Demokraatlikust kasvatusest
Ei ole mingit kahtlust: demokraatia on kõige raskem riigivorm. Kutsudes iga hääleõiguslikku kodanikku kaasa otsustama riiklikes küsimusis kas valimiste või rahvahääletuste või muul teel, eeldab ta igas kodanikus teatavat poliitilise mõtlemisoskuse alammäära, teatavat orienteerumisvõimet riiklikes asjus, teatavat enesevalitsemist, vastutustunnet ja otsustamisvõimet. Lühidalt, ta eeldab võrdlemisi kõrget ühiskondlikku ja kultuurilist taset. Ilma nende eeldusteta ei tule demokraatlik riigikord toime oma ülesannetega.
Kui palju vähem nõudlik oma kodanikkude vastu on demokraatia kõrval mõni teine riigikord, näit. tänapäeva totaalne ehk autoritaarne riik, kui palju „kergem” on seal ses suhtes kodaniku seisukord! Kodanik näit. Itaalias või Saksas ei ole mitte kaasaotsustaja riigiasjus, selle otsustamise „koorma” on oma õlgadele võtnud valitseva võimu teostaja, diktaator, juht koos temast sõltuvate ja temale hierarhiliselt alluva ametkonnaga. Kodanik kutsutakse kaasa vaid „meelt avaldama”, olgu see siis plebistsiitidel või sõjaväelistel paraadidel või massmiitinguil. Ja niisuguseks meeleavalduseks pole vaja ju kuigi kõrget kultuurilist taset, samuti ka ülemuse poolt tehtud ja temale teatatud otsuste heakskiitmiseks ja aktseptimiseks ning täitmiseks. Et kodaniku seisukord niisuguse riigikorra juures palju „kergem” ja lihtsam on ja niisuguse riigikorra rahuldavaks funktsioneerimiseks leidub küllaldaselt vajalikke eeldusi ka hoopis madala kultuuriga rahvaste juures, on arusaadav ja loomulik, sest on alati kergem karjana juhile järele liikuda, kui endal teed rajada, on kergem alistuda kui valitseda. Ja pole vaja ka kuigi suurt vaimuteravust või intelligentsi, et täita ülalt tulevaid käske ning kuulekalt aktseptida ülemuse otsust, eriti veel, kui nende otsuste aktseptimine on kindlustatud küllalt tõhusate sanktsioonidega kas seina äärde seadmise või vangilaagrite näol.
Niisuguses olukorras oskab ka kõige algelisema intelligentsiga inimene olla truu ja hea kodanik. Demokraatliku riigikorra juures ei piisa aga niisugusest algelisest intelligentsist, vaid siin peab keskmise kodaniku kultuurne tase olema tunduvalt kõrgem, ta võime iseseisvalt mõtelda, otsustada ja valikut teha peab olema arenenud teatavale miinimumtasemele.
On aga selge, et seda vajalikku minimaaltaset ei saa dekreteerida, mujalt laenata või luua üle öö, vaid see peab kasvama ja arenema. Rahvas võib teda omandada vaid töö ja vaevaga, nagu iga oskust ja iga teadmust. Nagu kulub aega ja pinevat tööd, et inimesest saaks oma kutsele vastav arst, insener, advokaat, nii vajab ka rahvas aega ja sihikindlat tööd selleks, et areneda ja tõusta sellele tasemele, mis on vajalik demokraatia ülalhoidmiseks.
See tänapäeval nii lihtne ja endastmõistetav tõde polnud aga nähtavasti mitte nn selge neil „demokraatlikust romantismist” küllastatud aegadel otsekohe pärast Maailmasõja lõppu, kui asutati nii palju uusi riike ja loodi nii palju uusi põhiseadusi küll vanadele, küll uutele riikidele. Kuna ebademokraatlikud monarhistlikud riigid sõjas kokku varisesid ja kuna sõja kestel liikuma pandud rahvahulgad need olid, kes vanade lagunenud riikide varemeil kujunesid uuteks riikideks või kes kukutasid vana korra, siis näis demokraatlik riigikord olevat see ainuke õige. Paistis, et küllalt on vaid heast tahtest luua demokraatlik riigikord, sest kui see kord loodud, küllap ta siis juba edasi püsib. Ja nii loodi üksteise võidu endile riigikord, üks demokraatlikum kui teine. Ainult Venemaa pääses „terve nahaga” sellest demokratismi uimast ja astus ühe sammuga quasi-absolutistliku feodaalse riigikorra juurest kommunistliku nõukogude riigikorra juurde. Ta kõrval aga Saksamaa rajas endale monarhia varemetele demokraatliku riigikorra, teaduse ja tehnika viimse sõna kohaselt, kuigi ka tookord Saksas selgeid päid oli, kes ära nägid, et demokratism Saksas ei ole mitte masside demokraatliku arenemise tulemus, vaid sõjas lüüasaamise, pettumuse ja meeleheite vili (näit. Rathenau).
Aga see uim ei kestnud kaua. Demokraatlikud riigikorrad hakkasid mõranema ja lagunema ning varisesid üksteise järele kokku. Kui palju on tänapäeval veel püsima jäänud neist demokraatlikest riigikordadest, mis loodi pärast Maailmasõda nii suure õhina ja vaimustusega? Demokraadile vastamiseks kaunis piinlik küsimus, sest ta peab tunnustama, et need Maailmasõjale järgnenud demokraatiad pole osutunud kuigi elujõulisteks, et ühed neist on leidnud kuulsusetu lõpu, teistes on aga ette võetud uute ja teisiti meelestatud arhitektide poolt nii põhjalikke muutusi, parandusi ja täiendusi, et esialgset demokraatlikku fassaadi ei ole enam ära tundagi.
See demokraatia allakäik ei sisalda eneses kuigi palju üllatuslikku ja ootamatut, eriti kui sündmusi vaadelda nende ajaloolises perspektiivis, mõistagi kuivõrd see perspektiiv tänapäeval üldse võimalik on lühikese ajavahemiku pärast. Pärastsõjaaegne demokraatia oli enamasti vaid väline võõp, millel puudusid sügavamad juured. Kuigi demokraatia jagunemisel oli ka teisi põhjusi, siis võime siiski vist ütelda, et üheks põhjuseks oli ka rahvaste ettevalmistamatus sellele riigikorrale ja et see riigikord nõudis igalt kodanikult rohkem kui ta suutis anda. Ta pani kodaniku otsustama asju, milleks temal puudus ettevalmistus, tegi kindraliks reamehe, kes ainult reamees võiski olla. Pole midagi imeks panna, et niisuguste „kindralitega” pidi demokraatia lahingu kaotama. Ja kui pealegi see demokraatia oli algusest peale võõras rahvale, võõras nii ajalooliselt kui ka rahvuspsühholoogiliselt, nagu Saksas, kus demokraatia oli ikkagi vaid suure sõjakaotuse tagajärg ja sümbol, siis on mõistetav ta kokkuvarisemine. Pigemini oleks seletamatu olnud ta edasipüsimine. Ja kui Saksa „tuleviku lootus”, s. o. noorsugu natside võimuletulekul hõiskas, et „meie sülitame vabadusele!”, siis hüljati seega vaid see võõrapärane rõivastus, mille järele kondid veel kasvanud polnud, sülitati neile „õigustele”, mis tundusid olevat rasketeks kohustusteks ja koormaks. On ometi ju palju kergem marsihelidel sammuda rivis, hõisata vastu oma juhtidele ja kuulata käske, ühtlasi veeretades otsustamist juhtide kaela! Kogu saksa rahva arenemine, nagu vene rahva omagi, on läinud teid ja suundi, mis viisid eemale demokraatast. Kuidas võiski seal püsima jääda see võõrkeha? Sest lõppude lõpuks iga rahvas vormib viimaks oma riigikorra oma enda näo järgi ja on õige seepärast sõna, et iga rahvas on oma riigikorra väärt. Riigikord on rahva enesemääramine poliitiliseks vormiks, ses mõttes on fašistide riigiteoreetikuil palju õigust.
Aga mis seal kõnelda Saksamaast või Venest, kui meie ise olime vaid juuksekarva kaugusel moodsast autoritaarsest riigikorrast! Sest mida muud võis tähendada oktoobrikuu rahvahääletus 1933. a., kui mitte loobumist isikuvabadusest ja demokraatiast? Kui tollel rahvahääletusel heaks kiideti vapside põhiseadus, pealegi otse masendava enamusega, siis näitas see vaid seda, et demokraatlikud „aarded” olid rahva silmis kaotanud oma väärtuse, vähemalt osaliselt, et rahvas oli demokraatlikest vabadusist ja õigusist nii tüdinenud, et ta oli valmis kõiki neid õigusi üle andma ühele „peremehele majas”. Hääletaja kodanik kõigi oma suurte õigustega oli sattunud ummikusse, kust oma aruga enam ei osanud leida pääsu. Kel oli tol ajal juhust kokku puutuda rahvaga, näit. kõnekoosolekuil, sellele ei jäänud nägemata see abitus ja nõutus, mis valdas kodanikke. Ei usutud ei valimisi, ei valitavaid ega nende sõnu, ei usutud ka asutisi. Kodanik tundis, et ta peab valima, peab hääletama, peab otsustama, kuid mõistus ei suutnud juhatust anda. Oldi kui koolipoiss, kes ei oska lahendada ülesannet. Ja küsida polnud ka kelleltki, sest seniste nõuandjate vastu ei olnud enam endist usaldust. Kodanik hakkas tundma kõigi nende õiguste ja kohustuste raskust, mis temale peale pani demokraatlik riigikord. Ja kui juurde tulid veel majanduslikud raskused, ühenduses maailma majandusliku kriisiga, kui ikka enam maad võttis arusaamine, et oma aruga enam edasi ei saa ja et senise korraga parandust ei tule, siis tuli see hüüd uute nägude järele, „peremehe” järele, kusjuures paistis, et igasugune peremees on parem senisest peremeheta olekust, olgu seks peremeheks kas või „telegraafipost”.
Mõistagi ei saa mõne trükireaga haarata või analüüsida nii ulatuslikku liikumist, nagu oli meil vapside liikumine või demokratismi kriis üldse. Kuid ühte võiksime siiski nentida, ja nimelt seda, et meie esimene põhiseadus pani kodanikule niisuguse koorma selga, et see ei suutnud enam sellega edasi jõuda. Ta oli ette valmistamata neile ülesandeile, mida nõudis temalt riigikord, tal ei olnud vajalikku ülevaadet, mõõdutunnet ja arusaamist, mida võidakse riigis saavutada ja mida mitte.
Ometi peaks olema väljaspool kahtlust, et meie rahval oli ja on ka praegu kõige rohkem eeldusi just demokraatliku riigikorra jaoks ja et iga teistsugune riigikord võib meil püsida vaid ajutiselt, mööduva nähtena. Igal juhul on meil neid eeldusi rohkem, kui neid oli Saksas või Venes. Ja kui sellest hoolimata demokraatia meil siiski sattus surmahädaohtu ja pidi minema „haigevoodi , siis see vaid näitab, kui kvalifitseeritud instrument see demokraatia iseenesest on. Demokratismi kriis sarnaneb seepärast suurel määral prillide „kriisile”, kui pärdik nad vastu kivi puruks peksis, sest ta ei osanud neid rakendada.
Siit järgneb aga ka üks ülesanne tänapäeva demokraatiatele, nimelt rahva demokraatlik kasvatamine. Meie näeme tänapäeval paradoksaalset pilti; igat liiki totaalsed riigid kulutavad määratumalt energiat rahva ja eriti noorsoo kasvatusele, kuna demokraatiad ei liiguta selleks oimugi, kuigi kodaniku kasvatus peaks siin olema eriliselt suure tähtsusega. Ja seda veel hoolimata sellest, et demokraatiat rünnatakse seninähtamatu innuga ja kõigi moodsa propagandatehnika vahenditega. Meie näeme demokraatiates küll laenamisi fašistidelt ja rahvussotsialistidelt, kuid aktiivset vastupropagandat meie ei näe peaaegu kusagil. Tõsi küll, igal pool ei näi totalismi propaganda olevat ühtlaselt hädaohtlik. Kui näit. Inglismaal kodanik koos esimese hingetõmbusega imeb endasse ka teatava aime kodaniku õiguste pühadusest ja puutumatusest, siis ei ole demokraatia kaugeltki mitte igal pool nii juurdunud inimeste teadvusse, nagu Inglismaal või Šveitsis. Et demokraatial tuleb pidada tugevat võitlust enda olemasolu eest tänapäeval ka riikides, kus ta minevik ulatub kaugele möödunud sajandisse, seda näitavad demokraatia konvulsiivsed liigutused näit. Prantsusmaal või Belgias. Ja ometi on need demokraatiad inertsed oma ideede propageerimisel. Miks? Kas seepärast, et inimese „vormimine” ei ole kokkukõlas isiku vaba arenemise põhimõttega? Oh ei, küll vist mitte sel abstraktsel ja puhtmõistuslikul põhjusel, vaid teiste kõrval on põhjuseks ka see, et pikne pole veel nii kõvasti kärgatanud, et mužik hakkaks risti ette lööma. Tõsi küll, lääne demokraatiate määratumad jõupingutused relvastumise alal näitavad, et demokraatiate kõdunemisest on veel pisut vara rääkida ja et tänapäeva demokraatia on võimeline vajaduse korral vähemalt niisama suurteks jõupingutusteks nagu iga totaalne riikki. Kuid demokraatiad teevad neid pingutusi ikka vaid siis, kui juba neile kiputakse „kõri” kallale. On aga hädaoht „kõri” piirkonnast pisut eemal, siis rahuneb demokraat ja laseb asju minna, kuidas nad ise lähvad.
Ja üheks niisuguseks alaks, kus silmanähtavat „kõri’ kallale kippumist ei ole ja kus demokraatiad on seepärast seni ka täiesti passiivsed olnud, on just demokraatlik propaganda, rahva kasvatus.
Pisut liikumist on siiski viimasel ajal ka sel alal märgata, sest et igale mõtlejale on arusaadavad need tulemused, mis võivad olla demokraatlikus riigis, kui õõnestatakse rahva demokraatlikku meelsust. Ja nimelt Inglismaalt näib tulevat algatus. Möödunud aastal peeti seal kolme erakonna esindajate ühine konverents, mille ülesandeks oli demokratismi aluste selgitamine ja teede otsimine nende propageerimiseks rahva seas, vastukaaluks totalistide propagandale. Seni on selle töö tulemusena ilmunud üks koguteos, mis sisaldab konverentsil peetud referaate. Kas järgneb ka teisi samme, seda näitab tulevik.
Kui juba Inglismaal tuntakse vajadust demokratismi propageerimise ja rahva kasvatamise järele, kuigi demokraatia seal on aastasadu vana, siis seda suurem peaks olema vajadus ta järele noortes demokraatiates, näiteks meilgi, kus tänapäeval peab mõnes salongis omama kaunis palju kodanlikku julgust, et nimetada end demokraadiks. Sest vähe on seda, et oleme oma ajalooliselt ja ühiskondlikult olemuselt „demokraatlikult mõtleja rahvas” ja et uus põhiseadus rajaneb demokraatia, kuigi modereeritud demokraatia alustele. Raskuspunkt lasub kodanikus. Kui tema ei oska kasutada oma demokraatlikke õigusi, kui temal ei ole arusaamist oma õiguste ja kohustuste ning vastutuse ulatusest, siis ei aita ei demokraatlik põhiseadus ega ka „demokraatlik mõtlemisviis”, demokraatlik riigikord variseb kokku, Eks olnud ju see ka lõppude lõpuks üks väga „demokraaflik mõtlemisviis, mis avaldus 1933. a. oktoobrikuu rahvahääletusel!
Seepärast inimese kasvatamine kodanikuks peab olema iga demokraatliku riigi otseseks ülesandeks. See ülesanne on aga seda tähtsam, mida noorem on riigi demokraatia. Ja kui see demokraatia on pealegi alles „haigevoodist” tulnud, nagu meil praegu, kui inimeste ja hulkade meeltes ikka veel edasi käärivad küll fašism, küll rahvussotsialism, küll võib-olla igasugused teised „-ismid”, siis on loomulik, et ta vajab erilist „demokraatlikku dieeti , kuni ta kord jälle kosub. Et see demokraatliku meelsuse kasvamine ei võiks jääda vaid juhuse hoolde, vaid et sihiteadlik töö sel alal vajalik on ja võib osutuda väga viljakaks, vaevalt võib selle juures olla kahtlusi. Samuti on selge, et see töö peab suunatud olema üksikkodaniku väljaarendamisele ja ta tõstmisele sellele tasemele, kus temal võimalus avaneb täita teadlikult oma kodanikukohust. See üksikkodaniku väljaarendamine on meil seda tähtsam, et meie väikses riigis põhjeneb riigi jõud palju suuremal määral üksikkodaniku võimetele kui suurtes ja rahvarikastes riikides. Seepärast omandab ka meil palju suurema tähtsuse värskete ja ettevalmistatud jõudude juurdevool avalikku ellu. Meie demokraatliku põhistruktuuri juures on see juurdevool meie rahuliku riikliku arenemise eeltingimuseks.
See demokraatliku kasvatuse ala on meil seni söödis olnud. Tõsi, selle ülesande teostamine vajab eeltöid, vajab tihedat kontakti valitsuse ja ühiskonna vahel, vajab suurt jõudude hulka. Kuid siiski näib, et see ülesanne on suurel määral tahte asi. Ja kui meil oma demokratismiga ikkagi tõsi taga on, siis peab olema ka tahet ta aluste kindlustamiseks. Tänapäeval, totalismi õitsengu ajal, on see käskiv päevavajadus.
Arn. Susi
Akadeemiast nr. 4/1938