Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

25 Apr

Ajakirjanduse tähendusest Eesti arengus.

 

     

Ajakirjandus on olnud ja on kõigi rahvaste juures täht­saks rahva elu arendamise ja juhtimise vahendiks. Saksa ajakir­janduse ajaloo uurija Karl Bücher defineerib ajakirjanduse täht­sust ja mõistet kokkuvõttes järgmiselt: „Kultuuri kolm arenemisvoolu suubuvad ajakirjanduse juures ühisesse sängi, et selles ühiselt edasi voolata. Ãœks neist tekib riikliku organisatsiooni tarvidusest, teine sotsiaalsest ja majanduslikust läbikäimisest, kolmas saab alguse indiviidi silmaringi laiendamise püüdes kogu kaasmaailma saatuste ja vaimse elu järjest kasvavas osavõtus… Ta on Schäffle tabava tähenduse järgi ühenduslüli, juhtiv organ, mille läbi vaimne vool rahva ja tema juhtivate vaimude vahel edasi-tagasi liigub. Sama nähtust võime täiel määral konsta­teerida ka eesti ajakirjanduse ja eesti elu juhtijate kohta. Ja seda vahest suuremalgi määral, sest meil oli muid võimalusi vähe kasutada ja palju raskusi muul viisil eneseavaldamiseks. Nii kirjutab eesti ajakirjanduse veterane Anton Jürgenstein, et „…leht alguses ainsaks keskkohaks oli, mille ümber rahva hariduslised ja kulturalised püüded arenema ja kosuma hakkasivad… On ju meie ajalehtedel kaugelt laialisem ülesanne olnud, kui suurte rahvaste politilisel ajakirjandusel. Kuna ajalehed sääl iseäranis politilise elu keskkohas seisavad ja vähem tähtsad nende seas lihtsalt suure hulga uudishimu päevasündmustega vai­gistavad ja üleüldised kultura edendamise ülesanded enam muude asutuste ja erilehtede hooleks jätavad, pidi meie esimene leht kõik kõiges olema”.

Öeldu ei maksa üksnes esimese eesti ajalehe kohta, mille juu­beli puhul need read kirjutatud, vaid kogu eesti ajakirjanduse, eriti aga eeliseseisvusaegse ajakirjanduse kohta.

Kui A. W. Η u p e l, kes rahva elu-olu suurema tähelepanu ja objektiivsusega jälginud ja käsitlenud hulgalistes põhjapanevais töis, tahtis lähemale pääseda rahvale, et sellele midagi ütelda ja nõu anda, siis valis ta seks nädalalehe kuju. Olgu nimetatud, et Hupeli ajaleht, mis ilmus 1766. aastal pealkirjaga: „L ü h h i ke öppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse…” on meie esimeseks eestikeelseks ajaleheks. Nagu meie esimene raamat tähistab eesti trükisõna varasemat algust meie lähemate naabritega võrreldes, eesti ajakirjandusegi algus märgib sel alal meie ettejõudmist. Edasi näeme ajalehti välja andmas G. Α. Ο l d e k ο p’i  ja  J. P. R ο t h’i  „T a r t ο – Îœ a r a h va Näddali-Lehte” 1806. a. ja Ο. V. Masingut „Marahva Näddala-Lehte” 1821.-1825. a.

Ja J. V. J a n n s e n, püüdes rahvaga lähemalt kokku puu­tuda, mõlgutas juba noormehena oma tegevuse algul mõtteid aja­lehe väljaandmiseks, et selle kaudu kõnelda. Kuid säärast asja peeti talupojarahvale ülearuseks ja ei antud seks luba. Nii tuli Jannsenil aseainena välja andma hakata perioodilist juttude kogu Sannumetoja (1848.-1860. a.). Alles 1857. aastal, peale Nikolai I tagurlikku valitsemisaega, tuli luba „Perno Posti­mehe” väljaandmiseks.

Jannseni mitmekordsed palved loa saamiseks, mis äpardusid, kuid siiski jälle uuesti esitati, näitavad, kuivõrd tähtsaks peeti tol ajal ajalehte.

Veel selgemat keelt kõnelevad meile aga ärkamisaja suure rahvajuhi C. R. Jakobsoni püüded ajalehe saamiseks, mis kujunes tema eluküsimuseks. Ta tundis, kuivõrd ta on ajaleheta jõuetu ja kuivõrd tema püüded ning tõekspidamised maha olid maetud.

Arenev Jakobson leidis esialgu Jannseni „Eesti Postimehes” 1865. aastast alates oma mõtetele avaldamise võimaluse: esmalt pedagoogilisi küsimusi käsitledes, siis aga suunates neid varsti koolipoliitiliseks, laiendades oma teemasid järk-järgult ikka enam ja enam sotsiaalsele ja poliitilisele alale, arvustades teravalt kodu­maal valitsevaid olusid ja nõudes reforme, mis tõid enneolematu elevuse ja võitlusvaimu „Eesti Postimehe” veergudele. Kas tagasihoidlik Jannsen oma „E. Postimehes” juba tol ajal Jakob­sonile takistusi ja kitsendusi tegi, pole teada, kuid 1868. a. lõpu poole on Jakobsonil oma radikaalse ajalehe asutamise vajadus niivõrd aktuaalne, et ta astub sammu selle teostamiseks, esitades 22. novembril 1868. a. valitsusvõimudele palve loa saamiseks Peterburis eesti ajalehe „Valgus” käima panemiseks. Kahtle­mata juhtis Jakobsoni seda sammu astudes tahe ja veene, et eesti rahvuslikku võitlust on vaja hoogustada ja seda kanda massi­desse. Peterburist 1868. a. kodumaale tulnud, puutus ta kokku eesti talupoegadest ärksate tegelastega ja nägi veel lähemalt rahva vintsutusi. See andis kahtlemata tõuget oma ajalehe nõu­tamiseks, sest Jannseni „E. Postimees” oma tagasikiskuva polii­tika ja rahuarmastusega ei võinud rahuldada võitlust ihkavat ja teravalt rahvusliku liikumise tarvidust tundvat Jakobsoni. Oma ajalehe vajadus sai aga vahepeal seda teravamaks, kui Jannsen, esialgu kärpides tema kirjutisi, lõpuks oma häälekandja talle hoopis sulges. 1870. a. algul on see ilmne, nagu seda kirjutab Jakobson Koidulale ja prof. Kölerile. Ja järgmisel aastal suleb Jannsen oma „E. Postimehe” Jakobsonile täiesti.

Selle ajani oli Jakobson aga juba viis korda loasaamise pal­veid esitanud ja 1871. a. kevadel kuuenda katse teinud ning ligi 50 kirja kirjutanud ses asjas. Aga luba ei tule ikkagi, sest kohalikud sakslased on valitsusvõimusid mõjustanud sedavõrd, et isegi Jakobsoni Peterburi sõprade (prof. J. Köleri jt.) kaasabi ei anna tulemusi. Seesugune otse meeleheitlik loa ootamine ja uuesti katsetamine annab tagajärgi alles 1877. a. lõpul, kui üle üheksa aasta suure järjekindlusega ja südidusega asja on aetud.

Sellest loanõutamise perioodist on meil kasutada Jakobsoni kirju oma sõpradele ja mõtteosalistele, mis räägivad, kuivõrd Jakobson ajalehe tähtsust ja vajadust hindas ja kuivõrd meele­heitlikku võitlust ta pidas. Kuid nurjumistest hoolimata kujuneb üha kindlamaks ja vajalisemaks oma ajalehe nõue. Ta ütleb ise: ,,Ega ma ka enne järele ei anna, künni kaks kät rinna peale olen pannud”.

perno-postimees.JPG

Esimese eesti ajalehe 1. numbri 1. lehekülg. (Suurus 7:12.)

  

„E. Postimehele” kaastööd saates kirjutab 1870. a. algul Jakobson Koidulale:

„…Meil on kaks teed: kas eesti aealehtedes räägime ja rahva oma võimu peale toetame, ehk otsime abi vene aealehtedes.   Kui aga esimesel teel midagi tahame korda seada, siis peame kõik oma püssirohu põlema pistma”.

 sakala.JPG

„Sakala” esimese numbri 1. lk. (Suurus 2:5.) 

  

Ja J. Köler’ile kirjutab Jakobson:

„Nagu Teie näete, on mul Postimehes praegu suur sõdimine käes meie pappidega. Mis seda sõdimist raskeks teeb, on see, et Jannsen kõik kirjad vastuvõtmata jättab, kes minu poolt on ja minu oma kirjadest ika suured tükkid maha lõikab ehk tõisiti pöörab. Ma ei tea, mis Peeterburgi eesti seitungist saab, aga teda oleks kiil hädaste tarvis. Siin maal sünnib veel imeliku asju, mis küllalt väärt oleksid, et naad suurema rahvahulga silma ees oma tõsises karvas saaksid avalikuks tehtud, ja seeläbi rahva vaim tulisema teutele äratud”.

Kui oma ajalehe luba ikka ei tule, astub Jakobson Saksa aja­lehe „Neue Dörptsche Zeitungi” tasuta kaastööliseks, „ainult et meie kasude heaks kihutusetööd teha”. Sellest ja muust Köle­rile kirjutades ohkab Jakobson: „Ajaleht, mis tõesti Eesti aja­leht oleks, kui see ometigi kord tuleks!”. Kõik katsed eesti ajalehte saada aga ebaõnnestuvad, kuigi seks kõiki teid kasutatakse. Kord soovib Jakobson Peterburi („Valguse”) asemel lehe väljaandmiseks luba Tallinnas („Edasi”, 1. V 1875) ning siis Vil­jandis („Edasi”, 9. II 1876). Ja kui viimasegi kohta eitav vastus tuleb, siis ütleb Jakobson: „See viib tõeste meeleäraheitmisele, et seda ajalehe väljaandmise luba saada ei või”.

Kui Köler lootustäratavalt ajalehe loa saamisest kirjutab, vastab Jakobson, arvustades Jannseni poliitikat:

„Ma usun kindlasti, et nii pea kui meie ajaleht ilmub, kõik ruttu teiseks muutub… Kui asi sel korral peaks jälle vette kuk­kuma, siis kargan ma tõesti elusalt nahast välja. Rahva suurem osa magab meil, nimelt Viljandi pool, kus ma kõige suuremat vaeva näen, et põllumeeste seltsi elus hoida. Ainult ajaleht võib selle kangestuse vastu aidata”.

Need vähesed lühikesed väljavõtted kirjadest näitavad, kui­võrd ajalehte tol ajal tähtsaks peeti ja täie teadmisega usuti, et siis „kõik ruttu teiseks muutub” ja et ajalehe kaudu meie maal sündivaid „imelikke asju suurema rahvahulga silma ees oma tõsi­ses karvas saaksid avalikuks tehtud, ja seeläbi rahva vaim tuli­sema teutele [ = tegudele] äratud”. Ja lõpuks kirjutab Jakobson oma lehes: „Ilma rahvusliku ajaleheta võib küll üks ja teine isa­maa poeg siin või seal kohas tööd teha, aga rahva üleüldine ja läbikaudne töö seisab kammitsas”.

Ja kui pärastpoole venestamislained üsna kõrgelt käisid, kogu rahva elu nagu tardunud oli ja lootustki nii vähe oli, nagu see väljendus Riia vene lehe „Rižski Vesiniku” veergudel, kus tähen­dati, et „venelane uputab eestlase supilusikasse”, kui osa ees­tigi ajakirjandust kaasa ujus venestamisvooluga ja ülejäänud osa ei avaldanud vastupanu, sest puudus mõjukas juht, siis rahva­mehed haarasid oma ajalehe saamise mõtte järgi, rajades sellele jällegi oma lootusi, et selle läbi rahvast elustada ja juhtida. Kol­mik Villem R e i m a n, Oskar Kallas ja Jaan Tõnisson mõlgutab tõsiselt mõtteid 1893. aastal mõne lehe omandamisest või uue asutamisest. Ãœlesandeid küllalt iseloomustavalt märgib V. Reiman:

„Postimehe ostmise asi on selle poolest väga tungiv ja pakiline, et üks Vene usuline teda ka osta tahta. See oleks pauk meie rahvale, kui pääle endise 3 Venemeelse lehe (Vai., Virmal., Ol. ) ka päevaleht veel appi tuleks!! Ma kardan, et mitmed ütlevad: Mis võime meie sääl parata! Ega see meie asi ei ole! – Aga kelle asi see siis on? Kas siis mõni ingel peaks taevast tulema ja asja omaks asjaks tegema! Oleme oma hariduse ja eluseisuse läbi rahva etteotsa seatud, siis on meil ka seda mööda kohused ja peame vastutama kui meie asjad halvasti lähevad!”

Kuivõrd vajaline oli ajaleht, näitab seegi asjaolu, et talupoeg endistel aegadel oli muutunud umbusklikuks mõisniku vastu, nii et uuendused ja reformid, mis isegi talupoegade kasuks olid, võeti vastu suure umbusaldusega, väga visalt ja kartusega. Oldi arva­misel, et see on sakste vigur ja sihitud ikka talupoja kurnamisele, näit. et enam raha välja pressida talude ostmisega kui rendiga.

Enne kui asuda vaatlemisele, mida ajakirjandus rahva elu arendajana on korda saatnud, olgu mõningad kokkuvõtlikud mär­ked eesti ajakirjanduse arenemisest üldse.

Juba mainitud esimesele katsele aastast 1766 järgneb 1806. a. ,,Tarto-Maarahva Näddali-Leht”, mis saab ainult ühe aasta ilmuda. Edasi on juba nelja-aastase kestvusega Ο. V. Masingu toimet. „Marahva Näddala-Leht”

1821.-1825. a. (vahepeal, 1824. a., seisis). Need nimetatud kolm ongi ainsaiks ajakirjanduslikeks esindajaiks enne „Perno Postimeest”, kui mitte siia juurde arvata 1824. aastast alates Riias ilmuvat eestikeelset ametlikku „Tallorahva Kulutajat” (esimesed numbrid ilm. pealkirja all „Kulutamise Leht”), mis peale kohtukuulutuste, määruste jne. muud ei sisaldanud, ja kui mitte ajalehtede hulka arvata niisuguseid, nagu K. Körber’i Leivakorvike (1849), J. V. Jannseni Sannumetoja 1848-1860, Fr. Kreutzwaldi Mailm ja mõnda, mis seal sees leida on (1848/49). Need ajakirjanduse esimesed katsed ei olnud ajalehed meie praeguses mõttes. Nende püüdeiks oli ebausu vastu võidelda, talurahvale anda tar­vilikku õpetust tervisehoidmises, põlluharimises, majapidamises, loomade arstimises ja õiget Jumala tundmist kasvatada rahva seas. Alles J. V. Jannseni „Perno Postimehega” 1857. a. algab pidev ajakirjandus Eestis. Sellele lisandub samal aastal „Tallorahva Postimees”. Viimane jääb 1859. aastakäigu ilmumise järel seisma, nii et Jannsen jääb oma lehega mõõduandvaks kuni C. R. Jakobsoni „Sakala” ilmumiseni 1878. Vahepeal lahkub Jannsen „P. Postimehest” ja asutab Tartus uue lehe – „Eesti Postimehe” – 1863. a. lõpul. Küll jääb ka edasi ilmuma „P. Postimees” ja ilmub koguni 1885. aastani, mil Κ. A. Hermann selle Tartu toob, „Postimehe” nime all. „E. Postimees” elutseb Tartus 1894. aastani, mil ta viiakse Tallinna. Peale eelnimetatute ilmuvad XIX sajandil Tartus „Tartu Eesti Seitung” (1879-1882), mis pooldas üldiselt Jakobsoni „Sakala” seisukohti ja püüdis kodumaa olude arendamiseks kaasa aidata, „Tartu Eesti Seitungi” asutas A. Aint, hiljemini Jaak Järv viis lehe Tal­linna, kus see ilmus „Virulase” nime all toimetaja maalt väljasaatmiseni 1888. a. J. Järv oli oma ajakirjandusliku ettevalmistuse saanud Jakob, soni „Sakala” toimetuses töötades; ta tõstis „Virulase” esimeste eesti aja.-lehtede hulka, nii et sel ilmumise lõpul oli üle 5000 tellija.

Κ. A. Hermann muutis „Postimehe” juba 1887. aastal kolm korda nädalas ilmuvaks leheks ja alates 1891. aastast päevaleheks, kõik teised lehed aga ilmusid nädalalehtedena. „Postimees” jäi ainsaks tihedamini kui kord nädalas ilmuvaks ajaleheks sajandi lõppaastani, mil „Uus Aeg” Tallinnas hakkas kaks korda nädalas ilmuma ja kui mitte siia juurde arvata katsetamisi „Valgusega” 1883. ja 1884. aastal, mida taheti muuta kolm korda ja koguni iga päev ilmuvaks ajaleheks. Alles uue sajandi algul seltsib „Postimehele” juba teisigi päevalehti. Tartus ilmus veel Ado Grenzsteini poolt 1881. a. lõpul asutatud „Olevik”, mis asutaja toimetusel sajandi 80-ndate aastate lõpuni oli parim eesti rahvuslik ajaleht. Kui aga Hermann „Perno Postimehe” Tartu tõi ja seda peagi kolm korda nädalas välja andma hakkas, koondades enda ümber eesti haritlasi, jäi „Olevik” tagaplaanile ja muutus esialgu kindlusetuks ning pööras end 1890. a. paiku täielikult venestamisvoolu järgi.

Tallinnas oli peale „Virulase” teiseks leheks „Valgus”, mille asutas 1880. a. lõpul Rakveres „Kalevipoja” selts ja. mis M. Lindenbergi toime­tusel ilmus 1881. a. augustini. Järgneval aastal J. Kõrv tõi „Valguse” Tallinna, kus seda välja andis 1906. aastani. Kõrv katsetas „Valgust” Tallinnas kohe muuta kaks ja kolm korda ilmuvaks ajaleheks, kuid see ei õnnestunud.

Kõrv oma „Valgusega” sihtis kohe algusest peale venestamispoliitika toetamisele ja propageerimisele, erinedes tunduvalt oma kolmest kaasla­sest: Grenzsteini „Olevikust”, Hermanni „Postimehest” ja Järve „Virulasest”. Tema intriigide ja võtete läbi sunniti teine Tallinna ajaleht „Virulane” seisma ning tema toimetaja saadeti välja. Ãœheksakümnen-dail aastail püüab Grenzstein oma „.Olevikuga” asjatult „Valgust” ületada venemeelsusele Tallinnas ilmuvaist lehtedest oleks veel nimetada „Tallinna Sõber” (1879-1895) ja „Ristirahva Pühhapäeva Leht” (1875-^ 1919). Esimene asutati mõisnikkude toetusel vastukaaluks Jakobsonile, kuid see leht ei pääsenud mõjule. Samuti püüdis „Ristirahva Pühhapäeva Leht” teha opositsiooni rahvuslikke küsimusi esirinda seadnud aja­lehtedele.

Edasi näeme veel väljaspool Tartut ja Tallinnat järgmisi ajalehti: „Kündjat” (1882-1891) Riias, J. Reinwaldi poolt asutatud „Virmalist” Peterburis (1887), sama lehte juba aasta järel Narvas ja lõpuks 1899. aastast „Uue Aja” nime all Tallinnas, kus see peatselt hakkab ilmuma kaks korda nädalas, ja „Saarlast” Kuressaares (1884-1910). Ning lõpuks sajandi lõpul (1897. aastast) näeme ka. Ameerika eestlastel oma hääle­kandjat „Eesti Amerika Postimeest”. Need lehed olid vaid kohaliku ise­loomuga, tõid ainult teateid ja jätsid rahvusküsimused kas hoopis puudu­tamata või märkisid neid tagasihoidlikult.

Vihjates ajalehtedele läinud sajandil ja seejuures mõne reaga iseloomustades nende püüdeid, näeme seal kahe kesksema kujuna Jakobsoni „Sakalat” ja teatava vahemiku järel „Postimeest”, viimast juba Κ. A. Hermann’i ajal, eriti aga Jaan Tõnis­soni toimetusel. Kuid ka teised ajalehed on kaasa aidanud eesti arengule õige suuresti.

Ajalehtede kõrval on läinud sajandil ka juba ajakirju. Esimeseks sellesarnaseks oli „M e e l e j a h u t a j a. Piltidega kaunistatud Eesti kirjanduse ajaleht õpetliku ning ajaviitliku sisuga” (hiljemini: „Meelejahutaja. Eesti perekonna õpetlik ja lõbus nädalakiri”) ilmudes 1879.- 1887. a. Edasi teaduse ja juttude ajakiri „Oma Maa” (1884-1891), kuu­kiri eesti muusika edendamiseks „Laulu ja Mängu Leht” (1885-1897) ja põllutöö, karjakasvatamise, mesilastepidamise, käsitöö ja aiaasjanduse ajakiri „Põllumees” (1895. aastast, mis kandus ka käesolevasse sajandisse). Kõik need ajakirjad ilmusid Tartus, mujal aga läinud sajandil ajakirju ei ilmunud. Ajalehtede kaasandeina ilmus siiski vareminigi ajakirjataolisi perioodilisi lisasid: „Perno Postimehe” „lissa-kirja” „Pagganatte ö ja koit” (1861-1864), „Eesti Postimehhe juttotubba” (1863. Vst alates), „Eesti Postimehe lisaleht” (1871. a-st alates), „Eesti Põllumees” (1868-1889), „Eesti Postimehe” Muusika lisaleht (1882-1901) ning lõpuks „Valguse” Põlluteadusline lisaleht (1895. a-st alates).

Üldse ilmus XIX sajandil kokku 623 aastakäiku ajalehti ja ajakirju 20 093 numbriga.. XX sajandil kuni riikliku iseseisvuseni ilmus 17 aasta jooksul 1108 aastakäiku 53 410 numbriga, iseseisvusaastad aga ületavad kogu eelneva toodangu üsna märgatavalt, andes 2925 aastakäiku ajalehti ja ajakirju kokku 116 754 numbriga. Kokkuvõttes on eesti keeles ilmunud 4656 aastakäiku ajakirjandust 190 257 numbriga.

Mida on ajakirjandus andnud rahva arengule?

Kuigi Jannsen ei asu otse kavakindlasse võitlusse tolle­aegse valitseva korra vastu, mis võimutseva aadli, kiriku ja riigi­valitsuse huvides hoiab eesti rahvuslikku arengut kammitsas, ometi kandis ta oma ajalehtedes vähehaaval kivikesi eesti rah­vusliku ideoloogia alusmüüreks.   Tema püüdeks ja juhtivaks sihtjooneks oli rahulikul teel rahva haridust tõsta ja tema elutin­gimusi parandada. Ta nägi õieti, et tema ajal eesti rahvusliku ja kultuurilise arengu aluseks, selle põhikihiks võis olla ainult talupoeg ning sellest lähtudes otsib ta teid, kuidas talupoja silmaringi avardada. Õpetust ja juhatust anda, rahva haridust ja koolide asutamist edendada, huvitust kirjanduse vastu, puhtust majades, arusaamist põllutöös ja majapidamises tõsta, aine­list põlve parandada – kõike seda loeb Jannsen esimeses joones oma eeskavasse. See külg oli tol ajal küllalt põhjapaneva täht­susega ja siin oli Jannsen kohane mees. Tema ladus ja rahvalik keel tegi lehe lugemise lõbusaks, pani põhja armastusele ajakir­janduse vastu ja valmistas pärastisele ajakirjandusele teed. Tema leht andis palju õpetust, teritas poliitilist pilku, soetas esimesed kunstsõnad ja arendas aimeid selleks, et välis- ja sisepoliitika üle võis kõnelda ja nii kõnelda, et sellest kõnest aru saadi.

Et talupoeg võiks haridust saada ja oma silmaringi laien­dada, selleks soovitab Jannsen asutada seltse. Ta ütleb, et „suremat head ei või kegi meile tehha, kui ennam küünlaid põllema panna, et eesti pimme tubba valgemaks lähheks” („P. Postim.” 1862, nr. 21, lk. 164). Jannsen tõstab eestlase iseteadvust ja õhu­tab hariduse omandamist. Tuues Tartust sõnumeid, et ülikooli astunud ka mitmed „Eestimeeste” pojad, lisab Jannsen juurde:

„Aitko Jummal neid omma suggo rahva kassuks õppida ja par­rast ellada. Lodame, et need villetsad pävad ikka ennam selja tahha jävad, kus Eesti nimme sõimonimmeks peti ja need aiad lähhemale jõudvad, kus õppind Eestlane kellegi kue ega seisusse sees häbbiks ei panne, Eestlane olla. Tänno Jummalale, meie Keisri seädussed ei panne kellegi innimesse eest teed kinni, kes middagi tahhab õppida. Ei pärrita meie päivil mitte ennam ni vägga: kes sa õlled sündimisse põiest? vaid: kaugel õlled õppimisse põiest? Innimessed on keik innimessed.” (1862, nr. 21, lk. 163-164.)

Ta astub välja hariduse eest ja mõistab hukka teisitimõt­lejaid :

„… Kuida piddime meiege õppima, kui meid ei õppetud? Surem hulk Sakslasi keelsid ja laitsid sedda enne kogguni ärra. Nisuggusid tallorahva õnnesoviaid on veel praegogi, kes hirmus sured silmad tevad ööldes: Mis talloinnimesse laps sest ja sest õppib? kus ta sellega lähhäb? Kes paljo teab, se isseennesest paljo peab. Tallorahval poile sedda tarvis. Kui künda, äästada ja kümme käsko mõistvad, siis on küllalt, muido lähvad ninnatargaks ja ei mõista igga kord mütsi mahhatõmbada, kui tarvis on. – Nenda rägivad veel mõnned. . . Jummalat karta, üllemaid auustada ja tubliste tööd tehha – se on meite ossa ja hädda meile, kui sest teest kõrvale lan­geme ja peaga läbbi seina tahhame joosta, nago mõnned eksinud lomad tevad: agga et tarkusse põiest neljajalgsega, kes adra ees käib, ühhe arrulissed peame ollema – kus kirjas se seisab? – Sepärrast vennad, piddagem ko Iidest luggu, tännagem neid, kes meile sedda head sovivad, saatkem ommad lapsed rõmoga koli ja tõttagem igga visi pimedussest ja rummalussest välja, kus kaua küllalt olleme vangis olnud. Lapsele head õppetust anda, on kümme kord parrem, kui mõnni karbi täis hõbbetükkisi järrele jätta.” („Perno Postim.” 1858, nr. 13, lk. 102.)

Ka eesti keel leiab lehes kohe algusest peale tähelepanu ja nõuab selle õpetamist esimeses järjes, et „mis keeles keegi oma ema kõige esmalt nimetab, seda peaks temale ka kõige päält õpe­tatama” ja „et selge eesti keel enne selget saksa keelt pingi alla ei kuku!” Ãœhes eesti keele nõudmisega käib paralleelselt oma rahvusluse küsimus. Juba algusest peale oli tähelepanuvääriv, et Jannsen ajakirjanduses esmakordselt hakkas kõnelema „eesti rahvast” ja „eesti keelest”, sest seni esines ikka „maarahvas” ja „maakeel”. Iseloomustavaid kirjutisi oma rahvusest lugupida­mise kohta esineb lehes üsna tihti. Juba oma ajakirjandusliku tegevuse algul („Perno Postim.” 1859, nr. 13, lk. 98) kirjutab ja manitseb ta:

„Lasigem agga sedda rummalust enneste ja omma laste küljest mahha, et meie ennast omma kele ja suggu parrast mitte ei häbbene, nago se mitmel veel ikka laidoväärt veaks on. . . häbbenegem ennast ailati, kui rummalad olleme, agga ei ial mitte sepärrast, et Eestlased olleme. Ennam ei või ükski olla, kui innimenne, ja innimenne on Eestlane ka; mis tühja meil siis häbbeneda on? Agga et ni vähhe alles mõistame ja omma suggu sees kokko hoiame: sellepolest on meil silmi kül saggedaste mahha lüa.”

Ning hiljem veel 1863. a. (nr. 22, lk. 177) mõni näide:

„Seeb se Eestirahva õnnetus on, et surem hulk neist, kes nende seast nattuke ennam õppetust sanud, omma rahvast püüdvad ärrasalgada… Suuremat häbbi ei või innimenne ennesele tehha, kui ommast issast ja emmast ennast häbbeneda!”

Ka kõigi rahvasse halvavalt mõjuvate tegurite vastu astub Jannsen üles. Kui kõrvu ulatuvad jutud, et töörahvale mõisas palka tasutakse kõrtsi viinasedelitega, siis leiab, et see hävitab töölisi majanduslikult ja kõlblalt.

Talumaade päriseks ostmises ja põllumajanduse tõstmises üldse tunneb Jannsen õieti üht meie rahva suuremat ülesannet. Ta toob tihti maade ostmisest üksikult ja arvustikuliselt sõnu­meid ja avaldab õpetlikke kirjutisi põllumajanduse tõstmiseks. Ta leiab, et „ilma põlluta on Eesti rahvas iga keelega ilma põh­jata, ja seda ei peaksime iial silmast kaotama”. Samal ajal peab Jannsen väga tähtsaks talurahva kogukondlikku omavalitsust ja püüab eriti peale uue vallavolikogukonna seaduse maksmapanekut virgutada vallategelasi tööle, andes neile nõu ja näpunäiteid. „Ta­lurahva seadusest” ütleb ta, et see raamat olla ilmlikes asjus seda­sama, mis Piibel vaimulikkudes: „sääl seisab meie priiuse ja õiguse natuke, kõik meie käsud ja kohus sees”.

Sellist laadi kirjutised läbistavad Jannseni ajalehte ikka ja jälle väga mitmelt alalt, mis rahvast virgutab, õpetab, näitab õigusi ja laiendab silmaringi, et tõsta rahva hariduse taset, paran­dada elutingimusi ja näidata, et ka eestlane on inimene ja rahvas.

Jannseni lehtedel on küllaltki suured teened eesti rahva lii­kuma panemises ja arendamises. Siin anti esialgne tõuge ja tehti ajaleht populaarseks ning vajaliseks. Jannsen andis rea olulisi ideoloogilisi põhijooni, mida täiendasid tema kaastöölised Hurt, Jakobson jt. Need olid alused ja vajalised ettevalmistused ja tee­rajajad, millele C. R. Jakobson oma „Sakalaga” andis kind­lama kuju ja selgema süsteemi. Et Jakobson seda võis teha oma ajalehes selle lühikese ajaga, mis temale oli antud oma ajalehte välja saata, nii tagajärjekalt, siis küll osalt just seetõttu, et tal oli eelkäija teerajajana ja rahva ettevalmistajana.

Kõigepealt asus „Sakala” teravalt arvustama väärnähtusi, mis eesti ühiskondlikku arengut kammitsas hoidsid, nagu teoorjust, mis hoolimata selle ametlikust lõpetamisest kohati siiski veel suurel määral edasi kestis, mõisnikkude laialisi eesõigusi, saksa soost ühiskondliku koorekihi kõrkust, kirikuõpetajate ta­gurlust, uhkust ning rahvavaenulisust jne., astudes seejuures igalpool kartmatult ja tuliselt eesti rahvusliku liikumise, seda kandvate ühiskonnakihtide ja eesti rahvusliku au eest välja. See arendatud ühiskondlik-poliitiline programm haaras eesti ühis­konna pea kõiki olulisemaid päevaküsimusi ja mõjustas nende käsitlemist paljude aastate jooksul.

Ãœhiskondlik-majanduslikul aial nõuti kõigepealt talunikkudekihi olukorra parandamist. Ja olulisemaks nõudeks sel alal oli, et valitsus peab mõisnikke sundima kindlaksmääratud taksi­hinnaga müüma talupoegadele talukohti päriseks, ja et avalik-õiguslikkude kohustuste kandmine, mis raskesti koormas talu­nikke, jaotataks mõisa- ja talumaa vahel vastavalt nende suuru­sele. Maaomavalitsuse alal peeti vajalikuks Vene kubermangudes juba maksma pandud semstvo asutuste sisseseadmist, kusjuures eesti talurahval pidi neis olema sakslastega võrdne esindus („Sakala” 1878, nr. 45). Nõuti rahvakoolide vabastamist mõisnikkude ja kirikuõpetajate eestkoste alt, kusjuures õppekeeleks oleks jäänud emakeel. Kirikliku elu alal nõuti patronaadiõiguse kaotamist ja õpetaja valimise õiguse andmist kogudusele. Peale selle rida nõudeid kohtukorralduse alal jne.

„Sakala” poliitika siht selgub juba lehe esimesest numbrist:

„Keisri Herra. arm ei võinud muud teha, kui meile valguse teed lahti heita, see on, meid meie ihulikust ahastusest peasta ja meid jälle vaba inimeste liiki seada. Meie oma asi on aga, selle val­guse tee peale jääda, see on, ka oma vaimuelus pärisorjapõlvest välja astuda ja oma vaimu vaba seisuse sisse ülendada. Ihulik vabadus ilma vaimu vabaduseta ei tähenda midagi, ta on üks metslinnu priius; ihulik vabadus ilma vaimu vabaduseta on kui õhtune tulu­kene soo peal: ta tõuseb sopa seest üles, läigib, lühikese aja sinna tänna vehkeldes, ja kustub siis jälle sopa sisse ära. Meil Eestlastel on meie kalli Keisri Herra armu läbi meilt kadunud olnud ihulik vabadus küll jo jälle käes, aga kui meie nüüd ise oma vaimu vaba­duse eest ei võitle, siis oleks see meie viimane lugu halvem kui esi­mene. „Sakala” saab sellepärast omalt poolt kõigest omast jõuust selle eest tööd tegema, et meie igas omas isamaa asjas, mis meie vaimuelu edendab, edasi jõuaksime… Ta ei saa küsima üksiku seisuste ehk rahva sugude järele, vaid saab ilma kartuseta nõudma, et üheski asjas seismist ei oleks ehk pealegi tagasiminemist, vaid et meie ikka edasi tõttaksime…”

Kohe asutakse tegelikult rahvale õiguste nõutamise juurde. Sellest mõned väljavõtted, mis näitavad, kuivõrd otsekoheselt ja kindlalt välja astuti. Nii Liivimaa maapäevast kirjutades („Sakala” 1878, nr. 9) tähendatakse:

„…Kõigest sellest on näha, et isamaa-armastus meie maal mitte veel nii elav ei ole, kui ta peaks olema. See armastus peab ennast esmalt selles ülestunnistama, et kõik avalikult tehtaks, mis tehakse, töiselt selles, et ka. kodaniku ja talupoja seisusele igale ühele oma õigus, nagu meie aeg seda nõuab, kätte antaks, ja kolmandalt, et keegi rahvas töist maha ei püüa rusuda, vaid vastastikuline auusta-mine valitsema hakkaks.”

Edasi avaldab leht soovi, et see seisus, kelle käes maavalitsus siiamaale olnud, isamaa-armastusest aetult seda võimu teiste seisustega ajakohaselt jagaks. Niisuguseid julgeid ja kindlaid sei­sukohti esineb küll ühes kui teises küsimuses „kümme ja enam korda”.

„Eestirahvas on praegusel ajal Eesti talupojad. Vähe on neid Eestlasi, kes ennast töistes seisustes Eestlasteks tunnistavad. Mis­sugused meie talupoja seisuse ja sellepärast Eestirahva poliitika õigused praegu on, seda. teab igamees. See olek on meile Eestlas­tele teutav ja iga auus Eestlane püüab temast välja peaseda, see on: oma rahvast selle teutava oleku seest auusa järje sisse tõsta ja aidata. Meie ei saa mitte aru, mikspärast meil Eestlastel, kes meie oma enese maal elame, niisama poliitika õigust ei pea olema, kui Sakslastel, kes meie sekka hiljem elama on asunud. Meie vana Eesti vaim ei anna meile enne rahu, künni meil omal maal ühesugu­sed poliitika õigused töiste rahvaustega on… Meie oleme juba kümme ja enam korda välja ütelnud, et meie eesmärk see on: Eestirahvale ühesugused õigused töiste rahvaustega! Senni, kui meie rahvas selle eesmärgile ei ole jõudnud, ei või meie ilmaski rahust rääkida. Rahu meie armastame, aga üksi seesugust rahu, mis vaba inimeste vääriline on, mitte orjade rahu. See on meie terve rahva seisukoht, ja selle seisukoha peal seisab ta nii kindlas meeles ja ühenduses kokku, et kõik muud eluavaldused ennast selle alla peavad heitma. Olgu kirik ehk Baltia või muud suured vaimuvallad, kõik seisavad nad alama järje peal ja peavad rahva üleüldises elus osa­konnad olema” („Sakala” 1880, nr. 48).

 noor-eesti-v.JPG

 Noor-Eesti V (1915) kaanejoonis. Valmistanud N. Triik. (Suurus 1:1.)

  

Pärast Jakobsoni ootamatut surma jäi rahvajuht koht enam kui kümneks aastaks tühjaks. Kuigi oli mitu ajalehte ja nende toimetajad pidasid end igaüks küll rahvajuhiks, kuid tüsedamat kuju, kes oleks veidikegi sarnanenud andeka ja tahtekindla Ja­kobsoniga, nende hulgas ei olnud. Siiski ei või ütelda, et avalik hääl oleks vaibunud. Tõsi küll, et ühest küljest juhi kaotus ja teisalt venestamispoliitika ning sellele lisandunud ärkamisaega saatnud tulundusliku tõusu pidurdumine ja asendus kriisiga, mis osast suurtes ostuvõlgades olevaist või kõrgete hindadega rendi­tud taludest sissetulekud koomale tõmbas või talud oksjonile viis, tekitas teatava vaikuse ega juhtunud seesuguseid julgeid välja­astumisi, nagu neid võis näha Jakobsoni poolt, ei esinetud ka uute suuremate juhtmõtetega. Kuid paljud rahvuslikud küsimu­sed leiavad endiselt märkimist, samuti rahva ettevõtted. Grenz­steini „Olevik”, mis kujunes paremaks eesti ajaleheks, püsis 1886. aastani kindlal rahvuslikul seisukohal, pidades teraselt sil­mas Eesti eluavaldisi ja arendades ka uusi mõtteid. Samuti püü­dis „E. Postimees” Κ. A. Hermanni toimetusel (1882-1886) arendada eesti rahvuslikku liikumist, samuti „Perno Postimehe” järglane „Postimees” 1886. aastast. Ka Järve „Virulane” omas kindla rahvusliku sihi ja oli mõjukaks ja levinud leheks kogu oma ilmumise kestvusel (1882.-1888. a.); ka „Valgus” hoidis alguses Jakobsoni voolu poole. Kui „Valgus” ja hiljemini ka „Olevik” said venestamispoliitika propageerijaiks, siis ometi oli rahvas viidud oma arusaamises ja mõtlemises nii kaugele, et nad ühes muukeelsete lehtedega ja välissurvetega ei suutnud kustu­tada lõkkele löönud tuld, vaid see hõõgus edasi ning seda aitasid alal hoida valitseva rahvusliku loidumise ja pessimismi ajajärgul ning olla suurel määral rahvuslikult virgutavaks ja kasvatavaks ja üldkultuuri levitavaks teguriks just rahvuslikul alusel ilmuvad ajalehed.

Kui „Postimees” 1896. aastal läks ärksamate ja teovõimsa­mate meeste nagu Villem Reimani, Jaan Tõnissoni, Oskar Kalda jt. kätte, siis lõid peagi need hõõguvad söed lõkkele.

Kuigi olud olid endiselt kitsad ja surve endiselt liiga tugev, võis osav toimetaja J.Tõnisson paljugi ära teha rahva iseteadvuse kas­vatamiseks ja oma jõu organiseerimiseks. Iga päev ilmuva aja­lehega võis ta pakkuda juba ruumiliselt õige palju. Samuti oli «Postimees” levinumaid lehti heade toimetajate ning kaastööliste kaadriga.

„Postimees” oma toimetajaga jätkas täie rõhuga seda võit­lust, mida juba Jakobson nõudis, s. o. et ka talupoegadele maa­päeval ja valdadele kihelkondadekonventidel hääleõigus antaks, et patronaadi-, kõrtsi-, jahi-, kalapüügi ja muud mõisade eesõigu­sed kaoksid, et teedetegemine, rahvakoolide, kiriku, vaeste ülal­pidamine ja muud avalikud orjused ja koormised ühetasa jaota­taks, et maa ja linna omavalitsuses arvurikas eesti ollus ühes vene ja saksa ollusega oma kohasele mõjule saaks tõusta jne. Need nõudmised olid ühised kõigile rahvuslikele ajalehtedele ühes ak­tiivsemal kujul, teistes nõrgemalt. Enam aga kui teised lehed rõhutab rahvuslikku iseteadvust „Postimees”. Veel enam, ta tun­nistab selle rahvust säilitavaks ja arendavaks esmajoonelisemaks teguriks. Rahva enda sisemine ja kõlblas jõud pidi olema rah­vuse edasiviijaks ja selle jõu kasvatamisele pöörati erilist tähele­panu, mis pidi edasi viima meie väikese rahva. Kogu tegevus oli rajatud veendele: „Olgugi meie rahvas väike, kuid ta on ometi rahvas!” – vastandina venestajate pooldajate kadukuulutusele, sest eesti rahvas olevat väike ja mannetu. Rahvusliku „iseteadvuse” ja „kõlbla iseolemise” erilise rõhutamise kõrval ei lasta aga silmast majanduslikke küsimusi, et ka selles suhtes edasi jõuda, sest „kõhnad ja näljased jäävad kergesti teiste jalge alla”. Kõige eeltingimuseks peetakse rahva vaimset ja ainelist edu. Püütakse rahvast omale jalale seada ja saksa seltskonna mõjust vabastada, eesti iseseisvaile kunsti- ja teaduslikele püüdeile lugupidamist võita, eesti ajakirjanduse häälele ja eesti avalikule arvamisele Baltimaa rahvaste kooris kaalu muretseda. See rahvusliku isetead­vuse ja rahva omale jalale aitamise püüd ärritas muidugi tolle­aegset saksa valitsevat ringkonda. Selle „Postimehe” tegevuse läbi kippus saksa rahvuslik elusoon ummistuma, sest saksa seltskond oma haridusega, seltside, teatriga jt. ei olnud eestlastele enam igatsetud imemaa, sest seda liiki tegevust õhutati juba ka eest­laste seas ja midagi selletaolist oli juba ärkamas ning olemaski ja saksa keelgi ei olnud enam hariduse tunnusmärk ning saksa seltskonnaga läbikäimine ei olnud enam haritud inimesel elutin­gimuseks. Selles kõiges sammub „Postimees” samm-sammult kindlalt edasi, murdes teed ja kõrvaldades eelarvamused. Ja saa­vutati hiilgavaid tagajärgi, nii et sõltuva talupojaseisuse ära­jäämisest saksa ettevõtted tõsiselt kartust tundsid nende tagur­pidi mineku eest, sest et eestlane enam nende abi ei tarvitanud ja nad värsket verd ei saanud väljastpoolt. Kujuka näite sellest pakub seik, et kui eestlaste eneste põllumajandusnäituse korral­damisest teated jõudsid saksa leheni („Düna Zeitung”), siis see kirjutab, et „sellega rikutakse sündmata viisil Liivimaa põllutöö edendamise seltsi õigusi, mis vanemad on ja kuidagi käest ära ei ole antud”.

Saksa ajaloolise, majandusliku ja poliitilise ülivõimu vastu astudes, oli „Postimehel” ägedal venestamisajastul teisigi ras­kusi. „Postimees” oli ka venestamissurve alt rahva edasiviijaks sama kindlusega kui Saksa eestkostmise alt. Selleski võis ainult iseteadvuse kasvatamine ja oma jõu arendamine kõige paremini tulemusi anda. Muidugi oli valitsuse samme raskem arvustada ja nendele vastu astuda, siiski näeme julgeid ja kindlaid võtteid selleks. Olgu näiteks kas või emakeele õpetamise ja õppimisele õhutamine kesk ministeeriumikoolide asutamise ajajärku ja venestamispoliitikat, mil „Postimees” kirjutab, et „õige haridus ilma emakeeleta võimata” ja leiab viisaka ülemineku („Postimees” 1900, nr. 212) :

Koolil ei ole aega emakeelt selgeks õpetada, sellepärast peab perekond koolile appi astuma. Ãœleüldist haridust tuleb edendada emakeele oskuse kaudu, sellepärast edendagu koduõpetust kõik. Laste „loetajateks” astugu kooliõpetajad, kirjutajad, eesti soost mõi­savalitsejad jne. Seltsid pangu kõneõhtuid läbirääkimistega, põllu­meeste seltsid kursusi toime, sest „vaikida ei taha meie mitte ja tööta seista ei tohi meie väikene rahvas mitte! Sest vaikimine, kus tarvis kõneleda, ja tööta seismine, kus vaja liikuda ja tööd teha, oleks surma märk. Surra aga ei taha meie mitte. Mitte sellepärast, et meie surma kardame, vaid sellepärast, et meil õigust ei ole surra, nii pikalt aga kui meie kontides veel säukgi elujõudu on” („Postimees” 1900, nr. 237).

Nii toimus eesti rahvusliku iseteadvuse äratamine ja jõu­dude arendamine „Postimehe” kaudu Jaan Tõnissoni esimestel aegadel. See oli positiivne töö, rahvuspoliitiline looming, mille saavutuseks oli uus ärkamine ja ülesannete kallale asumine laie­mates ringkondades üle kogu maa, eriti aga Lõuna-Eestis.

Sajandi vahetusel kerkib Tallinnas esile rida uusi poliitilisi kujusid noorema haritlaspõlve hulgast, nagu K. Päts, J. Teemant, O. Strandmann, M. Pung jt., kellede teotsemine tõi jõurikka lii­kumise Põhja-Eesti poliitilisse ellu. Selle liikumise keskseks kujuks ja tunnustatud juhiks sai Κ. Ρ ä t s oma päevalehe „T e a t a j a g a”, mis novembris 1901. a. ilmuma hakkas. Seni oli, Põhja-Eesti rahvuspoliitiline liikumine olnud üsna kahvatu ja jõuetu. Ajakirjanduse alal oli tooniandjaks J. Kõrv oma „Valgusega”, kes igas suunas toetas ametlikku venestamispoliitikat. A. Busch’i „Eesti Postimees” ja M. Neumann’i „Uus Aeg” ei esin­danud samuti mingisugust kindlat poliitilist suunda, „Ristirahva Pühapäevaleht” esines tagurliste voolude häälekandjana. Tartus, paremini toimetatud ajaleht „Postimees” aga ei rahuldanud Tallinna lugejaskonda, sest lehelt nõuti areneva eluga ühes oma suu­rema linna uudiseid ja kuulutusi, mida Tartu leht pakkuda ei võinud.

Uue ajalehe „Teataja” ümber koondas toimetaja hulga noo­remaid haritlasi mitmesuguste ilmavaadetega. Peatoimetaja enese ja kaastööliste kaadri järgi kujunes „Teataja” ka kohe algusest peale väga mitmekülgseks ajaleheks ja selles haaratakse küsimusi laiemalt, kui see vast senistes ajalehtedes oli sündinud.

Eriti tugevasti rõhutatakse majandusliku teguri tähtsust rahva elus. Sõna „majandus” sai hüüdsõnaks „rahvuse” kõrval teise „sureliku suurusena”.

„ … Meie tunneme ka seda määratumat tegelist võimu, mis rahvuslisel ärkamisel ühe rahva majanduslise ja vaimlise käekäigu kohta on. Rahvusetundmus teeb ju rahva alles rahvaks – ta on siis esimene suurem jaam, esimene kõrgem aste rahvaste üleüldisel haridusereisul. Selles jaamas peatame meie praegu. Ärkamine on möö­das, töö on alganud. Sellest tööst tahame ka meie osa võtta – nooruslise vaimustuse ja õiglase õhinaga. ..

Kudas meie töökava teiste omast lahku võiks minna? Nähtavasti seeläbi, et meie rahvuse-jumaluse kõrvale ühe „sureliku” suuruse julgeme seada, mille üleüldine nimi majandus on. „Rahvusline ise­teadvus” ei või veel mitte inimesesoo kättesaadud eesmärk ja paleus olla, sest inimesesugu elab veel edasi, elab veel kaua kaua edasi.”   („Teataja” 1901, nr. 5.)

Konstateerides ka Eestis majanduslikul arengul põhinevat ühiskonna jagunemist erikihtidesse, kus igal neist oma erilised huvid, rõhutatakse, et majanduslikud küsimused olevat eriti täht­sad kehvemail kihtidel. Ja et viimased moodustavad enamiku rahvast, siis olevat just eriti vajalik rahva üldise tasapinna tõst­miseks rõhku panna eeskätt nende kihtide majandusliku seisundi parandamiseks ja kindlustamiseks. Sellest lähtudes püütakse valgustada laiemate hulkade erihuvisid, arendada neis kihilist iseteadvust jne., nagu see ilmneb selgesti juba „Teataja” esimes­tes numbrites:

„Meie ei tohi mitte silmast kaotada, et rahvas isekeskes vara­liselt klassidese jaguneb, kellel igalühel oma majandus on. Nagu rahvad üleüldises mõttes isekeskes,   nii   on  ka seltskonnaklassid rahva seas üksteisega majandusliselt võitlemas ja võistlemas. Kel­lele peab siin ajakirjandus hea nõu ja õpetusega appi tõttama – vägevamale või nõrgemale? Meie usume, nõrgemale. Meie rahva juures on lood selle poolest lihtsamad kui teiste suurte rahvaste juures: meie rahva suur enamus langeb ühiselt majandusliselt nõr­kade kilda, langeb nende kilda, kes vägevamate seltkonnakihtide majanduslise ülevõimu all seisavad. Meie ajakirjanduse ülesanne majanduslisest kullest on siis ühtlane ja selge: abi nõrkadele, abi meie tervele kehvale rahvale.” („Teataja” 1901, nr. 6.)

Selle kõrval rõhutab see uus ühiskondlik vool rahvustunnet ja rahvuslikku iseteadvust, pidades neid loomulikuks positiiv­seks nähtuseks rahva elus.

Oma ühiskondliku ideoloogiaga, mille keskuseks oli aseta­tud majandus, ja oma poliitilise radikalismiga tõi „Teataja” eesti ühiskondlikku mõttemaailma uue suuna, milles esmakordselt esi­nevad ja ristlevad üldrahvuslikud ja klassihuvid. Ãœhiskon­nakihtide erihuvidele, alates tõusva linnakodanlusega ja lõpeta­des mõisatöölisega, pühendatakse rohkesti tähelepanu ja samal ajal rõhutatakse ning näidatakse kõigi nende kihtide ühiseid huvisid nende ühiskondlik-poliitilises võitluses.

Suurim eesti linn ja kogu Põhja-Eesti leidis eesti elemendi ühiskondlik-poliitilise kasvatamise ja koondamise alal „Teatajas” ning selle ringkonnas juhtiva teguri ja jõudis peagi järele eelmise sajandi lõpul hoogustunud rahvuslikule liikumisele Lõuna-Eestis. Kuigi esialgselt üldküsimustes need kaks juhtivat organit – Tartus „Postimees” ja Tallinnas „Teataja” – lahku läksid, mis tõi vastastikust selgitamist ja arutamist ning millega ühenduses üsna tugevad vastuolud tekkisid, lähenesid tegelikus poliitikas mõlemad voolud teineteisele varsti ja mõlemad toetasid rahva edenemist omal viisil, olles täienduseks üksteisele. Nii täi­tus siiski uue lehe toimetaja soov, mille ta esile tõi oma lehe pro­grammi arvustajale:

„Nii palju arvame juba siin ütelda võivat, et meie „Postime­hega” paljudes üksikutes asjades vististe „koos võime tõmmata”, sest igas asjas ei või meie arvamised lahku minna, kui aga meie ilmavaade suurel üleüldsusel vahest lahku läheb. Juba lihtlabane taktika saab siin ja seal nõudma, et meie teed kokku jookseksivad.” („Teataja” 1901, nr. 4.)

Majanduslikkude ja rahvuslikkude küsimuste kõrval leiavad „Teatajas” viljelemist ka kõik teised küsimused, mida juba enne „Teatajat” rahvuslikkude ajalehtede poolt oli tarvilikuks peetud eesti edule. Viimaseid käsitleb „Teataja” laiemalt ja sügavamalt. Kõik need küsimused esitati selgelt, põhjendatult ja julgelt. Lühikese tegevuse järel võis märgata eesti elus suurt edu. 1905. a. maapakku minnes võis toimetaja näha suuri võite, millest kaht­lemata suuremaid oli Tallinna linnavalitsuse minek eestlaste kätte 1904. aastal.

  

Eeltoodud lühikesest käsitlusest nägime, kuidas ajalehed südilt võitlesid sakslastega, venelastega ja meie omade mitterah­vuslikkude vooludega. Visalt edendatakse rahvuslikult seisukohalt positiivsete väärtuste loomist, nii et raskematelgi aegadel üldine sisemine edenemine ei seisa, vaid edasi areneb. Näidati, et ei ole teist aitajat kui oma töö ja enese väärtuse tundmine. See omaabi oli koondatud kõigepealt majanduslikule ja hariduslikule elule.

Esimestel ajalehtedel oli ees mitmesuguseid raskusi. Puu­dus kõigepealt laiemas ulatuses algeline nõue – lugemisoskus, puudus organiseeritud ühiskond, puudus ka aimdus ajalehest ja selle tähtsusest üldse. Kõik tuli alles rajada. Aga oli veel tei­sigi raskusi. Juba ajalehe loasaamine oli raske küsimus ja ainult püsivus, tahtekindlus ning veene, et selle kaudu võib midagi korda saata, suutis loa välja tuua. Ja kui luba oligi käes, seisis ikka ja jälle ajakirjandus „kitsaste väravate” ees, mis olid ehi­tatud tsensuuri, kohalike eesõigustatud kihtide ja ametliku võimu poolt. Nii sai teinekord väga vähe rääkida või tuli rääkida mõistu. Kuid tihti tuli rääkida ka asjust, mis rahvale veel kaugel seisid ja mis alles tulevikus võisid lähedale tulla või mille ligi teda ei lastud.

Ajaleht kujunes osalt rahvaülikooliks või edasiharimise koo­liks. Pikad juhtkirjad, mis lehtedes asjatundmise poolest jär­jest süvenesid ja spetsialiseerusid, pühendati põllutööle, rahvatervishoiule, lastekasvatusele, koolioludele meil ja mujal, kirjan­dusele, keelele jne.

Kuid järk-järgult muutusid ka õpetlikud juhtkirjad elulise­maks, s. o. päevatarvidustele lähemal seisvaks. Ajalehtedes hakati otsima uusi teid ja väljavaateid, soovitati näit. põllumeeste müüma-ühisusi, mis aitaksid viljahindu vaheltkauplejate kunst­likkude allasurumise võtete vastu kaitsta. Varsti aga pöördus tegelik tähelepanu ka sellele põllumeeste omaabile, mida pakub ühistegevus.

Uude sajandisse astumisel olid rahva omaabi organiseerimise tegelikud sammud ühistegeliste rahaasutiste ja ühisuste näol, oma põllumajanduslikud näitused, mis kõrvu võisid seista seniste saksa „ausstellungitega”, siis edasi põllumeeste-, haridus- jt. selt­sid üle saamas oma organiseerimisajajärgust ja võisid arendama hakata intensiivsemat tegevust, mis aitasid juba ajalehe ning raamatu kõrval kanda algatusi ja hüüdlauseid oma liikmeisse ja nende kaudu üle maa.

Kui käesolevas ülevaates on käsitletud ajakirjandust eelne­vast sajandist ja üleminekut ka käesolevasse sajandisse, ning kui sellest nähtub ajakirjanduse suur mõju eesti elu arengusse, siis seda suurem on see mõju olnud edasi, mil eesti ajakirjandus mit­mekesistus ja suurenes.

Eesti ajakirjandus on raamatu kõrval olnud tähelepandavaks teguriks kui rahvuslik kasvataja, meie ühiskonna organiseerija ja selle võitlusvõime hoogustaja, rahvuslikkude ning sotsiaalsete elusihtide selgitaja ja arendaja. Ajakirjandus on olnud kaasa­aitajaks meie rahva juhtimisel majanduslikule ja poliitilisele ise­seisvusele.

R. Antik

Koguteosest Raamatu osa Eesti arengus

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share