Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 Jul

Kas „Vana-Eesti usundi” või kristluse uuestielustus?

 

    

1.   KAS MAKSAB ÜLDSE KÕNELDA USUNDIST?

„Akadeemia” kahes ennejõuluses numbris on alatud huvitav poleemika meie usundilise maailmasuhtumise võimalustest. Kustas U t u s t e, nagu tavalisti, ründab tugevasti kristlust, pidades seda oma aja äraelanuks ning meile rahvuslikult kahjulikuks, ja soovitab selle asemel ajakohastet Taara-kultust. Ja Ecclesiasticus muidugi kaitseb oma asutust, sama teravalt rünnates taaraismi.

Arvan, et need pole asjatult raisatud leheküljed, sest kahtlemata on reli­gioonid ka praeguses maailma arengus väga tähtsad tegurid ja jäävad selleks vist ka tulevikus. Sest ka ründavad fašistlikud ja eriti natsionaalsotsia­listlikud maailmavaated tendeerivaid ikka enam uuteks usundeiks saamise poole, püüdes haarata enda mõjutatavaks mitte ainult inimeste tõekspidami­sed vaid ka kogu nende tahte ja tundemaailma, nende totaalsuse. Ja sama võib ütelda, kuigi vähemal määral, ka bolševismi suhtes. Ta ise muidugi eitab seda, kuid see käib väga kitsalt käsiteldud religiooni mõiste kohta. Kui näit. usundit siduda mingi jumala kultusega, poleks ju ka määratu mõjurikas kon­futsianism mitte lusumd, samuti mitmed teised. Olulisem on siiski üksikisiku sõl­tuvus- ja kontaktitunne üleisikuliste, elu juhtivate jõududega ning ideaalina püüd elada nende kindlana kujuteldud „tahte” või seaduste järgi. Ja ses suh­tes võib õiget ideelist kommunisti küllaltki nimetada ka omamoodi usklikuks, kes isegi fanaatilise kindlusega usub Marxi ja Lenini poolt avastet „raudseisse” elu ja ühiskondlikesse seadustesse ja eesmärkidesse ja oma elugi on valmis ohverdama nende järel käimiseks: tuleviku klassivaba ühiskonnia ülesehitamiseks. Tõeliselt „u s k l i k” ju ongi ainult see, kes millegi üleisikulise eest on valmis oma elu ohverdama täiesti „usutu” aga see, kes ei tunnusta ega tunne mingit üleisikulist tahet ega seadust, kes ei kohusta end elama mingi kõrgema „käsu” ega „au” mõiste järgi, kelle ainsaks juhiks on ainult ta enda animaalse mugavuse tunne ja kes selle teenimiseks võib kasutada igasugu alatustki. (Kardan, muide, et selliseid „usutuid” on väga palju just ka n. n. kristlaste hulgas). Just seepärast ongi religioon ja eetika nii lahutamatult seotud: nad on ühe ja sama asja kaks palet. Kes toimib õieti ainult konventsiooni või mugavuse pärast, ei toimigi oluliselt eetiliselt: nii umb. võib õigena tõlgitseda ka Kanti tuntud rigoroosset nõuet. Sellest ainult ei tohi järeldada, et tegu üldse polegi siis õige kui ta on vahel ka mugav! Kas tegu on õige või ebaõige, sõltub sellest, kas ta vastab enam-vähem objektiivsetele elu ja ühiskonna vajadustele („Jumala tahtele”), eetiliseks selle sõna kitsamas, olulises mõttes saab aga tegu või otsus alles siis, kui ta sünnib eetilise konflikti kaudu, kui temas objektiivseks (või Jumala kästuks”) tunnustet õige teo vajadus võidutseb isikliku soovi ja mugavustarbe üle. Mida pealiskaudsemaks kuivab kellegi isiku või rahva usuline ühtekuuluvustunne üldelu objektiivsete seadustega (alias Jumala tahtega), seda lõdvemaks muutub ka ta eetiline teadvus. Ja kus usundiline sõltuvustunne üleisiklikust elu seaduste määrajast (olgu see siis ka kas või ühiskond või kitsas klann) täiesti kaob kus üldse ei usuta elu objektiivsete seaduste ja kohustuste olemasollu, seal kõduneb ka kõlblus ainult hedonistlik-egoistlikuks kasurehkenduseks, seal on tee lahti igasugusele korruptsioonile ja juriidilised seadused igasugu gangsterluse vastu võitlemiseks jõuetud. Ühe sõnaga seal on kultuur ja ühiskond varsti kokkulanguse ees, olgu ta väliselt siis feodaalne või kapitalistlik või riigikapitalistlik (Tõeliselt kommunistlikku ühiskonda aga ilma selle religioosse sügavuseni ulatuva isikliku vastutustunde ta ei saaks aastatki ülal hoida veel vähem üles ehitada, seda on tõestanud küllalt kõik senised katsed). See muidugi ei tähenda, et teataval ajajärgul teatav ühiskonnakord poleks õigem kui teine, kuna ta enam soodustab ja võimaldab selle kodanikumeele kasvu.              

Et meie elu pärast iseseisvuse saavutamist pole arenenud kõigiti nii nagu see oleks õige ja vajalik olnud, et lasti kokku variseda meie demokraatia, et ei suudetud kohanduda esimese „liiga vaba” põhiseaduse moraalseile eeldusile, et ka praegu ei lähe kõik nii nagu me tahaksime, et meie rahva elutahe ise nagu näib jõuetuks jäänuvat ega taha enam ohvreid kanda elu jätkamise eest lastes, et meil on krooniline „juhtkonna kriis”, et meil kurdetavalt ei ole kasvamaski küllalt tõelist intelligentsi, et meie kirikul pole mõju ega vaimuli­kel õiget „jumala sõna väge”, et meie kool küllalt ei kasvata, kuigi ta aina õpetab – kõik see on ju sügavamas mõttes tingitud sellest, et meil nähtavasti ei ole küllalt seda sügavamat ühtekuuluvust igavese elutahtega, mis igaüht seesmiselt kohustaks ja  jõustaks tegema enam kui see temale isiklikult ja täna-homme mugav ja lõbus on. See tõde kehtib enam-vähem kogu praeguse maailma, kuid väga oluliselt ka just meie kohta: meie püsiv kultuu­rikriis on oma sügavamalt olemuselt usuline kriis, senise kultuuritahte irdu­mine elu põhilisest, „jumalikust” arengutahtest, seniste usuliste õpetuste ja kasvatusvahendite mõjukaotus. Sellest see katastrofaalne kristluse ja temal põhjeneva demokraatia kokkuvarisemine pooles euroopa kultuuriga maailmas. Sellest need järsud uute „kollektiivusundite” sünnid ja nende värskelt fanaatilised laiutustendentsid. Sellest see üldine rahutus ja uue kindluse otsimine ka veel püsinud demokraatlikes mais. Sellest ka meie siinsed vaidlused kristluse ja Taara üle.

Sest lõppeks pole ju usund kaugeltki ainult pealeehitus ühiskonnale ja majandusele, nagu arvab, marksism, samuti nagu pole ka ühiskond ainult peale­ehitus usundile, nagu osutab näit. Friedell ja muu  naiivne idealism.   Vaid mõlemad on ühise organismi kaks elementi, nagu seda on inimkehas ta füüsiline ja psüühiline elu. Kumbki pole teise derivaat, kumbki mõjutab väga oluliselt teist. Ja kummagi õige ja ühtlase arenduse eest peab hoolitsema igaüks, kes tahab, et ta tervikorganism areneks õieti. Mitte siis ainult „hing” –  millise eksituse otsa on krooniliselt komistanud senine   kahetuhamdeaastane kristlus. Ja mitte ainult keha – millega on sattunud „kroonilise revolutsiooni” ja „puhastuste” traagikani marksism.

Aga kas peab see „rahvuskeha” olema ka just hingestet sellise jõhkra vägivallausundiga, mida praegu levitatakse Saksast ja Itaaliast, ja mis oma ajutise, „siitmaailma” menuga on nii nakkav ka muile? Või on võimalik ka mõni teine uus süntees?

Eriti sellest on praegu küsimus. Ja sellest kõnelemine ja kirjutamine, sellele lahenduse otsimine on nüüdsel suurel murranguajal kõike vähem kui ainult targutamine. Sest siin puutub asi meie kõige olulisemasse, meie süga­vaima hinge, meie eksistentsi päevaküsimustesse – nähku seda mõni ühepäevainimene või ei.

 

2.    MEIE PAGANLIKU RAHVUSUSUNDI UUESTIELUSTUS ON KAHTLANE

See on mu veendumus, mida veel süvendas K. Utuste artikli lugemine. Ja ses suhtes olen ma ühel arvamisel Ecclesiasticusega. Kuid ma ei saa kõi­giti nõustada ka viimase tooniga ega üksikväidetega, ja ma ei pea neid küllaldaseks. Seepärast pean seda küsimust arutlema omaltki poolt.

Ma arvan, me ei tohiks vaadata meie taaraismile nii ülalt alla; ja olla nii eklesiastlikult kõrgid oma kristlusega. Liikumisest, millel (kui usaldada juba välismaligi levinud andmeid) olevat juba 17000 pooldajat ei saa meile ajal, mis oma suurte väliseeskujudega seda nii kangesti soodustab, üle ainult mõnitamisega. Võime seda Taarat sõimata peale „kodukäijaks”, aga kui näit. poliitiline olund veel peaks muutuma enam saksalises suunas, võib see saada otse juhtivaks ideoloogiakandjaks nagu näit. Ludendorfi uuspaganlusest väga mõjustet „saksa usuliikumine” Saksas. Ja kunas on usundid enne vajanid nii väga „loogilisi” ja „selgeid” põhjendusi, kui nad muidu vastavad aja tarbeile? Kas muhameedlus või kristluski võitsid „loogikaga”? Või kas on K. Utuste „Taara” ainult sellepärast nii võimatu, et ta on küll hingeliselt „tajutav”, aga ,,sõnadega määramata” (nagu muide, ta eeskuju: Laotse Tao) ? Kuidas saaks üldse päris kindlasti defineerida nii määratu komplitseeritud mõistet, nii olemise ja elu salapärastest sügavustest kuni mitmesuguste kultuurideaalide kõrgusteni tõusvat, nii äraaimamatu sisestruktuuriga dünaamilist kogumõistet nagu seda tähendame sõnaga Jumal? Et ta on „vaim” ja et teda tuleb „teenid”a vaimus ja tões” – see on ju ilus tõde, aga meie ajal ainult ligema määratluse algus. Mis tähendab ju üksi sõna „vaim” – kas ainult mingit „gaasisarnast olendit” nagu on ironiseeritud ja nagu tõesti vist usuvad spiritistid ja kõik vana kooli kristlased? Või peame meie seda mõistma enam „vaimsusena”, teatavasuunalise, ainult inimlikes peades toimuva vaimse eluga nagu on tõenäosem. Aga kuidas on siis lugu sellise vaimu kõikvägevusega ka elutus looduses või ta loova tegevusega enne inimest? Ja nii edasi avaneb terve kuristiku täis teisi küsimusi. Ei kogu seda maailma täitvat Jõudu või Pürgimust, Elaani või lihtsalt Miskit, mis „mõtleb” ainult elektriliselt ja „valitseb” aatomit ja kosmost Newtoni ja Einstelni jt. seletet seadustena, mis aga juhib ka inimese armastavat eneseohverdamist, seda me ei saa veel täpselt defineerida ühegi kindlama sõnaga ilma et see sõna muutuks meile tõe varjajaks. Vana Laotse nägi seda üsna õieti. Kui palju juba seegi sõna „Jumal” on aja jooksul tema ümber kootud tuhande kuuega (alates hallihabemega „jõuluvanast”) ära peitnud enda taha oma tõelist sisu ja endast peletand meie aegseid noori! Aga kui paremat pole siis tarvitagem teda edasi, kuid mitte nii uhke olles oma selgusele ja tarkusele.

Muide, kui Taarasse tõesti ustakse, pole ta mingi fiktsioon, nagu seda pole ju keegi jumal, kellesse ustakse. Ja nagu on sümboolne fiktsioon iga jumal, kui teda kujutellakse antropomorflikult või ka ainult tühjendavalt defi­neeritud mõistena. Lõppeks on ikkagi ükskõik, kuidas me seda „ararääkimatut ja äramõistmatut” kogumõistet nimetame, kas ,,Jumal” või ,,Der Gott” või „Jahvee” või – minu pärast ka ,,Zeus” või „Taara”. Tähtis on ainult, kui sügavalt me seejuures mõistaime selle omadusi ja tahet. Ja see ju vist just kristlaste arvates peaks olema reaalsuses enam-vähem üks – või kuidas?

Vaielda maksab siis aimult selle pärast, kas meie taaraism oma Laotsest lähtund tunnetusega jõuab tõsiolevale lähemale kui kristlus. Ja teiseks: kas maksab, kas on meile ,,praktiliselt” või õigem taktiliselt otstarbeko­hasem, hakata tema tõdesid tundma õppima ja neid levitama selle uue nime­sildi all, vastavalt siis aga ka sootuks uue „kirikuga”. Kas on sel küllalt mõtet ?

Mulle näib, et K. Utuste oma muidu võrdlemisi asjalikus ja huvitavas artiklis küllalt ei arvesta, et kristlus oma pika kestuse jooksul oma õpetusi juba varemgi väga tugevasti on muutnud, eriti mis puutub eri dogmade tõlgit­susse. Isegi sellised põhidogmad nagu Kristuse verise lunastusohvri, Jumala kolmainsuse jne. õpetused on kujunenud alles kaua pärast Jeesuse enda surma ning ei kuulu õigupoolest mitte tema usu olemusse. Seepärast poleks iseen­dast sugugi võimatu, et ka nüüd mõningaid vanu kirjatähti ja sümboleid haka­taks mõistma ajakohasemas vaimus, kuigi seejuures kristluse põhitahe ja isegi tähtsamaid välisvormid säilivad. Suurem jagu reformipüüdeid pole seega sugugi nii subjektiivsed, nagu K. Utuste arvab, vaid vastavad isegi palju roh­kem just selle õpetaja enda vaimule, keda ka praegune protestantlik kirik peab oma ainsaks lõplikuks autoriteediks ja kelle õpetuse puhastamist aastasadade korbast temagi peab tarviliseks – vähemalt oma akadeemilises teoloogias.

Oma „mina” ärasalgamisega mõeldakse õiges kristluses ikkagi peamiselt oma isiklikkude mõnuihade jne. eitamist, mitte aga oma sisetunde ja mõistus­liku tõetunnetuse „talendi” mahamatmist, mida just kästakse rakendada – ka Jumala tahte õigemaks mõistmiseks. Nagu igas religioonis, on ka kristlusele kõige olulisem just andumus Jumala tahtele ja püüd seda täita oma isik­likus elus, kusjuures selle tahte kui ka Jumala enda kui lõplikult „äramõistmatu” üle ikka võib ka „usklikkude” seas olla mõningaid eriarvamusi ja isik­likke tõeotsinguid, eriti mis puutub kõrvalisemaisse asjusse. Kristlusele spet­siifiliseks peaasjaks aga on see, et armastataks Jumalat „üle kõige” ja ligimest samal määral kui iseennast. Sellisena on see usk iseendast küllalt kultuuritahteline (sest Jumala mõiste sisaldab ju endas kõiki elu väärtusi) kui ka suurimal määral ühiskondlik, sest ta nõutud iga üksiku endapiiramine ja heasüdamlik amdmistahe on ju tõepoolest iga ühiselu ja ühis­kondliku organisatsiooni olulisim alus, ilma milleta jäävad tagajärjetuks kõik välised sotsiaalreformid. Ning lõppeks ei ole puhas kristlus ka sugugi vastu­olus õieti mõistetud rahvuslusega, sest loomulikult on iga inimese „ligimesed” kõigepealt ta enda rahvuse liikmed, sest neile on ta abi ja koostöö kõige vajalisem, olulisem ja tõhusam. „Internatsionalismi” on kristluses küll niipalju, et ta ka teise rahvuse liikmes ei näe metslast ega juba sellisena vaenlast (nagu osalt Vana Testamendi juutlus), kuid tavalistes oludes on ju võõramaalane alles n. ü. ligimene „teises järjekorras” juba seepärast, et ta on eemal. Erakordseis oludes muidugi käseb kristlus armastada üsna aktiivselt ka abivajavat teise rahvuse liiget, igatahes mitte tarvitada teda ainult vahen­diks – aga seda käseb ju ka muu humaansus. On selge, et selline maailma­vaade ja usk, mis õpetab ka rahvusvahelise õigluse ja inimsuse nõuet juma­liku, s. o. igavese ja vääramatu nõudena, on niihästi kultuursem kui ka – eriti väikerahvale – kasulikuni, kui puht rahvuslikud usud. Sest isegi siis, kui viimased ei kuuluta ainult oma rahvuse „rusikaõigust” (nagu judaism ja saksa uuspaganlus), vaid on väga inimlikud, ei ole neil kaugeltki seida mõju rahvusvaheliseks lepituseks, mis n. n. üldinimlikel uskudel, mis kohustavad kõiki rahvusi ühtlaselt austama rahvusvahelise õigluse ja inimsuse saadusi, mis n. ü. sanktsioneerivad rahvusvahelisi lepinguid ja mille poole võib apelleerida nende rikkumise korral. Kui Wotaniusulised sakslased oii sõjali­selt tugevamad kui Taarausulised eestlased ja neid tulevad hävitama, ei tun­neks nad usuliselt end sugugi tegevat ülekohut, umb. niisama ka juudid, pet­tes mittejuute. Ja kui teised rahvused ka kõik oleksid ainult „rahvususülesed”, ei ütleks ka nende usuline sisetunne mitte midagi, sest kui pole ühist üldtunnustet eetilis-usulist alust, jääb kehtima ainult rahvuslik rusikaõigus. Just väikerahvad on saavutand omale eluõiguse humaanse kristluse sallivusele toetudes ja eriti nende saatus on seepärast lähimalt seotud kristluse omaga – vähemalt fašistlike rahvususkude ähvardades.

Just kristluse kasvatet sisetunne ütleb raudse valjusega, et kõrgem õiglus peab maksma niihästi üksikute kui ka rahvuste vahel, et see on kõlbline s ä ä d u s, et selle rikkumine on kuritegu, on patt, mis eraldab ülekohtu tegija teatavast üldinimlikust „elu jumala” tahtest. Eks ole, alles nii saab põhjendada ka K. Utuste väidet, et ühe rahvuse kurnamine või tapmine on patt, mitte rahvusliku usu alusel? Kui usk on tarvilik ja tähtis eriti kõlbluse sanktsioonina (sest ta näitab, kuidas kõlbluse normid pole juhuslikud, vaid jumala, s. o. elu enda olemuse nõuded), niisama on rahvusvahelise õiguse ja õigluse sanktsioonina tähtis rahvusvaheline, üldinimlik usk, suurte, üldiste, jumalikkude tõdede ühine tunnetus ja ka ühine tunnistus.

See aga kuidagi ei tähenda, et see üldinimlik usk peaks olema üksikute rahvuste vastu, või et see ei peaks sallima igaühel neist korraldada oma elu omade tingimuste ja omapära kohaselt. Just ümberpöördult! Kui omaaeg­sed kristluse või mõne muu ülerahvusliku usu pooldajad seda küllalt ei teinud, või enda usku vägisi teistele peale surusid, siis tähendab see ainult, et too­kordne usk või tema selline tõlgitsus oli ebaõige.

Tegelikult iga rahvuslik usk, püüdes tabada elu tõelist olemust ja iga­vest tahet, püüab lahendada sellega ka elu igavesi probleeme, leida seega üldinimlikku tõde – sest neis igavestes asjades on kõik rahvad ükstei­sele niisama lähedal, kui ühe ja sama elupuu eri oksad. Lahkuminekud on ainult kõrvalisis (kuigi kah tähtsais) üksikasjus, mis tingitud näit. sellest, et üks oks on sunnitud kasvama enam varjus või längus, teine enam püsti jne. Seega tendeerib ka iga rahvuslik usk, jõudes küllalt kõrgele tõetunnetuse ast­mele, saada üldinimlikuks, saada kõigi inimeste usuks, levitada oma põhi­tõdesid ka teiste rahvaste seas. Aga loomulikult, kui ta on küllalt kõrge, peab ta seejuures kohanema mitte ainult teiste rahvaste keelele vaid ka nende muile eluvajadustele. Ja siis loomulikult ei tohi ta end peale suruda vägi­vallaga.

Õigupoolest käib seegi vaidlus siis peamiselt nimetuste pärast. Sest ka K. Utuste tsiteeritud taaraismi ilusad põhilaused (nagu öeldud, mõjustet natuke taoismist, natuke teosoofiast jm.), ei seisa oma põhilaadilt mitte kau­gel sügavamini mõistetud kristlusest. Küsimus on peamiselt vaid selles, kui­das teatavat igavest ja üldinimlikku elu- ja arengujõudu ja -saadust jne. nimetada eesti keeles: Miks mitte, teda võib ütelda ka Taaraks, nagu tahab Utuste, väites, et sel puhul ka kristlik Jumal on Taost-Taarast vaid üks (tunnetet) osa. Aga teda võiib nimetada vähemalt sama hästi ka Jumalaks, sest ka see nimetus on ju vähemalt niisama vana-eestiline ja ka kristlikus mõttes ju tähendab midagi täpselt „äramõistmatut” jne. Kui Jumala mõiste aga ajaloo varasemail astmeil on liiga personifitseeritud ja antropomorfiseerituid, süs on seda tehtud ju kindlasti ka Taaraga (eeldusel et teda Muinas-Eestis üldse erilise jumalusena austati – mis on veel lahtine küsimus). Nii ühe kui teise puhul peame algelisemate aegade tunnetust tõl­gitsema uuesti meieaegse teadusliku maailmapildi kohaselt. Iga kõrgema reli­giooni olemussiht on isiku anduv ühtekuuluvus elu sügavaima tahtega ja selleks peab ta kogu aeg seda ühtekuuluvust soodustama, ikka jälle kaasa arvestades teaduslik-intellektuaalselgi teel saavutet tõdesid. Mitte et ta tah­teline põhiolemus seepärast peaks palju muutuma, vaid just et seda arusaa­davaks teha ka uue aja keeles, ja et vältida seda takistavaid vanu vääraks muutund tõlgitsusi.

     

3.   KA KRISTLUS VAJAB UUESTIELUSTUST

On väga arusaadav, et kristlus nagu vist iga teinegi positiivne religioon toonitab oma kord saadud „Ilmutuste” (meie aeg ütleks: Sügavate, jumalikkude intuitsioonide) absoluutset kehtivust, et ära hoida iga keskpärase üksikisiku puudulikku „oma tõe” kuulutust ja selle läbi toodavat anarhiat. Ka apostlikku usutunnistust tuleb ju võtta kui hädaabinõu, et laguneva Rooma harimata rahvahulkade ja sama harimata usufanaatikute eriarvamiste rägastikust ja tülitsustest jõuda vähemalt mingile kindlale ühisalusele. Nagu välisorganisatsiooni ja sümboleid, nii vajas kristlus ka kindlaid dogmasid nagu „keha”, mis aitas üleval hoida ja rahvasse viia ta subtiilset sisu – kuigi ka seda moonutades ja varjates. Abstraktsel kujul esitetuna oleks see sisu vaevalt mõjustanud eliitigi. Alles hariduse kasvamisega on saand võimalikuks nende piltkõnede ja dogmade „kuubesid” järkjärgult vähendada sügavama, kuid seda abstraktsema tõetuuma ümbert, kuid päris ,,alasti” ei näe me teda vist iialgi. Ka praegugi ähvardab igat religioosset käsitlust vaibumine äärmiselt keerulistesse abstraktsustesse, kui ta püüab asendada tavalisi religioosseid mõisteid (nagu Jumal, taevas jne.) päris „teaduslikega”. Seepärast ei tarvitse ka praegusele kristlusele pidada mitte väga suureks süüks seda, et ta tarvitab neid vanu sümboleid, mõisteid ja dogmasid, vaid pigem seda, et ta mitte küllalt ei oska ega julge seletada nende praegugi kehtivat eetilist, bioloogilist-psühholoogilist jne sisu meie aja mõistetega ja et ta ei julge neid seletusi tarbekorral ka muutes kokkukõlastada meie aja muude teadmistega. Sest lõppeks on ju kristluse säilimiseks küllalt kui oma absoluutse kehtivuse säilitab tema see põhiilmutus, see armastusevangeelium, mida vaatlesime eelpool, ja mis kehtib tõesti areneda tahtvas inimühiskonnas tõepoolest eetilise normina sama absoluutselt nagu Pytagorase teoreem kolmnurkade suhtes matemaatilise seadusena. Ja miks ei peaks meile kõigile olema vastuvõetav ka selle suure ilmutuse vastuvõtja nimetamine jumalinimeseks või Jumala pojaks –  kui meil ainult on vähegi sügavam käsitlus sellest Jumalast endast? (Lõppeks ei ole paljude teadlaste arvates veel päris võimatu isegi selle spiritualistlik tõlgendus, kuigi nii ebakindlast intellektuaalsest teooriast kuidagi ei tohi olenevaks jätta asja enda kindlat religioosset sisu). Kõik muud dogmad peaksid ka olema tõlgendetavad ja tarbe korral muudetavad võrdlemisi vabalt ilma et seepärast tarvitseks purustada ühtekuuluvust ajaloolise kristluse traditsioonidega. Kolmainsuse dogmat näit võib väga hästi mõista ka mittespiritualistlikult ja tema abil ehk saab selgemini tõlgitseda ka Jumala, kõikvägevuse õpetust, mis ühtlase, inimesetaoliselt personaalse jumaluse mõiste puhul toob nii määratu palju vasturääkivusi tõsieluga, et nende otsa on purunenud kõik naiivid teoditseeteooriad ja määratu hulk üksikusklikkusi.

Nii võiks küllalt elu- ja ajakohastada ka ajaloolist kristlust, ilma et ka õiged ,,jumala sõna sulased” satuksid vastuollu oma usu sügavama alusega. Kas nad seda aga julgevad ja läbi viia suudavad – see on muidugi teine küsimus, ja selle puhul küll tuleb väga tõsiselt arvestada ka K. Utuste avaldet kahtlusi. Kindlasti on tal õigus, et meie kleeruse väline eestipärastamine üksi veel kaugeltki ei jaksa muuta aja- ning eestikohaseks ka kogu meie kiriku vaimu.

Aga vaadeldes suuri reformatsioone minevikus, vaadeldes praeguse krist­luse suuri kaotusi, aga ka mõningaid seesmisi käärimisi ja uuendamispüüdeid muil mail, ei tahaks ma siiski uskuda, et ka meie kirik kaua jääks püsima oma tardunud skolastikas. Mida enam puruneb ta senise ainumõjustaja, Saksa kiriku positsioon väliselt ja seesmiselt, seda rohkem on temagi sunnitud ise hakkama mõtlema oma tulevikule – ja seda ei saa kaua kaitsta ainult maksunõudjate politseinikkude abil. Uut rahutut verd kasvab juure, usuteaduskond loodetavasti ei lase end enam päris tasalülitada, vähemalt mitte ortodoksliku kirikuvõimu poolt. Intelligentsi religioossed käsitlused uuenevad ja järk­järgult imbub ka pastorite hulka teissuguseid arusaamisi, – kas siis mingi uue protestantismi „sekti” näol või rahulikuma penetratsioonina. Kirik tervi­kuna vaevalt hakkab käima meie kristluse vaimse uuenemise eel, aga ta loode­tavasti jõuab sellele lonkida seevõrra järele, et jaksab säilitada oma mõju massides, eriti talurahva seas ikkagi suuremal määral kui päris uuesti raja­tud taaraism.  Ja nii võib ta positiivne mõju olla kindlasti suurem kui viimasel.

Kui asja sügavamalt võtta, siis on kõik kõrgemad religioonid üksteisele oluliselt üsna lähedal ega tarvitseks seepärast olla ka taaraismi põhiõpetuste vastu, – kui see ainult ise oskab leida küllalt kohaseid esinemisvorme. Tal võib olla küllalt positiivseidki väärtusi religioosse elevuse ülalpidajana praegu­sel tuimal ajal, samuti rahvusliku momendi toonitajana usundis jne. Ma ei tunne nende kogudusi isiklikult, aga ma tahaksin uskuda, et neis leidub isi­kuid, keda nende usk on ka natuke seesmiselt õilistanud – ja see on muidugi iga usundi puhul tähtsaim.

Aga ma ei pea kuidagi tõenäoliseks, et taaraismist kujuneks mingi meie üldisem, laiu rahvakihte haarav rahvuslik usund – vähemalt mitte ilma väga tugeva riikliku abita. Selleks on ta ideelised alused – kui ka mate­riaalsed kaasamõjurid siiski liiga vähemõjuvad. Ja ma kahtlen küllalt, kas see oleks soovitavgi – mitmel eelpool mainitud jm. põhjustel. Niipalju kui nad ei takista rahvuslikke huvisid, on rahvusvahelised „usud” alati eelistetavamad rahvuslikest, sest siis nad teenivad ka rahvusliku kultuuri huvisid, hoides meid kontaktis teiste rahvuskultuuridega – ja omandades ka ise nii suuremat autoriteeti, sugestiivsust ja seesmistki väärtust.

Kui meil tahetakse just midagi õppida Saksa usundiliikumistest, siis.ehk saaks seda teha nn. Saksa kristluse liikumisest, mis püüab üsna huvi­tavalt kristlust vabastada „juutliku” Vana Testamendi elemendest ja teda täiendada moodsate biohügieeniliste rahvus- ning riigi-eetiliste elementi­dega. Võib ju olla, et sellest midagi jätkub mingile „eesti kristlusele” ka siis, kiui välja jätta meile täiesti vastuvõtmatu saksa natslik diktatuur-haputaigen ja tõuhumbuug. Veel olulisem aga oleks süvenemine kristluse kui nii­suguse võimalustesse, meie aja muisse kultuurinõudeisse ja meie rahva tõelisisse eluvajadusisse

Sest milleks õieti vajame usundit, miks seda nii vaevarikast vana kristluse uuendamist või selle ebaõnnestumise korral veel raskemat mingi uue maksmapanemist? Eks ikka tõepoolest seepärast, et teha meid võimalikult tugevaiks ja eluvõimsaiks nii üksikutena kui rahvusena. Selleks aga on vaja kõigepealt ühtlustada meis võitlevad tendentsid ja jõud, neid juhtida üksteise hävitamise või nautleva eluraiskamise asemel loovale, püsivale elule ja tööle. Usund on tähtsaim selline vaimne ühtlustaja ning liitja, uinuvategi jõudude ärataja, inimese sügavaima isiksuse haaraja, mõnelgi korral kogu ta elu muutja, kogu rahvale ta elujulguse ja võitluskindluse andja. Sellist ühtlustajat ja kindluse andjat vajame praegu rohkem kui kunagi varem nii idast kui lõunast peale tungivate autoritaarriikide „uskude” vastu. Ja eriti sellepärast on tõenäoline, et me põhjamaist demokraatiat võime säilitada (või pigem: uuesti üles ehitada) ainult siis, kui see võib toetuda ka muis demokraatlikes Põhja talupojamais valitsevale kristlusele. Iga uue usundi loomine eraldaks meid neist kui ka tekitaks meile seesmiselt veel ühe kauakestva siserinde.   Meie peame ühendama enda kaitseks kõik omia jõud – ka senise kristluse! Vähemalt sellest vajadusest peaksid aru saama kõik meie tõelised isamaalased, olgu nad seni siis olnud senise kiriku pooldajad või selle vastased, demokraadid, „rahvusterviklased” või sotsialistid. Sest siin on ju tegemist millegi palju üldisemaga, tulisemaga, sügavaimaga, kui kõik need erisuunad. Sellele võivad tõeliselt vastu seista ainult päris saksameelsed „eesti natsid” või päris venemeelsed bolševikud. Vähemalt sel alal peaks meil olema võimalik tõeline demokraatlik rahvarinne.

Et aga kristlus meile tõesti saaks selliseks jõuduandvaks vaimseks suurteguriks, selleks on vaja ta nii suurt vaimset uuestisündi, et seda võib nimetada ehk tõesti pigem revolutsiooniliseks kui ainult reformeerivaks või ainult „protesteerivaks” ühisaktsiooniks.

Theophilus

Akadeemiast nr. 1/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share