Ühe ennatliku revolutsioonitaotluse puhul
Eelmises „Akadeemia” numbris on ilmunud pikem kirjutis meie taarausu liikumise tegelaselt K. Utustelt, milles selgitatakse selle liikumise eesmärke ja ühtlasi püütakse lugejaid uskuma panna säärase uue usu loomise vajalikkuses. On kahtlemata tervitatav, et meie haritlaskond enam huvi tundma hakkaks usuküsimuste vastu, sest just mitmed väärolukorrad meie usulise kultuuri alal on haritlaskonna passiivse suhtumise viljaks. Oleme selles mõttes hoopis maha jäänud oma kultuurseist naabreist Soomes ja Skandinaavia riikides. Iga katse sesse tuua elu ja otsimusi on seepärast enam kui soovitav.
K. Utuste probleemiseade on võimalikult avar: pööre meie haritlaskonna suhtumises usuküsimusisse sünnib üksnes uue, vastuvõetavama usu loomisega. Viga senises ei olevat mitte vormi, organisatsiooni ega isikute küsimus, vaid eelkõige sisu küsimus. Samal alusel olevat kristluse vastu sõda kuulutatud N. Venes, samal alusel toetatavat rahvussotsialistlikus Saksas uuspaganluse liikumist ja isegi konservatiivsel Inglismaal leiduvat mõtlejaid, kes ennustavat ristiusule peatset kadu. Ühe sõnaga – see, mis niikuinii ajast ja arust, see vaja meilgi kiires korras eemale heita. Säärasele põhjendusele seltsib veel teine, rahvuspoliitiline. Eestlased ei tohtivat sallida säärast võõrast usku end kauem türanniseerimas, mis meid niiöelda vaimselt „mürgistab”. Väga õieti asetab väitleja meie iseseisvuse põhilisimaks püsimistingimuseks meie rahvusliku iseseisvuse ka vaimsel alal – ning leides ses asjas esmatähtsuse olevat usundil. Seetõttu tulevat hakata taotlema meie iseseisvuse kindlustamiseks vaimset revolutsiooni, mis alaku usuküsimusist.
Seesuguste proklamatsioonide suhtes asetame siiski enne kaasaminekut küsimuse: milline on taoteldava uue usundi sisu, ta eesmärk – eriti kitsamas mõttes kui usundi eesmärk? Hakates nüüd vastuseid hankima mainitud tarmukast kirjutisest enesest, satume peagi täbarasse olukorda: uue usundi programm pole antud mitte niivõrd positiivselt, kui just negatiivselt praeguse olundi eitamisena. Kuid – vaadelgem ligemalt sedagi argumentatsiooni. Näib, et etteheited, mis asjalikus vaidluses võiksid arvesse tulla – sest deklareerivate lööklausete üle pole mõtet vaielda – on peamiselt kaks, milliseid üha korratakse ristiusu ja kiriku aadressil:
1. olevat senine usumõiste käsitlus skolastiline, kitsas ja sallimatu. Kahjuks jätab autor siin ligemad kirjeldused enese teada, olles üpris kitsi ka tõikade esitamisega. Võib ainult arvata, et sesse usumõistesse ta arvates ei mahtuvat mitmesugused sotsiaalsed probleemid, tas puuduvat ühiskondlik vaist ja ligem seos patsifistlikkude ja evolutsionistlikkude aadetega. Kõik need asjad olla puhtal kujul selle usumõiste ees „ilmalikud” ega olla seetõttu ka mingit kasu nende käsitlemisest. Vastavale kirjutiste vaim „Akadeemias” polevat seetõttu kokkukõlas „ristiusu postulatiivsete ideedega”, olevat midagi isiklikkude vaadete ebakohase külgepookimise sarnast jne. Pole siinkohal mõtet laskuda ligemaisse selgitusisse, kuid lubatagu siiralt nentida vaid seda, et sääraseid etteheiteid langetada ristiusu aadressil on võimalik üksnes kohutava teadmatuse taustal. Ei tea, et kristluse mõju paljudes sotsiaalsetes küsimustes oleks olnud karjuvalt vähene või isegi võimatu. Tarvitseb vaid avasilmi jälgida neid eetilisi maksiime, milliseid leidub Uues Testamendis, siis peaks olema hoopis võhikulegi selge säärase etteheite asjatus. Ristiusu õpetuse vaim on sotsiaalse eetose vaim ja see on ilmlikustunud kiriku süü, kui see vaim igal ajal küllaldaselt esile ei ole tulnud. Ei tea religiooni, kus see vaim nii puhtal kujul nähtavale tuleks, kui Jeesuse eefilisis nõudeis. Seega igasugune etteheide kristluse usumõiste skolastilise kitsuse suhtes on vaid sõnakõlks, mida võib meelevaldselt pilduda ju alati siia ja teiselegi.
2. etteheidete allikaks on kristlik arusaam Jumalast. See olevat võrratult naiivne, rumal ja isegi ebaväärikas tõelisele jumalusele. Olevat tarvis arusaamasid jumalust vabastada kristlikust antropomorfismist, mille järgi teda kujuteldavat personifitseeritud konkreetse suurusena. Hüva! Kuid kuidas kujutellakse siis toda Taarat? Selle kohta on esitatud väljavõtteid taarausuliste usuühingu põhikirjast, mille järgi see jumalus olla siis „piiritlemata, sõnadega määramata, on tajutav” – nii siis ei pääse Taaragi tingimusist, milline ta peab vastava seaduslikult registreeritud põhikirja alusel olema. Javist siingi kord väärõpetajad heidetakse ühingust välja, korraldatakse ketseriprotsessejne., nagu ikka ja alati. Kui siin taarausulised toonitavad selgust, mis nende jumaluse mõistes valitseb, siis on siin tegemist üksnes patenteeritud enesepettega. Sest kui üks asi või vägi või olend on „sõnadega määramata”, kuid seejuures ikkagi „hingeliselt tajutav”, ega tohi olla mingil tingimusel konkreetne (mida ju ka ristiusu Jumal on üksnes laste ja arenematute inimeste kujutlusis) – kuidas seda siis mõista? Taara on mingi „on” ja „ei ole” – fiktsioon, aga mitte jumalus, kelle dünaamika võiks elustada religiooni ja innustada ta mõttepõudseid prohveteid. Näib, et kogu sellises jumalamõiste argumentatsioonis enam teatavate usuliste ja filosoofiliste mõistetega mängitakse, kui et neid loogilise arukuse vahendusel rakendataks mingi enam-vähem tavalisegi jumalakujutluse loomiseks. Kui selle kõrval silmas pidada väiteid, mida lausutakse jumalamõiste ja absoluutsuse mõiste suhtes, siis peab küll kahetsema, et taarausu innukad aatlejad pole enne uue usu väljakuulutamist aega leidnud süvenemiseks tavalisimategi religioossete ja filosoofiliste põhimõistele täpsemaks mõistmiseks, mis igasuguse vaba ning asjaliku loomingu eelduseks sel alal oleks. Nii võib Taara kohta tekkida lõppeks vaid üks kujutlus: ta on kodukäija, kes kord ühes oma kiusatavatega siit maailmast pageb,jätmata järele jälgegi. Sest kui meie üldse tunnistame jumaluse mõistet usundi keskideena, siis on alati oluliseks eelduseks, et tema olemuse ja võimaliku suhtumise kohta selged kujutlused valitseksid ükskõik kas need on omandatud prohvetlikkude ilmutuste või mõistusepäraste spekulatsioonide abil. Aga Taarast ei teata midagi ligemat: ei tea, kes ta on, ei tea, kuidas ta suhtub neissegi kes talle siin maailmes kiitust ja tänu laulavad. Ta on ikkagi fiktsioon, millele raske leida kohia säärases usundis, mis tahab inimesile olla vahendiks raskes eluvõitluses. Ja kui taraismi apologeet pahandub, miks talle ette heidetakse primitivismi – siis oldaku heaks ja kõrvutatagu kaks Jumala olemuse määrangut: asetatagu „Hiie” põhikirjas § 4 toodud Taara definitsioon (!) selle Jumala olemuse määrangu kõrvale, mis leidub Johannese evangeeliumis 4,24: „Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, need peavad teda vaimus ja tões kummardama” – tõepoolest, kui meie tunnustame üldse jumaluse olemasolu ja selle siis lõpuni läbi mõtleme, siis sügavamat ega avaramat määrangut vist küll keegi ei oska avastada, kui seda on mainitud Jeesuse väljendis. Sellest võib anda üksnes lahjemaid, konkretiseeritumaid ja labastatumaid määranguid.
Eeltoodust nähtub, milliste nüride relvadega uus usk on sõja kuulutanud vanale. Ja seda pealegi enese kõige kaaluvama idee juures. Arusaadavalt ei ole teistel, enam-vähem kõrvalisematel küsimustel siis enam millegagi võidelda, kui lahing siin kipub jääma kaotatuks. Sõjamehed ei peaks unustama vana tarkust: lahingusse minnes õpi enne tundma vaenlast – ja ära loetu illusioonidele ega väärkujutelmadele. Ja üldse näib, et puhtusundiline problemaatika kogu tolles taarausu liikumises on teise või isegi kolmanda järgu tähtsusega. Peamised huvid näivad koondunud olevat siiski küsimustele, mis tegelikult usundeis on viimasel kohal. Argu pandagu pahaks, kui selle arvamusega ehk vahest liialt ettevalmistamatult välja tulen: nii nagu mujal maailmas, nii ka meie rahvusliku usundi rekonstrueerimiskatsed on kantud mitte usundilistest huvidest, vaid tuginevad teatavaile äärmuslikele rahvuspoliitilisile ideedele. Saksas on sellel ilmne eesmärk: soetada natslikule ideoloogiale religioosset tausta, et suurendada ta kandejõudu ja löögivõimsust. Mis puutub saksa haritlaskonna kaasalöömisse ses küsimuses, siis sellest ei peaks tõsiolusid arvestades palju kõneldama, sest saksa haritlaskond praegu üldse ei tegele objektiivsele vaimsete probleemidega oma kodumaa piires. Ja saksa ülikoolides edendatavat vaimuteadust luleb pidada kõigeks muuks, kui objektiivseks teaduseks. Samuti on Saksas uue paganausu propaganda üllatavalt vähe tulemusi andnud – kuigi seda ametlikult üha edasi soodustatakse. Sama lugu on ka Venes – ka kommunism sureks välja, kui tal kahaneks religioosne i n d. Seetõttu sealgi teiste usundite pidev vaenamine. Meil tõsine rahvuslik ideoloogia ei vaja kunstlikke ergutusvahendeid enese säilitamiseks – meie rahva laiemad hulgad on eestlased ja jäävad ka selleks, kui vaid haritlaskond paha eeskuju ei anna tagasilanguseks. Meie rahvuslus ei vaja mingit kunstlikku meeleolukruvimist, vaid eelkõige eetilist puhastamist ja süvendamist vastastikuse usalduse ja solidaarsuse vaimus.
Täidaks uus usk ehk sel joonel paremini oma ülesannet kui senine? Sellele küsimusele on raske vastata, kuna pole teada taarausu eetiline nõudestik, ta eetiline ilme. Need määrangud, mis eelnevas kirjutises juhuslikult siin-seal mainitud, ei luba oletada ta suutelisust sel alal. Sest elus viljeldav eetos on midagi muud, kui üldsõnaliselt lausestatud programmid. Seski suhtes on meie taarausk saksliku paganluse k ο ο p i a – sest sealgi on e e t ο s suunatud kollektiivile, massile, arvestamata üksikisikut. See on aga eetilises kasvatuses väär tee. Kõlblus ja moraal pole dressuuri, vaid meelsuse asjad ja seega ülimal määral esmalt isikulised suurused. Alles kõlbelised isiksused moodustavad eetilise ühiskonna. Neid väärtusi kasvatatakse alt üles, mitte ülalt alla. Ja on raske uskuda, et ses suhtes mingi kunstlikult kujundatud usund suudaks pakkuda kõrgemat, ülevamat ning ideaalsemat, kui seda taas leidub fikseerituna Uues Testamendis. Eriti meie rahva elu ja vaimse ning kõlbelise tervise seisukohalt peaks oldama ettevaatlik peade segamises uute ebaküpsede ideedeg a. Kõlbelisel alal tehtud eksisammud tavalisesti end tasuvad aegade jooksul paratamatult kord kurjasti kätte.
Rahvuslikkude kirgede kõrval näivad uut usundit dünamiseerivat veel mõnesugused tõekspidamised, mis enamikus samuti tunduvad põlvnevat vastavast saksa ainestikust – eriti mis puutub ajalooliste faktide esitamisse ristiusu vastu. Siingi autor teadlikult esitab ainult kõike seda, mis kasutatav negatiivse hinnangu saavutamiseks. Markeerides kristlust (ja islami) sõdade põhjustajana ja usulisel alal sallimatuse kasvatajana ta tahtlikult unustab, et sõdadel enne ristiusu tekkimist on samuti olnud usulisi motiive – eriti ka Vanal-ldamaal, millist maad ta – unustades tõsiasju, milliseid leidub igas keskpärases ajalookäsiraamatuski – peab lausa eeskujuks usulisil motiivel peetud sõdade olematuse suhtes. Tegelikult just seal kehtis enimal määral „kelle valitsus, selle usk” põhimõte. Hoopis kurioosseid seisukohti väljendatakse edasi juutide ajaloo kohta, mis seletatav üksnes laenudena natsionaalsotsialistlikust populariseerivast ässitusliteratuurist juutide vastu. Et Vana Testament sel kombel alavääristust leiab, see on seletatav fanatismiga, mis kasutuks teeb lõppeks ka igasuguse ligema vastuargumentatsiooni esitamise. Selmet alla kiskuda mingi teise rahvuse pühi raamatuid võinuks autor pigem innustuda tollest siirast vaimust, mis seal väikese, oma vabaduse eest võitleva rahva südameverega tulevaste põlvede väikerahvaste tarvis otsekui eriti jäädvustatud. Kuhu siis siin jääb too taraisilik eesmärk teaduse – ja selle hulka kuulub ju ka ajalooteadus – ο b jektiivsusest ja rahvastevahelisest solidaarsusest?Kas ei valitse siingi kogu seda uue usu taotluslikku surmav vastuolu? Kas pole siin varjatud viimaks ta ebaloogiline agooniakarjatus?
Kõiki neid asjaolusid silmas pidades ei saa kõigepealt nõustuda säärase avara ja ülitähtsa probleemi ülesseadmisega nii põhjendamatuil ning vääradel arusaamadel toetuvale alusele. On vaja niisuguste küsimuste juurde asudes lahendada esmalt kaks olulist probleemi: järele kaaluda, kas ja mis ja kui kaugelt säärase küsimuse tõstatamine üldse tarvilik on – ja siis seda teha tõesti hästi läbimõeldud – mitte niivõrd tundeliselt läbi elatud – materjalidega, et hoiduda kõiki võimalikke väärtõlgendusi, mis igasuguste abstraktsete mõistete tarvitamise juures otsemaid võimalikuks osutub, kui seal kinni ei peeta nende mõistete täpsest sisust. Edasi olgu niisuguse asja esitamisel täielik selgus selles, mida tahetakse saavutada. Käesoleval korral tekib tõesti õigustatud küsimus, milles õieti tolle uue usu eesmärk seisneb. Ta ei taha olla mingi uue, parema jumaluse ilmutus – sest ilmutuse mõiste on talle tundmatu. Või tahab ta teha inimesi õnnelikeks? Või saavutada uues usundis moodsa inimesega maailmavaateline lepitus usu ja teaduse vahel – aga seks on ta liialt rajatud populaarsele pahnaliteratuurile, et suuta veenda mõtlevat inimest oma õpetuste ja tunnetuste üleolekus võrreldes kõige senisega. Jääb ainult üks motiiv: tahe rünnata seda, mis usundilisel alal meil juba olemas on, ent rünnata maskeeritult, moesolevate taotluste ja ideoloogiate õilsa sildi all.
Kõike arvestades tahaks veel kord küsida konkreetsemalt: kas poleks siiski võrratult otstarbekam ja parem, selmet jõude raisata asjatuile otsimusile ja hiljem kannatada karilejooksu pettumusi – pühenduda palju olulisemale küsimusele: mis teha selleks, et kristlikud eluväärtused ja tõed ka meie rahva seas puhtamalt ja kirkamalt võiksid kehtivusele pääseda kui nad seda on meil senini olnud? Et ka eesti vabad pojad ja tütred võiksid teenida neid suuri ideaale, mis on vaimustanud ja tiivustanud inimkonna paremikku; ja et meie vaimselt tervetena säiliksime neis paljudes tõmbetuultes, mis niikuinii meie üle puhuvad ja meid mõnigi kord resignatsioonitunnetega võimsate naabrite vahel ähvardavad lömastada. Selleks pole meile vaja poolikuid usundisurrogaate, vaid parimat, mis ka sel alal inimsoo arengus on esile tulnud. Sellele ei kõnele vastu ei mõistus ega tunded, vaid üksnes ajavaimust toidetud eluvõõras illusionism.
ECCLESIASTICUS
Akadeemiast nr. 7/1938