Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

(1582.)

Kaks aastakümmet vahelduva õnnega võitlust Ida-Euroopa suur­riikide vahel Liivimaa pärast oli valmistanud oma selja taga hea pinna kääriva ususajandi teise suure laine, vastureformatsiooni, eks-pansiooniürituseks siinpool Läänemerd. Usuline võitlus sai poliitilise võitluse reaalseks toetajaks ning leidis vastutasuks hinnatava uudis­maa.

Vene-Poola sõja viimset järku vaadeldes ei saa meil olla vähe­matki kahtlust, kuidas katoliku kirik õhinal ootas lahingute lõppu ning Poolale võidusaavutistest tulvil rahulepingut, mis võimaldaks kohe avada oma ristikäiku „usust taganejate” maale. Ometi pole seni küllaliselt märgatud, et Poola vastureformatsiooni kiriklikkude juhtide poolt enda liigne sidumine riigivõimuga võttis neilt init­siatiivi. Esimene rahuaasta Kiverova Gorka lepingu järel on ilmseks tõenduseks, kuidas usundiküsimuste suurpoliitika oli riigivõimu käes ning palju vähem oluliseks jäi esimeste kohapealsete preestrite töö.

Rahulepingu sõlmimisest möödus terve aasta, enne kui kohale jõudsid esimesed jesuiitide salgad. Seni kumas kohal ainult nende suurte juhtide, Possevino ja Skarga, fanaatiline, kuid ka fantas­tiline programm.

See asjaolu, et riigivõim end alul organiseerivalt segas usundite võitlusse, näitas ühelt poolt katoliku kiriku siinset nõrkust, ning põh­justas teisalt, Balti protestantlikkude teadlaste perest, Poola aja hin­damist sünge vägivalla ajastuna. Nüüdsete uurimuste tulemusena tekkiv reaktsioon, mis avaldumises valgub kohati otse programmi­listeks artikliteks, ähvardab põhjuseta langeda, kui see nii peaks edasi arenema, vastupidistesse liialdustesse. Võib-olla oleks seda poleemika tekitamiseks mõneks ajaks vajagi, sest ikka veel leidub pinda möödunud sajandi ammuiganenud vaadetele.

Tuletagem meelde R. Hausmanni väidet, et Tartu ajaloos, mis on nii rikas saatuse vintsutustest, olevat Poola aeg üldse kurvemaid, ja seda nimelt ränga surve tõttu, mida on kannatatud protestantis­mist truult kinnihoidmise pärast. Sääraste vaadete aeg on nüüd ammu mööda. Teame ju, et samasuguseid arvamusi vägivallast ja survest on avaldatud ka Riia kohta. Kuid uuemad uurimused on sel­gitanud, kuidas Riia elavale, hoogsale ja mitmekesisele elule tegi lõpu just Rootsi valitsuse algus 1621. a. Sellest ajast peale esineb Riia peamiselt vaid Rootsi kindlusena ja provintsi sadamalinnana.

Hiljem on Balti-Saksa uurijate ringidest avaramate pilkudega ja vabamatena eelarvamuste hirmutavast fantastikast Poola aega Liivi­maal jälginud H. v. Bruiningk ja W. Heine. Nende vaadete siira „teadusliku südametunnistuse” suhtes teeb aga umbusklikuks mõne autori koguni üliagar vastureformatsiooni tunnustamine, mis näit. W. Heine poolt (kuigi anonüümselt) on motiveeritud eriti selgelt: ligi neljasaja aasta eest kõlanud ka Väinajõe kaldail hüüd – lahti Roomast, kuid ajalugu olevat juhtinud „tagasi Rooma” ja seda teed ollagi juba paljud baltlased käinud.

Kuid vaatleme nüüd, millistes põhijoontes avaldus esimene samm „tagasi Rooma”, mis tehti kolmesaja viiekümne aasta eest.

Sõdadejärgsel Liivimaal ei olnud usundiküsimus ainsaks problee­miks. Esimeses järjekorras tuli hoolitseda administratiivse võimu ja kohtukorralduse loomise eest, samuti päevakorrale tõsta agraarküsi­mused. Kõik need alad kuuluvad riigi ülesanneteks ja nende organi­seerimisele asumine 1582. aastal eeldas riikliku tsentralisatsiooni piiridesse ka vastureformatsiooni algatuste põimimist.

On huvitav, kui järjekindlalt toimus reformide ettevalmistamine. Liivimaa uue Õigusliku korra kandvam akt, 4. detsembril 1582. a. allakirjutatud Constitutiones Livoniae ei ole tekkinud mingi privileegina või õiguste ja seadluste deklaratsioonina sõja lõpetamise järel, sest möödus ligikaudu aasta, enne kui suudeti ettevalmistavate korraldustega jõuda konstitutsiooni sõnastamiseni.

Eeltööde kasustamist ning maa olukordadega tutvunemiseks aja võimaldamist märkame. 1582. a. detsembri teisegi esmajärgulise täht­susega üriku saabumislugu jälgides. Mõtleme siin Võnnu piiskop­konna asutamise akti. Kuna seda võidi tarvitada ka välispoliitika huvi­des, kõige enam loomulikult paavsti kuurias, oleksime just siin õigus­tatud ootama selle akti varasemat deklaratiivset teostumist. Kuid see ei sünni nii. Katoliikliku piiskopkonna asutamine oli otsustatud juba varem, selle väljakuulutamine aga viibib samuti nagu Liivimaa uue põhiseaduse avaldamine, nii et mõlemad aktid said seaduseks pea­aegu ühel ajal.

Alul oli kuningal kavatsus restaureerida Liivimaal mõlemad piis­kopkonnad, Tartu ja Riia, nagu sellele juba T. Christiani on juhti­nud tähelepanu. Kuid, nagu Christiani edasi väitleb, on maa vaesus ja ohvrimeelsete usklikkude puudus sundinud leppima ainult ühe piiskopkonnaga ning Tartu vahepealse vene piiskopkonna varandusile rajada kavatsetud katoliiklik piiskopkond jäi teostamata.

Mis puutub ohvrimeelsete usklikkude puudumisse, süs võime sel­lega olla ühel nõul, kuid maa vaesust ei saa võtta teiseks motiiviks. Tõsi küll, maa oli vaene ja hiljutiste laastavate sõdade tõttu alles raskes majanduslikus kitsikuses, kuid see poleks kuningat takista­nud soovitavat teist piiskopkonda küllaliselt riigimaadega varusta­mast. Tartu vene piiskopkonda meelde tuletades võime kõnelda ka ainult maavarandustest, sest muu varanduse vedasid venelased rahu­lepingu tingimuste kohaselt siit lahkudes endaga kaasa.

Peatudes küsimuse juures, miks ei elustatud Tartu piiskopkonda, peame meelde tuletama, et ka Riia piiskopkond ei ärganud ellu, küll aga tekkis Võnnu piiskopkond. Oleks täiesti ekslik seniste vastureformatsiooni käsitlejatega kooris arvata, et Võnnu piiskopkonna asutamisel on olnud juhtivaks põhimõtteks soov piiskopkonna tsent­rumit asetada maa keskkohta, et seda rohkem võimaldada just maarahva rekatoliseerimist. Poola alla sattunud Vana-Liivimaa osa pol­nud nii suur selleks, et mainitud põhimõte oleks pidanud esinema sundivana, ja teiseks olid vastureformatsiooni propageerijad niivõrd liikuvaks elemendiks, et sadakond kilomeetrit ei võinud olla määrava tähtsusega distantsiks. Käsiteldavat küsimust lahendades peame arves­tama Liivimaa rekatoliseerimise organisatsiooni ahela kolme lüli: Riia, Võnnu, Tartu, kusjuures esimeses ja viimases arvesse tulevad jesuiitide kolleegiumid. Vastureformatsiooni algupäevadel polnud just puhtmajanduslikel kaalutlusil tarbekas ja kohane asutada kolleegiumi ja rajada piiskopkonda ühte linna. Ning jesuiitide kolleegiumide asu­tamisel on ikka otse piinliku hoolega arvestatud majanduslikke tin­gimusi. Piiskopkonna ja kolleegiumi sissetulekud olid enamikus maa­dest ning raske oli ühe linna lähedusest maadega rahuldada kollee­giumi ja piiskopkonda, kuna nende paigutamine kolme erikohta või­maldas maade doneerimist palju otstarbekohasemalt. Teamegi, et Riia kolleegiumi maavarandus ei asu laialipillatult üle kogu pro­vintsi, vaid koondatult Riia läheduses, samuti on Võnnu piiskopkonna maavarad ringi ümber Võnnu, ja Tartu kolleegiumi maavarade asendi jälgimisel leiame sama pildi. Seega arvestati eestkätt sobivamaid majanduslikke tingimusi ning alles selle järele usupropaganda taktilisi motiive.

Nagu näeme, oleks olnud võimalik ka Tartu ümbrusest maad anda uuele piiskopkonnale, kuid nende maade kasutamise tulukus ei oleks suutnud tõusta vajatava määrani. Eriti Tartu ja selle ümbrus oli rahvastiku tiheduselt nii allamäge veerenud, et just siia kavat­seti rohkemal määral juhtida kolonistide voolu, nii oli sün küll palju tühja maad, kuid sellest polnud rohket saaki loota kõigile, sest kroonumaid vajati peale usupropaganda toetamise veel muudekski üles­andeiks.

Samal ajal, kui riigivõim nii vastutulelikult soodustas vastu­reformatsiooni algatamist Liivimaal, tuli intriige ja takistusi sealt, kust neid võis oodata kõige vähem. Nimelt kujunesid õige teravaks suhted Antonio Possevino ja nuntsius Alberto Bolognetti vahel. Mõlemale oli selge Liivimaa rekatoliseerimise tähtsus ja selle võima­likkus, kuna küsimuseks jäi, kes pidi pärima selle juhi au ja hiilguse.

Bolognetti ei suutnud ületada oma liikuvamat ja diplomaatlikumat vastast ning tõttas teda omalt poolt süüdistama liigses ettekippu­mises. Teatavasti sõitis Possevino Venemaalt tulles Riiga ning sealt kohe Itaaliasse. Ta ei olevat teadnud, et Bolognetti poolt oli juba esitatud aruanne nende vahendite kohta, mis võetud kasutamisele Liivimaal mõlema piiskopkonna elustamiseks, jesuiitide kolleegiumide asutamiseks jne. Selle tõttu kirjeldanudki Possevino kardinal-riigisekretärile kõike senisaavutatut oma isikliku töö viljana. Possevino omakorda leidis hea etteheite, miks Bolognetti isiklikult ei sõitvat Liivimaale, millist süüdistust küll Bolognetti energiliselt püüdis tõr­juda, rõhutades, et ta pidanud Varssavi jääma eriti tähtsail põh­jusil.

Bolognetti teatel oli Possevino tegelikult saadetud Riia ja Koloszvari kolleegiumi korraldamiseks, kuid kolleegiumide asemel figu­reerivat tal kõikjal provintsid ning ta misjoni raamid ulatuvat ikka kaugemale. Eriti selgesti näitavat seda Giulio Sansedonio kiri Bolognettile, et see teda soovitaks Possevinole või vastavalt mõnele tei­sele mõjuvõimsale isikule, kui tuleb teoksile Liivimaa piiskopi määra­mine. Ja siis, kui Possevino jõudnud tagasi Itaaliast, jutustanud Bolognetti talle kõik, mis vahepeal õnnestunud toimetada, seletanud, et on juba kindlustatud katoliiklase määramine Liivimaa kuberneriks, on leitud piiskopp ja otsustatud piiskopkonna varustamine maadega, on korraldatud jesuiitide tegevus, Tartusse on määratud neli jesuiiti, lootes seal ajajooksul samuti kolleegiumi avada nagu Riias, – kõike seda kiitnud Possevino, kuid olnud täiesti ilmne ta tusk, sest alles hiljuti püüdnud ta paavsti veenda, kui paratamatult vajaline on tema, Possevino, viibimine Liivimaal.

Neis andmeis ei tarvitse siiski näha Bolognetti üldist vihavaenu jesuiitide vastu. Kirjas oma vennale 20. veebr. 1583 ütleb ta end täiesti tunnustavat jesuiitide paremat sobivust diplomaatia alal, kuna nad võivat ülesandele täielikult anduda, üma et tarvitseks mõelda ainelistest tuludest või ametikõrgendustest. Possevinot salvates lisabaga Bolognetti kohe juurde, et siin võivat peituda ka hädaoht, sest kuna midagi pole loota paavstilt, võiks auahne jesuiit siirduda kaas­aegsetelt tähelepanu ja heakskiidu püüdmisele.

Jättes kõrvale Bolognetti poolt esitatud süüdistuste sihilikkuse, leiame ta kaebustest terve rea uusi ja huvitavaid andmeid siinse vastu­reformatsiooni esimese aasta kohta. Nende andmete varal võime kontrollida seni sissejuurdunud vaateid, mis Possevino asetavad Põhjamaade rekatoliseerimispüüete peaaegu ainutsentraalseks isikuks. Muidugi ei saa ka nende andmetega tutvumise järel eitada Posse­vino tegevuse avaraid piire ja tulemusi, kuid nüüd võime juba näha ka teisi tegelasi neile väärikalt kuuluvas valguses.

Süüdistused Possevino vastu ei esine ainuüksi Bolognetti poolt, sest üldiselt sama iseloomu omavad jahedad suhted tema ja nuntsius Caligari, Bolognetti eelkäija, vahel. Kuni Possevino piirdus ainult Rootsi küsimustega, olid tema ja Caligari suhted väga sõbralikud, kuid murrang tekkis kohe, kui Possevino tuli Poolasse ja surus Caligari tagaplaanile, kõrvaldades teda kõigist Bathory ja Ivani vahe­listest läbirääkimistest. On võimalik tõendada, et Possevino Caligarile, samuti nagu Bolognettile, loobus oma kavatsuste avastamisest ning et samuti toimis ka kiriklik keskvõim.

Otse vastupidiselt sellele on Liivimaa rekatoliseerimisüritust hõl­bustavalt mõjustanud kuninga hea vahekord nuntsiusega. Veel enne kui Stephan Bathory saatis Possevino kaudu paavstile aruande omast rekatoliseerimise sõbralikkusest ning sellekohastest sammudest Liivimaal, tegi ta seda Bolognettile. Selles kirjas 17. aprillist 1582 teatab ta, et on juba kõik sammud astunud hea korra maksmapanekuks. Mida kuningas „hea korra” all mõtles, näeme kohe järgmiste toimingute loetelust: Riias on luterlastelt ära võetud kaks kirikut ja antud katoliiklastele, piiskopkonna elustamine on võimaldatud ja ärasõidu puhul jätvat ta kohale isikud, kes hoolitseksid selle „hea korra” eest provintsis, kus kaua enam pole olnud õiget korda („a qua diu exulabat bonus ordo”).

Peame tunnustama, et kuningal mõneks ajaks ongi õnnestunud Liivimaale rakendada väljapaistvaid usumehi, nagu P. Skarga, J. D. Solikowski ja F. Quadrantinus.

Juba varakult oli kuningas pöördunud paavsti, jesuiitide ordukindrali Claudius Aquaviva ja Ermlandi piiskopi Martin Kromeri poole sobivate isikute saamiseks usupropagandatööle Liivimaal. Vas­tavate isikute kohalejõudmiseni pidi jääma siia kas Skarga või M. La­terna, tegelikult jäid alul küll mõlemad.

Skarga on Liivimaa vastureformatsiooni ajaloos endale võitnud kindla koha teotsemisega Riias ning kaasabiga Tartu ja Riia kollee­giumi rajamisel. Ka muidu on ta tegevus õige ulatusrikas ja mitme­kesine, kuigi maa-alaliselt Possevino tegevusega enam piiratud. Käsi­telles vastureformatsiooni Eestis, ei saa mööda Skarga sotsiaalsetest ideedest, mis oma aja kohta on küllalt radikaalsed ja milliste kohaselt hiljem leiame olevat konstrueeritud nii mõnegi Liivimaal teotsenud jesuiitide sammu. Skarga esindas vaateid, mis pidid olema ka siinsele aadlile pahandavaks ja kibedaks uudiseks. Kõigiti oli ta põhimõt­teks vastu astuda aadlile, sellele aadlile, kes just noil päevil ikka jõu­rikkamaks sirgus, lammutades riigitunnet ja lõhkudes sotsiaalset tasa­kaalu. Selles suunas on Skarga teotsenud nii hoogsalt ja julgena, nagu vahest vaevalt keegi pärast teda Poolas. Otse uueaegse vai­muna esines ta talupoegade eestkostjana, kuigi ka siin mitte usuliste tagamõteteta, sest Poola talurahvas oli reformatsioonist veel puutu­mata samuti nagu seda oli ka Liivimaa talurahvas sisuliselt. Skarga soovis näha talupoega õiguslikult ja majanduslikult kindlana ja nõu­dis, et senise õiglusetuse asemele astuks lepingu läbi normeeritud vahekorrad, esindades seega vakuraamatute süsteemi, millistele pidi koonduma ka Lüvimaa huvi. Siiski pole Skarga, truuks jäädes oma ühiskondlikult erapooletule seisukohale, mingi aadlivihkaja. Aadel näib talle, tarvitades Paczkowski poolt rõhutatud võrdlust, mägestikuna, millelt alguse saanud allikad kannavad viljakat elujõudu ava­rale sotsiaalsele lausikmaale.

Skargat ootasid siiski suuremad ülesanded Poolas ja siia suu­tis ta jätta peamiselt vaid algatusi ja ideid.

Esimeste lihtpreestritena algasid vastureformatsiooni teostamist Ermlandi piiskopi M. Kromeri poolt siia läkitatud Fabianus Quadrantinus, Erthman Tolgsdorf ja Andreas Krüger, kuna juba veebruaris

Zamoyski poolt Tartusse jäetud preester Lamkowicz ei ole suutnud, seni teadaolevail andmeil, midagi energilisemalt teostada.

Quadrantinuse kogu energia rakendati Pärnu pööramiseks tagasi katoliku usku. Meeleolu on olnud Quadrantinus ei alul õige ülev ja pateetiline, lootused koguni romantilised. Ta tunnistab küll, et alul ilma mingi kahtluseta tuleb kannatada suuri raskusi isegi neis tarvetes, mida vajab keha, kuid kõike tulla kanda Kristuse pärast vapra vaimuga. Mis puutuvat ta enda isikusse, siis olevat ta val­mis kõiki oma võimeid pühendama töö eduks, olles valmis tarbe­korral oma elugi ohverdama! Olundi viletsuse tõenduseks on ta kir­jeldus Liivimaa kirikuoludest 1582. a.: kirikud on Vene valitsuse alla kuulunud osas rüüstatud, ei leidu armulaua-karikaid, puuduvad ametiriided ja muudki kirikutarbed. Tööd on sellel „viinamäel” nii palju, töölisi aga nii vähe. Mis ime siis, kui needki vähesed lubavad kõiki jõude pingutada. Kuid neile pateetilisile puhanguile järgnevad tege­likule tööle asudes kohe pessimistlikud akordid, varsti igatses Quad­rantinus siit ära, kuigi enne oli lubanud tarbekorral elugi ohver­dada siinsete asjade eduks.

Pärnusse ilmus Ouadrantinus uhke käskijana ja mõtles vastu­reformatsiooni teostada ametlikkude käsklustega, kuid just selle tõttu sai vaigistamatu opositsiooni osaliseks, mis ta töödele andis lõpuks väga vähe tulemusteõnne. Küll avaldas mõju Quadrantinuse vaimne isik, sest näit. saksakeelselt jutlustades oli ta võrratult ees sellest, mida Pärnu kogudus oli harjunud kuulma omalt õpetajalt. Selle kindlustuseks oli Quadrantinuse kirjaniku kuulsus, eruditsioon ja kind­lasti mitte viimasena ta aateline paatos. Vastureformatsiooni preester, kes oma raamatute tõttu oli tuntud kirjandusilmas ja kes viimaks tee leidis kuninga õuekonda, teotsedes seal kõrvuti Skargaga, pidi suutma võrratult paremini jutlustada kui üks tähtsuseta, kohalik väikelinna protestantlik pastor. Kuid, nagu mainitud, varises kogu ta mõju kärsituse, mitteküllalise vastutulelikkuse ja riigivõimult abiotsimise tõttu. Veelgi oli sajand, mil ametivõimuga ei saanud usuvahetust teostada ja läbi suruda seal, kus tõstis pead kas või pisemgi opo­sitsioon.

Erilise huviga puudutas Quadrantinus ka üldpoliitilisi küsimusi, neis pealegi järjekindlamat seisukohta avaldades, kui Pärnu rekatoliseerimistaotluste „sisepoliitikas”. Korduvalt tegi ta politüisi ränna­kuid Riiga asehaldur Radziwilli juurde. Kirjades esineb sageli vii­peid „ketserlikkude rootslaste” poole ja lootusi Poola võidukate relvade ulatumisest ka Eestimaale. Nii esineb meile Quadrantinus klerikaal-militaristliku patrioodina, millist joont me vaevalt suudak­sime leida Tolgsdorfi ja Krügeri avaldusist. Ainus otsene Eesti ala rekatoliseerija 1582. a. oli oma suurte eeskujude kõrval samuti kõrge lennuga, ja tõsine „maarahva rekatoliseerimine” algas alles järgmisel aastal, kui Tartusse jõudsid esimesed jesuiidid.

Säärastes üldjoontes avanevad meile vastureformatsiooni esimese Liivimaa-aasta probleemid. Mõningad neist, nagu näit. koloniseerimisküsimus vastureformatsiooni teenistuses, esimeste kohapealsete preestrite majanduslik olukord, piiskopi määramise küsimus jne. on nüvõrd omaette terviklikeks küsimusteks, et ei mahu üldjoonte raami.

Nii ei ole „esimene aasta” hoogne rekatoliseerimise aasta, vaid eeltööde ja organiseerimise aasta. Saavutatud väline rahu näis pealegi veel ebakindlana, mis omakorda seda enam tingis organisatsiooni vajadust. Katoliku kirik ei olnud siinse organisatsiooni loomiseks sel ajal veel võimeline, kõrgemad kohapealsed juhid, Bolognetti ja Possevino, laskusid omavahelistesse intriigidesse, preestrite-propagandameeste vähesus on otse üllatav. Säärases olukorras jäid täiel määral vabad käed riigile, ja riigivõim panigi esimese aluse siinsele katoliiklikule restauratsioonile, millele sisu ja energia tõid jesuiitide ordu paatrid ja vennad järgmise aasta kevadel.

Ning juba esimene aasta näitas kodanikkude ja aadlikkude kihile, kes Poola vastavate kihtide laiemate vabaduste püüdeid pidid tundma ja sedasama ihaldama, et neile riigivõimu poolt on vastu seatud veel üks võim, fanaatiline ja kõrgete kavatsuste lennuga kirik, kes ähvar­das oma võimu alla haarata, täiesti huviühtlaselt riigiga, kõigi ülimuskihtide aluspinda – maarahvast. Sellega määras Liivimaa vastureformatsiooni esimene aasta ka kõigi järgmiste usuvõitluse aastate ilme, mis pidi olema poliitiline kiriklikult ja riiklikult.

Nikolai Treumuth

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1932