Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Viimaste, meile lähedalseisvate aastakümnete teaduslik uurimine pakub ajaloolasele suuri, sagedasti ülepääsematuid raskusi. Et arhiivid suletud ja juhtivate tegelaste memuaarid alles avaldamata, liigub uurija pahatihti ainult oletuste vallas ja lan­geb, objektiivseteks vaatlusteks tarvilise perspektiivi puududes, kergesti pinnapealsesse publitsistikasse: „see on rändamine ürg­metsas arvrikaste väärkasvudega ja takistatud väljavaadetega” (Kjellen). Ainult suured sotsiaalpoliitilised pöördepunktid, mil seni valitsenud süsteemid varisevad jäädavalt ajalukku, toovad asjasse parandust. Avanevad arhiivid, seni varjatud tõsiasjad pääsevad päevavalgele ja uurijad saavad võimaluse tungida sise- ja välispoliitika saladuslikesse müsteeriumidesse.

Ka saksa revolutsioon 1918. aastal ühenduses vene riigipöördega eelmisel aastal tõi kõige uuema aja uurijaile mõnedki hõlbustused. Eriti pääsis Bismarcki langemise küsimus uute rikkalikkude materjalide tõttu surnud punktilt liikuma. Saksa keiserriigi ajaloo dramaatilisim sündmus – vana elutarga raud-kantsleri tagandamine noore keisri Wilhelm II poolt – tõmbas nüüd, keiserriik kokku varisenud, endisest suuremal määral en­dale mitte ainult patenteeritud ajaloolaste, vaid ka üldse haritud publikumi tähelepanu. Katkise küna juures kurvalt mõtiskelles, hakati otsima Saksamaa katastroofi süüdlasi, seati üles küsimus: millised isikud, millised asutused, millised nähtusteseeriad põh­justasid saksa võimu äkilise langemise. Bismarcki tagandamise ajal seisis Saksamaa rahvusvaheliselt oma vägevuse tipul, Wil­helmi ajajärgul algab aga „Stromwechsel”, mis ilmasõja ajal lõ­peb Saksamaa isolatsiooniga ja sellele järgneva paratamatu ka­tastroofiga. Kas ei olnud selles eestkätt süüdi Wilhelm II ja tema süsteem või õigemini süsteemitus? Nii tekib püüe võrrelda Bismarcki ja tema järglase poliitikat saksa riigi ja rahva eluliste huvide rahuldamise seisukohalt ja raudkantsleri langemise küsi­mus omandab teadusliku, teoreetilise huvi kõrval ka suure elu­lise, aktuaalse tähenduse.

Terve rida uusi ajaloolisi materjale annab Bismarcki ja Wilhelm II kokkupõrke uurimiseks omakord tõuget. Avaldatakse mitmed salalepingud, kirjavahetused tähtsate ajalooliste isikute vahel (näit. Wilhelmi kirjad Nikolai II-sele), välisriikide saadikute aruanded Berliini sündmusist (tähtsamad – Austria ja Belgia saadikute omad) j. n. e., ilmub palju uusi memuaare, millistest Bismarcki enda „Mõtete ja mälestuste” III anne teadagi endale pärib esimese koha. Kõik need materjalid on saksa keiserriigi ajaloo uurimisel ja üldse nüüdisaja rahvusvaheliste suhete keeru­liste umbsõlmede harutamisel ajalooteadlastele tähtsaks toeks ja valgustavad uutelt seisukohtadelt ka Bismarck-Wilhelmi küsimust. Iseäranis tähtis hallikas Bismarcki poliitika hindamiseks on tema „poliitilise testamendi” – „Mõtted ja mälestused” III anne, mis pikkade vaieluste ja ajalehtede poleemika järgi (Bismarcki määramise põhjal ei tohtinud Cotta kirjastus, käsikirja omanik, III-dat annet Vilhelm II eluajal avaldada) lõpuks mineval aastal ilmus. Küll ei saa raudkantsleri pro domo sua kirjutatud me­muaare igas suhtes usaldusväärilise allikana võtta: kained ja asjalikud seletused vahelduvad sellee töös lehekülgedega täis sapist irooniat, mil Bismarck oma vastastele pilke ja vihkamise mälestussambad püstitab.  Nagu eelmisedki memuaaride  osad on Wilhelm II ajale pühendatud kolmas anne       „eine wundersame Mischung abgeklärter politischer Weisheit und ungebändigter persönlicher Empfindung” Uhke kauaaegses diplomaatilises ja riiklikus tegevuses omandatud kogemustele, teadlik oma teenetest saksa suurriigi loomisel, vaatleb ja hindab Bis­marck noore Wilhelmi tegevust ja püüdeid vana elukogenud te­gelase üleolekuga või isegi riigitüürilt ülekohtuselt kõrvaldatud oma iseteadvuses sügavasti haavatud eneseaustaja kangekaelse vanamehe erapoolikusega Kuid just selle tõttu pääsemegi Bismarckile kui inimesele lähemale ia saame aru sellest suurestvastolust, mis tema mõtte- ja tundeilma lahutas noore tulipea-keisri omast.

Lahkuminekud keisri ja kantsleri vahel tekkisid nii välis- kui ka sisepoliitika alal. Sellepärast lubatagu kõigepealt teha mõned äärmärkused Bismarcki diplomaatia ja tema sisepoliitilise süsteemi kohta. Saksa keiserriigi asutamine a. 1871 põhjus­tas suured muutused senises riikide süsteemis ja lõi Euroopa mandril uue välispoliitilise konstellatsiooni: nüüd moodustab poliitiliselt ühinenud saksa rahvas õieti tugeva jõuüksuse Euroo­pas ja mängib välispoliitikas (kõige pealt Berliini kongressi ajal) juhtivat osa. Kuid see äkiline tõus toob endaga uued hädaohud kaasa ja loob võidurikka Saksamaa ümber vaenuliku õhkkonna. Vägev saksa riik oli juba oma olemasoluga teistele hädaohtlik. Eeskätt ihkab alandatud, nõrgestatud ja senise hegemoonia kaotanud Prantsusmaa ainult kohast momenti kättemaksuks ja on valmis ükskõik kellega liitu astuma, et aga tõusvale Saksamaale surmahoobi anda. Prantsuse revanche’i mõte – le feu sacre de la revanche – saab siit peale saksa diplomaa­tia juhi, Bismarcki süsteemis alaliseks teguriks, „nagu mägi sil­mapiiril, millele peab kohanema ja mida võimata kõrvaldada”. Ka Venemaa oli otsekohesema südamega preisi Hohenzollernitele kui saksa suurriigi keisrile oma sõpruse kinkinud. Saksamaa seisukorda raskendab tuntavasti maa geograafiline seisend Kesk-Europas igasse külge avatud, pikkade kaitsepiiridega, kus kõik­jal miljonid täägid otsekui polaarses suunas saksa riigi tsent­rumi poole sihitud.

Sellest Saksamaa saatuslikust nõrkusest saab Bismarck siiski diplomaatiliste abinõudega üle. Kõige pealt rõhutab ta nüüd ikka ja alati saksa rahuarmastust. Saksamaa olla küllas­tunud, satureeritud ja taotella kõige pealt üldist rahu Euroopas, Ainult rumalus ja pahatahtlik valelikkus võida kõnelda Saksa agressiivsusest, kusjuures rumalus rohkem vene, valelikkus – prantsuse algupära olla. Kõigil Saksamaa naabritel olla soo­vid,  mis ainult sõja abil teostatavad, ainuüksi saksa keiserriik on omaga rahul ega ihalda uusi territooriume. Saksamaa vastu sihitud vaenulisi koalitsioone kartes – „cauchemar des coalitions” ei olla Bismarcki öösetigi rahulikult magada lasknud – püüdis ettevaatlik ja osav raudkantsler vastastele ette jõuda ja asutas ise aastail pärast Saksa-Prantsuse sõda palavikulise agarusega liite. Kui tema armsamast plaanist, „kolmekeisriliidust” (Saksa-Vene-Austria), Vene ja Austria vastolude tõttu asja ei saanud, asutab ta 1879. aastal Saksa-Austria kaksikliidu, mil­lest 3 aastat hiljemini Itaalia juurdetulekuga Euroopa välispolii­tika tähtsam tegur, kolmikliit, välja kasvab. Omades defensiivse iselaadi (nicht eine Erwerbsgenossenschaft, sondern eine Versicherungsgesellschaft), seadis kolmikliit enda eesmärgiks „suurendada üldise rahu tagatisi ja kindlustada monarhistlikku põhimõtet”. Samal ajal lähenes Bismarck Inglismaale, et kolmikliidu merehuvidele sellelt saarriigilt Prantsusmaa vastu kaitse kindlustada ja Inglise-Prantsuse vastolusid koloniaalpoliitikas kasutades Saksamaale tasa ja targu asumaid omandada. Kõige selle juures püsib Bismarck arvamisel, et tee Berliinist Peter­buri peab vabaks jääma ja et „traat Venemaa ja Saksamaa vahel ei tohi katkeda”. Hoolimata oma sõprusest vene vaenlas­tega, Inglise ja Austriaga, hoiab la heanaaberlikud suhted Vene­maaga alal ja jätab viimasele oma liitlase Austria kahjuks Lä­hemas Idas tegevusvabaduse. 1887. aastal teeb Bismarck isegi Venemaaga 3 aasta peale salajase lepingu, mille põhjal kumbki pool kohustub jääma heatahtlikult erapooletuks, kui mõni kolmas riik teisele neist kallale tungib (n. n. Rückversicherungsvertrag). Kui sõbralikud suhted Rumeeniaga ja Hispaa­niaga juurde lisada siis selgub  millise keerulise ja peene koalitsioonide süsteemi abil Bismarck saavutas oma eesmärgi – isoleerida kättemaksuhimuline Prantsusmaa ja kindlustada Saksamaale rahuliku sisemise edenemise võimalused. Sellepärast võis ta 80-data aastate lõpul rahuliku südamega tulevikku vaadata: ta ei tarvitsenud iseäranis karta ei Prantsusmaal kasvavat revanšismi liikumist (kindral Boulanger’ avantüür) ega Vene panslavismi kärarikkaid laiutamispüüdeid.

Bismarcki diplomaatia hiilgavad omadused – seisukorra reaalne hindamine, kaine arusaamine olevaist jõusuhetest ja osav kohanemine neile – ei avaldu samal määral tema sisepo­liitikas. Riigi sisemisel kindlustamisel peab Bismarck peaasjalikult monarhistlikke traditsioone silmas, näeb uues riigihoones kõige pealt vürstide kokkuleppe tulemust ja kaldub rahvaedustust, riigipäeva, ignoreerima. Palju peavalu sünnitab talle ül­dine valimisõigus, mille ta vastukaaluna partikularistlikele püüetele riigi loomisel oli sisse seadnud. Ikka kindlamaks muu­tub temas veene, et see „Nürnberger Spielzeug” sakslastele üle­arune toredus on, mis esimesel parajal juhusel tuleb tagasi võtta. Bismarcki püüe sisepoliitilisi keerdsõlmi toore jõu abil läbi rai­uda ilmeneb kõige drastilisemalt võitluses sotsiaaldemokraatiaga. Kuulus „sotsialistide seadus” (1878. aastal esimest korda vastu võetud, pärast mitmel korral uuendatud) hävitas selle partei organisatsioonid ja surus terve liikumise põranda alla. Bismarcki arvates võis riik sotsialistide vastu ainult enesekaitse seisukorras olla, kus kõik abinõud vastase hävitamiseks luba­tud. Et tagakiusamiste läbi äritatud töölistemasse riigiga ära lepitada, paneb Bismarck tööliste kinnitamisele (haiguste, õnne­tute juhtumiste ja vanaduse vastu) aluse, lootes sellega töölisi oma juhtidest võõrutada ja kindlate materiaalsete sidemetega riigi külge köita. Kuid ei „Peitsche” ega „Zuckerbrot” ei aita – proletaariaat jääb lõpuni raudkantsleri vihaseks vastaseks ja kviteerib kõike head-halba sellega, et ta valimistel ikka suuremal ar­vul oma hääled annab vihatud parteile.  Hoolimatu läbimurd­mise poliitika tõi Bismarckile ka kodanlisist ringkonnist palju vastaseid, kellega tal järelejätmatut võitlust tuli pidada. Rahul­olematus despoodilise „konfliktministri” süsteemiga levib Saksa­maal ikka enam seda mööda, kuis uus noor põlv uute veenete ja vaadetega astub vana riigiloomise ajajärgu sugupõlve asemele.

Sellesse uude sugupõlve kuulus ka 1888. a. troonile astunud Wilhelm II. Omandanud kodanlise kasvatuse, jäi Wilhelm II siiski täisvereliseks Hohenzollerniks liialdatud ettekujutusega monarhi võimu täiusest ja müstilise usuga oma keisrikrooni jumalikusse põlvenemisse: oma eelkäija Friedrich Wilhelm IV eeskujul tundis ta ennast otsekui Juudi ülempreestri olevat, kes üksi õigustatud eesriide taha kõige pühamasse paika astuma. Püsimatu ja rahutu vaimuga ekspansiivne sangviinik, ei tahtnud Wilhelm oma vanaisa jälgedes käies lihtsaks suure kantsleri varjuks jääda, seda enam, et ta ise omas terve hulga, kuigi läbimõtlematuid ja küpsematuid, ideid kultuur-, sotsiaal- ja majanduspoliitika alal ja tundis elavat tarvet oma rusikamärgid ellu sisse lüüa. Selle vastu oli vana 74-aastane Bismarck oma võimuga ja ainuvalitseja seisukohaga riigis niivõrra kokku kasvanud, et ta end milgi viisil noore kogemusteta valitseja tahtmise alla ei tahtnud painutada (kuigi ta ise vastupidist väidab). Troonile astudes leidis Wilhelm Bismarcki kindlakujulise süsteemi ees, kus tema ideedel ja püüetel kohta polnud: kõik ministrid, ametnikud olid eestkätt võimsa kantsleri kreatuurid, allusid kõige pealt temale. 29-aastane tormiline, kõrgete ebamääraste püüetega ja haigluseni kuulsushimuline, au- ja võimuahne keiser erines kaine reaalse, maise mõtlemisviisiga riigiloojast igas asjas, peale ühe – tahtmise võimutseda. Ta tundis tungi maha raputada selle masendava koorma, millisena raudkantsleri auto­riteet ja võim kõigil lasus, saada ise oma kantsleriks” ja murda Bismarcki „vanaraugaliku isemeelsuse” (seniler Eigensinn, Bismarcki enda ütelus). Bismarcki ja Wilhelm II konfliktis põr­kavad riigirajaja autoriteet, kogemused ja teened kokku eht hohenzollernliku absolutismiideega, mis riigis teisi jumalaid enda kõrval ei tunnusta ja kõik vastased hoolimatult maha murrab: Wilhelmi tuntud sõnad – „wer mir widerstrebt, den zerchmetlere ich” – põlvenevad just neilt Bismarcki langemise ajult ja on viimase aadressil öeldud.

Nii oli keisri ja kantsleri kokkupõrke aluseks lihtne ja ele­mentaarne võimuküsimus. Kuid sellel üldisel foonil näeme veel terve rea vähemaid erinevusi, mis kuristiku Bismarcki ja Wil­helmi vahel aitasid kaevata ikka sügavamaks. Nimetagem siin­kohal ainult üht ja meie arvates kõige tähtsamat – lahkumine­vaid vaateid sotsiaalküsimusis. 1889. aastal näeme terves Euroopas tööliste liikumises uut elu ja hoogu: rajatakse II inter­natsionaal, puhkevad lahti seninägematud suurstreigid, neist üks Saksamaal (mäetööliste streik). Wilhelm II saab selle liiku­mise ürgjõulisest tugevusest aru, leiab Bismarcki vägivallapoliitika äärmiselt kardetava olevat ja kaldub möönduste teele, et verist sotsiaalset revolutsiooni ära hoida. Ta segab vastu kantsleri tahtmist streigivõitluse vahele, sunnib tööandjad strei­kijatega kokku leppima ja kavatseb, Bismarcki sotsiaalset kinnitust jätkates, töökaitse seadusi (tööpäeva reguleerimist, püha­päeva rahu, naiste ja laste töö piiramist j. n. e.) maksma panna. Bismarck on aga oma kurbade kogemuste tõttu sel alal hoopis vastupidises arvamises: olla täiesti võimata rahuldada töölisi järeleannete teel, seda ei suutvat isegi vene keiser oma piiramata võimuga, vast ainult Jumal võib sellega hakkama saada. Revolutsioonilise tööliste liikumise ja riigi vahel ei saa tema arvates ehi­tada mingit silda. „Keinerlei Paktiren, keine Versöhnung; man wirddie Sozialdemokratie nicht totreformiren können, man wird eines Tages gezwungen sein sie totzuschiessen”. Mõtted töökaitse seaduste abil tööliste tööjõudu üleliigse kurnamise eest hoida on Bismarcki arvates ainult Inglismaalt sissetoodud humanitaar­sed fraasid. See „Humanitätsdusel” tuua kahju rahvuslikule tööstusele ja takistada töölise enda vabadust. Töökaitse sea­dused ei tähenda mitte tööliste kaitset, vaid sundi, nimelt sundi vähem tööd teha (nicht Arbeiterschutz, sondern Arbeiterzwang).

Ägedast vastupanekust hoolimata viib keiser Wilhelm siiski oma tahtmise läbi. Veebruaris 1890. ilmuvad (ilma kantsleri allkirjata!) kaks manifesti, milles tööliste seisukorra parandust töötatakse ja rahvusvaheline konverents töökaitse küsimuse arutamiseks kokku kutsutakse. Bismarck peab preisi kauban­dusministri koha keisrile meelepärasema isiku kätte andma, kes uues sihis tööle algab. Ka muidu hakkab pind despoodilise raudkantseleri all kõikuma: „sotsialistide seaduse” uuendamine riigipäeval kukub läbi, uutel riigipäeva valimistel saab „kartell” (konservaatorid ja natsionaalliberaalid, kes seni Bismarcki toeta­nud) lüüa, kuna oppositsiooni parteid, eriti sotsiaaldemokraadid õieti tugevasti kasvavad. Straffordi eeskujul on Bismarck valmis minema thorough: hajutama riigipäev, muutma valmisõigus, kao­tama, kui vaja, senine põhiseadus ja kindlustama riigipöörde teel monarhistlik, bürokraatlik-politseiline riigikord. Kuid tema raudne tahtmine ei leia enam tarvilist toetuspunkti ei keisris ega isegi senistes liitlastes, kartellis: kõigist mahajäetuna algab Bismarck siiski keisriga võitlust võimu pärast, kuid tagajärg on ette näha: 20. märtsil 1890 sunnitakse ta vastu tahtmist lahkuma võimust, millest ta seni kramplikult oli kinni hoidnud.

Praegu on veel vara Biseiarcki langemise tähtsuse kohta teaduslikult kindlale otsusele jõuda. Näib siiski, et see sündmus saksa sisepoliitikas teatavat edusammu märgitses: kuigi muutliku meelega Wilhelm peagi Bismarcki traditsioonide juurde tagasi pöörab ja reformide asemel valju kätt hakkab tarvitama, on sünged sotsialistide seaduse ajad siiski jäädavalt möödunud. Välispoliitikas tõi Bismarcki keerulise koalitsioonide süsteemi kokkuvarisemine pika peale Saksamaa üksijäämise kaasa: mis aga selles küsimuses keiser Wilhelmi kõikuva, tasakaaluta ja eneseteadva poliitika, mis asjaolude paratamatu käigu arvele tuleb kirjutada, on kõigist vaielustest hoolimata seni lõpuliselt selgitamata. Tõsiasi on aga igatahes, et kohase järglase puudusel saksa diplomaatia senise hegemoonilise koha Euroopas kaotas, ja selles mõttes oli randkantsleri langemine Saksamaa rahvusvahelisele seisukorrale tuntav löök.

P. Treiberg.

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1922