Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Rohkem teaduslikku ja õpetlikku kirjandust

KUI meil öeldakse sõna „kirjandus”, siis mõeldakse viimasel ajal selle all ainult ilukirjandust, võõrsõnaga belletristikat, mitte õpetlikku ja teaduslikku kirjandust. Kui kellegi kohta öeldakse, et ta loeb kirjandust, ta har­rastab kirjandust, siis saadakse sellest kohe ainult nii aru, et ta loeb luuletusi, näidendeid, novelle, romaane ja nende arvustusi, mitte raamatuid ajaloo, astronoomia, majandusteaduse, filosoofia, usu, eetika, poliitika või ühiskundlike küsimuste üle.

Mis aineid käsiteleb ilukirjandus – jutud, näidendid, luuletused? Väljamõeldud sündmusi ja tundeelu, ainult natuke ka ideid. Tundeelu alal on peaasi armastus, eroo­tika. Seda nõutakse. Jutud, näidendid, luuletused, mis oma sisu peamiseks aineks ei tee seda erootikat, ei jätaks hüvitamata mitte üksi kõiki naislugejaid, vaid ka meie meesarvustajad ei võtaks seesugust kirjandust (s. o. ilu­kirjandust) kuigi tõsiselt.

Ja seda ilukirjandust – luuletusi, näidendeid, jutte – soovitatakse ja pakutakse meil viimaseil aastakümneil otse pealekäivalt. Meie suuremad kirjastused – Noor-Eesti, Loodus j. t. – ei tee muud kui lasevad iga aasta trükkida üha suuremad virnad luuletusi, eriti novelli­kogusid ja romaane nii algpäraseid kui tõlkelisi. Sellega võrreldes väga vähe antakse välja õpetlikke ja teaduslikke raamatuid.

Meie kirjanikud viimasel ajal kirjutavad üksteise võidu suuri romaane. Ja milliseid romaane: selliseid, kus erootika esineb kõige peitmatumal ja otsemal kujul. Püü­takse üksteist ületada erootiliste „julgustega”.

Üle kogu Eesti kajab rahva vaimlise kultuuri sõp­rade ja juhtide poolt võimas ja pidev hüüe: Eesti rahvas, loe ilukirjandust, loe võimalikult palju luuletusi, novelle, romaane, käi võimalikult palju teaatris näitlusmänge vaa­tamas! Loe võimalikult rohkesti erootikat käsitelevat ilu­kirjandust! Siis sust alles saab asja, siis sa arened, siis sa omandad kultuuri, mis sind edasi viib õitsvale järjele!

Ei ole ime, et selle ilukirjanduse harrastuse on ka meie valitsus omaks võtnud ja püüab seda ohtrasti toe­tada. Sest kuidas siis teisiti: muidu heidetakse talle ette „kultuuri” puudust ja barbaarsust. Valitsus (ja oma­valitsused) toetavad summadega rohkearvulisi raamatu­kogusid, et rahvas võiks sealt hinnata lugeda saada luule­tusi, novelle ja romaane (sest õpetlikke raamatuid sääl kuigi palju ei ole, sest et neid kogu eesti kirjanduses on suhteliselt vähe), ja raamatukogud ka eelistavalt endile hangivad romaane, novelle, luuletusi. Teiseks toetab valitsus ilukirjandust, toetades kultuurkapitali summadega kirjanikke, kes kõik on ilukirjanikud ja toodavad (produtseerivad) luuletusi, novelle, romaane. Seega eesti valitsus võimaldab oma abirahadega eesti kirjanikele kir­jutada, kirjastuslaenudega eesti kirjastustele kirjastada, raamatukogude ülalpidamiseks ja täiendamiseks antud summadega eesti lugejaile hinnata lugeda novelle, romaa­ne, luuletusi. Järelikult valitsus püüab kõigiti vastu tulla sellele ilukirjanduse soodustamistendentsile.

Lõppeks veel üks näide ilukirjanduse disproportsionaalsest suurusest nüüdis-Eestis: koolidele kõiki tarvi­lisi algebra õpperaamatuid ei ole iseseisev Eesti jõudnud soetada, aga poolpornograafiliste romaanide valmistami­seks jätkub raha ja ettevõtlikkust.

Kust tuleb see liig ühekülgne ilukirjanduse harras­tamine ja õpetlik-teadusliku kirjanduse väga tagaplaanile jätmine Eestis?

See tuleb kunsti ja estetismi tõstmisest otse haig­laselt tähtsaks ja selle tähtsuse toonitamisest meil Ees­tis. 19-nda sajandi keskelt kuni 90-ndate aastateni harrastati kogu Euroopas enam teadust ja teaduslikku kir­jandust, kuid siis hakkas estetismi huvi esikohale tõusma. Eesti vaimline valimik omandas loomulikult ka selle vai­mu, seda koguni tõusiklikult liialdades, nagu see enamasti sünnib noorte kultuuride juures. Sellest estetismi ja kunsti harrastuse vaimust läbitungit ja haarat inimesed – ja seda, nagu öeldud, on peaaegu kogu meie vaimlisem haritlaskond üldiselt – näib nagu hüüdvat eesti rahvale: loe romaane, harrasta kunsti, ja võimalikult rafineerit kunsti, peent ja rafineerit ilukirjandust – siis alles hak­kab sul olema kultuuri (kultuur – ka üks ebamää­rane ja mõttetu sõna viimasel ajal, ideeline ebajumal paljudele Eestis, millega õigustetakse kõike, ka pahesid ja rumalusi).

Jah: mingu maailm hukka, rafineerigu end eesti rah­vas jõuetumaks ja surgu välja, kui ta aga harrastab „moodset” kunsti ja kirjandust ja omandab rafineerit „kultuuri” võimalikult palju lugedes rafineerit ja moodse voolu kohaselt kirjutet luuletusi ja romaane, käies või­malikult palju teaatris vaatamas erootikat ja kunstinäi­tusil nuditeete!

See ilukirjanduse ja estetismi harrastamine ja soovi­tamine vaimlise eliidi poolt ei näi mitte olevat jäänud mõjuta eesti rahvasse: viimane hakkab rafineeruma ja „kultuuristuma”: põlgab tööd, ajab luksust taga, püüab kramplikult sammu pidada kõige viimiste Euroopa moo­dide ja modernitsemistega riietuse, kunsti ja pädagoogika alal, harrastab erootikat, plastikat, korraldab iludusvõist­lusi, sureb välja…

Säärane ühekülgne ilukirjanduse ja pealegi moraalses suhtes nii lodeva ilukirjanduse väljaandmine ja harras­tamine Eestis on kindlasti liialdus ja omandab juba ühiskondliku pahe ja rahvusliku hädaohu iseloomu.

Kultuur, tõsine, paremaks tegev, edasiviiv, ei seisne mitte üksi erootilises kunstis ja romaanide lugemises, vaid palju enam faktiliste teadmiste, ideede ja oskuse oman­damises. Rahvas, kes ainult romaane loeks, jääks lõpuks ometi rumalaks.

Olen viimaseil aastail unistanud intelligentsest ja ide­aalsest eesti diktaatorist, mingisugusest eesti Mussolinist, kes oma absoluutse võimuga ühes muude pahedega kõr­valdaks praeguse ilukirjandustõve, seega et ta k ο l m e k s aastaks ära keelaks eesti algupärase ilu­kirjanduse ilmumise.   Tõlkeid võib avaldada, aga

ka ainult neid, mida tsensuur lubab. Sest sama diktaator seab sisse ka väga tarvilise moraaltsensuuri (sest meie ilukirjanikud ja kirjastused ise ei oska ega taha piiri pidada). Kuid ühtki algupärast eestikeelist luuletust, näi­dendit, novelli, romaani ei tohiks seespool eesti riigi piire avaldada kolme aasta jooksul.

Sellest kolmeaastasest ilukirjanduse keelust ei oleks eesti rahvuskultuurile vähimatki kahju, vaid palju enam kasu. See diktaator ütleks kirjanikele: „Kõik, mida te ja ka kõik lähemate aastate kirjanikud iganes võite kirju­tada, on vähe tähtis ja vähe väärtuslik. See on kas ideelis-moraalses või kunstilises suhtes säärane, et parem on seda mitte avaldada.”

Aga, öeldakse, kuidas siis kirjanikud saavad ära elada? Eks selline keeld ole lihtsalt elamisvõimaluse äravõtmine teatavailt inimestelt. Kuid nii ebainimlik ei tarvitseks sellega sugugi olla. Majanduslikuks vastutasuks suuren­daks diktaator kirjanikele kultuurkapitali palgad ja toe­tussummad kahe-kolmekordseks. See oleks ikkagi oda­vam ja kasulikum eesti rahvale, sest siis jääksid ära paberi-ja trükikulud, mis teoste väljaandmine kaasa tooks, ja see ajaraiskamine, mis eesti rahvas korda saadaks nende lugemisega, ennekõike aga see moraalne kahju ning mürgitus, mida see „elu”-kirjandus sünnitaks. Pealegi mõjuks see kolmeaastane sunduslik „vaikimine” tervendavalt ka kirjanike loomingusse, võimaldades põhjalikumalt ja kõi­ges ruttamattuses läbi mõtelda, luua ja viimistella oma teoseid. Siis võib-olla mõni alles hakkaks tõsisemalt kir­jutama. Mõned teised jälle vahest loobuksid ilukirjanikutsemisest ja siirduksid mingile ühiskundlikult kasulikumale tegevus- ja teenistusalale.

Kui „kultuur” selle all kannataks, siis sellest kind­lasti võidaks tõsine rahvuslik kultuur.

*

IGATAHES ilukirjandust ilmub meil disproportsionaalselt rohkesti ja õpetlikku kirjandust liig vähe. Tuleks hakata kirjutama, tõlkima, koostama ja välja andma õpet­likke brošüüre ja raamatuid niihästi erialalise kui üld­haridusliku sisuga. Keegi kirjastus peaks avama väikse­mate odavahinnaliste raamatute (16- kuni 100-leheküljeliste) seeria, aga mitte novelle (nagu seda on Looduse „Lub”), vaid õppetükke ja populaarteaduslikke kõige erisugusemate teaduslike ja tegeliku elu küsimuste ning näh­tuste alalt läbisegi, nagu filosoofia, majandusteadus, eetika, arstiteadus, pedagoogika, loodusteadused, usk, kir­janduslugu, keeleteadus, sotsioloogia, tehnika, sport, töös­tus, rahvusküsimus, kunst, kuulsate ja tähtsate inimeste elulood jne.

Siin antagu näiteks rida pealkirju, missisulisi bro­šüüre see soovitav seeria võiks sisaldada: Rahvusküsimus – Pärandusseadus – õhusõidu ajalugu – Lühike raamatuköitmise õpetus – Eesti metsad ja nende tulevik – Eugeenika – Rahvaarvu küsimus Eestis – Kuulsad tule­kahjud – Majanduslikud probleemid Eestis – Buddism – Uued voolud usu alal – Einsteini teooria (selle üle ei ole meil Eestis midagi ilmund) – Psühhoanalüüs – Kas saab elu pikendada – Söömiskunst – Kuidas võõ­raid keeli õppida – Maailmakeele küsimus – Elu ja surm – Kirjanduslikud voolud – Prantsuse revolutsioon – Kodune veinitegemine – Maailmasõda – Karskusküsimus – Lühike õlletegemise õpetus – Seltskonnamängud – Lühike soome kirjanduse ajalugu (samuti ka eraldi kõigi tähtsamate kirjanduste üle) – Suured viiulikunst­nikud – Kas on elu teisil planeetidel – Uusimad teoo­riad füüsikas – Aja ja ruumi probleem – Väljarändamise küsimus – Homeopaatia – Kihvtid – Suitsetamine ·- Optimism ja pessimism – Teosoofia – Lihavus ja lahjus – Tahte kasvatus – Kas tulevik on paratamatu (deter­minism ja tahtevabaduse küsimus) – Tõlkimiskunst – Eesti keeleuuenduse iseärasused – Ilulilled – Maakera minevik – Laulmisest ja häälesäädmisest – Mis on une­näod – Eesti rahva puudused – Juudiküsimus – Kino küsimus – Kuulsad põgenemised – Uulitsa pühkimine ja puhastamine – Lühike värsiõpetus – „Kalevipoja” küsimus – Parteivõitlus Eestis – Pedagoogilised modernitsemised jne. jne. jne.

Kui selline seeria kümne aasta pärast on kasvanud mitmesaja-numbriliseks, siis pakub see eesti lugejaile suure valiku ja võimaluse leida seda, mis kedagi huvitab ja mida keegi tahab või vajab lugeda. Pealegi on väga tähtis, et need nii erisuguseid aineid, alu ja küsimusi käsitelevad raamatud oleksid kõik ühises ühise kausta ja väli­musega seerias: siis äratavad nad oma rohkearvulisusega ja mitmekesisuse tõttu enam tähelepanu ja meelitavad inimesi rohkem lugema, koguni neid brošüüre, mida muidu ei loetaks, kuna laialipillatuina ja siin-seal eri kirjastusil ja ajakirjus ilmunuina nad jääksid tähele panemata, neid ei teataks pärastpoole otsida ja nad oleksid nagu maha maetud. Seerias aga püsivad nad alati nagu nähtavale panduina ja kättesaadavaina.

Iseendast mõista, et pääle selle väiksemate kirju­tuste ja brošüüride seeria peaks meil ilmuma ka pakse­mate raamatute (200- kuni 700-leheküljeliste) seeria, kus teaduse ja oskuse eri alu käsitellakse põhjalikult ja süste­maatiliselt (keemia, astronoomia, muusika ajalugu, füü­sika, filosoofia ajalugu, eri keelte põhjalikumad õpikud, sõnaraamatud jne). Siingi oleks ühine seeria kasulikum ja produktiivsem nii kirjastamise kui lugeja publiku ja hariduse levitamise seisukohalt. Siin on energilisel, in­telligentsel ja elujõulisel kirjastusel suur tööpõld ees suu­rimaks kasuks ja õnnistuseks eesti rahvuskultuurile.

Veel üks soov: neis õpetlikes raamatuis, eriti väikse­mate raamatute seerias, tuleks hoiduda raskepärasusest, tarbetumate detailide kuhjamisest, aga ka liig ülirahvalikust lobisemisest ja vesitsemisest. Esitus olgu selge, mõnus, huvitav. Vähe sõnu, palju mõtteid.

*

ÄRGU sellest kirjutusest siiski järeldetagu, nagu oleks nende ridade kirjutaja täiesti eitaval seisukohal iga­suguse ilukirjanduse vastu. Sedagi tuleb välja anda, aga ainult head ja mittekahjulikku niihästi kirjanduslooliselt tähtsate teoste kui ka puht ajaviitekirjanduse alalt. Ja et sellele anda osalt ja võimalust mööda teatavat õpetlikku külge, tuleks, vähimalt klassilisemate teoste juure liita mingid lisad autori elulugude ja seletavate märkustega, nagu seda Eesti Kirjanduse Selts mõningais oma raama­tuis ja kirjastus „Istandik” oma „Hirmu ja õuduse jut­tude” seerias on hakanud tegema.

Veel kord: käesolevas kirjutuses on tahetud välja astuda ainult ilukirjandusliku toodangu disproportsiooni ja halva valiku vastu ja õpetliku kirjanduse suurendamist soovitada õige proportsiooni ja tasakaalu saavutamiseks.

Joh. Aavik

Olionist nr. 5/1930