Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Uus õpetus Indias.

Pärast ilmasõda, eriti peale 1920. aastat, sai ilmakuulsaks Mohandas Gandhi nimi. Tema juhtiv osa India rahvuslikus liikumises, tema uus võitlusviis Inglise imperialismi vastu, tema laialdane India ja kogu inimkonna uuestsünni programm – äratasid elavat huvi nende süga­vate põhimõtete vastu, mida jutlustasid Gandhi ja ta pooldajad. Võõrad rahvad, tutvunedes Gandhiga ja gandhismiga, satuvad mõned vai­mustusse, mõned avaldavad kohmetult süm­paatiat, mõned naeratavad andeksandvalt või pilkavad „uut prohvetit”.

Kui Gandhi aasta eest Inglise võimude poolt vangi pandi, näis, et Briti valitsusel korda läi­nud gandhistlist liikumist lämmatada. Sest saadik pole n. n. „avalik arvamine” enam pea­aegu sugugi huvitatud gandhisimist, „avalik ar­vamine”, millele meeldib ikka ainult ebaharilik sensatsioon; ainult vähesed sügavamhingelised isikud, nagu J. H. Haynes, R. Rolland, jät­kavad Gandhi ideede eritlust. (Ülalmainitud käib ainult Lääne-Euroopa kohta, sest Aasias ollakse Ikka alles innukalt huvitatud gandhismi teooriast ja praktikast…)

Kas väärib gandhism seda, et tast veel nüüdki räägitaks?

Arvame, et küll. Sest gandhismil pole ainult momentne, episoodne külg, vaid ka teoreetiline, ideeline, filosoofiline ja sotsioloogiline palg, mis alati huvirikas, eritlusväärne. Sellepärast maksab rääkida Gandhist, ta arvamisist ja tõendusist, ning nende praktilisest tarvitatavusest.

Kuigi selle mõjurikka mehe isik on väga tundmaõppimise väärt, ei puuduta me seda mitte, vaid esitame ainult ta õpetuse põhimo­tiive.

Gandhismil on kolm peaelementi: meil n. n. tsivilisatsiooni süüdistamine, tähelpanu juhti­mine inimeste vaimlisele ja eetilisele uuestsünnile ja mittevägivaldsuse printsiip indivi­duaalses ja sotsiaalses elus.

Teravalt mõistab Gandhi hukka täna­päeva tsivilisatsiooni, millel on „saatana loo­mus”, mis on „suur roim”, mille valitsemine on „must aastasada, pimeduse aastasada”. Tsivi­liseeritud Euroopa „pole kristline – ta jumal­dab Mammonat”. „Äsja lõppenud sõda näitas tänapäeva Euroopat valitseva tsivilisatsiooni saatanlist loomu. Vooruse nimel purustasid võitjad kõik rahva moraalsusseadused; ükski vale polnud tarvitamiseks liig alatu; kõikide roimade motiiv on jõhkralt materiaalne …” See tsivilisatsioon pole rahvustele vastuvõe­tav, ja on väärt, et need, kes ta juba omanda­nud, endast ära heidaksid … Kuid modern tsi­vilisatsiooni olemuseks on masin, kõrgeltarenenud tehnika – ons seegi äraheitmisväärt? Jah, – vastab Gandhi – „masinism on suur patt, ta orjastab rahvaid,” ning tema vajadusline atribuut – raha, on „kihvt”; see masi­nism oleks vaja minema kihutada ja „tagasi pöörduda muistsele lihtsusele, ent mitte järsku, vaid natukehaaval, kannatlikult.”

Mis on Euroopa tsivilisatsiooni languse põhjuseks? – miks on ta nii amoraalne, saatanlik? – Sest ta on ääretult materiaalne, ta taot­leb ainult füüsilist, silmapilkset maitsmist, jät­tes tähelepanuta kõrgema, sisemise, vaimuelu inimeses, ainsa täienemisväärse elemendi inim­hinges.

Eurooplaste välisele, pealiskaudsele kul­tuurile seab Gandhi vastukaaluks hinduismi: usu inimese vaimusse, töö vaimu heaks vaimu abil, täieliku armastuse seaduse, eranditeta. Hinduism, mis Gandhi arvates on väga lähe­dane evangeeliumi vaimule, koraanile ja Zend-Avestale, õpetab inimesele õiget kultuuri ja arengut. Ta õpetab armastama kõike, mitte ainult inimesi, vaid kõiki maiseid olendid. Ta õpetab inimest täienema. Ning täienema, tä­hendab head tegema, keelduma igasugusest vä­givallast ja kannatama kui tarvis. Sest kanna­tus on „olemise vajadusline tingimus”, – „sest progress koosneb ainult kannatuse puhasta­misest, keeldumisest kellegile kannatust sünnitada”, – „ning mida puhtam kannatus, seda suurem on progress …”

Neist gandhismi usulis-eetilisist printsiipidest tekkis sotsiaalne programm, rahvuspoliitiline teooria ning praktika, mida tarvitati Indias aastail 1920.-1922. ja mida nüüdki harrastatakse, hoolimata suurist muutusist pärast Gandhi vangistamist.

Kuidas tahtis Gandhi Indiat vabastada Briti rõhumise alt? Kuidas tahtis ta teostada oma rahva sotsiaalset ja poliitilist uuestsündi, kogu inimkonna uuestsündi? Järjekindlalt, paindumata tarvitades mittevägivalla print­siipi. Kaitstes üldinimlist aktiivset armastust, tunnustades enesetäiendamise vajaduslikkust. Gandhi ei toetanud mingisugust vägivaldset abinõu oleva sotsiaalpoliitilise õiglusetuse kõr­valdamiseks. Gandhi keeldub revolutsioonivõitlusest, ei tunnusta enamluse võitlusviisi ega kommunismi taktikat. „Tõsi küll,” ütleb Gandhi, „et kui on valida ainult kas argus või vägivald, siis soovitaksin valida viimast,” – kuid ta lisab juure: „Ma tean, et mittevägivald on võrratult kõrgem, kui vägivald, et andeksandmine on karistamisest mehisem.” Õig­luse eest võideldes ei pea oma vastasele kal­lale tungima ega lööma – nende pahedest ja vigadest peab neid pöörama armastusega, va­batahtliku ja rahulikselge kannatusega. „Õpe­tan vaikset julgust surra tapmata,” – ütles Gandhi oktoobris 1921, India-Inglise võitluse teravaimal perioodil. Ning omades paljude kuude kestes samast vägevat mõju rahvahul­kade peale, missugust vast veel ühelgi inime­sel pole olnud, ei kutsunud ta kunagi rahvast võitlema rusikatega, püssidega, mõõkadega. Ainukeseks sõjariistaks vaenlaste vastu oli Gandhil: nendega mittekoostöötamine, nende ettevõtete ja instituutide rahulik boikoteeri­mine. See mittekoostöötamise printsiip (Ing­lise keeli: noncooperation, India k.: sotjagraha) oli Indias laial ulatusel tarvitusel augustist 1920. kuni märtsini 1922. Inglastega mittekoostöötamine väljendus: 1) kõigist aunime­dest ja funktsioonidest lahtiütlemises, 2) riigi­laenudest mitteosavõtimises, 3) advokaatide ja kohtunike streigis, 4) valitsuse õpeasutuste boikoteerimises, 5) mitteosavõtmises igasuguseist ametlikest pidulikest aktusist ja funktsioonidest, 6) Inglise kaupade boikotee­rimises, 7) India iseseisvusmõtte propageerimises (India k. suadesi).

Selle programmi realiseerimisega käis sa­mal ajal käsikäes intensiivne kihutustöö selle liikumise usuliste, eetiliste ja sotsiaalsete idee­de heaks, avaldus rippumatute kohtute, koo­lide ja kasvatusasutuste asutamises, kodu­tööstuse ning käsitöö edendamises. Sellest positiivsest tööst võiks tuua määratul arvul huvitavaid ja imestusväärseid näiteid…

Hoolimata rahvahulkade ennenägematust vaimustusest, innukusest, ennastsalgavusest, lõppes gandhistlik liikumine peaaegu kaotu­sega. Seda tunnistas Gandhi isegi, India kong­ressil Delhis (veebr, lõpus 1922. a.), ametli­kult kinnitas seda lõpulikult Gaya kongress (detsember 1922. a.). Ent gandhisim on siiski alles olemas ja tegutseb nüüdki, kuid tegevus­laad ja vorm on muutunud. Selle põhjuseks oli Inglismaa jõuline ülekaal, ning India noore kommunismi järjest kasvav mõju …

Gandhismi mõistmiseks ja ta sotsiaalse ise­loomu seletuseks oleks vaja paksu raamatut, ning nende ridade raamid sarnaseks laiaulatusliseks seletuseks muidugi ei küüni.

Peab lühidalt tähendama, et sotsioloogiliselt ja ajaloolisalt vaatepunktilt nähtuna on gandhism India keskmiste rahvaklasside ühiskondlis-poliitiline liikumine, mis tekkinud ning areneb India olukorra erilis-omapäraseis tingi­musis. Olles reaktsioon Euroopa „tsiviliisatsiooni” nimel tegutseva Inglise imperialismi rõhuvuse vastu, püüab gandhisim anda elule hoopis uut vaimu ja seda mitte ainult india elule, vaid kogu inimsoole. Iseasi on aga, et ta siiamaale veel suutnud pole (ega vast kunagi eti suuda) tõsiselt laiali laguneda väljaspool India piire. Tarvitades suuremalt osalit Tolstoi ja Ruskini ideid, on gandhism vaenlane üheltpoolt – kapitalistlisele šovinisim-imperialisimile ja teiselt poolt – rahvusvahelisele revolutsioonilisele sotsialisimile (kommunismile). Ta tahab luua uut üldinimlist kultuuri ja hingeelu, ilma vägivallata toimineva vaimu re­volutsiooni teel, tuginedes inimese tahtevõimule, inimese südamele…

M. L a l’i järele Noto.

August nr. 2/1924