Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

09 Mar

Vanemast vennastekoguduse kirjandusest.

 

   

1.

Vaesed olid eesti vaimutoitlustamise päevad pärast Põhja­sõda, sügavama pärisorjuse varjudes, veel XVIII ja XIX sajandi käänakulgi. Need olid suitsutare elanikkude vähevalgustatud päevad.

Saksa armust antud raamatute vaesuses seisis muidugi Piibel esikohal. Aga saksa kirikuõpetajate hoiak ei suutnud kirjasõnast elavamaid meeleolusid äratada, lugemishimu sütitada. Vennaste­koguduse lugemised ja ettelugemised olid iseäralikumad. Ven­nastekoguduse laul hämariklaste „valitud” ringis mõjus võluva­malt kui kirikulaul. Taeva, põrgu, maailma lõpu kujutlused või­sid siin nägemustena lähedale tulla, patukahetsus Kolgata risti all valada pisaraid, Jeesuse armutundmine tuua ekstaatilisi elamusi. Vennastekoguduse vaimu toitlustavale osale pole eesti kirjandusloolased siiamaani pööranud kuigi palju tähelepanu. Kui küsida praegu käibivaid kirjanduslugusid, siis poleks Saksa asunduskondliku minevikuga eesti vaimulikus kirjanduses ja vagaduselus Wittenbergi või Halle kõrval Herrnhuti nagu olnud olemaski.

Küsimus vennastekoguduse kirjanduslikust pärandusest Eestis, see on küsimus Herrnhutist lähtunud evangeeliumivennaste misjonitöö mälestustest meie maa luteri kiriku liikmete keskel. Ühelt poolt luteri teoloogiaga nagu kokku leppinud ja kirikukogudustega kohanenud, teiselt poolt lahkusus ja eksiõpetustes süüdistatud, polnud see sisemisjonitöö mitte selgete piir­joontega liikumiseks. Hämaraks hüüti herrnhutismi juba valgustussajandi Saksamaalgi.

Mis see vool hämariklaste usundlikule maitsele ja lugemis­himu kasvatusele tähendanud, milliseid tahtlikke ja tahtmatuid elutundmuse reflekse heitnud, ammugi aeg oleks selle kohta uurivat pilku teritada. M. Lipu omalt kohalt teenuslik Kodu­maa kiriku ja hariduse lugu ei ütle kaugelt mitte kõike vennaste­koguduse tähendusest, kirjatunnistustest ja mõjuavaldustest. Eesti vennastekoguduse enese tegelaste poolt koostatud apologeetilised ülevaated on lühikesed ja lünklikud.

Kui keegi sel puhul ehk tundiski põhjalikuma ajaloolise või koguni kirjandusloolise uurimuse vajadust, siis olid allikate otsi­mised ja lahenduste leidmised raskendatud mitmete asjaoludega. Küsimusse tulevat ainestikku pole hõlpus üle vaadata: küsimus pole ainult välismaise algusega liikumisest, vaid mitmeti sa­laduse katte all toiminud usuühingu praktikast; liikumise laos­tumisega on ka asjaomaste mälestusmärkide hoiustamine Eesti alal jäänud hooletusse. Mis on talletatudki, see on laiali pilla­tud mitmete kogude vahel mitmel maal (Eestis, Lätis, Saksa­maal). Vennastekoguduse jälilt korjatud käsikirjad ja mõned muud antikviteedid lagunenud palvemajadest seisid kuni tänavu sügiseni korraldamata Eesti Kultuuriloolise Arhiivi riiuleil.

Tänu R. Põldmäe agarale registreerimistööle võimaldub nüüd juba hõlpsam ülevaade eesti vennastekoguduse arengut val­gustavale andmestikule EK1A, ERM ja ERA kogudes. Samalt R. Põldmäelt, kes „Taevakäijate” teemat talutas ülepingutatud pal­vetundide uimast teise maailma „nõrkumise” ja muude usuhullustuslikkude nakkuste kompleksidesse, võib loota ulatuslikumat uurimustööd eesti vennastekoguduse liikumise ajaloost.

Nende ridade vähenõudlik visand ei taotle muud kui mõnin­gate põhijoonte märkimist ja pisut andmete lisandamist vanema herrnhuutliku kirjanduse tundmaõppimiseks. Tuleb enne kõike tähelepanu pöörata lähtekohtadele ja küsida meie maale ülekan­tud liikumise kohalikke tingimusi.

     

2.

Herrnhut! Jumala kaitsega kilbistunud usupagulaste varju­paik, rajatud Hutimäe veerule krahv Zinzendorfi mõisa Berthelsdorfi metsa- ja karjamaal. Praegu nägus linnakene ÜlaLausitz’i provintsis Saksis, lõunapoolsel vaateveerul sinendamas Böömimaa mäestiku kühmad. Alg-Herrnhut! Katoliku ki­riku vaenu kannatanud böömi-määri lahkusuliste vendade asun­dus protestantlikul pinnal. Vaeste käsitööliste asundus vana märtrikiriku talupoegseist jäänustest – see sai sinepiivaks noore krahv Zinzendorfi kaunishingsusele ja ta usuindlemise kalduvustele (tema enese vana sugukond oli ka Austriast pä­rit). Suure feodaalhärrana oli tal oma mõisa piirides võimalik arendada ilmlikkude iseseaduste andmist ning algatada koguni isekoguduse asutamist

Juba Halle pedagoogiumis käies oli eostunud Zinzendorfi tundereligiooni tung „hinge aadlit” ülendada üle kirikutunnistuslikkude tüliküsimuste. Aga ta vagaduspraktikasse ei kuulu­nud mitte ainult vabaduse pooldamine teoloogiat õppimatule usutunnetusele – ta isegi oli autodidakt oma usuindlemises. Ta tagas Herrnhuti asukaile ka pärisorjusest vabanemise. See tõm­bas ligi sunnismaisusest pagejaid piiri tagant. Böömi-määri ven­dade seltsi lisandus mujaltki ümbruskonnast tulnud käsitöölisi, väikesi inimesi. Ludwig Nikolaus Zinzendorf, harras kirikupatroon, katsus palvetundide sidestamist lossi ja heakohtlaste kommetega käsitööliste küla vahel; asutas palve-koolimaja; üksikuid haritlasi liitus juba selle „vennaliku ühendusega”.

Aga ei puudunud ka erimeelsusi. Herrnhuti elanikke kokkus mitmest kirikutunnistusest, usulahust. Ülielavale usuelule ärganud hingedes käis käärimine luterliku kirikukorra vastu. Siis koostas Zinzendorf ühes Berthelsdorfi pastori Rothe’ga, kes oli saanud Halles kasvatuse, herrnhuutlaste jaoks erilise kogudusekorra (Statuta Fratrum). Selles rõhutatakse vennalikku armastust ja südamevagaduse tõsidust Jeesuse ja apostlite jälge­des astumiseks. Sellega kaasas käis vanemate ja abiliste ameti korraldus liisu läbi, kodukari, armu söömaaeg; salgakeste ja kooride korraldus järgnes veidi hiljemini. Kirikuloolisi jooni esimeste apostlikkude koguduste kujunemisest oli siin püütud seondada böömi-määri kiriku pärimustega. Käsukirikust intiim­sema usuühingu praktikasse liideti Halle vagaduskonventiklite kombeid ja Zinzendorfi enese leiutisi. Suureks armuaastaks kut­sub Herrnhuti vennastekogudus ise aastat 1727: oli see ju härdusõndsa asutamise ja püha vaimu pealetuleku aasta!

Nüüd tuli Zinzendorfile peale ka nagu püha vaimu kutse oma koguduse apostolaati levitada üle Herrnhuti majapidamise piiride. Ta tahtis teha suuremat jumalariigi tööd, kui seda oli olnud kohaliku kirikupatronaadi teostamine. Veel enne, kui ta end oli pühitseda lasknud uusmääri piiskopi ausse, asus ta raken­dama oma unistusi kristliku maailmamisjoni uuendamisest. Sel­leks oli tal välja saata misjonäre, kes nagu algkristlikud apost­lid võisid käsitöölise ametit ühendada rändjutlustaja kutsega.

Need apostlikud palvevennad olid ilma teoloogilise haridu­seta.   Seega polnud nende prohvetiteadvus igakord teadlik kiri­kutunnistuste ja Zinzendorfi õpetuste vahedest, ning Herrnhutist eemal võisid ühe või teise käskjala kontrollimatud lahkusu­lised vaistud seda hõlpsamini välja lüüa. Zinzendorfi enese mõt­tekäigud võnkusid veel sõelumatult pietismi ja müstika vahel; süstemaatilist pead ei omanud ta oma tunderõhulise ja vastuolu­des virvendava teoloogia arendamisel pärastpoolegi mitte.

Kui esimesed herrnhuti rändapostlid saabusid Liivimaale, siis polnud kujunev „Ev. Vennaste Uniteet”, mis end alguses mõnikord nimetas ka „Valdus-böömi-määri Uniteediks”, veel vormiliseltki ühinenud Augsburgi usutunnistusega. Aga vaeste ja imetletud pagulaste kujul kaastundmust võites ja nagu luteri usu pastorite abilisteks tuli esimesi Zinzendorfi liikumise liht­samaid eestvõitlejaid. Nad leidsid eest Põhjasõja hädadest vaevalt toibunud saksa asunduskonna, millele Peeter Suur oli kind­lustanud Augsburgi usutunnistuse vabaduse ja rootsiaegse kiri­kukorra säilitamise. Peale ühe ja teise pastori külastamist va­helduva õnnega – katsusid uued Jeesuse ohvri evangelistid põl­vile vajudes pinda ka mõne mõisniku juures. Pind tundus herrnhuutlikule misjonitööle taoti üsna soodus olevat. Sõda ja katk oli endiste ortodoksaalsete kirikuõpetajate kaadrit armutult laas­tanud. Ei tehtud nüüd ikka küsimust vormilisest jutlustamisloast ja „puhta õpetuse” eksamist. Vastuvõtlikus mõisas mõjus hästi mõte saada krahv Zinzendorfi vennastekogudusest ausaid ametmehi, kes ühtlasi palvetunde võiksid pidada mõisaperele ja külarahvast äratada poolpaganusse tagasilanguse pahedest.

Ekspansioonivõimelise zinzendorfismi saabumist Baltimaile arvatakse teatavasti 1729. aastast. Esimesena läkitatuks oli kirvetöötegija Christian David, usuemigrantide eestvedaja Austriast, ühes Timotheus Fiedler’i nimelise kaaslasega. Ta matkadiaariumist on väljavõtteid vennastekoguduse arhiivis Herrnhutis. Nagu nähtub, käis esimene teretulnud kutse Herrnhutist Liivimaale matkata Halle kaudu. Sinna oli Riia pastor Lauberg kirjutanud kuuest „ärganud” kingsepasellist, soovides nende nõuandjaks armast venda Davidit. Christian David, Riiast varsti, lahkuma sunnitud, tarvitas juhust maakuulamiseks, võimalikkude toetuspunktide katsumiseks siin ja seal. Ta täht­samaks peatuskohaks oli Volmari mõis. Seal võttis kindraliproua Magdalena v. Hallart armsaid rändvendi vastu eriti sõbraliku külalislahkusega. Üleelatud sõja koledusi oli see aad­lik proua kogenud küllalt lähedalt. Ta tervis oli vapustatud, ta vajas ihu ja hinge arsti, ta soovis ka mõisaorjuses ohkavaile alamaile hingeehitust taevaliku armujõuga. Juba Saksamaal viibides oli ta otsinud Hallevagalaste peamehe A. H. Francke tutvust ja saanud L. N. Zinzendorfi abikaasa sõbratariks. Pole siis ime, et leskproua v. Hallart Zinzendorfi saadikuile osutus eriti vastutulelikuks. Christian David jutlustas mõisaperele patuhäda ja armutundmist südamesse ja 1730 suvel võis ta seal mõlgutada suuremaidki „Issanda narri” mõtteid. Pidi tõusma asutis kirjaoskajate abiliste ja teoliste ettevalmistuseks lätlaste seas. Prohvetlik puusepp pöördus seekord varsti Herrnhuti tagasi. Aga enne ta lahkumist on vaga kindraliproua mitme samameelse pastoriga korraldanud konverentsi, kuidas vennaste­koguduse asutisi ja osadusi sisse viia kirikukogudustesse.

Nii tähelepanu äratanud algust polnud Herrnhuti vennaste­koguduse misjonil siis veel Liivi-Eestimaa vahel jagunevate eestlaste pindalal. Aga Zinzendorfi suunale sõbralikku pietismi pesitses sporaadiliselt juba siinseiski ülemkihtides. Tallinnas oli 1726. a. doomkiriku abiõpetajaks saanud kindral Hallarti ko­duõpetaja Anton Vierorth, kes seisis Zinzendorfiga kirja­vahetuses. Ta kallak ei jäänud mõjuta Tallinna pietistliku usuelu rakukeste suhtes. Lõuna-Eestis on 1730. a. ümber herrnhuutlikku hoiakut avaldama hakanud Antsla ja Urvaste noor pastor J. Chr. Q u a n d t, kelle meelsusele ligines ka ta ametivend Sutor Kambjast ja kelle poegadest kasvas vennastekoguduse tegelasi.

J. Chr. Quandti poolehoid Zinzendorfile oli eostunud juba ta üliõpilasaastaist saadik. Antsla-Urvaste hingekarjasena pole ta hiieusklikkude hingede äratamiseks rahuldunud kirvetöö­ga. „Ärganuid” on ta herrnhuutlikkude võtetega ise liigi­tama hakanud väiksemaiks kogudeks ja igale salgakesele nende eneste seast määranud vagaduse valvaja. Oli juba ka siin­sete suurte sakste erateenistusse võetud väiksemaid saksa vendi, kes kitsamas ringis toimisid uue liikumise eelkäijaina. Nii tea­takse, et „mitmed Herrnhuti asja sõbrad” koguni juba a. 1726 olid jõudnud Saaremaale ja seal ergutanud „iseäralikku ärka­mist” (inspiratsiooni saanuist on kirikupatrooni ja konsistoo­riumi esimehe J. v. Sacken’i pärastine proua Hedvig Beata

nimepidi teada. Varasemaid herrnhuutisõbralikke Saaremaa pastoreid oli A. Holmquist Ansekülas. Kuid „suurest ärkamisest mõisavanemate ja alamate juures” oleks enne 30-ndaid aastaid küll varajane rääkida (nagu seda liialdust võib leida ühes lühi­keses Jakob Marrasch’i elukäigu kirjelduses a. 1894).

Märgatavat hoogu ja ulatust herrnhuutlikusse propagan­dasse tõi alles Zinzendorfi enese ilmumine Liivi- ja Eestimaale. See oli 1736. a. Krahvile, kes jutlustas, oli antud suurtesse maaisandaisse haaravamalt ja kiiremini mõjuda, kui see võimalik oli ta lihtsamail misjonäridel. Zinzendorf jutlustas Riias, Volmaris, Tallinnas. Aadlikkude uksi avanes haruldasele külali­sele linnas ja maal. Teel peatus ta muu seas Tartu lähedal K r i i m a n i mõisas: selle mõisa omanik, õuekohtu assessor Karl Gustav G a v e (e) l hellitas erilist austust vaga rändkrahvi kohta, ja kõrvaline Kriimani omandas palvevendade ja -õdede koldena Lõuna-Eestis varsti peaaegu samasuguse tähenduse nagu Volmari mõis Põhja-Lätis. Zinzendorfi kantslikõned Tallinnas on Eestimaa rüütelkonda lausa vaimustanud. Ei õhuta­nud ta ju ristiteoloogia nimel mingile seisusevastasele sotsiaal­sete suhete pöördele, vaid meeleolulisele kristlusele, armutundmisele ja eluviiside parandamisele kõigis seisustes. Aadlikud ja pastorid oleksid ta valinud kas või Eestimaa piiskopiks; uhke keeldumusega käänas ta ette kohustusi oma koguduse kohta. Imetlevate mõisnikkude ja kirikuõpetajate ringis on siis krahvi palutud, et ta neile oma kogudusest saadaks vähemalt hästi usk­likke seltsilisi ja abilisi – mõisakirjureid, koduõpetajaid, teen­reid, käsitöölisi. Zinzendorf soovitas seejuures usklikkude osa­duste korraldamist välispidise kristluse ületamiseks, ja ta leidis, et armuvalguse levitamiseks vaeste eestlaste vaimupimedusse vaja on lihtsamaid abilisi.

Zinzendorfi külaskäik julgustas vennastekoguduse seniseid sõpru, võitis uusi juurde, andis tõuke liikumise massiliseks levi­misele. Siitpeale võib küsida, mis evangeeliumi-vennaksed on tei­nud oma ideoloogia ja koguduse huvidele vastava eestikeelse kirjanduse edendamiseks.

  

3.

Pietismi ja herrnhutismi püüded ei põrganud alguses vasta­misi. Hallelaste piiblipietistlikud näisid eriti lähedalt kokku käivat herrnhuutliku piiblihairrastusega.   Francke õpilased panid südamele härrast piiblilugemist ja piiblitunnid omandasid esmajärgulise tähenduse nende vagaduskonventiklite kujunemi­sel. Ka Zinzendorf suhendas oma subjektiivsema ilmutususu väljendusi sama pühakirjaks hinnatud raamatu autoriteediga. Ta böömi-määri vennad ja õed kõnetlesid üksteist piiblikäändudega igapäevaseski elus.

Kui Zinzendorf Tallinnas käis, polnud täispiibel eesti kee­les veel ilmunud, oli ainult Uus Testament eestlasele lugemi­seks ja ettelugemiseks saadaval. Aga pärast kauaseid viivitusi oli 1736. a. viimati jõutud niikaugele, et käsikirjas oli valminud Vana Testamendi tõlge. Tõlke lõpuleviimise ja viimistlemise eest oli hoolitsenud piiblipietistlik rühm Tallinna ja ümbrus­konna pastoreid. Neist olid vennaksed Heinrich ja Eberhard Gutsleffid keeletarga Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle agaramaiks abilisteks. Aga teenib märkimist, et üks tõlkimiskomisjoni liikmeist, ja nimelt Anton Vierorth, siis juba oli herrnhuutlane. See koostöö tuli kasuks täispiibli väljaand­misele, mis raskeis pärastsõjalistes oludes muidu ehk takistuste taha oleks veelgi seisma jäänud.

Nagu seda võime lugeda kas või V. Reimani Eesti Piibli ümberpanemise loost, on Vierorth parajasti Tallinnas viibivale Zinzendorfile kurtnud eesti Piibli häda. Jumalariigi kasvatami­seks nii tähtis teos tõlgitud, aga ei jõua trükki toimetada. Zin­zendorf, Saksist vägeva Austria kartusel tegelikult välja aetud, oli siis ise raskustesse sattunud. Aga ta lubas eesti Piibli väljaandmiseks nõu ja abi leida, ja leidiski. Südamesse kõnele­vate sõnadega on ta liigutanud endise Liivimaa kuberneri kind­ral Bohn’i ja selle abikaasa meelt, nii et need eesti Piibli trüki­kuludeks laenasid (ja hiljemini kinkisidki) suure summa.

Seega olid pietism ja herrnhutism üheskoos korda saatnud, mida polnud suutnud luterlik ortodoksia oma pingutustest hoo­limata. Piibliuskliku maailmavaate omandamiseks oli avatud pärani: maailma loomine, pattulangus, Jehoova vihapuhangud, prohvetite hääled, apokriivad; uustestamentlik halastus Kristu­ses, apostlite teod, ilmutusraamat – kõik.

Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sänna ilmus 1739. a. Seda pakuti loodetavate lugejate kätte üsna odava hinnaga („70 kop. panko”). Siiski edenes nii suure raamatu ostmine sama visalt nagu kirjatähtede veerimine oli vaevaline. Rootsiaegsete rahvakoolide hävinguga oli ju ka kirjaoskus üldiselt alla käi­nud.   Piiblipropaganda raskustest annab aimu Viis head jutto ühhe öppetaja ja usklikko tallopoia vahhel, mis ilmus aasta pä­rast suurteose trükki A. Th. Helle sulest. Piiblilugemise himu oleks veelgi visamalt ärganud, kui erutavaid Piibli mõjusid rahva sekka poleks kandnud vennastekoguduse liikumine. See liikumine puudutas 1739. a. paiku eestlastest linnaelanikke juba Tallinnas, Kuressaares, Tartus, ja saksa vendade õhutatud zinzendorfism maarahva seas püstitas siin-seal oma esimesi palve­maju.

Elavalt mõjuva usuelu pinges puutusid pietistliku ja herrnhuutliku sisemisjoni jooned lähedalt kokku. Seaduslikke jut­lustajaid lõi kaasa nendega, kes jutlustasid vaimulikku rüüd kandmata, kes kirikukoguduse usklikumaist hingedest kogusid oma mitmeliigilisi osadusi pealegi. Tallinnas soodustas eriti doomkiriku abiõpetaja ja piiblitõlkija Anton Vierorth „väiksemate hulgakeste” moodustamist herrnhuutlikus vaimus. Herrnhuutlikule vaimule ja Zinzendorfi külaskäigule vastuvõtlik oli ka Eberhard Gutsleff. Oma vaimuliku kutse alguses oli ta olnud Pühavaimu eesti koguduses isa abiliseks, pärast ordineeritud Oleviste abiõpetajaks. Mitte ilma entusiastliku usuelu mulje­teta siirdus ta 1738 kõrgemale kohale, Saaremaa superintendendiks. Oma koduõpetaja Franz Hölterhofi oli Gutsleff soovita­nud Kuressaare koguduse abiõpetajaks ja koolidirektoriks, ja Hölterhof ei varjanud seal oma herrnhuutliku meelsuse ägedust teiste Saaremaa kirikuõpetajate vastu. Kummalegi saatusli­kuks saama pidid nende sümpaatiad „Jeesuse valupalga kogu­duse” kohta.

Kas võime tolleaegsest eesti vaimulikust kirjandusest välja lugeda mingeid üleminekumärke? Ajaloolise olukorra ajendid olid herrnhutismi edenemisele soodsad, aga liikumist pooldavad kutselised vaimulikud oma kirja- ja keeletarkuselt võõra rahva sekka astuvaist saksa vendadest ees.

Tallinnas, selle ümbruskonnas ja mujal olid Tallekoguduse hulgakesed hakanud kasvama. Palvetundide esimene armastus ei leppinud kirikliku leigusega. Leiged pastorid kaotasid pa­lavas usuinnus seltsivate vendade ja õdede poolehoiu. Õnnis­tegija taastulekut hüüti äratuskoosolekuil ja koguti ta ligioleku tundmiseks valitud hingi. Kaasakiskuva vaimuliku kõnelejana misjoneeris Tallinnas, liikus maal ringi eriti endine parukategija Fr. Biefer, kes oma ordinaariuse poolt oli läkitatud siinse vennastetöö  organiseerijaks ja ülevaatajaks (presbüteriks). Kus ärkajate ja ärganute protektsioonitingimused seda võimaldasid, seal lahendati juba ka koosolekuteruumi kitsust. Ühe teatme järgi tuleks esimestest eesti vennastekoguduse palvemajadest vanimaks arvata see, mis 1738 asutatud Anton Thor Helle kihel­konnas Jüris. Teisena vanuselt järgnes palvemaja Urvastes 1740, kolmas ja ühtlasi suuremaks kavatsetud asutis kerkis 1743 Kriimani mõisas Võnnu kihelkonnas. Eraelamuis, juhuslikus ruumis kogunevaid palveseltse oli 1740. a. ümber juba rohkesti. Ometi poetas Oleviste ülempastor Chr. Fr. Mickwitz 1740. a. paiku oma päevikusse märkuse: „Vähemalt seni pole nad eest­laste külge veel päris tõsiselt kätt pannud [oma kirjanduse] ümbertöötamisega eesti keelde”.

Kirjanduslooliselt vaatleja võiks selle väite vastuprooviks enne kõike küsida herrnhuutliku kallakuga pietismi mälestus­märke. Kui tuima käsukiriku ametis oli pastoreid, kes usutõdede seestumist äratava liikumisega sõhrustasid, siis ei tohiks nende sulest puududa ka sellekohaseid teoseid. Ja mälestus­märgid võhikute vagadusvoolu ja ilmutususku jaatavate kiriku­õpetajate sulest tohiksid varasemadki olla kui apostlikkude palvevendade eneste algeline kompamine rahvakeelsele kirjuta­misele. Huvitav, et 1739 – nii siis Piibli ilmumisaastal – ongi välja antud vagadusele õhutavate jutukeste kogu, mis on piiri­pealne pietismi ja herrnhutismi vahel.

Küsimus on nn. Hanso ja Mardi jutust. Selle omistamise vastu Eberhard Gustleffile pole vaieldud. Aga pole seni küllaldast tähelepanu pööratud neile erilistele tunnustele, mis Hansu ja Mardi kahekõnele on iseloomulikud. Pole lähemalt iseloomustatud neid motiive, millega Mart Hanssu püüab misjoneerida jumalakartlikuks. Hilislugeja tähelepanu on köitnud see osa Hansu ja Mardi jutlemisest, kus Mart realistlikkude vär­videga silmade ette maalib kohutava elupildi sodomiitliku patu pärast hukkamõistetu karistamisest. Selle varju on jäänud joo­mise kui usklikule sobimatu pahe hukkamõistmine Mardi poolt. Mis Mart jutustab patustpöördumisele kohutavast unielust, see juhib vaimusugulusele herrnhuutlikus vendluses liikvel olnud ilmutususklikkude nägemustega.

Küllap vennasteliikumisele omast pühakirja armastust ja aukartlikku värinat visionaarsete ennustuste puhul kaasaegne lugeja tundlikumalt taipaski kui pärastine.   Oli tulnud aeg, mil sõjast ja katkust ellu jäänud jumalalapsed nägid imelikke vii­rastusi, mil palvetundidega erutatud alaealiste fantaasia võis sonida patuse maailma liginevast lõpust. Nii jutustab ka Gutsleffi Mart ühest noormehest, kes „teisel lehteku päval enne koitu unnes ilmsi näinud, et kirriko aedas surnud innimessed kui logus maas olnud …” Kui teda on kästud kirikutorni minna kella helistama, siis pole ta seda võinud: redelipulgad lagunud, kellaköied katkenud. Siis on teda kästud rahvale kuulutada, et „se aeg liggi jõudnud”.

Ärkamiseks vajalise usutundmise sütitused väljaspool aruotsustusi, lapselikult lihtsa ja ärksa usumeele eelistamine teo­loogilisele tuimusele, eshatoloogilistes kujutlustes elavad mee­leolud – kõik see polnud võõras ei Zinzendorfile ega ta kogu­dusele. Gutsleff on oma Mardi suu läbi pietistlikku patuhirmu küll tugevamini rõhutanud kui õnnist armukogemust. Aga Gutsleffi pärastisest elukäigust teame, et ta Saaremaal superintendendiks olles vaimulikke väljamiitinguid pidas nende „armolastega”, kes täis tänuekstaasi kiitsid oma pattude lepitust Kristuse verise surma läbi. Veel rohkem. Kui mitmed pas­torid ja mõisnikud kaebasid Upa Triinu ja teiste „ärganute” kardetavalt liialdavate usuväljenduste pärast superintendendi selja taga, siis andis Gutsleff vastuseid, mis teisendasid otsekui Zinzendorfi põhivaadet: „Mõistelised tõed pole nii tähtsad kui elava tundmuse tõed, teadmatu eksiõpetused pole nii halvad nagu puupakk.”

Lühikest aega enne Eberhard Gutsleffi vangistust kirju­taski Zinzendorf talle oma maapaost: „Ma tean, et armas härra superintendent seisab samal põhjal minuga…”. Samas 1743 dateeritud kirjas kutsub Zinzendorf adressaati ka „armastatud vennaks”, ja õndsa „venna Gutsleffi” nimetust võib kohata hili­semais vennastekoguduse kirjades.

„Kuseni Hinriko ümberpöörmisse luggu” ilmus ühes kogus „Hanso ja Mardi jutuga”, sama raamatu eesotsas. Väljaandest on säilinud ainuke puudulik eksemplar, ja seegi ilma tiitelleheta. Kui raamatut kutsutakse Hanso ja Mardi jutuks, siis küll selle­nimelise teksti tähelepandavuse pärast, kõneluste liginemise pärast kohalikule olustikule. Kõnelused kahe eesti talupoja vahel sisaldavad tavalisest põigates algupäraseid jooni.

Kuuseni Hinriku lugu on tõlge, vanema anonüümse tõlkejutu prototüüp. Küsitav, kas seda saab omistada eespoolnime­tatud kirjamehele. Saksa lambakarjus Rügeni saarel on Kuuseni Hinrik, kes ärkab kirjatähtede veerimisele pärastsõjalises metsistumises. Ta pühakirja lugemine ja palvetamine, ta kannatlik ja rõõmus Jeesuse järel käimine seatakse vagaduse eeskujuks Eestimaa „armastele tallopoegadele”. Tõestisündinud elukäigu tüüpi jutuke, ideaalkuju „halva suggu rahva” seast. Seda lige­male pidi madalale maarahvale tulema saksa lihtkarjase kuju, kes härdaks palveks pöörab kõik, mis ta kirikus kuulnud või kir­jast lugenud. Jumalavallatute seltsis suleb ta oma suu; ei aja pilli enam ka oma lammastega käies; ei laula tühiseid ilmlikke laule, vaimulikke ikka. Nii on ta veatu ja puhta Talle vere sakramenti väärt. Pole vastuolu vihjet kirikluse ja talleuskliku hinge vahel: koguduse hingekarjane on idealiseeritud tõsiseks ja südamlikuks kristliku elu õpetajaks. Pietistliku ja herrnhuutliku südamevagaduse piirid jooksevad siin mahedalt kokku.

M. Kampmanni Peajooned on „Kuseni Hinriko ümberpöörmisse” loo märkinud „esimeseks iseseisvalt etteastuvaks jutus­tuseks” meie kirjandusloos. Teiste sõnadega: rahvalikku lugejaskonda otsiv vagajutt esineb eriraamatu näol, pole enam pakutud lauluraamatu lisana nagu esimene eestikeelne lugu „Jerusalemma hirmsast ärrarikkumissest”. Ja eesti juturaamatu algatajaiks – tuleks lisandada – olid pietistlik-herrnhuutliku kalduvusega saksa pastorid, kes leidsid, et Wittenbergi valemite päheõpetamisest pole küllalt meelte mõjutamiseks.

Eesti jutukirjanduse vagatsev algus oli nii siis läbimurde katseks luterliku ortodoksia rahvavõõraks tardumisest, vapus­tustes laostumisest. Maamurrakus pole sellest meelsuse võnkest küündinud ühtegi varasemat kirjanduslikku mälestusmärki tänapäeva valgele. Aga on teatmeid juba enne 1739 ilmunud vagajuttudest, mis on kaasas käinud eesti vennastekoguduse liikumisega. Ametlikud liikumise uurimisprotokollid 1743. a. sisaldavad selle kohta mõningaid andmeid.

Siin saab nende ridade kirjutaja esialgu märkida vaid järg­mist. R. Põldmäe’l on Läti Riigiarhiivis töötades juhus olnud 1743. a. uurimisprotokollides tähele panna ka küsimusi vennaste­koguduses käibinud kirjanduse kohta. Nagu tema väljavõtteist näha, kahtlustati herrnhutismis muu seas eespoolkirjeldatud Kuuseni Hinriku lugu ehk Henning Kuuse juttu Tartu mur­des. Aga veel enam aeti taga kaht teist tartumurdelist vaga­juttu, kuulati, kust on pärit: Se väikenne Jörgel ja Se hä Näütsik Armelle Nikolas. Ülekuulatud tunnistajaist viipasid mitmed pastor J. Chr. Quandt’i poole. Tähtsamaks osutus Urvaste köstri tunnistus, kes teadis seletada, et kirikhärra Quandt need vagaduse eeskujud Tallinnas trükkida lasknud ja et see olnud 7 aasta eest, s. o. 1736, mil ka „suur ärkamine” olnud Urvastes.

Need andmed näitavad nüüd teise trüki valgustuses vasta­vat osa sellsst raamatust, mis ilmus 1779. a. üldpealkirja all Kalli Me-Pissara Kristusse Havu Paest. Herrnhuutlikkude lau­lude vaheliited ning lõppu paigutatud lisad ei jäta kahtlust selle raamatu kuulumises ühes oma „Kolme kauni Vaggausse Eenkojuga” vennastekoguduse ringi.

     

4.

Usuelu „apostlikule jalale” õhutajate hea suhe vaimulikkude ja ilmlikkude võimudega Venemaa Läänemere provintsides ei kestnud teatavasti kuigi kaua. Sedamööda kui Herrnhuti asun­dustest suuremal arvul saabus saksa vendi, levis avalikkude ja kinniste palvetundide korraldamine hulkades, puhkesid vastu­olud lubatud ja lubamatu liikumise vahel.

Ortodoksaalsed kiriklased polnud vennastekoguduse liiku­mist algusest peale usaldanud. Kui demokraatlik-korporatiivse korraldusega erakoguduse asutamine rahvalikke abilisi, teolisi, armusaladustesse ihkavaid hingi ligi tõmmates juba kirikut hak­kas tühjendama ja pastoriameti autoriteeti kõigutama, siis ähvardas see hallelastelgi kasvada üle pea. Kiriklikku ristimist ja armulauda on mõnes kohas juba lausa mõnitatud, palgalist ristiusu õpetajat kutsutud „kõhu- ja paalipapiks”. Ahvatlevate herrnhuutlikkude palvetundide ja armuseisuste salajane sees­mine kord kirikukoraalist erinevate lauludega, kõrvaliste eest varjatud raamatud ja läkitused ettelugemiseks, palverändajate koorid päeval, jumalateenistuse müsteeriumid öösel – see kõik muutus vaimuliku ja ilmliku ülemuse silmis ikka kahtlase­maks.

Salapärasest seltsimisest tuli ilmsiks rahutukstegevaid näh­tusi. Kui see usupropaganda kohati küll seestus äärmiselt aland­likuks ja korralikuks eluviisiks, mõjusid palvetunnid hulgaliselt ettekäändena piitsaaluse töö mahajätmiseks – maailmalõpu mee­leoludes liiatigi. Habemega ja habemeta prohvetid, „nõrkuvad” naised ja imelapsed segasid teisest maailmast unistavate näge­mustega seaduslikku õndsakssaamise korda: nägid halvast soost valituid taevas, kütsid halbadele mõisasakstele ja nende käsilas­tele põrgu kuumaks. Ülepingutatud usuihade seginemine sot­siaalsete soovidega manas siin ja seal pilvede tagant alla juba kokkupõrkeid mõisaametnikkudega, näis ette valmistavat agraarrahutusi (Tallimaa Paap prohvet Maltsveti eelkäijana).

1742 alustas Eestimaa rüütelkond konsistooriumi ja kindralkuberneri poole pöördudes suurema aktsiooni korratuste uuri­miseks ja rahutuste kõrvaldamiseks. Selle aktsiooniga ühines Liivimaa rüütelkond ja konsistoorium. 1743 suleti herrnhuutli-kud palvemajad keiserliku käskkirjaga. Palveseltside salakoosolekud ja konsistooriumi poolt kontrollimata raamatud pandi keelu alla, zinzendorfismis kahtlased välismaalased saadeti maalt välja.

Seega lõppes ev.-vennastekoguduse esimene tegevusperiood Eesti-Liivimaal. Vennastesõbralikud pastorid painutati kirikukorra alla, herrnhuutlik külv jäi mõnes mõisaametis varjatud saksa venna hoolitsusele. Kas on teada mingeid puhtherrnhuutliku kirjanduse algmeid, mis juba esimesel segasel ja äreval misjoniperioodil oleks siginenud eesti keeles?

Ametivõimude juurdlus 1742.-1743. a. leidis, et pahan­dusi toonud evangeeliumivendlus oli tarvitanud erilist usuõpikut ja lauluraamatut. Uurimiskomisjonide laialdastest toimikuist pole selgesti näha, kas siis küsimus oli ainult saksakeel­sest herrnhuutlikust usuõpikust „Lehrbüchlein” või oli see eesti ja läti vendade jaoks juba tõlkeski olemas (samuti piiblisalmi­dest koostatud „loosungite” repertuaar). Aga vennaste laulupõimik igatahes oli siis juba jõudnud maarahva keeles ilmuda. Seda tunnistab Liivimaa ülemkonsistooriurni „Sentiment” 1743. a.: „Oma koosolekuil tarvitasid nad kohalikkude kirikuülemuste loata Tallinnas trükitud läti- ja eestikeelseid lauluraamatuid, mis koosnevad peamiselt herrnhuutlikest lauludest ja mida ini­mestele kirikulauluraamatu kahjuks kätte anti ka koduseks kasutamiseks”.

Kontrollisin seda teadet tänavu sügisel Herrnhutis. Läti vennastekoguduse esoteeriline esikteos osutus Uniteedi raama­tukogus nähtavaks faktiks: Kahdos islassitas garrigas jaukas Dseesmas. Trükitud Tallinnas J. Köhler’i juures 1742. Sealsa­mas trükitud sõsarteost eesti keeles on tabanud kurvem saatus: see on jäljetult kaotsi läinud. Vennaste esimesest misjoniperioodist pole nii siis enam saadaval ühtegi eestikeelset trükki, mis näitaks päriselt kogudusakirjanduseks loetavat ilmet. Käsikir­jalisest pärandusest pole kõigis üksikasjus selginud ülevaadet. Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on vennasteliikumise vanemate kirjamälestuste seas silma puutunud mõned Quandt’i jutlused aastast 1738.

Mitte jutlust ei hinnanud herrnhuutlased oma „seesmises armuõues” üle kõige. Kõneteenistus ja kirikukoraal avalikel palvetundidel juhatasid ootajaid alles südame evangeliseerimise eesõue. Kinnistes rühmades, kogudusetundidel, kooritundidel, seal ep avanesid oma lauluraamatu saladustesse pühendatud huu­led ja südamed sakramentaalses härdusõndsuses. Oma eralaulu raamat, koguduse ja kooride laulud, liturgiline palveteenistus, see oli vendade ja õdede kalleimaks vagaduse varaks. Taga­kiusamised mõjusid kaasa selle kosutusraamatu kallistamisele.

Jeesus oli manitsenud oma jüngreid ühte hoidma – ja sala­jane ühendus püsis saksa ja eesti vendade vahel ka nende kogu­duse kõige raskemail vaenuaastail. Vennastekoguduse esimene eestikeelne lauluraamat oli võimude poolt ära korjatud ja hävi­tatud. Aga aastat viis hiljemini trükiti Saksamaal ulatamiseks ustavaile eesti poolehoidjaile teine valik koguduselaule, võõraste eest hoolega varjatud. Nii hästi varjatud, et see eemalseisjaile siiamaani oli jäänud täitsa tundmatuks.

Nende ridade kirjutajal oli juhus Herrnhutis seda haruldast raamatukest leida, mis on eesti vennastekoguduse varaseks palveteenistuslikuks trükiks. Raamatukene on ilma tiitlita, trükikohta ja -aastat pole näidatud, lehekülgi 44 kaheksandikkaustas. Sisaldab 58 laulutõlget lõuna-eesti murdes, nende seas ka liturgilisi laule. Kahest Vennaste-Uniteedi raamatukogus säilinud eksemplarist on teine kokku brošeeritud väikese läti­keelse lauluraamatuga, ja läti-eestikeelse väljaande ühiseks peal­kirjaks on – Common Prayer.

Kerkib küsimus: millal ilmunud? 1744. a. avaldas Zinzendorf, kes Londonis oli käinud kogudust korraldamas, vihu litur­gilisi laule Common Prayer’i nimetuse all (nimetuseks on võe­tud inglise kiriku vastavasisulise raamatu tiitel). Eesti vennaste­koguduse väike lauluraamat peab nii siis pärast 1744. aastat ilmunud olema. Kaaluvaks lisatõenduseks on asjaolu, et see mõningaid laule sisaldab ka Herrnhutis tarvitusel olnud vanema lauluraamatu (1735) hilisemaist lisadest (1746 XII lisa). Üks tänapäevase  errnhuti hiljutistest piiskoppidest on neil kaalut­lustel kõnesoleva teose ilmumisaastaks määranud 1747.

Kus trükitud? Sellele aitab vastata fikseeritud aastaarv: Marienbornis. Huvitavam kui trükikoht on Uniteedi arhiivi and­meil avastunud trükkija. See oli pastor A. Vierorth’i teeninud eestlane Tallinnast. Kui herrnhuutliku meelsusega pastor ta 1742 oma teenistusse võtnud, on ta olnud noor poiss, aga on kiusamiste ajal ustavaks jäänud oma peremehele. Kui Vierorth 1744 Tallinnast lahkudes siirdus tähtsaks vennastekoguduse te­gelaseks Saksamaale, palus ustav noor eesti vend teda kaasa võtta. Peatusloa saanud Karl Hansen – nii oli ta nimi – paigutati Marienbornis asutatud vennastekoguduse trükikotta, kus ta varsti omandas tubli trükitöölise osavuse. Ei tea meie praegu kindlasti ütelda, kes olid eesti vennastekoguduse teise väikese lauluraamatu tõlkijaiks. Teame nüüd vähemalt, kes koguduse saladust hoidva liikmena need värsitekstid ladus, ja pärast Barby’s töötas juba trükikoja juhatajana:

    „Se võlla täht poop risti pähl,
    kül kurratil sest pahha meel:
    neist nagglust, mist Voon havatu,
    om vanna sädus rikkutu.

  

    See om kül parras kurratil
    (mes poop ta Kristust risti pähl!),
    et temma hengi kaotap,
    nink Önnisteggija neid saap.”

G. Suits.

Raamatu osast Eesti arengus

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share