Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

11 Mar

Raamatu saatus ja jõud

 

     

Ometi ei jõua mind Zeus surmata !

Prometheus.

Raamatu käesoleval juubeliaastal meie kindlasti ei taha juubel­dada nii, et kitsameelselt heaks võtaksime vaid üht või teist liiki raa­matuid. Ei, juubilar on auväärsuseks nüüd oma täies ulatuses, ka sel­les ulatuses, kus ta saatusliku kannatajana, märtrina on kibedaid aegu tundnud inimeste ja ühiskondade piiratuse poolt.

Olgem avameelsed, inimesed ja ühiskonnad on väga muutli­kud asjade vastu. Mis täna peetakse glooriaks, võib homme hukkuda hukkamõistetuna. Küsimus on õudnegi sekka, aga nii on elu ning inimesed kipuvad kergelt ja järelmõtlematult uskuma, et õigus kalju­kindlalt kuulub sinna, kus on kas enamus, või kus on rohkem võimu. Rahvas oli vaimustatud oma suurest mõtlejast Sokratesest, aga hetk hiljem seesama rahvas Sokratesele mürgikarika ulatamisest. Oma vooruste ja huvide nimel preestrid viisid surma Jeesuse, kes tuli uute voorustega ja uute tõekspidamistega, kuigi nii preestrid kui Jeesus ühe ja sama Jumala nimel kõnelesid.

Raamatuga on olnud alati ja korduvalt nii: ühed on vaimustatud, aga teised suruvad seda tsensorite abil, keelavad ja põletavad.

Vaadelgem vaid, ja meie näeme, et just kuulsaimate vaimuteostega on käitutud samuti, nagu Sokratese, Jeesuse, neitsi Jeanne d’Arc’iga jne. On väga palju nii, et see raamat, mis sünniajastul leidis suurima hukkamõistu, hiljem on suurimas aus. Ja ümberpöör­dult, sest ühiskond oma hõisetes pole kunagi tõde, aga ühiskonna jaoks „loomulikeski tingimusis võib tõde suuremalt jaolt kesta aastat seitseteist-kaheksateist, äärmisel korral kakskümmend, harva rohkem ja niisuguses hallis vanaduses on tõed juba kohutavalt kõhnad” (Ibsen Rahvavaenlases).

Toome näiteid, kuidas on suhtutud kirjandusemaailma suurima­tesse inimestesse.

Shakespeare, keda nimetatakse suurimaks inimeste hin­geelu tundjaks, oli üsna kaua väga vankuvas lugupidamises. Vol­taire nimetas teda inetuks köietantsijaks ahviks ja Tolstoi, hinnates teda ühiskonna arenemise ja moraali vaatekohilt, leidis, et „Shakespeare’i näidendite sisu on kõige alatum ja viletsam maailmaelu vaat­lemine, mis peab maailmavalitsejate välist suurust nende tõeliseks eesõiguseks, mis vihkab rahvahulka, s. o. töölisklassi, mis eitab mitte ainult usulisi, vaid ka maksva korra ümberloomisele sihitud humanitaarpüüdeid.” Shakespeare’i geenius suutis kujutada ühe­suguse sügavuse ja jõuga nii kannatajaid kui mõrvareid, kirgi kui vagameelsust. Ja ise ta jäi neist kõigist kõrvale – rahulikuks vaat­lejaks, kes ei ole kunagi ei kaebaja ega kaitsja. Moraalikuulutajad ja võimukandjad tahavad aga, et kirjanik ikka midagi peaks kuulutama, käskima, õpetama ja kedagi hukka mõistma.

Ei käinud käsi paremini ka Goethel, kelle suurust ei julge praegu enam riivata hitlerismigi mõttesurmamise tendentsid, olgugi et tema küllalt on kõnelnud asjadest, mis germanismi nüüdistaotlusile sugugi ei meeldi. Saksa kodanluse väikekodanliku mõtlemis­viisi poolt leiti küll ja küll, kuidas temagi olevat oma teostega olnud kurjaks eeskujuks, luues ilusaid kujusid inimestest, kes oma tun­nete ja teistlaadi kirgedega on seltskonna voorusmõistele vaenulised.

Kuid kõige kurjem olevat see, et Goethe geenius käsitanud nende teotsemist ja hingeelu sarnase rahulise objektiivse meisterlikkusega, et hakkad neis nägema inimesi, kelle vastu tärkab lugupidamine ja kaastundmus. L. Börne kirjutab Goethest: „Mina peaksin sind austama! Miks? Kunas kergendasid sa õnnetute kannatusi? Ku­nas püüdsid sa kurbade pisaraid tagasi hoida?” Ja lisab siis juurde, et kord ütleb Goethele vali kohtunik: „Sinule oli antud suur tarkus, kas sa võitlesid sellega kõige vastu, mis madal-alatu? Taevas kinkis sinule tulised sõnad, kas sa kaitsesid kunagi õigust? Sinul oli hea mõõk, aga sina olid vaid enese valvel . Maailmas ei või olla teist nii tuima ja elutut hinge.”

Veelgi teravamini arvustab suurt kirjanikku Dühring ja leiab, et G. ilustab kurjust, võttes oma loomingu sisuks elu varjukülgi. Sellega ta rikkuvat „kõige loomulikumaid kõlblisi tundeid.” Kõik see olenevat halvast sugulisest südametunnistusest. D. ütleb Faustist: „Selle kõlblusvastase teose sisu on järgmine: keegi elatanud, oma tööst väsinud doktor januneb tundeliste lõbude järele. Ta annab selleks end saatana võimusesse. See viib doktori, pärast mitmesuguseid madalaid lõbustusi (nagu pooljoobnud hulguste purjujootmine) ühe kodaniku noore tütre juurde, keda Faust (doktor) otsekohe püüab kurjale meelitada. Sihi saavutamiseks korraldadatakse mõned kokkusaamised vana naise juures. Kuid et tüdru­kust ei saada jagu küllalt ruttu, siis annab saatan Faustile kastikese väärtasju kingiks tüdrukule. Olles jõuetu kingi ees, andub Gretchen Faustile mitte meelitatuna, vaid ostetuna; ja et takistamatult kohata armsamaga, annab tüdruk oma vanale emale unerohtu, mille läbi viimane sureb. Edasi, saades süüdlaseks venna surmas, tapab ta oma hooraelus sündinud lapse. Vanglas ta laulab inetuid laule, millest üks algab: Meine Mutter, die… Kui ahvatleja ta saatuse hoolde jätab, siis pole midagi imestada, teades, missugused on tema usulised vaated. Niipalju kui näha ta armsama pihtimusest, ei ole ta ristiinimene, ta isegi ei usu Jumalat, kuigi tarvitab kavalust, et oma täielist uskmatust varjata. Et see ärevile ajav raamat siiski, nagu kuulnud oleme, lugejaid leiab, isegi naisringkonnis, ning vastu võetakse meie linna lugemislaudadesse, siis soovitame kõigil perekonnaisadel valvel olla.”

Mentzel nimetas Goethet „hetääriks, kes end kõikidele annab”. Ja edasi: „ta (Goethe) oli nagu kork, mis ujus alati pärivett pinna peal ja teenis ajasilmapilgel moes olevaid nõrkusi ning rumalusi; tema kirjutuste ilusa maski taga oli peidus peenendatud lõbude ja tundluse janu.”

Nii kirjutati mehest, kelle ees hilisem suur rahulik objektiivsus seisab aukartuses. Kas pole mõnus tunne neil miljoneil seltskonnas sibelejail korgikestel, sest neist ei räägita kui korkidest! Selline kohtu­mõistmine Goethest – kas ei kõla see nagu Hindrey karikatuuri sisu, kus täissöönud nägudega kirikuõpetajad hüüavad nende keskele astu­nud Kristusele: visake see mees meie keskelt välja!

Toome näiteid veel neist kirjanikest, keda tunneme. Parimaks oma aja vene elu-olu ja hingeelu käsitajaks hinnatakse nüüd A. T Å¡ e h h o v i t. Kuid peaaegu kogu oma eluaeg ta pidi end kaitsma hukkamõistmiste ja mõnituste vastu. Venes valitses siis tugev tung kasva­tust suunata ühiskondliku mõtlemisviisi tervikluse poole. Siis nõuti ka kirjanduselt vastavat õpetlikkust. Nii AleksandrovitÅ¡ on oma teoses TÅ¡. üle viimasele väga kuri, et kõik olevat tema kirjutustes kujutatud tühisena: „Seltskondlikku elu pole olnud ja ei ole, ei ole ka progressi, rahvas on idioot, intelligents on lollpead, tühised, kel­lega sõnagi ei kõlba kõnelda. Rumalad, väikekodanikud, alatud igapäevainimesed! – TÅ¡ehhovi ideaalid viivat vaid „üldisele eitamisele, nihilismile”. Tema olevat „kõige hädaohtlikum kirjanduslik nähtus”.

Kui meiegi juures praegu mõeldakse kirjanduse elustamisele ja mõtteid mõteldakse sellest, kuidas kirjandus kultuuristudes saaks kergemini käia oma rahva hingeelu rada, – kas meie pole pannud tähele, kuidas siin nüüd hulgana leidub väikemehi, suuremate meeste mõtete valestitõlgitsejaid, kitsukesi spiissereid, kes kah hirm­sat nägemust püüavad näha meie kirjanduse vaimsusest. Ikka seda pessimismi olevat ainult ja negatiivset – oi seda mõistmist vaimsuse käärimisest!

Näiteid võiks tuua tohutu palju. Kui keskaega valitses kato­litsism oma askeesiga ja mingit väärtust ei näinud ilmalikus elus ega mõtlemises, vaid suunas inimeste tähelepanu ainult taeva poole, siis ei saanud kirik jääda ainult õpetajaks, vaid hakkas ka kogu süle ja rinnaga teotsema. Kui lihalik inimene maises elus oli vaid patt, siis ka kõik muu maine, ilmalik, oli kuri ja kõlbmatu. Kogu klassikamaailma vaimukultuur, kirjandus, kunstid mõttetarkus, teadused ela­sid kiriku poolt sarnaseid tormisid ja hävinguid läbi, nagu vaevalt kunagi varem või hiljem on kuuldud. Lõhuti, põletati, vihati, vannuti ära, vaimutegelasi viidi vanglaisse, tapapakule, tuleriidale. Veel hiljemgi kirik, pärast uut hoovõtmist, kui renessansi valgus juba oli säranud, jätkas oma fanaatilist tööd. Nii kõlab kuulmatult, aga on ometi õige lugu Giovanni Boccaccio põrmuga, mis oli maetud Ceraldos San Jacopo kirikusse. Ausameelne renessansi kirik „pani oma seintele tahvlid, kus olid loetletud kirjaniku teosed ning tema mälestust austatud kiidusõnadega. Kuid see vaim muutus sajandite jooksul ja viskas poriga seda, mida ta kord ilusaks pidas. Sest kiriku pime viha tegi seda, mida ta kartmata võis: Boccaccio matusekoht lõhuti ära, tema põrm pilluti laiali ja mälestustahvlid purustati tooreste käte poolt” (Ewers).

Kuidas on käsi käinud täisrealismiga, kas paremini ? E. Z o l a teosed on küllalt tagakiusamisi tundnud, tema alasti avameelsus on aga töötavaile hulkadele aidanud kaasa inimlike õiguste saamisel.

Häda on kannatanud realism, sest et see elu õudusi kujutas, ro­mantika ei kõlvanud, sest et röövelgi kujutati sääl sümpaatseks, B y r o n i l e kaua aega ei antud tema Don Juani andeks, H e i n e l e tema kerget „musutamisluulet”, Maupassant’ile, et ta „kujutab ainult, kuidas üks rumal armastab teist rumalat” ja kuidas sellest sünnib „kolmas rumal”. Strindbergi kallal on võetud, et ta viha kan­nab naise vastu ja ütleb perekonna olemuses mehe-naise vihkamise allikad olevat. Futuriste süüdistati otseses hullumeelsuses ja kõigi vooruste tallamises.

Gabriele d’Annunzio Surma triumf pandi kord New Yorgis aresti alla ja kirjastajat karistati kaelakohtu koodeksite rikkumise pärast.

Isegi Tolstoi, olgugi peaaegu kristus-moralist, sai oma osa: tema Sõja ja rahu järele olevat elu tähendus ainult kitsasegoistlik suguline maitsmine ning lõpuks abielu õnn, mõistetud selle jämeda­mas, peaaegu tsüünilises mõttes (Tkatšev). Ameerikas tema Kreutzeri sonaat oli keelatud kui kõlblusvastane teos.

Eks me ole kuulnud, kuidas halvakstunnustamise laine on riiva­nud peaaegu kõike seda, mis hiljem rahulisemal ajal aukohale tõuseb. H a m s u n i l e keelduti maksmast riiklikku toetust (mida varem maksti), kui ta ilmutas oma Paani. Nordau nimetab Ibseni, Baudelaire’i, Maeterlincki kas hingehaigeiks või häbematuiks. Suure Venemaa suurimad vaimud olid peaaegu kõik kas kirikuvande või riigi tagakiusamise ohvreiks, või aga olid emigrantidena eemal sel­lest kodust, millele nad võõrsil auks olid.

Eks praegugi puhu maailmas jälle erilised kanged tuuled, mis rahvuse totaalsuse mõtte nimel mittevaimuinimesil saatusi laseb teha vaimutöö kääriva vabaduste mitmekesiduse vastu. Mussolini määrab suunda Itaalia kirjandusele ja hitlerism mingi mundriinimeste mee­lega on Saksast kogu ta vaimlise paremluse eemale peletanud. Kõikjal taotletakse tendentse, et looming ei tohi vaimust sündida, vaid teoseid tuleb diktaatide järele teha.

Kui siirdume oma kirjanduse mineviku vaatlemisele, egas siis siin asjaolud ole palju paremad. Ka siin kordub nähe, et vaimutud pisiasjad, tühised juturaamatukesed jne. on tulnud ja kadunud, ilma et neist kellegil oleks olnud soe või külm. Aga teosed ja mehed, nende loojad, kes tõid värskust ellu, taotlesid uusi mõtteid, uusi elukäsitusi, peenemat ja sügavamat vaimu harilikkude harjumuste keskel, said oma etteheiteid kohe algusest peale, kui meil kirjanduse üle ava­liku hääle poolt sõna hakati võtma. Ernst Petersoni Paised võeti kurjasti vastu, sest selle realistlik toon ja olude parandamise tendentsid olid võõrastavad vanale jannsenlikule ilutsusmeelele.

Päris karmiks ja käredaks muutus vanameelsus, kui Noor-Eesti tuli kirjanduse ja kogu vaimuelu kultuuristamise energiliste püüdu­dega. Õnnis Villem Reiman tõttas ajaloo juurest kõrvale oma tõsist sõna ütlema sellest, mis noored „valmimata poisid” ja „rammumehed” teevad. Gustav Suitsu Elu tuli, milles oli tõesti tolle aja pul­bitsevale vaimliselt tõusvale noorusele palju tuld ja vaimustust mehe mõttest, isamaa aust, sangarlikust tööst, käsitas ka armastust, kuid reaalsemalt, tuikavamalt, kui olid vanad noorerahva laulikud ja Anna Haava astraalsed igatsevad armulaulud.  Poiss armastab tüdrukut – kuidas nii ometigi võib! Ja saigi siis Gustav Suits Reimanilt hin­nanguks „libude laulik”. Kõik need püüud, mida nooreestlus taotles kontaktipidamiseks teiste maade vaimukultuuriga ja vormikooliga, nimetati „saasta korjamiseks suurlinna bulvaaridelt” ja „lubjatiseks, mille all lill närbub”. Igas kirjutuses peaaegu (ajalehis) läks moodi ütelda midagi mõnitavat, põlgavat, pilkavat Noor-Eesti kohta. See oli kodukasvanud umbne kiriklik-baltlik meel, mis otse nagu agoo­nias viimseid liigutusi tegi enne kustumist või ümberkujunemist. Vaen noore liikumise vastu süvenes vihaks, nii et Postimees lõppeks oma veerudki sulges nooreestlastele, olgugi et need olid ainukeseks aktiivseks vaimuandeliseks elemendiks tolle aja nooruse ridades. Õnnis A. Jürgenstein kirjutas pikemaid seletusi, kus ta noore liikumise peale vaatas õige eitavalt ja healmeelel seda dekadentsis ja ebavooruste ees lipitsemises süüdistas.

Isegi vana A. Grenzstein leidis siin oma endiste vastastega ühise noodi ja kirjutas väga intensiivselt (Olevik 1912, nr. 18) näit. G. Suitsust: „Kõlbluse asjus valitseb seal Egiptusepimedus. Tema arvab Euroopa leidvat, arvas hiilgavalt eurooplaselt õnnistuse tuua, aga sai alamat seltsi aasialaselt kõlblusvastase sihi”. Edasi (O. nr. 20): „Mida pakub meile õieti Suitsu seltskond, mis meid peab euroop­laseks tegema? Peale krantsliku suguelu tooruse arusaamata võõraid sõnu ja neidki ainult kirjanduse teoorias. Nemad jantlevad ilma armuta ja hirmuta”.

Fr. Tuglasest sama A. Gr. kirjutas: „Ma ei usu mitte, et keegi eesti vaimuelu kohta rüvedamalt oleks iialgi rääkinud, kui see harimata poisikene Mihkelson-Tuglas. See on lihtsalt häbemata. See tuleks kasvatusliseks trahviks seni Eestist välja vilistada, kuni ta oma rumalust avalikult andeks palub”. (OI. 1912, nr. 22). Virulane (1909, nr. 191-193) kirjutab Tuglasest: Fr. Mihkelson on nende kirjanik­kude liigist… kes, nagu tsirkuse Hans, omale kõiksugu kohatuid, kunstivastaseid „trjukisid” lubab. „Oma päikese poole”, „Toome hel­bed” ja „Midiast”, – neist ei hakka meie rääkimagi: kes nende tööde kõlbmatust juba ise oma väest ei mõista, sellele ei seleta vististi ka midagi ära, räägi ja tõenda nii palju kui tahad.”

Kõige tulisemaks kujunes küll moraali sõjakäik „Siuru” ajastul. Aeg oli kärsik, okupatsioon halvas meie poliitika, järele jäi kirjandus ja vaimuelu. Aeg andis liialtki vabadust erootikale; sellest siis lauldi rohkem kui vist tõesti tarvis. Vastane vool mõistis selle hukka kõige teravamini, ja üteldi lausa, et Eesti organism peab enesest „Siuru” kui kihvtiolluse välja sülitama (P. Põld). Kuid mõteldagu järele, vaimuelu positiivsust sündis ka „Siuru” elevuspäivil.

Siin meie kaugemale oma kirjanduse hukkamõistu näidetega ei lähe. Ütleme vaid üldise lausega, et ikka meil on leitud kirjanike juurest palju pessimismi, palju negatiivsete ainete järele haaramist, vähe positiivsete kujude loomist, vähe hoolimist isegi patriotismist.

Meie peame mõtlema, et iga aeg kannab erilist ajavaimu, mis annab erilisi suhtumisi vaimu loovtöö teostesse. Iga mõtteline erimaailm mõõdab teoseid oma mõõdupuuga. Kirik hindab vaid kirik­likult.   Need, kes võimuga tahavad ühiskonda ka vaimliselt ümber korraldada, hindavad raamatut heaks või halvaks eeskätt selle järele, kui palju see vastab nende tahetele.

Moraaliga, eriti sugulise moraaliga on lugu nii, et raamat ise oma vaimukallakuga kuigi palju kaasa ei räägi – lugeja ise on siin peateguriks. Schiller leiab Vana-Kreeka raidkujudest kõiki inim­likke voorusi, aga mõttetark Proudhon kaotab tasakaalu: „Kreeka kujude iseloom peaks olema niisugune, et nad esile ei manaks mingi­suguseid ebavooruslikke tundmusi. Mina aga jään rahulikuks esi­mese veerandtunni kestes; kui jätkan pärast oma vaatlemist, siis ei suuda ma end eemale hoida halbadest mõtetest, mis minusse kutsub kujude ilu”. Noh, mine nüüd ja anna niisugune kuju, mis kas või kahe suure inimese moraaliga ühtlaselt oleks kooskõlas!

Siin võiksime ühineda kõik seisukohaga, mille avaldab Boccaccio oma loomingu kaitseks: „Ükski rikutud mõistus pole kunagi mõist­likult mõistnud ühtki sõna; nii nagu head sõnad temale kasu ei too, nii ei või sõnad, mis pole kõige paremad, head mõistust rikkuda, umbes nii, nagu pori ei pääse rikkuma päikese kiiri. Seda ütlen ma ka oma novellidest. Ei juhtu iialgi, et neid ei tunnustataks kasulikeks ja sündsaiks, kui neid loetakse sellel ajal ja niisugustele inimestele, keda silmas peeti ja kelle jaoks nad kirjutati.”

Kunstnik-kirjanik loob oma tööd oma äratundmise järele, tali­tab nagu Kant oma moraalireegleid luues. Nii saab kunstitöö, mis ei ole moraalne ega moraalivastane. Aga nagu mõnigi arstim mõnele on kasulik, teisele kahjulik, nii avalduvad ka lugejaskonna juures raamatu tagajärjed mitmel viisil.

Loovtöö kirjanduse ja teiste kunstide kujul pärib ikka võidu nende üle, kes temaga ükskõik mis taotlusil heitlevad. Pärib võidu sellepärast, et teda kannab e l u. Veel enam, kunst on ise elu, on avar, vaimult kristalliseerunumgi elu kui see, mida elame argipäevas. Raa­mat on reaalse elu täiendus, on looja hinges käärivate igatsuste maa­ilm, on kuju sellele, mida inimene tumedalt tunneb kogu oma ihu ja hinge aimdustega. Tegelikus elus painutab end inimene kannatlikult mõnegi võimu ette, aga mõttelennus ja oma närvide salakõnelusis sündiva luulemaailma lähedale ei luba ta kedagi ei ühegi silmusega. Gogol kahetses oma teoseid ja Boccaccio ning Petrarca kahetsesid, aga meile ei osutu see kahetsus mitte millekski, meie täname, et vai­mumaailmale alles jäid Surnud hinged ja Decameron.

Aegade ja voolude aated maises elus on sageli hetkeline silmaprügi, mida vajadust mööda tõstetakse troonile ja heidetakse aia taha, – seisma jääb inimese oma südame äratundmine.

Kui Zeus tahab inimsugu hukata, astub Prometheus sellele vastu. Ta toob taevast tule ja avab inimeste silmad nägema, mida varjul on tahetud hoida. Prometheus on kehastatud sümbol tegevusele, edene­misele, tahtejõule, vabadusele, valgusele. Zeus needib ta kalju külge, kuid „ometi ei saa Zeus mind surmata,” ütleb valguse kehastaja.

Raamat pikkade aegade elukogemuste tuhandepalgelisuse kand­jana ainult oma tuhandepalgelisuses ongi jõuks, mis kannab inimkul­tuuri. Mõistkem teda vaid lugeda!

R. Kangro-Pool

Loomingust nr. 6/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share