Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Apr

Aldous Huxley teekäänakul

 

  

VAATEID IDEAALIDE LAADIST NING NENDE TEOSTAMISEST

     

1.

Ükski nooremaist inglise proosakirjanikest pole suutnud sel määral huvitada kogu tsiviliseerit maailma nagu Aldous Huxley. Tõsi küll, tea­tud ringkonnis tema kurss pole kõrge. Praegusel Itaalial ega Saksamaal pole tema soovituseks midagi öelda. Nüüdse ametliku itaalia kultuuri­suuna esindajad meie põhjavöötmeski tõttavad teda säädma igasuguse mussolinimeelsuse teravaks ning ebameeldivaks vastandiks. Saksa anglistide ajakirjades tehakse kõigile, kõigile, kõigile päevselgeks, et Huxleyga on esindet äärmine individualism, milles ei olevat jälgegi orien­teerumisest üldsuse, terve ühiskondlikkuse, „rahvusterviku” poole. Tema hoiaku iseloomustavaimaks jooneks olevat „vaatekoht, et kõigi asjade keskuse ja mõõdu moodustab indiviid, materialismi pidemetu objektiiv­sus, mis hinnanguilt ega olemuselt ei evi ega tunne mingeid väärtusmõõdupuid, vaid alati on ainuüksi vaatlev, kirjeldav ja registreeriv.” (R. Hoops, Die Weltanschauung Aldous Huxley’s, Englische Studien, okt. 1937, lk. 82).

Artikkel, millest see tsitaat on võetud, põhjeneb õige ühekülgselt valit materjalil ning jätab arvestamata Huxley viimaseaegse toodangu mõned olulisimad seisukohavõtud, kuid päris paljale fantaasiale selle järeldused ei ole rajat. Juba 1925. a. ilmund romaanis „Nood koltund lehed” („Those Barren leaves”) läheb senini päämiselt oma vere ja ais­tide häält kuuland Calamy teose lõpus mäestiku üksindusse, et otsida lõp­likke väärtusi ning olemasolu mõtet, kuid et ta neid leiaks, selle kohta puuduvad andmed. „llus uus maailm” („Brave New World”) on mürgine satiir nüüdismaailma traagilisele jaburusele, nagu see peegeldub tule­vikus, kus kõik see, mis praegu on naeruväärset, kummalist ning süngelt jantlikku, on viidud loogilise lõpuni. Kuna piitsutada saavad eeskätt fašisflik ja kommunistlik suund, siis ei ole meieaegseil totalitaarmeelsuse pooldajail muidugi erilist põhjust sellest teosest vaimustuda. Kuid „Sil­mituna Gazas” („Eyeless in Gaza”, 1936) osutab juba midagi täiesti uut. Siin näeme autorit juba positiivse (relvatäristajate silmis muidugi nega­tiivse) reformi feele astuvat. Nagu Indias Gandhi, nagu Shelley „Islami mässus” Laon ja Cythna, loodab Huxley siin inimsoo uuestisündi täielikult vägivalla vältimiselt, kuigi see peaks viima iseenda ohvriksfoomisele. Raamatu lõpus päätegelane süüvib nägemustesse, mis meenutavad müsti­kute elamusi.

Keegi ei saa vist eitada, et Huxley suurimagi künismi ning valusaima sarkasmi taga peitus moraaliotsija. Kuid ta oli pärastsõjase põlve pettu­muste tüüpilisimaid väljendajaid. Sõja võigas, vahettegematu julmus oli purustand endise kõlbluse pidemed, verine kaos oli hävitand usu õiglase korra võimalusse. Vanad tabu’d näisid järelikult olevat kaotand olemasoluõiguse. Neis ei paistnud enam olevat midagi ehitavat, ülearuste kammitsatena näisid nad takistavat loomulikku eneseteostust. Intellektu­aalne ausus näis nõudvat nende ja kõige muu kohkumatut vaatlust, mille tulemuseks oli tunne, et kõik on mõttetus „omnia vanitas, vanifatum vanitas”. „Better for all of us, froward Homunculus, if you’d quietly died!” võtab Huxley „Viiendas filosoofi laulus” kokku selle põlve elu­tunde. Poliitiline ja majanduslik süsteem tundusid jõhkralt ebaõiglastena, kõlblussäädused paistsid sama iganend korra kõdunevate riismetena. Tulevase talutavama maailmasfruktuuri aluseid polnud kuski näha. Üle jäi ainult meelt heita või nii külmalt, kui süda lubas, vaadelda ümbritsevat grotesksust, et vähemalt putukakoguja objektiivsusega rahuldada oma uudishimu. Sääljuures võis tabu’dest pääsnuna oma isiklikus elus takistamatult harrastada näiteks seksuaalset vabadust. Milleks end anda väärkõlbluse ikkesse, kui sel niikuinii polnud elulist õigustust? See oli nihilism, kuid moralisti meeleheite nihilism, kusjuures silm olemasolust lakkamatult otsis pisimatki mõtteraasu. Vaim lahkas moraalseks laibaks muutund maailma kuid ühtlasi põnevusega isegi võllakünismiks moondriietet ahastavusega uuris ja tunnistas kas ei leidu selles manduvas koes jumalat. Jumalat ei leidund. Mis niisugusel korral teha muud kui süüa ja juua, kuni saabus füüsiline ning ühes sellega ka hingeline kadu? See tunnetus oli julm kuid ei paistnud olevat muud teed kui alistuda mööda pääsmatule. Kui sünge sääljuures oli Huxley meeleolu seda näitab kõige võimaliku selgusega tema romaan „Point Counter Point”.

Süüa ja juua ning armatseda, kuni saabub hukk! See on väljavaade, mis võib rahuldada looma, kuid millega mõtlev olend ei taha kergesti nõustuda. Senikaua kui elu läheb mingis pidevas, kuigi nukras taktis, võib tal see hoiak inertsi kaudu säilida. Kuid praeguses maailmas tuleb hoop hoobi järgi, olukorrad muutuvad nii kiirelt ja brutaalselt, murrangud tulevad nii vapustava hooga, et teadlikumad ja tundlikumad meist, kelle vitaalsus pole veel lõpuni kurnat, leiavad endid vajaduse ees ümber orienteeruda. Kui neil on sisetunnet, kriitilist pilku ja enesest lugupida­mist, siis nad ei suuda omaks võtta kõiki neid võltsevangeeliume, mida voolab otsekui õelusehaldja küllussarvest. Vastupidi, isegi passiivsed ning indiferentsusse kaldujad võivad üle öö muutuda aktiivseks. Nende mõistus, nende tunded protestivad ja otsivad teid absurdsuse ummikust. Huxleyga on juhtund see muutus. Keegi ei saa enam öelda, et tema vaim poleks muud kui jahedalt ja armutult vaatlev intelligents. Tema intellektuaalne distsipliin on säilind, kuid tema tunded on hakand elama, tema tahe on löönd püsti, ta on asund mõtlema konstruktiivselt. Seda näitas oma ilukirjanduslikus laadis „Silmituna Gazas” ja seda tõendab veelgi selgemini tema äsja ilmund sotsioloogilis-filosoofiline feos „Ends and Means” („Eesmärke ja vahendeid”, november 1937).

     

2.

Selle teose küllaltki julgust osutavaks eesmärgiks on näidata, kuidas isegi praeguses vulkaaniauruses maailmas oleks võimalik teostada inim­konna regeneratsioon. Kuigi Huxley kuni pisidetailideni arvestab ühis­kondlikke tingimusi, pakub ta oma rahvussotsialistlikele kriitikuile selles mõttes alust, et ka sotsiaalse korra uuendusi taodeldes lähtub indiviidist, mitte suuremaist inimkogumikest nagu rahvas, tõug või usuline rühmitus. Nagu senini, on ta ka nüüd jäänd psühholoogiks, kes küll näeb isikutevahelisi seoseid ja sõltumusi, kuid siiski ei usu, et inimkonda saab hinnata õigesti, kui temas ei nähta üksikisikute liitumit, mida ainult abstraktsiooni varal saab kujutella suurema ühikuna. Inimeste käitumine on vahend, mis peab võimaldama uue elukorra. Käitumine aga tuleb ümber kujun­dada igal indiviidil üksikult omaette, kuigi teised teda selles püüus võivad toetada. Inimtaotluste lõppeesmärkide suhtes on hallist minevikust pääle valitsend õige üldine üksmeel. „Jesaajast kuni Karl Marxini on prohvetid kõnelnud ühel häälel. Kuldajastus, mida nad ootavad, leiame vabadust, rahu, õigust ja vendlikku armastust” (lk. 1). Kuid häda algab alati siis, kui eesmärkide saavutamiseks hakatakse otsima tegelikke teid. Siis näeme vaidlust, viha, leppimatut tüli ning vastastikust veristamist rahu, vabaduse ning õigluse nimel. Utoopiasse on pea eranditult katsut pääseda suurte, sageli vägivaldsete üldreformide varal. Proletariaadi diktatuur, natsionalism, usuline fanatism on ikka-alati väitnud teenivat kõrgeid lõppideaale ning nii mitmelgi enda meelest üllal türannil ongi olnud neisse ideaalidesse usku. Kui aga vastuoksa on oldud vaatekohal et reform peab algama inimesest enesest, siis on tavaliselt jäädud ühiskondlike olude sugestiooni alla ega ole suudet vaadata üle oma ruumi ja aja. Hel­lase suurehingeline, õpetet ja õilis mees, feodalismi rüütel, „honnete homme”, valgustusajastu filosoof, viktorianismi respektabiliteedi kehas­tus, džentelmen, meie sajandi liberaal, siis inimlammas ning jumal-juht on kõik olnud ning osalt on veel praegugi ideaalkujudeks, mis peavad või­maldama inimkonna õilistumist. Eesmärgiks ei saa neist endale saada ühtegi, sest viimne kui üks neist on eriliste sotsiaalsete tingimuste projekt­sioon.

Üllatuseks selgub siiski, et need üksikud, kel on parimini õnnestund vabaneda oma ümbruse eelarvamusist, on loond endile ideaalid, mil on hämmastavalt palju ühiseid jooni. Need, kes on osutand mitte ainult intelligentsi, vaid ka ülimat voorust, on Huxley järgi üksmeelselt taodelnud inimtüübi loomist, keda saab kõige tabavamalt iseloomustada sõnaga „nοn-attached”, s, o. köitumata, kütketu, vaba, takerdumata – takerdumata oma kehaaistinguisse ja himudesse, võimu- ja varandusetahtesse, oma inimlike ihalduste esemeisse, oma kirgedesse, kuulsusse, sotsiaalsesse positsiooni. See tüüp peab suutma tõusta kõrgemale isegi teadusest, kunstist, filantroopiast. Ta peab suutma näha neist kõigist veel kaugelt suuremat ja väärtuslikumat reaalsust.

„Kütketu” inimene ei ole tavalises mõttes kütketu. Ta peab suuri­mal määral oskama end taltsutada. Tal peab olema halastuse voorust, sest viha takistaks teda samastumast sellega, mis on temast suurem. Tal peab olema julgust, sest pelgus seisneb mina samastamises kehaga. Tal peab olema vaimuerksust, sest tuimus ja loidus on kõigi teiste pahede juured. Tal peab jätkuma heldust ja sõltumatust isiklikest huvidest, et mitte langeda esemete orjaks. Säärast inimest on nõudnud hinduism, Buddha, Lao Tse, stoikud, Kristus   –   kuigi mitte tema nime tarvitav ametlik ristiusk -, Spinoza.   Selle vaatekoha antipoodideks on olnud Machiavelli, markii de Sade, Hegel, Nietzsche, fašistid, kommunistliku dik­tatuuri punalipu lehvitajad. Huxley peab neid inimsoo üldarengu pers­pektiivist võetuna ekstsentrikuiks, kuid sellaseiks, kelle vaated praegu juba normi kehtivust omandades enneolematul määral ähvardavad senist küll aeglast, kuid siiski õige pidevat progressi. Humaansus on vähene­mas otse kohutaval moel, surm ja tapmine ei võigasta, vaid tekitavad veel ainult tülpimust. Lugupidamine tõe ees on langend minimaalseks kollaste valepropagandade mõjul. Monoteistlike kreedode asemele on asumas idolaatriad – rahvuse, klassi, üksikisiku ebajumaldamine. Tehnika areneb kuid moraalne degeneratsioon on täies hoos. Kuidas seda pidur­dada? Sellele küismusele Huxley püüab vastata sageli väga detailseid juhtnööre andvas tuhandeid probleeme sidevalt ja süstemaatselt käsitle­vas teoses, millest siinkohal saame kahjuks välja noppida ainult mõned eriti olulistena tunduvad jooned. Juba ruumipuuduse tõttu peab mõni praktiliselt detailistet ettepanek käesolevas esituses jääma õhku rippuma sest Huxley käsitluslaadi tihedus lubab tal 320-le leheküljele kokku suruda harukordse hulga materjali ning mõttekäike.

Oht, mida Huxley näeb esile kerkivat peagu igal pool kogu inim­ajaloo kestes ja millest ta vähemalt püüab hoiduda, on probleemide liigne lihtsustamine. Inimvaimule on omane kalduvus pidada küsimusi lahendetuks, kui keerukas on suudet redutseerida lihtsaks. Ilma selle tun­gita ta ei suudakski tuua korda nähete ülikirevasse mitmekesisusse, vaid upuks seoseta detailide kaosesse. Kahjuks selles suunas minnakse sageli liiga kaugele, iseäranis kui on tegemist muuga kui eksaktsete teadustega. Faktidele sisendatakse rohkem ratsionaalsust kui nad taluvad. Jumaliku olendi silmadega vaadatuna võib ju kõiges nähtuda identsus – nõnda näiteks võidakse näha nii kriiti kui juustu elektronidest koosnevatena. See võib rahuldada meie abstraktset seletuskirge, kuid oma üldistamis- ja samastamisõhinas kaldume kergesti unustama, et tuleb siiski arvestada ka erinevusi, näiteks seda, et meie keha naudib Stiitoni juustu, kuid jälestab kriiti – vähemalt söögiainena. Meie vaatlused ei ole sagedasti küllalt realistlikud. Mõnelgi puhul me ei tee vahet selle vahel, mis on toitev ja mis mürgine. Kulinaaralal sunnib tegelik elu sääraseid eksimusi väga kiires korras parandama, aladel sellevastu, kus hädaoht on vahest veelgi suurem, kuid mitte nii ruttu ja nii selgesti ilmnev, ei osata neist mõnikord sajandite ja sajandite kestel hoiduda. Seesuguse käitumise tulemused jäävadki vahel peitu, sest nad ei tarvitse seisneda juba evi­tava hüve kaotuses, vaid paremuste tulematajäämises, mida oleks võidud saavutada, kui poleks eksimust tehtud. Nõnda omal ajal lihtsusteti takte sel viisil, et kõigi puudulikult mõistet nähete eest tehti vastutavaks jumal, mille tõttu hoiduti uurimast sekundaarseid põhjusi, ja nii jäeti kammitsaisse teaduslik mõtlemine. Kõikjal esineb ebamääraseid üldmõisteid, mida rakendatakse tõsiasjade pinnaliseks ratsionaliseerimiseks. Majan­dus, seksus, alaväärsuskompleks on niisugused ignorantsuse suitsukattena tarvitetavad sõnad, mille taga võidakse väga kaua varjata oma puudulikku arusaamist tõelisist olukorrist. Tõiku on tarvis näha ka nende tege­likus seoses, selles seoses, milles nad mõjtavad meie elu liigsete üldistusteta. Nii leiab Huxley ja otsustab võimalust mööda vältida ülimonistlikku suunda arvestades tegurite mitmelaadsust komplitseeritust ja peenetoimsust.

Sellele vastavalt ta ei usu sotsiaalseisse universaalvahendeisse – suureulatuslikesse ühiskondlikesse uuendusisse, mille varal loodatakse põhjalikult reformeerida kogu inimkonda. Kui ei uuendeta inimeseloomu ennast, vaid ainult väliseid tingimusi, siis võib muidugi juhtuda, et vähendatakse võimalusi kiusatusse sattumiseks. Kuid tingimused võivad uuesti muutuda, ja siis pole mingit kindlustust, et vanad kahjulikud kalduvused ei pääse jälle mõjule. Isegi kui on suudet tekitada eetilisi harjumusi, siis needki ei suuda kaugeltki alati püsima jääda ebatavalistes olukordades. Mahasurut halvad tungid võivad siis esile puhkeda, eriti kui neile leitakse küllalt õilsatena tunduvad ettekäänded, näiteks kui suudatakse selgeks teha, et sõja ajal julmus on tarvilik. Isegi inglaste humaansus ei ole Aasias enam täpsalt see, mis ta on kodumaal. Amritsari hulgamõrv ei oleks olnud Inglismaal mõeldav, kuid siiski ta teosteti – teistsuguses õhkkonnas moraalseid tundeid tumestavate lööksõnade mõjul. Sagedasti ühiskond­lik reform ainult asendab ühe pahe teisega. Võimutahe omal ajal kasu­tas mõõka, siis raha – nüüd kahjuks niihästi mõõka kui raha. Kommunis­tide seas rahaahnusele on pandud kindlad piirid, selle eest aga võimu­tahe ilmneb kujul, mida saab nimetada keemiliselt puhtaks.

Võidakse väita ja tihti väidataksegi, et see kõik on paratamatu – et inimiseloomu pole võimalik muuta. Niisugusel puhul ei peeta küllalda­selt silmas tõsiasju. Ei teata või unustetakse, et on olemas ühiskondi, kus võimutahe ei etenda üldse mingit osa. Zuni indiaanlased näiteks ei pea lugu menust ega võimust. Neil ei ole auahnust. Tõsi küll, selle eest nad on vaimselt tuimad. Usuliste traditsioonide koorma all nad hoiduvad kõigest, mis on uus või kummaline. Kuid see näide tõendab, et inim­hing ei ole igal pool seesama. Väga sarnaseid jooni, kuid vaimselt ter­vislikumas seoses võib leida mitmegi idamaise rahva hingelaadis. Mõni teine meile vältimatuna tunduv impulsside seos on radikaalselt muutund meie omas kultuurkonnas. Abielu oli vanasti eeskätt vahend võimu või vara soetamiseks. Armastuseks nimetetavate tunnetega teda ei assotsieerit. Nüüd usutakse üsna üldiselt, et isegi abielupaarid võivad olla teine­teisesse tõeliselt kiindund. Seda laadi nähteid arvestades ei paista olevat põhjust veendumuseks, et progressiivsus ja agressiivsus on paratamatud partnerid. Inimloomus võib muutuda väga sügavalt. Käitumiskomplekside sugemeid on ajaloo vältel väga mitmel viisil assotsieerit ja dissotsieerit. Võib-olla leidub võimalusi neid püsivamal kujul liita ühtumeiks, mis tagavad inimsoole soovitava arengu.

Üheks meie elu kummituseks on usk vägivalla tõhususse ja vajalikku­sesse suurte muutuste toimepanekul, kuid „mida rohkem vägivalda, seda vähem revolutsiooni”, ütleb Barthelemy de Ligt. Vägivald toodab pikapeale üksnes vägivalda. Prantsuse revolutsioonist sai direktoorium, siis äärmiselt kardetav ja verine impeerium. Mis Vene revolutsioonist on saand, sellest hakkame juba kõik saama selget aimu. Poleks olnud prant­suse terrorile järgnend Napoleoni rünnakuid, siis poleks olnud ka natsio­nalismi, ega Fichte rahvusfilosoofiat ega arvatavasti „kolmanda riigi” võimulepääsu ega tõenäoliselt sunduslikku väeteenistust. Rahulik areng järgneb vägivallale õieti ainult teatavais üksikuis olukorris, näiteks kui vägivalda on olnud nii vähe, et see ei takista vastaste pärastist leppimist (tulevikusõjas ettenähtava kõikepurustava hävitustöö puhul seda loota ei saa) või kui üks pool hävitetakse sootuks, nii et tema kibestus ja vihavaen sureb ühes temaga, või kui võitja pool sulab võidetu hulka nagu room­lased gallialaste ja normannid anglosakside hulka. Endast soovitavadki ühiskondlikud uuendused võtvad mõjuda hukatuslikult, kui neid teostetakse vägivaldse ägedusega. Hukatuslikuks osutub säärasel korral mitte seevõrra nende otsene tegelik kui nende kaudne moraalne mõju.

Meie aja fetišite hulka kuulub plaaniühiskond. Kuid nii tarvilikuks kui Huxley peabki ühiskonna korraldamist ja koordineerimist, leiab ta, et seda tuleb kas või hoopis aeglasemaski tempos teha alt, mitte ülalt poolt. Plaaniühiskond eeldab korralduse liiga suurt keskendamist, mis annab täidesaatvale võimule säärased võimalused omavoliks, et neid vaevalt raatsitakse jätta kasutamata. Peame silmas küll eesmärki – organiseeri­mist, ratsionaliseerimist -, kuid mitte selleks tarvitetavaid vahendeid. Ent just vahendid kipuvad takistama ratsionaalsema maailmakorra loo­mist.

Plaaniühiskond arvestab hulki, mitte indiviide. Hegeli pühitset riigiidee ausse tõstjad, totalitaarriikide valitsejad, püüavad täiesti välja lüli­tada teadliku, vastutustundelise, täielikult arenend üksikisiku mõju. Riik ei ole enam inimeste, vaid inimesed riigi pärast. Omavalitsuslik, oma­algatuslik printsiip leitakse olevat kurjast. Rahvus ei tohi enam koosneda algatus- ja kriitikavõimelisist indiviidest, vaid teda tahetakse muuta subhumaanseks, hüpnotiseeritavaks massiks, kellel hulkade joovastuse abil süstemaatselt lastakse rahuldada alati olemasolevat tungi oma kitsast minast välja, kuid mitte ülespoole, vaid alla, animaalsusse viivas suunas. Usundi kõrgemad avaldused, mis ei joovasta, vaid vabastavad ängistavast ümbruse seosest, võimaldades meditatsiooni kaudu lahtipääsu nii oma isiklikust minast kui ka laiemast minast – erakonnast, ühiskondlikust kihist, nende sümbolina käsitet jumaldet „juhist” – on põlu ja tagakiusu all. Ainukest vastuvõetavat pääseteed näeb Huxley detsentralisatsioonis – küll mitte anarhilise atomiseerimise teel, vaid organiseerimise kaudu väikeste, omavahel koordineerit gruppide kaupa, mis on liiga väikesed massijoovastuse ja küllalt suured ühistunde tekkimiseks, umbes Hyacinthe Dubreuil’ poolt tööstuste jaoks soovitet demokraatse organisatsiooni eeskujul. Arvestades praeguse psühholoogia tulemusi leiab Huxley, et need grupid ei tohi koosneda vähem kui kümnest ega rohkem kui kolme­kümnest isikust, vastavalt nende tegevuse laadile. Just see suurus soo­dustavat isetegevuse, omavastutuse ja seltsimehilikkuse arenemist, mil­liste omaduste mõjul võidakse pöörda selg gigantse auahnuse ideaalile, mille all seda ise möönmata kannatab kogu praegu maailm. On otse traagiline, kuidas imetleme Napoleone just nende omaduste pärast mille poolest nad võrduvad sotsiaalseile ronijaile ning bandiitidele Ent õige suhtumise n. n. „sangareisse” on Huxley arvates avastand mitte Carlyle, vaid Francis Bacon, kes ütles auahne türanni kohta, et „ta sarnaneb ahvile – mida kõrgemale ta ronib, seda selgemini ta näitab oma taga­poolt.” „Sangari omadused on kiirgavad”, kommenteerib Huxley kibe­dalt ja pisut küüniliselt, „kuid samasugune on mandrilli tagumik”. Et takistada sellast anaalekshibitsionismi, tuleb tema meelest auahnete teele panna võimalikult rohkesti seaduslikke ja administratiivseid   tõkkeid – tuleb paratamatult detsentraliseerida.

    

3.

Raskeimini ületetavaks rahnuks teel ihaldet õigluse Utoopiasse on sõda. Selle ümber on tekkind idealiseerivat fraseoloogiat, mis varjab selle tõelist palet. Seda peetakse vältimatuks, peetakse koguni kasuli­kuks, selles nähakse tugevuse ja väärtuse sõelujat, „inimkonna hügieeni”. Ent seda see ei ole. Kui vaadata tõikadele näkku, siis selgub, et sõda pole midagi muud kui just nooremate, lootustandvamate ja eluvõimelisemate hävitaja. Mitte parem ei tarvitse osutuda võitjaks, vaid toorem ja hoolimatum. See on külmavereliselt organiseeritav massimõrv, millel pole mingeid moraalseid ega eugeenilisi aluseid. Ta on puhtinimlik nähe, kuid mitte põhiliselt inimloomuse olemusse kuuluv. Kuskil väljaspool inimkonda sõda ei esine (kuigi esineb tapmist), kuid on siiski ekslik ole­tada, et „surematu sõjalise kuulsuse” ideaal oleks ühine kõigil tsivilisatsi­oonidel. Väljaspool Euroopat leidub veel tsivilisatsioone, kus väärikat elu eelistetakse n. n. „väärikale” ehk „sangarisurmale, näiteks Hiinas ja Indias. Budhistide silmis viha on alati alandav. Nad ei saaks aru „kättemaksu jumala” kultusest. Isegi meie omas tsivilisatsioonis on olnud arengutunnuseid, mis lubavad oletada, et meie sõjaliste vooruste jumal­damine võib ehk veel raugeda. Oli ju kunagi aeg, kus seksuaalseid patustusi vabalt lubati karistada surmaga, kus naise ebatruuduse loomuli­kuks palgaks oli puss rinda. „Säärased mõrvad ei ole paremas seltskon­nas enam moes, seepärast nad ei näi meile enam loomulikena.” Sellega ei ole muidugi veel öeldud, et me varsti ei lange tagasi sellele arenemis­astmele. Hiina vana rahuarmastuse kultus näib igatahes manduvat. „The New York Times” toob ühest Sanghai ajalehest sõnumi kindral Jang Seni kohta, kellel on kakskümmend seitse naist ning iga oma eluaasta kohta üks laps, s. o. kokku nelikümmend. Ajaleheteate järgi kindral on oma järeltulijaile korraldand eeskujuliku sõjalise drilli, mis algab seitsmendast eluaastast ning jätkub rangeima kari all neljateistkümnendani. Perekon­nal on omaette sõjalaager. Külaliste saabudes Jangi perekonna noor­sugu korraldab sõjalise vastuvõtu ning marsib võõrastest täpsaimas paraadkorras mööda. Kui lugu nii edeneb, võib Hiina paari sugupõlve pärast olla teine Jaapan.

Ometigi tõik, et vaated sõjale eri tsivilisatsioonidel on erilised, sisendab julgust. Militarism ei näi olevat sünnipärane ega möödapääs­matu. Senini sõja päämiseks põhjuseks on olnud see, et ieda sooviti. Nii fantastiline kui see paistabki, soovivad seda – mitte põhimõtteliselt, vaid ikka alati ad hoc – isegi laiad rahvamassid. Igavus ja tüdimus iga­päevases!, nii mehaaniliseks ja modaalselt eesmärgituks muutund rahu­aegsest tegevusest kaovad sõja puhul, elu, mil ei näi olevat kindlamat mõtet, saab otsekohe suuna, mida õigustavad kaunikõlalised loosungid, et varjata tema tegelikku brutaalsust. Šovinism etendab sääljuures oma osa. Ta võimaldab sotsiaalsuse ja rahvusluse nimel rahuldada antisotsi­aalseid impulsse, millele mõrva- ja roimafilmid ja -romaanid pakuvad ainult osalist võimalust ärareageerumiseks. „Rahvus on imelik jumalus. See paneb pääle raskeid kohustusi ja nõuab suurimaid ohvreid, ja kuna ta seda teeb ja kuna inimestes põleb nälg ja janu õigluse järgi, siis nad armastavad seda jumalust. Kuid seda armastetakse ka sellepärast, et see rahuldab inimloomuse kõige madalamaid sugemeid, ning et mehed ja naised ihaldavad ettekäändeid uhkuseks ja vihavaenuks, sest nad armas­tavad kas või kaudseltki nautida kuritegevuse rõõmusid.” Sama osa nagu rahvusel on etendada ka muil väärjumalusil, näiteks usudogmadel ühis­kondlikel ideoloogiail. Fanatism võib isegi sadismile anda idealistlikkuse oreooli.

Muidugi ei ole küsimus nende psühholoogiliste kaalutlustega veel lühjendet. Arvesse tulevad näiteks majanduslikult huvitet ringkondade pingutused sõjaohu säilitamiseks, valitsejate auahnus, Basil Zaharoffite ja muude relvastusmagnaafide rahuvastane kihutustöö, taasrelvastumise laviinitaoline tõus, mille eesmärgiks öeldakse olevat sõja vältimine, kuid mis tegelikult toob sõda ikka lähemale, ja veel palju muud. Kõige taga peitub siiski meie võimetus mõtelda teisiti kui vägivalla terminoloogias. Huxley käsitust mööda isegi rahu säilitamiseks loodud Rahvasteliit on
lõppude lõpuks sõjaline organisatsioon, „kollektiivne julgeolek” tähendab sõjaliste liitude süsteemi teise sõjaliste liitude süsteemi neutraliseerimiseks. Unistatakse rahvusvahelise politsei loomisest,  kes   süüdlase – mitte üksikisiku, vaid riigi – vastu hakkaks tarvitama karistusvahendeid. Kuid tarvitades sõna „politsei” samastatakse kaks asja, mille vahel on väga põhilist erinevust. Karistus, kui ta on sõjaline, tabaks eeskätt neid, kes on süütud. Ohvriks langeksid kõigepäält need, kellel valitsuste süü­tegudega on kõige vähem ühist, kaasa arvat naised ning isegi imikud. Vaevalt oleks niisuguste karistamismeetodite rakendamisest loota püsi­vat rahu ja tõelist leppimist. Huxley tunded ja loogika protestivad jul­muse vastu, millega loodatakse saavutada rahvusvahelist stabiilsust. Inimesearmastajalik osa temas tõstab mässu, unustades, et võib-olla ülalkirjeldetu võib teatavates kriitilistes olukordades kujuneda ainsaks suuri­mate hädade vältimisvõimaluseks. Ta näeb ainult seda, mis selles kahtle­mata on brutaalset. „Me ei õpi kunagi korralikult mõtlema” ütleb ta, „kui me ei harju nimetama asju nende õige nimega. Rahvusvaheline politseiline võim, kui sellane kunagi peaks loodama, ei oleks kellegi politseiline võim; see oleks võim hoolimatute hulgamõrvade sooritami­seks. Kui kiidatakse hääks hulgamõrvu, siis tuleb seda öelda. Pole mingit õigust petta teadmatuid sellega, et mõrvaritejõugule antakse sama nimi kui sellele võimule, kes korraldab tänavaliiklust ning arreteerib murdvargaid.”

Vahendid, mida Huxley soovitab pääsmiseks sellest kogu aeg katast­roofi poole viivast seisundist, ei ole nii kiiremõjulised, et nad järgmist tulepurset suudaksid ära hoida, kuid nad väärivad tähelepanu vähemalt kaugema tuleviku vaatekohalt ning osutavad palju reaalset mõtlust ning nüüdisaja inimese psühholoogia üsna täpset arvestust. Tema leiab, et Euroopa ja kogu praegune maailm ei pääse hädast enne, kui on läbi teind sügava meelemuutuse. Militarism tuleb juurtega üles kiskuda igal alal ja igas isikus, muidu maailm ei rahune. Muidugi on seda kerge öelda ja raske teha. Enamik inimesi ütlekski kahtlemata, et nad vihkavad sõda ja soovivad rahu – kuid seda siiski ainult põhimõtteliselt. Ikka ja uuesti tundub sõda neile hõlpsama väljapääsuna komplikatsioonidest kui rahu. Thomas a Kempise sõnadega „kõik ihaldavad rahu, kuid väga üksikud seda, mis võimaldab rahu” – see on, põhjalikku meelsuse muutumist ning sellele vastavat käitumise ümberkujundamist kuni viimse üksikjuhuni välja.

Siinkohal saab ainult väga lühidalt skitseerida kava, mille järgi Hux­ley arvab suudetavat sellast meelsuse muutust pikapääle maailmas kon­solideerida, kui see juba on jõudnud üle oma algfaasi. Mainitagu juba praegu, et see tema arvates peaks endaga ühes tooma relvastuse täie­liku, tarbekorral ühepoolse lõpetamise, loobumise impeeriumest, lõputegemise natsionalismi poliitikale, vägivaldse vastupanu vältimise igal juhul ning süstemaatseid, aegapidi ellu viidavaid uuendusi kõigil aladel, alates lastekasvatusest üle majanduse ja poliitika kuni usundini. On ilmne, et pole nõiavahendit, millega inimkonda lähemal ajal saaks ahvatella omaks võtma säärast taktikat. Kui see üldse on mõeldav, siis ainult pikkamööda, ning esialgu vähestes ringkondades. See on Huxleyle selge. Ta ei taha fantaseerida ega näe ette, kuidas näiteks lähema kümne aasta jooksul inimkonda päästa, kui peaks juhtuma mingi suur kokkuvarisemine. Kuid suur osa isegi meie omast tsivilisatsioonist jääb tõenäoliselt püsima ka pärast praegu ettenähtavaid vapustusi, ning isegi varemeis olevale kultuurile saab pääle ehitada uue, võib-olla väärtus­likuma. Mida varem  mõtteid suunata tarvilikele  uuendustele, seda parem. Esiotsa tuleks Huxley kava järele luua rakukesi, kuhu kuuluksid ainuüksi tarvilikul tasemel seisvad isikud, et mitte ei korduks omaaegne Robert Oweni fiasko, kes ei osand valida kaastöölisi. Ei tohiks minna tagasi primitiivsetele võtetele, vaid tuleks silmas pidada maailma nüüd­set tehnilist ja majanduslikku taset ning sellele kohandada oma meetodid. Algusest pääle peaks kaasa tõmbama mõjukaid ning jõukaid idealiste, muidu üritus nurjuks juba eos. Kooskõlastetult ja plaanikindlalt tuleks seest- ja altpoolt asuda lahendama nüüdiskultuuri põlevamaid küsimusi. Need raskused moodustaksid teatavas mõttes – eeskätt oma distsipliinilt ning meelsuse järjekindlalt rakenduselt – uueaegse „munkade” ordu, säärase, nagu keskaegsed benediktiinid ja tsistertsiensid. Ühistöö, ühisvaranduse ja ühisvastutuse alusel, gruppides, millesse ei kuuluks palju üle kahekümne inimese, peaksid nad töötama, kasutades kõiki nüüdisteaduse saavutusi. Omavahel nad liituksid suuremateks rühmitusteks, alati omavalitsuslikul baasil, kuid koordineeritult. Segadust, mis praegu valitseb psühholoogiliste eri tüüpide rakenduses, tuleks vältida, määrates igale ülesanded, mis võimalikult vastavad ta erilaadile, kuid hoides teda ühekülgsusest sel viisil, et tal ei lasta piirduda ainult tema erialaga, vaid tal võimaldatakse tutvumine ka teiste tegevusliikidega ning ta viiakse kontakti temast erinevate tüüpidega. Neid küsimusi Huxley käsitleb detailselt. Ta nõuab sääljuures hoidumist pseudodemokraatsest võrd­suse illusioonist. Pigemini tuleks erinevusi kasutada, kuid erilaadide vahel esinevaid kuristikke tuleks ületada intiimsema kokkupuute ja või­malikult omaalgatusliku psüühiliselt mehhaniseerimata koostöö võimal­damisega. Sellekohaselt tuleks põhjalikult reformeerida kasvatus.

Dr. Maria Montessori ja mõned teised kasvatusteadlased ongi juba astund samme hilisema lapseea kasvatusmeetodite reformeerimiseks. Nende sihiks on isetegevuse ja teadlikkuse arendamine. Pime sõna­kuulmine üles-, sõge valitsemishimu allapoole on pahed, mis õige üldi­selt tulenevad praegusest kasvatussuunast. Sellele hoiakule toetubki nüüdne „juhtide” ideoloogia ja poliitika. Alaväärsustunde ning sellega lähedases seoses oleva veltveeblimentalifeedi kaotamiseks laste juures on demokraatlikel mail siiski juba tehtud nii mõndagi, kuid kõrgemail kooliastmeil pannakse uuesti maksma distsipliin, mis isegi Inglismaal mit­meti sarnaneb sõjalisele, öeldakse õigusega, et „Waterloo lahing või­deti Etoni mänguväljadel”, kuigi ei tohi unustada, et inglise kasvatusel on ka teine külg – ausa „džentelmenlikkuse” immutamine noortesse juba maast madalast pääle, mille tulemuseks on olnud näiteks India ametnikkonna suur aumehelikkus ning inimlik usaldetavus. Viimast külge tuleb arendada, esimese puhul tuleb meeles pidada, et see võib viia kui natslikule preislusele. Igatahes on sport juba kaotamas oma džentelmenlikkust, ning džentlmengood losers” on muutumas ikka haruldasemaks näh­teks. Kool on hakand harjutama vaadet, et spordivõidud välismaalaste üle on rahvusliku prestiiži küsimus, et vastane on vaenlane. Sportlasile sisendatakse seda ühekülgset, rühmaegoistlikku „esprit de corps’i”, seda grupiuhkust ning grupiedevust, mis on omased häile sõdureile. Rahvus­vahelisi suhteid spordivõistlused praegusel ajal enam ei arenda soodsas suunas. Diktatuurimail hoolitseb selle eest väga liigutavalt kool.

Niisugust meelsust on hakat arendama juba ammust ajast, kuid sel­lest jäid puudutamata need rahvakihid, keda koolidistsipliin ei riivand. Nüüd, kus juba mitu generatsiooni vähemalt Kesk- ja Lääne-Euroopas on sundhariduse tõttu ümber kujunend, on asi teisiti. Huxley näeb isegi otsesuhteid koolihariduse ja karjavaimu tõusu vahel. Demokraatia langus, nagu ta ütleb, satub täpsalt ühte sunduslikku haridust saand proleta­riaadi teise sugupõlve astumisega tegeliku elu juhtivaile kohtadele. Kuus-seitse aastat koolidrilli, kaks kuni kolm aastat väeteenistust ja neli aastat maailmasõda on inimkonna preisistand. Montessori meetodeid rakendavad isegi demokraadid ainult üsna noortele. Kuigi kommunistid Venemaal võimule pääsedes deklareerisid tema omadele vägagi sarna­nevaid ja neid radikaalsuselt isegi veel tugevasti ületavaid põhimõtteid kõigi hariduskäigu astmete jaoks, on praegune stalinistlik kasvatus tolle­aegse otsene antipood. Kõik on suunat sõnakuulmisele, käsutamisele ja sõjale.

Ka kõrgeima akadeemilise hariduse korralduses näeb Huxley põhi­lisi vigu. Kõigepäält on see liiga spetsialistlik ja intellektuaalne. Hari­likult ülikoolides muud palju ei jõuta teha, kui enam-vähem korralikult kätte õppida mingi elukutse, kuid isegi moodsa ülikoolihariduse kõige eripärasem ja väärtuslikum produkt, tõeline intelligent, kes oskab asju näha laiemas seoses, ei tunne ühte olulist tegurit – inimest. Veelgi vähem tunneb seda tehnilise hariduse saaja, mistõttu tervikliku ilmavaate arendamine muutub võimatuks. Ometigi oleks just reaalse inimese olemusse ja elamustesse süvenemine ainuke kindel tee, mille kaudu suu­detaks kitsast spetsialiseerumisest või külmast teoreetilisest filosoofiast pääseda välja vitaalsemasse ning avaramasse maailmasuhtumusse. Sellest küljest kasvatus vajab kaugeleminevaid reforme. Tehnika harrastajaile võiks õpetada näiteks seda, kuidas uute alumiiniumsegude leiutamine on ühenduses abessiinlaste ja hispaanlaste tapmisega või kuidas uuendused tööstuse alal sageli võivad katastroofiliselt mõjutada tervete provintside ja maade saatust. See huvitaks isegi tuimemaid neist ning arendaks neis kriitilist meelt mehhaanilisele erialalisele tublidusele lisaks. Diktaatoreile meeldiksid muidugi robotid, kuid ei ole põhjust neile vastu tulla, see­võrra kui selleks otseselt ei sunnita. See, mis neile on kõigest kõige kardetavam, on vaba, iseseisvalt vaatlev ja otsustav intelligents. Hariduse humaniseerimine, sellesse pääle tehnilise ja intellektuaalse dressuuri ka inimlikumate huvide toomine arendaks seda võimet senisest märksa laiemates massides.

Meie avalik elu kubiseb analüüsimata lööklauseist, metafoorilisist väljendeist, personifikatsioonest ning abstraktmõisteist, mille emotsio­naalne mõju on erakordselt suur. Kasvatuse üheks ülesandeks peaks olema neid eritella. Kas näiteks „riik” on midagi muud kui nood härrad Smithid, Brownid, Jonesid jms., kelle käes antud hetkel juhtub olema poliitiline võim? Mida tähendab „rahvuslik au”, see ebamäärane, kuid sagedasti nii saatuslik mõiste? Sõja alul vaimulikud kõnelesid „mõõgast, sellest jõust, mida jumal tarvitab tööriistana rahvaste kaitsmisel”. Mõõk on suhteliselt ilmsüütu, mehine relv, kuid Maailmasõja ajal seda kuigi palju ei tarvitet. 1914. aastal täitsid mõõga osa hoopis teised asjad – lõhkeained, šrapnellid, kuulipildujad, lahingulaevad, veealused paadid. 1937. aastal tulid „jumala tööriistadena rahvaste kaitsmisel” lisaks veel arvesse lennukid, mürkgaasid, fermiit ja kes-teab milline hulk veelgi mõr­varlikumaid vahendeid. Mõnegi valitsuse huvides on peita sõnadekuminasse õige jubedaid kaasaegseid fakte, kuid kasvatajate kohuseks on pitoreskse keele taga peituvate tõsiasjade kättenäitamine. Nõnda on lootust vähendada noorsoo mõjutetavust hilisemas elus, õpetada teda reaalselt mõtlema ning vastu panema sädeleva pettuse bufafooriaile.

Ka usulisel alal nõuab Huxley uuendusi. Eriti kardetavaks ta peab seda meil Euroopas levind usuelu vormi, milles taotellakse uskliku või­malikult intiimset emotsionaalset suhet isikliku jumalaga või mõne muu jumaliku olendiga. Indias seda nimetetakse bhakti-margaks, usuharduse teeks, vastandina karmi-margale ehk tegude ja kohustuste teele, ning jnana-margale, ehk teadmuse teele. Indias see meetod ei saand populaarseks, kuigi see esines sääl mõnda aega, nähtavasti lääne­poolsete usundite mõjul. Jaapanis ta tõrjus sellevastu välja teised meetodid, olgugi et kolmeteistkümnendal sajandil algas lühike reakt­sioon bhakfi vastu. Sakiamuni õpetusi pühaks pidavad budhistlikud teoloogid väidavad, et budhad pole igavesed jumalad ning et lõplik tõelisus on impersonaalne. Samasugused olevat suurimate müstikute kogemused kõigis kõrgemais usundeis: nende jumalaelamus näitab neile ebaisikulist lõplikku reaalsust. Nende ekstaasid pole emotsionaalne joo­bumus. Sellegipärast kergeimaks ning tundeid kiireimini rahuldavaks usulise enesekasvatuse teeks on just nimelt jumal-isiku kummardamine. Tundelisi suhteid võib pikemaks ajaks hõlpsamini tekkida mingi isikuga või isikuna kujuteldavaga. Ei ole kahtlust, et sellanegi usuharrastus aren­dab tugevasti terve hulga voorusi. See võib teha karskeks, seksuaalselt mõõdukaks, isegi askeetlikuks, ennastsalgavaks, julgeks ja järjekindlaks. Kuid selle mõju peatub poolel teel, sest usklik muutub täiesti olenevaks jumala laadist, keda ta austab. Ameerika neegrite inimjumala „Father Divine” kummardajad „ärkavad” paljudel puhkudel tõeliselt ja saavad mit­meti paremaiks ning õilsamaiks isiksusiks kui enne „ärkamist”. Kuid nad usuvad oma „Jumaliku isa” täiuslikkusesse ja seetõttu täidavad täpsalt tema või ta esindajate käske ka siis, kui need on moraalselt kahtlast laadi, näiteks selle uue usulahu mõnede küsitavate finantsoperatsioonide puhul. See on muidugi usundi paroodia. Kuid on olemas teistsuguseid meile lähemaid näiteid. Muistsete heebrealaste Jehoova oli antropomorfiline suguharujumalus, kellel oli mitmeidki ebaõilsaid inimomadusi, näiteks raev, armukadedus, kättemaksuiha. Miks ei oleks tema kummardajad pidand teda jäljendama? Nagu Vanast Testamendist näeme, tegidki nad seda väga ohtral määral. Varakristlased tegid kahjuks suure vea, koor­mates end juutide pühade raamatutega, mille tõttu selle tõu primitiivne kosmoloogia mõnedel ajajärkudel jättis täiesti varju Uue Testamendi hoopis teiselaadse õpetuse. Tulemuseks on albigenside, kataristide, protestantide, katoliiklaste hulgalised tapmised, ristisõdade julmus, pikk rida toorusi, mida on tehtud vähemalt osaltki väga puhtas harduses ning usus oma õiglusse. Samasugune emotsionaalselt jumaldav suhtumine on kärmas tekkima ka elavatesse inimestesse. Bhakti-marga Aleksander Suure, Napoleoni ja mõne praeguse juhi-diktaatori puhul võib nende kummardajais esiotsa põhjustada väga soovitavaid muutusi; kummardetavais isikuis ta sellevastu tekitab mandumisnähteid, mis hiljem kanduvad üle nende jumaldajaisse. „Võim rikub alati,” kirjutab lord Acton, „Abso­luutne võim rikub absoluutselt. Kõik suurmehed on halvad.” Jumaldet inimene laostub moraalselt selletõttu, et teda kummardatakse. „Need, kes jumaldades kuulevad ta sõna ning jäljendavad teda, teevad just oma jumaldusega seda vältimatuks, et peavad kuulama ning jäljendama põh­jani halba, rikut isikut.”

Nagu juba mõista antud, viib see suhtumine hõlpsasti fanatismile. Kui jumalat Aristotelese sõnades kujutellakse mitte sõjaväe korrana, vaid ülemjuhatajana – transtsendentse isikuna, mitte integratsiooni imma­nentse ning ühtlasi transtsendentse printsiibina -, siis tekib tagakiusa­mine. Enne muhameedlaste tulekut Indias peagu polnudki usulisi tagakiuse.

Subratsionaalse tundepaisumuse asemele nõuab Huxley usuelus superratsionaalset tahtekeskendust. Meditatsioon peab arendama eri­list tahtekvaliteeti. Usundi kõrgeim nähe, müstika oma puhtaimal kujul, nõuab professor Whiteheadi sõnade järgi universaalsust ja üksindust, mis on seoses, seevõrra kui „universaalsus on eraldumine vahenditust ümbrusest”. Selle ümbruse häirivaile emotsionaalseile mõjudele ei tohi alis­tuda, ei tohi austada rühmaidooli ega muutuda parokiaalseks. Sellest loogiliselt järelduv nõue on, et kirik ei tohi milgi määral sõltuda teda oma erihuvides kasutada püüdvast riigist. Kõrgem religioon ongi dik­taatorite poolt alati leidnud vihast vastuseisu. See, mis ulatub üle aja ja ruumi, on nende kitsalt ajaliste ja ruumiliste taotlustega teravaimas vastu­olus. Sellepärast mõne praegu vägevaks tõusnud Euroopa võimuri poolt on pandud vande alla nii protestandid kui katoliiklased, Venemaal Jumal on anathema, Kemal Pasa ja Ibn Saudi poolt on likvideerit müstilised dervišite usulahud, Itaalia diktaator hoolitseb selle eest, et noortele „ei õpetetaks monoteistlikku maailmalojaalsust, vaid ainult lojaalsust kohali­kele ebajumalaile, rahvusele, erakonnale ja temale endale”.

Siin hakkame juba jõudma piirile, kust üle minnes Huxley hakkab ise müstikuks. Teda palju kaugemale järgida viiks liiga pikale, kuigi vähe­malt psühholoogiliselt vaatekohalt oleks äärmiselt huvitav jälgida näi­teks seda, kuidas ta katsub usutavaks teha müstiliste nägemuste kaudu tajutava reaalsekspeetavust. Lähtudes eriti budhismi analüüsist püstitab ta sääljuures oma müstilise kontemplatsiooni ideaali. Täiuslikule tuleviku­inimesele ta kirjutab ette asketismi meenutava enesekasvatusemenetluse, millel siiski pole midagi ühist flagellantluse enesepiinamisega, vaid mis peab viima ülimale füüsilisele ja hingelisele tervisele. Oma endisest künismist ta on jõudnud vastaspoolusele. Armastus, kaastundmus ja arusaamine on need voorused, mida ta oma müstilisel kasvatusteel loodab saavutada. Ta ei kao sel puhul siiski unistustesse, vaid arvestab psühho­loogiat ning Ameerika viimaseid füüsilise kasvatuse süsteeme, eriti F. M. Alexanderi oma, kelle füüsilise koordinatsiooni õpetus vastab Huxley veel müstikaski mitmeti nii praktilisele dispositsioonile. Me ei saa siin süveneda ei tema kosmoloogiasse ega metafüüsikasse. Tähendetagu ainult, et ta peab enam kui tõenäoliseks kõikeläbiva impersonaalse vaimu olemasolu, kuigi ta ei jäta kaalumata argumente selle tõenäolisuse vastu. Nagu gnostikud ja budhistid peab ta otstarbekohaseks esoteerilise usundi harrastamist kitsale kõrgelearenenute ringile ning eksoteerilist, rituaaliga ning muu rahvale suupärasega varustet religiooni massidele, kes niikuinii kunagi ei loobuks kirevaist rekvisiitidest. Tema eetiliste printsiipide kohta, mis on kõigiti sotsiaalset laadi, öeldagu ainult seda, et kuigi mõõdukus on üheks nende olulisimaks aluseks, erineb ta oma esivanemaist, puritaanlasist, radikaalselt selle poolest, et eitab täielikult vajadust emotsionaalseks peatumiseks oma pattudel või koguni päris­patul. Ta näeb Martin Lutheri noorusaastate hirmund veendumust, et ta oli „küps võlla jaoks”, olevat lähimas ühenduses sama Lutheri hilisema veendumusega, et mässulised Saksa talupojad väärisid võllapoomist ning valitseva kihi poolt porrisõtkumist. „On olemas loogiline ja psühholoo­giline side omaenda pattude käes vaevlemise ning teiste patustuste käes piinlemise vahel; painav hirm vihase isikliku jumala ees ning aktiivne iha selle jumala nimel teisi taga kiusata on lähedalt seotud.”

    

4.

Oleme tutvund vaadetega, mida keegi veel mõni aasta tagasi poleks julend Huxleylt oodata. Individualist ja lõplikkude väärtuste eitaja on muutund uskujaks inimühiskonna koostöösse ning müstiliste elamuste ihaldajaks. Tõsiasi, et see muutus on toimund katastroofilise maailmakonjunktuuri muljete all, ei tee seda vähem tõeliseks. Sotsiaalne ja
mefafüüsilis-religioosne tung on temas ärgand hooga, mis otsib ja nõuab rahuldust. Selles mõttes Huxley sarnaneb T. S. Eliotile, kes pärastsõjaste vapustuste ning varase puritanismi tekitet neuroosist ning meeleheite veerele viivast rahutusest pääsis samuti andumisega religioonile. Algjõuline tarve usuliste elamuste ning kindlustunde järgi sundis teda loobuma mõistuslikust kriitikast ning end heitma anglo-katolitsismi rüppe. Huxley ei ole heitnud kriitikale käega, kuid temaski on vähemalt usundi suhtes siin-sääl märgata pigemini irratsionaalsete tungide kui mõistuse usaldamist (mida ta muide ise varjatult näib tunnistavat). Seda näeb näiteks tema usust jumalusse (olgugi impersonaalse) olemasolusse ning otsesesse tunnetetavusse. Vastuolus mõnede oma varemate mõttekäikudega samas teoses, kus ta hoiatab mitmekesisuse redutseerimist identsuseks järjekindlalt läbi viimast lihtsalt seepärast, et inimesel on selleks olemas vastupanematu kalduvus, argumenteerib ta seoses jumala-probleemiga, et tung identsuse leidmiseks olevat mitmeski suhtes osutund prohvetlikuks (näit. Demokritose ja Epikurose juures), järelikult olevat võimalik, et ka usk mingisse kõikemahutavasse vaimsesse absoluuti ei ole ekslik. Ta kõneleb alul ettevaatlikult, siis ikka veendu­numalt võimalusest müstilisel teel selle absoluudiga otsest kontakti saa­vutada. Sellega ta ei piirdu, et soovitaks seda müstilist „õndsakstegevat nägemust” selle õilistava mõju pärast inimesse, kes selle kaudu pääseb kitsaist isiklikest ja kohalikest seoseist, saades ülivõimsaid tõukeid desinteresseerit vooruse kui sellase harrastamiseks, vaid ilma asja põhjenda­mise tarbele just küllaldast tähelepanu omistamata näib ta tahtvat meid veenda, et müstikule nähtav absoluut ongi tõeline absoluut. Oma vaate­kohta ta kaitseb paiguti juba pisut sofistlikkude analoogiatega. Tema muidu nii selge loogika tõmbub siin uduseks. Siin näib olevat tegemist usuaktiga, mitte enam filosoofilise mõtluse tulemusega. Kauaaegne skeptik ei suuda enam taluda elu ilma religioosse sisuta, ning „soov saab tal mõtte isaks”. Liiga sensitiivne vaimne organism vajab vapustusest pääsu ning otsib ja leiabki seda müstilisest kontemplatsioonist.

Tuleb möönda, et Huxley ka müstikuna vihkab kõike, mis võiks mee­nutada sensuaalset joobumust. Ta vihjab halvakspanevalt neid katoliik­likke hilismüstikuid, kellele jumalanägemus muutus erootiliste elamuste aseaineks. Ei, Huxley müstik peab suutma omandada täielikku enesetaltsutust, peab viimse võimaluseni arendama kõiki oma kehalisi ja psüühilisi võimeid, peab olema sõna kõrgeimas mõttes terve, sest ainult täius­likus mediteerivas tasakaalus olevat võimalik tõeline ühendusseastumine kõigi väärtuste ja kogu elu algprintsiibiga. Selleks, et suuta tõusta müsti­lisele tasemele, tuleb tema arvates enne muutuda teadlikuks isiksuseks, kes läbi ja läbi tunneb nii oma keha kui vaimu – alles siis võib pääseda üleisikulisele astmele. Tuimus, loidus, ebateadlikkus, saamatus, isegi hai­gus, mis takistab sõltumatust, sest et see meid paneb samastuma haige organiga, sellele liigset tähelepanu kinkima, tulevad tema müstikul kõik võita See on „köitumata” olend, kelle tajumisvõime ja tahtejõud on arenend viimse inimesele kättesaadava määrani. Võime ainult möönda, ef see inimtüüp, need vahendid, see meetod väärivad suurimat kiitust, kuid et eesmärgi saavutamisvõimaluste suhtes jääme skeptiliseks. Ent arvestades seda, et Huxley kõigepäält nõuab inimeste õilistumist ning paneb vahendeile rohkem rõhku kui eesmärkidele, uskudes et hää vahend peab andma hää eesmärgi, võime siiski nõustuda, et tema mee­tod on otstarbekohane

Ütlesime juba, et Huxley patsifism ei ole kujutet täna-homme saavutatavana, vaid et ta selles suhtes teeb plaane pikemaks ajaks. Ometigi võime kohati märgata, et kui see oleks tema teha, siis ta laseks Inglismaal kas või tänapäev desarmeeruda, ükskõik mida teekski Saksamaa ja Itaalia. Kui silmas pidada, kui vähe see on tõenäoline, et midagi sellast leiab aset, siis võib oletada, et siin on võib-olla tegemist ainult propagandavõttega peagu lootusetu ürituse vähesekski kiirendamiseks. Kuid paiguti tekib siiski teistsugune mulje, eriti kui arvestada romaani „Eyeless in Gaza”. Ei ole ju vähimatki kahtlust, et kui inimkond Huxley retsepti järgi üle terve maakera üheaegselt muutuks järjekindlaks rahu ja mittevastupanu harrastajaks, oleks meie kõige võikamail hädadel varsti lõpp. Ning kes teab, kui suudetaks tõesti olla nii üli- või üldinimlik, et oldaks valmis andma Euroopa lähemat tulevikku ründajate hirmu ja armu alla ilma neile vastu astumata, nakataks patsifismi pisik ehk pikapääle isegi kallaletungi­jaid endid. Kahjuks näib siiski tõenäolisem, et patsifistid tehtaks maa­tasa ning et militarism võidutseks seda häirimatumalt. Huxley soove ei saa vist ilma pikemata täita. Soodsamas õhkkonnas seevastu võib teda inspireeriv meelsus ehk tõesti viia inimsoo regeneratsioonile. Protsess, mille algatamist ta nõuab, võtab kahjuks nii palju aega, et see vaevalt muutub massiIiselks enne järgmist üldist kriisi. Oleme dilemmas, millest ei näi olevat pääsu. Aidata võib ainult patsifism – kui ta (ühepoolsena) enne ei tõuka meid hukatusse. Enesesäilitustung kiidab selle hääks ning ühtlasi protestib selle vastu. Ainuke ratsionaalne päästevahend ei näi olevat rakendetav. Või ei ole see nii? Seda tahaks loota, kuid ei suuda. Kahjuks tuleb lõpetada küsimärgiga.

Ants Oras

Akadeemiast nr. 2/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share