatuvad rändajad mongolid, kes tulid India ja seal sarnaseid hooneid ehitasid, mis jäävad alati suuremaiks kunstiväärtuslikumaiks saavutusteks, mis inimene iial arkitek­tuuri alal suutnud on luua.

Need olid kaks äärmust. Vahe peal seisab aga pikk rida rahvaid, kelle loovtegevus areneb nii, et nad mõned kunstid enese juures õieti kõrgele viivad, aga teistes suuremat midagi ei suuda. Eks ole roomlased
haruldaselt rikka kirjanduse, nii proosa, draama kui luule omanikud. Siin pole koht üles hakata lugema neid suuri nimesid Rooma kirjanduse alal, kes on sügavalt käsitanud pea kõiki inimese; hingeliigutusi, millest moodustub meile kogu see käegakatsumatu, aga siiski olev labürint, mida nimetame piirituks inimvaimuks ja mille arenemine tähendab vaimukultuuri arenemist. Ja, milliseks rikkalikuks mustri kollektsiooniks on nende kirjandus olnud pärastiste aastasadade murranguis nii mitugi kord ja nii mitmet moodi! Kuid sarnase kirjanduse kõrval näeme otse imestusega, kuidas roomlased kujutavais kunstes jäid nii saamatuiks nagu vaevalt keegi teine kultuurrahvas vanas ajaloos. Kui väliselt paistab, nagu seisaks roomlaste skulptuur, arkitektuur, maal kõrgemal kui foiniiklasil või juutidel, siis on see silmapete. Roomlased, luues kõige suurepärasema administratsiooni ja sõjaväe, said ilmavalitsejaiks, rahvaste võitjaiks ja sellega ka kuulmata rikkaiks. See võimaldas neile suuri ehitusi ja uhkeid ehitusi; see võimaldas neile ka kunsttöid kogu võidetud ilmast kokkukuhjata. See võimaldas ka neile enestele rikkaliku kunstnikkude pere. Kuid kunsti ajalugu ei saa Rooma algupärasest kunstist mitte kõnelda kreeklased, kes seisid kirjanduses suurel kõrgusel viisid ka kujutava kunsti kõrgele astmele. Nad algasid seda mitmesuguste ida rahvaste ja egiptlaste eeskujudest ning arendasid täielikuks omapäraseks Kreeka rahvuskunstiks. Roomlased astusid täies ulatuses hiljem ajaloo areenile, neil olid veel rikkalikumad eeskujud, kuid roomlane ei suutnud oma vaimuilma pea sugugi kujutavalt väljendada: nende kujutava kunsti lugu on ainult lahutamatu osa Kreeka kujutavate kunstide loost. Ja ologugi hilisem osa, siiski mitte peenem, arenenum, vaid nürim langust konstateeriv.

Kuid mõõtes siin rahvaid kultuuri kõrguse seisukohalt, ei hakka ometi keegi kahtlema, kumb oli kaugemal kultuuri arenemisjärgus, kas roomlased või ülalmainitud mongolid. Samuti on tänapäev Euroopas rida väikseid kultuurrahvaid (meiegi nende hulgas), kelle kunst õieti miseraabel paljude ajaloost ammu kadunud rahvaste, ka ülalmainitud mongolite kunsti kõrval. Ega see ei tähenda, et viimased tänapäeva kultuurrahvaist kultuuris kõrgemal seisid. Palju enam aga seda, et kultuuri arenemine ei käi mitte ikka lahutamatult käsikäes kunstide arenemisega. Rahvaste hingelaad, selle sisemised elemendid ja väljendusvahendid on küllalt keerulised, kui et meie tohiks elementaarilt-ilmeksimatult kultuuri mõõta ainult kunsti produktsiooni vaimlise ning tehnilise kõrguse järele. See on samuti kui üksikute inimestegagi: kui Napoleoni geenius avaldus vägeva militarismi loomises, seadusandluses administratsiooni alal jne. ning ta õieti nüri oli kunstide nautimisekski, ammu veel loomiseks, ega see ei tähenda, et ta geenius mitte midagi pole väärt kultuuri kujundamises mõne kujuri, muusiku, luuletaja geeniuse kõrval, mis väljendub imestamisväärilisis meistritöis, aga suuremas osas muis eluavaldusis jääb samuti nüriks nagu Napoleon kunstipõllul. Ei, nad kõik on jõud vaimliselt, nad kõik on loovad elemendid arenemises, ning kogu selle arenemise kokkuvõte tähendab kultuuri.

Kultuuri ja kunsti ajaloos on tähelepanuväärt veel üks nähtus, mis on kohane meele tuletada käesolevas kirjutuses. Nimelt ajajärgud ühe ehk teise rahva kultuurilises edenemises. Ühe vana kultuurrahva arene­mine kannab oma õlgadel aastatuhandete pikkust minevikku. Ses mine­vikus on ta vaim avaldunud tugevamini kord ühel alal, kord teisel alal. Teatud kultuurilisele lõpukõrgusele on jõutud alalise edenemise kaudu, barbarism on iga aastasajaga kübemekese võrra retušeerund. Aga see pole kaugeltki kindlustus selleks, et selle areneva rahva kunst ka alati ikka rohkem ja rohkem oleks õisi kannud. Elu vaim ja aja nõuded sun­nivad peale nii teadlikult kui alateadlikult vahel sootu teiste kultuuri ele­mentide hoogsamat edustamist ja kunst lämbub ja kiratseb siis. Me näeme, kuidas mitmel kultuurrahval mitmel hilisemal arenemisjärgul kunsti produktsioon pole ei nii sügav ega nii meisterlik kui mõnel varemal aastasajal. Rahvaste kultuuriarenemisega on lugu samuti kui üksiku inimesega, kes kord on tundelisem, kord praktilisem, kord filosoofilisem, kord mitte millegi peale kõlbulik, vaid üsna passiiv, puhkav, käärimist ootav. Aga kõik need momendid   on  olnud vajaduslikud, paratamatud – nendest läbi käies on inimene oma viimase järgu kultuuri omandanud.

Eks ole üsna tähelpanemisväärt praegune moment kunstide kääri­mises. Hoolimata sellest, et kunst oma ligikaudu saja-aastases otsingus paljugi uusi väljendusvõimalusi ja sisemisi aineid on leidnud, pole täna­päeva kunst selle suure ümbersündimiseni jõudnud, et anda meie ajajärgu stiili, mis pole enam niivõrd otsimine kui leidmine, et anda teoseid, mis tunduksid rohkem kui meisterlikud katsed, nagu andis neid (meie kultuuri tasapinnalt võttes) barbaarne keskaeg, gootika ja selle järele renessansi, baroki ja rokokoo aeg. Ja ometi võime ilma kahtlemata tunnistada, et inimene kultuuriliselt sel aastasajal madalam pole olnud kui oli varem. Koguni ümberpöördult, inimene on viimaseil aastakümneil üldkultuuris otse hüppeid edasi teinud, nii kultuuri laialilaotamises masside keskel kui ka kõigi rahvaste kultuurvarade kiiret ristsugutust võimaldanud nende liikumisabinõude läbi, mis viimaste aastate tehnikaimed on annud.

Kultuur on suurus, millest kunst ainult ühe tähtsa osa moodustab. Kunsti võib kultuuri õieks nimetada, ta on elu ihade ilu ja unistusilm, realiteedi äravõitmine, aga kultuur võib olla ka ilma nende õiteta, ehk kevade õitega, sest kultuur pole ettekujutuste ilm, vaid selles avaldub inimkonna reaalse elu arenemisaste.

Hamburgis, 2. IV. 23.                                                             Rasmus Kangro-Pool

Loomingust nr. 2/1923

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share