Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

Põhjasõja lahtipuhkemine langeb ajajärku, mil olid tekkinud suured muutused Liivimaa majanduslikes ja poliitilisis olundeis.

Rootsi valitsuse teostatud reduktsioon oli esile kutsunud opo­sitsioonilise liikumise Liivimaa aadlis, sest Rootsi laiaulatuslik agraarpoliitika ei ähvardanud aadlit viia üksnes majandusliku, vaid ka poliitilise iseseisvuse hääbumisele. Mõisade tagastamine tähen­das endistest aegadest päritolevate eesõiguste tühistamist ja näitas kujukalt Rootsi valitsuse tendentsi hävitada aadli korporatiivset vaimu ja selle lahkseisundit. Liivimaa rüütelkonna poolt oma ees­õiguste eest peetud võitluses ei ilmne üksnes maa mõjukama seisuse vastupanu kasvava absolutismi vastu, mis kehastus Karl XI-s, vaid lisaks sellele kerkis päevakorrale põhimõtteliselt nii mitmeti tõlgen­datud ja tõlgendatav küsimus, nimelt Liivimaa seaduslik vahekord Rootsi valitsusega.

Liivimaa rüütelkond arvas end olevat Rootsiga vaid personaal­unioonis, mis eeldas ühist valitsejat mõlema autonoomse, teineteisest täiesti sõltumatu valitsuskorra juures. Liivimaas ei nähtud mingit Rootsile alluvat provintsi, vaid selle juhtivaks instantsiks peeti oma maapäeva, mille tegevuspiirkond oli kindlaks määratud aadlile varemini loovutatud privileegidega. Selliseid vaateid avaldas eriti Johann Reinhold von Patkul,. kelle teadvusse oli sügavasti imbunud Hugo Grotiuse ja Puffendorfi riigiõiguslik õpetus: iga rahvusliku õiguse aluseks on leping kuninga ja rahva vahel; lepingu rikkumine kuninga poolt vabastab selle alamad riigiustavusest. Uute korral­dustega aga ei olnud Rootsi valitsus sugugi arvestanud Karl IX poolt Liivimaa aadlile restitueeritud õigusi, mispärast tunduski neile täiesti legaalsena olevat alustada võitlust reduktsiooni vastu.

Avalik opositsioon, mis algas reduktsioonikomisjoni tegevusse astumisega 1681, leidis traagilise lahenduse 12. XII 1694 Stokholmis väljakuulutatud otsuses, mille põhjal Patkul mõisteti surma, ja mõned päevad hiljem ilmunud kuninglikus määruses, mis hävitas lõplikult ka juriidiliselt aadli poliitilise autonoomia alused.

Hirmunud neist sündmusist, oli Liivimaa rüütelkond sunnitud loobuma opositsiooni jätkamisest, et vähemalt näiliselt alistuda Rootsi ülemvõimule. Triumfeerivalt võis kindralkuberner Hastfer teadus­tada kuningale aadli üle saavutatud võidu tulemusist. „Aadli opositsi­oon on täiesti raugenud,” kirjutas ta 28. X 1695 Stokholmi, „osa aadlist on püüdnud leppida olukorraga, kartes kuninga viha alla sattumist; teine osa on aga täiesti rootsimeelne.”

Ülaltoodud Hastferi väide, olles mõjustatud esimesest võidu­rõõmust, omas liiatigi optimistlikku värvingut tõelise seisundi kirjel­damiseks. Aadlikkude avalik opositsioon rauges küll esialgu Liivimaal, kuid puhkes seda hoogsamalt esile väljaspool kodumaa piire Patkuli tegevuses ning leidis ilmse väljenduse Liivimaa rüütelkonna suhtumises Rootsi võimudesse peatselt puhkenud Põhjasõja sündmus­tiku keerises.

Ümberlükkamatuks ajalooliseks tõsiasjaks on fakt, et Patkul, sõlmides 24. VIII 1699 Varssavis Liivimaa rüütelkonna nimel kapi­tulatsiooni August ΙΙ-ga, ei teinud seda isiklikul initsiatiivil, vaid ta omas selleks volitust Liivimaa rüütelkonnalt. Selle tõenduseks on säilinud ajalooliselt tähtis dokument, 28. II 1699 koostatud kiri „12 truu patrioodi” poolt, kes olid kokku tulnud salaja, et valmis­tada soovitud volitust kapitulatsiooniks. Kogu sellest loost, maini­takse kirjas, teadvat vaid „12 truud patriooti”, kuid ei võivat kahelda, et Riia vallutamisel ei liituks veel nendega teisigi kaasmõtlejaid. Kindluste vallutamine ei tekitavat mingit raskust, sest komandantideks olevat nende sugulased, ja nemad, s. t. koosviibijad, hoolitsevat juba selle eest, et õnnestuks kogu ettevõte. On säilinud ka veel samal päeval dateeritud Liivimaa rüütelkonna pitsatiga varustatud instruktsioon Patkulile, milles on märgitud mõned punktid, mis pidid olema Patkulile teatavaks juhtnööriks kapitulatsiooni teosta­misel. 28. II 1699 läkitas maanõunik Gustav von Budberg saksi­laste väejuhile kindralleitnant Flemmingile kirja, avaldades viima­sele kogu rüütelkonna nimel tänu nende päästmiseks ülesnäidatud kaasabi eest.

Nagu neist üksikuist säilinud ürikuist näha, olid mõned Liivi­maa aadlikud informeeritud Patkuli plaanidest ning töötasid koguni nende teostamiseks niipalju kaasa, kuivõrra see osutus võimalikuks Rootsi valitsuse valve all. Siinjuures võiks aga tekkida kahtlus, et kuigi Patkulil oli poolehoidu Liivimaa aadlis, ei tähenda see veel, et need 12 isikut, kes andsid Patkulile volituse, oleksid väljendanud sellega kogu rüütelkonna soove. Kuid arvestades Liivimaa aadli poolt nii mitu aastat peetud võitlust Rootsi valitsuselt tehtud korral­duste pärast, mis tegelikult hävitasid rüütelkonna kui iseseisva korporatsiooni poliitilise ning majandusliku iseseisvuse, ja neid suuri vabadusi, mis Patkul lubas neile saavutada August II Kaasabil, oleks küll raske uskuda, et aadel oma tervikus oleks jäänud passiivseks sellise kardinaalse küsimuse vastu, mis käis nende endise privilegeeritud seisukoha restitueerimise kohta. Mis olekski õieti Liivimaa rüütelkonda sidunud Rootsi valitsusega? Liivimaa oli ja jäi vaid Rootsi poolt vallutatud provintsiks, mille saatuse üle otsustas Rootsi riigipäev, arvestamata endiste valitsejate antud eesõigusi. Patkulil ei olnud võimalik pidada salajasi läbirääkimisi kogu aadliga, vaid ta astus otsesesse ühendusse ainult mõningatega neist. Nende „12 truu patrioodi” hulgast leiame isikuid, kes olid võidelnud ühes Patkuliga Liivimaa rüütelkonna õiguste eest. Kui nad tookordses võitluses figureerisid kogu aadli esindajaina, miks ei võinud nad nüüdki teotseda samasuguseil volitusil? Et aadel oli kontaktis Patkuliga ning lootis ta peale, näitab ka Sesswegeni õpetaja Johann Neudahli teade Liivimaa kindralkubernerile Dahlbergile, milles kõneldakse et major Klodt olevat juba enne vaenlaste sissetungimist trööstinud Selsau talupoegi Patkuliga. Asjaolu aga, et Liivimaa aadel ei läinud saksilaste sissetungimisel avalikult vaenlaste ridadesse on andnud põhjust väidete esiletoomiseks nagu oleks Liivimaa aadel vaatamata rahulolematusele siiski jäänud truuks Rootsi valitsusele. Aadli lojaalsuse tõendusena toob C Schirren esile fakti et saksilaste üleminekul üle Väina jõe võeti aadlilt Patkuli nõul nende hobused, sest kardeti, et hoolimata kibestunud meeleolust, mis valitses maaomanikkude seas Rootsi valitsuse vastu, aadlikud võisid siiski välja astuda oma kuninga eest. Kuid hobuste rekvireerimine vaenlasilt on sõjas harilikuks nähtuseks ning võis pigemini toimuda saksilaste soovil et rootslased ei saaks end varustada hobustega.

Avalik väljaastumine Rootsi vastu oleks olnud liiga riskantne, mille võimalikke tagajärgi juhul, kui ettevõte poleks õnnestunud, pidid arvestama aadlikud, kelle tegevuses üldse ilmneb ennem reaalpoliitiline kui ideeline tendents. Iseloomustava näitena ses suhtes võiks esile tuua maanõunik Reinhold von Ungern-Sternbergi manitsust rüütelkonna peamees Taubele teotseda ettevaatlikult, et muutlik­kudel aegadel endale mitte võtta mingit vastutust, kui kaalumisele tuli küsimus, kas täita Tallinna piiramisel 1710. a. Peeter I poolt aadlile avaldatud proklamatsioonis esinevat käsku, mis nõudis neilt lahkumist linnast ning tagasitõmbumist mõisadesse. Ei olnud ka suuremaid tagatisi selleks, et Patkuli kavatsetud ettevõte õnnestuks. August II poolt Liivimaa vallutamiseks väljapandud sõjavägi oli võrdlemisi väikesearvuline ning lootused Venelt saadavale abile veel küllalt küsitavad. Rootsi aga oli tol ajal vägevaim riik Põhja-Euroopas, kelle lõplikku kaotusse ei tahtnud rüütelkond uskuda ka veel siis, kui Peeter I oli andnud juba otsustava löögi Rootsi vägevusele. Nii võeti 1710. a. Peetriga sõlmitud Eesti- ja Liivi­maa rüütelkonna kapitulatsioonidesse üles punkt, milles räägitakse veel nende mõlema provintsi tagasilangemise võimalusest.

Oleks Riia vallutamiskatse õnnestunud ja August II suurema jõuga tunginud Liivimaa kallale, siis oleks suurem osa aadlist (erandid on ikka võimalikud) toiminud teisiti. Seepärast ei saa veel näha erilist truuduseavaldust Rootsi valitsusele, kui Patkuli kutsel 1700. a. aadlikud ei ühinenud temaga. Otse selle vastu leidub nii mõnigi vihje, mis laseb kahelda aadlikkude lojaalsuses ning nende püüetes teotseda Rootsi huvides, kuigi nad ei liitunud Patkuliga avalikus tegevuses.

Saksilaste sissetungimisel oli Dahlberg kohe isiklikult teatanud endistele Rootsi sõjaväe ohvitseridele ja käskinud neil koguda omas kreisis vabatahtlikke meeskondi aadlikest, mõisarentnikest ja talupoegadest tõkke tegemiseks maad mööda liikuvatele vaenlaste röövsalkadele. Kuid keegi neist polnud tähele pannud Dahlbergi käsku, mispärast viimane oli sunnitud 11. mail pöörduma uute manit­sustega samade isikute poole, et need teataksid vähemalt kirjali­kult Riiga, kui suure meeskonna igaüks neist on kogunud või mõt­leb veel koguda.

Vaenlaste sissetungimisel põgenesid aadlikud linnadesse, kas Riiga, Tartu või Tallinna, ilma et nad oleksid teinud mingit katset kaitse organiseerimiseks vaenlase vastu. Kindralkortermeister Carl Magnus Stuart nägi aadlikkude põgenemises vaenlaste eest erilist truuduseavaldust Rootsi valitsusele. Kuid Dahlberg ei pidanud aad­likkude loobumist vaenlaste röövsalkadele vastupanu organiseerimi­sest kuidagi kiiduväärseks. Isegi Liivimaa elanikes tundub teatav rahulolematus aadli teoviisi vastu, kes tekitasid vaenlaste eest põge­nemisega üldist segadust ning andsid talupoegadele seda enam võimalust mahajäetud mõisade röövimiseks. Paljutähendavalt maini­takse kaasaegsetes kirjades: „man das geringste mit der flucht salviret, dem feinde sichere nachfolge und das meiste zum Raübe lässet”. 12. II 1700 avaldas Dahlberg patendi, milles ta kutsus üles kõiki elanikke end varustama tarvilikkude relvadega, et ühineda ligiduses seisvate sõjaväeosadega. Kuid nimetatud üleskutse ei saavutanud kuigi rõõmustavaid tagajärgi. Nii kirjutas Martzeni ja Grossdohni mõisade rentnik Grünmann 14. III 1700 Riiga oma sõbrale, et nende kreisis ei leiduvat ühtki aadlikku kes oleks valmis vastavalt patendis avaldatud käsule minema vaenlase vastu. Nende ümbruses võiks küll moodustada tuhandeliikmelise väesalga, kuid selle organiseerimiseks ei olevat tehtud veel mingit katset, kuigi ta ise olevat esinenud vastava ettepanekuga oma „kõrge härra naabri” pool. Ent viimane ei olevat avaldanud selle teostamiseks erilist nõusolekut, vaid on lubanud sellest kirjutada oma sõpradele, millest siiski arvab Grünmann ei tulevat midagi välja, sest „sie wihsen es wohl mit ihrer Politesse steilen auf zu sehyben dass es kein verk kan komen” Samuti teatas ka maanõunik von Vietinghofif 8 III 1700 Dahlbergile, et ainult vähe maaomanikke olevat järgnenud tema kutsele sõjaväkke astumiseks. Aadel olevat põgenenud avades sellega soodsa pinna röövimiseks ja rüüstamiseks nii talupoegadele kui ka vaenlasile^. Analoogilised on teated major Ritterilt, kes 29. III 1700 esitas Dahlbergile kaebuse, et vabatahtliku meeskonna moodustamiseks valitsuselt avaldatud patendi väljakuulutamisel ole­vat teatavad isikud isegi avaldanud vastupanu. Millisel kujul ja kelle poolt on avaldatud vastupanu, pole kahjuks vastavate and­mete puudusel võimalik kindlaks teha. Et mainitud loosse ei olnud just segatud tähtsuseta isikud, selgub Dahlbergi korraldusest major Ritterile viibimata saata nende isikute nimistu, et siis neid märgendada.

Mitte üksnes väesalkade organiseerimisel, vaid ka sõjaväe varus­tamiseks tarviliku proviandi muretsemisel ei olnud rüütelkond kuigi vastutulelik valitsusele. Riia konvendil juuni- ja juulikuus 1700. a. Soomest pärale jõudnud sõjaväe ülalpidamiseks kindral Vellingkilt nõutud kontributsiooni viljas ja rahas on aadel nõus lubama ainult osaliselt. Pikas ja väga alandlikus toonis kokkuseatud vastuses Vellingki memoriaalile loendatakse üksikasjaliselt need põhjused, miks rüütelkond ei saa rahuldada nõudmisi sõjaväele varustise muretsemisel. Eriti toonitatakse selles üldist rasket majanduslikku kriisi, mis olevat tingitud mitmeaastasest viljaikaldusest ning sellega seotud raskest nälja- ja katkuajast; mainitakse aadli viletsat sei­sundit, millesse ta olevat sattunud eespool nimetatud põhjusil. Kuigi rüütelkond oli nõus lubama ainult osa nõutud viljast, ei tahtnud ta aga sugugi rahuldada rahalisi nõudeid. Põhjusena esitati sõja lahti-puhkemisel kaubanduse seisaku tõttu valitsevat üldist rahapuudust.

Meil puuduvad otsesed teated tolleaegsest majanduslikust seisun­dist, mis laseksid võrrelda aadli poolt kirjeldatud olukordi reaal­eludega. Kuid kaudsete andmete abil võime siiski teha teatavaid järeldusi, kas Vellingki nõudmised tõesti ületasid nende rahuldamise võimaluse piiri.

Tõsi on, et 1695.-1696. a. oli raske nälja- ja katkuaeg, kuid juba 1697. a. oli lõikus kahest eelmisest aastast parem. 31. VII 1697. a. teatas Dahlberg Rootsi residendile Storrele Varssavi, et kaheaastase ikalduse tagajärjel ei leiduvat vilja küll külluses, kuid polevat mär­gata ka säärast puudust, et leiba ei saaks osta rahagi eest. Vilja hind ei olevat üldiselt tõusnud üle 40 taalri sälitise eest. Ka eitas Dahlberg fakti, nagu oleks ainult nälja pärast tekkinud üldine sure­mus. Viljapuudus olevat küll osaliselt kaasa mõjunud selleks, ent katku põhjustavaks faktoriks peamiselt olnud äärmiselt külm talv, mis kevadel tekitanud soetõve. Üldisest katkust ei olevat midagi teada. 1698. a. oli lõikus jälle hea, eriti aga a. 1699. Kuigi ikal­duse tõttu 1695. a. kehtimapandud vilja väljaveo keeldu ei kaota­tud veel 1699. a. lõpul, oli see tingitud pigemini valitsuse ülisuurest ettevaatlikkusest kui vilja puudusest, mis asjaolu kinnitavad ka Eestimaa rüütelkonna asjatud püüdlused kuninga juures 1699. a. sügi­sel viljaekspordi vabakslaskmise kasuks, vihjates sama aasta eriti heale lõikusele. Põhjendatult mainib S. Sehartau_, et vilja välja­veo keeld oleks tulnud kaotada juba 1699. a. suvel või sügisel.

Aadlikkude tõrkuvus Riia konvendil Rootsi sõjaväe varusta­miseks nõutud proviandi andmises kutsus esile terava konflikti Vellingki ja rüütelkonna vahel ning seisab reljeefses kontrastis samal ajal ilmnenud kirikuõpetajate rootsimeelsete avaldustega, kel­lest nii mitmed olid vabatahtlikult andnud Rootsi võimude käsu­tusse omal kulul varustatud draguneid. Arusaadav on, kui sõja kestel elanikud ei suutnud rahuldada alatisi valitsuse nõudmisi, kuid 1700. a. alguses ei olnud majanduslikud olud veel sugugi nii rasked, et aadel ei oleks suutnud, kui ta aga oleks tahtnud, anne­tada riigi kaitseks nii hädatarvilist abi. Võib ju ka arvata, et valit­sus ei esitanud oma nõudmisi teadmatult, ilma kas või ligikaudugi iga elaniku maksuvõimet välja arvamata. Olles juba Vene valitsuse all, Balti aadlikud konstateerivad ise Vene väepealikult Bauerilt pealepandud raske kontributsiooni puhul, et Rootsi valitsus ei ole esine­nud sääraste nõudmistega, mille täitmine oleks osutunud võimatuks.

Erilist vastutulekut Rootsi valitsusele ei näita ka see asjaolu, et Vellingki poolt Riia konvendil nõutud hobuste asemel mõisaomanikud olid nõus andma teatava summa raha, millega valitsus võiks ise muretseda hobuseid. Arusaadav on, kui Lõuna-Liivimaal saksilaste rüüstamise tagajärjel ei olnud hobuseid, ent Põhja-Liivimaal pidi neid siiski leiduma. Näljaaeg võis küll hobuseid palju hävitada, kuid vaevalt sel määral, et neist ei oleks olnud võimalik anda valit­susele. Juba a. 1696 oli Karl XI pidanud ebatarvilikuks keelata hobuste eksportimist Venesse. Keeldumine hobuste andmisest valit­susele ei kao ka pärast Riia konventi sõja edaspidisel kestvusel, ehkki Karl XII andis välja määruse, et hobuste andmine kroonule pidi toimuma teatava normi järgi ning vastava tasu eest, mis summa oleks maha arvatud üldisest rendihinnast või ka teistest maksu­dest. Isegi kuninga päralejõudmine Liivimaale ei suutnud paran­dada olundit ses suhtes. Kuninga poolt novembris 1700 nõutud 600 hobuse muretsemiseks ei leitud teist abinõu, kui asuda nende sunni­viisilisele võtmisele, sest vabatahtlikult ei tahtnud neid keegi loovu­tada, hoolimata valitsuse teadaandest, et hobuseid ei võeta tasuta, vaid otsekohe väljamakstava raha eest. 1701. a. kevadel teadustas kreisifoogt G. J. Krebs Dahlbergile, et ta ei olevat hea ega kurjaga suutnud viia aadlikke nii kaugele, et nad oleksid andnud proviandi transportimiseks vajalikke hobuseid. Selle järel andis Dahlberg kuninga loal käsu sõjaväele tarvilikkude hobuste rekvireerimiseks.

Riia konvendil valitsuse poolt üles võetud küsimuses talupoegadest miilitsa asutamiseks asusid aadlikud eitavale seisukohale, esitades põhjusena talupoegade sõnakuulmatust ja nende mässulist meelsust, mispärast keegi ei usaldavat võtta enda kätte nende juhtimist. Sellised rüütelkonna poolt esitatud põhjused ei ole küllalt kaaluvad. Saksi­laste sissetungimisel hakkasid küll talupojad mässama ja rüüstama mahajäetud mõisu, kuid Adrian Virginiuse, praost Glücki ja Kelehi teateist on näha, et energilisel juhatusel suutsid ka talupojad olla abiks vaenlase väljatõrjumisel. 11. XI 1700 esitas Adrian Virginius Dahlbergile pikema kava, milles leidusid nii mitmedki tähelepanu­väärivad juhised valitsusele talupoegade kaasatõmbamiseks maa kaitseks. Virginiuse arvates ei seisnud need põhjused, mis ei soodus­tanud talupoegade osavõttu sõjalisest tegevusest, nende mässulises meelsuses, küll aga sõjas viibiva talupoja ja mõisniku vahekorra selgitamatuses. Talupojal ei olnud võimalik olla korraga sõjas ning ühtlasi täita ka oma kohustusi mõisniku vastu. Talupoeg pidi sõtta minnes kodunt kaasa võtma proviandi enda kui ka hobuse jaoks, mis asjaolu raskendas tal maksta mõisnikule kõiki temalt nõutud makse. Seepärast Virginius soovitaski valitsusele teha korraldus, et talupoeg oleks vabastatud maksude maksmisest ja teoorjusest sõjas viibimise ajal. Et aga mõisnikult ei võidud võtta kõiki töötegijaid, leidis ta kõige kohasema olevat kutsuda sõjaväkke igast mõisast teatav arv talupoegi proportsionaalselt mõisa suurusega. Virginiuse ettepanekud ei jäänud tähele pane­mata valitsuse poolt ja väga võimalik, et nende järgi Karl XII andiski välja 1701. a. alguses määrused talupoegadest miilitsa asutamise kohta, kui ka need korraldused, mis kohustasid kodujäänud talupoegi töötama sõjas viibijate eest.

Venelaste sissetungimisel sõjalise frondi suurenemisega tingitud vajadusest andis Dahlberg 11. XI 1700 välja patendi, mille järgi iga rentnik pidi andma 2 kerge varustisega dragunit iga 15 adramaa pealt. Vastav tasu (40 taalrit iga antud draguni eest) pidi maha arvatama üldisest rendihinnast. Kuid väljakuulutatud patent ei andnud kuigi rõõmustavaid resultaate. 3. XII 1700 teadustas ooberst von Buddenbrock Dahlbergile, et keegi mõisarentnikest ei olevat veel ära saatnud nõutud draguneid, kuigi mõnedel olevat need juba ammu muretsetud. Enamik vabandavat end sellega, et neil olevat materiaalselt täiesti võimatu täita patendis avaldatud nõudeid. Samasugused teated saabusid ka ooberst Brakelilt 5. XII 1700. Dragunite sissenõudmist tuli teostada jälle sunniteel, niivõrra vastutulematud oldi valitsuse nõudmiste täitmisel. Sellise käsu andiski Dahlberg 26. XII 1700 ooberst Brakelile. Hoolimata sellest uuest määrusest anti draguneid siiski õige visalt. 17 I 1701 teatas ooberst Brakel Dahlbergile, et kogu Tartu kreisist on saadud ainult 7 ratsanikku. Neist olevat 4 talusulast kes ei oskavat sõnagi saksa ega rootsi keelt Neile ratsanikele ei olevat kaasa antud varustist ei enda ega hobuse jaoks.

Vastutulematud olid aadlikud ka valitsuse nõudele laenata riigile raha nende käes rendil olevate mõisade kindlustusel. Olukorda ei suutnud isegi parandada Karl XII aprillis 1700. a. antud määrus, milles ei lubatud üksnes maksta võlausaldajaile riigile laenuksantud summa eest teatavaid protsente, vaid anti koguni lootust reduktsiooni läbi kaotatud mõisade tagasisaamiseks neile, kellel läheb korda kindlaks teha, et neilt on õigluseta võetud nende omand. Dahl­berg leidis kahetsemisväärse olevat, et rentnikud Tartu kreisis ja Põhja-Liivimaal, mis maa-alad ei olnud sugugi kannatada saanud vaenlaste röövimise all, keeldusid andmast riigile laenuks raha. Seepärast andis ta asehaldur Strömfeldile käsu pantida ka võõrastele isikutele mõisu, kui endiste rentnikkudega ei jõuta kokkuleppele.

Mitte ainult riigile laenuandmises, vaid ka nende kasutamiseloleva maa eest tarviliku rendi tasumises ei olnud aadlikud kuigi täpsed. Põhjusena esitatakse tavaliselt eelmisi ikaldusaastaid, mille jooksul ka talupojad ei olevat suutnud täita oma kohustusi maa­omanikkude vastu. Arvestades tolleaegset majanduslikku seisukorda, tuleb küll möönda, et aadlikkude esitatud põhjused olid osaliselt põhjendatud. Kuid leidub ka juhtumeid, kus rendi mitte­maksmine oli tingitud ainult teatavast hoolimatusest kohustuste täitmisel valitsuse vastu. Iseloomustava näitena võiks siinjuures esile tuua Saaremaa landshöfdingi Oerneclau kaebust Eestimaa kindralkuberneriks Axel de la Gardie’le rittmeister von Nierothi üle, kes olevat kulutanud mõisade sissetulekud oma isiklikeks ots­tarveteks, aga mitte rendi tasumiseks riigile. Aastate jooksul maks­mata jäänud rendivõlg ulatuvat 20 000 taalrini, mille tasumiseks määratud viimase tähtaja olevat ta jätnud täiesti tähele panemata. Samuti kaebas alatise rahapuuduse üle Carl Friedrich von Schoultz Aizkrauklest (Aseheradenist), kui küsimus oli riigile võlgu jäänud rendi maksmisest. Samal ajal aga esitas ta kaebuse advokaat Röhni vastu, süüdistades teda 450 taalri omastamises. Sellega ei võinud Schoultzi vabandused rendi mittemaksmise pärast olla tingitud viletsast majanduslikust seisukorrast, vaid siin olid mõõtu­andvad teised põhjused, nimelt, nagu väideti juba eelmise juhtumi kohta, lihtsalt hoolimatus valitsuse nõudmiste vastu. Ka Dahlberg ei arvestanud Schoultzi esitatud põhjusi, vaid 31. V1700 andis ta vii­masele valju käsu viibimata tasuda võlgujäänud rent, ähvardades vasta­sel korral mõisa ära võtta ning renti seaduslikus korras sisse nõuda.

Nii oli valitsus sunnitud alatasa sõja kestel tekkinud uute maksude sissenõudmisel tarvitusele võtma sunnivahendeid, mis ei olnud tingitud niivõrra maksujõuetusest, kuivõrra vastutulematusest rahuldada valitsuse nõudeid. Sageli jäeti kohustuste täitmise asemel Rootsi valitsuse vastu oma varandus meelsamini vaenlasele.

Seesugune aadli toimimisvns oli paratamatu, kui võtta arvesse seda kriitilist seisundit, millesse ta oli asetatud. Igal vähimalgi Rootsi huvides teotsemisel oleks Patkulil olnud seda raskem reali­seerida oma kavatsusi. Ja kui tuli valida Rootsi valitsuse ning igatsetud vabaduse vahel, siis ei või tekkida kahtlust, mille poole rüütelkond kaldus oma soovides. Ei saa ka nii kõrgelt hinnata aadlikkude idealismi, et vaatamata kibestusele, mis valitses nende keskel, nad oleksid toiminud otse oma huvide vastu, sõdides selle dünastia eest, kes neid nende arvamuste järgi nii „brutaalselt” oli kohelnud, nagu seda mõned ajaloouurijad toonitavad. Säärases valguses nähakse Liivimaa rüütelkonda hilisemal ajal Balti orien­tatsiooni seisukohalt. Kuid tolleaegsed aadlikud ise ei tõrkunud avalikult näitamast oma opositsioonilist meelsust. Vastuseks Dahlbergi saadetud manitsusele koguda vabatahtlikke vaenlaste vastu võitlemiseks, teatas ülemleitnant Clodt, kuigi alandlikult, ent ometi kibestunult: „Võib vaid ohata ja valada pisaraid selle raske seisu­korra üle, millesse oleme sattunud meie ja meie isamaa. Kuna meie esiisad võisid ise omal kulul moodustada terved kompaniid, eskadronid ja rügemendid võitluseks oma kuninga eest, ei ole meil võimalik varustada paarigi meest sõttaminekuks, sest asehaldur ei taha anda isegi rendile neid mõisu, mis olid esiisade pärisomanduseks.”

Aadlikkude opositsiooniline meelsus kinnitas neid kartusi, mis oli Dahlbergil ses suhtes juba enne sõja lahtipuhkemist. Asudes Liivimaal juhtivale kohale pärast Hastferi surma, avanes Dahl­bergile soodus võimalus siinsete olude tundmaõppimiseks. Reduktsiooni pärast peetud võitlus oli küll raugenud näiliselt, kuid sees­mine rahulolematus jätkus. Iseloomustava näitena tolleaegsest Liivi­maa aadlikkude meelsusest võiks esitada Brandenburgi kuurvürsti salanõuniku Printzi Moskva reisu aruandes esinevaid teateid Liivi­maa olude kohta. Selles toonitatakse: „Durch ganz Liffland ist die noblesse dergestalt übel zufrieden, dass viele unter Ihnen mehr wünschen als befürchten einen Krieg und überzug von denen Moskovitern und wann man aus Ihnen eigenen discoursen urteilen darff, so würde auf dem fall die meisten mehr dem feinde ais dem König von Schweden anhangen.”

24. VII 1698 mainis Dahlberg erilises memoriaalis kuningale, et ta ei võivat olla sugugi kindel oma alamate truudusele. Aadlikud, kes endistel aegadel, olles mõisade pärisomanikeks, tundsid isiklikku huvi kaitseda oma varandust vaenlaste eest, võivat nüüd, olles enamasti ainult rentnikud, sõja lahtipuhkemisel jätta mõisad vaen­laste hoolde ning ise pageda. Seepärast tegi Dahlberg ettepaneku moodustada tuhandeliikmeline ratsarügement piiride kaitseks, ase­tades ohvitsere ja sõdureid elama piiriäärsetesse mõisadesse ning varustada neid seal tarviliku maaga. Ühtlasi katsus Dahlberg lepitada aadlit Rootsi valitsusega. Sama Stokholmi saadetud märgu­kirjas väljendas ta muuseas ka soovi, et kuningas avaldaks aadlile „erilist armu”, kas kinnitades mõnd endist privileegi või muutes hiljuti läbiviidud maksustamissüsteemi, mille teostamises aadel näge­vat teda ootavat majanduslikku laostumist. Dahlbergi ettepanek jäi aga tähele panemata Rootsi tsentraalvõimu poolt Stokholmis.

Käesolevas sõjas pidi olema Dahlbergi umbusaldus aadli vastu veel seda suurem, et siin teotses Patkul. Patkul tegi aadli keskel suurt propagandat, levitades paljutõotavaid proklamatsioone, ässitades mässule Rootsi võimude vastu. Küll õpetajate, patentide kui ka eraisikute kaudu püüdis Dahlberg manitseda rahvast mitte uskuda vaenlaste meelitusi, vaid jääda truuks oma kuningale. Kas suuda­vad sellised manitsused anda soovitud tagajärgi, selle üle kahtles ta isegi. Nii teatas ta 13. VI 1700 kuninglikule kantseleikolleegiumile, et maa kaitsemises võivat vaevalt tugineda elanikkude truudusele, kuni kindlate tõenduste põhjal õigeid pole eraldatud valelikest.

Kuivõrra Dahlberg oli informeeritud aadli osavõtust kapitu­latsiooni toimetamisel August ΙΙ-ga, on raske selgitada käesolevate andmete põhjal. Kindel on aga fakt, et talle ei jäänud teadmatuks aadlikkude kontakt Patkuliga saksilaste tungimisel Liivimaale. Sellekohaseid teateid saatis Johann Neudahl Riiga juba märtsi keskel a. 1700, milles mainitakse major Klodti proua informat­siooni rittmeister Tiesenhauseni prouale kirikus, neil olevat Patkulilt mingisugune kirjutis ühes kaitsekirjaga. Sedasama tõendanud ka majori rätsep pastoraadis, kes teadnud veel rääkida saadiku läkita­misest saksilaste laagrisse. Major Klodti pojad reisivat kord Eesti-, kord Kuramaale. Ka major Klodt ise olevat kord lahkunud ette­käändel, nagu oleks tal tegemist kindralkuberneriga. Pärast aga selgunud, et ta olevat kohtunud hoopis teise isikuga. Niisugustel olukordadel oli raske leida vahendeid, mis oleksid sundinud aadlit täitma Rootsi valitsuse nõudeid. Aadli abi oli hädatarvilik, sest maa üldine kaitsekorraldus oli viletsas seisundis: puudus sõja­vägi kui ka varustis. Kuigi ei oleks just kardetud aadli ühinemist Patkuliga, mis aga siiski oleks võinud hõlpsasti toimuda võisid aadlikud vähemalt loobuda osavõtust maakaitse korraldamisel ning» jääda sõjasündmuste passiivseiks pealtvaatajaiks. Arvestades neid asjaolusid, jätkas Dahlberg oma suhetes aadliga endist poliitikat. Ta püüdis toimida võimalikult pehmel käel, et hoiduda igasuguseist põhjusist, mis oleksid suurendanud aadlis juba isegi valitsevat rahulolematust. Sellega on ka seletatav miks Dahlberg ei reageerinud Neudahli teadetele major Klodti suhtes kus olid avalikult üles antud viimase äraandlikud sepitsused. Ka ülemleitnant Clodti selgesti ilmneva opositsioonilise meelsusega kirjale vastas Dahlberg küllalt tagasihoidlikus toonis manitsedes teda truudusele kuninga vastu ning tuletades talle uuesti meelde kohustust kaasa aidata

vaenlaste väljatõrjumiseks. Maksude sissenõudmisel oli Dahlberg iga radikaalsema abinõu tarvitusele võtmise vastu, toonitades vaja­dust elanikelt mitte vägivaldselt võtta seda, mida nad ise vaba­tahtlikult ei taha anda. Sõjaväele tarvismineva varustise muretse­mine tehti peamiselt mõisarentnikkude kohuseks, sest neil oli üldise rahapuuduse tõttu tasu kättesaamine valitsuselt seevõrra kergem, et võlgnev summa arvati makstavast rendist maha. Sellega hoi­duti rahulolematuse tekkimisest, nagu oleks riik ekspluateerinud elanikke oma huvides. Igasugune konflikt aadliga ei olnud soovi­tav üksnes kartuse pärast nende ühinemise võimalusest vaenlasega, vaid vähimgi rahulolematuseavaldus valitsusele võis olla teatavaks tõenduseks saksilaste süüdistusile, et Liivimaa elanikud vaevlevat Rootsi raske surve all, millest vabanemiseks August II olevat andnud oma abi Patkulile. Ühes sellega oleks kogu saksilaste inva­sioon omandanud õiguslikuma aluse ning Rootsi valitsus oleks olnud kompromiteeritud teiste riikide ees. Vaenlaste süüdistuste tagasitõrjumiseks tuli näidata, et elanikud olid täiesti rahul valitsusega ning hoolimata vaenlaste meelitusist jäid siiski kuningale truuks. Neil põhjusil on arusaadav, miks Dahlberg püüdis esineda teatava vahemehena aadli lepitamisel kuningaga. Hoolimata sellest, et ta ise vähe usaldas aadlikke ja sellest teatas kuninglikule kantseleikolleegiumile, rõhutas ta siiski kuningale Liivimaa aadlikkude truualamlikku meelsust juhtides eriti tähelepanu Budbergile, kes 1700 a suvel Riias kokkukutsutud konvendi direktorina olevat südikalt teotsenud kuninga huvides.   Sellises Dahlbergi püüdes näidata rüütelkonna suhtumist Rootsi valitsusele teises valguses, kui see tegelikult oli, ja otse vastu oma isiklikele veendumustele, ilm­nes ta endine diplomaatiline võte, mis oli sihitud aadlikkude lepita­misele kuningaga. Selle kaudu lootis Dahlberg saada juba 1698. a. tehtud ettepaneku teostamist, et kuningas näitaks oma armu Liivi­maa aadlile, mis seoks neid Rootsi valitsusega. Kuid Karl XII oli tol ajal veel liig kindel vaenlaste üle võidu saavutamises, et juh­tida tähelepanu Liivimaa seesmistele oludele ning katsuda võimalikult suuremal arvul kaasa tõmmata elanikke vaenlaste vastu võitle­miseks. Nii jäidki tagajärjetuks Dahlbergi nii mitu korda tehtud katsed hankida valitsuselt mõnda soodustust aadli seisukorra paran­damiseks, et viimane ei keelduks andmast oma abi maa kaitseks.

Teatava erandi Dahlbergi leplikus suhtumises Liivimaa rüütel­konnasse moodustab ta esinemine Riia konvendil 1700. a. Patkuli vastase deklaratsiooni nõudmisel  kus ta ilmsesti survet  avaldas rüütelkondlasile et neilt saada kirjalikku Patkulist loobumise akti. Näiliselt lõppes konvent Dahlbergi täieliku võiduga. Kauakestnud vaidluste järel rüütelkond kirjutas lõpuks alla Dahlbergi poolt esita­tud formulaarile, milles eitati Liivimaa rüütelkonna solidaarsust Pat­kuli reetlikkude intriigidega. Kuid saavutatud võit oli vaid näiline. Rüütelkonna avalik loobumine Patkulist ei toimunud vabal soovil, vaid Dahlbergi poolt avaldatud surve mõjul Dahlberg ise tähendas 27. VII 1700 kuninglikule kantseleikolleegiumile, et tähendatud kon­vendil olevat ta saanud rüütelkonnalt ainult suure vaevaga Patkuli vastase deklaratsiooni. Visa oli ka allkirjade saabumine neilt isikuilt, kes üldse ei ilmunud konvendile või olid sealt lahkunud juba enne lõppu. Veel oktoobri lõpuni a. 1700 ei olnud saadud puuduvaid allkirju kõigilt rüütelkondlasilt, eriti Tartu ja Pärnu kreisist. Dahlbergil ise näis olevat vähe lootust puuduvate allkirjade saamiseks. Seepärast saatis ta 20. X 1700 kuningale Pärnu ainult osaliste allkirjadega varustatud koopia rüütelkonna deklaratsioonist, lubades küll, niipea kui saabuvad ka teistelt allkirjad, neid kohe edasi toimetada kuninga kätte. Samuti olnud ka 26. X 1700 kuninglikule kantseleikolleegiumile saadetud vastava dokumendi ongmaaltekstil kõiki allkirju.

Arvestamata seda; mil viisil saadi rüütelkonnalt Patkuli vastane deklaratsioon, oli sel dokumendil Rootsi huvides siiski kapitaalne väärtus. Valitsus oli sellega saanud tõhusa abinõu liivimaalaste truudusetusest ning nende Patkuliga kaasatöötamisest levinud teadetetühistamiseks. Juba konvendil toonitas Dahlberg rüütelkonna saat­konnale vajadust kirjalikult konstateerida oma süütust nende laimu­juttude ümberlükkamiseks, mis on kirjutatud Hamburgi „Gazettides” nende truudusetusest. Sellised laimamised võivat koguni sattuda ajalooraamatuisse, mis võiksid riivata rüütelkonna head kuulsust. Seepärast tegigi Dahlberg kuningale ja kuninglikule kantseleikolleegiumile ettepaneku avaldada rüütelkonna ja Riia linna dekla­ratsioonid trükis. Eriti väärtuslikeks osutusid need seletused vaen­laste poolt avaldatud Rootsi valitsust kompromiteerivais vaidluskirjutisis esinevate süüdistuste tagasitõrjumiseks, mida Rootsi valitsus korduvalt tegigi.

Patkuli vastase otsuse allakirjutamine ei tähendanud veel Patkulist lahtiütlemist, tema mahajätmist oma seisuskaaslaste poolt. Dahlbergi võit seisis vaid rüütelkondlaste allkirjadega varustatud soovitud dokumendi kättesaamises, mida võidi näidata kogu maa­ilmale, et tühistada vaenlase süüdistusi. Kuid reaalsemaid tulemusi, Liivimaa rüütelkonna tõelist lahtiütlemist Patkulist sellega veel ei saavutatud. Vaevalt võis sunniteel antud seletus kohustada rüütelkonda loobuma oma endisist vaateist ning leppima Rootsi valit­susega. Otse selle vastu näeme, et 1701. a. lõpul areteeritakse hulk aadlikke, keda kahtlustatakse läbikäimises Patkuliga. Kuigi nende vastu alustatud protsess lõppes kõikide süüaluste, välja arvatud ainult major Otto Wilhelm Klodt, vabaksmõistmisega, näitab juba üksnes nende vahistamise fakt, et aadlikkude tegevuses pärast Riia konventi ilmnesid nii mitmedki asjaolud, mis lasevad kahelda nende lõplikus loobumises Patkulist. Rüütelkondlaste süüdistamised Rootsi vastases tegevuses ei kadunud ka sõja edaspidisel kestusel.

1705. a. mõisteti Carl Friedrich von Schoultz kolmeks nädalaks vangi „vee ja leiva” peale kirjas komandant Bosele Rootsi ülemate kohta tarvitatud solvavate ütluste pärast. Juba 1701. a. lõpul kahtlus­tati Schoultzi läbikäimises Patkuli ja August ΙΙ-ga. Kuid tookord mõisteti ta süüdistuste puudusel vabaks. Missugust osa etendas Schoultz August II ja Patkuli võitluses Rootsiga, on vastavate and­mete puudusel raske kindlaks teha. Ent kahtlusi äratav oli ta tegevus juba 1700. a. alguses. 13. II 1700 teatas Schoultz Dahlbergile, ta olevat kuulnud oma naabritelt, et saksilaste sõjavägi, üldarvult 13 000 meest, koosnevat kahest osast, millest üks osa asuvat Janischekis, teine aga Leedu piiril. Leedu piiril olevat veel 20 000-meheline Brandenburgi sõjavägi ning Poola piiril seisvat 60 000 venelast Poola kuninga käsutuses. Keegi üliõpilane olevat talle teatanud 10. II 1700 Miitavist, et ühe tähtsa ohvitseri sõnade järgi olevat kogu see sõja­vägi määratud Liivimaa jaoks. Isegi sõduritele olevat juba jagatud toidumoona neljaks päevaks. Huvitav on siinjuures ära märkida mainitud kirja ühtelangemist leitnant Löwenwolde kirjaga ooberst Wrangelile, dateeritud Miitavist 4. II 1700. See oli kavatsetud esi­tada Dahlbergile, et kuulujuttude levitamisega kohutada Riia kaitse­jaid ning ühtlasi julgustada Rootsi salajasi vaenlasi. Nagu mööda­minnes mainib Löwenwolde, et venelased valmistuvat sõja vastu, et Brandenburg kavatsevat saata tsaarile 4000 meest ning saksilased plaanitsevat anda abiväge Venele. Kuid see olevat paljas kuulujutt. Tõeliselt aga, nagu seda hiljuti saabunud teated tõendavat, olevat saksilaste liikumissihiks Pilten, mis tekitanud kuramaalasis hirmu, et neile vägivaldselt peale sunnitakse uus kontributsioon. Keegi saksi­laste ohvitser olevat aga tähendanud, et varemini või hiljemini saksilased tungivat Liivimaale. Kuid säärase teate üle võivat veel kahelda, sest saksilaste sõjaline jõud olevat veel selleks liiga nõrk, kuni nad pole ühinenud teistest riikidest saadetud abivägedega.

Võrreldes ülaltsiteeritud kirju, näib, nagu oleksid neis esinevad teated võetud ühest ja samast allikast, muidugi teatava modifikatsi­ooniga üksikasjus. Mõlemas toonitatakse saksilaste, Brandenburgi ja Vene ühtekuuluvust sõjalises ettevõttes ja, mida eriti tuleks rõhu­tada, mõlemas neis figureerib keegi saladuslik ohvitser Liivimaa kallaletungimise teate edasiandjana. Eriti torkab silma Schoultzi kiri oma kindlate andmetega vaenlase sõjalise tugevuse kohta. Teada on, et August II alustas võrdlemisi väikesearvulise armeega kallale­tungi Liivimaale, rääkimata kirjas nimetatud suurtest abivägedest Venest kui ka Brandenburgist. Nii tekib küsimus, millised asjaolud sundisid Schoultzi Dahlbergile edasi andma sääraseid ebatäpseid teateid, kas toimus see vale informatsiooni või sihilikkuse tõttu?

Vaevalt võiks uskuda, et Schoultz, asudes Kuramaa läheduses, ei oleks olnud teadlik Patkuli plaanidest veebruari keskel a. 1700, kui sellest olid informeeritud nii mitmed aadlikud juba 1699. a. alguses ja võib-olla juba vareminigi. Arvesse võttes ka Schoultzi pärastist mitmekordset süüdistamist riigivastases tegevuses, seisab väljaspool kahtlust, et Dahlbergi informatsioon vaenlase tugevusest ei toimunud truualamlikust kohusetundest, nagu ta ise seda toonitab kirjas, vaid põhines mingil teisel motiivil. Võimalik on, et Patkul, viibides, a. 1699 Kuramaal major Gotthard Wilhelm von Vietinghoffi pool, oli lähemas kontaktis piiriäärsete Liivimaa mõisnikkudega, ühtlasi ka parun Schoultziga. Sealt siis saigi Schoultz tarvilikke instruktsi­oone kirja koostamiseks, mis ei olnud mõeldud ekslikult tõekspeetud faktide konstateerimiseks, vaid hirmu äratamiseks vaen­laste suurte sõjaliste jõudude eest. Sellega on seletatav mainitud kirja sarnasus Löwenwolde omaga. Tähelepanuväärt on Aizkraukle (Ascheradeni) õpetaja Bartholomäus Rederi ütlused, kes, nagu sel­gub Schoultzi kaebusest Dahlbergile, oli nimetanud Schoultzi kel­miks ning oli tähendanud viimase Riia konvendilt päralejõudmise puhul: „Ich (s. t. Schoultz) wäre aus Riga verlassen, man würde mich bald wieder hinein holen und auf das Rad legen.” Reder ei põhjenda lähemalt oma süüdistusi, kuid nii raskel kujul karistuse ettenägemine Schoultzile näitab selgesti, et viimase süütegu pidi olema eriliselt suur. Kõikidest võimalikkudest kuritegudest võiks siin oletada vaid Schoultzi äraandlikke sepitsusi Rootsi vastu, mil­lest oli teadlik Reder. Pole mingit põhjust arvamiseks, et Reder oleks välja mõelnud süüdistuse Schoultzi laimamiseks, seda enam, et ta ise lubas kinnitada oma sõnu kohtu ees.

Riigilt renditud Jungfernhofi mõisa ülevõtmisel avaldas Schoultz vastupanu võimudele, ässitas talupoegi sõnakuulmatusele ning vedas ära mõisa inventari ilma sellekohase loata. Dahlbergi poolt nõutud selgituses säärase teoviisi kohta ilmneb sama opositsiooniline meel­sus, mis avaldus juba ennem tsiteeritud Klodti kirjas. 15. XII 1700 vastas Schoultz Dahlbergile: „Allein nun muss ich mit blutigen trähnen beweinen, dass dassjenige so meinen Seel. Eltern und mir so saur worden, und worinn ich meine meiste armuth stecken habeinem andern hingegeben werden, und derselbe in mein adelich Recht tretten soll”

Sellega kuulus Schoultz ühes major Klodti ja Budbergiga nende aadlikkude hulka, kes seisid ligemas kontaktis Patkuliga. Välja arvatud ainult major Klodt, on aadlikud olukordi hinnates teotsenud väga ettevaatlikult ja on mõistnud osavalt varjata oma äraandlikkude sepitsuste jälgi. Eriti tuleks seda mainida Budbergi kohta, kes, hoolimata volituse saatmisest Patkulile kapitulatsiooni sõlmimi­seks August ΙΙ-ga, suutis niivõrra simuleerida oma tegevust, et Dahl­berg määras ta 1699. a. maapäeva ja 1700. a. konvendi direktoriks.

Vihavaen Rootsi vastu oli sügavasti imbunud Liivimaa aad­likkude hinge. Kuigi leidus mõningaid neist, kes sõdisid vapralt Karl XII sõjaväes, ei saa siiski surnuks vaikida tõsiasja, et paljud ootasid suure igatsusega vabanemist Rootsi valitsusest ja ühinemist August ΙΙ-ga vabamail tingimusil. Seepärast tervitad suure rõõmuga Patkulit Võnnus 1700. a. alguses, võeti seal pidu­likult vastu ning nimetati oma „südamesõbraks”.

Μ. Tõldsepp

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1938