Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Sep

Lembitu välispoliitika

 

    

Sissejuhatuseks.

Asudes keskaja Eesti olude valgustamisele, tuleb olla kriitiline allikate kui ka ajalooliste andmete suhtes.  Teiselt poolt peab uurija, leides kindla fakti, talitama paleonto­loogi taoliselt, kes uuesti loob ühe või paari kindlakujulise luulüli järele kogu kadunud muinaslooma.

Minu Lembitu stuudiumide otstarbeks on rekonstru­eerida keskaja eestlase resp. Lembitu psühholoogilist kuju, käsitades ajaloolisi sündmusi, tegusid. Sellepärast ei ole siin rõhutatud niivõrd puhasajaloolist külge kui üldist aja ilmet. Ei ole jälitud kõiki sündmusi algallikate järele, kuigi ajalooliste algallikate uus kriitiline läbiuurimine meie küsimusele väga tarvilik oleks – Lembitu aegse Eesti elu õigeks kujutamiseks.

Kui ettevaatlik peab olema teisest, kaudsest allikast ammutades, näitab „ajaloolaste” valgustusel sündmus 1187 aastal Sigtuna all. Prof. Kruse on tähelepandavas suures töös „Die Urgeschichte des estnischen Volkes” (Moskau 1846) selgeks teinud ja lausa välja ütelnud algallikate uurimiste põhjal, et Sigtuna hävitanud eestlased, kellele abiks olund karjalased ja venelased (lk. 562). Aga siiski kinnitab Riesenkampf oma a. 1854 Tartus ülikooli juures ilmunud väitekirjas „Der Deutsche Hof zu Nowgorod”: venelased olevat Sigtuna hävitanud; eestlastest ei lausu ta sõnagi! Kuidas olekski aastal 1854 Tartu ülikoolis keegi julenud tõendada, et eestlased Rootsi vana pealinna Sigtuna tuhaks põletanud, Prof. Kruse teos ilmus Moskvas, seal võis ta 1846. aastal vabalt kõnelda Eesti vägiteost, nagu ka muidu Kruse keskaja eestlaste hindamisel haruldast erapooletust ilmutab.

Huvitav on ka, kuidas meieaegne Soome ajalooteadus Sigtuna sündmust kirjeldab. Dr. K- O. Lindequist kirjutab 1903. a. ilmunud üldises ajaloos (eestikeelses tõlkes lk. 475): „Karjalased purjetasid Mälari kaudu pealinna Upsala lähe­dusse: Sigtuna, vana Rootsi pealinn, põletati maha.” Mitte üht sõna ei kõnele ta eestlastest, ei ka venelastest. Ja ometi on algallikad temal needsamad, mis teistelgi!

Siin ei ole ajaloolased mitte üksi sihilikud, vaid otse eksitavad ja tõe väärajad.

Nii on lugu paljude teistegi andmetega: nad on ajaloolastel sihilikult moonutatud – ja nõuavad käsit­lusel teravat arvustust ja algallikate najal järeleproovimist.

Õnneks on meil  käepärast algkirjas tähelepandav väärtusline algallikas Lembitu ajast:   Läti Ηendriku Kroonika, ning tema toeks Alnpeke  Riimitud Kroonika.

Kuid ka Läti Hendrik on sihilik ja erapoolik: ta on 13. aastasaja Saksa okupatsiooni kirjeldaja. Ta on lausa saksameelne ja eestivaenuline: kõik hea tuli sakslastelt ning ristiusult ja kõik paha „paganatelt” eestlastelt. Ikka peab sündmusi Läti Hendriku ja Alnpeke järele arendades meeles pidama, et nad on Saksa okupatsiooni ajaloolased.

Me saaksime hoopis eksliku, koguni vale kujutelma oma maa rahvast ja sündmustest 1918. a. Saksa okupat­siooni ajast, kui me selle aja Eesti ajalugu 1918. aastast peaksime kirjutama okupatsiooniaegsest Eestist Saksa sellekordsete teadete ja Saksa ajakirjanduse põhjal: nii Eesti sisemised kui ka välissuhted moonutati seal osalt meelega kuni valeni.

Käesolev kirjeldus Lembitu välispoliitikast on seda raskem, et ta peaküsimustes täiesti lahku läheb nii seni­sest Eesti kui ka Balti ajaloolaste vaateviisist. Seda enam tuli olla ettevaatlik ja kriitiliselt kaaluv kogu sündmustiku kui ka üksikute andmete suhtes.

Et tõele ligidale jääda, olen katsunud lähtekohaks võtta kindlad faktid ja nendest kindlatest andmetest püüdnud arendada sündmuste käiku, kaaludes ajaloolaste seletusi.

  

I.  Lembitu lepingud ja liidud.

Lätlaste ja liivlaste maa on sakslastel 1184 kuni 1206 kestnud võitlusel ära võidetud.

Otsitakse tüli eestlastega. Me loeme Läti Hendrikust (11,7): „Selsamal ajal (1208. a. alul) läkitatakse preester Alobrand (piiskopkonna ilmlik asjaajaja, advocatus) mõne teisega Ugauniasse tagasi nõudma kaupmeeste varasid, mis nendelt enne Riia asutamist olid ära võetud – teel Väina jõelt Pihkva veoriistal; ja ugalased olid neilt riisunud liivlaste nõul (consilio Livonum); neid varasid oli palju – 900 marga ja suuremas väärtuses. Ugalased ei andnud vara tagasi ega andnud vastust tule­vikus seda tagasi anda.”

Edasi loeme (12, 6): „Kui kõik Liivi oli ristitud ja Lätimaa (Letthigallia), siis saatsid (1208. a.) lätlaste vanemad: Russin Sotekle kantsist, Varidote Antinest, Taliald Beveriinist ja ka, Βertold, mõõgavend Võnnu s, oma saadikud Ugauniasse õigust nõudma kõigi nende tehtud ülekohtu asjus (lätlased olid nimelt enne ristimist alandlikud ja põlatud ja kannatasid palju häda liivlastelt ja eestlastelt).”

Ja edasi (12, 6): „Ja kui riigi ased meelde tule­tasid õrna kimbutusi ja et ugalased nendelt ennemini määratu palju varasid olid ära võtnud, – siis andsid nad nõudjate soovile järele ja lubasid väge saata, seda enam, et nende saadikud, läkitatud nendesamade varade pärast, tagasi olid pööranud, põlglikult hurjutatud ja välja naerdud ugalastest, kes ülekohtuselt võetut (vara) ei tahtnud tagasi anda.”

Nii siis: antud märgi järele viskavad vaenukinda eestlastele kolm huvitatud rühma.

Nendest andmetest selgub, kes olid tüli norijad, ja teiseks eestlastele sõja kuulutamise motiivid.

Sõjas eestlastega on, nende dokumentide järele, huvitatud: Saksa-Balti mõõgavendade ordu, Riia kaupmehed ja lätlased.  Liivlasi ei ole tüliotsijate hulgas.

Need Läti Hendriku seletused sõja algamisest eestlastega, mida autor nähtava rõhutamisega ikka jälle kordab, on paljutähendavad. Läti Hendrik motiveerib pikalt Saksa sõjakuulutust eestlastele, – nähtava plaaniga Saksa põhjuseta pealetungimist, sõda eestlastega juriidiliselt kaitsta.

Läti Hendriku poolt ettetoodud motiivid ja sündmused ütlevad palju: kui sakslased (lätlased) tülinorimiseks ja sõjakuulutuseks eestlastele vanu põhjusi, põhjusi endisest ajast – enne Riia asutamist – otsivad, siis tähendab, see, et eestlased kogu Saksa-Liivi 20-aastase sõja kestusel mingisugust põhjust ei andnud tüli alustada enesega: eestlased pidasid kõik see aeg täit neutraliteeti. Teiseks ütleb see: niisugust täielist neutraliteeti, erapooletust said eestlased pidada, kui neid juhtis mingisugune korraldav keskkoht, kesk­valitsus. Ugalased, saarlased ja sakalased oleksid lahus talitades kergesti võinud rahu rikkuda. Kolmandaks tões­tavad need dokumendid, et kogu aeg, mil sakslased liivlastega sõdisid, s. t. 1188 (1184) – 1208, Eestis üks ja seesama poliitiline ja ν ä l i s p ο l i i t i l i n e eeskava, tegukava on olnud, – mis omasoodu jälle oletada lubab selle aja kestes Eestis üht ja sedasama juhtivat kätt, valitsejat. Sel ajal tõi valitseja muutus muutuse enamasti ka välispoliitikas, liiatigi, kui vahepeal oleks valitsema asunud niisugune teovõimus isik kui Lembitu. Neid hüpoteese tõestame järgnevates arutustes.

*                      *

*

Eestlaste neutraliteet, millest mainisime, võis sündida, kui ta vastastikune oli, s. t. eestlaste ja ta naabrite vahel pidi leping, poliitiline sobing olema.

Ja tõesti, meie kuulemegi sellest lepingust paaril puhul Saksa-Läti provotseerivale sõjakäigule tülinorimise aasta 1208 sügisel vastavad eestlased, ugalased ja saka­lased, sõjakäiguga tungides lätlaste maale, – ja piiravad Beveriini kantsi. Me loeme selle piiramise puhul Läti Hendrikust: „Siis tegid eestlased lätlastele ettepaneku rahu uuendada – Tunc Estones de renovanda pace proposuerunt.” Kui eestlased pakuvad rahu uuendamist, siis järgneb sellest, et enne on olnud rahu.

Lätlased ei võta rahu uuendamise pakkumist mitte vastu, huvitavalt motiveerides tagasilükkamist ja sõja alga­mist eestlastega: „sest teie (eestlased) ei ole tagasi andnud veel sakslastele neilt vägisi võetud varasid, ja ei ole ka meile meilt sagedasti äravõetud vara tagasi andnud”. Selle­pärast tahavad olla lätlased nende vastu, kuni eestlased ristimise vastu võtavad, „sest kristlaste ja paganate vahel ei või olla üksmeelt ega kindlat rahulepingut – sed neque inter Christianos et paganos unum Cor et una anima neque forma pacis firma esse poterit, nisi recepta nobiscum eodem iugo Christianitatis et pacis perpetuae unum Deum colatis”.

See on suure väärtusega diplomaatiline dokument, mis seda enam tähelepanemise väärt, et tema kirjutaja Läti Hendrik eestlaste ja lätlaste rahu-uuenduse sobimise katsel isiklikult juures oli.

See „Beveriini dokument” näib olevat otse Läti Hendriku ärakirjutus mõnest ametlikust paberist – nii ametlik-pidulikult kõlab see põhjendus, minnes lahku Läti Hendriku harilikust stiilist. See näib olevat sakslastelt etteantud ametlik sõja põhjendus – lätlaste kaudu.

Kõige ees seisavad sakslaste kaubanduslised, majanduslised huvid: „sed Letthi: nõndum, inquiunt, mercatoribus Teutonicis ablata, neque etiam bona nobis saepius ablata restituistis” – niikaua kui teie ei anna tagasi Saksa kaupmeestelt võetud vara ja ka meilt sagedasti äravõetud varasid”.

Ja alles teises järgus tuleb kultuurisihiline põhjendus: kristlaste ja paganate vahel ei saa olla üks hing ega üks süda – ja rahu vorm ei saa olla kindel (kuigi te varad tagasi annate). Selles dokumendis ei ole sõnagi öeldud, nagu oleksid eestlased lätlaste vastu kuritarvi­tusi toimetanud viimasel ajal või ka enne, – vaid põhjus on puhas kaubanduspoliitiline: teie ei lasknud sakslasi rahuliselt Riia-Pihkva kaubateed tarvitada endisel ajal ja kimbutasite ka meid- enne Riia ehitamist.

Kõik see on tõestuseks, et eestlastel lätlastega vii­maste 15-20 aasta jooksul rahuleping oli tehtud ja eest­lased seda rahulepingut õiglaselt on pida­nud, nii et.sõjaks põhjusi peab otsima.  Needki põhjused, mis lätlased ette käänavad, on sakslastelt, eriti kas Riia Saksa kaupmeestelt sugereeritud.

Selle Eesti-Läti-Saksa rahulepingu olemasolu kinnitab üks teine väga tähtis dokument Läti Hendrikust: Cap. VII, 1. Ma nimetan seda „Visby dokumendiks”.

Kui Saksa „hästi sõjariistus” mõõgavennad 1203. a. teel Saksast Riiga ühes piiskopiga tahavad Eesti kauba­laevadele kallale tungida – kohates neid Lüstrias, Taani riigi rannal, toovad eestlased oma kaitseks ette selle rahu­lepingu, mis neil tehtud riiglastega. Eestlased – kaup­mehed nimelt, teada saades, et need Saksa rüütlid Riiale alluvad – tõendavad: „pacem secum Rigensibus fecisse -neil olla tehtud rahu riiglastega”.

Toome Läti Hendriku kirjelduse Visby sündmusest täiemalt: Piiskop Albert ühes teiste aadlimeestega – Conrad von Meyendorp’i, Bernhard von Seehusen’i ja venna Theodorich’iga on Saksamaalt Riiga tagasi pööramas. „Kui ta jõudis Taani kuningriigi maakonda Lüstriasse (Blekinge), leidis ta seal eest paganausulisi eestlasi Saaremaalt – 16 laevaga… Seal panevad rüütlid end sõjariistu, et kristlaste eest kätte tasuda. Aga paganad (eestlased), teada saades, et rüütlid sõidavad (Riiga) Liivisse, toovad ette vale: neil (eestlastel) olevat rahu tehtud riiglastega – „pacem secum Rigensibus fecisse”. Et kristlased neid uskusid, pääsid nad seekord nende käest, aga ilma sellest kavalusest kasu saamata, sattudes pärast samasse neile ettepandud võrku. Nimelt jõudsid rüütlid -Visbysse. „Paar päeva hiljemini tulid eestlased kõige oma saagiga. Ja kui rüütlid nägid neid purjetamas, tegid nad (Visby) kodanikele ja kaupmeestele etteheiteid, et nemad 1ubavad takistamata ristiusu vastaseid oma sadamast rahus mööda sõita. Kui aga need kõhelesid ja eestlastega meelsamini rahus tahtsid elada, siis ihaldasid rüütlid oma piiskopilt luba sõdimiseks nendega.” Piiskop katsub neid ära hoida, sest et häda­ohtu võiksid sattuda. Rüütlid käivad aga ägedasti oma piiskopile peale: „sest ei olevat vahet, ütlesid nad, paganausuliste liivlaste ja eestlaste vahel”. Piiskop annab järele. Rüütlid, „hästi sõjariistus sõdivad, surmavad 60 eestlast kahes laevas”, kolmandas laevas 22 – kaupmeest.

 „Rüütlid ütlevad jumalale kiitust võidu eest. Piiskop saadab asjad meestega, asjad, mis paganad võtnud Taanist, kõrgeaulisele Taani peapiiskopile Andreasele Lundist.”

„Nüüd ei tahtnud rüütlid enam kauemini jääda Vis­bysse – ja sõidavad ära Riia poole.”

Sündmus Visby all on suure ulatusega: kiirteheitjana valgustab ta üliselgesti selle aja eestlaste poliitilist ja majanduslist iseloomuilmet, millest võib tähtsaid järeldusi teha.

Esiteks: eestlased on rahulepingu teinud riiglastega, s. t. Riia sakslastega, mis sõjalisi kokkupõrkeid lepinglaste vahel pidi ära hoidma. Eestlased peavad seda – lepingut, toetuvad lepingule konflikti puhul. Sellel lepingul on teatav rahvusvaheline siduvus: taanlased ei luba peale tungida eestlastele – Saksa sõjariistus rüütlitel, kes siin juhuslikult kokku puutuvad kaubitsejate, sõjariistadeta eestlastega. Taanlased kaitsevad eestlasi, ning sakslased peavad paremat kohta oma röövsõjakusele otsima. Nii­sama kaitsevad visbylased eestlasi ja keelavad sakslasi peale tungimast.

Saksa rüütlid arvavad nimelt Ojamaa – Gotlandi saare eestlaste röövriisumise paigaks  kohasema olevat. Nad purjetavad sinna Eesti kaubalaevadele paar päeva ette ning varitsevad neid seal paljaksriisumise otstarbega.

Aga Visby elanikud on niisugusele Saksa kavatsusele vastu ja tahavad elada eestlaste – saarlastega kindlal rahujalal edasi. Saksa rüütlid ei hooli visbylaste hoia­tusest ega keelust ning tungivad kaabakaliselt Eesti kauba­laevadele kallale, sofistilise ettekäändega: paganausuliste eestlaste ja liivlaste vahel ei olevat mingisugust vahet. Liivlastega olid sakslased sõjajalal; nii siis võib eestlaste kaubitsejatele kallale tungida, eriti kus nüüd hea juhus: eestlased on ilma sõjariistuta ning sakslased hästi sõjariistus! See on päris ja puhas jesuitismus – macchiavellismus enne Loyola’t ja Macchiavellit!.

Sündmus Visby all tõestab küllalise põhjendusega, et ekslik on väide, mida senised ajaloolased enesestmõistetavaks peavad: nagu oleksid selle aja eestlased, eriti saar­lased, ulakad mereröövlid, kes mingisugusest õigusest ei hooli, vaid kord ühele (Taani), kord teisele (Rootsi) rannamaale tungides maa paljaks teevad ja põletavad. See väide on kahtlemata väär. Muidugi ei vasta keskaja õigusliste riikide õigusmõisted meie ajale, ning tuli õiguserikkumisi eriti kaubateedel kindlasti ka eestlastelt ette ja kaitsti ning karistati neid karedamalt.

Sündmus Visby all ja Taani rannal 1203. aastast valgustab väga selgesti eestlaste – saarlaste vahekorda naabrusriikidega ja eriti selle aja mõjuvõimsa kultuurikõrge Visby linnaga. Vahekord taanlaste ja visbylastega on sel ajal sõbralik ja eestlastega ollakse nii rahul, et neid kaits­takse Saksa ränd- ja röövrüütlite ulakuse vastu.

Aga see sakslaste võit ja rõõm Eesti kaubalaevade rüüstamisest oli üürike. Visbylased on nähtavasti vahele astunud, ja Eesti kaubalaevadelt võetud asjad (kiriku­kellad!) saadetakse – Taani peapiiskopile Andreasele Lundis. Ei jätnud visbylased neid omale ega saanud nad sakslaste omaks.

See tüli lahendamine oli, nagu peab arvama, Visby linna vahekohtu otsus, mis ka eestlasi rahuldas, sest eest­lased ei riku rahu, mis sakslastega tehtud, ka selle jul­tunud provokaatorilise sammu pärast. Sakslasi pahandas see otsus muidugi väga.  Nad lahkuvad kiiresti Visby alt, –   Pabst tähendab tõlke ääremärkuses: „pahameeles visbylaste üle”, meie arvates ruttasid sakslased – visbylaste õigustatud pahameele avalduste hirmul. Sest juba sel ajal tõusis Lääne-Euroopas hõõrumine ulakate rändrüütlite ja linnade kodanike kaupmeeste vahel, – mis aga teravnes ning linnad katsusid kõigil pool rüütlite lode­vusest ja sõjariistus vägivallategudest lahti saada.

Teadagi, et nii taanlaste kui ka visbylaste vastu­tulek eestlastele, see kaitse, mida nad annavad eestlas­tele sakslaste vastu, mitte ei sündinud eestlaste „ilusate silmade” pärast: Eestlased olid suutnud ennast maksma panna kindlate välispoliitiliste suhete teel, oma õigusi tarbe­korral võimuga nõuda. Ei või olla kahtlust, et nii taanlastel kui visbylastel veel värskelt meeles oli, mis tegid eestlased 15 aasta eest, 1188. aastal, sigtunlastega, kes neid kaubateil kippusid kimbutama.   Peale Sigtuna lugu – kardeti eestlasi. Sellega on seletatav nii taanlaste kui ka visbylaste ülespidamine eestlaste vastu 1203. aastal – Saksa rüütlite kallalekippumise puhul. Selle ülitähtsa sündmuse juurde Sigtuna all 1188. aastal – selle ajaloofakti hindamisele peame nüüd asuma.

Sigtuna asjus nõuab tähelepanemist tähtis dokument –  fakt, mis ma siin esitan prof. Kruse järele – suurest, põrutavast sündmusest 1188. aastast võetud Taani algalli­kast (Locceniuselt) ja mis nii käib:

„Circa hane tempestatem Sigtuna, olim una principum Suediae urbium, ab Estonibus, Gareliis et Ruthenis piraticam ad Malaeram usque facientibus, ferro et igne devastata, in cinerea ita redaeta est, ut numquam postea resurgeret – Sel ajal muutsid eestlased, karja­lased ja ruteenlased (venelased), ette võttes piraadilise sõjateekonna Mälari järveni, raua ja tulega tuhahunnikuks Sigtuna, ühe tähtsama Rootsi linna -· nii et ta pärast enam ei tõusnudki.” Sigtuna jäigi tuhahunnikuks ja tema asemele ehitati, kaugemale rannast, Stokholm.

Sigtuna hävitamise puhul sai surma Ugala peapiiskop Johannes II, ja kiriku hõbedased väravad viidi Novgorodi linna Sofia kirikusse.

Sigtuna sündmuste juures märkame eestlaste välispoliitilist suhet, millest nad pärast kogu aeg kinni pidasid: kindel liit (Novgorodi) venelastega.

Eestlased olid Sigtuna hävitamise peategelased, nagu selgub ka teistest allikatest; venelased ja soomlased olid abilised ja said tasuks osa saagist, muu hulgas katoliku peapiiskop kiriku hõbedased väravad. Venelased olid siin kõrvalised tegelased, mis selgub ka sellest, et Vene allikad, nagu Karamsin väidab, Sigtuna sündmusest ei kõnelegi, olgugi nad muidu oma vürstide ka väiksematest tegudest õige üksikasjalised.

Niisama huvitav on: et Soome karjalased eest­lasi toetasid Sigtuna all.

See eestlaste sõprus Novgorodiga, eriti Sigtuna sünd­muse puhul, on tingitud mitmest asjaolust. Tähtsam oli kaubateede poliitika. Rootslased olid ühes sakslastega juba 1157. aastast peale Soome lõunarannal, mis enne Novgorodi mõju ja kauplemise alus, hakanud oma võimu maksma panema, Turu linnale aluse pannud ja oma kultuuri (ristiusku) nendel maa-aladel laiendanud, kiskudes ühtlasi oma kätte kaubateed. Ka Saksa osavaid kaubitsejaid olid nad avatlenud nendele kaubateedele.

Sigtuna hävitamisega tehti kõigile neile Saksa – Rootsi kavatsetud ettevõtetele äkitselt lõpp – vähemalt mõne­kümneks aastaks. Hoop Sigtuna all oli, hoobiks kogu Rootsi – Saksa kaubitsemisele Lääne merel ja Lääne mere rannamail.

See sündmus näitab, et eestlastel oli teatav sihiline, kindel poliitika mitte üksi Riia sakslaste sihis, millest kõnelesime kirja alul, vaid kogu välispoliitika nähtava jumega, väljapaistva kavaga ka kaugemate naabrusriikidega viimase 30 aasta jooksul (1184-1217), mis nõuab eeldusena ühtlase valitsemise viisi Eestis resp. üht ja sedasama valitsejat selle aja kestusel.

Kui me ühtlast valitsussüsteemi,   õigemini üht ja sedasama valitsejat oleme sunnitud oletama Eestis 1188. aastast, ühtlase poliitika pärast sellest ajast peale, siis ei ole see hüpotees kuidagi väljaspool võimalusi, sest et see poliitika ühte läheb Lembitu poliitikaga 1208-1217, kus meie Läti Hendriku järele Lembitut valitsuse tüüril näeme. Peab arvama, et ka senist samalaadilist poliitikat Lembit juhtimas oli 1188. a. peale.  Kuigi Läti Hendrik Lembitut mainib esimest korda 1211. aastal suure väejuhatajana, ei ole ometi mingit kahtlust, et Lembit juba ennemini tüüril oli. Kui Lembitut pidada 1217 – surma-aastal – 57-aastaseks, siis võis ta Sigtuna hävitajana umbes  30 aastat vana olla.   Lembitu suur mõjuvõim, tema populariteet lubab eeldada, et ta juba kauemat aega Eestis tüüri hoidis, ja heade tagajärgedega.

Igatahes, üks on kindel: suur võit ja vägitöö Sigtuna all 1188. aastal kindlustas eestlastele kaubateed, ning Eesti sai sellega juhtida rikkusi omale maale, tõrjudes kõrvale võistlejaid – vaenlasi. Teiseks: eestlased tõstsid oma. prestiiži, millega igal ajal ühendatud poliitilised ja majanduslised hõlbustused.

Sigtuna sündmuse tagajärjed kaubanduslisel alal ja Eesti – Novgorodi liginemise saavutused avaldusid varsti. Juba järgmisel aastal – 1189 – vangistati Novgorodi turgudel varäägid ja nemtsid – Vene allikate järele (Riesenkampf, der Deutsche Hof zu Nowgörod) ning keelati sakslastele ja rootslastele Novgorodi suur kaubaturg sootuks ära.

Sakslased pidid otsima uusi teid Vene kaubandusturule ja Mustale merele. See andiski sakslastele uue tõuke asuda Väina jõe suhu.

Sellest ajast pärit on Saksa-Rootsi ühtehoidmine – Lembitu kavatsuste vastu, nagu pärast näeme.

Just Saksa kaubitsejad võtsid hoogu peale Lüübeki linna asutamist 1140. a. ja linna laiendamisega. Juba siis oli alanud Saksa kaubateede organiseerimine, mis pärast tugevaks linnade kaubaliiduks Hansaks välja kujunes.   12. aastasaja lõpul ja 13. alul võtsid sakslased eriti Rootsi mõju alustes rannalinnades võimust. Rootsimaal oli Birger Jarl terve riigi kaubanduse Harjsa kätte andnud. Sakslaste tähtsus oli Lääne mere ranna – äärsetes kaubalinnades (ka Turus ja Viiburis) väga suur, mida tunnistab see määrus, et linnade raehärradest pooled saks­lased pidid olema. Alles Sten Sture Vanem kaotas 15. aastasaja lõpul Rootsis need määrused.

Pea kaubanduspunktiks oli 12. ja 13. aastasaja alul Visby linn Ojama (Gotlandi) saarel. Siin elas Lembitu ajal ligi 12 tuhat elanikku, kellest pooled sakslased. Visby võis muidugi hästi elada kui tähtis vahetalituse koht Novgorodiga.

See võistlemine kaubateil Novgorodiga tekitas muidugi konflikti nii sakslaste – rootslaste kui ka visbylaste ja eest­laste vahel, kes kadedalt valvasid, et teised kaubateid oma kätte ei kisuks.

On arusaadav, kui ühes eestlastega Sigtunat kui tähtsamat Rootsi selleaegset kauplemispunkti ja võimutsentrumit hävitamas olid venelased (novgorodlased) ja karjala­sed, eest neil olid asjas ühised huvid.

Meie arvame, et Lembit just Sigtuna hävitajana rah­valikuks sai ja kaasnime Vytamas (Võitamas) omandas („Eesti Kirjandus 1921, nr. 1″)

Sigtuna hävitamine oli imperialistlik tegu Lembitust: oma rahva mõju laiendamine majanduslisteks otstarveteks sõjavõimu teel. Niisama peab tunnistama: põhjalik hävi­tamine, suure linna, Rootsi vana pealinna tuhahunnikuks muutmine – oli ka tolle aja kohta radikaalne toiming, mis arusaadav, kui oletada, et see noore väejuhi teha oli. Sigtuna näib eestlastele mingisugune „Carthagodelenda” olnud olevat, mis, nagu Roomagagi võistleja, ära hävitati, kuigi mitte nii järsku.

Sigtuna hävitamisest said kasu otsekohe ka visbylased; seepärast arusaadav nende heatahtlus eestlaste suhtes 1203. aastal.

Lembit võis Sigtunat hävitada – Taani neutraliteedil, kui Taani kuningas, selle aja Lääne mere maade võimu­mees, Sigtuna hävitamisega päri oli. Taani oli sel ajal kavakindlalt püüdmas kaubateid Lääne-Euroopa põhjarannamail oma kätte saada – võistlejaid hävitades. Aastal 1157 oli Taani kuningas Svend rikka Saksa-Slaavi kaubalinna Shlesvigi kaubitsemise hävitanud ja a. 1185 põletab Taani kuningas Kanut maani maha Pommeri kaubalinna Julin’i, tol ajal ülivõimsa kaubanduskeskpunkti. Taanlased taot­lesid oma tegudega kaubateid merel kuni Visbyni, mist Shlesvigi ja Julini kadumisega ka sündis.

Sigtuna oli niisama taanlastel pinnaks silmas, sest tema kaudu katsusid Rootsi-Saksa kaupmehed kaupa Taani vetest mööda – Novgorodi ja sealt edasi saata.

Taanil oli teatavas mõttes tarvis anda vastutasu eest­lastele- mis Rootsi arvel seda kergem oli sooritada. Taani kuningas Valdemar I oli a. 1171 eestlasi sundinud loobuma Öölandi saarest vihase verise lahingu järele, kus Taani kuulus väejuht Esber haavata sai. Pealegi pidi tahtmatagi eestlastele vaba voli andma 1188. a. – tolleaegne Taani kuningas Kanut IV Valdemarsen, sest tal oli küllalt tege­mist Slaavi naabritega, kes, Heinrich Lõvi langemise järele, õieti elavalt taanlastele tegemist andsid neil aastail.

Sigtuna hävitamine ei võinud taanlastele vastumeelt olla, kuigi eestlaste võimu tõus neile ei saanud meeldida.

Peale Sigtuna kadumist hoidsid taanlased mereteid kuni Visbyni oma käes, ja Visbyst Novgorodini olid mereteed eestlaste võimuses.

Missugune tähendus Sigtuna hävitamisel oli, kui suur vägitegu see Lembitust oli, seda on nüüd raske hinnata. Kuid tuleb meeles hoida, et rus = rootslased selle ajani Venemaa peaorganiseerijad olid ja kaubateede valitsejad (nendest saigi Vene-Slaavi oma nime Rus). Rootslased-varäägid olid need, kes pealetungivate Slaavi hõimude ja päriselanikkude Soome hõimude vahel tekkinud hõõrumisi kutsuti lahendama (peaasjalikult Soome hõimude poolt;. Kruse, op. eit., lk. 462).

Varäägid-rootslased hoidsid võimu oma käes – kuigi ise venestusid.

Sigtuna sündmus tõi siin pöörde venelaste kasuks, mille eest Lembitu Lääne mere kaubateede valitsejaks sai. Sigtuna hävitamine kajastus ka Riias- nagu edaspidi näeme.

Tuleb arvata, et eestlased (resp. saarlased) võidetud eeldusi kaubateil – Novgorodi – teiste rahvaste kahjuks tarvitasid. Nagu pärast Hansa, nii olid kahtlema.ta ka eestlased ülekohtused teiste vastu, mis sundis teisi vaenukäikudele kaubateede valitsejate vastu.

Meie näemegi, et pihkvalased, kes Novgorodiga võist­lesid kaubitsemises nende tülitsedes sagedasti, 1189. aastal Peipsi rannal 7 Eesti laeva (shneke!) ära hävitasid (Kruse, lk. 566), sest et eestlased neile takistusi tegid.

Ka taanlased ei ole nähtavasti rahul Eesti kaubapoliitikaga eriti kui Saksa kaupmeeste mõjualune Kanut IV, Heinrich Lõvi väimees, troonile saab. Taanlased tungivad 1191 aastal Eesti pinnale. Aga selsamal aastal (1191-1192) ilmuvad ka Lembitu liitlased Novgorodi ja Polotski venelased Eesti piiridesse: taanlased pidid Eestist lahkuma, ilma kasu saamata.

Venelased jälgisid väga kadedalt igaüht Taani edusammu Eestis. Nii oli see ka ennemini ammu ja eriti pärast Lembitu surma. Kui Taani vägev kuningas Kanut Suur, kes oma võimu kõigil pool laiendanud ja Inglismaa oma võimu alla saanud, – kui see Kanut Suur 1030. aastal suure väega ilmudes Tallinna kantsi ehitas, siis ehitas Novgorodi vürst Jaroslav 1030. aastal Emajõele Jurjevi – vastuseks Taani kantsi ehitamisele Tallinnas.

Taani kuninga Kanut IV pealerõhumisel oligi küll see tagajärg, et Lembitu kaubatee asjus järele pidi andma: Novgorodi kroonikad tõendavad 1199. (ja 1201.) aasta kohta, et sel aastal jälle ilmusid Novgorodi kaubaturule võõrad (varäägid), kellel 1189 kaubitsemine seal ära keelati. Kuid alles 1207. aastal tegi Lembit suuri järeleandmisi Taanile selles asjas, nagu teisal näitame.

Eestlased (resp. Lembitu) võisid Sigtuna hävitamisele julgust saada sündmusest, mis 1187. a. kogu kristliku maailma, paavsti ja temale ustavaid ja võimualuseid kunin­gaid Lääne-Euroopas vapustas maani põrutades: Jeruusalemm langes a. 1187 Türgi Saladin’i kätte. See sõnum ristisõdade ajajärgul lendas kulutulena ristiusu maid mööda – kõiki kihama, kohkuma pannes. Temale järg­nesid niisama kiirelt paavsti kirjad, mis olid käsud kõigile kuningatele, valitsejatele, üleskutsed uuele ristisõjale. Kõik hakkasid ristisõjale valmistama.

Muidugi võisid paganad, eestlased rõõmu tunda krist­laste kohkumisest ning Sigtuna hävitamisele asuda.

Sigtuna hävitamine sai põhjuseks osalt, et Taani kuningas ristisõjast Palestiinasse vabastati. Selle eestpidi ta eestlaste vastu minema, mida ta, nagu nägime, tegigi, seda enam, et Riia all, nagu varsti näeme, Sigtuna sündmuse mõjul lausa mäss ristiusuliste sakslaste vastu lahti puhkes. Saksa ristirüütlid armastasid Baltimaad teiseks Palestiinaks, Maarjamaaks nimetada (Palestiina oli Pojamaa), et Balti paganate äravõitmiseks paavstilt seda kerge­mini tarvilist õnnistust saada.

Sigtuna sündmus 1188. aastal on märgi- ja nurgakivi, Eesti poliitika pöördekoht Eesti välispoliitikas. 1188 aas­tast peale näeme eestlaste välispoliitikas plaanilist, kindlat kava, mida Eesti resp. Lembit kogu oma valitsuse aeg (ligi 30 aastat) katsub läbi viia, mis eriti Sigtuna päevilt õige sihikindlalt, olgugi küll raskustega, teostus. See Lembitu välispoliitika kava oli: kindel liit Novgorodiga ja Leeduga; sidemete alalhoidmine Soome hõimudega (liivlased, kurelased, kar­jalased); sõpruse otsimine taanlastega nii puhaspoliitilisel kui ka eraldi kaubandus­1ise1 alal – Saksa-Rootsi (Gooti) tõusva mõju ja võimu vastu Lääne mere rännul; Saksa tugevate kaubahuvide är ajuhtimine So ο me lahest ja üle­üldse Eesti alalt ning Eesti kaubateilt – Väina jõe suhu ja sealtkaudu (Polotsk, Kiiev) Idasse, Mus­tale merele.

Selle kava teostamist näeme kõiges Eesti – Lembitu välispoliitikas. Siit avaneb ka arusaamine nii Sigtuna hävitamise tarbele kui ka teatav vastutulek eestlaste poolt – sakslastele nende asumisel Väina jõe suhu.

I osa Eesti Kirjandusest nr. 8/1921

  

II.  Lembitu diplomaatiline võitlus piiskop Albertiga.

1.

Peale Sigtuna hävitamist tõusis  muidugi  eestlaste mõjuvõim. Eestlastega ühes said ka teised Soome hõimud julgust võitluses pealetungijate ja võistlejate vastu kauba­teil.   Seda märkame ka Väinaäärsete   liivlaste  juures. Saksa piiskop Meinhard oli suutnud oma mõju 1184. a. saadik märksa laiendada ja isegi  üles ehitada 1186. ja 1187. aastal Väina jõesuu lähedal Ükskülas paar kantsi – kindlustust. Aga peale sündmust Sigtuna all peab ta Liivist lahkuma, sest liivlased teevad temale elu võimatuks – teda lausa narrides ja hurjutades.   Kui piiskop tagasi pöörab Visbyst abi otsimast – Riiga, küsivad liivlased „Tema pühadust” pilgates, osatades: „Mis maksab Ojamaal vatmaniriie ja soolanael?” (L. H.). Nendes liivlaste hurjutussõnades peitus kibe tõde: liivlased teadsid hästi, et piiskopi ristiusu toomise taga seisid Ojamaa (Visby) Saksa kaup­mehed. Piiskop Meinhard ei saagi näha häid päevi Lüvis enne surma.

Meinhardi järeltulija piiskop Bertold katsub, asu­des (a. 1197) Riiga, meelituste ja kavalusega liivlasi – nii ristituid kui ristimatuid – võita. Ta teeb Liivisse jõudes liivlaste esindajatele suured liigud (L. H., 2, 2). Liivlastele olid aga sakslaste Riiga tungimise motiivid vahepeal hästi selgunud ja piiskopi läkitaja, Breemeni peapiiskopi Hartvigi II alatine rahahäda teada, mispärast. nad piiskop Bertoldi hurjutavad: „Vaesus on ta siia toonud” (L. H. 2, 2), s. t. puhas omakasu ja ahnitsemispüüded on piiskopi Riiga ahvatlenud, aga mitte usu- ega kultuuripüü­ded. Piiskopil läheb jalgealune palavaks ning ta teeb putket.

Piiskop Bertold kogub Saksas sõjaväe ning ilmub järgmisel aastal juba täieliselt sõjamehena ja sõjaähvardusega. Liivlased katsuvad alguses piiskopiga sobida. Piiskopi tähenduse peale, ta tulevat ristima, vastavad liiv­lased väga õigesti: „Pööra aga sina oma piiskopkonda ilusti tagasi. Kes siin vastu võtnud ristiusu, neid võid sundida seda pidama; teisi aga ei tohi ristimisele ahvatella mitte karmusega, vaid armuga” (L. H. 2, 5).

Rahusõnad ei aita. Piiskop Bertold ise tormab liiv­laste hulka mõõgaga ja langeb – liivlaselt Imanfalt odaga läbi pistetud.

Sigtuna sündmuse järele oli eestlaste ja Eesti liit­laste liivlaste enesetunne, nagu näha, tublisti tõusnud. Seda said tunda uus piiskop Bertold ja tema kaaslased, seda said tunda ka Lüübeki ja Breemeni kaupmehed – niisama ka Saksa kaupmehed Visbys Ojamaal, kus neid õige suurel arvul ja õige tugeva mõjuvõimuga tegutsemas.

Heinrich Lõvi laialiaetud, aga siiski võimukas koda­kond oli nii Taanis kui Breemenis liikumas, et liivlaste ja eestlaste kõrkust alandada. Peale piiskop Bertholdi surma organiseeritakse Saksa rannamail Lembitu vastu tugev vastasrind, abinõusid mitte valides. Sest tõesti, Sigtuna võiduga olid rootslased tagasi tõrjutud; taanlased olid kodusõdade läbi nõrkemas. Eestlased tõusid seda enam mõju poolest, said tähtsa Balti-Novgorodi meretee, kaubatee valitsejaks.

Schlözer kirjutab 1190. aasta kohta, Meinhardi rasket situatsiooni põhjendades: „Veel puudus Lääne-Euroopas soe huvi Balti maade vastu, ja vanamehele (Meinhardile) et tulnud keegi appi.”

Kuid  see  huvi tõusis ülisuureks varsti  piiskop Alberti valimisega.

Peale piiskop Bertoldi surma jõuti Breemenis otsu­sele, et sakslaste poliitika läbilöömiseks on Liivisse „vaja meest, kes eneses ühendaks riigimehe ja väejuhi omadusi.”

Otsiti ja leiti niisugune mees. Valiti Riia piiskopiks 1198. aastal Albert (von Appeldern?), kellest Lüübeki abt Arnold kirjutab: „Ta hiilgas küpsuse ja kindluse poolest ja leidis kõrgemate võimukandjate ning vürstide seas kõigil pool sõpru ja poolehoidjaid”.

Temaga ühes tuli Liivisse külla, esialgu ajutiseks Heinrich Lõvi generalissimus Bernhard von der Lippe.

Suure, hästi varustatud väega – 23 laevatäit – jõuab piiskop Albert 1200. aastal Väina jõesuhu (pärastise Riia alla). Siit astub ta maale ning võtab varsti Üksküla kind­luse – mis oli ju Meinhardi „ostetud” eraomandus. Liiv­lased tõrjutakse esimese hooga tagasi: nad saavad rüüt­litelt lüüa.

Väina ja Turaida liivlasi oli Albertil tarvis kindlamalt oma poole saada. Ta kutsub lahkelt nende vanemad Anno ja Kaupo ja teisi võõruspidule, joodab nad purju. Äkki seab ta neile nõudmised, nad andku 30 pantvangi, – muidu käib nende käsi halvasti. Vanematel, lossis sisse piiratud, ei jäänud muud nõu, kui alla vanduda: nad kindlustavad rahulepingu pantvangide andmisega (4,4). Siin on piiskop Albert, nagu ta ikka oli ja toimetas: mingi­suguse abinõu eest ei kohkunud ta tagasi oma sihtide saavutamiseks.

Alberti poliitilised ja sõjalised kavatsused on kaugele­ulatavad ning nõuavad aega. Ta teab, et siin kavakindlalt peab töötama, kui ei taheta Meinhard-Bertold’i saatuse osaliseks saada. Lembitu vastu peab kaugelt ja pikkamisi organiseeruma vastasrind.

Kõige enne: Väina jõesuu peab kindlusega kaitstama, enda julgeoleku ja organiseerimiskeskkoha kaitseks. Piiskop rajab aastal 1201 Riia linna ning kutsub Oja­maalt ja Saksa rannalinnadest sinna rohkel arvul kaupmehi.

Riia kindlusemüüride kerkimiseni tuli kõrvaldada sõja­kate naabrite pealetungimishädaoht. Piiskop Albert teeb rahu kõigi Riia naabritega – kurelastega ja leedulastega (5, 3, 4) a. 1201. Nähtavasti on siit pärit piiskopi rahu­leping, mille peale toetuvad saarlased Visby all 1203. a., kuigi Läti Hendrik targu sellest siin vaikib: muidu oleks tal raske Visby lugu 1203. a. vabandada!

Selsamal, 1202. aastal asutab piiskop Balti Saksa poliitikale tähtsa Mõõgavendade ordu, et uuele asumaale jõudnud suure hulga avantüristide-rüütlite kirjut karja distsip­lineerida ja keskkohalt korraldada ning juhtida. Põhi­kirja järele oli Mõõgavendade ordu mungaordu, milles pidi taaksma võrdlemisi kare kord, mis seal aga iialgi maksma ei pääsnud: keskaja ristisõdades oli rüütlite hulgas korruptsioon laialt maad võtnud. Rüütlid olid ülbed ja hoolimatud õnnekütid, kes oma peaülesandeks olid teinud võõrale maale ristisõjale minna, seal riisuda ja vara koguda. Otse piiskopi nõu vastu kippusid nad a. 1203 teel Saksast Riiga rahuliste eestlaste kaubalaevade kallale Taani rannas ja pärast Visby all, mis tõi piiskopile, nagu nägime, diplo­maatilisi sekeldusi.

Kohe peale Riia rajamist asub piiskop diplomaati­liselt tegevusele, et üksikuid rahvaid Baltimail üksteise vastu ajada, neid siis võita Rooma kuulsa valitsemismeetodi järele: divide et impera – jaga ja valitse.

Kaupo oli ennemini, Meinhardi ajal hulga oma sõpra­dega ristiusku astunud. Kaupo oli valitsejana – quasi rex – suure mõjuga kqgu liivlaste maasse. Seda meest kui Liivi ülemat ja ristiusu sõpra katsub piiskop Albert oma plaanidega kõigiti kindlamalt siduda. Varsti peale mõõga­ordu asutamist on Kaupo niikaugel, et ta täiesti piiskop Alberti tööriistaks saab.

Kaupo, poliitiliselt lühikese nägemisega, lubab Mõõga­vendade ordule oma linna Võnnu asukohaks. Kui Kaupot nähtavasti rüütlite ülbuse tõttu ja peale jultunud tegut­semist Visby all – kõhelema näis löövat ning Lembitu poliitika poole kalduvat, on piiskop ägedalt tööl tema kahtlusi vaigistamas, et Kaupot jäädavalt ristiusule võita. Oma osava  diplomaadi,  Meinhardi-aegse munga ν Theodorichi saatel rändab Kaupo, Alberti ahvatlusel, paavst Innocentiuse juurde  1203.-1204. aastal. Teel Rooma käib Kaupo Saksa vürstidel külas, kus teda suure hiilguse ja meelitustega vastu võetakse. Paavst Innocentius võtab Kaupo ülilahkelt vastu, suudleb jä õnnistab teda. Kingib temale 100 kuldkuldnat (missugune summa muidugi piiskop Albertilt Rooma saadetud summadest võeti) ning läkitab tema kaudu paavsti Oregoriuse oma käega kirju­tatud piibli Riia piiskopile.   Säherdused meelitused tegid pehme Kaupo veel pehmemaks; ta ei jõua enam vastu panna Saksa sõprusele ning saab täiesti Saksa meheks: oma maad annab ta piiskopi mõjukonda (L. H. 10).

Liivlased ei olnud Kaupo teoga aga sugugi nõus: pidades oma vanema salasobitusi piiskop Albertiga ja paavstiga äraandmiseks, kihutavad nad ta minema. Kaupo ei julge enam elama tulla oma Turaida liivlaste keskele peale käiku paavsti juurde ja raha vastuvõtmist: „liivlased tegid temale palju kahju, põletasid ta varandused ära, võtsid temalt põllud ning purustasid ta mesipuud” (L. H. 10, 13).

Aga juriidiliselt oli piiskop ,,valitsejalt Kaupolt” kõik tema riigimaad oma alla saanud ja ta kaitsis oma õigusi mõõgaga.

Kui kaks aastat hiljemini – aastal 1206 – Liivi vanem Ako Polotski vürsti abil katsub Kaupo lepingute vastu Saksa võimu Liivist tagasi tõrjuda, saab ta täiesti lüüa ning lahingus surma. Liivlaste maa on nüüd täiesti piiskop Alberti, s. t. sakslaste oma.

Sellega on võimalus loodud Lembitu vastu julgemalt tööle hakata. Piiskop Albert ei viivita: ta on tõesti osav poliitikamees. Kodus – Liivis – asub ta võidetud maa­ala piirisid kõvade kantsidega kindlustama; diplomaatiliselt huvitab ta kogu Lääne-Euroopat – sel ajal kõigevõimu­lise paavsti Innocentiusega eesotsas – oma kavatsuste heaks Baltimail. Piiskop Albert loob kavakindlalt, kaugele­ulatava strateegilise plaaniga place d’armes – võitlusala Lembitu vastu.

Eesti, eriti Sakala piiri vastu ehitatakse ja kindlus­tatakse uuesti Kaupo lepingu järele sakslaste kätte sat­tunud linnad-kantsid Võnnu (1206), Segevoldi ja Turaida, mis mässu ja põlemise järele a. 1214 uuesti kindlustatakse äravõitmata sõjakantsiks.

Ida ja lõuna poolt tulevate üllatuste vastu oli Riia kindlus loodud. Selbürg võidetakse ja kindlustatakse 1207. a., Kukenhusen. 1208.-1209. a. semgallide ja leedu­laste vastu. Gerzige kants, mis võis vaenlasele olla toe­kohaks, nagu ta oli olnud Vene vürstidele, hävitatakse ja lõhutakse maatasa. Piirid on sellega kindlad. Vahet pida­mata toob piiskop sõjamehi, rüütleid Saksast juurde kindlustustesse asetamiseks, jutlustades ristisõda Saksa­maa tänavatel ja linnades” (L. H.).

Jääb kindlustamata veel piir Ugaunia vastu. Kuid siin on Alberti kavatsused suuremad: ta tahab Otepääd, Eesti tugevat kantsi, oma kätte, mis oleks kaitseks tähtsail kaubateil ja sõjaliseks toekohaks.

Suurejoonelisi sõjalisi ettevalmistusi Lembitu lõplikuks löömiseks, mida piiskop Albert algusest peale kindla plaani järele toimetas, võis ta nii strateegiliselt plaani­kindlalt kavatseda, kui tal nõu andmas oli teatav sõjaline eriasjatundja. Selle poolest on tähtis Homeistri kroonika teade, et piiskop Albertiga ühes tuli kohe algusel kaasa Heinrich Lõvi generalissimus, hea sõjaasjatundja, suurte kogemustega tegelik, kuulus Väejuht Bernhard von d. Lippe, – kuigi lühikeseks ajaks, sest püsivalt asus ta Liivisse alles 1210. aastal. Homeistri kroonika ütleb nimelt, et piiskopp Albertiga tuli kaasa 1200. aastal „in praedicatione vir mirabilis et nobilis Comes Bernhardus de Lippia in Vestphalia” (Script. rer. Livon.).

Kohe tüliotsimise alul eestlastega a. 1208 katsub piis­kop Albert ugalastega eralepingu teha, neid teistest eestlastest lahutada, muidugi neile palju lubades. Selle poolest on ülihuvitav Läti Hendriku kirjutus, niisama lühike kui paljuütlev (12, 6), mis seda väärtuslisem, et erilepingu sobitamiskatsetest ugalastega Läti Hendrik piiskop Albertilt saadikuna isiklikult osa võttis ühes mõõga­ordu esindaja Võnnu pealiku Bertoldiga. Ugalaste õige riiklik seisukoht, nende tugev ühistunne Eestiga ja Lembitu mõju ei lase neid piiskop Alberti kavalale poliitikale vastu tulla. Nad lükkavad kõik pakkumised „põlgusega” tagasi, ähvardades salakavalaid sobitajaid „odade raputamisega”: Saksa saadikud „lahkuvad koosolekult ilma rahulepingut tegemata” (12, 6).

Mis ei õnnestanud piiskop Albertile diplomaatilisel teel, seda katsub ta väevõimuga: Pihkva vürsti abiga püüab ta Ugaunia okupeerida sõjalise jõuga.

Lätlasi tõmbas piiskop Albert oma poole lubaduste ja meelitustega, mis seda kergemini õnnestas, et lätlased eriti lüvlastelt, enne sakslaste asumist Riia randa, kõvasti kannatasid (11, 7), aga ka eestlaste poolt kimbutada said (12, 6).

Läänelätlased asusid Ümera ääres ja Turaida liivlaste läheduses. Liivlaste „rõhumine” (11, 7) tähendab küll nii­palju, et läänelätlased maksualluvuses olid liivlastele, nagu idalätlased maksualluvusesse kuulusid Pihkva vürstile. Piiskop Albertil oli sellepärast kerge lätlasi võita oma poliitika poole, „nendele maksukergendusi ja kaitset” (11, 7) oma advokaadi Alobrandi läbi lubades. Ümera ääres Kaupo resp. alluvuses olid ka vendid, „alandlikud ja vaesed”, keda kure­lased Kuramaalt ära ajanud (10, 14), olid ka idumealased: neid kõiki sai oma poole piiskop juba a. 1204, Kaupo kaasas, kus ta Kaupo ära meelitas (L. H. 10, 14 ja 10, 15). Eestlased olid lätlastega teinud eralepingu peale sakslaste Riiga asumist, kuid piiskop võrgutas nad Lembitu mõjust lahti – „lätlased nägid hea meelega sakslaste edu” (10,3); nad ei võtnud (a. 1206) mitte liivlaste mässukutset vastu.

Piiskopi advokaat Alobrand oli ju enne kord (a. 1208) saadetud sakslastelt ugalastega eralepinguid tegema, et ugalasi Lembitust lahti kangutada, aga see ei õnnestanud tal sugugi (11, 7; 12, 6).

Ugalastelt põlgusega tagasi lükatud, läheb Alobrand „teel” lätlaste juurde (12,7) sellesama ülesandega: lätlased võtavad teda heal meelel vastu ja lähevad täiesti üle saks­laste poole. Selsamal aastal katsub Lembit Beveriini all uuesti lätlasi oma poole saada, aga tagajärjeta, nagu nägime.

Sakslaste poolehoid võis lätlaste saatust kõigiti ker­gendada, nagu Läti Hendrik õieti tähendab (11, 7). Läti rahva pihkvapoolne osa Tolova oli Pihkva alluvuses ning oli ristitud Vene usku. Läänepoolne osa lätlastest Beve­riini, Autine ja Ümera (Säde) jõe ümbruses võtab lahkesti piiskop Alberti usu vastu, mis neile suuri majanduslisi paremusi kaasa tõi; tõsi, kõige suuremaid saavutusi tõi neile sakslaste poolehoid: nad on pärinud aegade jooksul liivlaste ja kurelaste maa-ala, ilma mingi vaevata.

Et neid kõigiti ristiusuga ja endaga siduda, saatis piiskop Albert oma hoolsa õpilase, meie kroonika, kirjutaja (Heinrichi) Hendriku, nende hulka Ümera jõe äärde preest­riks. Need saavad nüüd piiskopi tööriistaks; – Lembitu katsed, nendega rahulepinguid uuendada, jäävad arusaada­valt tagajärjetuks.

Ümera (Säde) jõe äärde saatis piiskop Albert Läti Hendriku poliitilise otstarbega: siin eestlaste (Sakala) piiril, kus eestlased ja lätlased segamini elasid, kus Sakala piir ligi, – siin võis Läti Hendrik, kohalisi keeli tundes, ristiusu- ja saksasihilist kihutustööd teha ja laiutada propagandat Sakala südamesse. Piiskop oli meie kroonika kirjutajat juba mõnigi, kord heade tagajärgedega kasutanud poliitilise „charge d’affaires’ina” Eestis. Esimene kord Ugaunias (12, 6), kus Läti-Saksa saatkond pidi ugalasi meelitama eralepingule sakslastega. Teine kord nägime Läti Hendrikut saadetuna Beveriini (12, 6), kus ta pidi ära andma „Beveriini dokumendi”, sakslastelt inspireeritud vastuse eestlastele, kes tahtsid lätlasi eralepingule avatella, neid lahti kangutada sakslastelt. Ümeral, Sakala piiri ääres, võis ta oma diplomaatilist oskust tarvitada püsivamalt.

On arusaadav, miks nii sakalased kui saarlased ise­äranis Läti Hendriku kirikumõisat laastavad: nad teadsid ta kihutuslist tegevust:

  

 liivi-kaart.jpg


Piiskop Albertil oli väga hästi teada, et Lembit l i i v l a s t e, k u r e l a s t e, l e e d u l a s t e  j a (Νοvgorοdi) venelastega sõprust sobitas (14, 5). Lembitu liidu vastu tarvitas Albert divide et impera poliitikat. Kõigi abinõudega tõmbas ta Kaupo oma poole. Liivlaste-eestlaste ning lätlaste-semgallide nõrgendamiseks kasutas piiskop rahvuslist põlist vaenu Soome ja Slaavi hõimude vahel.

Suur rahvarändamine ja Mongoli hõimude pealesuru­mine paiskas slaavlasi Musta mere rannalt Põhja-Soome hõimude vahele. Aasta 900 ümber oli üks Slaavi tõu haru asumas Novgorodi ümber, teine haru tungis välja Väina (Riia) sihis. Siin Väina ääres tuli neil äge võitlus Soome hõimudega: kreevingite, kurelaste, liivlaste – eestlastega. Peale Lembitu surma näeme leedulasi, semgalle vihaselt kurelasi kimbutamas, sõjaga rõhumas. Lembit katsus liitu­dega ja lepingutega, nagu näeme, Slaavi-Soome hõimkon­dade vahelist vaenu summutada, mis tal osalt ka õnnestas: kurelased said vähe hinge tõmmata. Leeduga ligines Lembitu ligemalt Saksa tõusva võimu vastu.

*                      *

*

Lembitu poliitika, tema välispoliitika kuni 1208. a. Balti sakslaste suhtes on hoopis selge: rahu pidada lepingu põhjal ja rahu lõpetamisele ja sõja hakatusele nendega kõigiti vastu seista. Muidugi ei võinud olla Lembitu diplomaatiliselt tegevuseta sakslaste sihikindla sõja­lise ettevalmistuse ja place d’armes’i loomise vastu, eriti, kui selgus, et sakslased oma jõu kindlustamisega ja kasva­misega rahulepingutest ei hoolinud. Jultunult rikkusid nad Visby all rahu, mis eestlastega tehtud, ja langesid 1206. a. ülbelt Lembitu liitlasele Leedule selja tagant kallale, murdes tehtud rahulepingut, nagu varsti näeme. Siiski hoiab eda­sigi Lembit kindlasti rahu, – vähemalt väliselt.

Kui aga mõõgavennad ühes lätlaste ja Riia kaup­meestega sõda algavad, siis on Lembitu esimene sõjakäik Beveriini alla n. n. rahuataak (rahurünnak): ta soovitab lätlastele eestlastega rahu uuendada,.- võib olla, küll ühise väerinna loomiseks sakslaste vastu.

Igatahes on eestlaste püüetel tagajärge: rahu piken­datakse ühe aasta peale (XII. 1208-1209). Piiskop on rahu poolt eestlastega. Läti Hendrik põhjendab, mispärast sakslased- eriti mõõgaordu – eestlastega rahulepingu teinud: ja et sakslasi vähe oli, siis olid kõik nõus eestlastega sobima – kuni  piiskop Saksamaalt uute usurändajatega (s õ j a m e e s tega) tagasi tuleb” (12, 6).

Kuid vahepeal on saksa ordumeister Vinno surma saanud: tema piiskopisõbralisuse ja vähese sõjakuse pärast on tema enda sõjakad kaaslased ta maha löönud. Uueks ordumeistriks valitakse Volkvin. Eestlased saadavad (Alnpeke järele 759 ete.) saadikud Volkvini juurde peale ta valimist, pakkudes uuele ordumeistrile rahu. Kuid Volk­vin ei võta rahu vastu, vaid, kui sakslastele, mõõgaordule väljast abi juurde tulnud, saadab Võnnu pealiku Bertoldi ühes lätlastega Ugauniat laastama. Ugalased ei teadnud rahulepingu pärast Saksa-Läti sõjakäiku oodata „ja nad leidsid inimesi (ugalasi) omis külades, sest et need ei olnud veel põgenenud kantsidesse”.

Volkvin astub iseseisvalt ordumeistrina välja, esimest korda piiskop Alberti plaanidele vastu: ta ei tunnusta piiskopilt eestlastega tehtud rahulepingut.

Turaida liivlased saavad niisuguse rahumurdmise peale õige pahaseks, „et Võnnu Bertold lätlastega uuendas sõda”. Nad sobitavad rahu, mis ka tehakse. „Ja tehakse rahu piiskopi liivlastega ja lätlastega ühel pool Koiva jõge” (1209, sügisel). „BertoldVõnnust ja Russin oma lätlastega ei võta rahu vastu, vaid valmis­tavad sõda” (13, 5).

Vaevalt toimetab siin Russin iseseisvalt. Tal ei olnud palju valida, andudes Saksa, piiskop Albertile, mõjur alluvusse. Russini (Beveriini) kants oli Võnnu, ordu võimukoha külje all, mispärast ta Võnnu ordupealikust ära rip­pus. Kroonikas on meelega öeldud (13,5): „Võnnu Bert­old läheb, kutsudes oma poole Russiriit, ta lätlastega… ja ta vendlastega Ugauniasse” – „vocato ad se Russino Gum Letthis suis… et cum Vendis suis ivit in Ugauniam”. Nähtavasti olid vendlased lätlased selle Võnnu ordu foogti Bertoldi käsutada. Me näeme Russinit ikka Bertoldi all temaga ühes eestlaste vastu sõjas, mitte ikka vist vabal tahtmisel. Sest peale Lembitu suurt võitu, aprillil a. 1211, hakkab ta 1212 ühes liivlastega sakslastele vastu, mille puhul sakslased tal noole peast läbi lasksid (16, 4).

Kõige selle tülinorimise ja väljakutsete aja jooksul 1208. aastast peale, selle sõja provokatsiooni ja rüüstamiskäikude vältusel mõõgaordu ja lätlaste poolt – eestlaste vastu – on märgata poliitiko-diplomaatilist suurejoone­list organisatsiooni nende plaanide vastu. Ei ole kahtlust, et siin Lembit tegev on – sest aastal 1211 näeme teda juba suurt sõjakäiku sooritavat nende plaanide nurjaajamiseks. – Nii siis oli rahu tehtud, olgugi osaline.

Selle rahu kestes sündis, nagu loeme Läti Hendrikust, järgmine huvitav nähtus: „(Nad) saadavad üksteisele käskjalgu: liivlased kurelastele, kurelased eestlas­tele, nii ka leedulastele ja venelastele, ja peavad nõu, kuidas Riiga hävitada ja sakslasi surmata.”

Siit on hoopis selge Lembitu organisatsiooni kava vastasrinnaks piiskop Alberti kavatsustele: Lembit loob liidu ligematest naabritest, kuhu kuuluvad: kurelased, liiv­lased, leedulased ja venelased (Novgorodi ja osalt Polotski omad). Kuna sellest liidust Läti Hendrik juttu teeb peale­tungimise puhul eestlastele, on õigus oletada, et eestlased resp. Lembit selle liidu peaorganisaatoriks on. Tagajärjed on varsti näha.

Kuna Lembit ise rahulepingu põhjal rahu peab, piira­vad kurelased a. 1210 Riiga, ja sakslaste käsi käib halvasti hing hirm on suur.

Sakslaste püüd on Polotski vürsti oma poole saada. Aasta 1210 suvel otsustasid nad saatkonna läkitada Polotskisse. Saatkond Rodolfiga eesotsas jõuab Võndu, et nähta­vasti siit mõõgarüütleid kaasa võtta. Kuid eestlased, sel­lest teada saades ja tahtes nurja ajada seda sobimust Polotski vürstiga, piiravad äkitselt Võnnu Saksa saatkonna sealviibimise ajal ja kimbutavad kõvasti mõõgaordu mehi. Koguni Kaupo, kes mõõgaordu meestele appi tuleb, saab tublisti peksa; Kaupo poeg Berthold (päris Saksa nimi!) saab surma. Eestlastel oli õigus Võndu piirata, kuigi rahu oli, sest „Võnnu Berthold ja Russin oma lätlastega ei teinud mitte rahu”.

Sakslased on vahepeal tublisti jõudu juurde saanud – ja lähevad ikka jultunumaks. Paavst on andnud neile eest­laste maad täiesti kätte. 1211. a. märtsikuul julgevad nad piirata koguni Viiljandi kantsi. See ajab eestlased ki­hama. Alnpeki järele „surmati kõik sakslased ühel päeval” üle Eestimaa.

Lembit peab tarviliseks suure sõjakäigu sakslaste vastu ette võtta; kevadel 1211 löövad eestlaste malevad (saarlased veeteil) sakslasi ja Kaupo – liivlasi hirmsasti. Lembit ühes Meemega on ise seda suurt sõjakäiku juhtimas. Sellest sõjakäigust kõnelime pikemalt „Lembitu strateegias”.

Lembitu võidul aastal 1211 on suur tähendus ja mõju kogu maale, eriti ka Liivi ja Läti peale. Saksa autoriteet langeb tuntavalt ja Lembitu (resp. Eesti)  oma tõuseb.

Lätlased ja liivlased on nõus nüüd eestlastega sobima – ja koguni mässama sakslaste vastu.

Küll katsuvad suurel hulgal juurde tulnud sakslased suvel 1211 (juulis) Turaida all Bernhard von der Lippe juhatusel eestlastele hoopi anda, aga poliitiliselt ja strateegi­liselt ei võida nad palju, kuigi saarlased siin tublisti B. v. d. Lippe kavalusel sisse kukuvad.

See Turaida sündmus on üleüldse õige tume. Sõja­käigu Turaida vastu teevad peaasjalikult saarlased, rotaallased ja revellased (tallinlased), kes enamasti ühes talitavad, nagu pärast näeme. Mujalt on üksnes vanemad ilmunud. See Turaida sõjakäik oli n. n. poliitiline rünnak liivlaste vastu: saarlased ja rotaallased tahavad Turaida (Kaupo) liivlasi sundida lõplikult sakslastest Tahti lööma ja nendega ühes tulema „Riiga hävitama” (15, 3). Sakalased ja ugalased ei ole siin mitte ühes. Teiselt poolt ei võta ka lätlased liivlasi-sakslasi aidata. Piiramise asjus oli lahkhelisid: iga kord, kui eestlased liisku heidavad poliitiliste küsimuste otsustamiseks, on see asjaosaliste mõtete lahkumineku tunnuseks.

Paistab silma: piirajate (saarlaste, rotaallaste, tallin­laste) sõjapidamise oskamatus resp. osava vähejuhi puudus, mispärast nad õige saamatult toimetavad ning end üllatada lasevad Saksa osavast väejuhist, kelle sakslased alles hiljuti Riiga toonud, – Heinrich Lõvi generalissimusest Bernhard von der Lippe’st.

Piiramise lõpuleviimise poolehoidjad saavad enamuse (liisk langeb sinnapoole) ning saarlased-rotaallased otsus­tavad niikaua kantsi all „magada”, kuni liivlased kantsis alla vannuvad.

Liivlased saavad Riiast sakslastelt abi. Bernhard von der Lippe lõikab, ehitades Koivale sillakindlustuse, saarlastelt tee meresse ära, – mis suure segaduse toob saar­laste ridadesse.

Kuid see äpardus ei toonud muutust antud olukorda, kuigi saarlaste sissekukkumine Turaida all tol ajal nähta­vasti suurt kõmu tegi Eesti vastaste hulgas – ja lätlastele põhjust andis hiljemini parastamiseks (15, 7).

Lätlased ei võtnud osa Bernhard von der Lippe toeta­misest! Nähtavasti oli Russinil villand Saksa sõprusest; ta jääb Saksa vastaste poole, – võtab, nagu varsti näeme, saksavastasest mässust osa.

Kuid õnnetuseks eestlastele – läks hirmus katk lahti 1211. aasta sügise (?) poole, eriti Eestimaal peale sõda, möllates kõvasti eriti Ugaunias. Katk möllab hirm­sasti ja vähendab tuntavalt Lembitu suure võidu mõju. Suri suurem osa rahvast,” ütleb L. H. (15, 6) kohutavalt lühidalt.

Surid ka Liivi tähtsad vanemad, Lembitu poolehoidjad Dabrel ja Ninn, mille üle Läti Hindrek nii rõõmustab (25), mis aga Lembitut raskelt rusus: Kaupo mõju tõusis seda suuremaks liivlaste seas.

Võnnu Saksa pealik (foogt) Berthold ühes piiskop Alberti vennaga läheb sõjasalgaga sügisel 1211. a. Ugauniasse, kus katk seal hirmsasti laastamas ja kimbutavad ugalasi, kes katku tõttu külad maha jätnud ja metsadesse asunud.. Nüüd võivad sakslased Lembitule ta suure aprilli­kuu võidu eest kätte tasuda. Jaanuaril 1212, s. t. paar kuud hiljemini, on sakslastel juba korraldatud 8000-meheline sõjavägi, kes rühib nüüd katkul nõrkenud Ugauniasse ühes osa lätlaste ja liivlastega – laastama ning edasi Ugaunia kaudu Järvasse ja Nurmekundesse.

Lembitu on niisuguse sakslaste-lätlaste hirmutöö üle vihane ning lööb maha Saksa agendina Sakalasse tulnud rahvuslise häda ajal kihutustööd tegema – preester Salomoni ja selle abi Theodorichi ja Philipi (Philip oli lätlane).

Aga juba on ka Lembitu liitlased platsis: juba veebru­aris kihutavad novgorodlased sakslaste kannul, kuid need on kiirelt jaksanud Eestist kaduda:

Lembit ruttab selsamal ajal, kui Mstislav Eestis, Pihkva vürsti karistama Saksa toetamise ja Novgorodi kimbutamise eest. Lembituga ühes on Pihkva tulnud tema liitlased – leedulased (Pabst).

Lembitu sõjakäigul on häid tagajärgi: kohe kimbu­tavad pihkvalased saksasõbralise „äiapapa” Pihkvast mi­nema: „et ta oli andnud oma tütre piiskopi vennale naiseks” (L., H.). Põgeneja Pihkva vürst katsub Polotski vürsti juures ulualust leida, kuid see ei võta teda vastu – ta läheb oma väimehe juurde Riiga.

Lembitu teol Pihkvas oli selge siht: lõpetada Pihkva vürsti intrigeerimist ja tema püüet Riia-Pihkva kauba­teed avada sakslaste kasuks, milleks viimased sõjakäigud Ugauniasse ette võetigi Pihkva vürsti – ja sakslaste poolt. Sakslased tahavad eestlaste juhuslist nõrkust katku puhul ära kasutada, et kaubateed üle Tartu-Otepää enda kätte saada, milleks neid aitab Pihkva vürst „äiapapa” Vladimir. Selle kaubatee (Pihkva-Riia) sulgemise vastutasuks pidi Lembit sakslasele andma satisfaktsiooni, avama teise tee, et alalist pealetungimist Ugauniasse ära hoida. See sünnibki: hoopis ootamata, otse üllatuseks sakslastele avab Polotski vürst sellesama aasta suvel, pärast ähvardust sõjakäiguga vaba kaubatee Väina jõel sakslastele ja ütleb enda lahti kõigist eesõigustest liivlaste ja Väina jõe kohta – ees­õigustest, mis tal olid ajalooliselt. „Saksa kaupmehed saavad vaba kaubatee Väinal.” Läti Hendrik leiab, et, Jumala sõrm ise juhtis Polotski vürsti niisugusele sammule. Kuid nagu tihti, oli ka siin saatust juhtimas osav diplo­maatia Lembitu ja Novgorodi vürsti näol, kes sellega tugeva võistleja – sakslase ära juhtis teisile teile. Et siin Lembitu käsi kaastegev oli, järgneb ka sellest, et liiv­lased ise avaldasid soovi saada Riia piiskopi alla (L. H. 16,2). Polotski vürst ise ei saanud aga Saksa sõbraks, sest 1216. aastal lubab ta sakslaste ehmatuseks tulla eestlastele appi sakslaste vastu, kuid sureb teel.

Katk ja muutunud olukord annavad Lembitule, võidust hoolimata, tõuke rahu teha. Lätlaste ja liivlas­tega on varsti rahusobimus käimas. Aga ka sakslased saadavad rahu sobitama eestlastega. Ja tehaksegi rahu „igas tükis üldine sakslaste, lätlaste ja liivlastega ühelt poolt ja (Lembituga) eestlastega teiselt poolt” kolme aasta peale, 1212-1215. Lembit lubab rahulepingu põhjal ristida, s. t. „usulist” propagandat teha Sakalas kuhi Paala (Navesti) jõeni.

*                      *

*

Rahu tehakse ja Lembit peab täielist rahu, kuid, nagu 1210. aasta rahu ajal, näeme sellegi rahu alul kohe – Lembitu juhtivat kätt oma liitlaste kaudu sakslasi kimbu­tamas, et nad ei saaks rahu ajal kosuda.

Lätlased ja liivlased, kes rahulepingu sobitamist Lembi­tuga kiirustasid, tegid seda tagamõttega: niipea kui Lembi­tuga rahu tehtud, tõstavad liivlased ja nendega ühes lät­lased, „Eesti vaenlase” Russiniga eesotsas, mässu saks­laste vastu. Sakslased suruvad mässu karedalt maha. Russin saab Saksa noole peaajust läbi. Liivlased pääsevad kergemalt.

Vaevalt on aga sakslased mässu summutanud, kui neile tõuseb uus hädaoht Lembitu teise liitlase – leedu­lase poolt.

Leedulased olid aegsasti märganud Saksa hädaohtu; eriti oli neile pinnaks silmas Riia linna asutamine.

Leedu katsub eestlasi sakslaste vastu tegevusele saada juba 1205. aastast peale. Kuigi Läti Hendrik Leedu 2000-lise ratsaväe käiku (9, 1) Eestisse kevadel 1205 nimetab käiguks eestlaste vastu, näitab sõjakäik ise, et selle taga midagi muud peitus. Selle poolest on väga tähendusrikas Leedu väejuhi Suelgate kõne, mille ta Riias sakslastele pidas hooplevas-ähvardavas toonis: „Seekord jätame Riia puutumata. Kui me aga rahvad, kelle juurde läheme, nõusse oleme saanud (võitnud; L. H.), siis hävitame Riia ära. Kas teie ei näinud, kuidas sakslase käed väri­sesid meile mõdu pakkudes.”

Kas Suelgat seesuguse kõne pidas või paneb L. H. sakslastele · spioonidelt teada saanud leedulaste plaanid suhu, on ükskõik..

See kõne näitab selgesti, et leedulaste teekond Ees­tisse diplomaatiline käik oli ning et leedulastel eestlastega ühisplaanid valmimas olid. Isegi liivlased on Leedu plaani­dega nõus, sest leedulased leiavad liivlastelt vastutulekut (9, 3), „toetudes rahulepingule (nende vahel)”.

Leedulaste teekond Eestisse ning Suelgate diplomaa­tiline „kõne” Riias panevad sakslasi, riiglasi kihama. Nad saavad semgallide juhi Viesthardi oma nõusse, – leedu­laste olles Eestis, – ning seavad leedulastele verise lõksu, kui need tagasi pööravad Eestist, Liivist otsekohe üle Rodenpoisi. Ei või kahtlust olla, et selles sissekukkumises süüdi oli semgallide juhi äraandlikkus ja äraostlikkus. Leedulased ei oleks võtnud ette käiku Eestisse läbi võõ­raste rahvaste, kui nad kindlad ei oleks olnud semgallide poolehoius. Sakslastega oli Leedul tehtud rahu (5, 4).

Leedulaste sõjakäigu ajal Eestis said Riia kaupmehed Viesthardi niikaugele, et ta leedulaste plaanid neile teada andis: nii tuleb seletada Suelgate kõnet Riias. Läti Hendrik segab vett, neid sõnu Suelgatele suhu pannes, nagu oleks ta purjus peaga saladuse välja lobisenud. Palju tõenäolisem on, et Riia ehmunud kaupmehed Leedu liitlase Viesthardi ära ostsid ja temalt Leedu plaanid kätte said. Riia kaupmehed võisid kergesti semgallide vaeseksjäänud vanema ära osta, temale tagasi lubades kauplemisõiguse Riia all, mille need neilt enne ära võtnud. Rikkad kaup­mehed on igal ajal ojnud pahad poliitilised vastased, sest nad sõdivad kullaga, mis on väga tõhus sõjariist igal ajal.

Sellepärast on leedulaste suur üllatus ja hale sisse­kukkumine arusaadav, sest ta taga seisis Viesthardi ära­andmine ja lepingu murdmine sakslaste poolt. Leedulaste-eestlaste plaanid läksid seekord nurja, – need plaanid olidki ehk tõesti hädaohtlikud Riiale, – me näeme seda Läti Hendriku rõõmust plaanide äparduse puhul. Sakslased hindasid väga kõrgelt samgallide äraandmist nende kasuks: sakslased ikkestasid semgalle alles a. 1290, kui kõik teised juba ammu Saksa ikkes olid.

Leedulastega oli ühes tulnud ka tuhat (?) eestlast. Kuigi eestlased võitlusest osa ei võta – nähtavasti olid nad sõjariistuta – langevad semgallid ja sakslased ka nende kallale, neid surmates. Vangide peale, nagu Läti Hendrik neid eestlasi nimetab, oleksid sakslased ja semgallid vaevalt nii vihaselt tunginud. Kuid pidades neid õigusega leedu­laste sõpradeks, nende tulevasteks kaassõdijateks, surmasid nad eestlasi ühes leedulastega, kuigi Eesti-Saksa-Leedu vahel rahuleping oli. Kuid selle rahulepingu – rikkumise, s. t. eestlaste surmamise, võis kergesti semgallide kaela ajada.

Piiskop Albertile ei võinud saladuseks jääda kogu selle 1205.-1206. a. sündmustik: liivlased, otse Riia külje all, tõstavad mässu sakslaste vastu, kutsudes appi Polotski vürsti. Leedu läheb väga kahtlase sihiga Eestisse – Saka­lasse, tuues sealt kaasa tuhat meest. Taani kuningas ühes oma piiskopiga ilmub Saaremaale ja saarlased annavad end vabatahtlikult ristida! Kõik sünnib kavalasti Saksa, piiskop Alberti sihtide vastu ja kõik niidid nendest sepitsustest koonduvad Sakala vanema kätte, kuigi ta ise tehtud rahulepingut peab.

Piiskop Albert ei ole mees, kes kaua kõheleb: ta otsustab sepitsuste peamehe, Eesti vanema välja kutsuda. Ta kogub jõude, ja aasta hiljemini (1208.a.) lasebki piiskop, eestlastele rahulepingut üles üteldes, Lembitule sõja kuulu­tada, millest kõnelesime kirja alguses.

Seekord (a. 1205) ei õnnestunud leedulaste diplomaa­tiline teekond.

Kuid aeg oli tulnud (a. 1212) nüüd – leedulastega kindlat lepingut teha sakslaste vastu, kus need katmata oma hävitusplaane Eesti suhtes avaldanud.

Jälle ilmub (1212-1213?) leedulane Eestisse, Saksa nõuga, ja L. H. kujutab seda Leedu laastamiskäiguks Saka­lasse! Tagasi pöördes teatavad leedulased sakslastele: „Eestlased käivad pea püsti ning ei kuula sakslasi ega muid rahvaid” (16, 8). See ütlus ei olnud igatahes vaenu­line eestlastele. Aga hoopis selgeks saab Leedu-Eesti sõprus, kui leedulane koju jõuab ja tegutsema hakkab: kõik sünnib sihis, mis Eestile resp. Lembitule lausa kasulik.

Koju jõudes nimelt „viskavad leedulased odad Väi­nasse” ja kuulutavad rahu sakslastega lõpetatuks, ning algavad nendega vihast sõda (17, 2), kimbutades neid hirmsal viisil. Ka järgmistel aastatel, 1214 ja 1215, ei anna leedulased rahu sakslastele ega ka lätlastele (18, 2). Eriti saavad Tolova lätlased oma juhi Thalibaldiga leedu­lastelt vintsutada; Thalibaldil läheb õnnekombel korda leedulaste vangist ära jooksta. Tolova lätlased allusid Pihkvale ja olid vene usku. Pihkva poliitika, vaenuline Eestile ja sõbraline Saksale, andis põhjust Tolova lätlaste kimbutamiseks.

Niisama sünnib see Lembitu poliitika sihis, kui Gerzige „kuningas” Wissewalde, kes kord sakslastele ustavust oli vandunud (L. H. 13, 4), nüüd, aastal 1213, sakslaste vastu intrigeerima hakkab, ja oma äia, leedu vürsti Dangeruthe, Novgorodi suurvürsti juurde läkitab kalliste kingi­tustega, et temaga lepingut teha sakslaste vastu (L. H. 17, 3).

Nii on Läti Hendrikul täiesti õigus, kui ta lausub (17, 1), et ristiusu kirikul, rahust eestlastega hoolimata, „oli alati hirm nii sisemisel kui välisel liinil eestlaste ja liiv­laste kavalate sepitsuste eest, kes püüdsid kadu sakslastele, nii ka Riiale”. Läti Hendrik tahab sellega ütelda, et kõigi nende sakslaste kimbutuste taga seisis – Lembitu „perfidissimus”, nagu ta teisal teda „ülistab”.

Leedulaste sõdimine sakslaste ja lätlastega lähendas küll lätlasi ja sakslasi (L. H. 18, 3), kuid nõrgendas neid mõlemaid, kuna eestlased rahul katkust kosusid ja jõudu kogusid.

Eestlastele ongi jõuavaldust tarvis. Ei olnud veel rahuaeg lõpule jõudnud, kui sakslased sõjakäigu sooritavad Rotalasse mererannal – Sakalast mööda. Kimbutavad peale selle rüüsteteekonnal ka Lembitut.

Lembit vastab aastal 1215 suure sõjakäiguga, mida arendasin „Lembitu strateegias”, nimetades seda sõjakäiku Lembitu „kolme maleva manöövriks”: see sõjakäik andis vägeva hoobi sakslastele: „sündis suur häda kõigis Saksa Liivi osades”. Sakslased sobitavad eestlastega rahu, mida nad enneaegu rikkunud.

Rahu kestes näeb Lembit, et sakslased kõigiti valmis­tavad Lembitu hävitamist, püüdes uusi liitlasi – pihkvalasi ja taanlasi. Lembit kutsub Polotski vürsti endale abiks; kuid see sureb teel, ja abivägi pöörab tagasi.

Abi kutub Lembitule kõigiti ära; sest vahepeal oli Pihkva Lembitule jälle vaenuliseks muutunud.

*                     *

*

Kuigi Lembitul korda läks, nagu seletasime, 1212. a. alul temale vastalist Pihkva vürsti troonilt tagandada, tuleb tagasi 1216. a. Lembitu endine vaenlane Vladimir, kelle Lembit troonilt kukutanud (20, 3). Sellele, piiskop Alberti äiale, oli piiskop andnud peale tagandamist Pihkvast ta­suks sooja koha – esiotsa foogtina Autines, pärast teisel kohal Lätis, sest kaua ei kannatanud keegi seda vürsti. Isegi L. H. teeb selle Vene tšinovniku kohta paar pilkavat märkust (17, 3, 6).

Tagasi asunud Pihkva valitsejana, seab Vladimir omale esimeseks ülesandeks – laastata Ugauniat ja sakslasi aidata Ugaunia, eriti Otepää okupeerimises, s. t. kätte tasuda Lembitule, tema kukutajale.

Sakslased ongi juba kohe 1216. aastal Vladimiri abiga Otepääs; võtavad kantsi oma võimusesse ning kindlustavad Otepää tugevaks kantsiks – Saksa sõjaväe toetuskohaks, kust nad varsti oma võimu kogu Ugaunias maksma panevad.

Ugaunia satub niiviisi Saksa võimusesse, olles oku­peeritud maa, kus sakslased sõjaseaduse abil rahvast oma väkke mobiliseerivad – sõjaks Novgorodi venelaste vastu (L. H. 20, 3). Jaanuaril 1217, kolmekuningapäeval, ongi sakslased ühes mobiliseeritud ugalastega Novgorodi kimbutamas.

Kohe peale sõjakäiku Otepäässe organiseerivad saks­lased kindlustatud Otepää kantsist juba jaanuaril (1217. a.) laastamiskäigu Järvamaale ja Virussegi.

Otepää okupeerimine sakslastelt on sündmus, mis muidugi kogu Eestit ja tema liitlasi kihama paneb. Ote­pääga said sakslased esimese, ühtlasi ühe tähtsama kantsi oma kätte. Otepää kaotamisega kaotasid eestlased tähtsa kaubatee valitsemispunkti. Otepää valdamine ähvardas Tartut – kogu Eestit.

Otepää valdamine sakslastelt võis õnnestada seda kergemini, et ugalased katku läbi hirmsasti olid kannatanud. Pihkva-Vene külje all ja temaga, ligidas läbikäimises, oli ta alati katkude ähvarduse all, mis Aasiast Vene kaudu tulid. Ugaunia kannatas L. H. järele raskesti 1211.-1212. a. katku läbi: suri suurem osa rahvast. Veel a. 1700 ümber surmas katk näit. Harjus ligi 70% rahvast. a. 1600 ümber hävitas katk Sakalas, nii et paljudes taludes ühtki hjnge ei olnud. Kui enne katku Ugaunia kergesti võis mobili­seerida 10.000 meest, võis ta 1216. a. vaevalt küll paartuhat sõjameest jalule seada. Seda kergem oli toimetada pihkvalastel ja sakslastel Ugaunias.

Otepää okupeerimine sundis eestlasi teisist maakonnist appi tulema. Nad tulevadki kiiresti. Juba veebruaril 1217 (20,7) on Eesti liidu maleva: sakalased, saarlased, harjulased, ka novgorodlased sõjajalal – ja sooritatakse tugev sõjakäik Otepää vabastamiseks.

Sakslased, peavad Otepääst lahkuma, kuigi võrdlemisi heade tingimustega; sest puudus isiklikult Novgorodi vürst Mstislav. Piiramisel oli aga Pihkva saksasõbraline vürst Vladimir, kelle mõju Mstislavi puudumisel seda suurem. Pihkva Vladimiri kaastöö Otepääs ja sakslaste piiramisel oli diplomaatiliselt põhjendatud, – see oli osav manööver: ta oli novgorodlastele abiks, aga toetas ka oma äia – piiskop Albertit.

Kui vähe novgorodlased teda usaldasid, näitab juhtu­mine Otepää all: kui Pihkva vürst, sakslaste lahkumisel Otepääst, kutsub oma poole piiskop Alberti venda – oma väimeest Theodorichi, võtavad novgorodlased ta vägisi Pihkva vürsti käest ära ja viivad pantvangina Novgorodi.

Sakslased tarvitasid väga osavasti ära põlise vastolu Novgorodi ja Pihkva vahel, sobides Pihkvaga. „Novgorod ei olnud ainuke ladupaik kaubitsemiseks Venemaaga, vaid ka Pihkvas, Smolenskis, Polotskis käisid Saksa kaupmehed.” Eriti teame Novgorodist, Smolenskist (ja Pihkvast), et seal olid Saksa kaubakontorid (Riesenkampf, lk. 99). Tartu kaudu oli hõlpus veetee Pihkvaga. Pihkvasse saadi maateel Riiast või veeteel Pärnust ja Narvast, kus kaubad peale lühikest maatransporti juhiti Narva ja Emajõe kaudu – Peipsi ning sealt edasi Pihkva või ka Novgorodi. Saksa kaupmeestele tuli Novgorodi ja Pihkva vaheline võistlus, kadedus kaubitsemise pärast, kasuks, sest kui neil Novgorodis kaubaladud ära keelati, siis olid Pihkva ladud neile kindlustatud. Sellepärast hoidis Pihkva nii enne kui hiljemini ikka sakslaste poole.

Kuid Otepää vabastamine oli üüriker juba paari kuu pärast, sellesama aasta sügisel, on ugalased jälle sakslaste võimu all, mille nad enne Paala lahingut siin maksma pannud – Pihkva heatahtlikul abil ja nõusolekul.

Sellesama 1217. aasta märtsikuul (L. H. 21, 1) saadab piiskop Albert saadikud Sakalasse Lembitu juurde Otepää all tehtud rahu kinnitamiseks – ratifitseerimiseks, aga nii­sama läkitab ta saatkonna Novgorodi, kus ta vend Dietrich nüüd asus – novgorodlasi rahulepingule saamas.

Novgorodlased võisid piiskop Alberti meestelt seda enam sakslaste kasuks mõjuda lasta, et nende valitseja Mstislav kodust ära oli ja oma mõjuvat sõna ei saanud ütelda.

Novgorodis oli aga Saksa kaupmeeste ringkond suure­nenud 1206. aastast peale, mil Lembit kaubateed avas, – mispärast ka sakslaste poliitika Novgorodis toetajaid leidis saksa ringkonna mõjul. Piiskop Alberti vend Theodorich (Dietrich), kes Otepää piiramisel oli sattunud Novgorodi, võis hästi mõjuda novgorodlastesse, – tal oli naiseks Vene vürsti tütar. Saksa-Rootsi kaupmeeste rühm oli Novgorodis õige tugev, oli uuesti jõudu võtmas; neil olid oma kirikud ja õigused. Neil oli venelastesse mõju: nad olid rikkad. Nad võisid ära osta, keda tarvis, kuna Lembitu rahalised tagavarad ikka väiksemaks jäid. Arusaadav, et venelaste sõjalist abi mitte üksi ilusate sõnadega ei saadud. Aastal 1223 said taanlased Eesti abilistest venelastest Tallinna alt lahti „suurte summade maksmisega”, nagu tõendavad Vene allikad.

Saksa agendid Novgorodis ühes rootslastega, keda Novgorodis küllalt leidus, ei jätnud venelaste hirmutamiseks kasutamata asjaolu, et Taani vägev kuningas piiskop Al­berti poolt oli ning Lembitu vastu: ta oli isegi oma õepoja Riiga Lembitu vastu saatnud. .Venelasi võis see kihutustöö kahtlema ja kõhelema lüüa; nad ei jülenud väikeste jõududega Lembitule abiks tulla. Suuri jõude koguda suurvürsti kodust ära oleku ajal oli raske.

Igatahes üks on kindel: novgorodlased ei ilmunud Paala lahingu puhul Lembitule mitte appi!

See puudumine oli juhuslik ja mitte Novgorodi poliitika muutumise tagajärg. Kui Vene vürstid taipasid, missugune suur viga oli sündinud, et Lembitule mitte appi ei tuldud, siis koguvad suure väe ja tulevad a. 1218 aegsasti; kuid olud olid Lembitu surmaga sootuks teiseks kujunenud.

Saates oma agendid Sakalasse ja Novgorodi, rühib piiskop ise Saksamaale – uusi jõudusid kiiresti koguma. Piiskop Albert on otsustanud – ära kasutades Mstislavi äraolekut Novgorodist – Lembitule lõpliku hoobi anda. Aeg oli piiskopi plaanidele seda soodsam, et eestlased hirmsast katkust palju polnud toibunud. Suurem hulk paremat sõjajõudu Eestis oli varisenud katkusurma; laas­tab ju katk enamasti noorema põlve keskel ja paar aastat järgemööda.

Sõjaliselt ja diplomaatiliselt korraldab piiskop Albert Lembitule ülivõimsa vastasrinna: piiskop saab oma poole kaassõdijaks Lembitu vastu Paala lahingus – Taani kuninga, tema võimsad esindajad. Selle piiskopi suure diplomaatilise võitluse ja võidukäigu arendamisele, mis otsustandev Eesti saatuses, asume nüüd.

II osa Eesti Kirjandusest nr. 9/1921

  

2.

Suurt hoolt kandis nii Lembit kui piiskop Albert Taani poolehoiu võitmiseks. Taani etendas tol ajal umbes seda osa, mida nüüd etendab Inglismaa: ta oli Põhja ja Lääne mere valitseja. Dahlmann lausub: „Ei võinud võrrelda end Taani kuningriigi hiilgava, jõuka ja korraldatud riigiga ei Rootsi ega Norra, mõlemad kodusõdadest vapus­tatud ning Taanist ähvardatud, ega kaugeltki mitte lagunenud Vene ega Poola. Inglismaa ei tähendanud merel palju, Lääne meres ei tähendanud ta midagi. Taani sarnast võimuvägevust ei leidunud Põhjas.”

Taani oli juba varakult, eriti Kanut Suure ajal, oma võimu maksma pannud kõigil Lääne ja Põhja mere ranni­kuil, eriti ka Inglismaal. Inglismaa oli tol ajal õieti Taani asumaa, kus Taani kuningad valitsesid nagu omas kodus, nõudes maksu ja andes käskusid.

Ka Eesti sai Kanut Suure kätt tunda: ta asutas Tallinna kantsi ja ka kloostri. Küll eitavad Balti ajaloolased Läti Hendrikust peale igasugust Taani mõju Eesti alal, et seda enam lasta hiilgada Saksa võimu ja kultuuri. Läti Hendriku seisukohta, tema ajaloolisi andmeid peab teravalt kaaluma – kus jutt Taani asjadest. Läti Hendriku kiri on diplomaati­liseks seletuskirjaks paavstile; ta peab sihilikult näitama, et taanlased Eesti alal ei ole suutnud midagi teha ristiusu ega kaubakultuuris; alles sakslased on siia uut elu toonud (23,10). Läti Hendrik laseb mitmeti läbi paista, et eestlased taanlasi ei säilinudki, et nad otse vihkasid taanlasi, kuigi tõeliselt asi just ümberpöördud oli.

Läti Hendrik vaikib meelega Taani teekondadest Ees­tisse Kanut Valdemarseni ajal, kuigi ta sündmustest Balti pinnal tol ajal õige üksikasjaliselt kõneleb. Ta vaikib sur­nuks Taani abi saarlaste ärahoidmises Paala lahingu puhul kui ka eestlaste kättetasu käigul 1219. a., olgugi et saar­laste abi kõrvaldamine sakslaste seisukoha mõlemil juhustel otsustandvalt päästis. Läti Hendrik teadis kõigest sellest, kuid paavstile ei tohtinud sellest midagi kõrva puutuda.

Sellevastu näitab ta heal meelel, kuidas eestlased vihkasid taanlasi, kuigi ta sündmusi pea peale peab pöörama. Kananahk tekib lugedes Läti Hendriku kirjeldust Taani foogti Hebbe tapmisest (L. H. 24,6). Lugeja vangutab aga pead umbusklikult: mis oli sakalastel Taani foogtiga tegemist, et nad teda piinasid, „teda ja teisi metsikumalt, tõmbasid Hebbelt südame elusalt rinnast, küpsetasid seda tulel, jagasid siis omavahel”! See tuletab väga elavalt meelde suure, meieaegse sõja hirmutöid, milles austerlased ja venelased üksteist süüdistasid! Sõja kõmu- ja kihutusjutud on needsamad ja võtted, sõjakavalused needsamad, niikaua kui kestavad sõjad.

See hirmutegu Hebbe kallal on kõmuteateks paavsti eksiteele viimiseks. Taanlased ei jäänud küll oma poolt võlgu ja olid saatnud paavstile teateid sakslaste hirmutegu­dest ja teateid eestlaste vihast sakslaste vastu. Peale Lembitu surma omandas Taani-Saksa vastastikune intriig päris pöörase kuju. Juba vanasti kihutasid taanlased maa päriselanikke sakslaste vastu, näidates, et sakslased maa päriselanikke hävitavad, kuna taanlased nendega inimlikke suhteid sobitavad. Nii läkitab Taani kuninga Valdemar I võimumees Absalon Gottschalki a. 1167 Pommeri slaavlaste juurde ning laseb neile kuulutada: „nad hoidku taanlaste poole, sest taanlastelt olevat neil vähe karta, küll aga saks­lastelt, kes mitte üksi ära ei võida slaavlaste maad, vaid, nagu nad sellega juba algust teinud, nende maad oma elukohaks teevad” (Dahlmann I, lk. 290).

Väga teravalt tabavalt määrab sellega ära Gottschalk Saksa ja Taani poliitika erijume!

Eestlastele ei olnud tarvis seesugust hoiatust saata: eestlased olid seda vahet, eriti Taani poliitika pehmust kogenud.

Läti Hendriku kroonika ei ole mitte üksi kihutuskiri Taani õiguste vastu, vaid on ka kaitsekiri süüdistuste vastu, mis paavstile mitmelt poolt Riia sakslaste peale ette kantud. Sakslasi süüdistati metsikuses ja ülekohtus (ristitud) maa päriselanikkude vastu. Neil kaebustel on paavsti juures mõju: a. 1213 teeb ta Taani Lundi peapiiskopile, nagu nägime, ülesandeks Sakala ja Ugaunia oma kaitse alla võtta. Me võime järeldada, et taanlased kõige ägedamad
pealekaebajad olid

Läti Hendrik ei saa sakslaste metsikusi eitada. Isegi Kaupo oli ju a. 1212 (piiskopi) sakslaste vastu ühes lät­lastega mässama hakanud ja nõudnud, „et ristiusu iket liivlastele kergendataks”.

Läti Hendrik katsub sellepärast näidata, et need saks­laste silmused liivlaste ja eestlaste vastu nende eneste metsikustest ahvateldi. Selleks kirjeldab ta kõmuliste, kriiska­vate värvidega, kuidas liivlased surmavad ristiusu preestrid Kyriani ja Layani (10,5): „Nööridega, millega liivlased sidusid neid jalgupidi, kisti nad keskelt pooleks, piinates neid kõige hirmsamini, sisikonna neilt välja kiskudes, ja murdes nende jala- ning käeluid.” Teisel puhul kirjeldab ta veel „kõmulisemalt” saarlaste metsikust preestri kallal, mis väga elavalt meie aja sõja ässitus- ja kõmujutte vastase leerist meelde tuletab, millega katsuti vastase vastu võitle­jaid vihale ärritada ning ühtlasi enda metsikusi õigustada.

Saarlased, tabanud Saksa preestri (18,8) Koiva jõesuus, tassivad ta Adja rannale: „ning kuna see (preester), silmad taeva poole, palvetas, peksavad saarlased tema selga ja pead vemmaldega. Siis teritasid nad kuivi, kõvu puupilpaid, ajasid need (preestrile) küünte ja liha vahele; kiskusid need tükkideks lüliti, järk-järgult, kõrvetasid tulega, piinasid neid julmimalt, ja lõpuks raiusid kirvestega õlgade vahelt läbi.”

Siin on kõmulise ässituse liialdusmärgid salgamata ja selgelt tunda: piinamise järjekord ei ole loogiliselt mõeldav ega tegelikult läbiviidav. Siin ei olegi L. H-l tarvis tõelikkust, vaid ässitust. Selleks laseb ta kirjeldatud hirmutöid just preestrite kallal teha, et seda enam paavsti peale mõjuda, kes preestrite kaitsja. Vähem oleks mõjunud muidugi, kui Läti Hendrik rüütleid või kaupmehi piinata oleks lasknud – liivlastelt-eestlastelt.

Läti Hendriku kroonikat arendades ei pea kunagi meelest laskma tema kirja sihilist, tendentsilist taanivastalist jume, kus tihti faktid selle tendentsi kasuks painduma sunnitakse.

Nii on põimitud Lembitu ristimisepisood (18, 7) a. 1215 aprillil.   Läti Hendrik tunneb muidugi, et see lugu kahtlust peab äratama; sellepärast loeb ta üles eriti juures­olijad tunnistajad nimepidi: „juures olid preester Otto Strik ja mõõgaordu preester Otto.” Kuna sündmus luge­jale võimatu paistab, et Sakala vanem, kes kuu hiljemini suure sõjakäigu sakslaste ja ristiusu hävitamiseks sooritab, nii et „suur häda tõusis kõigis Saksale alluvates maades Liivis”, – et see vägev vanem, kõige usuvastalisem, end ristida laseb, siis kujutab L. H. sündmust, nagu oleksid mõõgaordu mehed ühes liivlaste ja lätlastega rahu ajal üllatanud Lembitut tema oma. kantsis Leolas ning teda vägivallaga sundinud ristiusku vastu võtma.

Siin on Läti Hendriku tendents liig läbipaistev. Tal oli tarvis paavstile näidata, et Eesti princeps ja senior Lembit, kellele allus (sõja ajal) kogu Eesti, eriti Harju ja Viru, nagu see avaldus Paala lahingu puhul, et Lembitu ristimisega (ja võitmisega) riiglastelt kuulusid ka kõik temale alluvad maad Riia uskkonda, ja Taanil ei ole õigusi nende maade kohta. Tolle aja riigi- ja rahvusvaheline juriidiline praktika andis piiskopile ja Läti Hendrikule, kui piiskopi „häälekandjale”, õiguse nii argumenteerida seda enam, et Kaupo ja tema „riigi” kohta sedasama mõõtu ja loogikat oli tõhtsalt käsiteldud.

Tõesti, Lembit oli ju a. 1212 rahulepingul lubanud ristiusku Sakalas levitada. Aga siin võisid teda küll enam juhtida sisepoliitilised nõuded kui väline surve. On nimelt suur eksitus arvata, nagu oleks ristiusk Eesti alale alles sakslastega tulnud Riia kaudu.

Juba ammu enne Riia asutamist oli Eesti rannamail ristiusu kogudusi olemas – eraldi Tallinnas ja ümbruses. Umbes 1000. a. ümber, millal ristiusk Skandinaavia mail võimust võttis, näevad ka Eesti rannamail mõned ristiusulaste ringkonnad tekkinud olevat, eriti Ojamaa ja Visby linna mõjul, kuhu seda istutas väevõimuga norralane Olaf Tryggvenson, mees, kes 6 aastat oma lapsepõlves vangina Eestis elas. Läti Hendrik teatab kindlalt, et Eesti vanem Täbellin end Ojamaal (Visbys) lasknud ristida.

Nagu teada, sattus Eesti rand Taani kultuuripiirkonda a. 1030, Kanut Suure ajal. A. 1093 asutab Taani kuningas Erich Ejegod Tallinna Mihkli kloostri (Urk. I). A. 1170 on Fulko nimetatud piiskopiks Eestisse Lundi peapiiskopkonna all ja temale antakse abiks munk Nikolaus, kes on Eesti sugu, nagu tõendab paavst Aleksander liida kiri 9. sept. 1171. a.: „Nicolaum monachum, qui de gente illa, sicut accepimus, est oriundus, virum religiosum atque discretum, in socium concedatis” (Urk. IV). Sel ajal oli siis eestlastest ristiusulisi kindlasti juba rohkesti olemas.

Lembitu ajal leiame Tallinnas ja Harjus kaks Cisterciumi ordu kloostrit – ühe Tallinnas, teise Kiomas (Guthwaldia klooster) – õige suurte maadega, mõlemad Taani mõjukonnas. Eesti rannamail 11. ja 12. aastasajal tekkinud ristiusu kogudused piirdusid esialgu küll linnadesse. „Kõik kauba- ning liikumisteedel importeeritud usundid on esialgu linna religioonid ja püsivad seesugustena mõni aeg.”.

Taani peapiiskopkonna mõju Eesti alal on nii tugev, et isegi 1213. a., kui Riia piiskop rahulepingu põhjal eestlastega õiguse sai ristiusku levitada Sakalas kuni Navasteni ja Ugaunias kuni Emajõeni, – et siis paavst Taani Lundi peapiiskopile käsib Sakala ja Ugaunia tarvis piiskopi nimetada (Urk. 29). Riia piiskop Albert viib küll paavsti juures läbi, et tema poolt ettepandud Theodorich eestlaste piiskopiks kinnitataks, kuid Taani ei jäta oma eesõigusi mitte, millega Eesti ala kaks piiskopi saab!

Arusaadav, et Lembit nende ristiusku eestlaste soovi­dega pidi aegsasti arvestama, kui ei tahtnud neid ära tõugata vaenlaste leeri. Sellest on arusaadav, et Lembit 1212 rahulepingusse nii suured mööndused tegi ristiusu kihutustööle Sakalas kui ka Ugaunias. Just Tallinna ranna­maade eestlasi, kus ristiusk laiemalt maad võtnud, just neid oli Lembitul tarvis oma poole võita, kus Ugaunia katku ja Pihkva venelaste laastamise tõttu silmnähtavalt oli nõrkemas. Paala lahingus olid nii virulased kui harju­lased ja rotalased Lembitu abiks tema käsutada, – kuigi just need omapead kippusid talitama, lahus ugalastest ja sakalastest; nii a. 1211 kui ka eraldi pärast Lembitu surma. Kuid. L. H. teade, et Lembit isiklikult end ristida lasknud, on sihilik, poliitiline vassing.

Sestsamast Läti Hendriku tendentsist, tema sihilik­kusest Taani õiguste vastu Eesti alal ja Riia piiskopi õiguste kasuks, tema püüdest mõjuda paavsti peale piiskop Alberti heaks on seletatav, et L. H. sakslaste sõjakäikudele enne 1-218. a. Eestimaale, s. t. Taani mõjupiirkonda, õige palju ruumi ja tähtsust jagab: Harjumaale (20,2), Järvasse ja Virusse (20,6), Läänemaale (21,5), nende sakslaste liht

luurekäikude tähtsust meelega liialdades, otstarbega näidata: need maad. ja maaosad kõik on õieti sakslased endale võitnud oma vere ja vaevaga (23, 10), juba enne igatahes, kui Taani kuningas nende kohta oma eesõigused a. 1218 sai kinnitanud. L. H. ütleb õige selgelt seda välja Volkvini suu läbi tülitsemisel taanlastega (23,10): „Kogu Eesti maa on Püha Neitsi lipu läbi riiglastelt viidud ristiusu ikkesse, välja arvatud Saaremaa ja Reveli maakond!”

Isegi käigust Saaremaale (19,3) a. 1216 teeb L. H. juttu, kuigi see luurekäik sakslastele väga haledasti lõppes. Kuid tähtis on näidata paavstile: Saaremaal on käidud maadevõtmise otstarbel.

Läti Hendriku kiri on kaitsekiri ja süüdistuskiri ühtlasi. Säherdusi süüdistus- ja kaitsekirju saadeti paavstile Baltist õige tihti nii Taani-Saksa kui ka piiskopi – ordu ägeda­mate intriigide, omavaheliste tülide ja salasepitsuste ajajärgul. Modeena piiskop Vilhelm, kes Riiga ja Eestisse oli paavstilt saadetud nende omavaheliste kisklemiste ja kaebuste, lahen­damiseks, ei näi rahul olnud olevat sakslaste tegumoega maa päriselanikkude vastu. Ta kannab otsekohe paavstile ette: enne ristiusku olnud eestlased vabad, nüüd aga orjad – kus nad ristitud, kuigi paavsti käsu põhjal ristimise läbi maa päriselänikud vabaks pidid saama.

Kui Riia peapiiskop a. 1323 Saksa ordut ära needides selle Riias pühalikul jumalateenistusel hirmsama kirikuvande alla kuulutab, siis toeb ta nimelt Modeena piiskop Vilhelmi omal ajal korjatud andmetele – sakslaste, eriti Saksa ordu ülbematest kuritarvitustest Baltis (Rutenberg I, lk. 325) ehk veel enam Balduin von Aina ägedamatele süüdistustele, mis see taanisõbraline paavsti legaat, Saksa ordu kuritarvitusi paljastades, paavstile edasi oli andnud.

Eriti Taani kuninga vastu sihib, nagu öeldud, Läti Hendriku kiri.  Isegi eestlaste ajalooliste õiguste kaitsjaks taanlaste vastu, koguni Eesti muinasteadlaseks muutub Läti Hendrik, näidates, et Taanil õigusi ei ole Eesti kohta, nagu Taani seda näib tõendavat.

Kui nimelt Valdemar II tõesti a. 1219 Tallinna ära võttes sinna omale kindla toekoha asutab, katsub L. H. Taani sammu ülekohtuseks kujutada (23,2). Ta laseb mõista: kuigi taanlased nüüd Tallinnasse on asunud ja rahvas kantsi Taani kantsiks (castrum Danofum) kutsub, on ta kord enne olnud (antea fuerat) eestlaste (revelaste) kants. Mitte üksi pole ta vanasti olnud Eesti oma, vaid kantsil on olnud ka päris Eesti nimi Lyndanisa.

Läti Hendrikul on õigus kahtlemata Eesti eesõiguste ning Tallinna Eesti nimetuse asjus, – kuid kahtlemata oli ka Taanil õigus oma ajaloolistes püüetes Tallinna kohta.

Eesti ja Taani vahelised suhted on kaugema aja saavutus: need suhted, see vahekord ei olnud mitte nii vaenuline, nagu Läti Hendrik sealsamas püüab näidata. L. H. kujutab, nagu oleksid eestlased (Tallinnast ja Harjust) tahtnud tappa kuningat Valdemari (23,2), kuid „koge­mata”, eksikombel surmanud nad Saksa piiskopi Theodorichi. Läti Hendrik ja ta käskija teavad, milleks nad tõsiasju väänavad: ta ei söandanud paavstile teatada, et eestlased neile mää­ratud Saksa piiskopi nii vihkasid, et kohe maale asumisel nad surmasid, sellevastu aga Taani kuningat kingitustega vastu võtsid. Me kõneleme teisal sündmusest pikemalt ja näitame, et tallinlased ja harjulased väga hästi teadsid, kelle nad tapsid!

Kui südikalt vahel taanlased eestlaste eest välja astuvad, näeme ütlusest, mida Läti Hendrik ja Russov mainivad: „Taanlased lasevad Volkvinile teatada: ta pidagu ennast rahul ning ärgu tüütagu paganaid (eestlasi) ega kimbutagu neid, ehk olgu siis, et paganad langevad kristlaste maasse ning seal kahju teevad.”

*                      *

*

Taani ja Eesti vahekorra valgustamiseks, õigeks aru­saamiseks peame sammuma ajaloos vähe tagasi.

Heimskringla andmetest selgub, et 900-1000 a. p. Kr. ainuvalitsus maksis, kus Reko (rex – prof. Krohni järele) Olaf Tryggvensoni, Norra kuninga poja, ühes emaga vangi võttis. Eestlased esindasid tol ajal nähtavasti suurt majanduslist ja poliitilist võimu. Selle võimu allikaid ei ole raske üles leida.

Eesti maaalade kaudu – nende läbi käisid muiste, ammu enne Lembitu aega, väga tähtsad kaubateed.

Enne otsekohese tee leidmist Indiasse, enne Ameerika ülesleidmist, oli üks tähtis tee, mis ühendas Lääne-Euroopat Aasiaga: tee üle Vahemere ja Musta mere. Teine tähtis ühendustee Aasia maadega läks üle Läänemere. Lääne merekaudu jõuti Põhja-Venesse, Soome hõimude asupaikadesse, ja Uurali mägedele ja sealt Siberisse.

Soome hõimude – Vene Fenni maadel olid suured varad-väärtused saadaval, eriti kallid nahad. Nahad oli hinnas ja nende kaubandusline tähtsus nii suur, et mail, kel läbikäimist Põhja-Vene Soome hõimudega, nahad, nagatae(kun-oravanahad) rahaüksuse nimetuseks said ja nii Lääne mere rannamail (Lätis „naud”), Lüübekis ja Novgorodis kuni 14. aastasajani raha nimetuseks olid.

Niisama käisid üle Tallinna, Narva jõe, Ilmjärve kui ka Pärnu-Tartu-Peipsi kaubatee harud Volga kaudu (Dnjepri Musta mere kaudu) vanal ajal väga rikastesse ja võimsa­tesse riikidesse niihästi Altai nõlvakul kui Kaukasuse ümbruses Persia-India-Hiina.

Need tähtsad kaubateed andsid teil asuvatele rahvastele suured rikkused ja majandusliste tuludega poliitilise võimu ning olid ühtlasi üksikute rahvaste kultuurisaaduste edasi­kandjad, mille pärast kaubateil, niihästi Euroopas kui ka Aasias, vanasti kultuur kõige elavamalt hoogu on võtnud.

Soome hõimudest olid nende tähtsate kaubateede sõlmede valitsejateks mererannul – Skandinaavia vanade allikate järele: Bjärma – Permi rahvas Põhja-Väinal ning eestlased (liivlased, kurelased) Lääne-Väina ja Peipsi juurdeveoteedel. Eestlased ulatasid a. 500 -900 p. Kr. oma võimkonnaga vist küll kaugemale üle Narva, võib olla, Ilmjärveni. Igatahes on huvitav, et venelased eestlastele on jätnud selle nimetuse, millega vanemad ajaloolased üleüldse nimetasid Soome hõime (praeguses Venes): tshud – skyth. Nii on Vene vanemates ajaraamatutes eestlaste nimetus ning on seniajani püsinud järve nimetuses nüüdsel Eesti-Vene rahvuspiiril: tshudskoje, missuguse järve ümber, niisama ka järve voolava Veliikaja ja endise Suur-Ema-jõe jooksul asusid vanematel aegadel Soome hõimud.

Arusaadav: nende kaubateede valitsemisel tuli eest­lastel ja teistel Soome hõimudel võistelda naaberrahvastega.

Kõige tugevamad võistlejad olid skandinaavlased. Eestlastel tuli rootslastega eriti sellepärast muiste tihti tülitseda ning sõda pidada, millest kõnelevad meile palju ja huvitavalt Skandinaavia muistsed mälestused.

Norralased (skandinaavlased), ettevõtlik ja sõjakas rahvas, katsusid oma võimu Euroopa rannamail maksma panna. Prantsusmaal (Normandie’s) õnnestas see neile, niisama inglismaal, kus nad 5.-10. aastasajani võrdlemisi peremehelikult tegelesid.

Arusaadav, et norralased-rootslased ka Eesti ala, kui rikast kaubateed, püüdsid oma kätte. Heimskringla ja teised muistsed Skandinaavia allikad (Ynglinga-Saga) kõne­levad veristest kokkupõrgetest eestlastega. Nii kaotas Rootsi kuningas Ingvar oma elu Eesti rannal (Kividepää) all Steini juures (umbes 500. a. ümber p. Kr.).

Eesti vanema, keskaja (900.-1200. a.) ajaloo valgus­tajateks on olemas mitmed allikad, kuid erilise tähenduse on saanud nendest Läti Hendriku Ajaraamat ja n. n. Alnpeke Riimitud kroonika. Need kaks tähtsat algallikat on tõusnud esikohale, nendega ühes see aeg, mida need allikad kirjeldavad, s. t. aeg sakslaste sisserändamisest Eestisse (1184-1230). Varju on jäänud teised, vanemad algallikad, sellega ühes ajalugu Eestis enne sakslaste tule­kut meie maale.

Tagajärjeks on  Eesti ajaloo kohta vaateviis, nagu algaks Eesti ajalugu, Eesti ajalooline aeg alles Lembituga, nagu oleksid sakslaste sisserändamisega tulnud meile kultuuri algmed; enne seda oli Eesti rahvas harimata, organiseeri­mata metsrahvas – asunud hiljuti Balti randa.

See vaateviis on ekslik, mida seletada tuleb Läti Hendriku Ajaraamatule antud tähtsusega, teiste vanemate aegade allikate pea täielisel ignoreerimisel.

Läti Hendriku Ajaraamat, niisama Alnpeke teos on tõusnud esikohale sellepärast, et nendest huvitatud olid sakslased. Balti sakslased eriti on suurt tähelepanu juhtinud neisse allikaisse. Neil ei olnud muidugi huvi allikates oleva Eesti ajaloo kohta, kuid Balti-Saksa. uurijail on ülielav huvi olnud sakslaste asumise kohta Baltiasse, millest kirjutab Läti Hendrik tolle aja kohta suure üksikasjalikkusega, ülistades sakslaste tegusid, eriti piiskop Alberti omi, kuna Alnpeke enam Saksa ordu tegusid hindab.

Põhjaliku virga kriitilise valgustuse, ajalooliste andmete sõelumise tõttu nende allikate põhjal on kaudselt ka selle­aegsed Eesti sündmused valgustust leidnud, kuigi Saksa vaimus nii Läti Hendriku kui tema selgitajate Saksa orientatsiooni tõi.

Eesti vanemast ajast, s. t. ajast enne sakslaste tulekut Baltiasse,. on olemas väga väärtusline allikas: Heimskringla – Snorre Sturlasoni teos. Kuid teos on võrdlemisi varju jäänud, sellepärast et ta kallal Balti-Saksa uurijad nii virgasti ei ole töötanud, nagu Läti Hendriku kallal, teost tarviliste kommentaaridega varustades.

Soomlased, kes Soome hõimude muinasaja uurimiseks palju tööd on teinud, kellest meie ammutame, Eesti ajalugu kujutades, – soomlased ei ole huvitatud olnud eriti vane­mast Eesti ajaloost, – kuna praeguse Soome rahva ajalooline aeg palju hiljemini algab kui Eesti oma.

Minul on tarvitada olnud Snorre S t u r l a s ο n’i Heimskringla väljaandena 1850. aastast Kopenhagenis „Societe Royale des Antiquaires du Nord” hästi korraldatud kogust „Antiquites russes d’apres les monuments historiques des Islandais et des anciens Scandinaves”.

Sturlason suri 1241. aastal; nii siis elas ta Läti Hendriku ajal. Ta oli hästi haritud munk, käis elavalt läbi oma aja teadlastega Norras.

Nagu Läti Hendriku Estones, ei või kahtlust olla, et Sturlasoni Eistland, Eistr – Eestimaad ja eestlasi tähendab. Sel ajal olid eestlased Skandinaavias õige tuttav rahvas.

Ajalooarvustajad peavad Sturlasoni tähtsaks teadlaseks. Arvatakse, et Snorre Sturlasoni meetod seisis: „kriitika abil tema ajal pakutud ajaloost välja jätta kõike seda, mille ta leidis ebatõenäitlikuna või võõrana peaainele, niiviisi jättes üksi puhast ajaloolist jutustust.” „La Heims­kringla de Snorre nous offre un manuel precis et complet de 1’histoire de la patrie.”

Eesti vanema ajaloo tõeliseks kujutamiseks on sellepärast kõige enne tarvis Skandinaavia Heimskringla Ynglinga saaga, Snorre Sturlasoni, G u n n l a u gi, Μ u n k’i j. t, teoste süstemaatiline läbiuurimine ning ajalookriitiline väljaanne neist töist Eestis, nagu on Läti Hendriku kroonika Balti ajaloolaste teenusena.                           .

Ilma säärase eeltööta, ilma Skandinaavia allikaid arvesse võtmata kujuneb Eesti vanem ajalugu niisuguseks, kui ta seni on olnud: ebatõeline ja lausa sihilik. Ka Läti Hendriku andmetest võib õieti aru saada, kui enne Heimskringla teated Eestist, on arvesse võetud, kriitiliselt lahendatuna.

Siinkohal ei taha me pikemalt viibida Heimskringla juures, toome temast vaid mõned andmed vanema Eesti ajaloo kohta.

Norra kuninga poja Olaf Tryggvensoni võtsid eest­lased (a. 997?) vangi emaga ühes ning pidasid teda Eestis kuus aastat vangis. Peab arvama, et eestlaste võim oli sel ajal nii tugev, et norralased ei suutnud oma kuninga poega vabastada väevõimul. Alles Novgorodi vürsti, Trygg­vensoni sugulase, vahesobitusel andsid eestlased Olafi vabaks, selle Olafi, kellest sai pärast kuulus Põhja valitseja ning skandinaavlaste ristija (Püha Olaf).

Arusaadav, et skandinaavlased teekondi korduvalt sooritasid Eestisse, kord kättetasuks, kord vallutamiseks; kuid faktiks jääb, et skandinaavlased kõigest püüdest hoolimata ei suutnud Eestis oma võimu maksma panna: Lembitu ajal on norralasi-rootslasi Eestis hoopis vähesel arvul leida ja peale Sigtuna hävitamist kaotasid rootslased kõik eesõigused Eesti alal; ainult Läänemaal, kus rootslasi asumas (rannal ja saartel) jäi rootslaste tarvitada vaba sadam, nagu see selgub ka Läti Hendrikust, kuid siingi „mängisid eestlased-saarlased nendega nagu kass hiirega” (Alnpeke).

Pööre tuli (Skandinaavia) Norra-Rootsi ja Eesti vahe­korda, kui a. 900 ümber mongoolide hõimude tõukel Slaavi hõimud, alguses ainult Vene kaupmehed ja aadlivõsud, asusid kiiluna Eesti ja teiste Soome hõimude vahele ja varäägide (rootslaste) abil kindlustusid Novgorodis. See sõjakas kaupmeeste ja aadli ristiusuline ülemkiht rootslastest ja venelastest, kes varsti ühte sulasid (varäägid venestusid), pani oma mõjusate sidemete abil Novgorodi ümbruses Soome hõimude keskel oma võimu maksma.

Novgorodi kaudu püüdsid „varäägid” nüüd, mida nad ei suutnud mereteil: Eestisse tungida kaubateede taotlemi­seks.- a. 1030 näemegi Jaroslavl Novgorodist – Emajõel Jurjevi kantsi ehitamas, et siit tähtsail kaubateil valitseda, vähemalt oma mõju avaldada. Jurjevi eelkindluse ehita­misega taotlesid Novgorodi venelased vähem oma võimu levitada Eesti maa-alale, kui eestlaste mõjuvõimule sealpool Peipsit piiri panna. Selsamal 1030. a. kuuleme Taani kuningast Kanut Suurest Tallinnas – Eestis. Meie arvates on prof. Kruse’l õigus, kes siit peale eesti- ja taanisõbralise vahekorra väidab pärit olevat. Suur Taani võim tol ajal võis olla tuntavaks tasakaaluks, vastukaaluks vägenevale Rootsi – Rus’i (Vene) võimule.

Taanlastel olid toetuspunktid mitmel pool Lääne mere rannal. Kolm Taani kantsi on tuttavad, sest et nende nimed Taani nimega ühenduses: Danzig, Danspille (nüüdne Pilten Kuras) ja Tallinn (Taani linn). Kuid taanlased tarvitasid neid punkte enam majandusliseks keskkohaks, kaubitsemise toekohiks. Slaavi tõust Taani vürst Gottschalk avaldab nähtavasti Taani valitsuse põhimõtet, kui ta Valdemar I-se saadikuna maa päriselanikkudele (Danzigi ümber) kuulutab, et taanlased ei aja mitte rahvaste hävita­mise poliitikat, nagu sakslased seda teevad, vaid tulevad rahvaste nõuetele vastu (Dahlmann).

Sest ajast peale, s. t. 1030. aastast alates, näib olevat sündinud võimunihkumine Sise-Eestis. Eesti valitsejad käsitlesid, Heimskringla järele, 900.-1000. a. ümber ainuvalitsuslist võimu Eestis pealinnaga või valitsuskeskkohaga Harjus (Tallinnas). Nüüd asus valitsuskeskkoht Lõuna-Eestisse, Taani mõjukonnast väljapoole, ja Lindanisa muutus Taani linnaks – Tallinnaks. Lembit, see on kindel, asub princeps’i ja senior’ina juba Lõuna-Eestis – Sakalas. Kuid rahva valitsuse keskkoht jäi endist viisi Harjusse: Läti Hendriku andmetel koguvad eestlased kõigist maakonnist korra aastas „maja’le”, rahvanõukogu koosole­kule, Raigelesse Harjus (Raiküla Raplas, Pabsti arvates) – „…provincia Harrionensis, ubi et omnes gentes circum-jacentes quolibet anno ad placitandum in Räigele convenire solebant.”

Mõistagi, et eestlased ja Bjärma (Permi) karjalased, endised kaubateede kasutajad, ei tahtnud, ei võinud leppida oma prestiiži, võimu, tulude vähenemisega, millega kaasa käis rikkuste äraandmine teistele.

Eespoolne kirjatöö „Lembitu surm” vaatlebk i  a j aj ä rk u, kus eestlased r e s p.  Lem b i t u  heroilist katset teeb endist võimu osaltki tagasi saada ning eestlaste olemasolule ähvardavat allavajumist ära hoida. Ühes karjalastega hävitatakse Rootsi vana pealinn, kaubanduskeskpunkt, täieliselt, kõrvaldades sellega Rootsi ja laienevat Saksa, võistlust. Ligi 20 aastat maitsesid eestlased selle võidu vilja.

Mitte üksi kaubanduslise prestiiži taotlemiseks ei alustanud Lembitu võitlust. Ka vaimlised, rahvuslised motiivid mõjusid kahtlemata kaasa.

Soome hõimud ei andnud Lääne mere rannamail mitte üksi nimetuse raha majanduslisele üksusele nagatae, vaid ka kõrgemale vaimlisele ilmele – jumalusele. Soome hõimude jumalamõiste nimetus Tor (Ta(a)ra, Tur) võttis mõju avaldada ka läbikäimises olevate Germaani ja Slaavi rahvaste seas.

Lembitu püüet, endist prestiiži päästa, tema kindlat vastuseisu ristiusku ristimisele võib seletada kui püüet omapärast kultuuri, erilist väljaarenenud ideeilma kaitsta, aastasadasid hellatatud hingeilmeid hoida hävinemast.

III osa Eesti Kirjandusest nr. 10/1921

  

3.

Lembitust peale näib nihkumine sündinud olevat ka Eesti vahekorras naaberriikidega.

Enne Lembitut oli Eesti halvas, teravas vahekorras Rootsiga ja Rootsi mõjualuste varäägidega Novgorodis, mis oli Rootsi asunduseks saanud. Taaniga oli, nagu tähendasime, suhe sõbralisem.

Lembitust peale, eriti peale Sigtuna hävitamist, muu­tusid vahekorrad. Eesti jäi Rootsiga edasi teravasse vahe­korda, astus aga kindlasse liitu venestunud Novgorodiga, sattudes sellega Taaniga teatavasse vastollu. Taani ei sallinud Vene mõju kasvamist Eestis, mida ta Kanut Suure (1014-1047) ajast oma mõjupiirkonda luges. Niisama ei meeldinud Novgorodile Taani mõju suurenemine Eestis.

Lembit võis Taani võimu vähem arvesse võtta, sest et Taani oli Kanut Suure ja Valdemar Suure aja prestiiži kaotamas kõigil pool nii sisetülidel, kuid veel enam Saksa naabrite pealesurumisel Taanile.

Saksa-Taani vahekord (Valdemar I aegadest peale) ei olnud hea, kandis ajuti teravat jume. Naabrusvürstidega Saksimaalt tuli Taanil tihti tülitseda ja tüliküsimusi sõja­riistadega lahendada, mille juures võimu kaal kaldus Saksi poole (Dahlman, op. eit. I). Saksi sõjakas hertsog Heinrich Lõvi ühes oma kuulsa väejuhi Bernhard von der Lippega ulatas oma käed kaugele saagiks, kiskudes oma kätte Slaavi hõimude (vendide, pommerlaste ete.) maad, mille kohta taanlastel ajaloolisi õigusi oli. Valdemar I püüdis Heinrich Lõvi pealesurumist pehmendada – oma poega Heinrich Lõvi tütrega (kui need alles sündinud!) kihlates.

Taanlastel oli põhjendatud hirm sakslaste eest. On arusaadav, et nad kergendust tundsid, kui sakslased, eriti Saksi võimud, oma saagiahnitsemisega siirdusid Taanist – Väina jõesuhu Soome hõimude maa-alale. Taani kuningad Valdemar I ja Kanut Valdemarsen toetasid rahuldustun­dega sakslaste asumist Riiga. Isegi Valdemar II tuli, alles hertsogina Taanis, piiskop Albertile tema sõjaka asumaapoliitika asjus Liivis alguses sõbraliselt vastu (L. H.). Kuid saades troonile, vaatas Valdemar II, võidukas ja auhimuline Taani valitseja, kadedusega piiskop Alberti ja Saksa võimu hoogsat kasvamist, seda enam, et piiskop Albert kippus maa-alale, mida taanlased ammu lugesid oma mõju-, oma kultuuripiirkonda – eestlaste maa-alale.

Peale eestlaste ja sakslaste kokkupõrget 1203. a. Visby all oli nii taanlastele kui eestlastele selge, et piiskop Albert ei lepi liivlaste-lätlaste maaga, vaid sihib sirgejoone­liselt Eesti alale.

Lembit kasutab ära selle Saksi-Taani antagonismi tõusu ning avatleb Taani kuninga Valdemar II oma poole. Lembitul – sõjajuhina – ei võinud olla kahtlust, et piiskop Albert place d’armes’i loomine peaasjalikult tema vastu oli sihitud. Peale jultunud rüütlite pealekippumist Taani rannal ja Visby all 1203. a. oli Lembitule selge, et varem-hiljem sõjaline kokkupõrge eestlaste ja piiskopi vahel tulemata ei saa jääda, kus pealegi a. 1202 lausa pealetungiva sihiga Saksa rüütlite mõõgaordu oli loodud.

Aastal 1206 näeme Valdemar II suure väega ühes Taani peapiiskopi Andreasega Eestis – Saaremaal, kus saarlased taanlastele ülilahkelt vastu tulevad ning end määratu suurel arvul ristida lasevad (L. H. 10, 13).

Läti Hendrik kirjutab sellest tähtsast sündmusest „poole suuga”, mööda minnes, nagu ta kõigist Taani toi­minguist Eesti alal kirjutab: kas vaikides või sihilikult vähendades. Kuid ka sellest lühikesest L. H. teatest on näha, missugust ärevust sünnitas see Taani kuninga samm. C. v. Schlözer tähendab õieti, et Taani kuningas siin toimetab kadedusest piiskop Alberti vastu.

„Eodem tempore Rex Danorum cum exercitu magno, quem tribus annis collegerat, resedit in Osilia” (10. 13).

Kolm aastat on Taani kuningas korjanud väge Saaremaa tarvis, mis laseb oletada, et siin vabatahtlikud olid ning et see kogumine varsti peale, kokkupõrget Visby all algas.

Siin ei või juttugi olla sõdimisest saarlastega, nagu ka sõna „resedit” lubab oletada. Ei kuule me sõnagi sõjalisest kokkupõrkest saarlastega, kuna muidu Taani ja Saare vahekord üliterav oli. Ümberpöördult, saarlased lasevad end määratu suurel hulgal (infinitam multitudinem) ristimärgiga ära tähendada, mis tol ajal niisama palju tähendas, kui nüüd, meie ajal end teatava erakonna poolehoidjaks üles kirjutada lasta. Kuna muidu saarlased ülivihased olid taanlaste, mereteil nendega võistlejate vastu, on see vastutulek, poliitiüse kaalumise saavutus, kahtlemata Lembitu mõjul sündinud, sest peale Lembitu surma lagu­nes Eesti ühistoimimine ning eriti saarlased läksid oma eriteed, nagu pärast, saarlaste poliitikast kõneldes, näeme.

Et suure sõjaväega kuningas ise ja – peaasi – pea­piiskop Andreas Lundist ühes oli, tõendab, et siin on tege­mist suure, poliitiliselt tähtsa sammuga.

„Kolm aastat” on Lembitu mure olnud taanlasi oma poole, endaga liitu saada, sundides saarlasi raskele ohvrile: need peavad rahulikult lubama Taani kuningal kantsi ehi­tada oma maal ning end ristida laskma, saarlased, kes kõige hiljem ristiusule pöördusid. Kuid see ristimine sün­dis Lundi peapiiskopilt – Riia piiskop Alberti kiuste, temale vastukaaluks.

Arusaadav, et see ülilahke vastutulek saarlastelt Taani peapiiskopile ja kuningale – saarlastelt, kes muidu väga kadedalt valvasid taanlaste edusamme kaubateil ja sõja­kalt tihti esinesid, – see vastutulek sel puhul oli diplo­maatiline tegu: katsuti kõigiti taanlastele meeldida, „Taani” ristimisele vastutulekuga püüdes Taani kuninga poolehoidu ja toetust. Õige ettevaatlikult pidi Lembit Taani lähene­mist endale toimetama, sest Lembitu ustav liitlane Novgo­rod vaatas iga Taani mõjuvõtmist Eestis suure kadedusega, nagu meil seda varemini mitmel puhul juhus oli tõestada.

Muidugi pidi Lembit Valdemarile pakkuma midagi reaalset toetuse eest, liitutulemise eest. Mida pakkus Lembit, sellest vaikib L. H. ajaraamat. Kuid meie loeme selle aja Novgorodi kirjadest, et novgorodlased 1207. aastal uuendasid kauplemist „varäägide ja nemtsydega” (Riesenkampf, op. eit., p. 80) – rootslaste ja taanlastega. See tähendab: Lembit andis kaubatee nendele vabaks, mis ta Sigtuna sündmusest saadik oma käes pidanud.

Et sel puhul, s. t. a. 1206 Lembit (ja saarlased) üksi taanlastele tegi soodustusi mereteil, kaubitsemisel, tõestab meile õige üllatav-selgelt Läti Hendrik ise (29, 1). Kui Modeena piiskop Vilhelm a. 1226 koduteel Ojamaal Visbys viibides üles kutsub ristisõjale saarlaste vastu seal olevaid taanlasi, gootlasi ja sakslasi (s. t. kaupmehi), keel­duvad taanlased järsku saarlaste vastu sõdimast, millest järgneb, et eestlased resp. saarlased neile kaubateed lahti hoidsid. Küll aga haarasid seal olevad Saksa kaup­mehed kahel käel paavsti saadiku üleskutsest kinni, et juhust tarvitada, eestlaste ülejäänud võimule – saarlastele otsa peale teha.

Arusaadav, et Taani kuninga ja Lembitu liginemine piiskop Alberti kohkuma pani. Valdemar II oli auhimuline ja võidukas Taani riigi võimu tõstja. Taanlased ei nimetanud asjata teda juba ta eluajal Sejr, s. o. Võitjaks – Võidumeheks. Väga võimalik, et eestlased Lembi­tule Taani kuninga järele kaasnime Vytamas andsid. Juba nende liginemisvõimalus, s. t. Lembitu ja Valdemar II poliitiline ühistunne pidi piiskop Alberti mõtlema panema.

Seda enam oli piiskopil karta, et sündmused Liivis 1205. aastast peale kõigiti hirmuäratavad olid. Leedu ja Eesti olid nähtavasti sobimusele asunud Saksa vastu, mil­lest Suelgate kõne Riia piiskopis kohutavaid aimusi tekitas. Liivlased olid Polotski vürsti a. 1206 nõusse saanud ja tõstsid a. 1206 mässu sakslaste vastu. Selle aasta peale oli vist määratud ka Eesti-Leedu toiming, mida suure vae­vaga sai kõrvaldada semgallide äraostmise teel! Kui Lem­bit ja leedulased tõsiselt ühiselt sakslaste vastu välja astur vad, nagu neil kavatsusel, siis on asi Riias täbar.

Ja kõige valusam hoop piiskopile: Taani kuningas asub Saaremaale ning leiab seal ülilahket vastuvõtmist! Piiskop Albert paneb kõik rattad käima, et Taani-Eesti sobimust takistada. Ta asub radikaalsematele sammudele. Kiirelt lõpetatakse vahekord liivlastega, neid väevõimuga ja meelitustega Riia külge köites. Lahendatakse teravnev vahekord mõõgaorduga, maajagamisel ordule soodsaid tingi­musi andes. Täiendatakse rutuliselt sõjavarustused nii meeste kui riistade poolest: valmistatakse kõik ette, et eestlastega rahuvahekorda lõpetada, nendega sõda provot­seerida, selge sihiga, Lembitu senist, piiskop Albertile väga hädaohtlikku võimu lõpetada.

Taani vastu paneb piiskop Albert kõik diplomaati­lised rattad käima oma toetajate kaudu: nii paavsti kui Saksa keisri peale mõjutakse selles sihis – kõige kiiremas korras.

Piiskop Albert läkitab käskjalad Saaremaale jalamaid, et Taani piiskopi sobinguid saarlastega katkestada: ta mõjub oma usu- ja ametivenna, Lundi peapiiskop Andreasesse: see jätabki veel selsamal 1206. a. Saaremaa, saar­lastele nähtavasti ootamata, ning jõuab Riiga, kuhu ta jääb terveks talveks, 1206-1207. Suurte meelituste ja vastutulelikkusega käiakse temaga Riias ümber (10, 13). Siin jõutakse muidugi lepingutele „pagana” Lembitu vastu ning lubatakse Andreasele häid tingimusi Eesti alal.  Peapiiskop Andrease äratuleku järele ei võinud Valdemar II jääda Saarele: ta võis saarlastega leplikult talitada ainult siis, kui ta nad ristis – ristisõda oli ainuke võimalik suhe taanlastel „paganate” saarlastega. Iga teine leppimine „paganatega”  oleks paavstilt temale  karistuse kaela toonud. Taani peapiiskopi saarelt ära minnes, ei võinud selle­pärast kuningas Saaremaale jääda, sõbralikku vahekorda saarlastega pidades: ta pidi sõdima nendega või lahkuma. Viimane sünnib: kõik teised taanlased lahkuvad 1206. a. lõpu poole Saaremaalt ettekäände all, „nagu ei julgeks keegi neist talveks saarlaste keskele jääda”.

See oli Taani-Eesti lähenemise katse vapustamine kiriku (paavsti) abinõudega, mis tol ajal väga mõjukad. Aga Taani-Eesti lähenemine võis piiskop Albertil edas­pidigi jalad alt ära lüüa Baltias. On selge: kõige karde­tavam nähtus piiskopile oli Taani-Eesti liginemine tule­vikus ehk täieline leping nende vahel.

Piiskop Albert ruttab kiirelt seda hädaohtu algusest peale kõrvaldama. Kuna ta mehed Lundi peapiiskopi kal­ki Riias tööl, temale „auku pähe kõneldes”, rühib Albert ise Saksa kuninga Philipp’i juurde, ning 1. aprillil 1207 palub ta kogu Liivimaa Saksa vasalliriigiks võtta, mis ka sünnib. Sellega on piiskop Albert Taani kuninga vastu väga osava manöövriga toime saanud: nüüdsest peale ei olnud Valdemar II-sel tegemist Baltimaa asjus enam üksi piiskop Albertiga, vaid kogu Saksamaaga. See manööver oli arusaadavalt sihitud just ka Lembitu diplomaatiliste kavatsuste vastu. Valdemar II jääbki varsti Lembitu vastu külmemaks ning ligineb suurte sammudega – Saksamaa kuningale!

Saksas asub valitsemas Friedrich II Hohenstaufenite soost. Kuigi paavsti kasvatatud, satub ka see Hohenstaufen paavstiga tülli. Friedrichil on sellepärast tarvis liitlasi ja rahu mujal. Aastal 1214 teeb Friedrich Metzi linnas lepingu Taani kuningaga, mille järele Taanimaa külge läheb põhjapoolne osa Saksamaast. Arusaadav, et mitte üksi maad sealpool Elbet Taani alla ei sattunud, vaid ka teised Saksa mõjualused maad – Põhjas: ka Liivi ja Eesti.

Paavst kinnitab 31. I. 1217 seik tähtsa Metzi lepingu, mis Eestile saatuslikuks sai. Taani kuningas võtab piiskop Alberti ja tema maad oma vägeva kaitse alla. Oli loodud Lembitule ebasoodus poliitiline konjunk­tuur: Taani kuningas saadab oma õepoja Albert von Lauenburgi – Paala lahingut organiseerima, eestlastele, Lembi­tule surmahoopi andma.

Arusaadav, et krahv Albertiga Eestisse tuli ka Taani sõjavarustust ja väge. Taani liitumisega sakslastega oli Lembitule kõige valusam löök antud sellega, et nüüd saar­lased lahutati muust Eestist sõja puhul sakslastega: Taani suur merevägi võis saarlasi kinni hoida, – mis ka sündis Paala lahingu, Lembitu surmavõitluse puhul. Saarlased ei saa sakslasi kimbutada selja taga mereteil, nagu seni ikka sündinud.

Läti Hendrik vaikib Taani abiväest, üleüldse Taani abijõududest Paala lahingu puhul, nagu ta vaikib ka 1219 Taani tähtsast abist sakslastele nende katastroofilisel momendil, eestlaste suure „kättetasu” pealetungimise puhul, millest teisal kõneleme.

See diplomaatiline maadevõit Saksas ja tagajärjena piiskop Alberti toetamine osutus hukatuseks kuningas Valdemarile. Peale Lembitu surma hakkasid sakslased temale ägedamalt vastu nii Eesti kui Taani alal. Valde­mar pidi ära kannatama kõige raskema alanduse: Saksi vürstid võtsid ta vangi ja pidasid teda vangis pea aasta otsa. Eestis õõnestasid sakslased Taani prestiiži, algades vastutöötamist Taanile kohe peale Paala lahingut.

Metzi leping Taani ja Saksa vahel sai aga Lembi­tule hauaks. Piiskop Alberti diplomaatiline võit oli Paala lahingu eelvõitlus ja piiskop Alberti lõpliku võidu tagatis. Õigus on Saksa ajaloolasel (Ranke), kui ta tõen­dab: ilma Taani abita ei oleks sakslased eestlastest mitte jagu saanud.

*                      *

*

Me näeme: Lembitu välispoliitilistele kavatsustele oli tal tugev vastane piiskop Albertis. Igale Lembitu võttele välispoliitikas oli Albertil vastuvõte.

Lembitu liidule Novgorodiga seadis vastu piiskop Albert sõprusesidemed Pihkvaga: sellel ajal moodis olev poliitika tegemine abielusidemete teel leidis Albertis osava käsitaja. Pihkva vürsti Vladimiri tütre sobitas ta oma vennale Dietrichile.

Lembitu liitlaste liivlaste vastu tarvitas Albert divide et impera meetodi: kõigi abinõudega, isegi rahaga tõmbas ta Kaupo oma poole ja lätlasi tegi ta omale usta­vaks, nende põlist viha eestlaste vastu õhutades.

Leedulaste vastu leidis ta semgallidelt tuge ja Polotski vürsti neutraliteedis, mida ta ägeda hoolega taotles.

Peale Lembitu surma läks vaen lahti uue jõuga, ning leedulaste ägedate sõjakäikude all, Saksa ordult osavasti juhitud, varises kurelaste jõud. Mõnikord, nagu juhus­likult Durbeni all 1260. a., ühinesid leedulased, eestlased ja kurelased, ja Saksa ordu sai rängasti lüüa. Kuid varsti oli leedulaste ja kurelaste omavaheline tüli uuesti puhke­mas – mõlemate õnnetuseks ja Saksa ordu kasuks. Alles Gedimin, eriti temast võrsunud Leedu valitsejad (Olgerd, Vitovt, Jagello) taipasid hädaohtu, mis Saksa ordu hävitus­töö liivlaste ja kurelaste kallal tähendab, ja organiseerisid Saksa hoolimatule kolonisatsioonile Preisis, Leedus ja Liivis – vastasrinna leedulastest, poolakatest, venelastest ja tatarlastest ning panid Tannenbergi all 1410 Saksa peale­tungimisele tõkke. Aga hilja tuli see Leedu poliitika nen­dele enestele, eriti kurelastele ja liivlastele ja eestlastelegi.

Kardetava Lembitu toetaja, Taani kuninga vastu tarvi­tati Lääne-Euroopa sisepoliitilist konjunktuuri, nagu nägime, väga osavalt, – ja Saksa riigi võimu, mille vastu Lembi­tul midagi muud ei olnud seada kui Novgorodi sõprus. Kuid tihti vahelduvad vürstid tegid Novgorodi abi vähe tõhusaks. Ja Tšingis-khaani äge võimupüüd Venes – halvas kõvasti Vene poliitikat Lääne suhtes ning juhtis Vene tähelepanu mujale. Alles Ivan Hirmsa võit tatarlaste üle peale selle, kui tõusev Türgi riik tatarlaste võimul jalad alt löönud, tegi tal käed lahti Baltia poole, – kuhu see vürst ka siis oma sõjakäike sai sooritama hakata. Ka Läti Hendrik teatab, et Vene valitsejad peale Kalka lahingut ja kaotust – Balti sakslastelt rahu otsisid (L. H. 24, 1).

Vastukaaluks Taanis Lembitu heatahtlikkusele – entente cordiale – hoidis sakslane kõvasti Rootsiga sõprust. Peale Sigtuna hävitamist ei võinud Eesti-Rootsi liginemisest olla juttugi. Juba Meinhard kasutas ära selle Eesti-Rootsi vastolu: ta läks Östergötlandi hertsogi Jarl Birger I-ga ühes – kurelaste vastu (1196?).

Rootsile oli küll Lembit avanud vaba sadama Lääne­maal – peale meretee sulgemist Sigtuna hävitamise järel. Kuid rootslane ei tundnud ennast siin sugugi kindlal jalal. Ka pärastpoole (1215. aastal?), kui sakslaste võimu kasva­misega Läänemaal sisse rännanud oli rootslasi suurel arvul (Alnpeke 543) ja piiskopi sinna asetanud, ei tunnud nad end seal „kodus”: „nendega mängisid saarlased nagu kass hiirega, ning rootslastel sai raskeks end võimul hoida” (Alnpeke).

Sakslaste ühistegutsemine rootslastega ilmutas end sagedates käikudes, mida Riia sakslased sooritasid Rotalasse enamasti ikka enne pealetungimist Sakalasse. Balthasar Russov (lk. 22) osutab selgesti seda koostööd, kui ta Rootsi kätte sattunud Lihula lossi hävitamisest (a. 1208?) saarlaste läbi kõneleb: „Seega olid niihästi saks­alased kui ka rootslased Lihulas ja tervest Lääne­maast jälle ilma, mis piiskop Alberti ja kõiki kristlasi maal väga kurvastas.”

Vägevamaks kihutusabinõuks Lembitu vastu oli piiskop Alberti käes: Lembitu paganlus. Ristiusk oli 13. aastasajal hoopis teistsugune võim, kui ta on praegu. Lembitul ei olnud sellele midagi muud vastu seada kui oma meeste rahvuslus; see aga viib pikapeale alalhoid­likkusele – uuendustele vastu seismisele.

Seda suurema hooga kasutas ära piiskop eestlaste paganlust – oma püüete sihis: määratut propagandat sai ta teha selle aja kõikvõimsate kiriklaste, paavsti juures enese kasuks. Ta oskas kogu Lääne-Euroopat hävitada Baltia asjadega. „Die Baltische Frage wird eine europäische Angelegenheit,” ütleb C. v. Schlözer, piiskop Alberti tegevust hinnates. Ja pangermanist A. Wirth ütleb 1920 ilmunud Vene ajaloos: „Kogu Lääne-Euroopa avantüristliku rüütel­konna liikmele sai mooduasjaks, vähemalt üks kord elus Baltias sõdida.”

Paavsti võim ei seisnud mitte vaimlistes mõjudes, vaid enam poliitilistes ja puhtrahalistes. Paavsti taga, temaga kaasas käis rahaline väevõim. „Rooma curia oli 13. aasta­sajal rahanduse liikumise tõukejõuks, ta võis pankasid köita oma külge, andes neile oma ilma ümberhaaravad sidemed.” .Üks ja seesama pangamaja võis Roomas paavsti rahaasju valitseda, mäekaevandusi rendil pidada Ungaris ja Poolas ning omada kontorid Liivimaal, Portu­galis ja Hollandis.” „Kirikuvandega nõuti sisse pangavõlad; sellepärast olid kirikuvürstid suuremad krediidi saajad ja kandjad.”

Võitluses piiskop Albertiga ei tulnud Lembitul sõdida mitte üksi tema vaimuliku imperialismiga, vaid väga täht­salt suure kapitalikoondusega, mille esindaja ja edustaja oli piiskop. Rooma üleilmline tugev kiriklik organisatsioon oli ühtlasi üks tugevamatest teguritest pankade elus, tõusvas kapitalismis. On arusaadav see tihe side, mis koos hoidis Saksa (Hansa) kaupmehi ja piiskop Albertit. Kapitaliga ühes oli paavsti ja ta esindajate käsutada sõjavõim: sõjapidamine tarvitab raha; nagu nüüdki, nii oli see vanasti. Ühe suurema trumbi mängis 14. aastasaja lõpul välja Preisi ordu vastu Poola-Leedu kuningas Jagello, võttes vastu ristiusu. Ristiusulise vastu ei võinud paavst enam oma kapitali ega sõjajõudu liikuma panna. Saksa ordu­mehed pidid oma rahaga sõdijaid Jagello vastu muretsema; kuid Jagello võis enam pakkuda ja sõdijad olid tema pool. Tannenbergi lahing oli rahaliselt Jagellol sellega võidetud; võit sõjaväljal järgnes varsti.

Lembitu oli oma eriusuga isoleeritud Rooma suurest kapitalikoondusest. Ta oli sunnitud pöörama ainukese ristiusu – võimu poole, kes ei olnud Rooma pankade võrgus – Novgorodi poole. Kuid ka siin olid rootslastel (ja sakslastel) oma kontorid, nende rahaline mõju Novgo­rodis õige tugev, seda enam, et Vene vürstid, lohakad raha­asjades, ei saanud jääda hästi korraldatud Rootsi-Saksa kontorite mõju tundmata.

Lembit tegi a. 1203 -1206 visa katset Taani kuningat oma poole saada, temaga majanduslisi sidemeid luues, kuid just, sel puhul nägime, kuidas piiskop Albert, nähta­vasti Valdemar II kiuste, sundis Lundi peapiiskopi loobuma sidemetest „paganatega”, sellega Valdemari võimu ja kiriku võimu teineteise vastu välja mängides.

Katoliku kiriku resp. paavsti pangad ning nendega seotud kaubakontorid olid ühtlasi ühe väga tähtsa sõdimiseviisi toetajad: nad olid sel ajal, ajakirjanduse puudusel, peakihutustöötegijad, propaganda keskkohad (W. Bauer, op. eit.). Nende kaudu käisid kõige värskemad teated, kõige uuemad kõmujutud, mille lendu üleilmline Ladina – kiriku – keel kergendas. Arusaadav, kui rusuv see oli Lembitule, et pööraseid kõmujutte, valeteateid tema ja eestlaste kohta ei saanud tema vastava propagandaga küllalt nõrgendada. Läti Hendrikust leiame neid valetea­teid eestlaste hirmutöödest ja saarlaste vägivallast kaubateil kuhjatuna, mis Lembitu ajal moodis olid Lembitu resp. eestlaste prestiiži õõnestamiseks, kuid mida Balti ajaloolased meie ajanigi eestivastases sihis osavasti on kasutanud.

Ka sisemaal, maa päriselanikkude eestlaste keskel, tegi piiskop Albert osavasti Eesti rahvuslust ja riiklust õõnestavat kihutustööd.  Piiskop talitas, nagu nüüd toime­tavad Vene enamlased: ta nõuab kõige enne ja „ainult”, et lubataks Eestis ristida, – Eesti riiklust ta esiotsa ei ähvarda. Lubatagu ainult kihutustööd teha ristiusu heaks. Piiskop teadis väga hästi, et see kihutustöö saksluse heaks sünnib ja Lembitu suurt prestiiži õõnestab.

Kihutustööle saadab aga piiskop Albert „kogemata, nagu juhusliselt” sõdimishimulised, mõõgarüütlid kannul. Need mõõgarüütlid olid tõesti punased oma ette juba väliselt: nende valgetel mantlitel hiilgasid punane rist ja veripunane mõõk.

Paavst, keda peab tõsiseks eestlaste vastu sõdijaks pidama, võis, nagu näeme, oma suure võimuaparaadi eest­laste vastu liikuma panna.

Kuigi sakslased, s. t. Saksa kaupmehed ja preestrid, õige varakult Väina jõesuus tegelesid (juba enne 1154. a.), ei olnud sel poliitiliselt suurt tähtsust: nende võim ei ula­tanud kaugele Soome hõimude, eriti Eesti maa-alale. Läti Hendrik kirjeldab õige kujukalt piiskop Meinhardi ja Bertoldi kurba saatust Liivis.

Kaheteistkümnenda aastasaja lõpp tõi sellesse suure pöörde, mis oli tagajärjena suurest pöördest kogu Euroopa poliitikas.

Vägev võitlus käis Euroopas paavsti, s. t. Rooma kiriku ja keisrite-kuningate riikide võimu vahel. Saksa keiser Heinrich VI oli suutnud oma riigi võimu – paavsti võimu vastu – levitada kuni Itaaliani, paavsti külje alla. Siin toovad viimased aastad 12. aastasajast põhjaliku muu­tuse. Aastal 1197 suri Heinrich VI; sellega ühes rauges Saksa riigi mõjuvõim kõigil pool: Itaalia vabanes, Prant­susmaa ja Inglismaa võimuvald tõuseb, Saksa mõju kõigil pool vähendades, tagasi tõrjudes, ja peaasi: Rooma kiriku võim kasvab otse kohutava kõrguseni, eriti kui a. 1198 vägev ja võimuvaldne „ilmavalitseja” paavst Innocentius III (1198-1216) Rooma troonile asub. Paavst painutab risti­usu riigid ja rahvad, mitte üksi vaimulikus suhtes, vaid veel enam majanduspoliitiliselt oma vägeva võimu alla. Eriti said seda tunda Saksa keisri ustavad teenijad – Saksa rüütlid. Suure saagi jagamisel ristisõdadel Idamail – Süürias, Palestiinas, Konstantinoopolis – said Prantsuse ja Itaalia rüütlid need kõik enda kätte paavsti toetusel; Saksa mehed pidid otsima uut „ristisõja” ja saagi ala.

Otsustatakse Balti maid Saksa rüütlite uueks saagialaks teha. Valitakse Breemeni peapiiskopilt 1199. a. Riia piis­kopiks Saksa rüütlite pailaps, Saksa vürstide sugulane Albert, ning antakse temale tugev sõjaline abi Saksast ning lubatakse tulevikus veel enam. Breemeni peapiiskopkonnas pesitses juba kuulsast Adalbertist saadik Saksa rahvuslaste võimupüüd, seda enam nüüd, kus Breemeni peapiiskopiks oli Hartwig, endine Heinrich Lõvi kantsler ja poliitiliste sepitsuste täidesaatja. Piiskop Alberti nime­tus oli tähtis sündmus Kogu-Saksa poliitikas.

Paavst Innocentius III, kelle võimulevituse ihad algusest peale selged, toetab omalt poolt uue maa-ala Rooma kiriku alla võtmist, seda enam, et kartus oli: Balti maad võiksid Kreeka-katoliku kiriku alla sattuda, nagu nad juba osalt olidki. Läti hõimud olid suurel osal Vene Kreeka-katoliku usku pöördud. Ei ole kogemata, et paavst Baltias, Vene kiriku piiril, mõõgaordu loob 1202. a., s. t. selsamal ajal, kus paavsti ristisõdijad Konstantinoopoli, Kreeka-katoliku kiriku võimu keskkoha, ära võtsid ja Kreeka kirikule vägisi Rooma kiriku kombed peale sundisid!

Niipea kui piiskop Albert asub Riiga, on Innocen­tius III-nda esimestest muredest temale toeks luua rüütlite mõõgaordu, v. Warteburg ütleb õieti ja selgelt välja mõõ­gaordu loomise motiivid: „Kui (piiskop Alberti ajal) paavst Innocentius märkas, et vaimulik mõõk paganate juures liig vähe mõjub, lisas ta juurde ka ilmliku mõõga, nimelt Kristuse rüütlite mõõgavendade ordu … Paavst võttis selle ordu pärast asutamist armulikult püha apostli Peetri ja enda kaitse alla, käskis neil templiordu reegleid pidada, aga rüül kanda teistsugust märki – täheks, et nad sellele mitte ei allu.”

Ei ole kahtlust, et paavst ordu peaasjalikult oma tööriistaks lõi, kuna piiskop Albert Saksa vürstide töö­riist oli. Varsti tõusebki terav konflikt nende vahel – võimupüüdes, mille juures paavst toetab mõõgaordul, kuna piiskop Albert Saksa keisrilt ja Saksa vürstidelt tuge otsib.

Väga teravalt esinevad mõõgaordu ja piiskop Alberti. lahkülesanded Liivis peale seda, kui piiskop Albert, oma poliitilisele ülesandele ustavana, a. 1207 annab – Valdemar II ning Lembitu lepingu kartusel – Liivi piiskopkonna Saksa kuninga Philipp’i (Schvabimaal) alla. Philipp oli paavsti vastane Saksa rahvusline valitseja: temale alludes sattus piiskop Albert paavstiga vastollu.  Varsti saab p. Albert paavsti viha kibedasti tunda. Käsukirjaga 20. X. 1210 (Urk. 26) annab paavst, piiskop Albertist mööda min­nes, mõõgaordule täie voli, kitsendamatud õigused – p. Albertist rippumatud kõige maa-ala kohta peale Liivi ja Läti. A. 1213 saadab paavst väga karedaid käsukirja (Urk. 27), kus ta Dünamünde kloostri abtil käsib piiskop Albertile teravaid märkusi teha selle ametivõimu kuritarvi­tamise kohta. See oli suur alandus p. Albertile, temale alluva abti kaudu paavsti manitsusi kuulda. Paavst nimetab p. Alberti „episcopus Rigensis” (kuna ta enne teda „episcopus Livoniensis” oli hüüdnud), sellega p. Albertile tähtsalt mõista andes tema võimuala piiramist!

Piiskop Alberti täbarust ära kasutades annavad mõõga­ordu rüütlid a. 1213 (Urk.) ordumaad Liivis Saksa keisri Otto IV kaitse alla, kuna Otto IV oli paavsti tööriistana Saksa vastaskeisriks (Schvabi Philipp’ile!

Kuid raskused Liivis Lembitu – Leedu kaastöö tõttu sunnivad p. Alberti ja mõõgaordut leppima. Seda enam, et paavst Innocentius a. 1215 15. juuniks oli kokku kutsunud kuulsa Lateraani kontsiili, milles paavsti hiilgevõim kindlustati ja tuleviku võitlusala laiendamine ära määrati (L. H. 19,7).

Aastal 1213-1214 leppis piiskop Albert mõõga­orduga kokku, ära nähes, et nad lahus Lembitu vastu midagi ei suuda. Piiskop Albert pidi järele andma, sest et tema tugikoht, Saksa keiser, vägeva paavsti Innocentiuse kõrval lausa nõrgenemas oli, kuna paavsti võim määratuks kasvas. Kokkulepet oli tirvis seda enam, et 1215. aastaks oli kokku kutsutud suur kuulus Lateraani kontsiil, kus paavst end avaldas kogu võimus ja hiilguses, end kuulutades ilma valitsejaks, kelle sõnakuulelikud teenrid kuningad ja keisrid pidid olema.

Piiskop Albert ühes temalt Eesti alale määratud piiskopi Theodorichiga ruttab sellele suurele kontsiilile, et julgust ja ainelist ning poliitilist tuge saada oma püüetes Baltias (L. H. 19,7).

Nagu 1215. a. suure kontsiili võimuilmutuse kavat­suse kiuste oli Lembit just mõni kuu ennemini (aprillil – mail) a. 1215 (kolme maleva manöövril) muserdanud põhja­likult piiskop Alberti ja mõõgaordu võimu Liivis. Piiskop Albertil oli põhjust kontsiilil paavsti ees hädaldami­seks ja abi palumiseks (19,7).  Paavst lubab laialist abi.

Kuid piiskop Albert ei oleks suutnud kogu oma Saksa abiga Lembitu vastu suurt ära teha, kui temale ei oleks tulnud paavsti mõjul ja Euroopa sisepoliitika tõukel appi Taani kuningas Valdemar II.

Lateraani kontsiilil oli nimelt otsustatud paavsti ja Rooma kiriku võimu laiendamiseks sooritada uus viies ristisõda paganate maa-alale, mäherduse ristisõja talitajaks 1217. a. määrati.

Euroopa vürstid asusidki paavsti käsul ristisõjale, mis tähendatud 1217. aastal „Pühale maale”. Taani kuningas Valdemar II vabastas end oma eelkäija Kanut IV eeskujul („Eesti Kirjandus” 1921, lk. 237) ristisõi-dust Palestiinasse, võttes ette ristisõja Balti maile,seda enam, et Metzi rahu järele – Balti maad tema mõjupiirkonda olid sattunud.

Selles paavsti võimsal tõukel 1217. a. sooritatud viienda ristisõja poliitikas, alustatud Innocentius’elt, suure agarusega edustatud Honorius’elt, peitubki peapõhjus, et Taani kuningas oma õepoja krahv Albert von Orlamünde, Saksilt võidetud Lauenburgi maade asevalitseja, Lem­bitu vastu saatis Paala lahingut korraldama. Ühtlasi selgub, kui tähtis sündmus oli Paala lahing: kogu Euroopa sündmustik kajastus vihases, verises sõjakärinas Paala lahinguväljal – Lembitu surmavõitluses!

Üliselgeks näituseks kihutustööst Lembitu vastu, Paala lahingu eel, on paavst Honorius’e käsukiri 25. jaanuarist 1217 (Urk. 39), kus paavst krahv Albertile Elsassist käsu annab „ristisõtta” minna Livooniasse-Eestisse. Kirjast kajab vastu Saksa sõjahüüd Paala lahinguks, mis suhitud mõjuvastuvotliku paavsti kirja. Kirjas öeldakse muu hulgas:

„…See ülekohtu poeg, seades nüüd oma trooni Põhja tuulispea (Aquilo) juurde, varitseb, et võiks niita maha ristirahvast nagu nisu; valmistades selle ümbruses sala­plaane, ümbritses teda ennast (ristirahvast) tagakiusajatega; et vaikida muist maaosadest, tõusis üles Livoonias kiskja loom (bestia in Livonica regione surrexit), kes lahtise suuga neelab väga paljusid, lootes, et Jordan ta neelu voolab.   Tema vastu on vaja vöötada (mõõgaga) ristirahvast, et ta, ära tõrjudes häda ühelt poolt, ei satuks õhusse teiselt küljelt.”

See paavsti käsukiri on ägedam kihutuskiri, vihasem üleskutse Lembitu hävitamiseks. Siit kõlab vastu Balti rüütlite kõmutöö, piiskop Alberti propaganda sõjakäiguks „bestia in Livonica regione” Lembitu vastu. Hirmsast ja hoolimatust ettevalmistusest Saksa poolt Paala lahinguks 21. sept. 1217 kõneleb kujukamalt see paavsti kiri.

Eriline abinõu oli paavstil ja piiskopil kõhelevate eestlaste peale mõjuda, Lembitu vastu neid liikuma pannes: eestlased, kes ristiusu vastu võtnud, olid paavsti Innocentius III-nda kirja järele 1199. a. (Urk. 13) „üks hing ja üks süda” kõigi teiste ristiusulistega, nad said ristimisega vabaks, Rooma kiriku täisõiguslisteks liikmeiks vähemalt kirja järele; paganad olid aga orjad – ilma õigusteta. Ka see eestlane, kes ristiusust tagasi sattus paganlusse, kaotas kõik õigused, teda võidi jälle orjastada. Seepärast kuulutas Saksa ordu, nagu L. H. näeme, ka ristitud eestlasi, kes vastu hakkasid, lihtsalt ristiusust taganejateks, et neid siis „õigusega” orjastada, kuigi ristiusust taganemist ei olnudki.

Kurelased, kes Taani kuninga esindaja ja Saksa ordu vastase Balduin von. Aina kaudu a. 1230 soodsa rahu­lepingu saavutasid, panid, eestlaste kurbadest kogemustest hoiatatud, eriti rahulepingusse punkti sisse, et neilt, kuigi nad ristiusust taganevad, ei või võtta muid õigusi (v. Rutenberg I, lk. 105).

*                      *

*

Me näeme Lembitu välispoliitikas süsteemi, põhipüüdeid, mis teda riigimehena näitavad, kel arenemist ja annet. Tema sõjandus ja välispoliitika käivad käsikäes, sest sõda on ka välispoliitika, üksnes eriliste vahenditega. Kahel suurel sõjakäigul purustas ta huvitava manöövriga, a. 1211 (Asti järve rünnak) ja a. 1215 (kolme maleva manööver), piiskop Alberti loomingu. Kuid see kerkis uuesti. Paelussina võis paista tolleaegsetele Eesti juhti­dele Alberti võim: sa võid ta mitu korda põhjalikult täiena kehast välja ajada; jääb aga pea kehasse, kasvab ta ikka jälle uuesti. Piiskop Alberti võimu peani ei ulatanud aga Lembitu hoobid: pea seisis väljaspool: üks Saksimaal, teine Roomas – paavstis. Selle üleeuroopalise võimu vastu purunes Lembitu käsi.

Silma paistab Lembitu rahupüüd, otse liialdatud rahu­lepingute sobitamine ning nende pidamine, osutuv tihti Lembitule kahjuks.  Selleks mõjus kaasa vana omapärane kultuur, mis Eestis nagu mujalgi vana kultuuriga rahvastes (Indias) elukaredale realismile väljakujunenudprintsiibid vastu seab, kuna vastased sakslased, võrdlemisi hiljuti Rooma kultuuri omandanud, elulist otsekohesust, rea­listlikku ilmakäsitust hoolimatu tsünismiga näitasid.

Saksa ordurüütlid olid kõlbliste eelarvamisteta, toime­tades loomusunniliselt. Nad olid ristisõdades näinud, kuidas „paganate maade” (Süüria, Palestiina, Bagdad, Egiptus) suured varandused sattusid nende ristisõdijate kätte, kes hoolimatult omakasu taotlesid. Veneetslased olid saavutanud oma võimu ja rikkuse niisuguste põhimõttetute põhimõte­tega. „Veneetslased võitsid, sest nad olid julgemad ja jultunumad kui nende naabrid. Nad tegid ilma pika kaalumiseta, mida oli tarvis rikkuste saamiseks, kuigi neil selleks vaja oli tegusid teha, mis usklikkude silmas üpris põlastatavad” (Brooks Adams). Veneetsia kauples paganatega, kellega sõjas olid „ristiusulised ristisõdijad”, müüsid neile rauda sõjariistadeks ning ristiusulisi orje, kellest tekkis Türgis pärast ristiusu vastane tubli vägi „mamelukid”. Veneetsia rikkus ja võim tõusis aga ülisuureks selle poliitika tõttu: nad valitsesid merel mereröövlitena, kauplejatena ja maal rahalaenajatena.

Just tol ajal, kui mõõgaordu tekkis (1202. a.), olid Prantsuse ristirüütlid saanud oma kätte Konstantinoopoli suured varandused, kus nad Kreeka-katoliku kiriku koon­datud rikkused omandasid niisamasuguse jultunusega ristisõdijatena, nagu seda ei oleks teha võinud musulmanid. Rooma kirik oskas nii südilt ajada „vaimulikku” majanduspoliitikat, et 6. ja 13. aastasaja vahel umbes kolmandik kõigest Euroopa maatagavarast läks kiriku ja tema asu­tuste kätte (Br. Adams).

„Saksamaa, olles piiratud vaenlastest ja ilma mere­randadeta, ei saanud röövsõdu pidada,” ütleb Brooks Adams väga kujukalt hiljema aja kohta, kuid see maksab eriti veel enam 13. aastasaja kohta. Sakslaste püüd oli, muretseda „mereröövimise” võimalusi, nagu veneetslastel oli Saksi hertsog Heinrich Lõvi tööskeleb täie jõuga selles sihis. Ta katsub Taani mererandu oma võimusse. Osalt õnnestabki see tal. Kuid kui Heinrich Lõvi kukutati ja Taani võim vähe tõusis, pöördub Saksa ristirüütlite himu täiel jõul idasse, Slaavi hõimude vastu Preisis ja Soome hõimude vastu Balti ranna mail. Ei ole kogemata, et just Heinrich Lõvi hõimkond tegevam piiskop Alberti toetaja oli. Saksa rüütelkond, kes ristisõdadest oli õppinud ning kogenud, et „mereröövimises on jõud”, ihaldas Balti mereranda kõige hoolimatumate abinõudega oma kätte.

Saksamaa katsus muidugi ka Lõunamaile teed rajada, nagu Itaalia ja Prantsuse „ristisõdijad”. Kuid nende maade tugevnemine pani neile teed kinni. Rooma kirik valitses ise ristiusuliste üle, saades neilt maksusid, ning ei sallinud hea meelega sellepärast ühegi teise võimu ristiusu maade üle. Saksa ristiröövrüütlitele jäi ainuke võimalus omale rikkusi muretseda sõdides rahvastega, riisudes varasid nendelt, kes veel ei olnud ristiusulised. Lembitule ei võinud saladuseks olla 13. aastasaja kiriku ja rüütlite peapüüded, – ja ei võinud olla tundmata see ohver, mis ta tõi isamaale, jäädes ustavaks isaisade usule, mis püsinud kauemini kui ristiusk!

Keskaja rahvaste rändamise tõttu lahutati Lääne­Euroopa muist maist, haridus läks tagurpidi. Väga elavalt kirjeldab Brooks Adams tolle aja olukorda: „Lääne-Euroopa maad olid ära lõigatud muust maailmast. Teed olid hal­vad ja ohtlikud, mered kubisesid niivõrd mereröövlitest, et kaubitsemine sootu seisis.” „Vana aare teaduslistest tead­mistest sattus pikkamisi unustusse ja voli sai kütkendamata mõttelend. Selle pöörde eetiline tagajärg oli suur: ristiusk langes, nii madalale tasapinnale, et ümbrus – paganarahvad ristiusust tugevamini kaasa tõmmati kui oma pagana­usust, millest järgnes, et need paganarahvad üksteise järel ristiusule pöördusid.” Br. Adams tahab sellega ütelda, et tolleaegne ristiusk paganlisem paistis paganatele kui paganausk ise. Kõige kõrgemale oli arenenud tolleaegses ristiusus punikute luude kultus. Need luud (jäänused) olid väga tähtsaks kaubaobjektiks; nende väljakaevamistesse mahutati laialt kapitali, nagu nüüd rauakaevandustesse, ja kapitalimahutus tasus end suuresti (Br. Adams). Kiriku­vandega suruti maha kõik teaduseharrastajate (meditsiinlaste) katsed, seda luukultust diskrediteerida!   Ristisõjad Jeruusalemma sooritati osalt usujoovastuses, aga väga suurt osa etendas lihtrahvas luude, Kristuse luude omandamise iha, mille abil arvati kõik maailma varad ja võim kätte saada.

Kõrgemale kultuurile arenenud rahvad, näit. roomlased ja juudid, ei võtnud ristiusku mitte vastu. Nad olid liig skeptilised haritlastena ja hindasid majanduslist momenti elupüüetes kõrgelt, et algristiusu proletaarlusele alluda, usule, milles puudus loogika ja kultuur, millega nad harjunud. Kui Rooma-Kreeka kultuuri abil primitiivne ristiusk ilmlikumaks muutus ja skolastika teda intelligentsile meelepä­rasemaks tegi,, lehvitas ka juba renessaans oma tiibu elu­rõõmsa Kreeka-Rooma klassika „paganluse” poole.

Mida vähem hoolisid ristiusust tolle aja haritud, kul­tuurikihid, seda enam võttis see maad Euroopa enam mahajäänud nurkades.

Kultuur sai edenema Euroopas, kui ta kokku puutus kaubateil Araabia kultuuriga ja ristisõdade tagajärjena Mesopotaamia, Süüria ning Egiptuse rikkused juhtis Euroo­passe (Br. Adams). Bagdadis ja Kairos oli kujunduskunst ja teadus sel ajal kõrgemal kui Euroopas, eriti ehituskujun­dus ja kindluse ehitus. Araabia matemaatikast, mõtteteadusest ja kujundusest on Euroopa palju õppinud ja keskajal Kesk-Euroopas tekkinud gootikastiilis näevad ajaloolased Araabia arhitektuuri mõjumuljet. Neis mais, mille kaudu käisid ristisõdadelt Euroopasse juhitud varandused – Itaalia rannamaad, Veneetsia, Põhja-Prantsusmaa, Madalmaad – just neil mail tõusid 12. aastasaja keskelt kuni 13. aasta­saja keskeni suure kujurliku maitsega ehitused, kõneldes meilegi Idamaade rikkusest ja kultuurist, millest Euroopa tõuget sai edenemisele (Br. Adams) (a. 1150-1250).

Kui vähe lugupidamist oli isegi haritud eurooplaste keskel tolleaegsest ristiusust, mis püsis luude ja ebaimetegude kultusel, näeme Lembitu aegse Saksa riigi valitseja Friedrich II, anderikkama inimese juures. Ta demonstreeris lausa põlgust ristiusu vastu ja poolehoidu Araabia kultuurile ja kommetele, üldse paganlusele. Seda keisrit süüdistas paavst Gregorius IX ütluses: „Maailma olevat juhtimas kolm kelmi (Schwindler): Buddha, Mohammed ja Kristus. Kaks neist surnud ausat surma, Kristus aga võllas.” Kui juba „usklikud” valitsejad, ristiusu kultuuri esindajad, niisuguseid sõnu lendu lasksid, siis võib arvata, et arene­nud vaadetega mittekristlased – nagu Lembit – väga ja väga võisid ristiusu suhtes eitaval seisukohal olla – ja põhjusega. Rannamail asudes, kokku puutudes elaval kaubitsemisel ristiusuga, võtsid eestlased resp. Lembit ristiusku visalt vastu. Me saame aru ristiusu põlgusest keskajal, eriti Lembitu ajal, kui ülemalmainitud ristikiriku olusid meeles peame (võrdle ka „Eesti Kirjandus” 1916-1918 „Soome sugu usk”. Siin ei olnud Lembitu „kultuurist mahajäämine” põhjuseks ristiusu põlgusele, vaid küllalt põhjendatud kõlblised motiivid, küllalt arusaadav skepsis ristiusu kohta – taoismist läbipõimitud ilmavaate esindajalt.

*                      *

*

Muidugi ei rippunud Lembitu lepingute pidamine üksi kõlblistest momentidest, vaid tähtsal määral Eesti sisepoliitikast, rippus ära Eesti tolleaegsest sõjaväelisest korral­dusest:  Eestis ei olnud seisvat sõjaväge ega sõjaseisust.

Sakslased sellevastu olid koguna sõjavägi: kogu Saksa rahvas Lembitu aegses Baltias moodustas hästi korraldatud sõjaväe, sõjameheseisuse (rüütlid).

Ka Novgorodis moodustasid venelased ja venestatud varäägid õieti sisserännanud kaubitsejate ja sõjaväelaste ülemkihi, mispärast sõjapidamine novgorodlastele väga tarvilik ja kerge, pea ainuke raison d’etre oli 13.-aasta­sajal (Klutshevski).

Eestis oli, nagu nägime, 900 ja 1200 vahel valitsus­võimu detsentralisatsioon toiminud: üksikud maakonnad olid Lembitu ajal õige autonoomsed, – sõjaajal oli Lembit „princeps ja seniorina”, teatava ülemvalitsejana, kelle sõna kõik maakonnad kuulasid. Valitsusvõimu detsentralisatsiooniga ühes käis alatise sõjaväe ärakaotamine: Lem­bitu ajal ei olnud alatist sõjaväge. Nagu sellest järgneb, oli Eestis rahvavalitsus võimul (majasüsteem), ning aadli (nobiles, L. H.) mõju ja feodaalkord ei pääsnud Eestis mitte mõjule nii järsult kui ristiusu maadel, kus Rooma-katoliku usk feodaalkorra loomisel Euroopas üheks peateguriks oli.

Säherdune demokraatlik kord Eestis vastas hästi rahva vabadusele, ta sobis aga vähe kapitalikoondusega, mis sel ajal Läänemere mail kujunes katoliku kiriku orga­nisatsiooni abil, kus ka sellele vastav feodaalne kord kiirelt arenes, eriti Saksamaal kõige järsemas kujus (Bauer, Dahlmann, op. eit.).

Lembitut sundis rahupoliitikale ja lepingute pidamisele Eesti sisepoliitika. Eestlased, mandri eestlased eriti, ei olnud mitte üksi vahekauplejad, nad ei elanud mitte üksi transiidist, nagu visbylased, Saksa kaupmehed Riias, vene­lased Novgorodis, või ka saarlased, vaid olid ise produk­tide valmistajad, millel hea hind oli tolleaegsel kaubaturul.

Põllupidamine oli nähtavasti õige arenenud võrreldes teiste maadega. Läti Hendrik, kes muidugi heast eestlaste juures meelsamini vaikib – satub otse vaimustusse Eesti külaelust kõneldes (15,7): „Erat autem tunc villa Carethen pulcherrima, et magna, et populosa, sicut omnes villae in Gerven et in tota Estonia fuerunt.” (23,7): Vironia, quae est terra fertilis et pulcherrima et camporum planitie spatiosa.”

Põllupidamine tasus end hästi ära, sest naaber Novgorodis oli selle poolest hoopis nõrk: vili oli Novgo­rodi turul otsitud kaup. Ka Taanis ja Rootsi Norras oli viljasaak tolleaegsete alatiste kodusõdade läbi kannatanud.

Põllud ja põlluharimine pidid siis olema sel ajal Eestis võrdlemisi kõrgel järjel, mis eeldada lubab, et põllu­kultuur siin õige vana ja eestlased kaua, püsivalt suurt rõhku põllupidamise peale on pannud.

Taanis oli alatiste kodusõdade tõttu põllutöö tol ajal hõrk.

Lembitu aegse põlluharimise küsimuse täielik lahen­damine ei kuulu siia, kuid Liber Census Daniae, kus jutt eestlastelt haritud maast, näitab meile Eestis väga laialist põllukultuuri: ,,Kui adramaa arvu rippuvaks lugeda haritud põllust ja tööjõust, siis peame arvama, et rahvaarv tol ajal mitte vähem, vaid suurem oli kui 16. aastasaja Vene sõdade järele.

Põllupidamisega käsikäes käib ja käis Lembitu ajalgi karjapidamine. Läti Hendrik nimetab sõjasaagi hulgas, mis nad Eestist võitsid, ikka kariloomi (veised, lambad) ning hobuseid määratu palju („boves et oves innumerabiles”), kuna ta teiste rahvaste – Leedu, Läti, Semgali karjast midagi ei kõnele.

Arenenud oli Liivis ja Eestis tol ajal mesilastepidamine. Läti Hendrik nimetab Kaupo rikkuste hulgas pea esimeses järjes ta rohkeid mesipuid. Kaubaks läks kull mesi ise, kuigi ta enam siseturul alkoholijookideks aeti ning siin ostjaid leidis. Välisturule läks peaasjalikult – vaha mesi­puust. Vaha oli keskajal katoliku kirikutes nii Rooma- kui ka Kreeka-katoliku kirikutes väga laialt tarvitatud kaup ning andis Eestile ja Liivile rohket „välisvaluuti”.

Väga kasulik rahuaja kaup Eestis oli kala, mille tähtsus väga suur oli keskaja katoliku usu rahvaste keskel, kes tihti ja laialt paastutoitu tarvitasid, kus kala esimeses reas. Sel ajal suureks sissetulekuallikaks rannaeestlastele oli heeringate püük: heeringaid oli Lembitu ajal Eesti rannas väga rikkalikult; alles 1315.-1350. aastast peale kadus ta Lääne merest ja sai norralastele (holland-lastele) majanduslise jõukuse tähtsamaks toeks.

Käsitöö, mis Eestist välisturule pääsis ja seal hindamist leidis, oli kangatööstus, eriti tekkide kudumine. „Vaipad” Eestist olid nähtavasti kuulsad väljaspool, sest Läti Hendrik ei leia sellele produktile teist nimetust Ladina keeles ning tarvitab „vaipad”. Väga maiad olid sakslased nende vai­pade peale ja õnneliku sõjakäigu puhul Eestisse võtsid nad siit „vaipu” kaasa, iseäranis hea meelega sõjasaagiks. Eestlased maksavad võlga ja teevad kingitusi vaipadega (L. H. 27, 4).

Kodust käsitööd, sisetööstust ja põlluharimist pidi Lembit iseäranis katsuma edendada 1206. aastast peale, kus kaubatee merel jälle nihkus taanlaste ja rootslaste kätte. Tööstuse edendamine sisemaal nõudis aga rahu, mispärast Lembitu püüdis rahulepinguid sobitada ning neid pidada igal võimalikul juhtumisel. Sõda maksab raha ja sööb korjatud varasid ning takistab rahulist tööd. Seda võis näha Lembit naabrusmail Rootsis, Norras ja Taaniski, kus alaliste kodusõdade tõttu talupoegade seisukord õige kitsaks kujunes. Saak, ka eduka sõjakäigu puhul, ei ulata­nud kaugele – ja rikkus rahvast. Sõjasaagist, sõjaseisukorrast elasid peaasjalikult Saksa rüütlid (ja osalt ka saarla­sed), – kuid nähtavalt mõjus see halvasti nende loomu peale.

Eetlased olid põllutöös kinni: põllutöö oli nende sise- ja välispoliitika alaks; selles seisis nende jõud ja nende nõrkus.

Siiski, hoidis neid maamuld, millesse nad kiindunud oma töö ja muredega, kaitsis neid pikki aastasadasid. Mida ägedamalt vintsutas, vingus laastav poliitikamaru meie kodurannal, seda kramplikumalt hoiti maa ligi, omades maa karvagi jumes. Aga see kaitsevärv päästis meid õnnelikult üle meie ajani, kuna liivlased-kurelased, surutuina rannamaile kaubitsemiseks, Slaavi ja Saksa hõi­mude pealerõhumisel kadusid.

                                                    J. Luiga

IV osa Eesti Kirjandusest nr. 11/1921

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share