Rooma keiserriigi sotsiaalmajanduslik areng uues käsitluses.
Rooma keiserriigi ajalugu on tervikuna harva käsiteldud: isegi Mommsen jättis kirjutamata keiserriigi ajaloo, mis pidi moodustama tema Rooma ajaloo kohta käiva suure töö neljanda köite. On ju teada igalühel, kes on tegelenud selle ajajärguga ja tunneb sellesse kuuluva materjali rohkust ja mitmekesidust ning selle uurimisel tekkivaid probleeme, kui raskeks ülesandeks kujuneb selle ala sünteetiline käsitlus. Seda suurem on prof. Michael Rostovtseffi teene, kes oma uues raamatus, pealkirja all: „The social and economic history of the Roman empire” (Oxford 1926), on uuesti läbi töötanud selle riigiamaterjali ning selle kasutanud suurejooneliseks sünteesiks täiesti uuelt vaatekohalt. Autor, endine Peterburi ülikooli professor, kes Vene revolutsiooni ajast viibib Ameerika Ühendriikides ja praegu toimib Yale-University’s vana-ajaloo professorina, on ammu tuntud kui meie aja kõige väljapaistvamaid uurijaid Rooma ja hellenismi ajaloo alal. Tema uus teos Rooma keiserriigi sotsiaalsest ja majanduslikust arenemisest on kahtlemata parim ja tähtsaim selle väsimata uurija seni ilmunud arvurikkaist töist. Enne Rostovtseffi ei olnud Rooma keiserriigi sotsiaal- ja majanduselu probleem selle täies ulatuses veel kunagi käsiteldud ja tööd, mis seda küsimust puudutasid, valgustasid seda ainult antikvaariliselt vaatekohalt. Rostovtseffi raamat käsitleb esimesena seda küsimust geneetiliselt ja esitab esimesena poliitilise ajaloo tagaseinal pildi Rooma keiserriigi sotsiaal- ja majanduselu arenemiskäigust.
Sisukas töö on kauaaegse ja vaevarikka üksikasjade uurimise tulemus. Otse imetlemisväärne on autori kasutatud materjal oma rikkuselt ja mitmekesiduselt. Autor valdab haruldasel viisil kõiki kõne alla tulevaid muinasteaduse eridistsipliine ning kasutab oma töös sama põhjalikkusega niihästi kirjanduslikku traditsiooni kui ka seda hiiglamaterjali, mida pakuvad epigraafika, papüroloogia ja eriti arheoloogia.
Kuid see on ainult üks külg. Aine mitmekesidusele ja üksikasjade rohkusele vaatamata moodustab raamat ühe orgaanilise terviku. Temas kogutud ja autorile omase filoloogilise täpsusega interpreteeritud üksikasjad alistuvad kõik vähestele juhtivatele põhimõtetele, ühinedes ühtlase ja oma suunas määratud protsessi valgustamiseks. Selle protsessi üldskeemi annab autor ise oma raamatu eessõnas.
Rooma keiserriigi sotsiaalne ajalugu kujutab enesest klasside nivelleerumisprotsessi, mis avaldub kõrgemate sotsiaalsete kihtide kõrvaletõrjumises või täielikus absorbeerimises alamate poolt. See protsess sünnib mitmes järgus. Selle lähtekohaks on sotsiaalsed võitlused esimestel sajanditel enne Kristust, mis lõpevad proletariaadiga liidetud Itaalia keskklasside võiduga priviligeeritud senaatorite ja ratsanike klassi üle. Augustuse valitsus tähendab kompromissi mõlema vaenuliku leeri vahel. Juliuste ja Claudiuste hirmuvalitsus annab vanale aristokraatiale viimase verise hoobi. Flaviused, toetudes, nagu nende eelkäijadki, linnaelanikele, keskklassidele, soodustavad, samuti oma eelkäijate eeskujul, terves riigis linnaelu arengut. Antoninuste valgustatud monarhia ajal jõuab oma tipule see protsess, mis aegamööda oli viinud keskklassi, munitsipaalse buržuaasia valitsusele. Kuid viimane, moodustades võrreldes maaelanikega ainult õhukese rahvakihi, ei seisa ilmariigi valitsejana oma ülesande kõrgusel. Ta kaotab oma aktiivsuse ning elab maarahva tööjõu ekspluateerimisest. Sotsiaalselt jaguneb terve riigi rahvastik kaheks teravalt teineteisest eraldatud klassiks: ühel poolel seisavad priviligeeritud ja arvult vähesed linnaelanikud – honestiores, teisel poolel töötavate talupoegade massid – humiliores. Mõlema klassi vahel tekib lõpuks äge antagonism, mis viib III sajandi sotsiaalsele revolutsioonile. Võitlus lõpeb linnaburžuaasia hävitamisega ja uue riigikorra loomisega. Uus, oludele sobitatud riigikord, IV ja V sajandi orientaalne despootia toetub sõjaväele, tugevale bürokraatiale ja talupoegade massile.
Sotsiaalse arengu üksikutele järkudele vastavad kindlad majanduselu vormid. Nii esindab hilisema vabariigi vana aristokraatia, kelle langemine moodustab sotsiaalse protsessi esimese järgu, feodaalse kapitalismi majandus vormi. Teda asendab hellenistlikes riikides tüüpiline, kaubandusel ja tööstusel ning teaduslikult fundeeritud põllundusel baseeruv linnakapitalism, mille esindajaiks on linnaelanikud. Ühes linnaelu levinemisega üle terve riigi jõuab selle raajandusvormi arenemine etteaimamata kõrguseni, ei ole aga küllalt elujõuline selleks, et sel kõrgusel püsida. Linnaburžuaasia degenereerub, tema iseloomustavaks ideaaliks saab majanduslikult ebaproduktiivne rentier. Tööstus ja kaubandus detsentraliseeruvad ja kaotavad oma endise juhtiva osa majanduselus. Ekspluateerimise süsteem ei anna maarahvale, kelle õlgadel lasub nüüd terve riigi ülalpidamine, võimalust kõrgemale tasapinnale tõusmiseks. Riigi alalhoidmiseks ikka sagedamini tarvitusele tulev sunduse süsteem hävitab lõplikult rahva majandusliku aktiivsuse. Nende nähtuste tagajärjeks on üldine majanduselu langus, taandumine primitiivsetele majandusoludele ja riigikapitalismi tekkimine.
Seda siin lühidalt skitseeritud arenemisprotsessi kirjeldab autor oma raamatu kaheteistkümnes peatükis. Neist käsitlevad kolm esimest, pärast sissejuhatavat vabariigi ja kodusõdade ajajärgu kirjeldamist, Augustuse ja tema järglaste – Juliuste ja Claudiuste – valitsust; järgmised viis peatükki on pühendatud Flaviustele ja Antoninustele; üheksas annab ülevaate Septimius Severuse ja tema lähemate järglaste sõjaväelisest monarhiast, kuna kolme viimase sisuks on kolmanda sajandi sõjaväeline anarhia ja Diokletianuse orientaalne despootia.
Teose alul antud sissejuhatuse teemiks on ajalooline protsess, mis on loonud sotsiaalsed ja majanduslikud olukorrad Augustuse ajal. Nende olukordade kujunemine on tingitud kahest tegurist – Rooma arenemisest ilmariigiks ja selle arenemisega lähedalt seotud klasside antagonismist kahel viimasel sajandil enne Kristust.
Room moodustab juba alates IV sajandist e. Kr. talupoegade riigi. Terve maa on jagatud keskmise suurusega taludeks; maad harivad talupojad ise oma perekonna ja ainult erakordselt ka orjade ja klientide abil ning teravilja kultuuri eelistatakse kõigile teistele põllundusvormidele. Võidud Kartaago ja idariikide üle mõjutavad otsustavalt Rooma edaspidist sotsiaal- ja majanduselu arenemist. Nad viivad kõigepealt niihästi terve riigi kui ka üksikute rahvakihtide rikastamisele. Suured varandused sõjasaagi näol langevad eriti sõjajuhtide, senaatorite klassi liikmete, kätte, kuna teise rikastamisallika moodustab selle klassi esindajaile ülesandeks tehtud uute provintside valitsemine. Võitudest loodud situatsiooni kasutavad senaatorite kõrval peamiselt isikud ratsanike seisusest. Olukorrad võimaldavad igasuguseid rahaoperatsioone ja sel teel omandatud kapital paigutatakse enamasti maasse. Uued maaomanikud, kes omandasid oma varandused peaasjalikult hellenistlikus idas, toovad Itaaliasse seal valitseva kapitalistliku majandussüsteemi, mida nüüd eriti soodustab alatasase orjade juurdevoolu tagajärjel odavamaks muutunud töö. Ühtlasi asendab nüüd, samuti hellenistliku majanduse eeskujul, viina- ja õlipuude kasvatamine teravilja kultuuri.
Edukas välispoliitika sünnitab ka suuri muudatusi sisepoliitilistes ja sotsiaalsetes oludes. Room ei ole enam endine rikaste maaomanike aristokraatia poolt valitsetud talupoegade riik. Mõjuka aristokraatia kõrval tekib jõukas linnakeskklass, kes samuti kui mõlemad kõrgemad klassidki – senaatorid ja ratsanikud – kasutab poliitilist seisundit ning hakkab mängima silmapaistvat osa kaubanduse ja majapidamise alal. Algab Itaalia urbaniseerumine Kreeka eeskujul. Mõlema kõrgema klassi kui ka linnaburžuaasia rikastumise tagajärjel muutuvad põhjalikult agraarolud. Väiksemad talud kaovad järkjärgult ning satuvad suuromanike kätte, omalt poolt aitavad ka sõjad kehvistumiseks kaasa. Need asjaolud sünnitavad II sajandi tuntud kriisi. Vennaste Gracchuste mässuga algab kodusõdade ajajärk. Kodusõjad, milledes suurt osa mängib vahepeal proletariseerunud sõjavägi, ei too vallutamissõdade läbi loodud sotsiaaloludesse põhjalikku muutust, ehkki nad suurel määral kaasa aitavad juhtivate klasside nõrgendamiseks. Nad minetavad isegi aegamööda sotsiaalse võitluse laadi ja muutuvad igasuguste tegurite mõjul väga keeruliseks nähtuseks, mille sügavaimad juured peituvad teravaks kujunenud vastolus linnriigi ja ilmariigi vanel. Probleem leiab pärast Augustuse võimulepääsu lõpuks oma lahenduse üleminekus absolutistlikule riigikorrale.
Üldine Rooma elu struktuur, nagu see oli kujunenud välis- ja kodusõdade tulemusena, võetakse Augustuse poolt üldiselt muutmatult üle. Tema poliitilise tegevuse iseloomustavaks jooneks on eelmisel ajajärgul ellukutsutud olude säilitamine ja kindlustamine. Seda laadi kannab ka uue võimukandja sotsiaal- ja majanduspoliitika. Tähelepanu väärib teadlik linnaelu edendamine Augustuse ajajärgul. Igal pool tekivad nüüd uued kommunaalse valitsusega linnad ja aegamööda kattub terve riigi territorium linnriikide võrguga. Uus linnaelanikeklass etendab nüüd majanduse alal juhtivat osa. Tema aktiivsusest annavad tunnistuse Itaalia linnade varemed; seda tõendab ka selle ajajärgu hiilgav majanduselu areng. Enamjagu linnu on linnaburžuaasia enese ehitatud ja nende õitseng langeb Augustuse ajajärku. Itaalia majanduselu areng ei tõusnud antiikajal iialgi nii kõrgele astmele kui Augustuse ajajärgul. Allikate peaaegu täielik vaikus provintside majanduselust tunnistab, et Itaalia mängib juhtivat osa mitte ainult poliitilises, vaid ka majanduslikus suhtes.
Agraarolud käivad oma arenemises üldiselt sedasama rada, mis oli alatud kodusõdade ajal. Suuromanike arv kasvab alatasa väikemaapidajate kulul. Omandavad tähtsuse ka keskmise suurusega maakohad, milledel on ühine suuromanditega see, et maapidamine sünnib neis kapitalistlikul ja teaduslikul alusel ja nende omanikud ei asu mitte maal vaid linnas.
Põllunduse kõrval mängib tähtsat osa kaubandus. Selle tõusuks aitavad kaasa Augustuse ajal üldise rahu tõttu valitsevad korralikud olud kui ka järkjärguline uute turgude avamine. Väliskaubanduse tähtsus ei ole suur. Palju elavam on kaubanduslik läbikäimine Itaalia ja provintside vahel, ja ka siin jäävad provintsid Itaaliast maha. Autori arvamise järgi ei saa Itaalia ülekaalu kaubanduslikus läbikäimises Augustuse ajajärgul seletada mitte ainult selle tähtsusega, mida omas Rooma linn kaupade peamise tarvitajana. Vastandiks sageli esitatud arvamisele, et Room olevat maksnud sisseveetud kaupade eest ainult provintsidele pealepandud maksudega, näitab autor, kuidas Itaalia väljavedu ei võinud sisseveost kuidagi maha jääda, ja tuletab meelde niihästi Itaalia tähtsat õli- ja viina toodangut kui ka nii mõnegi linna edukat tegevust tööstuse alal, eriti Põhja-Itaalias ja Kampaanias.
Augustuse järglaste – Juliuste ja Claudiuste – valitsust nimetab autor sõjaväeliseks türanniaks. Need keisrid on ise selles teadlikud, et nad oma võimu eest de facto võlgnevad tänu sõjaväele, ja see asjaolu määrab nende valitsuse iseloomu, mis neid teeb kaasaeglaste ja tulevate põlvede silmis veristeks türannideks. Sellest sõltumata jälgivad nad oma poliitikas juba Augustuse ajal alatud teed, mis aegamööda viib Rooma elu täielikule ümberkorraldamisele. Selles mõttes on tähtsad autori poolb lühidalt mainitud faktid, nagu senaatorite võimu piiramine, järkjärguline bürokraatia loomine ning niihästi valitsuse kui ka rahaasjanduse koondamine keisri kätte.
Ka need keisrid soodustavad energiliselt linnaelu riigis, eriti ida- ja lääneprovintsides. Linnaelu areng viib juba Juliuste ja Claudiuste ajal provintside majanduselu ärkamisele ja nende emantsipeerumisele Itaaliast. Itaalia saadused ei leia omale sageli enam turgu, eriti on märgatav viina üleproduktsioon. Sellega käsikäes käib Itaalia maaomanduse kontsentreerumine, sest müügivõimaluse kahanemine annab end tunda kõigepealt väikeste maakohtade pidajaile. Tähtis on ka see asjaolu, et Juliuste ja Claudiuste hirmuvalitsuse ajal paljud vana aristokraatia suuromandid satuvad konfiskatsiooni teel keisri kätte. Suurmaaomandus jääb ka selle ajajärgu iseloomustavaks nähtuseks, kuid maaomanike klassi koosseis on muutunud. Vanad magnaadid kaovad, neid asendavad üheltpoolt keisrid ja nende favoriidid, teiseltpoolt maaomanikud linnaburžuaasia ringkonnist. Ühtlasi on muutunud ka rahvastiku üldine sotsiaalne koosseis. Juliuste ja Claudiuste hirmuvalitsus viib peaaegu täielikule vana aristokraatia perekondade hävitamisele. Selle asemel tuleb uus aristokraatia Itaalia ja romaniseeritud provintside elanikest.
Juliuste ja Claudiuste valitsus lõpeb Nero tapmisega. Seda sündmust kui ka järgnevat kodusõda tuleb autori arvates mõista kui protesti selle sõjaväelise türannia vastu, milleks aegamööda oli degenereerunud Augustuse printsipaat.
Vespasianusega algab Flaviuste valitsus. Flaviuste ja Antoninuste ajajärku käsitleb autor üheskoos oma teose viies peatükis. Seda ajajärku näib autor hindavat üheltpoolt kui Rooma keisririigi kõige kõrgemate poliitiliste ja majanduslikkude saavutuste aega, teiseltpoolt aga kannab ta autori kujutuses kõige selgemaid vaibumise tunnuseid.
Vespasianuse poliitika olulise joonena paistab silma provintside toetamine Itaalia kulul. See keiser jätkab oma eelkäijate alatud urbaniseerimispoliitikat ja läheb selles suunas veel kaugemale, annetades latiniseeritud provintside linnadele Rooma kodanikuõigusi. Sotsiaalselt vaatekohalt on eriti tähtis Vespasianuse poliitika senati suhtes. Vespasianuse ajal ei esinda senat oma koosseisus mitte enam vabariigi aristokraatiat ega enamaltjaolt Roomast päritolevaid senaatorite perekondi Augustuse ajast. Aegamööda asendavad neid kaduvaid elemente munitsipaalse aristokraatia esindajad Itaaliast ja lääne provintsidest. See protsess, mis oli alanud ammu enne Vespasianuse võimulepääsu, leiab nüüd oma lõpu. Uues koosseisus ei ole senat ka ideeliseltki enam endine. Mõnikord ilmnev senati „filosoofiline opositsioon” Vespasianuse vastu ei leia seepärast omale seletust senaatorite vabariiklikus, printsipaadi vastu sihitud ideoloogias, nagu üldiselt arvatakse. Seevastu osutab autor tolle aja filosoofias valitsevaile ning rändavate jutlustajate poolt levitatud küünikute ja stoikute õpetustele, mis, püstitades uue kõrgeima võimukandja ideaali, kutsuvad esile haritud seltskonna juures kriitilist suhtumist keisri tegevusse. Uuest õpetusest mõjutatud seltskonna arvamine taunib ka tüüpilise türanni Domitianuse ja viib tema kukutamisele. Tõepoolest vastabki järgmiste keisrite valitsus, Antoninuste valgustatud monarhia, nii mõneski suhtes uue õpetuse ideaalile, ideaalile, millest kinni peavad kõik selle ajastu keisrid, alates Trajanusest kuni Autoninus Piuseni, kuivõrra ka ei erine nende iseloomud ja isiklikud kalduvused.
Antoninuste aegsele Rooma riigile pühendatud peatükk käsitleb üheltpoolt riigi linnaolusid, teiseltpoolt selle ajajärgu kaubandust ja tööstust. Antoninuste valitsuse ajal on linnaelu areng jõudnud oma tipule ja Rooma riiki võib nüüd suurema õigusega kui kunagi enne nimetada linnade föderatsiooniks. Kuid ühtlasi märgitseb Antoninuste aeg ka selle arenemise lõppu, sest pärast Hadrianust ei tule peaaegu enam uusi linnu juurde.
Huvitav pilt linnade elust ja sisekorrast annab meile kujutelma II sajandist kui suurte kapitalistide ajast. Need kapitalistid ei ela nüüd enam mitte Itaalias, kui Rooma linn kõrvale jätta, vaid kõigi provintside linnades. Linnaburžuaasia jõukuse allikaks tuleb nüüd esijoones pidada kaubandust. Selle tähtsamaks tõukejõuks on, nagu ennemgi, n. n. „αnnοnα”, s. o. sõjaväe ja Rooma linna varustamine toidu- ja tarbeainetega. Provintside majanduslik ärkamine avaldub kõigepealt kaubanduse kiires detsentraliseerumises. Itaalia on teisel sajandil juba kaotanud selle juhtiva osa, mida ta veel etendas esimesel sajandil. Sedasama edukat püüet majanduslikule iseseisvusele võib märgata ka tööstuse alal. Itaalia tööstus on oma tähtsuse kaotanud. Väljavedu piirdub ainult väheste saadustega Põhja- ja Lõuna-Itaaliast; teised kaovad täiesti või leiavad omale ostjaid ainult kohalikul tnrul. Tööstuse detsentraliseerumine on suurel määral tingitud raskeist veokuludest. Riigi territooriumi laienemisega kasvab ühtlasi ka tarvidus tööstussaaduste järgi; ja mida kaugemal asub mõni maakoht tööstuse keskkohtadest, seda suuremaks muutuvad veokulud. Seepärast eelistatakse kohalikke kaupu sisseveetuile. Ühlasi takistab see asjaolu ka suurte tööstuskohtade loomist ja tööstuse arenemist selles suunas, mis on viinud meieaja tööstusliku kapitalismi poole. Mis tähendab tööstuse detsentraliseerumine sel määral, kui see on tingitud veoraskusist, ühtlasi ka selle arenemise seismajäämist ja selle langust. Siin tuleb mainida ka seda ekskurssi, milles autor raamatu teises kohas annab üldisema ja sügavama vastuse küsimusele, mispärast Rooma tööstus ei saanud oma arenemises üle teatavast kõrgusest. Praegusaja majandusteadlaste seletused, mille järgi n. n. kodutööstus jäi Rooma elu iseloomustavaks nähtuseks, ei või kõne alla tulla, sest nagu tõendavad kaevandused, ei valmistatud kodus isegi kõige harilikumaid tarbeasju. Niisamuti ei anna rahuldavat vastust küsimusele ka need, kes otsivad põhjusi masinate ülesleidmist takistavas asjade töö odavuses. Autori enda arvates tuleb peamiseks põhjuseks pidada antiikse ilma ühendamist üheks ilmariigiks Rooma võimu all. Tööstuse areng toimub käsikäes Rooma tsivilisatsiooni levimisega. Hadrianuse valitsuse ajal jõuab provintside romaniseerumine oma lõpule ja uusi maid ei tule enam juurde. Et aga väliskaubandus nii mõnelgi põhjusel ei suuda omandada suuremat tähtsust, jääb tööstussaadustele üle leppida siseturuga ja riigi elanike ostuvõimega. Elanikud kuuluvad aga oma enamuses alamaisse rahvakihtidesse, kelle ostuvõime ei ole suur ning aja jooksul veelgi kahaneb. Nii on tööstus oma edasiarenemises paratamatult takistatud.
Teose kolmest peatükist pealkirjaga „Rooma riik Flaviuste ja Antoninuste valitsuse ajal” annavad kaks viimast Itaalia ja üksikute provintside individuaalse kirjelduse peaasjalikult maa ja linna omavaheliste suhete vaatekohalt. Need peatükid uuendavad sellega osalt seda tööd, mis Mommsen on teinud oma Rooma ajaloo viiendas köites. Käesolevas tuleb piirduda ainult üldiseid jooni kokkuvõtva ülevaatega, mille annab autor ise selle osa lõpus.
Sellest võrdlevast kokkuvõttest selgub, et Rooma riigi majanduselus mängib igalpool domineerivat osa teaduslik-kapitalistlikule alusele rajatud maapidamine. Ühiseks jooneks tuleb pidada ka maa koondumist väheste suuromanike kätte ; teiseltpoolt muutub maa olukordade sunnil ikka enam riigi- ja eriti keisrite omanduseks, kuna väikemaapidamine kaob kõikjal. Suuromanikest kuuluvad nüüd paljud riigiaristokraatia ja plutokraatia kihtidesse. Erinedes energiliste linna keskklasside esindajaist, kelle keskmise suurusega maakohtadel põlluharimine sünnib enamasti orjatöö abil, jätab uus maaomanike klass oma maa sageli rentnike hooleks. Niisugune üleminek rendi süsteemile tähendab enamasti põllunduse langemist madalamale astmele ning taandumist oludele, mis valitsesid vabariigi ja varase keisriaja magnaatide suuromanditel. Lõpuks annab võrdlev ülevaade Itaaliast ja provintsidest ka kujutelma maarahvast. See töötav alamklass moodustab rahvastiku rõhuva enamuse. Säilitades sajandite jooksul muutmatult oma usu ja eluviisid, on ta väga visa linnakultuuri vastu võtma.
Pilt, mis ilmub viimases Antoninuste valitsusele pühendatud peatükkidest, kannab süngeid jooni. Trajanuse ja tema järglaste poliitikat esitatakse asjatute katsete reana kindlustada Rooma riigi vankuvaid aluseid. Nende aluste nõrkust tõendab selgelt see asjaolu, et Trajanuse sõjad viivad riigi kuristiku kaldale. Seepärast loobub Hadrianus lõplikult oma eelkäijate vallutamispoliitikast ning pühendab enda täiesti riigi siseellu puutuvaile ülesandeile. Antoninus Pias’e kokkuhoiupoliitika osutab Hadrianuse püüete tagajärjetust ja rasked sõjad Marcus Aureliuse ajal märgitsevad uut kriitilist ajajärku riigi elus. Need ideaalselt mõtlevad keisrid teevad kõik, mis nende võimus, et kinni pidada algavat langemist, kuid nad osutuvad abituks nende jõudude vastu, mis pikkamisi, kuid kindlalt teevad oma õõnestamistööd.
Millised on need jõud? Autor vastab sellele küsimusele, osutades kahele nähtusele. Mõlemad on ühenduses antiikilma iseloomustava riigiteooriaga, mille järgi rahvastik alistub oma huvides täiesti riigile. See teooria oli terve vana ajaloo kestvusel avaldanud oma kahjulikku mõju, kuid kusagil ei kannatanud alamad riigi surve all nii raskelt kui Rooma keiserriigis. Mainitud kahest nähtusest on üks lähedalt seotud riigi urbaniseerumisprotsessiga. Üheltpoolt sünnib riigi urbaniseerumine loomuliku arenemiskäigu tagajärjel, teiseltpoolt aga taotlevad kõik keisrid kuni Antoninusteni teadlikult selle protsessi kiirendamist, sest, toetudes linnaelanikele, kui tsiviliseeritud elemendile riigis, loodavad nad sel viisil seada oma võimu kindlamale alusele. Sellega luuakse lõhe linnaburžuaasia ja maarahva vahel, lõhe, mis ajajooksul järekindlalt süveneb. Ühtlasi degenereerub linna bourgeois tegevusetuks rentier’ks, kes elab oma sissetulekuist, ekspluateerides maarahva tööd. Senikaua kui riigi territoorium veel laieneb ja juurde tulevad uued maa-alad, mis peavad võidetama Rooma tsivilisatsioonile, ei tähenda see protsess veel liiga suurt pahet, sest niikaua on juhtiv osa riigi elus ikka veel garanteeritud kõige aktiivsemale rahvaelemendile. Kirjeldatud sotsiaalne nähtus viib aga paratamatult majanduselu langemisele, niipea kui lõpule jõuab uute maade vallutamine, nagu see sünnib Hadrianuse ajal. Hadrianus on esimene, kes seisundist aru saab ning vastavate määrustega püüab tõsta alamat klassi ning teda võimaluse järgi muuta aktiivseks keskklassiks. Tema jälgedes käivad ka järgmised keisrid, kuid kõik need katsed ei suuda enam pidurdada kord alanud langemisprotsessi.
Siin hakkab oma mõju avaldama teine tähendatud tegureist. Raskeis seisundeis on riik sunnitud maksma panema oma ülevõimu elanike üle ning ellu viima vana teooria, mis nõuab rahva täielikku alistumist riigi huvidele. Riik on õigustatud igal ajal tarvitama sundust oma alamate kohta, rekvireerides nende varandust ja kasutades tarbekorral nende tööd. Alguses võetakse see praktika tarvitusele ainult erakordselt, aja jooksul aga muutub see harilikuks nähtuseks ning leiab oma selgeima väljenduse n. n. „liturgiate” s. o. sunnitööde süsteemis. Sunduse süsteem võtab rahvalt iga huvi töö vastu, halvab tema aktiivsust ning mõjub sellega suurel määral kaasa üldisele langemisele.
Selle ekskursiga viib autor lõpule oma ülevaate valgustatud monarhia ajajärgu kohta. Septimius Severusega algab uus ajajärk Rooma keiserriigi ajaloos. Mainitud keisri valitsus on viimane lüli selles arenemisahelikus, millega algab Antoninuste ajajärk, ja esimene selles, mis viib täielikule Rooma riigi ümberkorraldamisele idamaa despootiliste riikide eeskujul. Septimius Severus toetab esimesena teadlikult ja järjekindlalt oma võimu sõjaväele. Algab riigivalitsuse süstemaatiline militariseerimine. Lihtsõdur pääseb kõige kõrgemaisse ameteisse. Alamad rahvakihid, kuhu nüüd kuuluvad sõdurid oma rõhuvas enamuses, saavad igasuguseid soodustusi; seevastu avaldatakse linnaelanikele rasket survet. Liturgia süsteem kujuneb nüüd lõplikult välja ning laskub oma täie raskusega linlaste õlgadele. Samas suunas sammub ka Septimiuse lähimate järglaste poliitika: ühelt poolt näeme heatahtlikkust sõjaväe ja alamate klasside vastu, teiseltpoolt sundust ja repressioone linnaburžuaasia suhtes.
Järgneb III sajandi teise poole kaootiliste sündmuste kirjeldus. See vahelduvate väejuhtide valitsuse aeg esineb meie silme ees kui kohutav „danse macabre”, milles on raske leida mingisugust ajaloolist mõtet. Siiski läheb riigi ümberkorraldamisprotsess Septimius Severuse poolt alatud suunas edasi ning üksikud keisrid jätkavad järjekindlalt Septimiuse ja tema järglaste poliitikat.
Maximinuse hirmuvalitsus ei ole mitte enam ainult sihitud riigiaristokraatia ja munitsipaalse ülemkihi, vaid terve linnaklassi vastu ning avaldub üksikute linnade rüüstamises. Philippus Arabs ja Decius näivad valmis olevat tagasi pöörduma Antoninuste poliitikale, kuid nad on jõuetud sõjaväe vastu, kes üksi valitseb situatsiooni. Nende järglased kohanduvad seepärast muutunud oludele. Nii kõrvaldab näiteks Gallienus lõplikult sõjaväest senaatorid ja määrab provintside valitsejaiks peaaegu ainult isikuid ratsanikuklassist, s. t. endiseid sõdureid. Pärast Aurelianuse surma valitakse küll keisriks senati esimees Tacitus, kuid see esimesel pilgul üllatav sündmus selgub asjaolust, et senat ei esinda enam endist linnaburžuaasiat, vaid ta koostub nüiid oma enamuses endistest alamatest teenistusastmeilt ülendatud väejuhtidest ning moodustab uue aristokraatia. Linnaburžuaasia ei tõuse enam juhtivale kohale. Tema jõud on murtud niihästi sagedate konfiskatsioonide kui ka eriti talle pealepandavate liturgiate tagajärjel. Riigi paremaid aegu iseloomustav diarhia, mis avaldus linnaomavalitsuse tähtsuses keskvalitsuse kõrval, jõuab nüüd oma lõpule. Uus valitsussüsteem on rajatud keisri võimule ja militariseeritud bürokraatiale. Majanduslikult osutab terve riik, Itaalia ja provintsid, kõige kurvemat pilti. Suured maa-alad seisavad söödis, kaubanduslik läbikäimine jääb soiku, tööstusolud lihtsustuvad. Rahvastik on vaesunud ning kannatab raskelt sõdurite terrori all.
See asjaolu, et III sajandi sündmustes südurid mängivad nii tähtsat osa, annab autorile võtme nende sündmuste mõistmiseks ja õigeks seletamiseks. Valitseva arvamise järgi tekkinud III sajandil puhtpoliitiline kriis, mille keisrid ise ellu kutsunud oma võitluses senati vastu. Toetudes sõjaväele loonud nad kaootilisi olusid, mis pidanud moodustama ülemineku puhtmonarhistlikule riigikorrale, nagu see tekkinudki sündmuste tagajärjel. Selle seletuse vastu räägib kõige pealt asjaolu, et senatil juba Antoninuste ajajärgul ei ole enam poliitilist tähtsust. Meil on tegemist võitlusega, kuid võitlusega mitte senati ega ka keisrite, vaid sõjaväe ja linnaburžuaasia vahel. See võitlus kannab seepärast palju suuremal määral sotsiaalset kui poliitilist laadi. Selles võitluses esindab sõdur rõhutud maarahva huve. Valgustatud monarhide püüded, mis sihitud alamate klasside tõstmisele, äratavad viimastes arusaamise oma seisukorrast ning suurendavad ühtlasi nende poolehoidu keisritele. Rahvamasside alandlikkus muutub aegamööda kibedaks vaenuks priviligeeritud klasside vastu ning sõjavägi, kes nüüd oma täies koosseisus kuulub alamatesse klassidesse ning Septimius Severuse ja teiste keisrite soodustuste tagajärjel muutub ikka iseteadvamaks, annab nüüd oma taltsutamatus julmuses rõhutud klasside vaenule kõige selgema väljenduse.
Nii näeb autor vastolus maa ja linna vahel III sajandi revolutsiooni peamist tõukavat jõudu. Nagu linnaburžuaasia omal ajal võitjaks jäi võitluses vana aristokraatia vastu, nii peab ta III sajandil kaotama võitluses maarahva vastu. Tema kaotus ei too aga maarahvale mingit kergendust. Raske võitlus sünnitab ainult kaaose, milles näib olevat vastuvõetav iga, ka kõige halvemgt kord.
Millisel viisil Diokletianus ja tema järglased loovad selle uue korra, seda näitab autor oma töö viimases peatükis, mis kannab pealkirja „Orientaalne despootia ja antiikse kultuuri langemine”. Olukordade sunnil peavad uued võimukandjad oma tegevuses piirduma riigi olemasolu säilitamisega. Nad võtavad muutmatult üle eelmise ajajärgu toored olud ning viivad nad ainult süsteemi, kasutades selleks kõige primitiivsemaid abinõusid. Tulemuseks on Antoninuste kõrgelt differentseeritud riigisüsteemi jäme labastamine. Kalduvust lihtsustamise poole osutavad kõik probleemid, mille lahendamist nõuavad Diokletianuse päranduseks saanud kaootilised olud. Sõjavägi koostub nüüd suurel määral palgatud sõdureist. Administratiivsel alal valitseb igal pool bürokraatia, kuna linnade omavalitsus kaob lõplikult. Uus maksusüsteem, mis sugugi ei arvesta kohalikke olusid, on otse barbaarne oma primitiivsuses ja kujuneb organiseeritud elanike röövimiseks. Teiseks Diokletianuse valitsuse iseloomustavaks jooneks on tema järjekindel sunduse poliitika. See avaldub üheltpoolt talupoegade orjastamises, teiseltpoolt liturgiasüsteemi kõige laialdamas tarvitamises.
Uus riigikord on revolutsiooni tulemus, mille eesmärgiks oli üldine rahvakihtide nivelleerumine. Sellegipärast on eelmiste ajajärkude olud palju demokraatlikumad kui need, mis valitsevad Diokletianuse ajal. Ka majandusolud ei ole paranenud. Üldiselt ei viinud III sajandi revolutsioon ühelegi positiivsele tagajärjele. Riik vabaneb küll anarhiast, kuid tema olemasolu on saavutatud ainult sel teel, et vana kõrgelt arenenud riigi varemeile püstitatakse uus riik, mis on rajatud harimatusele, orjusele ja röövimisele.
Viimased Rostovtseffi teose leheküljed on pühendatud antiikilma langemise probleemile. Autor ei taha selles küsimuses seni antud vastustele juurde lisada mingit uut lahendamiskatset. Ta püüab ainult uuesti küsimust formuleerida, katsudes selgitada neid nähtusi, mida kokkuvõtvalt nimetatakse antiikse kultuuri langemiseks.
Rooma riigi või – mis tähendab sama – antiikse kultuuri langemine sünnib kahel alal: poliitilisel, sotsiaalsel ja majanduslikul ühelt poolt ja intellektuaalsel alal teiselt poolt. Poliitilisel alal avaldub ta riigi barbariseerumises läänes ja orientaliseerumises idas. Sotsiaal- ja majandusalal sünnib antiikilma taandumine primitiivseile oludele. Linnad, mis arendasid kõrgemaid majandusolusid, kaovad järkjärgult maapinnalt. Rooma keiserriigi keeruline sotsiaalne süsteem laguneb oma primitiivseisse elementidesse.
Vaimlise kultuuri alal paneme tähele üheltpoolt loovate jõudude kahandumist teaduses, kirjanduses ja kunstis; teiselt poolt minetab Kreeka-Rooma kultuur oma assimileerimisvõime. Linnad ei suuda enam maaelanikke absorbeerida, s. t. neid võita Kreeka-Rooma tsivilisatsioonile, vaid satuvad vastuoksa maarahva barbariseeriva mõju alla. Selle nähtuse teiseks aspektiks on uue mentaalsuse tekkimine laiemate rahvamasside seas, mis valdab lõpuks ka kõrgemaid klasse, avaldudes kreeka-ida müstiliste religioonide kaudu ristiusu levimises ja võidus. Ristiusu suured loomingud tunnistavad küll veel antiikse kultuuri ellujäämisest, kuid uued intellektuaalsed püüded on sihitud peamiselt rahvamasside mõjutamisele ja tähendavad sellega langemist endiselt kõrguselt.
Järjelikult esineb kõikjal kõige olulisema ja iseloomustavama nähtusena kõrgemate kihtide nivelleerumine allapoole, nende barbariseerumine.
Antiikilma langemise probleem, mis ootab oma lahendust, kujuneb lõplikult järgmiseks küsimuseks: Mispärast ei suutnud Kreeka ja Itaalia linnakultuur endaga assimileerida rahvamasse, mispärast jäi ta ühe valitud klassi kultuuriks ja mispärast osutus ta võimetuks looma antiikilmale tingimusi, mis oleks teda edasi viinud mööda seda rada, mida on käinud meie aja kultuur ?
Autor lõpetab oma ülevaate Rooma keiserriigi ajaloost järgmise mõtiskeluga:
„Antiikilma ajalugu sisaldab meile õpetuse ja hoiatuse: Meie kultuur ei või püsida, niikaua kui ta jääb ainult ühe klassi ja mitte masside kultuuriks. Idakultuurid olid Kreeka-Rooma kultuurist stabiilsemad, sest olles rajatud religioonile, seisid nad rahvamassidele lähemal. Teine õpetus on see, et vägivaldsed nivelleerimiskatsed ei viinud kunagi masside tasapinna tõstmisele. Nende tagajärjeks oli ainult kõrgemate klasside hävitamine ning barbariseerumisprotsessi kiirendamine. Kuid viimane probleem jääb püsima meie ees lepitamatu viirastusena: Kas on võimalik kõrgemat kultuuri massidesse viia, ilma et see alla tõmmataks selle kõrguselt ning harvendataks kuni olematuseni? Kas ei ole iga kultuur langemisele pühendatud, niipea kui ta hakkab tungima rahvamassidesse?”
K. Vilhelmson
Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1928