Traditsioonid
TÄHELEPANEKUID INGLISMAALT
Kogu maailm imetleb Inglismaa ühiskondlikku korda. Demokraat hindab seal valitsevat poliitilist vabadust, pahempoolse maailmavaatega inimene – sealset, maailma tugevamat ametiühingute korraldust, parempoolne inimene – Inglismaal valitsevat rahu ja majanduslikku kindlust, aadlimees – inglise konservatiivset ja aristokraatlikku põhikude, ärimees – kindlaid vabamajanduslikke tendentse. Seega võivad kõige mitmesugusemad, üksteisega teravas vastuoluski olevad voolud endale ühevõrra leida imetlusobjekti Inglise ühiskonnast.
Et Inglismaa saab püsida selliste vastuolude koguna, ja mis veel enam – ikkagi olla orgaaniliseks tervikuks, seda paradoksi seletab iga koolipoiss: põhjuseks on inglise traditsioonid!
Milles seisnevad aga need traditsioonid? Mis on nende mõte ja eesmärk?
Need küsimused on ainult liigagi õigustatud, sest ilmselt on enamikus neis traditsioonides vähe otsekohe silmatorkavat mõtet, sagedasti aga meie arusaamise järgi otse mõistusevastast. Tunnen rohkem kui üht eestlast, kes lühiaegse Inglismaal viibimise järele omandas veendumuse, et inglased oma traditsioonidega on lihtsalt narrid ja silmakirjateenrid. Nende pealiskaudne vaatlus ei leidnud nimelt inglise traditsioonidest mitte mingisugust „mõtet”.
MIS ON TRADITSIOON?
Arusaamatused tekivad sagedasti lihtsalt sellest, et meil levinud sõna „traditsiooni” mõistevarjund erineb mõnevõrra inglise traditsiooni mõistest.
Nende ridade kirjutajal oli mõni aasta tagasi suveks inglise üliõpilasest külaline; Tartus tänaval jalutades märkas ta Võidu tänava kaupluse aknale asetatud kuulutuslehelt ainsa arusaadava sõnana – „traditsiooniline”, ja ta palus mind talle kogu teksti tõlkida. Ta vist ootas mingit huvitavat, vana rahvakommete etendust. Tõlkisin siis selle kuulutuse, mis kõneles mingisuguse seltsi „Teisest traditsioonilisest väljasõidust Peipsile”. Minu inglasest sõber pidi saama naerukrambid. „T e i n e traditsiooniline”, ütles ta, see on parim nali, mida ma olen kuulnud!
Inglasel on raske mõista, kuidas tahtlikult-teadlikult võib algatada traditsioone. Inglise keeles on puhtalt säilinud sõna „traditsiooni” ürgne tähendus – esivanemate pärandus, põlvest põlve edasi antud komme. Seda pärandust on Inglismaale kogunud tema viimaste sajandite rahuliku ajaloo tõttu nii palju, et inglane lihtsalt ei mõista, kuidas veel tahtlikult võib keegi hakata sääraseid asju juurde fabritseerima. Noor inglane pigemini mõtleb sellele, kuidas osast oma esivanemate päranduse koormast lahti saada …
Asjaolu, et inglise traditsioonid endas ühendavad nii palju näiliselt vastuolulist, kinnitab teadlikus ühiskonnavaatlejas aina veendumust, et nende taga peitub mingi ühine ürgus, üks või paar üksteisega seotud sügavamat põhjust. Sest vastasel korral ei saaks need traditsioonid üksteise kõrval rahulikult püsida, vaid paratamatult tekiksid vastuolud … Et aga traditsioonidel (kui nad on sellised tõelikud ühiskondlikud institutsioonid nagu Inglismaal) ο n oma sügavam tähendus, seda väidab vähemalt uudne ühiskonnateadus: kui mõnel kombel enam ei ole tähendust, siis ta kaob; küll aga võib mõni „traditsioon” muuta oma tähendust – algul on tal üks, ja hiljem sootuks teine mõte.
Toogem paar näidet inglise traditsioonidest, ja nimelt mitte mingisuguseid Inglise riigi ja kohalikkude oludega seotud traditsioone, vaid n. ö. üldinimlikke.
Kogu maailmas on meesteriietuse alal inglise mood saanud mõõduandvaks. Kogu praegune mehe ülikond on pea kõigis oma üksikasjus saanud kuju Inglismaal, kus on tekkinud ka need meie ülikonna imelikud omadused, millele meie praegu ei oska anda mingit mõtet. Meie kanname näiteks kuuevarrukal kahte, kolme või nelja väikest nööpi, olgugi et nendele ei vasta ühtki nööpauku. Mispärast? Me hakkame sellest veidi rohkem aru saama, kui kuuleme, et inglise kõige paremad Savile Row rätsepad teevad nende nööpide juurde tõepoolest nööpaugud, nii et varrukasuu on kinni- ja lahtinööbitav. Selliseks väga harva ettetulevaks vajaduseks ei ole muidugi harilikul rätsepal mõtet hakata ilmaaegset vaeva nägema. Et aga tema tehtud ülikonna kandja mitte väliselt ei eralduks kõige peenema seltskonna liikmest, kes kannab Savile Row rätsepa tehtud ülikonda – seks paneb ta varrukale lihtsalt nööbid, või kui ta tahab olla „paremat sorti” rätsep, siis õmbleb veel riidele nööpaugu jäljendid (mis aga muidugi ei anna nööpida).
Eelolevas näites on paar õpetlikku punkti. Esmalt teeb ta meile täiesti arusaadavaks, milline on tõelik traditsioon: ta on nii endastmõistetav, et tema olemasolu isegi ei märgata, üheksa meest kümne seast ei oska mitte midagi ütelda, kui neilt küsitakse, miks nende varrukal on need täiesti ülearused nööbikesed. Keegi ei ole neid nööpe ka viguri või ilu või palja traditsiooni pärast välja mõtelnud: nendel oli ürgselt olemas aadlimeeste rõivastuses täiesti selge ja otsekohene mõte – varrukat tagasi lükata, nii et mansetid paistaksid. Hiljem säilitasid selle võimaluse ainult need rätsepad, kes oma töö eest võivad võtta fantastilist hinda, ja selle eest muidugi peavad pakkuma parimat ja pisiasjadeni viimistletud väljatöötust. Nendelt laenasid selle ilustusena teised rätsepad, kes odavama tööhinnaga ei saa pakkuda säärast täiuslikku viimistlust, aga ometi ei taha väliselt olla „halvemad”. Ja praegu arvatakse, et need nööbid peavad olema omal kohal lihtsalt „ilu pärast” – muidu olevat varrukas „lage” …
See traditsiooni tekkelugu on aga ainult üks õpetlik punkt meie näite juures. Teiseks aga võtame veidi uurimisele, mispärast odavamatel rätsepatel oli vajalik mõttetult järele aimata kallimate rätsepate eeskuju. Ilmselt sellepärast, et nende riiete kandjad, vaesemad mehed, ei tahtnud väliselt erineda rikkamatest ja „peenematest” meestest. . .
Seega näeme, et kuuevarruka mõttetute nööpide traditsiooni t õ e l i k mõte on kaotada väliseid erinevusi ühiskonna kõrgemate ja madalamate kihtide vahel. Ja tõepoolest on „inglise ülikond” ja sinna juurde kuuluvad nööbid tekkinud ajastul, mil demokraatia lõi läbi; kuna varemalt iga seisus kandis mõnevõrra erinevat rõivastust, lõi „inglise mood” ühtlase demokraatliku vormi. Inglismaalt tuli see vorm ühelt poolt sellepärast, et seal ühiskond kõige varem demokratiseerus, ja teiseks, kuna Inglismaa oli tähtsam riietvalmistav maa. „Inglise ülikond” aga oli otse kui demokraatia võidumärk, ja meie kõik kanname veel praegu – näilikult mõttetu „traditsioonina” – oma varrukal demokraatia parteimärki.
Selle täiesti kõrvalise tähtsusega küsimuse ligem käsitlus oli vajalik selleks, et lugejale selgitada, kuidas tõelikud traditsioon id (põlvest põlve edasi kantud kombed) püsivad otse endastmõistetavustena, ilma et nendele suurt mõeldaks; teiseks – kuidas neil tihti ei ole ühtki teadaolevat mõtet, kuid kuidas neil ometi on teatav sügavam põhjus.
Et keegi ei mõtleks, nagu oleksid varrukanööbid ainsaks selliseks traditsiooniks meie ühiskonnas, juhime vaid tähelepanu meie tervitamiskommetele, söögikommetele jne. Muide on meesteriietuses alles hiljuti tekkinud juurde veel teisi selliseid „mõttetuid traditsioone”, mainigem vaid „peened olla tahtjate” inimeste poolt harrastatavat alumise vestinööbi lahtijätmist, mis tekkis kuningas Edward VII ajal: kuningas oli tüse mees ja armastas laheduse mõttes alumist vestinööpi lahti jätta; varsti hakkasid seda järele tegema isegi kõhnakesed mehed, kes tahtsid olla tema seltskonna väärilised. Paljud inglise rätsepad valmistavad praegu vestid juba sellise lõikega, et vesti alumist nööpi enam ei saagi kinni hoida …
Traditsioonide sügavam mõte on alati ühendav või eraldav: embakumba, kas on ta teatava inimrühma omavaheliseks ühendamiseks (nagu varrukanööbid ühendavad kogu „kodanlikku” seltskonda), või aga teatava inimrühma teistest eraldamiseks (nagu näiteks alumist vestinööpi lahti hoides „peenemad” mehed ennast püüavad teistest eraldada). Eriti tähtsad on traditsioonid teatud piiritletavale inimkogule, ükskõik kas see on selts, või seisus, või maailmavaateline liikumine või terve rahvus.
Meil E e s t i s on praegu jõulisemalt elavad traditsioonid eeskätt kahe nähte teenistuses: nad ühendavad (või eraldavad teistest) mõne ühingu liikmeid, või aga teenivad rahvusliku ühtluse loomist. Kahtlemata on meil ka palju vanu traditsioone: kogu meie vana rahvakultuur on ju „traditsioon” ning samuti on meil palju vanu perekonnapärimusi. Need vanad traditsioonid kadusid aga rõhuvas enamuses meie haridusliku ja sotsiaalse revolutsiooni ajastul, ja nüüd elustatakse neid uuesti juba selle revolutsiooni vilja – eesti rahvuse – teenistuses. Siinkohal ei saa meie ligemalt süveneda eesti traditsioonide analüüsimisse, vaid nimetasime meie traditsioonide laadi ainult selleks, et arusaadavaks teha Inglismaa traditsioonide erinevust meie omadest. Sest kuna meie praegused traditsioonid on alles hiljuti tekkinud (või uuesti elustatud) võrdlemisi noorte moodustuste teenistuses, kuna ju meie iseteadlik rahvus ja seltsielu on mõlemad alles vähem kui sajandivanused, – on inglise traditsioonid teenimas sootuks vanemaid nähteid. Järgnevas püüame näidata, kuidas Inglismaal riikliku ühtluse ja seisusliku kihistumise tarbed on eeskätt traditsioonide põhjaks – ja need on meile mõlemad täiesti võõrad probleemid. Seisuslik kihistumine on meie rahvuslikkudele huvidele võõras, kuna oleme alles ühtlane talupojarahvas. Riikliku ühtluse probleemi meil ei ole, sest seda asendab meil rahvuslik ühtlus, mis kannab meie rahvusriiki.
RIIKLIKU ÜHTSUSE PROBLEEM
Riiklik ühtsus on aga Inglismaal probleem sellepärast, et seal ei ole rahvuslikku ühtlust. Praeguses Ühendatud Kuningriigiski on 3 tähtsamat rahvust: inglased, waleslased ja šotlased. Meie ei pea tihti meeles, et inglase ja waleslase vahe on julgesti sama suur nagu eestlase ja lätlase erinevus, ning et šotlased inglastest erinevad vahest samavõrra nagu meie soomlastest. Kuna isegi Ühendatud Kuningriigis puudub rahvuslik ühtlus, siis seda enam muidugi Briti Impeeriumis, milles elavate rahvaste koguarv tõuseb sadadesse. Kuna seda, mis me nimetame „Inglismaaks”, seega ei ühenda rahvuslik moment, siis on seal vaja eriti kultiveerida riiklust. Selle tõttu näeme, et inglased rahvusküsimuse suhtes on väga külmad ja ükskõiksed, ja sagedasti vaenlikud. Seda mitte teadlikult ja sihilikult, vaid kuna kogu nende mõtteviis ühiskondlikust huvist juhituna töötab suunas, mis viib eemale rahvuslikust momendist. Inglase „nationality” ei ole sellepärast mitte rahvus, vaid kodakondsus. Näiteks eestlasele pannakse inglise politseivalitsuses elamiseloale märkus „nationality – Estonian, previously Russian” -„rahvuselt – eestlane, varem venelane”. – Muide on see ka põhjus, miks Inglismaa praegu ei suuda tõelikult taibata Euroopa mandril valitsevat olukorda kus just rahvusluse ja vähemusrahvuste küsimused on suurteks tõukejõududeks. Britlane saab küll aru, et rahvus on ilus asi – ta ise on ka uhke sellele, et ta on inglane, või šotlane jne. -, kuid see on talle ikkagi vaid „pühapäeva asjaks”. Tema tõelised huvid ja vaimustus koonduvad riigi ümber.
Just riigi ühtluse ja tugevuse mõtte teenistuses on väga suur osa inglise traditsioone, alates kuninga kultusega ja monarhia maagikaga.
Inglise kuningriiklus on seega sisuliselt täiesti asjalik-mõistuslik vajadus: ta on vastukaal kõikidele nendele paljudele lahkukiskuvatele tendentsidele, mis eksisteerivad Briti riigi struktuuris. Juba nimetasime seda, et üksi Ühendatud Kuningriigis elab 3 suurt ja väga erinevat rahvust, ning et Briti Impeerium koosneb äärmiselt heterogeensest rahvuste- ja tõugudehulgast. Peale selle on aga Inglismaal ka ühiskondlikkude kihtide vahel teravamad erinevused kui kuskil mujal. Hariduslikud erinevused, varanduslikud vahed, isegi usulised lahkuminekud on väga ja väga sügavad . . . Seda rohkem taipame, kuivõrd on vaja kuningat kui kõikidest erinevustest ja vastuoludest kõrgemat ühenduspunkti kogu briti ühiskonnale .. .
Huvitav ja ainulaadne on aga vaatemäng, kuidas seda ratsionaalset vajadust on Inglismaal suudetud traditsioonide kaudu arendada otse usulise hardumusega veendumuseks. Ja see kuningriiklikkude traditsioonide uus tähendus on sealjuures alles vähem kui 3/4 sajandit vana, sest varem ligi paarsada aastat asendas parlament kuningatrooni riigi ühtlust esindavas osas. Alles kuninganna Victoria vanusepäevist saadik on vanad traditsioonid uut elu saanud ja sisendanud iga britlase südamesse kuningatrooni sügava austamise.
Nende ridade kirjutajal ei unune kunagi üks veider kogemus äsjasest „kroonimisaastast”. Minnes üle oma elukoha ees oleva tänava, peatas mind selle väga liiklemisrikka tänava keskel meie maja tänavat pühkiv kojamees. Ta oli suurimal määral ärritatud, ja see, mis ta tegi, oli inglase mõistete järgi otse ühiskondlik kuritegu: keset sõiduteed kõnetas ta mind, ainult nägemise järgi tuntud, võõrast inimest, kes pealegi oli seltskondlikult temast palju ,,kõrgemal (Inglismaal ei tervita kunagi „madalam” „kõrgemat” – näiteks teenija ei tereta kunagi oma pereranvast, nagu see meil kombena nõutav; ümberpöördult: ,,kõrgem” pöördub ikka „madalama” poole – peremehe asi on teenijat teretada, ja tänaval tervitavad daamid mehi!). Ka oli keset liikumisrikast tänavat peatumine otse kardetav. Kõik see ei hoidnud aga tänavapühkijat mind kõnetamast, sest ta ilmselt otse lõhkes ärevusest, ja pidi ennast kergendama esimese tuttava juures (olin teda nimelt mõnikord tervitanud). „Stop, sir,” hüüdis ta – „The Queen of England just drove through this street.” „Peatu, härra – Inglismaa Kuninganna just sõitis läbi selle tänava!” Asjaolu, et kuninganna püha isiku autokummid olid puudutanud tema poolt äsja pühitud sõiduteed – see pidi vaese majahoidja viima peaaegu ärevusest lõhkemiseni!
See tühine juhtum selgitas mulle esmakordselt, k u i sügavale on ulatunud inglise ühiskonnas kuningriigi võlu. See tühine juhtum ilmestas mulle, kuidas see monarhia maagika võib murda maha isegi kõik tavalised inglase voorused ja tõekspidamised: rahulikkuse, tasakaalukuse ja tagasihoidlikkuse nõuded. Nii sügavalt erutavad tunded aga on ühtlasi tõelisteks ühiskondlikkudeks teguriteks, mille tähendust ei tohi kunagi alahinnata.
Selline sügav kuningriikluse tunne on aga ehitatud mosaiigina tuhandest pisikesest traditsioonist, mis kõikjal põimuvad inglise ühiskonna koes. Meie maja kojamehe tundepuhangu olid meisterdanud kuninga sünnipäeva pühitsemised ja paraadid, eestpalved kirikus ja kuninga vapid peenemate kaupluste („hoovivarustajate”) ustel, iga peo või teatrietenduse lõpul lauldav „Jumal kaitse Kuningat” ning paljud, paljud teised säärased pisiasjad, millistele inglane aga ennast pühendab, mandri mentaliteedist erinevalt, ilma igasuguste reservatsioonideta. „Otsekui laps”, ütleb mõnikord mandriinimene. See lapselikkus aga hoiab koos maailmariiki!
Targu hoiduvad aga inglased sellest, et laiemates rahvahulkades valitsevat usaldavat suhtumist juhtkonna vastu ei häiriks mingid väärsammud. Näiteks ei luba briti parlamendi traditsioonid, et kellelegi veel elavale isikule ausamba püstitamist üldse võetaks päevakorda. Vähemalt kümmekond aastat peab olema möödunud isiku surmast, enne kui võib teha ettepanekut temale püstitada mälestusmärk Westminsteri võlvitud saalidesse või Parliament Square’i. Selle tagajärjel ei teki Inglismaal poliitiliste isikute hindamisel ka kunagi nii kirglikke arvamuste erinevusi, et see võiks kõigutada usku juhtkonnasse üldse.
SEISUSLIK KIHISTUMINE
Kuna Briti riigi ühtlust ja kokkukuuluvust aitavad süvendada eeskätt traditsioonid, mis elustavad riigiühtluse tunnet, on suur osa inglise traditsioone näilikult otse vastupidise ülesande teenistuses. Nimelt sihivad nad seisuslikule kihistumisele, vahetegemisele mitmesuguste seltskonna klasside vahel.
Viibides esimest semestrit Londoni ülikoolis, elasin inglise üliõpilaskodus. Inglise poisid, kes olid rõhuvas enamuses, olid kõik tüüpilised keskkihi võsud. Seda imelikum oli söögiajal kuulata alatasa jutuajamistel langevaid halvustavaid sõnu: „Well, he is only lower middle class!” – „See-ja-see on ainult alamast keskklassist!” Seda öeldi asjade ja inimeste kohta oma suurima üleoleku väljendamiseks. – Kuna ma tookord veel täpselt ei tundnud inglise ühiskonna kihistust, siis lubasin endale küsida: „Ja mis klassist siis teie olete?” See mõjus tahtmatult nagu piste – nemad olid endastmõistetavalt „professional people” – järk kõrgemal. Hiljem arutasime seda põhjalikumalt, ja tuli välja, et enamik neist poistest objektiivselt arutades ennast klassifitseeris „middle-middleclass” – keskmine keskklass. Seda huvitavama mälestusena jäi minule meelde see üleolek, mida nad tundsid „alama keskklassi” vastu.
Kui ligemalt vaadelda, siis näeb Inglismaal kõikjal sellist väga teravalt väljakujunenud klassiteadvust, millega kaasneb kolm nähet, mida ma koos kusagil mujal ei ole märganud.
Esmalt tunneb ennast iga klass kangesti järgmisest alamast kihist üle olevat, ja eriti just ligemast alamast kihist. Nii näiteks vaatab suurkodanlus – „upper middle class” – suure üleolekuga keskklassile; „middle middle classi” suhtumisest ma juba kõnelesin; „lower middle class” omakorda vaatab alla tööliskonnale, kuna õppinud tööline teeb teravat vahet enda ja õppimata töölise vahel. Kus aga vahe on s u u r e m ja n. ö. silmanähtav, seal rõhutatakse seda vahet palju vähem. Näiteks minu korterikaaslased üliõpilased, kelle üleolekust „alama keskkihi” vastu ma juba rääkisin, kõnelesid suure armastuse ja lugupidamisega töölistest, keda nad muidugi võtsid ainult ühe rühmana; tegelikult aga paneks inglise „master-workman” kibedasti pahaks, kui teda seltskondlikult asetataks ühele pulgale „unskilled labour’iga” (õppimata töölisega).
Teiseks on mandrieurooplasele silmatorkav see suhtumine, mis valitseb kõrgema kihi vastu. Kuna meil ja naabermaadel on otsekui endastmõistetav, et jõukamate kui klassi vastu on vaesemates kihtides teatavaid kadeduse ja kibeduse tundeid, siis Inglismaal seda on vähem tähele panna. Inglismaal pannakse aga pahaks eriliselt tõusiklust, s. o. parem olla tahtmist sellest kihist, kuhu keegi sünni poolest kuulub. Põlist kõrgema klassi liiget ja eriti maa vanu perekondi („county”) võetakse aga kõikjal suure aukartusega. Eriti silmatorkav on see selle kaudu, kuidas iga kihi seltskondlikud konventsioonid kajastavad järgmise kõrgema kihi omi; näiteks õppinud tööline seab ennast täiesti sisse nn. alama keskklassi mentaliteedile, eneseteadlikum keskklass imiteerib näiteks lauakatmisviisis nobiliteedi elamisstandardi odavate vahenditega jne.
See ei tähenda aga mitte, nagu teatavasse kihti kuuluv isik püüaks ennast kõrgemasse klassi nihutada. Kuna muidugi leidub ettevõtlikke, andekaid üksikjuhtumeid, kes „püüavad parema poole”, siis on need Inglismaal õige silmatorkavad erandid, ning tüüpiline on see pahameel, millega kihikaaslased suhtuvad sellisesse „pugemisse” ja „tõusiklusse”. Inglismaa kihiprobleemi kolmas ja kõige huvitavam külg on nimelt see, et iga isik on uhke omale kutsele ja kihile, ükspuha milline on tema kiht või amet – ta aktsepteerib seda ja püüab selles hiilata, ehk nagu ta ise ütleb: „Το make a success of it.”
See tundub olevat inglise praeguse rahvaiseloomu kõige tüüpilisem joon, ja kogu seisusliku kihistuse säilimise peapõhjus. Mõtteviis, et tehtav töö on tegijale austav, olgu see milline tahes, – see mõtteviis on inglise ühiskondliku tasakaalu aluseks. Inglastel on otse vanasõna: „lf a job’s worth doing, it’s worth doing well!” – Kui töö on tegemist väärt, siis ta on ka väärt, et teda hästi tehtaks! Töö, mis rahuldab, ei lase aga tekkida kibedust.
Nii näeme Inglismaal, kuidas poeleti taga müüja mitte – nagu meil pahatihti – ei seisa häbeliku näoilmega, ja ei kohtle ostjat nagu see teda alandaks, – vaid püütakse enda võimetest, oskustest ja isiksusest anda ametile kõige paremat. See teeb Inglismaal väga meeldivaks kõik kokkupuuted isiklikku teenimist andvate ametimeestega, olgu need siis habemeajajad, kelnerid, teenrid v. m. m. Samuti on see aluseks tööstuses inglise kuulsale kvaliteettöö meelsusele: iga tööline püüab oma tööd hästi teha, ja selle tagajärjel on muidugi ka kindlustatud saaduse kõrge kvaliteet.
Sellise meelsuse juures peab aga inglasel olema tunne, et tema „t öö on tõesti tegemist väärt”. Näiteks isiklikku teenimist andes nõuab inglise teener, et tema poolt teenitav isik oleks ka tõesti „härra, et ta oleks „teenimist väärt”. See mõtteviis on mõnes asjas arenenud niikaugele, ei teener paneb pahaks seda, kui härra temaga läheb liiga „perekondlikuks” ja talle näiteks kätt annab . . . Isegi teatavate alamate ametnikkudega saate teie hästi ja kiiresti Inglismaal asju ajada ainult siis, kui teie oskate neile imponeerida, jätta mulje – et te tõesti olete „härra”.
Selles asjas valitseb meil, ja üldse mandril, palju arusaamatusi Inglismaa suhtes. Kujutellakse, et kuna „gentleman’iks” võidakse hüüda igaüht, siis see tähendab läbi-ja-läbi demokraatlikku meelsust. Tegelikult on asi pigemini ümberpöördult, – see näitab just aristokraatliku meelsuse ulatumist kõikidesse kihtidesse, ainult sellises väga kaudses mõttes tohib seda hüüda „demokraatiaks kõrgemal astmel”. Nimelt teeb inglane kõigepealt vahet endast kõrgemate ja alamate vahel teravamini kui vaevalt kuskil mujal seega, et ta ütleb otsekohe „s i r” – „härra” sellele, kes antud situatsioonis on temast üle. Näiteks politseinik ütleb publikule „sir”, kuid kurjategijale minu teada mitte. „M i s t e r” öeldakse ühes pärisnimega aga igaühele – see ei tähenda mitte ,,härrat”. „G e n t l em a n” lõpeks on laias mõttes küll iga meesolevus, kuid kitsamalt tõlgendatakse seda koguni „inglaseks, kes on käinud Public School’is” (eksklusiivses ja kallis erakoolis).
Selle viimase definitsiooni on Inglismaal keegi kord päris tõsiselt esitanud ja kuigi seda määratlust hiljem on populariseeritud naljatilgana, tabab ta ometi otse naelapea pihta. Nimelt ei usu inglane südame põhjas üldse, et üks välismaalane võiks olla „gentleman” kitsamas mõttes, ja inglaste keskel on ainult need seda täiel määral, kes oma seisukoha on pärinud. Inglismaal hinnatakse seltskondlikult täisväärtuslikuks päris ilmetut poissi, kelle isa on olnud küllalt rikas, et talle anda „peenikest” kasvatust; samal ajal aga tema „self made man’ist” isa on ainult reservatsioonidega „seltskonnavõimeline”.
Neid vahetegemisi kohtab seda vähem, mida kõrgemale minna sotsiaalses ja eriti muidugi intellektuaalses astmestikus. Vana aadlimees neid vahesid ei pea tähtsaks, võrdl. uue tiitli omanik juba rohkem, suure panga direktor võib-olla üldse mitte, väikese panga osakonna manager enam, ja panga 300-naelalise palgaga ametnik kõige rohkem. Iseloomulik on, et teadlikult ja rõhutatult hoiavad Inglismaal just madalamad kihid seisuste vahesid alles, kuna kõrgemad seisused endale lubavad olla õige vabameelsed.
Vististi see ongi põhjuseks, miks Inglismaal seisuslik vahe on säilinud ilma tõsist opositsiooni esile kutsumata. Ei ole ju seisusliku vahetegemise vastastel õiget kallaletungi objekti, kui kõrgemad seisused ses suhtes ise on vabameelsemad kui ühiskonna alamad kihid.
Kuna kontinentaalne, ja eriti saksa ning vene härrasmeelsus seisnes selles, et härra alamat kohtles kui koera ja temalt nõudis alandlikkuse osutamist (näiteks tervitamisel pea paljastamist), siis inglise härrasmeelsuse kasvatamisel on teadlikult kultiveeritud just rüütelliku suuremeelsuse jooni: nõrkade kaitsmist, abivalmust ja heatahtlikkust. Inglise härrasmees ei oota mitte, et tema teenija teda teretaks – ta teretab teda ise! Inglise härrasmees ei kärgi – ta paneb oma üleoleku maksma häid kombeid säilitades … Kõik see aga ei tähenda, nagu oleks inglise kultuur demokraatlik. Kõik see pigemini tähendab, et inglise kultuur on sügavamalt aristokraatlik kui ühegi teise maa oma. Inglise aristokratism on aga paindlik, osav ja kultuurne, ning sellele ta võlgneb oma säilimise. Sellele ta võlgneb ka seda, et aristokratism on eeskujuks ja ideaaliks ka madalamatele seltskonnakihtidele.
Eriti vähendab pinget alamate ja kõrgemate kihtide vahel see fiktsioon, mida kõrgemad klassid ei väsi kordamast, nagu oleks Inglismaal võimalik ka viletsatest oludest üles rühkida ühiskondliku püramiidi tippu. Seda kujutlust süvendab inglise aadliseisusele antud laad, nagu poleks see kinnine kogu: kuningas teeb alatasa teenekatest kodanikkudest aadlikke. Tegelikult, paraku, ei ole aadliseisuse uksed kaugeltki nii avaralt avatud, sest rõhuv osa uute tiitlite saajaid kuulub juba vanadesse perekondadesse, ei oma aga tiitlit nooremate poegadena või nooremate poegade järeltulijatena. Ärgem kunagi unustagem, et Inglismaal 1°/o elanikkonnast omab tervelt 60°/o kogu eraomandist! Seega on „valitsev kiht” õige väike ja seetõttu ka täiesti „omavaheline” ring. Päris „uued näod” on seal samasugused erandid nagu loterii peavõidu saajad. Sellele vaatamata mõjub aga paljas võimalus kaasa kihtide vahelist pinevust vältivalt: alamatel klassidel ei ole tunnet, et neilt on võetud õigus võrdsusele.
Sama teoreetilist võrdsust ja tegelikku privileegi süvendab inglise hariduskorraldus, mida iseloomustab paralleelorganisatsioon ühelt poolt avalikkude keskkoolide („secondary schools”) ja teiselt poolt täiesti eksklusiivsete erakoolide („public schools”) näol. Avalikkudesse keskkoolidesse on kerge pääseda, kuid avaliku keskkooli kasvandikku ei võeta Inglismaal päris seltskonnavõimelisena. „Public school” aga, kuigi see tähendab sõnasõnalises tõlkes avalikku kooli”, on tegelikult ainult kitsa, rikaste ja vanade perekondade ringi eesõigus. Mitte ainult, et paremas „public schoolis” ainuüksi õppemaksud on kohutavalt kõrged (Etonis näiteks 245 naela õppeaastas!), vaid pealegi võetakse vastu ainult varakult, sagedasti juba poisi sündimise ajal esitatud sooviavalduste põhjal, mis on mõjuvalt toetatud.
Kuigi inglaste kasvatus on seega täiesti aristokraatlikult eksklusiivne, ja valitsev klass hoolitseb selle eest, et tema noored kasvaksid ainult isekeskis, on siiski sellesse suletud ringi targu jäetud lahti sissepääsuuks väljasttulijatele. Selleks ukseks on võistluseksamitega saavutatavad stipendiumid, mis võimaldavad ka vaesematele eriti andekatele poistele osa saada „public schooli” kasvatuse hüvedest. Näilikult see värav erakoolidesse ja vanade ülikoolide kolledžitesse on kõigile laialt avatud, tegelikult aga jääb ka see ainult kaunis fiktiivseks võimaluseks alamatest kihtidest võrsunud poisile. Nimelt valitseb Inglismaal meelsus, et stipendiumi kättevõitmine ΟΠ auasi, ja sellepärast võistlevad stipendiumide pärast ka kõige rikkamate perekondade võsud, kui neil on vähegi auahnust ja andekust. Seega on inglased õnnelikult vältinud teistel maadel tihti esinevat nähet, et rikaste ja silmapaistvate perekondade järeltulev põlv muutub apaatseks ja teguvõimetuks: võistluse huvi hoiab ära lodevuse. Teiselt poolt aga vähendab see muidugi vaesemate poiste võimalusi head haridust saada. Et aga ikkagi selline teoreetiline võimalus stipendiumide näol on olemas, see väldib vaesemate kihtide kibedustunnet.
Viimasel ajal on pealegi sündinud mõned muudatused stipendiumite alal, mis annavad vaesematele isikutele juba tõelisi võimalusi hea kasvatuse saamiseks. Nimelt on üheltpoolt suurendatud ja mitmekesistatud stipendiumite hulka, ja teiseltpoolt näit. Oxfordis saab rikas noormees stipendiumivõistlust võites küll endale selle a u, mitte aga stipendiumitoetust.
Inglise aristokraatse kasvatuse aluseks ei ole mitte niivõrd igasugused „komanksid” ja „reeglid” kui pigemini mõned vähesed põhimõtted, mille elustamiseks aitavad kaasa endastmõistetavusena teostatavad traditsioonid.
Esimene inglise kasvatuspõhimõte on – enda isikust lugupidamine, tahe „väärikas olla”. Selle tendentsi liialdusseminekut kontrollib aga vastupidine printsiip, et „gentleman” ei taha kunagi väliselt silma torgata. Muide ei ole seda „traditsiooni” algatanud keegi teadlik sotsiaalpedagoog, vaid iseloomulikult oli see oma aja suurim dandy, Beau Brummel, kes 18. sajandi viimasel aastakümnel lõi uue moereegli – „hästi rõivastatud on see, kes silma ei torka.” Kuna inglise individualism varem hulgani tootis „ekstsentrikuid”, on just ekstsentrik George Bryan Brummeli ekstsentsism 19. saj. algusest saadik teinud ka inglise kõrgema seltskonna ligidasemaks keskkihtide puritaanlikule haabitusele, vähendanud klassivahesid ja kaasa aidanud inglise seltskonna välispidisele „demokratiseerumisele”.
Toogem nüüd mõningaid näiteid, millised traditsioonid on nende kahe inglise kasvatusideaali teenistuses. Kõigepealt – rõivastumiskombed; inglise härrasmees paneb piinlikult tähele, et ta kuhugi ei lähe „ebasobivas” rõivastuses; „ebasobiv” on aga nii see, mis ei vasta tema isiku väärikusele, kui ka see, mis teda teistest liiga eraldab. Sellele vastavalt kannab tõeline inglise härrasmees küll „korrektset” ülikonda, aga ta püüab seda teha võimalikult endastmõistetavalt ja koduselt. Ta näiteks torkab ka frakki kandes oma käed sügavale püksitaskutesse, käib ka „morning coafis” veidi lohakalt, aga siiski teatavates kindlates piirides. Ta peab endast niivõrd lugu, et ta ka üksi õhtut süües ajab selga õhtuülikonna, kuid ta kannab ka suures seltskonnas (kui see pole diplomaatlik) ainult harva aumärke, ühesõnaga – ta annab oma väärikusele õiged proportsioonid, ning leevendab seda väärikust selle iseloomulikult inglisliku eneseirooniaga, mis keeldub iseennast liiga tõsiselt võtmast. Inglasele on parim nali see, mis on tehtud tegija enda kulul.
Selline mõõdukus on muidugi kauaaegse arengu vili. Ka praegusel Inglismaal ei oma kogu seda traditsioonidekompleksi veel iga noor inglane. Otse ümberpöördult – tulles „public school’ist” ja selle valjust, suruvast distsipliinist, püüavad noored inglased mõnda aega nende põhimõtete vastu seega protestida, et kannavad võimatut rõivastust. Inglise ülikoolides tunneb endisi „public school boy’sid” (erakoolide kasvandikke) just sellest, et nad kannavad punaseid või kanaariakarva kampsuneid, eredaid lipse, ega pane enda välimusele rõhutatult mingit rõhku. Selline nooruslik revolutsioon on aga ainult üürike – ülikoolist lahkudes hakkab noor inglane seda enam taipama, et talle „public school’is” õpetatud põhimõtted olid ikkagi täitsa sirged. Ametiellu siirdudes on ta juba küps gentleman, kes paneb rõhku „isikliku väärikuse” ja „mitte silmatorkamise” põhimõtetele.
Akadeemilisi traditsioone ei saa muide üldse käsitleda koos kodanlise ühiskonna omadega, sest vaimse püramiidi tipp asub mitmes suhtes väljaspool klassivahesid. Inglise vanades ülikoolides on pealegi säilinud palju erandlikku ja eraklikku kloostri traditsiooni, ning samuti on inglise vaimuinimeste ellu tunginud rohkem „euroopalik-boheemlikku” mentaliteeti, kui seda muidu on jõudnud Albioni saarele. Kõige selle pärast meie sotsioloogiline vaatlus ei saa kõikjal arvestada seda ühiskondlikku erandnähet.
MIDA TÄHENDAB SPORT INGLISMAAL?
Üheks kõige olulisemaks inglise kasvatuspõhimõtteks on aga veendumus, et „mängureeglitest tuleb kinni pidada” – see tähendab, et tuleb tingimata sõna pidada, ausalt võidelda („fair play”) ja mitte kasutada vastase juhuslikke nõrkusi, kui see vastane ka on aumees. Selle põhimõtte istutamiseks igasse inglasse ongi eeskätt mõeldud sportlikud mängud. Kuna mujal maailmas sport on pärast Maailmasõda muutunud otsekui väärtuseks omaette, on see Inglismaal ainult teatav kasvatusvahend ja meelelahutus. Tema iseloomu kasvatusvahendina ilmestab kõige paremini inglise rahvuslik mäng – cricket, millel on 53 klassikalist reeglit, milliste vastu eksimine toob otsekohe kaasa mängija väljalt eemaldamise. Kaitsja peab näiteks kogu aeg kramplikult meeles pidama 12 reeglit, ja kui ta mänguelevuses ühte neist silmas ei pea, siis kannatab selle eest tema meeskond. Selline mäng süvendab mentaliteeti, et iga „mängu tuleb mängida õ i e t i”. Et see mäng tõesti ses suunas on inglasi kasvatanud, seda tõestab juba see, et inglase tavalisse kõnekeelde on läinud hüüdlause: „That is not crirket!” See tähendab – „see ei ole aumehelik!”, – see ei ole kokkukõlas nende reeglitega, mis igale aumehele on endastmõistetavad!
Kui võimatu on ühel maal üle võtta teise maa traditsioonide mõtet, see ilmneb kõige paremini spordi puhul. Küll on praegu kogu maailmas palju edukamate „saavutustega” rakendatud Inglismaalt laenatud sporti, kuid see on kujunenud ainult paljaks välispidisuseks. Seks, et võita üht „maavõistlust” ei panda igasuguste „knihvide” tarvitamist mitte paljuks isegi spordijuhtide poolt, kuna ometi inglise spordi kasvatavaks printsiibiks on hea võistluse nautimine ja sealjuures enda aumeheliku endavalitsuse arendamine.
Üldistavalt „inglise spordist” kõnelemine on muidugi tublisti ebatäpne, eriti kuna sõnal „sport” on Inglismaal kaks teravasti erinevat mõistevarjundit, ürgselt kuulub „sport” (se desporter) rüütellikku sõnastikku, tähendades „endast eemale kandumist”, ehk teiste sõnadega – meelelahutust.
Aristokraatne inglise sport on säilitanud selle ürgtähenduse – hästi kasvatatud inglasele on praegugi sport ainult meelelahutus, mille juures tõsiselt võetakse ainult pingutusi ennast, mitte aga resultaati. Tagajärg on tühine, ainult mäng kui seesugune loeb midagi. . .
Kahjuks on muidugi Inglismaalgi sellel aristokraatsel spordimõistel degenereerumise tunnuseid, ja seda eriti just ülikoolides. Oxford ja Cambridge kannavad nagu pilpa peal oma värvide sportlikke kaitsjaid, „blue’sid”, ka kui need intellektuaalselt ei vasta akadeemilisele standardile. Siin on juba ilmnemas üleminek teisele spordi tähendusele – võistlusspordile, mis jumaldab tagajärge.
Aristokraatse inglise spordi äärmiseks näiteks on rebasejaht. See on pidulikult punastesse kuubedesse, mustadesse silindritesse ja valgetesse pükstesse rõivastatud ratsanikkude kihutamisjaht koerte poolt jälitavale reinuvaderile. Inglise kõrgemas seltskonnas see parforssjaht on nii tähtis institutsioon, et ühe jahiringkonna korraldaja (Master of Fox Hunt) on ühtlasi vast. ümbruskonna tunnustatum seltskondlik juht kui selle ringkonna parlamendiliige. Kuni viimase ajani olid need kaks ametit sagedasti personaalunioonis, ja praegugi veel mainiti viscount Halifaxi saamisel välisministriks, et tema on M. F. H., ja peale selle… endine India Asekuningas …
„Riding fo hounds” on muidugi äärmuslikult „aristokraatne” sport – nii äärmuslikult mõisniklik, et ta on paiguti tekitanud isegi pahameelt tavaliste talumeeste seas. Nimelt on rebasejahikultust arendatud niikaugele, et rebase tapmist püssiga loetakse otse kuritööks, ning maal on tihti mõisnike kokkupõrkeid talumeestega, kes kanavarastest tahavad jahipüssi abil vabaneda. Ka ei ole sagedasti põiki läbi küpseva viljapõllu kihutav jahiseltskond talumeeste seas liiga populaarne, kuigi M. F. H. hoolitseb ev. kahjude tasumise eest.
Sellise „aristokraatse” spordiliigi äärmusliku esindaja kõrval on muidugi ka mõistlikumaid sama mentaliteedi esindajad, eeskätt mängud, alates juba eespool kirjeldatud cricketiga. Rebasejahiga seotud väärnähted ei tohi meid igatahes pimedaks teha selle ees, et teiste isikute õigusi mitte riivates aristokraatne spordimentaliteet on suur tegur iseloomu kasvatajana ja karastajana. Ja peale rebasejahi riivavad teised aristokraatsed spordiliigid – peamiselt igasugused mängud – ainult sedavõrd laiemat üldsust, et suurel määral nende mõjustusel on Inglismaal põllupind nii väike ja suur osa maad asetseb parkide ja rohuväljakute all.
Kui rebasejaht on aristokraatse spordi äärmusnähe, siis vulgaarset spordimõtet esindab kõige ilmekamalt üks veel põlisem inglise „sport” – nimelt kukevõitlus. Kahe teraskannustega varustatud kuke ässitamine ja võitja peale kihlvedude sõlmimine oli Inglismaal kuni läinud sajandini üldlevinud, siis aga keelati see seadusandluse poolt loomapiinamisena. Salaja ning illegaalselt toimub aga praegugi veel küllalt kukevõitlusi, ja aeg-ajalt avastab politseigi mõne matsi. Ometi pole inglise rahvahulkadel enam põlevat vajadust kukevõitluste järele, sest täpselt sama funktsiooni täidavad praegu legaalselt lubatud hobuste ja hurtade võiduajamised, poksi- ja vabamaadluse matsid ning jalgpallimängud.
Kuna aristokraatne spordimõte seisnes ilusas võistluses, on teiselt poolt vulgaarse spordi mõtteks tulemuste kohta kihla vedada. Kuna aristokraatne sport naudib kaasa tehes, osa võttes teatavat meelelahutust, mis ei nõua osavõtjalt mingit „elukutselist” spetsialiseerumist, – siis vulgaarne sport jätab tegeva osa, „performance’i” täiel määral professionaalidele või vähemalt „spetsidele”. Laiemale publikule säärane vulgaarne sport on ainult õnnemäng.
„Vulgaarse spordi” esinemine Inglismaal puhaskultuurina on seletatav eeskätt sellega, et seal kehtiv puritaanlik elukäsitus ei ole pidanud võimalikuks õnnemängude legaliseerimist. Ometi on inglane kirglik mängija ja kihlavedaja, ning kuna hasartmängud ja loteriidki on keelatud, siis on teinud ta „spordiks” nimetatava õnnemängu.
Et hobuste- ja koerte võiduajamised, kuigi neid hüütakse „spordiks”, on tegelikult õnnemängud, selle vastu vaevalt keegi vaidleb. Võib-olla ei nõustu aga lugeja sellega, et nimetame hasartmänguks ka inglise jalgpalli.
Tegelikult võlgneb aga inglise jalgpall praegu oma peakülgetõmbejõu n. n. „football pool’idele” – organisatsioonidele, kes korraldavad kihlvedusid jalgpallivõistluste tulemustele. Osavõtumaks on võrdlemisi madal, kuna osavõtjate arvu loetakse sajatuhandetega. Iga osavõtja saab vast. päeval toimuvate jalgpallivõistluste nimistu, ja peab ennustama terve selle seeria resultaate. Vastus, mis kõige enam läheb täppi, toob vastuse andjale suure osa teiste kaasamängijate osavõtumaksude summast, kuna ülejäänud osast on piisanud „pool’i”-tegelaste rikkaks tegemiseks.
„Football pool’id” on puhtakujulised õnnemängud, sest terve võistluste seeria õigeid väravavahekordi ei saa ka parim spordispets täpselt ennustada. Hiljuti selgus ühe kohtuprotsessi puhul, et üks erakordselt õige resultaat oli ennustatud kellegi vanamoori poolt („Liza the Poolteller”) kaartide varal – ja see tõepoolest on lootusrikkaim meetod tagajärgede ennustamiseks. Kuna aga see õnnemäng on viimasel ajal võtnud otse hiiglasliku ulatuse ja mängus on tohutu suured summad, siis on nüüd „jalgpalliloterii” meetod jõudnud otsaga parlamenti, ja on oodata selle seadusandlikku ärakeelamist.
Midagi ei ilmesta paremini Inglismaa klassivahede tähenduslikkust mentaliteetide erinevusena kui just „s p ο r t”. Vahe aristokraatse ja vulgaarse spordimõtte vahel on sügav, kuid väliselt katab erinevust kasvõi asjaolu, et mõlemaid eriasju ometi hüütakse ühise sõnaga. Muidugi esineb inglise tegelikkuses, nagu kõikjal maailmas, rohkem vahepealseid nähteid, kui „absoluutselt” aristokraatseid või vulgaarseid sporditüüpe. See vahetegemine pidi ainult meie silma teritama tegelikkuse paremaks taipamiseks ning eriti selle tähelepanemiseks, et inglise ühiskonnas aristokraatne spordimentaliteet on tunginud sügavasti ka alamate kihtide teadvusse.
Muu maailm laenas Inglismaalt „spordi”, kuid ta ei ole sealjuures puhtakujuliselt üle võtnud ei aristokraatse spordi voorusi ega kõiki vulgaarspordi pahesid. Nagu öeldud, ilmestub siin jälle, et traditsiooni „ülevõtmine” on mõttetu – ühe traditsiooni mõte seisneb just tema kontekstis ühiskonna struktuuriga, on selles funktsioonis, mida see traditsioon täidab vast. ühiskonna struktuuri kaasakujundajana.
MIDA ÕPETAVAD MEILE INGLISMAA TRADITSIOONID?
Eelolevatest tähelepanekutest on lugejal kergesti võimalik järeldada mõndagi inglise ühiskonna koe suhtes, ja näha selle põhilist erinevust meie omast. Nende järelduste ligemat väljaarendamist kahjuks ei luba ajakirja ruum, kuid vähemalt olgu lubatud juhtida tähelepanu peavahele Inglise ja Eesti ühiskondade vahel. Eesti on võrdl. homogeenne ja diferentseerumata ühiskond, kuna Inglismaa on igas suhtes äärmiselt heterogeenne ja diferentseerunud. Selle tõttu on Inglismaal tarvis sisemise kokkukõla säilitamiseks tasakaalu luua, ning see ongi tema „traditsioonide” mõtteks. Selle eesmärgi saavutamine on imetlusväärselt õnnestunud, ning Inglismaa sisemine struktuur on stabiliseerunud staatiliseks struktuuriks.
Eesti homogeenne ühiskond ei vaja aga veel tingimata valjusid vahendeid selleks, et ühiskonna vahekordi kivistada kindlateks struktuurideks. Selline püüdlus oleks ekslik oma enneaegsuse tõttu, ja peataks ka terveid arengutendentse. Eesti noor ühiskond on alles oma dünaamilises arengufaasis, ja ta võib endale täiesti seda lubada, kuna ta üldiselt on homogeenne. Eesti on ligi 90-protsendiline rahvusriik, ilma suuremate klassivahedeta ja ilma tõsiste usuliste või maailmavaateliste erinevusteta. Niisugune ühiskond ilma kahtluseta võib endale lubada, et vaba võistlus aitaks kaasa ühiskonna struktuuri diferentseerumiseks.
Selle asemel on meil kahjuks viimasel ajal mõõduandvates ringkondades levinud kujutlus, et meie ühiskonda on vaja kunstlikult diferentseerida, et tuleb hakata Eestis arendama „kõrgemat kihti”.
Need püüdjad „aristokraatia” poole ei ole aga õieti aru saanud kahest asjast.
Esmalt ei ole arvestatud seda, et „aristokraafia” on soodsalt võimalik ainult säärastes ühiskondades, kus ka „alamate” kihtide mentaliteet teda aktsepteerib, kus alamad kihid tõelikult „kannavad” kõrgemat kihti. Nii on lugu Inglismaal, kuid seda ainult väga mitmesuguste tegurite erakordse kokkulangemise tõttu; nimelt inglise „traditsioonide” läbi kaasakujundatud olukorras, kus puudub vaenlikkus kõrgema kihi vastu ja kus kõrgem kiht on oma ülesannete kõrgusel. Kui säärased eeldused puuduvad, siis on „aristokraatia” olemasolu ainult selline väljakannatamatult arengut pidurdav nähe, nagu ta oli meie maal enne Maailmasõda, nagu ta oli Prantsusmaal ja Venemaal enne nende revolutsioone. Kuigi nendel puhkudel ei puudunud katseid võimuga sundida alamaid kihte aristokraatiat aktsepteerima, ei olnud sellel ometi seda edu, mis Inglismaa saavutas heaga.
Teiseks aga on võimatu „luua aristokraatiat” ainult võimu ja rahaga. Sellisel teel saab küll võib-olla valitsejaid teha, mitte aga aristokraate selle sõna kreeka algtähenduses. Tõeliku aristokraatia hingeelu taipamiseks on soovitav aina ligemalt tutvuda inglise paremiku traditsioonidega, seal ilmneva rüütelliku, humaanse ja distsiplineeritud mentaliteediga, mis suudab iseendast iroonia ja huumoriga üle tõusta ning seega tõestada, et tegemist on tõsise kultuurinimesega.
Eesti homogeenses ühiskonnas aga oleks soovitavam, kui kunstlikkude diferentseerimiskatsete ja „uue aadliseisuse loomise” püüete asemel pigemini püütaks ergutada kogu meie rahvas seesuguseid tõekspidamisi. Küll ei saa teiselt rahvalt terveid traditsioone lihtsalt „üle võtta”, kuid teatavaid arusaamisi võidakse võtta eeskujuks ka võõrsilt, ning neid hiljem isegi veendumustena omandada. Kui ühiskondlikkude veendumuste kasvatamisest ka riigi juhtkond on huvitatud, siis seda parem. Kõige edukamalt saaks seda teha eeskujuga, mitte aga dekreetidega.
Ilmar Tõnisson
Akadeemiast nr. 5/1938