„Kahest haritlaskonnast”
Novembri algupäeval Tartus pidas Akadeemiline Pedagoogika Selts referaatkoosoleku, kus esines referendina üks meie nooremaid vabaharidustegelasi, kõneldes teemal „Akadeemilise haritlaskonna osa rahva kasvatamisel”. Selle kõne refereeringud ilmusid järgmise päeva ajalehtedes.
Võinuks arvata, et akadeemiline selts ülalmainitud teema käsitlemiseks leiab referendi omaenese ringkonnist, või vähimalt seda, et kui leitaksegi tarvilise olevat kutsuda kõneleja väljaspoolt, siis see piirdub küsimuste käsitlemisega oma spetsiaalse ala, käesoleval juhul vabaharidustöö, kohaselt. Kuid see kõne on olnud hoopis pretensioonikam ja vajab seetõttu avalikku arvustamist.
*
Kui see kõne ei sisaldaks endas nõnda palju diletantlikku ja kohati lausa ekslikke arusaamisi rahvahariduse ja haritlaskonna mitmekesistest probleemidest, kui see oma akadeemilist haritlaskonda puudutavas osas poleks mõningasti koguni silmatorkavalt võhiklik, siis võiks seda nimetada meie haritlaskonna struktuuri probleeme demarkeerivaks ja kultuurpoliitiliseks. Tõeliselt pole seda aga mitte, vaid esineb pigemini liigselt iseteadvaks muutunud vabaharitlase ebaküpsete vaatekohtade paljastusena.
Et neile lugejaile, kes pole mainitud kõne refereeringuid lugenud, järgnevas esitatavate olulisemate mõttekäikude jälgimist soodustada, haarame neis esitatud mõtestiku tuuma järgmisse kokkuvõttu.
Eesti akadeemilise haritlaskonna ühiskondlik tähtsus on langenud ja on veelgi langemas. Teda ähvardab oht kaotada oma juhtivat positsiooni rahvaharitlaskonna ees, kelle juhid on sageli vaid algkooli haridusega. Selle põhjuseks on akadeemilise haritlaskonna võõrdumine rahva arusaamadest ja tõekspidamisist, mis omakorda on tingitud eeskätt järgnevaist asjaoludest.
Esiteks: meie varemaaegse kultuurivaimu algmed ulatuvad Noor-Eestisse, milline liikumine oli romaani kultuuri orientatsiooniga. Romaani kultuur aga kasvatab niisugust kodanikkonda, kus haridus on osalt väga kõrge, osalt väga madal, võimaldades nõnda kultuuriliste klasside tekkimist, misjuures koolitatud osa rahvast jääb enam-vähem kõrvale massist.
Teiseks: akadeemilises haritlaskonnas on löönud lokkama karjääri-ja diplomiharitlus. Sageli faofellakse hariduse omandamist ainuüksi palgaolude parandamise eesmärgil, seetõttu pole imestada, kui akadeemiline haritlaskond rahva kultuurijuhtide asemel produtseerib kultuurikäsitöölisi, kes rahva elulistest huvidest ei hooli jne.
*
Peatuksime kõigepealt nende argumentide man, millede abil arvatakse võivat seletada meie akadeemilise haritlaskonna rahvast võõrdumise põhjusi.
Küsiksime nii siis: kas on õige, et romaani (õieti küll peamiselt vaid prantsuse) kultuuri orientatsioonile tugenenud Noor-Eesti liikumine tõeliselt on võinud olla meie akadeemilist haritlaskonda rahvast võõrutavaks teguriks? Vastus saab olla üksnes täiesti eitav. Ärgu unustatagu, et traditsionalistlikus mõttes klassivaba ühiskonna idee ja demokraatsuse ideoloogia, ainuüksi milledele toetudes võidakse üldse nõudelda hariduse võimaldamist kõigile rahvakihtidele, pühitses omi esimesi võite romaani kultuuri maal – Prantsusmaal. Suur Prantsuse Revolutsioon oli see, mis algatas nende ideoloogiliste põhimõtete tegeliku ellurakendamise, mitte üksi Prantsusmaal, vaid samuti mujal Euroopas. Kui nende ideoloogiliste printsiipide edaspidise viimistlemise au ei saa omistada üksnes romaani maile ja rahvastele, ei saa neile ometi keelata tunnustust ka selleski. Et selline nähtus, nagu on tänapäeva fašistlik Itaalia, on esildunud romaani kultuurkonnas, selle põhjusi ei tule otsida mitte romaani kultuuri ideoloogiast, vaid Itaalia ühiskondliku struktuuri eri elementidest ning ajaloolise arengu tingimusist.
Kuid väide, otsekui võinuks romaani kultuuri ideoloogiast nakatatud Noor-Eesti liikumine olla meie akadeemilise haritlaskonna suhtumist rahvasse referendi poolt iseloomustatud viisil mõjustavaks teguriks, osutab mitte üksi romaani kultuuri ideoloogiliste põhialuste täielikku ignoreerimist, vaid ka meie kultuurilise arenguloo puudulikku tundmist. Sest teatavasti piirdusid Noor-Eesti liikumise avaldused peamiselt vaid belletristikaga, kultuuri kui kogumõiste suhtes võrdlemisi kitsa alaga. Ja, teiseks, Noor-Eesti ideoloogiliste põhimõtete hulka kuulus peale „enam euroopalist kultuuri!” ka „jäägem eestlasteks!”, mille alusel ometi taotleti eestipäraste kultuuritraditsioonide säilitamist.
Mis puutub teise romaani kultuuri ideoloogiale tehtud etteheitesse, mis selles seisneb, et see võimaldavat kultuuriliste klasside tekkimist, siis seda tuleb praegusaja Euroopa kultuuritaseme seisukohalt võtta pigemini komplimendina kui etteheitena. Sest seni kui üldse peetakse õigeks võimaldada hariduse omandamist kõigile kodanikele, on kultuuriliste klasside tekkimine mitte üksnes loomulik ja paratamatu, vaid koguni t a r v i l i k k i. Teisiti saaks lugu olla vaid sellisel korral, kui meil oleks tegu vaimsete omaduste poolest enam-vähem täiesti homogeense inimmassiga, milles rahva tõuaretuse naiivsemad esindajad tavatsevad näha inimkonna arengu ideaali. Kui me rahva kultuurilise nivelleerimise nimel tõelises olustikus hakkaksime piirama vaimselt arenemisvõimelisemate ühiskonnaliikmete võimalusi tõusta hariduselt eeldustekohase tasemeni, siis tuleks küll küsida: millele peaks niisugusel juhul tuginema rahva kultuurilise arengu ja eriti omakultuuri taotluste progress? Teiselt poolt on muidugi õige, et teaduse varasalvede täiendamine üksi ei tähenda veel üldise rahvakultuuri tõusu; aga üsna kindlasti on ta viimase tingimatuks eelduseks. Selleks, et teatav isik, eriti veel nüüdisajal, suudaks omandada teaduse ja kultuuri taset edasiviiva mõtleja kvalifikatsiooni, on paratamatu, et ta oma vastava taseme poolest tõuseks kõrgemale isegi sellest ühiskonnakihist, mida me tavalisesti nimetame akadeemiliseks haritlaskonnaks. Et sellise kultuuritaseme omandamine on võimalik üksnes teataval eraldumisel rahva massist, peaks olema igale haritud inimesele juba aprioorselt selge. Eriti pole mingil kombel mõeldav, et sellist kultuuritaset võidaks omandada muu elukutselise tegevuse kõrval, nagu seda näeme näiteks vabaharidusliku õppetegevuse man.
Õieti on kultuuriliste klasside olemasolu vajadus küsimusi, mis vääriks hoopis põhjalikumat sõelumist. Kuid see ülesanne ulatuks juba liiga laialt üle käesoleva kirjutise raamide. Siin tähendatagu veel vaid niipalju. Traditsionalistlikele ja pealiskaudsemaile mõtlejaile näib, otsekui oleks kultuurilisi klasse eviva ühiskonna õigustamine otseses vastuolus demokraatliku ideoloogiaga ega võiks seetõttu üheski demokraatses riigis tunnustamist leida. Tõeliselt ei ole lugu mitte nii. Seevastu aga võib päris kindlasti väita, et just selliste pealiskaudsete mõtlejate poolt propageeritud arusaamade laialdane leving on veel nüüdki üks tänapäeva demokraatiate kriisiolulisimaidpõhjusi.
*
Ühe argumendina oli esitatud akadeemilises haritlaskonnas lokkav diplomi- ja karjääriharitlus ning liigselt sagedane majanduslike huvide arvestus. See argument ei vääri meie arvates pikemat käsitlust. Ei karjärism ega majanduslike huvide taotlus pole midagi eriomast akadeemilisele haritlaskonnale, ega vääri selle man vist küll sugugi teravamat rõhutamist, kui näiteks meie vabaharidustööd juhtivate isikute arvult küll hoopis vähemas peres.
On veel taunitud akadeemilise haritlaskonna loobumist mõningaist ärkamisaegseist traditsioonidest, mis pidanuksid nüüdki avalduma akadeemilise haritlaskonna koostöös laiade rahvahulkadega. Milles see koostöö pidanuks seisnema, selle mõistatamine andis allakirjutanule omajagu mõtlemist. Ent mõningaistki muist väitlusist selgus, et sellena tuleks mõista kõige tõenäolisemalt seda, et akadeemiline haritlaskond eesotsas ülikooli õppejõudude ja üliõpilastega pidanuks rakenduma vabaharidustöö instruktorite ja lektoritena rahva hariduse tõstmise teenistusse.
Selle väite kultuurpoliitiliselt regressiivset mentaliteeti kandev sisu on lausa ilmne. Sellega ju taotellakse meie akadeemilise haritlaskonna (eriti ülikooliringkondade) asetamist ülesandeisse ja olustikku, milledest me juba ammugi oleme üle kasvanud. Rahvahariduse tõstmisele kaasaaitamine sel viisil pole küll kindlasti enam meie tänapäeva ülesandeks. Ärkamisaja vastavaist traditsioonidest loobumine on olnud meie rahva kultuurilise arengu loomulik ja täiesti põhjendatav tulemus.
Kui üliõpilaskonnas viimasel ajal ongi räägitud rahva keskele minekust, siis kust võtab akadeemilistesse ringkondadesse mittekuuluv isik informatsiooni, et selline „radikaalne vaim” on piirdunud vaid kitsa kohviku- või organisatsiooniringiga? Ja kust selle, et „rahva keskele minekuga” on mõistetud rakendumist vabaharidustöhe?
Meie akadeemilised isikud olevat sageli (s. t. liiga sageli) töötanud üksnes arhiividesse, aitamata nii kaasa rahvahariduse tõusule. Muide, teadusliku töö juures on arhiivi töötamine mõnelgi korral paratamatuks eelduseks edaspidiste uurimuste teostamisele.
Ka teaduste õpetamise meetodid meie ülikoolis kannatavat liigse eluvõõrsuse all ses mõttes, et ei juhita akadeemilist noorust küllaldaselt kaasaja ühiskonna elu jälgimisele. Selles nendingus on mõndagi tõtt. Aga ega see asjaolu iseenesest veel tingi seda, et meie akadeemiline noorus peaks jääma ühiskondlikes küsimusis eluvõõraks. Nende küsimustega tutvumine ja oma suhtumiste ning vaatekohtade arendamine on üliõpilasel võimalik ka teisiti kui vastavaist loenguist ja praktikumidest osavõtu feel. Rääkimata sellest, et terve rida seniseid üliõpilasühinguid ja -organisatsioone küllaltki tähelepandava mahuga on oma liikmete arendamisse sellest küljest suhtunud kui ühesse oma peamisse ülesandesse.
Ent k u i me postuleeriksimegi keskmise üliõpilase üldist eluvõõrsust, siis, selle asemel, et taotella tema lähetamist vabahariduslikule rahvavalgustamise tööle, tuleks ometi eeskätt taotella meie ülikoolinoorsoo lähendamist tegeliku elu probleemidele ja õpetada teda ühiskondlikke probleemistikke mitte üksnes vaatlema ja jälgima, vaid ka mõistma ning lahendama.
*
Jätame kõrvale meie iseseisvusaegse kultuuripoliitika hindamise ja küsime otseselt: kas on üldse millegagi põhjendatav väide, nagu oleks meie akadeemiline haritlaskond üldistamist võimaldaval määral rahvast võõrdunud? Tuleb nentida: Eesti kaasaja ühiskondlikust tõelisusest meie seesuguseid üldistamist võimaldavaid põhjendusi ei leia. Nii nagu meie rahva teadlikuma osa tegutsemist juhib demokraatlik ideoloogia, nõnda juhib see ka meie akadeemilise haritlaskonna (ja üsna kindlasti ka üliõpilaskonna) teadlikuma osa taotlusi.
Nõndavõrd, kui me haritlaskonna sidet tema rahvaga ei mõista üksnes tegeliku vabaharidustöö viljelemisena, ei leia küllaldast põhjendamist ka seegi, esijoones ülikooli õppejõudude pihta sihitud etteheide, nagu poleks teaduste saavutuste rahva hulka viimine leidnud küllaldast taotlemist.
*
Puudutaksime järgnevalt neid asjaolusid, milliseid on mainitud akadeemilise haritlaskonna rahvast võõrdumise ohtudena.
Allakirjutanu arvates ei vääri tähelepanu meie tänapäeva olustikus väide, et üheks selliseks ohuks oleks massidest tulnud juhi asumine rahva poliitilise juhi kohale, nagu on sündinud mõningal pool mujal. K u i selline oht eksisteerikski, siis oleks see küll vaevalt kuidagi sõltuvasse seatav akadeemilise haritlaskonna rahvast võõrdumisega, vaid mitmesuguste muude asjaoludega.
Teiseloomulist tähelepanu väärib aga teine „oht”, – mis ähvarduvat hakata avalduma mingi uue haritlaskonna tõusus, kes akadeemilisi haritlasi kasustab oma eriteadlastena.
Akadeemilisele haritlaskonnale enesele on küll arusaamatu, miks tema esindajate rakendamine spetsialistidena peaks olema mingi oht tema ühiskondlikule tähtsusele!
Meie arvates nüüdisaegses mõttes haritud inimese üheks tähtsamaks tunnuseks ongi, et ta ei häbene kasutamast spetsialiste aladel, milledeni tema enese võimed ei
küüni.
*
Võidakse vahest küsida: millist tähelepanu väärib esile tõstetud „uus haritlaskond”? Selle kihistuse arenemine tõeliseks ja väärtuslikuks haritlaskonnaks oleks kindlasti ainult tervitatav!
Kuid olgu tähendatud, et selle uue haritlaskonna algmetele juba nüüd minna sellist ühiskondlikku tähtsust omistama, nagu seda on suvatsetud teha, on vaevalt õige.
Igal juhul tuleb tunnustada meie rahva kultuuripoliitiliselt vaatekohalt lubamatuks selle „uue haritlaskonna” sugemete koordinatsioonitasemele asetamise katsed akadeemilise haritlaskonnaga. Selle põhjendused on järgmised.
Esiteks: „Uue haritlaskonna” vaimse arenemise eeltingimuseks on tõhus vabaharidustöö. Viimase kaudu aga omandatakse peamiselt vaid populaarteaduslikku, mitte aga teaduslikku haridust.
Teiseks: rahva haritlaskonna kõrgemat taset eviva osa suhtes küllaldase pieteedi säilitamine on demokraatsele ideoloogiale rajanevas ühiskonnas ka rahvahariduse edendamise parimaks pandiks.
Kolmandaks: nendele isikutele, kes tüürivad haritud inimeseks saamisele vabaharidustöö ja iseõppimise kaudu, on omane kalduvus teatavale erilisele mentaliteedile, mille parimaks seni tuntud terminiks on vaimutõusiklus. See on mentaliteet, mis avaldub küllaldase enesekriitika puudumises ning oma vaimse pagasi ja kultuuri taseme tugevas ülehindamises, aga oma teravamal kujul peale muu ka veel selles, et igasuguste spetsialistide vastu, eriti ühiskonnateaduste alal, tavatsetakse osutada erakordset üleolekut ja sallimatust.
Kuid mitte selles ei ole pahe, et selliseks mentaliteediks on kalduvus; pahe tuleb vaid siis nähtavale, kui see mentaliteet hakkab enesele oma esindajate kaudu nõudlema tunnustamist ja arvestamist.
Vaimutõusiklus on mentaliteet, mida meie eriti tänapäeva olustikus sallida ei tohiks. Selle asemel peaksime seadma ausse vaimutõusikluse vastandmentaliteedi – vaimuaristokraatluse.
Ärgu see lingvistlik väljend meie demokraate heidutagu. Mitte väljend pole tähtis, vaid selle taga seisev mõiste! Kui õiguspoliitilisel alal aristokraatiat on vastastatud demokraatiale, siis siin mõeldava tõelise vaimuaristokraatia vastastamine demokraatiale ei ole mitteõige.
Vaimuaristokraatliku mentaliteedi tähtsaim tunnus on selles, et tema esindajad millalgi ei asu mingisuguste probleemide otsustavale lahastamisele ja lahendamisele enne, kui on jõudnud selleks küllaldasele küpsusele. Eriti ei ole selle mentaliteedi seisukohalt õige enneaegne asumine mainitud ülesande kallale avalikkust ja üldsust puudutavatel aladel.
Allakirjutanu peab vabaharidustöö arendamise tunnustust Eestis üldse väärivaks vaid siis, kui sellega käib kaasas vaimuaristokraatliku mentaliteedi süvendamine rahvaharitlaskonnas. Eriti loomulikuks arvab ta aga vaimuaristokraatliku mentaliteedi nõudmist vabaharidustöö juhtkonnalt. See on ju mentaliteet, mida Skandinaavia kultuurkonna maades, tähendab, vabaharidustöö kodumaal, peetakse seevõrra iseenesest mõistetavaks, et sellest kõnelemiseks vaevalt tarvidust on olnud. Just see mentaliteet esijoones on see, mida meil maksaks hakata omandama Skandinaaviast, ja mis on olnud vastava kultuurkonna riikide stabiilsuse üks kindlamaid tagatisi.
*
Nagu teatab ajakirjandus, olevat ülamal mainitud kõnel olnud ülikooliringides menu.
Allakirjutanu arvates ei ole mainitud menu küllaldaselt põhjendatud, nagu pole põhjendatud ka ülikooliringkondade vabaharidustöhe rakendamise küsimuse arutuselevõtt tänapäeval. Tänapäeva palju tähtsamate ja väärikamate probleemidena (ka Akadeemilise Pedagoogilise Seltsi käsitlemisülesannetena) esinevad näiteks need. Esiteks (seoses kultuuripoliitikaga): millistel alustel ja mil viisil peaks komplekteeritama meie haridusejuhtide isikkonda nõnda, et selle enese mentaalne kvalifikatsioon oleks küllaldane tõeliselt väärtusliku haritlaskonna tekkimise ja püsimise tagamiseks. Ja t e i s e k s (seoses ühiskondliku struktuuri kriitilise analüüsiga): millises ulatuses ja määral meie tänapäeva haridusejuhtide kvalifikatsioon ei vasta sellele, mida ta akadeemilise haritlaskonna olemasoleva reservi rakendamisel olla võiks.
Nende küsimuste tõstatamine meie avaliku huvi tulipunkti on eespool märgitud ettekande ainuke positiivne tulemus.
Rein Eliaser Jr.
Akadeemiast nr. 5/1937
