Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

Η. G. WELLS JA G. B. SHAW.

  

„Tähtsusetu artist rahuldub kunstiga. Suur kunstnik aga ei rahuldu millegagi, kui see ei ole mitte kõik.”   (G. K. Chesterton, Heretics.)

Siin kõne alla võetud kahel silmapaistval kaasaegsel inglise kirjanikul on kõigepealt see ühine, et kumbki neist ei ole kunstnik kunsti enese pärast, vaid nad ise loevad oma tähtsamaks ülesandeks midagi muud, kui olla ainult sõnakunstnik.

Shaw lausub kusagil, et ta ei kirjutaks mitte sõnakestki ainult kunsti enese pärast, ja Wells läheb koguni nii kaugele, et tahaks meel­samini olla ajakirjanik kui artist, kunstnik – nii tähtsaks peab ta kirjaniku ülesannet kajastada oma kaasaegset elu.

Kui nimetada neid kahte nime siin üheskoos, siis on selle väliseks põhjuseks asjaolu, et tänavu pühitseti esimese 70-ne ja teise 60-ne aastast sünnipäeva. Kuid me kuuleme neid kahte nime ka muidu tihti nimeta­tavat üheskoos, juba sellepärast, et nad mõlemad on kõige tuntumad nimed praeguses inglise kirjanduses.

Kuna nad praegu mõlemad on võitnud ühes populaarsusega ka kindla majandusliku seisukorra, pidid nad mõlemad nooruses võitlema puudusega, eriti Wells, kes aga selle vastu kiiresti leidis tunnustust juba oma esimestele teostele, mis ilmusid läinud sajandi viimase aastakümne keskpaigu, siis kui elas üle omi viimseid päevi nn. estetismi vool, mille hiilgavaim esitaja Oscar Wilde sammus sunnitööle a. 1895.

Samal aastal ilmus Wellsi esimene jutustus „Aja Masin” ja Shaw oli juba kirjutanud mitte üksi oma noorpõlve romaanid ja andnud oma praegugi veel oluliselt muutmatuks jäänud kunstilise ja poliitilise usutun­nistuse (The Quintessence of Ibsenism, 1891), vaid oli teinud ka esimesed katsed inglise näitelaval (Widozuers’ Houses, 1892; The Philanderer ja Mrs. Warreris Profession, 1896; Arms and the Man, 1894 ja Candida, 1895).

Mitte üksi ei olnud niihästi Shaw kui ka Wells kaugel estetismi eluvõõrast põhimõttest „kunst kunsti enese pärast”, vaid neid vaimustasid mõlemaid tähtsama uue aja ühiskondliku mõtlemisviisi, sotsialismi põhi­mõtted. Veel tänapäevani on nad mõlemad jäänud ustavaks sellele polii­tilisele usutunnistusele, kuigi Wellsi ilmavaade on teinud läbi mitmed muutused ja ei ole kunagi olnud täiesti kindel ja kõikumatu. Lühikeseks ajaks ühendas Wellsi ja Shaw’d ka tegevus inglise sotsialistide, nn. fabiaanlaste seltsis. Kuna Shaw on siiamaale selle ühingu suurim tugi, ei lahkunud Wells mitte üksi pea, vaid tihti mõnitab omis pärastisis kirjutusis fabiaanlasi, eriti nende juhti Sidney Webbi.

Peale sotsialistliku ilmavaate ja praeguse ilmakorra eitamise on Wellsil ja Shaw’l ühine nende usk tulevikku, ja nad on mõlemad loonud kujutusi ideaalsest tulevikuriigist, kuigi nende tuleviku ideaalid tublisti erinevad, nagu üldse on vähe oluliselt ühist nende kahe kirjanikukuju vahel.

Nii siis oleks otstarbekohasem vaadelda kumbagi neist omaette, kuna oleks asjatu otsida pealiskaudseid ühisjooni ja sarnadusi.

Kuigi Shaw, olles kümme aastat vanem, peaks tulema esimesena meie vaatluse alla, eelistaksin siiski alata Wellsiga, mitte üksi sellepärast, et tema veidi varem ja kiiremini on leidnud tunnustust, vaid ka sellepärast, et ta kõige viimastel päevil on meele tuletanud oma olemasolu sellega, et temalt äsja ilmus üks uus romaan. Arvan, et Wells meelega avaldas oma „William Clissoldi Ilma” esimese ande käesoleva aasta septembris, millise kuu 21-sel päeval ta sai kuuekümne aastaseks.

Nagu kartes, et ta sünnipäeva puhul võidaks tunda tüütavat uudis­himu tema eraelu üksikasjade vastu, laseb Wells küsida oma romaani peategelasel (kes on raamatus 59 aastat vana, nagu autor isegi): „Miks peaks arvatama, et inimene ei ole midagi muud kui ta nägu, ta iseäraldused, ta armulood?”

Wells arvab, et meie ei pane harilikult tähelegi oma tuttava nägu peale esimeste minutite. Ja intelligentse inimese armulood ei peaks mitte ära neelama suurema ning tähtsama osa tema elust. Kõige tähtsam asi kellegi puhul on mitte see, mis ta teinud, vaid see, mis ta mõtleb.

Nimetatud romaani kangelane (kes end ise nimetab kirjanik Wellsi sugulaseks, kuid kes on täieline autori vaimline teisik) avaldabki mõtteid sääraste tähtsate küsimuste üle nagu usk, ajalugu, majandus, sotsioloogia ja poliitika. Muidugi võib tekkida küsimus, kas võib võtta romaanina, s. o. ikkagi luuleteosena, sedalaadi kirjutusi, mille sisu on peamiselt mõtiskelud ja targutused tähtsate küsimuste üle. Wells ise toonitab ees­sõnas, et see raamat ei taha olla midagi muud, kui ainult romaan, lugu ühe inimese ihu, hinge ja vaimu kogemusist tema elus. Ja kui lugeja on seda sorti isik, kes ei taha vastu võtta säärast teost romaanina, siis jätku ta raamat parem täiesti rahule.

Kui see Wellsi uusim teos (eriti esimeses köites) toonitab peamiselt seda, mis autor elu kohta mõtleb ja mida ta üldjoontes juba ennemgi on korduvalt avaldanud nende küsimuste kohta, siis leiame sama autori vare­mate teoste vaatlusel, et Wells ei ole mitte üksi mõelnud ja targutanud, vaid ka intensiivselt elanud, kogenud ja elu vaadelnud. Nii ei olekski ainult tühine uudishimu pärida Wellsi enese elukäigu järele, kuna ta on põiminud omisse paremaisse romaanesse suure hulga autobiograafilisi suge­meid. Tema paremate realistlikkude romaanide aineks on pea alati tema enese lapse- ja poisikesepõlve elamused, samuti ka ta pärastine võitlus elu raskustega.

Omi varajasi mälestusi jäädvustas Wells eriti romaani Tono-Bungay (1909) esimeses osas, pöörates nende juure mitmel puhul tagasi veel hiljemgi. Järgnevat õpipoisi elu kuskil rohu- ja pärast riidekaupluses kirjeldab ta omis paremais sellelaadilistes romaanes Kipps (1905) ja The History of Mr. Polly (1910). Edasipüüdva noormehe visa eneseharimistöö ja sel teel asuvatest nii välistest kui sisemistest raskustest kuuleme samus romaanes, eriti aga romaanis Love and Mr. Lewisham (1900), mille kan­gelane upub vaimliselt sellesse rappa, kuhu ta satub mõtlematu abielu tõttu. Omast pärastisest elust lugupeetud ning tunnustatud kirjanikuna ja seltskonnategelasena on Wells saanud aineid hilisemaile, ka suurel määral autobiograafilistele romaanele: Ann Veronica (1909), The New Machiavelli (1911) ja muidugi ka Mr, Britling Sees It Through (1916), kus antud ilmselt kirjeldus Wellsi enese kodusest elust ta perekonna keskel.

Endise riidekaupluse õpipoisi või ara ning kohmakavõitu kommetega ning Cockney-aktsendiga rääkiva loodusteaduse üliõpilase asemel oli ainult mõni aasta üle kolmekümne vana Wells pea igal pool seltskonnas vastu­võetud ja heameelega sallitud, kusjuures ta teenis rohkem raha kui mõni minister. Wells olnud tol ajal väga hell oma seltskondliku seisukoha suhtes, alati piinlikult hoolikas omas kõnes, ülalpidamises ja riietumises. Mitte üksi mõne tema kaasaegse tähendustest, vaid ka Wellsi enese kaudseist enesepihtimistest kuuleme, et teatav närvlikkus ning kindlusetus olla talle jäänud hiljemgi, hoolimata sellest, et ta on täiesti teadlik, et nüüd iga tema kirjutus ulatub kiiresti üle kogu maailma, ja et ta on üld­tunnustatud kui üks meie aja kõige teravamatest vaimudest.

Vastandiks märgatavale kindlusetusele võime teiseltpoolt väita, et Wells näikse nüüd kannatavat mingi messiaanliku enesepette all, uskudes, et tema on kutsutud looma korda meie segasesse maailma. Ja on küsitav, kas ehk kirjanik ei kipu viimasel ajal ära kaduma isehakanud prohveti varju. Ometi näitas ta ise küll alles läinud aastal romaanis Christina Al­bertas Father, et tal ei puudu eneseiroonia sarnase prohveti suhtes, kuigi jääb püsima ka siin tarve ühinenud inimkonna uue usu kuulutaja järele.

Teatavasti algas Wells oma kirjanduslikku tegevust fantastiliste jut­tudega, mis tihti käsitlevad inimsoo tulevikku. Ajajooksul omandasid need tulevikunägemused reaalsema ilme, kuna Wells ei andnud enam nii vaba voli omale fantaasiale, vaid tahtis pakkuda usutava ja võimaliku tuleviku­pildi. Ka asetas ta omad hilisemad visioonid lähemasse tulevikku kui enne. Kuna ta omal esimisel uurimisreisil tulevikku (Aja Masin, 1895) sõitis kuni meie maakera surmaheitlusteni jahtunud päikese veripunases valguses, siis on a. 1914 ilmunud „Vabastatud Maailma” viimaseks daatu­miks aasta 1956, millal kuulutatakse välja Üleilmline Vabariik.

Meie möödume siin Wellsi ajaleheartikleist, mis sisaldavad tihti en­nustusi tuleviku kohta, milledest nii mõnedki on tõestunud. Vaadeldes teraval pilgul oleviku tendentse ja faktoreid, katsub Wells teha võimalikke järel­dusi tuleviku võimaluste kohta. Tulevik ise näitab, kui palju on olnud Wellsil õigus, lugedes aja märke. Oleks asjatu loetleda üksikuid kon­kreetseid juhuseid, kus ta on osutunud õige prohvetina. Võiks ehk kuri­oosumina tähendada viimasel ajal Viinis peetud Pan-Euroopa kongressi puhul, et Wells on a. 1914 „Vabastatud Maailmas” ette aimanud sarnase eraalgatusel kokkukutsutud kongressi ühendatud ilmariigi loomiseks. Ungar­lase krahv Coudenhove-Kalerghi prototüübiks on Wellsil keegi prantslane.

Arusaadavalt ei ole Wellsi utoopilistes ennustustes niivõrd tähtis vä­line sündmustik kui põhimõtted, milledele rajatakse tema ihaldatud Tulevikuriik. Ja paljud Wellsi raamatud teevadki tegemist otsekohe sotsialis­miga, mille sihis areneb tema meelest inimsoo tulevik.

Wellsi arvates ei ole sotsialism mingi kindlakujuliste dogmade või teooriate süsteem. Sotsialismi ühiseks ideeks olevat vaid üksiku enesekasupüüdja isiku tahte allumine ühiskonna hüvangu mõttele. Sotsialism on Wellsi meelest seni üksikult ja lahus töötavate huvide ja püüete koon­damine üheks suureks ühiseks tahteks. Olla täiesti vale Marxi klassi­võitluse idee. Säärase klassivõitluse jutlustamine ei edenda Wellsi arvates sugugi õigluse ja vendlusriigi tulekut, vaid ainult vapustab sedagi vähest korda, mis meil on. Sotsialism püüab muuta majanduslikke vahekordi ainult möödaminnes, üldise suure muutuse tulemusena, milline muutus peab sündima inimsoo vaimuilmas. Sotsialism ei ole mitte ainult võitlus vaesusega. Sotsialism peab olema võitlus inimsoo rumalusega, egoismiga ja korra­lagedusega, võitlus, mida tuleb pidada kõigis inimhinge rägastikkudes ja tihnikutes.

Wells toonitab, et inimsoo ajalugu ei ole mitte üksi tehnika võidu­käik esimesest tuleasemest kuni aurumasina ja elektrini, esimesest rattast aeroplaanini, vaid inimsugu samal ajal ühines ikka laiemaiks ja laiemaiks ühiskonniks, ja nii ei või olla kaugel aeg, kus lõpeb „Sõdivate Riikide” ajajärk ning terve inimkond sulab ühte ühes kogukonnas. Wellsil jätkus julgust ja auahnust kirjutada maailma ajalugu, alates selle ajaga, mil meie maakera paisati välja tulisest päikese rüpest, ja lõpetades mitte üksi täna­päevaga, vaid andes väljavaateid inimsoo tulevase arenemise kohta.

Üldse on Wells peale sõja kaldunud ikka enam ja enam puht-kirjanduslikult alalt poliitiliste, majanduslikkude, ajalooliste ja usuliste problee­mide lahendamisele. Ilma et peatuksime siin lähemalt tema katse juures esineda uue usu prohvetina (Jumal Nägematu Kuningas, 1917), võiksime ainult tähendada, et juba a. 1912 leiame tema romaanis „Abielu” (Marriage) idee piiratud, võitlevast ning kannatavast jumalast, keda mitte ei tohi ära segada usuteadlaste Jumal-Loojaga, kõige Olemasolu Ürgpõhjaga. See inimsoo Kapten või Nägematu Kuningas on oluliselt sama, kes ilmub a. 1916 Mr. Britlingile, ja kelle prohvetina esineb Wells järgmisel aastal juba nimetatud raamatus. Sama Jumala nimel loobub piiskopp Scrope (The Soul of α Bishop, 1917) omast ametist, kuna ta tahtis jääda truuks omale tõelisele Kuningale, Piiskopi hing päästetakse piiskopkonna kaotuse hinna eest, sest ei võinud ju jääda ametliku kiriku rüppe mees, kes jut­lustas sellest, kuidas kitsarinnalised, kahtlustajad ja vanameelsed inimesed olevat igal ajal katsunud vangistada usku vormelitesse ja matta elavat usutunnet dokumentidesse, kaotades sellega Jumala.

Mõni aasta enne seda, kui Wells oli kuulutanud säärast teokraatilist üleilmlist riiki Nägematu Kuninga valitsuse all, oli ta otsinud kuningat ühe oma romaanikangelase hinges. See on romaan „Suurejooneline Otsiskelu” (The Research Magnificent, 1915), mis tuleb kahtlemata Wellsi enese sügavamast südame põhjast, kuna ju Wells on ammu hellitanud unistusi tõelistest vaimuaristokraatidest, kelle kätes on inimkonna tulevik (vrdl. tema „Uus Utoopia”, 1905, milles avaldatud mõtteid ta on küll hiljem osalt muutnud, kuid mitte neist täiesti loobunud). Romaani peategelane Benham katsub elada suursugust elu, tahab elada intensiivselt ja sirgjooneliselt, esile tõsta omas individuaalses elus heledat leeki, säralist hinge ja õilsat inimvaimu. Meie kõik oleme kord unistanud sellest, et elada suursugust ja ülevat elu, kuid miks oleme siis kapituleerunud, miks oleme läinud kompromissile? Me põrkame vastu takistusi, mis seisavad ees meie aristokraatliku „mina” arenemisel, ja need takistused on niihästi välised kui sisemised, psüholoogilised. Võttes iseennast omaks katsepõlluks, uurib Benham neid takistusi. Ta võitleb enese loomupäraste halbade impulssidega, mis on suurelt osalt atavistlikud jäänused inimsoo poolmetsikute esiisade hingeelust. Distsiplineerides end valjude abinõu­dega, maha surudes eneses hirmu, erootilisi ihasid ja eriti armukadedust, mis on häbistav vaimuaristokraadile, vabaneb Benham ka igasugustest rahvuslikest ja usulistest eelarvustest. Ta uurib ka, rännates mitmel maal, rahvaste ja raasside vaenu ürgpõhjusi, usulisi ning sotsiaalseid eelarvusi, mis lahutavad inimsoo vaenulikkudeks leerideks. Selle uurimise tagajärjel on Benham otse ümber muutunud: ta ei olegi enam lihtsalt Benham, vaid kuningas, kes on võietud ta omas südames, pühitsetud ta enese poolt, ja ta ootab, et iseenesest kaoks ta teelt kõik ajutised, vulgaarsed kuningad. Saatuse irvitav iroonia tahab aga, et see kuninglik vaim mitte üksi ei jäta hooletusse oma isikliku perekonnaõnne, vaid rah­vaste rahustaja, Jumalariigi kuulutaja (riigi, mis on ühtlasi Inimsuse Vaba­riik) hukkub mõttetus tänavani ollus, tabatud juhuslikust kuulist. Lugu on osalt kõrgelt pateetiline, osalt aga pool-traagiline, pool-koomiline. Et kirjanik täiesti teadlik on selles vastolus, ilmneb selgesti Wellsi läinud aastases romaanis „Christina Alberta isa”, kus ta annab teise säärase isehakanud kuninga, kes aga on veelgi kirjum segu ülevast ja naeruväär­sest. Kuid enne oma surma jõuab see kuningas selgusele, et mitte üksi tema, vaid igaüks meist on kuninglik isik, ja meie peame tõotama selleks, et teha maailm meie kõrge isiku vääriliseks, ühtlasi ka meid endid oma kõrge seisuse väärilisteks.

Ja see ülesanne on seisnud Wellsi vaimusilma ees kogu ta eluaja. Kuigi ehk väärtuslikum osa tema tööst on peegeldada kaasaegset elu, kujutada tõsielu, nagu see vastu helgib tema erksas ja tundelikus vaimus, siiski on ta huvi alati olnud kujutada elu, nagu see tema lootuste ja ootuste järele peaks olema. Kui omal ajal Don Quijote elas ja võitles mineviku ideaalide eest, siis on Wellsi unistuseks elada kujuteldavas tulevikuriigis, mille ideaalid on sepitsetud tema enese südamigatsuste järele.

*

Kuna Wellsi poolhullumeelne isehakanud kuningas ajab oma näo hoolega puhtaks habemetüügastest ja kuna Wellsil on kusagil tuleviku aristokraadi esimeste kohuste hulgas nimetatud nõue end tingimata iga­päev raseerida, ilustab aga Bernard Shaw’d vanast ajast tüüpiliseks saanud valge prohvetihabe. Nooruses olnud see habe tulipunane, milline asjaolu polnud kindlasti mitte juhuslik ja väline, vaid Shaw kandis, nii öelda, revolutsiooni lippu alaliselt kaasas. Kui nüüd aeg on uhtnud Shaw habemest vihase värvi, siis ei ole Shaw aga põrmugi oluliselt muutunud omas äärmises revolutsioonilises ilmavaates, julgelt end ise nimetades kommunistiks ja kui tarvis, ka rahuga vastu võttes „bolševiku” nimetust, mida talle näkku viskab üks või teine vastane.

Ainus muutus, mida märkame Shaw juures, on see, et ta on õppinud paremini ja sügavamalt põhjendama oma läkitust ja et ta nüüd on loo­bunud oma noore-ea ettetükkivast enesereklaamist. Seda reklaami ei olegi enam tarvis, kuna Shaw on võitnud kogu maailma tähelepanu. Ja nüüd olevat ta koguni nii tagasihoidlik, et isegi oma „Püha Johanna” esieten­duse järele ei ilmunud näitelavale, hoolimata publiku vaimustatud ja korduvaist kutsetest, kuna ta varem aga ei jätnud kunagi kasutamata juhust pidada eesriide ees pikki kõnesid. Shaw nähtavasti ei rõõmustagi oma praeguse laia populaarsuse üle. Ta koguni avaldab kartust, et olevat juba olemas kalduvus teda võtta „klassikuna”, kirjanikuna, keda küll üldiselt kiidetakse, kuid keda ei võeta vaevaks lugeda ja aru saada.

Kui Shaw’d nüüd kiidetakse, siis tehakse seda tihti usus, et ta olevat oluliselt muutunud.   Kuid Shaw ise peab tarvilikuks toonitada, et ta juba omas nooruses kuulutas sama usku ja säina tõsidusega kui nüüd „Metuusalas” või „Pühas Johannas”. Ta ütleb koguni: „Kõik silma­paistvad mehed muutuvad seda revolutsionäärsemaks, mida vanemaks nad lähevad, kuigi arvatakse neid muutuvat konservatiivsemaks, kuna nad kaotavad usu konventsionaalseisse reformi meetodeisse.” Shaw ei ole sugugi rahul, kui teda kaldutakse kohtlema aupaklikult nagu mõnda peapiiskoppi, – see paneb teda kartma, et ta vist on muutumas kahjutuks vanaks lobisejaks.

Just suurim eksitus oleks pidada Shaw’d vanaks, hoolimata tema seitsmest aastakümnest. Talle tehakse komplimente tema noore välja­nägemise pärast, ja kui tahetakse teda vihastada, siis avaldatakse oletust, et ta ehk on lasknud enese kallal ette võtta Steinachi noorendamisoperatsiooni. Säärane asi oleks muidugi suurim jõledus Shaw meelest, kes ju ägedalt võitleb uuema aja arstiteaduse meeletute katsete vastu elavate loomade ja inimeste kallal. Shaw füüsiline noorus on tema mõistliku ja tagasihoidliku eluviisi tagajärg. Nagu teada, on Shaw veendunud taime­toitlane, ei tarvita alkoholi ega tubakat, ka mitte kohvi ega teed. Kuid paljud ajaleheteated tema igasugu teistest veidrustest on tihtipeale ainult väljamõeldus.

Shaw isiku ümber on üldse tekkinud palju huvitavaid legende ja anekdoote, samuti on hulk pilte ja karikatuure temast. Kuid kõige selle juures on tähelepanuväärt, et ka Shaw kibedamad vastased pole kunagi leidnud midagi talle ette heita ta isikliku elu suhtes. Ta kuulsus on täiesti puhas vähemastki skandaalsest kõrvalmaigust, kuigi vahel temast räägitakse õige lõbusaid lugusid. Hoolimata tihti etteheidetud küünilisu­sest lehvib meile kõigist Shaw teostest vastu karske, puritaanlik vaim, ja samuti on ta isiklik elu täiesti laitmatu ka kõige nõudlikuma moraali vaatekohast.

Sünnipäralt on küll õigus Shaw’d pidada iirlaseks, kuna ta sündis 26. juulil 1856 Dublinis ja kuna ka tema esivanemad olid elanud juba paljude põlvede jooksul Iirimaal. Kuid olles protestantlikkude vanemate laps, oli Shaw valjult eraldatud katoliiklikust ümbruskonnast. Oleks ekslik üleliia toonitada Shaw iiri päritolu, kuna tal üldiselt puuduvad arvatavad tüüpilised kelti jooned: impulsiivne elav tundeilm ja ülirikas romantiline fantaasia. Ka pole Shaw iialgi olnud vaimustatud iiri patrioot. Ta ütleb ise selle kohta: „Kui iirlane ei võinud ma pretendeerida omada patriotismi maa jaoks, mille olin maha jätnud, ega ka maa jaoks, kes oli selle ruineerinud.” Kuid Shaw on alati olnud huvitatud iiri küsimustest ja ta on ka kirjutanud Iirimaa üle vaimuka näidendi John Bull’s Other Island (1907).

Oma puhtisiklikku laadi elamusi pole Shaw kunagi võtnud teoste aineks, olles nii vastandiks ülisubjektiivsete Wellsile. Kuid oma alati huvitavais artikleis ja pikkades eessõnades, millega on varustatud pea kõik ta näidendid, annab Shaw tihti huvitavaid andmeid enese elust.

Omast lapsepõlvest kirjutab ta järgmist: „Tulen protestantlikust truuisamaalisest perekonnast, kuid juba enne kümnendat eluaastat pääsesin õhkkonda, kus valitses mõttevabadus ja anarhiline mäss igasuguste kon­ventsionaalsete tõekspidamiste vastu, õhkkond, mis on täielikus vastolus hariliku iiri protestantliku perekonna mõistega. Mulle ei keelatud midagi ega hoitud mind millegi eest.” Selle vabamõttelise õhkkonna moodus­tasid Shaw ema, selle vend ja keegi Shaw’de sõber, kes elas nende majas ja kes tõrjus ema tugeva isiku mõjuga tagaplaanile Shaw nõrga iseloomuga isa.

Shaw kooliharidus piirdus samuti vaid väheste aastatega, nagu teata­vasti Shakespeare’i oma. Shaw kirjutab selle kohta ise omal paradok­saalsel kombel: „Ma olen haritud inimene, sest ma pääsesin koolist neljateistkümne-aastasena ja ei raisanud oma elu vaba poolt tundide ning õpperaamatute õppimiseks.” On arusaadav, et Shaw ei võinud välja kannatada niihästi igavaid pikki jumalateenistusi anglikaani kirikus kui ka kuiva mehaanilist tuupimist kohalikus metodistide koolis.

Jättes kooli oli ta mõne aja kantseleikirjutajaks ja kassameistriks kellegi juures, hoolitsedes samal ajal aga ka oma edasiharimise eest. Tema enese sõnade järgi võib ta vabalt lugeda prantsuse keelt, saab häda­pärast aru ka saksa ja itaalia keelest, kuid tarvitab meelsamini tõlkeid ja ütleb end tundvat Goethe „Fausti” või Wagneri „Nibelungide Sõrmust” mitte sugugi halvemini kui sakslased tunnevad Shakespeare’i. Ka loo­dusteaduse vastu tunneb Shaw huvi. Ta julgeb koguni väita, et ta olevat omalt poolt veidi edasi arendanud seda teadust oma nn. Loova Evolutsiooni teooriaga, mis on saanud temle otse usutunnistuseks. Ta soovitab võrrelda oma „Inimese ja Üliinimese” (1903) kolmandat akti vastava Henri Bergsoni traktaadiga (L’Evolution créatrice).

Muidugi on tähtsam Shaw kunstiline arenemine. Ta tundis huvi maalikunsti vastu, luges põhjalikult Shelley’t, Dickensit ja hiljem Moliere’i, kuid ta enese sõnade järele õppis ta palju rohkem Beethovenilt ja Wagnerilt.

Kahekümne-aastasena pööris Shaw selja Dublinile, asudes Londoni ilma mingi kindla elukutseta, vaid, nagu ta ise irooniliselt ütleb, elukutse­lise geeniusena. Õnneks ei tulnud tal just otsekohe nälga kannatada, ka oli tal ikka enam-vähem korralik ulualune, muidu aga elas ta pikemat aega puuduses, kuna talle ta viis noore-ea roomani olevat ühtekokku sisse toonud vaid kuue naela ümber. Ta töötab suures Briti Muuseumi raamatu­kogus, kus omandab suure hulga kindlaid faktilisi teadmisi, mida ta osutab omis kirjutustes kui ka kõnedes ja vaielustel. Harjutades alguses oma kõnevõimeid mingis eetilises vaidlusklubis, satub ta aga pea sotsialismi mõju alla. Ta uurib Marxi „Kapitali” ja, olles kindel, et Marx on nii mõneski asjas eksiteel, asub ta raske ülesande kallale – omandada põhja­likke teadmisi majandusteaduse alal. Shaw kirjutab selle kohta ise: „Sotsialism juhatas mind majandusteaduse juure, mille kallal töötasin neli aastat, kuni valdasin seda täiesti, sealjuures aga leides, et keegi teine sotsialist ei olnud vaevaks võtnud seda teha.” Sellele lisaks tuli varsti elav tegevus fabiaanlaste seltsis, ja Shaw õpetas enesele kätte visa harju­tusega kõnelemise ja vaidluse oskuse, mis on saanud tema jäädavaks tuge­vaks küljeks.

Siis oli Shaw 1888-1894 muusikakriitikuks, hiljem ka draamakriitikuks, kirjutades esiti mingi varjunime, pea aga oma enese nimetähtede all: G. B. S. Kuna tal oli kombeks muusikast või draamast kirjutades rääkida ka kõigest muust, eriti iseenesest, ja alati hästi, siis kasvas publiku vaimusilma ette varsti huvitav ja kindlakujuline autori isik, kelle süm­boliks olid need kolm tähte: dži, bi, es. Shaw kasutas juhust, et need initsiaalid tuletasid meele mingisugust ajalehtedes hästi reklameeritud piibu nimetust ja olid nii jäänud publikule püsivalt meele. Shaw arvab, et ini­mesed armastavad Cyrano’t ja põlgavad „teisejärgu luuletaja tagasihoid­likku köhatamist”.   Sellepärast tegi ta reklaami oma G. B. S.-ile, hooli­mata abinõudest, jättis aga selle janditamise, nii pea kui oli enesele jääda­valt kindlustanud suure lugejaskonna. (Võrdluseks võiks tähendada, et ka O. Wilde tegi otse labast reklaami enesele ja estetismile.)

A. 1891 avaldas Shaw oma esimese põhjaliku kunstilise ja sotsi­aalse usutunnistuse pealkirja all „Ibsenismi Kvintessents” (The Quintessence of Ibsenism). Ibsen on siin kujutatud halastamatu realistina, kes kisub maha ühe romantilise maski teise järele. Muidugi on see Shaw vägitükk, kus ta tahab näha mingit tõelist ühendust Ibseni ja sotsialismi vahel. Samuti on Shaw hiljem annud omas „Täiuslikus Wagnerlases” (The Perfect Wagnerite, 1898) rohkem oma enese sotsialismi kui tõelist Wagnerit. Kuid Shaw arvates ei tarvitsegi kunstnik tingimata ise olla teadlik selles, mida sisaldavad ta sünnitused. Kui a, 1919 mängiti Lon­donis esimest korda üht Shaw sügavmõttelisemaist näidendeist, Heartbreak House, korraldati etenduse järele näitelaval teeõhtu, kus presideeris autor ise. Ja kui temalt siis keegi küsis, mida näidend õieti tähendavat, vastas Shaw: „Kust mina tean? Mina olen autor.” Kuigi Shaw varustab omad näidendid pikkade huvitavate eessõnadega, ei seleta ta siiski nendes ära oma paremat osa. See on ehk võimata, ja pealegi oleks see asjatu, sest näidend ise räägib enese eest ja eessõna annab midagi uut, tihti mitte sugugi vähem tähtsat, igatahes aga huvitavat.

Oma pika tegevuse järele kriitika alal asus Shaw loovale tööle draamakunstis, kirjutades viimase kolmekümne viie aasta jooksul umbes sama palju vähemat ja suuremat näidendit. Mõned neist on vaid väiksed stseenid, kirjutatud mingiks vahepalaks ning mingil mööduval juhusel (Press Cuttings, The Dark Lady of the Sonnets, Playlets of the War jt.). Teised jälle on juba omalt kogult monumentaalteosed, kuhu Shaw on paigutanud terve oma elufilosoofia (Man and Superman, 1903; Back to Methuselah, 1921). Mõnikord on kõige kergemeelsemas toonis kirjutatud jant varustatud kõige tõsisema ning palju pikema eessõnaga (Androcles and the Lion, 1913, mille eessõnas Shaw räägib Jeesusest jn ristiusust, jutustades oma sõnadega kõik neli evangeeliumi, nii kuis ta neist aru saab). Ei olda veel jõutud ligikaudseltki üksmeelsele otsusele, millised neist rohkearvulistest teostest on Shaw suurimad dramaatilised meisterteosed. Kahtlemata aga kuuluvad tähtsamate hulka tema „Inimene ja Üliinimene” ja „Tagasi Metuusala juure”, kuna nad avaldavad kõige täielikumalt au­tori üldist ilmavaadet ja kuna Shaw ise peab neid oma uue usu, Loova Evolutsiooni piibliks. Siis on viimastel aastatel Shaw uusim näidend „Püha Johanna” (etendatud esimest korda New-Yorgis detsembris 1923, Londonis märtsis 1924) leidnud pea üksmeelset kiitust ja on teinud oma võidukäigu terve ilma näitelavadel. (Meil Tartus mängiti teda esiti mineval suvel ja viimati alles selle aasta oktoobris.)

Oma tegevust näitekirjanikuna algas Shaw kirjutades rea tükke, kus ta sotsialistliku propaganda kõrval võitleb endiste romantiliste ning elu­võõraste traditsioonide vastu näitelaval. Nii on ta esimese näidendi Widowers’ Houses (1891) naiskuju vastandiks Victoria-aegsele õrnale ja punastavale neitsile, kes pidi passiivselt ootama, kuni teda kositakse. Ka noor Vivie (Mrs. Warrens Profession, 1893) ei vasta sugugi endisele konventsionaalsele naisideaalile. Nendest küll lahkuminev Candida (sama­nimelises näidendis, 1894) on naine, kes jääb truuks omale mehele, kuna see vajab tema abi rohkem, kui temasse armunud noor romantiline luule­taja.   Kuid mitte üksi endise romantilise naisideaali vastu ei ole sihitud Shaw antiromantilised näidendid. Tavalise heroilise sõduri kuju on fa võtnud omaks märklauaks näidendis „Kangelane” (Arms and the Man, 1894), samuti osalt omas Napoleonis (The Man of Destiny, 1897) ja Caesaris (Caesar and Cleopatra, 1899). Shaw ei salli palavlikku patrio­tismi, ja sellest tunnistab mitte üksi „John Bull’i Teine Saar”, vaid ka ta hilisemad iroonilised märkused iirlaste kohta „Metuusalas”.

Kui Shaw ei või sallida abielutõotusi ja köidikuid (Getting Married, 1908), siis pole ta aga sugugi sallivam nende romantiliste tõotuste ja köidikute vastu, mida sunnib peale nn. vabaarmastus. Seda näeme selgelt näidendis „Armatseja” (The Philanderer, 1898). Shaw on üldse opositsi­oonis 19-da sajandi (ja muidugi mõista seda rohkem meie aja) amorismiga. Ta toonitab seksuaalse karskuse tähtsust ning loeb pööraseks eksituseks, kui kire all mõeldakse ainult seksuaalset kirge. Ta ütleb, et mehel, kes tahab midagi korda saata ilmas, ei jätku aega ega raha sarnaseks kulu­kaks asjaks kui on naised. Shaw arvates on kirglik armastus kõlbulik ainult komöödia, mitte- tragöödia aineks. Tema-aegne tüüpiline armastus­draama oma alalise kolmnurgaga (mees – naine – armuke) olevat tüütu­seni näidanud, et abielurikkumine on lihtsalt igav ning labane aine draamakirjanikule ja on vaid pankrotti jäänud kujutusvõime viimane abinõu selleks, et saavutada odavat effekti. Shaw meelest on armastus tähtis abinõu, mille läbi elujõud katsub kehastada tulevates põlvedes kõrgemat inimtüüpi, üliinimest. Ja kuna naine on alateadlikult Elujõu parem töö­riist kui liig intellektuaalne mees, siis on Shaw näidendites naine see, kes instinktiivsest tungist aetuna peab jahti mehe peale, kelles ta tahab leida oma tulevase lapse isa.

Õpetuse Loovast Evolutsioonist, mille teel Elujõud loob ikka uusi ja kõrgemaid eluvorme, on Shaw võtnud „lnimese ja Üliinimese” ning „Tagasi Metuusala juure” aluseks. Esimese väliseks vormiks on võetud mingi paroodia tuntud Don Juani legendile, kuna aga teises hiiglanäidendis Shaw annab viies osas inimsoo arenemise pildi Eedeni aiast (4004 a. enne Kristust) kuni lõpmata tulevikuni. Shaw usk inimsoo arenemisse, evolutsiooni, läheb tunduvalt lahku darvinismist, mille vastu ta mitmel puhul ägedalt võitleb. Shaw ei usu, et mehaaniline „loomulik elektsioon” võiks muuta aja jooksul lombitäie amööbe – Prantsuse Akadeemiaks, ja sellepärast on Darwini Õpetuse vastu. „Metuusala” eessõnas annab ta siis oma enese õpetuse Loovast Evolutsioonist, mis olevat tema meelest 20-da sajandi usk, religioon, mis alles hiljuti võidurikkalt tõusnud senise pseudokristluse tuhast.

On paratamatu tarve uue elujõulisema usulise liikumise järele, kuna ükskõiksus ei või juhtida rahvaid läbi tsivilisatsiooni kuni täiusliku jumala­riigi maksmapanemiseni maa peal. Ka ei olevat ilma suure usulise liiku­miseta lootust suure kunstilise tõusu peale. Uue usu laialilaotamiseks olevat tarvis luua legende, kuna legendid, tähendamissõnad, müsteeriumid kuuluvad inimsoo kallima vara hulka. Ainult kui legende tahetakse peale sundida sõnasõnalise tõena, siis muutuvad sügavmõttelised mõistujutud valedeks, ja usku võltsitakse igasuguste imetegude ja paradiiside ning piinakambrite luulega.

„Tagasi Metuusala juure” tahab siis avalikult olla piibliks uuele Loova Evolutsiooni usule. Selle viieosalise müsteeriumi põhiideeks on, et meie eluiga on liig lühike selleks, et midagi korda saata. Oleme alles õppijad lapsed, kui juba sureme.   Oletades, et on võimalik pikendada inimese eluiga esiteks 300 aastani, siis peaaegu lõpmatuseni, – annab Shaw inimsoo arenemiskäigu selle ajani, kus inimene peaaegu täiesti on vabanenud aine köidikutest ja muutunud vaimliseks olevuseks. Kuid kuigi see tulevikunägemus on täis huvitavaid mõtteid ja kohati tõuseb kõrge luule tasapinnani, on see näidend tervikuna siiski liiga ebamäärane ja dramaatilise ühtluseta, mis poolest „Püha Johanna” on hoopis täius­likum puhtlavateosena.

Me pidime Wellsi puhul ütlema, et, hoolimata ta huvitavatest proh­vetlikest utoopiaist, on ta siiski tähtsam meie segase ja rahutu oleviku tüüpilise esitajana. Peaaegu sedasama võiks öelda Shaw kohta. Tema teoste peajooneks on nende poleemiline iseloom, võitlus valitsevate eelarvamuste vastu. Kuid nendel poleemilistel ja teatava tendentsiga kirjutatud teostel ei puudu enamasti ka see, mis annab neile tõelise kunstiteose iseloomu – neis on suur kirjanik kehastanud ka ilu, mis kuulub puhta kunsti valdkonda, kuigi ehk näiliselt Shaw ei hooligi kunstist enesest, vaid ainult läkitusest, mis tal inimsoole on tuua. Oscar Wilde’i aeg oli (kellegi tabava märkuse järele) õitseajaks neile, kel polnud midagi öelda, kuid kes ütlesid seda väga ilusasti. Shaw’1 aga on palju öelda, võib olla küll paljugi sarnast, mis ei kuulu otsekohe kunsti ülesannete hulka, kuid ei või salata, et ta oskab leida oma läkitusele küllalt tabava ja tihti unustamatu vormi ning väljenduse. Nii pole karta, nagu oleks Shaw kuulsus vaid ajutine, mööduv.

Shaw laseb omas „Metuusalas” osaks saada omale kaasaegsele Wellsile komplimendi, et kauges tulevikus keegi räägib Wellsist kui ühest 20-da sajandi esimese poole klassikust. Enese kohta aga ütleb Shaw kusagil varemini, et tulevikus on vahest lugeda mõnes biograafilises leksikonis: „Shaw, Bernard. Kuulsa prantsuse kujuri Rodini ühe kuju modell. Muidu aga tundmatu.” Sellele võiks Shaw nüüd sama irooni­liselt juure lisada: „Sai Nobeli kirjandusliku auhinna 1925. aasta eest, millal ta ei kirjutanud ainustki teost.”

Ei pane vist kedagi imestama, et Shaw ei tarvita seda raha, vaid lükkas auhinna tagasi. On aga võõrastav teada, et kui varemalt kaaluti Shaw kandidatuuri Nobeli auhinnale, siis põhjendati ta tagasilükkamist sellega, et Shaw teostel puuduvat sügav aateline põhitoon, millele auhinna jagamise juures erilist rõhku pandavat. See kõlab otse uskumatult: Shaw’l puuduvat aateline põhitoon! Ennem võiks öelda kõike muud, võiks väita ükskõik mida, kuid igatahes mitte seda. Vaevalt on üldse keegi kirjutanud suurema sisemise veendumusega kui tema. Juba see üksi suudaks kanda ta teoseid tulevatesse aegadesse, ja pole põhjust kahelda, et Shaw nimi saab tulevikuski olema mitte sugugi vähem tuntud kui prantsuse kujuri oma, kes jäädvustanud ta näojooned marmoris.

Joh. Schwalbe

Loomingust nr. 10/1926