Iisaku kihelkonna poluvertsikud.
Harva on kirjutatud Iisaku, Illuka ja Tudulinna vallas elutsevaist, Venest sisserännanud, vene keelt ja vene-eesti keele segu rääkivaist luteri usku venelastest ehk nn. poluvertsikuist, ja meie laiem üldsus teab neist seepärast võrdlemisi vähe.
Poluvertsikud elavad Peipsi järve põhjarannikul Rannapungerjast Iisakuni ja selle ümbruses ja nimelt järgmistes külades: Lemmaku, Kuru, Kauksi, Säiliku, Liiva, Vaikla, Nurme, Kasevälja, Luuga, Ees- ja Taga-Varesmetsa, Iisaku, Tärevere, Tammetaguse, Koldamäe, Jõuga, Sõrumäe, Imatu, Kõnnu, Kaidma. Mainida tuleks siinkohal, et aastat paar-kolm tagasi on mitmed poluvertsikute külade nimed eestistatud, nagu Porskuva = Vaikla, Podgriiva = Liiva, Pootsiku = Nurme, Poludenka = Kasevälja.
Poluvertsikute keelest on kirjutanud pikemalt mag. P. Ariste oma artiklis „Korjamismatkal poluvertsikute maal” (Eesti Kirjandus nr. 8, 1930) ja nende asumisloost dr. O. Liiv teoses „Vene asustusest Alutagusel” (Tartu, 1929), mispärast see jääb siin kõrvale.
Eesti Rahva Muuseumi ülesandel oli allakirjutanul võimalus lähemalt kokku puutuda selle huvitava inimrühmaga, kogudes poluvertsikute juures etnograafilisi andmeid ja ainelist vanavara 1936. a. suvel.
Esitan siin seepärast mõningaid andmeid eeskätt poluvertsikute ainelise kultuuri alalt, hariduslikest oludest jms.
Tähelepandav on, et poluvertsik peab end kaljukindlalt eestlaseks. Endi kohta öeldakse: eestlased oleme, a bot vene keelt räägime.
Usund ongi siin saanud rahvuse määrajaks. Kui heita pilku nende perekonnanimedele nagu Fetka, Subka, Beläjev, Feršell, Sabolotny – ja kohanimedele Porskuva, Podgriiva, Bahati (богатый) talu jne., siis veendume, et tegelikult on ikkagi tegemist venelastega. Selle kohta loeme ka dr. O. Liivi „Vene asustusest Alutagusel” (lk. 69) järgmist: „Oma endise usu jäänustega mõjutatud luteriusus on vene asunikud eraldunud kommete suhtes teistest eestlastest-luterlastest ja see asjaolu on loovutanud neile eestlaste suus isegi oludekohase nimetuse: poolusulised. Nende poolusuliste luterlust pole suutnud kõigutada ka venestamise ajal tehtud katsed kohalikku rahvastikku tagasi võita ta esivanemate usku …”
Sellest hoolimata, et käiakse hoolega Iisaku luteri kirikus, ei unustata sealjuures praegugi järjekindlat osavõtmist ka õigeusklikkude Kuremäe päevast – jumalaema austamise tseremooniast 15. aug.
Kohalikud päriseestlased teadsid rääkida, et vene algupära tunnusena olevat poluvertsikuil nii mõneski majas veel ikoonid, nii Kuru külas kui ka mujal. Isiklikult nägin pühapilti suurnurgas ainult Kuru külas.
Sõna „poluvertsik” peetakse siin üldiselt pilkesõnaks ja mul oli juhus kuulda, kus oldi väga pahane ühele kohalikule õpetajale, kes oli tarvitanud eelnimetatud väljendust.
Et kindlasti teada, kellega mul tegemist oli, siis küsisin ettevaatuse ja eelnimetatud kogemuse põhjal, et kas olete juba kaua paigal elanud või kusagilt sisse rännanud jms.
Käies läbi poluvertsikute külad ja juteldes paljudega nende elanikest, oli allakirjutanul ainult kaks juhust, kus tunnustati end poluvertsikuks.
Vene keelt kuuleb poluvertsikute rajoonis igal pool: kodus, kirikuõuel, turul ja poodides, lühidalt seal, kus aga liigub poluvertsik.
Praegune koolipõlv oskab kõnelda enamikus küll ainult eesti keelt, aga mõnes peres oskavad ka lapsed vene keelt.
Oma praegust vene keele rääkimist põhjendatakse poluvertsikute endi poolt omaaegse venestamisega ja ka sellega, et vene külad on naaberküladeks ja venelastega on alatihti kokkupuuteid.
Huvitav on märkida, et mõned koguni püüavad varjata oma kodust vene keelt. Näitena siinkohal võiksin mainida järgmist juhtumit: jõudes Liiva külla ja sattudes lahkesse perre palusin öömaja, mida ka lahkesti lubati. Kui õhtusel jutlemisel oli juttu nende kodusest keelest, siis vastati kähku, et selleks on eesti keel. Ärkan vara hommikul jutukõmina peale kõrvaltoas ja imestades kuulen koduse eesti keele asemel vene keelt. Olgu tähendatud, et seal polnud mitte elatanud pererahvas, vaid nii umbes 35-40 a. vanused.
Kõige kindlamad vene keele kantsid tänapäeval on Vaikla, Liiva ja Kuru küla, teistes külades kuuleb vene keelt harvemini.
Kohtasin koguni Vaikla ja Liiva külas paari-kolme 60-70-a. inimest, kes ei valitse eesti keelt. Nad saavad eesti keelest küll aru, räägivad seda ka, aga niivõrd viletsasti, et tarvitavad meelsamini vene keelt.
Kui praegu poluvertsik on midagi venelase ja eestlase vahepealset, siis on kindel, et iga pealekasvava põlvega poluvertsik muutub rohkem ja rohkem eestlaseks. Veel inimpõlv või paar edasi, ja poluvertsikust on saanudki täiesti eestlane.
Ainult juhul, kui poluvertsik abiellub venelasega, ta venestub; kui aga abiellub poluvertsikuga või eestlasega, siis
eestistub.
Huvitaval kombel on eestistumine arenenud noorpõlve juures, kohalikke olusid hästi tundjate arvates, märgatavalt kiiresti just poluvertsikute „pealinnas” Vaiklas. Nii aastat 15 tagasi olnud veel Vaikla noorrahvas teistest palju maha jäänud. Iisakus leeris olles nii mõnedki neist pole mõistnud lugeda ja nende olekust paistnud kohe silma, et nad on Vaiklast. Praegu aga sammuvat Vaikla noorrahvas oma arenemises koguni esirinnas.
Ei saa nimetamata jätta nähtust, et poluvertsikud võtavad praegusest nimede eestistamisest aktiivselt osa. Oma venepärased perekonnanimed on vahetatud puhteestiliste vastu nagu Sabolotny = Savi, Beläjev = Kaljumäe, Subka = Säde.
Poluvertsikute küladest kõige veneilmelisem, nii väliselt kui sisemiselt, on Kuru küla. Talud on reas piki Peipsi kallast, kalavõrgud siin-seal kuivamas, ja esimene mulje on vist igal võõral, et ta on sattunud vene külla. Seda muljet süvendab omakorda veel asjaolu, et vanemad mehed kannavad pikka habet, nagu oleme harjunud nägema sisemaal liikuvatel vene sibula- ja kalakaupmeestel.
Ka peetakse Kurus külapüha – 31. oktoobrit, mida nimetatakse Midruški-päevaks. Siis pidutseb poluvertsik 3 päeva. Laud on kogu aja kaetud, kes majja tuleb, seda kostitatakse. Midruški-päeval sõidab külalisi igasse perre, ja laulu, mängu, tantsu ja joomist on kogu küla täis. See külapüha on suurim püha aastas, siis andutakse täielikult lõbustustele, kuna seevastu teinekord minnakse esimesel jõulupühalgi Peipsile kalastama.
Teised poluvertsikute külad külapühi ei pea.
Jüripäev on Kuru külas naistepuna, nn. „lüpsiku turbutamise päev”. Sel päeval naised üldse tööd ei tee ega majapidamisega ei tegele: mehed teevad kõik, naised ainult trallivad ja joovad omavahel. Õhtul tulevad ka mehed naiste pidule, siis pidutsetakse järgmise hommikuni.
Talud on vene külade moodi piki tänavat reas veel Liiva, Koldamäe, Jõuga, Tammetaguse ja Taga-Varesmetsa külas. Teistes külades nagu Säilikus ja Vaiklas asetsevad talud gruppide viisi, 2-3 talu kobaras.
Üldiseks kombeks on poluvertsikuil talude jaotamine poegade vahel. Värske peremees ehitab siis saadud maale uued hooned, ja nii tekivadki talude kobarad külades. Kuid paljudes kohtades elab ka mitu iseseisvat peremeest ühes majas, kusjuures igaühel on omad iseseisvad eluruumid ja põllud.
Inimese hindamine kipub poluvertsikuil minema „krundi” alusele. Kel on „krunt”, sel on ka kaalu, kel „krunti” pole, „hulgub niisama maailmas”.
Külade suurus on väga mitmesugune, umbes 8-20 talu. Kõige laialdasem poluvertsikute küla on Imatu; seal on paarikümne talu ümber ja siin-seal metsas laiali, võõral on tegemist nende leidmisega. Imatu küla on suurenenud ka seetõttu, et seal lähedal asetsev kahetaluline Tubniku küla, kus elab praegu kokku 4 perekonda, on hiljuti liidetud Imatu külaga.
Oma ehitustelt kõige nägusam poluvertsikute küladest on Taga-Varesmetsa. Juba eemalt paistavad 2-3 korstnaga kollased, rohelised ja punased elamud, mõned neist piiratud elavate kuusetaradega, lipuvardad uhkelt õuel püsti. Olin üllatatud niisuguse ilusa küla olemasolust ja tegin juttu, et siin on vist küll suured ja rikkad talud, et saavad elada nii vürstlikult suurtes ning nägusates elamutes, või jälle on neil palju metsa. Seepeale seletas peremees lahkesti, et tema talus näiteks on põldu 3 tiinu ja metsa pole sugugi, kuid hooned on kenad sellepärast, et siin elab edasipüüdlik ning visa rahvas.
Värvitud elamuid võib näha ka niisuguseis külades nagu Imatu, Sõrumäe, Jõuga, Säiliku, Kauksi ja Kuru.
Poluvertsik armastab ilu ja puhtust. Toad on nii mõneski talus seest tapeeditud, põrandad värvitud, tihti on olemas klaasrõdugi. Sõrumäe külas Mart Muri (koha peal tuntud suure laulikuna, suri k. a. jaanuaris või veebruari algul) köögis nägin koguni valgeist kahleist pliiti, valgeks värvitud puhvetkappi ja teisigi linlikke esemeid.
Harva on poluvertsiku elamu rehega ühe katuse all, enamasti rehi on ehitatud eraldi. Esineb selliseidki nähtusi, et elamu on küll rehega koos, aga elamuosa korralikult pealt värvitud, mõnel juhul hoone koguni üleni värvitud. On juhtumeid, kus elamu on ühe katuse all laudaga, näiteks Kuru külas Lengaste talus. Maja ühes otsas on puhtad ning korralikud eluruumid, teises laut, eluruumi ja lauda vahel on eeskoda. Elamu on värvitud punaseks, laudaosa värvimata.
Leidub ka kohti, kus elatakse väikestes sammaldunud õlgkatusega esiisade-aegseis hooneis.
Kuid enamikus taludes jätab puhtus palju soovida. Võis näha isegi niisugust pilti, et vili oli puhtamas toas hunnikus, iga viljasort eraldi, ja mustad ning räpased lapsed mängisid viljahunnikuis, kuna täiskasvanuile oli pandud liiklemiseks viljahunnikute vahele lauad.
Mis poluvertsikute elamutes veel silma torkab, on see, et peaaegu igas talus on ahju kõrval „лежанка”. See asetseb hoopis madalamal ja on laiem kui setu suitsutaredes. „Лежанка” on umbes 70 cm kõrgune, 65-75 cm laiune ja nii pikk, kui lai on ahi. Seal olevat hea istuda, pikutada ja koguni magadagi.
Majanduslikult pole enamik poluvertsikuid kuigi heal järjel. Talud on tükeldamise tulemusena enamasti maa-alalt väikesed ia pinnaselt liivased. Metsa, seda Virumaa talude rikkust, pole poluvertsikuil ka palju ja mõnel koguni mitte sugugi.
Peipsi lähedased külad nagu Lemmaku, Kuru, Kauksi, Säiliku saavad oma majapidamisele lisasissetulekut Peipsil kalastamisest, teiste külade meespere hangib aga endale lisatulu metsatöödest.
Nagu esivanemate päevilgi, on laudasõnnik ainuke vahend põldude väetamiseks ja sõnnikuveo talgud on praegugi kombeks (samuti ka Tudulinnas).
Põlluharimine toimub enamasti moodsate vahenditega. Vanadest põllutööriistadest tarvitatakse veel harkatra, mis seal on lühikeste kurgedega. Kui mõnes talus on pikkade kurgedega ader, siis poluvertsik ütleb kohe: ah, tema on Riiamaa mees, sellepärast on tal niisugune ader, meil sarnaseid ei ole.
Kartulite äestamiseks on 2-4 raamist koosnevad pikad ning kitsad puupulkadega raamäkked.
Niidumasinad on leidnud teed paljudesse taludesse, haruldased pole hobuserehadki. Sirbiga lõigatakse praegu ainult rukist ja sedagi vähesel määral, ainult pikkadeks õlgedeks.
Esiisade-aegne kootidega rehepeksmine on poluvertsikuil harilik nähtus. Sel teel peksetakse tavaliselt rukkirehtesid, teisi vilju mitte. Kootidega приузы peksta oskab poluvertsikute juures nii noor kui vana. Kui liikuda rehepeksmiste hooajal külades või maanteelgi, võib siit-sealt kuulda toredaid taktis lööke.
Tavaliselt tehakse nii, et enne rabatakse rukkid rehetares seina vastu teradest peaaegu puhtaks, sest rukkirabamispinki poluvertsik ei tunne. Siis tuuakse vihud rehalasse, sidemed võetakse ära, laotatakse rehealuse põrandale kahte lademesse, ladvad vastamisi, tüved väljapoole, ja antakse kootidega pihta.
Suviviljad, osalt ka rukkid, peksetakse rehepeksumasinatega talgute viisi.
Paljudes peredes peksetakse vilja praegu hobusejõuliste viljapeksumasinatega, nn. „puukööblitega”, harvemini ka „raudkööblitega”. Niisuguseid peksumasinaid on veel paljudes taludes. Suuremalt osalt peksetakse vilja ometi juba mootorijõuliste rehepeksumasinatega (nägin viit niisugust korraga ühes külas).
„Puukööbliga” viljapeksmist nägin muide ka niisuguses arenenud nurgas, nagu seda on Tudulinna.
Kasevälja külas (endine Iisaku asundus) täidab lõuguti linade murdmisel oma ülesannet niisama truult kui vanastigi. Linade murdmiseks tarvitatakse veel vähemal määral käsitsi ümberaetavat linapurustamismasinat. Paljudes taludes on neid veel oma tarvidusteks, kuna Liiva külas on üks niisugune masin kolme peremehe ühisomanduseks.
Käsikivi ilutseb veel nii mõneski majapidamises. Käsikiviga jahvatatakse tänapäeval õllelinnaseid, vahel hädapärast seajahugi; Liiva külas aga on käsikivi terve küla kohvijahvatamisvahendiks.
Ühest puust õõnestatud künad loomade jootmiseks ja pesupesemiseks on väga tavalised. Kurdetakse ainult, et ei leidu enam nii jämedaid palke, millest saaks korraliku küna.
Paljud ei saa ka karjakasvatusest kuigi palju tulu, sest enamasti on poluvertsikute talukarjades 3-4 lehma, mõnel pool muidugi ka rohkem. Kasvatatakse segakarja, tõukarja pole. Paljud ei vii piima meiereisse, vaid kolmapäeviti, kui on Iisakus turupäev, lähevad naised küll üksikult, küll salgakaupa Iisaku munapunkti müütama võid ja mune.
Mesindus pole poluvertsikuil kuigi kõrgel järjel. Mesilasi peetakse vanaaegseis pakktarudes ja viimasel ajal ka laudadest pakkpuudes, sest viimased on hõlpsamad teha. Raamtarusid tarvitatakse võrdlemisi vähe, sest arvatakse, et nendes mesilaste pidamine nõuab palju tööd ja et seda võib teha ainult inimene, kel on aega. Poluvertsikute suurimal mesinikul, Luuga küla Karadiisi talu vanaperemehel Kristjan Kortin’il on ometi aias 16-18 raamtaru.
Mesindusriistad on primitiivsed. Meevurri näiteks pole kellelgi, vaid mesi pigistatakse kärgedest välja riidest kotis. Nägin ainult ühte suitsulõõtsa, üldiselt tarvitatakse meevõtmisel suitsuriistana linase riide räbalaid.
Söögimajanduses on vähe omapäraseid jooni. Ei saa nimetada ühtki toitu, mis oleks sealse kohaliku iseloomuga. Meie tuntumat rahvustoitu kama poluvertsik ei tarvita. Vanasti olevat küll kama tehtud, aga ainult kaertest. Seda pruuni kaerajahu on siis segatud veega. Segaviljast ja herneist kama, nagu seda tuntakse Lõuna-Eestis, eriti Viljandimaal, seal ei tunta.
Liha poluvertsik üldse ei suitsuta, vaid seda hoitakse aasta läbi tünnis soolvees.
Tuntud on seamatused. Seatapmise päeva õhtuks muretsetakse viina, praetakse värsket liha, tehakse verileiba. Seamatusele kutsutakse naabreid ja neid, kes aitasid siga tappa.
Verikäkke ei tehta, kuid üldtarvitatav on verileib.
Nii mõneski peres on tarvitusel veel tänapäeval varreta pannid, panninäpitsad ja potihaagid.
Mune värvitakse hariliku riidevärviga keetes. Lihavõttemunad värvitakse mõnel pool veel vana kombe järgi mustaks või pruuniks, nelipühiks heledaks.
Koduõlut tehakse igaks tähtsamaks juhuks, nagu pühiks, perekondlikeks pidudeks ja vahel ka talguteks. Tehakse ka mee-õlut ja meeveini, nimelt meevõtmise ajal saadavast kärgede uhteveest.
Oma haridusliku tasemega ei või poluvertsik hoobelda. Et nende majanduslikud olud pole lahedad, siis on poluvertsikute nooremale põlvele nii kesk- kui ka kõrgem haridus raskesti kättesaadav. Erilist indu hariduse omandamiseks pole ka märgata, sest läbi käies 19 küla kuulsin ainult ühes külas, et keegi peremees oli viinud oma lapse Jõhvi keskkooli, olgugi et liikusin seal just ajal, mil koolid parajasti õppetööd algasid.
Ka polnud külades kuulda, et lastele oleks antud praktilist haridust peale algkooli, vaid üldiseks kombeks on, et laps jääb pärast algkooli lõpetamist koju. Kui on poiss, saab tüki „krunti”, kui on tüdruk, läheb mehele, ja vanemad on igal juhul murest lahti nende edaspidise saatuse pärast.
Algkoole on poluvertsikute külades tihedasti, mistõttu nad on rahvale hõlpsasti kättesaadavad. Neid leidub Lemmaku, Kuru, Vaikla, Ees-Varesmetsa, Imatu ja Jõuga külas ja Iisakus. Mõned neist töötavad küll ainult ühe, mõned 2-3 õpetajaga. Iisaku algkoolis on õpetajate arv suurem ja seal on ka täienduskool.
Ajalehti loeb laiem üldsus võrdlemisi vähe, kusjuures esikohal on kohalik „Virumaa Teataja”.
Märkimata ei saa jätta sedagi, et raadioaparaate näiteks ei silmanud seal üheski talus, ainult koolimajades võis neid leida.
Jalgrattaid on palju, neid kasustavad niihästi mehed kui naised; imestati, et ma liiklesin jalgsi ja mitte rattaga.
Seltsielu on küllalt elav. On omad laulukoorid, näitetrupid, tuletõrjeühingud ja muud sellised üritused. Ei puudu ka põllumeesteseltsid ega Isamaaliidu osakonnad.
Pidusid peetakse tihti ja enamasti koolimajades, Kuru külas suveti ka liivakünkal Peipsi kaldal, kuna Ees-Varesmetsa külas on oma seltsimajagi.
Laulu ja mängu on poluvertsik armastanud juba vanast ajast. Vanasti, kui Iisakus olnud Hanseni-nimeline köster, pannud ta oma laulu- ja pasunakoori rahvarõivaisse ja käinud laulupidudel, kus leidnud üldist tähelepanu.
Nimetamisväärt on ka see, et laste arv poluvertsikute perekondades pole silmatorkavalt suur, mida võiks arvata nende vene päritolu tõttu. Kohtasin ainult 2-3 perekonda, kus oli 5-6 väikest last. Külatänavail võis liikuda päris vabalt, polnud kusagil jooksmas ega uudishimulikult vahtimas lastekarja, nagu vene külades tihti näeb.
Poluvertsiku rahvarõivad pole sarnased mujal Põhja-Eestis kantud rahvarõivastega. Pikitriibuline seelik, käised ja pottmüts on täiesti tundmatud, neid olevat kandnud ainult „чухонка’d”.
Poluvertsikute naiste rahvarõivaks on olnud õlgadelt ja varrukailt kumakuga (punase-sinise väljaõmblemisniidiga) väljaõmmeldud särk, mille peal kanti valgest linasest riidest krassikat. See on varrukateta, sarnleb setu umbrüüga ja on rinna-väljalõike äärest välja õmmeldud. Krassika peale seoti kala-sabamustriga palmitsetud (letitud) vöö. Krassikaid tehti ka ruudulisest või trükitud linasest riidest.
Sooja ilmaga käidi ainult krassikaga, külmema ilmaga võeti rüü peale.
Rüüd olid valgest linasest riidest ja kaela äärest, rinna eest ja varrukasuudelt kumakuga välja õmmeldud. Rüüd tarvitati kiriku- ja tööriideks. Kirikurüüd olid välja õmmeldud ja peenest linasest riidest, tihti atlassist, kuna töörüüd olid lihtsamad ja vahel koguni takusest riidest.
Ka rüüde peal kanti eelnimetatud „letitud” vöid.
Kui rüüd ja krassikad hakkasid tarvituselt kaduma, umbes 60-80 a. tagasi, hakati kandma ühevärvilisi seelikuid ja jakke, kuna alusseelikud olid triibulised villased. Viimaseist olid vanemad põigitriibulised, hilisemad pikitriibulised. Villaseid piki-triibulisi alusseelikuid kannavad vanemad inimesed veel tänapäevalgi.
Nimetamisväärsed on ka peakatted. Naised on kandnud peas повойник’ut See on punasest poeriidest, „purpurist”, tehtud mütsi moodi peakate, mil kõrvade kohal on poolringikujulised tükid, mis on õmmeldud pealael otsaesiselt kuklasse käiva sirge riba külge. Ka on kantud повой’sid, mis olid valgest linasest riidest, rippusid seljal vööni ja mille alläär oli välja õmmeldud, otsaesisel oli punane „purpurist” serv. Kui повойник’ud ja повой’d ära jäid, hakati kandma косынка’sid; viimased olid punased-sinised või lillad kolmnurksed siidrätikud, mis seoti pähe nii, et sõlm (šleihv) tuli otsaesisele. Neid kandsid ka naaberkülade venelased.
Meeste särgid olid kumakuga välja õmmeldud kaeluselt, rinna eest ja varrukasuudelt. Meeste suviseks ülikonnaks oli väljaõmmeldud särk, mida kanti pükste peal, ja valge väljaõmmeldud rüü.
Talvel kandsid nii mehed kui naised vatlist (villasest riidest) pikk-kuube ja selle all kasukat. Pikk-kuued olid valged, potisinised või hallid. Kel oli must pikk-kuub, seda naerdi ja nimetati „чухонец’iks”.
Praegune poluvertsikute riietus sarnleb üldtarvitatava linnamoega. Noortel on poeülikonnad ja siidkleidid endastmõistetavad.
Praegu, rahvarõivaste propageerimise ajajärgul, poluvertsikute noorpõlv teeb ka endale pikitriibulisi seelikuid ja lillmustritega käiseid, hoolimata sellest, et see pole neile algupärane.
Kui mõnel sisserännanud eestlasel on pikitriibuline seelik või eesti vöö, siis laenatakse neid näidenditeks ja mujalegi kui omi rahvarõivaid, hoolimata sellest, et need pole kohaliku iseloomuga. Mainitud teguviisid on konkreetseiks näiteiks poluvertsikute kaugelejõudnud eestistumisest.
I. Kaldmaa
Eesti Kirjandusest nr. 6/1937