Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

25 Feb

Muinas-Tallinn ja eestlaste väliskaubandus enne iseseisvuse kaotamist

 

 

Kaugest minevikust kuni tänapäevani on rahvaste poliitika sihtide määrajaks olnud peamiselt nende majanduslikud huvid. Muutunud on vaid vormid: kuna nüüdisaja kiire tööstuse arenemisega võitlus on käimas maapõuevarade, nagu kivisöelademete, õliallikate jne. pärast, oli vanasti rahvaste püüdeks vallutada ja enda käes pidada kaubateid.

Juba kaugel muinasajal möödus meie põhjarannikust suur kaubatee, mida mööda põhja- ja läänemaade kaupmehed pidasid Neva jõesuudme kaudu ühendust Novgorodi ning viimase tagamaadega, eriti Suzdali vürsti­riigiga, kus nad kohtusid kaugemalt tulnud idamaade kaupmeestega. Pika meretee jaoks Euroopa läänemaadest Neva jõesuhu, mille kestel kaup­mees iga silmapilk pidi arvestama ilmastiku tujudega, oli vaja möödasõidurannikuil varuda häid sadamaid, kus võidi peatuda, tormiilma mööda lasta ning oma varustustagavarasid täiendada. Seepärast oli loomulik juba varakult otsida Soome lahe kallastelt kaupmeeste peatuskohti, mis kahtlemata ühtlasi kujunesid ka kaubanduspunktideks kohaliku rahvaga, kes elavast väliskaubandusest juba sel teel osa sai. Alates 12. sajandi teisest poolest, on kindlaid ajaloolisi andmeid, et Ojamaa kaupmehed talvitusid Eesti rannikul või sisemaal ja alles kevade tulekul uuesti siit kodu­maale tagasi pöördusid. Eesti rannikualade ja Ojamaa vahel oli sedavõrd tihe ja pidev laevaühendus, et seda isegi kaugemal teati ja näit. liivlaste piiskop Meinhardt Riiast seda ühendust kavatses kasutada välismaale pääsemiseks.

Välismaa kaupmeestega tihedasti läbi käies omandasid eestlased kahtlemata kõik nende kaubanduslikud tavad ja õigusemõisted ning kasu­tasid neid läbikäimises teiste rahvastega. Kuna keskajal üldse, eriti aga rahvusvahelise kaubanduse alal väga visalt kinni peeti vanadest tavadest ja iga uue kaubandusliku kokkuleppe sõlmimisel ikka jälle rõhutati, et kõik toimugu vana viisi järgi, siis võime arvata, et eestlaste kaubandamine muistsel iseseisvuseajal üldjoontes toimus samade põhimõtete ning normide järgi, mida hiljem kasutasid Hansaliidu ajastul meie kodumaa kaubalinnad ja nende kaupmeeskonnad. Sellele arvamisele võib kinnitust leida Läti Henriku kroonikast.

Käsitades 1207. a. sündmuste käiku, kroonikakirjutaja jutustab, et ugandlased kord varematel aastatel vägivaldselt on ära võtnud Riia kaup­meestelt nende kaubad, mida viimased tahtnud saanidel toimetada Pihk­vasse, — läbi eestlaste võimupiirkonna. Kaupu olnud palju, 900 marga eest või enamgi. Äravõtmine toimunud liivlaste nõuandel. Riialased saatnud siis preester Alebrandi koos mõne teisega saadikuna Ugandisse, et nõuda kaupade tagastamist, kuid eestlased keeldunud sellest. Nad pole saatnud isegi kindlat vastust, kas nad äravõetud kaupu tulevikuski tagasi annavad.

Ekslik oleks seda kohta kroonikast tõlgendada nii, nagu oleks tege­mist lihtsa kaupade röövimisega eestlaste poolt. Sest mis mõtet on saata saadikuid röövlite juurde äravõetud esemete tagastamist nõudma? See oleks ju täiesti lootusetu ettevõte. Läti Henrik aga ja kaupmeeskond, kellelt ta nähtavasti oma informatsiooni saanud, olid ebameeldivalt üllata­tud, et eestlased tulevikuski kaupu tagasi ei lubanud anda. Kaubad ise olid ilmselt kusagil alles, et nende tagasiandmisest veel võidi rääkida: nad ei olnud siis sugugi laiali kantud. Kõik see kinnitab oletust, et röövimi­sest ei saanud käesoleval juhul juttugi olla, vaid kaupade äravõtmine oli sündinud mingisuguse rahvusvahelise arusaamatuse pärast, mille lahenda­misest olenes ka kaupade tagasiandmine. Kuni lahenduse leidmiseni ja hüvituse saamiseni eestlased nähtavasti ei saanudki anda vastust.

Et seda kohta kroonikast mõista, selleks on vaja lähemalt tutvuda tolleaegse olukorraga. 1201. aasta kohta jutustab Novgorodi kroonika, et saksa kaupmeeste saadikud tulnud talvel „mäge mööda“ (goroju) Nov­gorodi ja sõlminud seal kaubandusliku rahu. Prof. L. K. Goetz, vene-saksa keskaegsete kaubanduslike vahekordade põhjalikum uurija, arvab, et sel juhul on tegemist uue kaubandusliku tee esmakordse kasutamisega, sest kroonika peab tähtsaks eriti rõhutada ,,mäge mööda“ tulekut. Tõe­näoliselt Düüna jõele 1200. a. asutatud uue saksa kaubalinna Riia kaupmehed tegid järgmisel aastal katset sõlmida otsest kaubanduslikku läbi­käimist Novgorodiga Pihkva kaudu, läbistades eestlaste võimupiirkonda. Kuid tolleaegsete kirjutamata seaduste järgi, mida kõik rahvad ühteviisi tunnustasid, uute kaubateede rajamine võis sündida ikka ainult nende võimude nõusolekul, kelle maast ta läbi läks. Antud juhul oli vene kau­batee rajamiseks kahtlemata tarvis eestlaste nõusolekut. Kui eestlaste luba kaupade läbiveoks puudus, siis oli ju nende seisukohast tegemist lubamatu kaubaveoga või salakaubitsemisega ning seega seaduslik õigus tabatud kaupade konfiskeerimiseks. Eestlased ise olid mõistagi huvita­tud kaubateest, mis kulges Soome lahte ja selle rannikut mööda Vene­maale, samuti ka sellest teest, mis ühendas Tartut ja Otepääd Pihkvaga, kus Riia-Pihkva-Novgorodi vaheline kaubatee ,,mäge mööda“ võis eest­laste kaubateele kujuneda kardetavaks võistlejaks. Seepärast talitasid eestlased, seda teed sulgedes ja kaupu ära võttes, kõigiti tolleaegses kaubandusmaailmas tunnustatud reeglite kohaselt. Eestlased talitasid samade põhimõtete järgi, nagu hiljem Hansalinnad Tallinn ja Tartu ühes Narvaga, kes kõigi abinõudega taotlesid 16. sajandi algul uuesti avatud Riia-Marienburgi-Pihkva kaubatee sulgemist, et see ei kujuneks võistlejaks nende kaubandusele. Võimalik, et eestlased Riia-Pihkva-Novgorodi kau­bateel äravõetud kaupade küsimuses tahtsid oma kaubalepinglaste, Oja­maa skandinaavlaste ja venelaste, arvamust ära kuulata, ning seepärast vastuse andmise edasi lükkasid.

Et eestlased läbikäimises teiste rahvastega talitasid rahvusvaheliste reeglite järgi, see selgub Läti Henriku kirjeldusest ka 1208. a. sündmuste käigu kohta. Ka lätlastel oli olnud arusaamatusi eestlastega, nähta­vasti samuti kaubanduslikul alal. Nad saatsid omad saadikud eestlaste juurde Ugandisse, et nõuda neilt hüvitust. Eestlased pole aga saadikute sõnu tähelegi pannud ning pole lubanud nõutud hüvitust, jutustab kroonikakirjutaja. Siiski saatnud eestlased omad saadikud koos lätlaste saadi­kutega Latgalliasse. Nähtavasti toimus kusagil piiril või piiriläheduses rahvusvaheline päev, mis vististi juba tol ajal, samuti kui hiljemgi, kut­suti kokku rahvusvaheliste arusaamatuste tekkimisel nende lahendami­seks. Võib-olla oligi lätlaste poolt Ugandisse saadetud saadikute ülesan­deks ainult eestlaste päevale kutsumine. Päeval endal näeme Läti Hen­riku kirjelduse järgi ligikaudu sama pilti, kui hiljem Hansalinnade ja venelaste vahelistel päevadel Narva jõel. Oli kohale tulnud hulk lätlasi, neid, kellel oli kaebusi ja nõudmisi vastaspoole, s. o. eestlaste vastu. Ordu poolt tuli orduvend Berthold Võnnust, piiskoppi esitas preester Henrik. — Ka siinsetel läbirääkimistel eesti saadikud keeldusid tagastamast lätlas­telt „ebaõiglaselt võetut”, mis ainult kinnitab, et tüli oli äravõetud varade, tõenäoliselt kaupade pärast. — Päev ei andnud tulemusi ja pooled lah­kusid üksteist piikidega ähvardades.

Kuivõrd tihe oli eestlaste läbikäimine Ojamaaga, võib järeldada juba sellest, et saart külastasid eestlased isegi kaugelt sisemaalt. Üks nime­kaid Virumaa vanemaid, Tabelin, kelle valdkond asus rannast kaugel, vastu Vaiga piire, oli enne taanlaste tulekut Ojamaal lasknud end ristidagi. Kuid veelgi tihedam kui Ojamaaga oli nähtavasti läbikäimine Venemaaga. Nooremad ajaloolased kinnitavad, et uuemal rauaajal kaubandamine meie maa ja slaavlaste vahel olnud elav. Slaavlastelt on eestlased saanud niisuguse põhjapaneva tähtsusega oskussõna kauban­duse alal nagu turg, samuti ka sõna sundija kohtuniku tähenduses (vene sudja — kohtunik), kellega kaubanduslike arusaamatuste puhul tuli kokku puutuda.

Oletades tihedat ja elavat kaubanduslikku läbikäimist eestlaste ja ve­nelaste vahel, saavad täiesti arusaadavaks rohkearvulised kohad vene kroonikates, mis käsitavad suhteid eestlastega. Näit. vene kroonika tun­tud jutustus Vene riigi rajamisest, kus slaavlaste maal pärast varjaagide äraajamist tekkinud sisetülid ja segadused, mis lõpuks sundisid slaavlasi koos tšuudide ja teiste rahvastega kutsuma varjaagide juurest endile vürste. Kutse peale tulnudki Vene riigi rajajad — Rjurik, Sineus ja Truvor. Tšuudide nime all arvatakse peituvat eestlasi. Vürstide kutsumise jutt jääb mitmeti arusaamatuks, sest milleks oli eestlastel vaja minna venelastega koos viimastele riiki looma, kui nad isegi oma kodus veel täiesti ühtlast riiki polnud asutanud, vaid iga maakond oli teatud määral omaette poliitiline üksus. Kuid need arusaamatused lahtuvad, kui ole­tame, et vürste kutsudes ei slaavlased ega teised rahvad ei mõtelnudki riigi asutamisele, vaid võõraid võimumehi vajati ainult kindla korra ja kaitse loomiseks Novgorodi kaubaturgudel ja kaubateedel, mis olid üht­viisi tähtsad kõigile ümbruskonna rahvastele. Novgorod kutsus sageli hiljemgi väljastpoolt vürste endale kaitseväge korraldama, küll Venemaa osariikidest, küll Leedust, andes neile sageli mõne püriäärse maa-ala „söödamaaks“. On arvata, et eestlased ja teised rahvad, kes otseselt olid huvitatud Novgorodi kaubaturu heast korraldusest, venelastega kokku leppisid kaubavahetuse jätkamiseks, tingimusel, et väljast, mõnest era­pooletust riigist, kutsutaks korraldusvõimelisi isikuid kaubaturul ja kaubateedel korda looma. Nähtavasti teede ja piiride kindlustamiseks asusidki vürstid ise piirimaadele, kus neile vast ka ,,söödamaad“ olid kätte juhatatud. Üks neist — Truvor — tulnud koguni eestlaste piiri­maale, Irboskasse, arvatavasti tähtsa Tartu-Pihkva kaubatee kaitseks ja korraldamiseks.

Samuti saavad, tihedat kaubandamist oletades, arusaadavaks ka need kohad vene kroonikates, mis käsitavad aeg-ajalt korduvaid sõja­retki eestlaste maale. Neid retki on püütud seletada venelaste tahtega oma valdusi laiendada või sõjasaaki saada. Kuid vaevalt oleme õigus­tatud imperialistlikke püüdeid otsima ajajärgust, kus iga vürst endast­mõistetavaks pidas, et kogu tema vürstiriik tuleb surma korral ära ja­gada tema poegade vahel. Ükski vene vürstidest pärast Vladimir Suure surma veel ei koondanud, vaid aina tükeldas. Teisalt peab mõtlema tolleaegsetele raskustele sõjaväe värbamisel ning pikkade retkede soori­tamisel, mis küsitavaks teeb, kas ainult sõjasaak ja loodetavad maksud võisid olla põhjuseks sõjaretke ettevõtmiseks. Nende sõjaretkede puhul ei olegi vaja tõstatada ei eestlaste poliitilise sõltuvuse ega maksude kü­simust, vaid need retked lasevad end väga hästi seletada kaubanduslike arusaamatustega. Veel märksa hiljem, keskajal, näeme, kuidas Hansakaupmeestel perioodiliselt tekkisid tülid venelastega. Nende tülide pea­miseks põhjustajaks oli tolleaegne kaubanduslik tava, mis pidas endast­mõistetavaks, et ühe kaupmehe ebasoliidsete kaubanduslike võtete eest kõik tema kaasmaalased pidid solidaarselt vastutama: mõnele venelasele kaubandamisel tehtud kahju püüti kohe tasa teha võõramaalaste kau­pade kinnipidamisega. See süsteem kuhjas arusaamatusi, nii et pikapeale kaubanduslik läbikäimine muutus võimatuks. Siis lakkas kaubitsemine, pandi maksma kaubasulg ning pooled asusid sõjaseisukorda, et relvade abil vahekordi selgitada. Peab arvama, et ligikaudu samasugused vahe­korrad valitsesid eestlaste ja venelaste vahel kaubanduse alal enne saks­laste tulekut meie maale. Kaubandustülide puhul ka eestlased loomu­likult panid maksma kaubasulu Venemaa kaubanduse kohta ning sulge­sid mõistagi ka välismaa kaupmeestele kaubatee Venemaale, et blokaad oleks mõjuvam. Kuna see aga Vene rahvusvahelist turgu ähvardas laostada, siis on arusaadav, et säärases olukorras Novgorodi, Pihkva ja Suzdali väed asusid sõjaretkile Baltimaile, et sundida relvadega eestlasi järeleandmisele.

Kuivõrd võttis osa kaubandamisest venelastega ja ojamaalastega see maa-ala, kus praegu asub Tallinn? Nimetame seda maa-ala edaspidi Muinas-Tallinnaks. Kas on võimalik siin eeldada juba tol ajal, enne võõraste vallutajate tulekut, mingisuguse asula olemasolu? Küsimus on täiesti õigustatud, sest asjata on otsitud jälgi muistsete eestlaste asulast praeguse Tallinna all-linna kohal. Veel rohkem, näib isegi lootusetu olevat seda otsida, sest ajalooliselt paistab olevat tõestatud, et eestlased sihikindlalt jätsid rannaäärse maa-ala asustamata ja see sunnibki kü­sima, kas siis Tallinna linna praegune ala ses suhtes oli erandiks?

Kuid siiski venelaste poolt Tallinna kohta tarvitatud nimetus — Kolõvan — näib olevat ürgne ning saadud otse eestlastelt endilt. See tõendab, et venelased kohta hästi tundsid. Ühegi teise meie muistse sa­dama ja kaubapunkti nimi Soome lahe rannikul pole venelaste juures säilinud. Juba see asjaolu üksinda kinnitab Muinas-Tallinna sidemeid venelastega. — Aga dr. P. Johansen on ka ümberlükkamatult tõestanud, et praeguse Tallinna kohal oli kaubanduskoht juba enne taanlaste meie maale tulekut. Sellele tulemusele jõuab ta, vaadeldes muistset teede­võrku, mis mitmelt poolt Muinas-Tallinnasse kokku jooksis. Ükski teine koht Põhja-Eestis polnud nii rohkearvuliste teede sõlmpunktiks. Küll ei usu dr. P. Johansen Narva-Tallinna vahelise suvise otsese maantee olemasolu esiajaloolisel ajal ning arvab selle olevat tekkinud alles taan­laste valitsemise ajastul, kuid seegi asjaolu ei muuda olukorda palju, sest suveti oli ühenduse pidamine veeteed mööda odavam ning vajadus ranna lähedase maantee järgi puudus; talvel olid aga isegi suured sood ja rabad otsejoones ülesõidetavad.

Muinas-Tallinna poliitilist ja kaubanduslikku tähtsust võime hinnata ka selle tõsiasja tõttu, et 13. sajandil terve rida võõraid rahvaid — nagu taanlased, sakslased, venelased ja isegi rootslased, — püüdsid vallutada seda sõlmpunkti. Eriti märkimisväärne on venelaste aktiivsus ning kor­duvad rünnakud Tallinna alla pärast seda, kui taanlased linnuse olid vallutanud: see näitab, et venelased Tallinna rippumatusest ja tema kaubanduse vabadusest väga tõsiselt olid huvitatud.

Kui aga juba sel ajal praeguse Tallinna kohal oli tähtis kaubandus­lik keskus, siis ei saa kuidagi uskuda, et koht oleks olnud tühi ja elani­keta ning et ainult ümbruskonna külad siin kasutasid kaubandamisõigust. Kindlasti pidi juba siis Toompeal või ka all-linna kohal olema mingisugune asula.

Millisena võime endile ette kujutada Muinas-Tallinna ?

Ümberlükkamatult oli juba sel ajal siin kaubandamiskoht, turg. Tolleaegsed turud meie maal asusid nähtavasti otse veetee ääres, rannal või jõe kaldal. Tõenäoliselt on Riias ja Tartus turud kuni kõige uuema ajani säilitanud oma ürgaegse asukoha, otse jõe kaldal, kuhu veesõidukid juure pääsesid. On tundemärke, et ka Narvas rahvusvaheline turg esi­algu asus jõe alamjooksul, Rosona suubumiskohal ja Rosona kallastel. 13. sajandi ürikuist nähtub, et valitsusvõimud võõramaa kaupmeestele kaubandamiseks luba andes alati rõhutasid randa kui vaba kaubandamis- ja laokohta. Rand oligi eelajaloolisest ajast peale kõige loomulikum ning kõige ohutum kaubandamiskoht. Kuna kaubavahetuse tekkimise algaegadel ükski seadus võõramaa kaupmehi ei kaitsnud, siis pidid nad juba ettevaatuse mõttes hoiduma ranna lähedusse, et vajaduse kor­ral põgenemiseks oleks tee vaba. Muinas-Tallinnas asus turg kahtlemata algul mererannas, tookordse sadama juures, vististi praeguse Suur-Rannavärava ja mere vahel. Kuna aga hilisemast ajast on teada, et see maa-­ala kannatas tugevasti veerohkuse all ja soostus, siis oli võimalik, et turg juba varakult kandus praeguse Pika tänava merepoolsesse otsa või ka Oleviste kiriku naabrusse. Dr. P. Johansen on väga veenvalt püstita­nud oletuse, et Oleviste kiriku ümbruses oli skandinaavlastest kaupmeeste, meremeeste ja kalurite asula. Selle asula tekkimist pole põhjust asetada ajalukku pärast maa vallutamist taanlaste poolt, vaid ta võis tekkinud olla juba hiljemalt 12. sajandi teisel poolel. Sest kui Ojamaa kaupmehed meie rannas talvitasid, siis on vaevalt usutav, et nad kogu talve veetsid oma võrdlemisi väikestel purjekatel. Palju tõenäolisem on, et nad varju otsisid rannalt, kus metsarikkus kergesti võimaldas hooneid ehitada. Küll on väljendatud ka arvamust, et võõrad kaupmehed talveks sise­maale läksid ja seal külades elasid, kaupu mööda maad laiali kandes. See on siiski paljas oletus. Raske on uskuda, et muinaseestlased, kes aktiivselt kaubandasid venelastega ka Venemaa linnades, oma sisemaa kaubanduse oleksid jätnud võõraste kätte. Palju tõenäolisem on oletus, et nad kuskil rannas, ka Tallinnas, võõrastega kaubitsesid ja ise sisemaad varustasid välismaa kaupadega, ühtlasi kodumaa tooraineid kokku võttes. Muidugi ei eita see võimalust, et ka välismaa kaupmehed aeg-ajalt ette võtsid reise sisemaa tähtsamatele laatadele. Kuid nende alaliseks peatuskohaks oli ikkagi rand ja siin vajasid nad talikorterit, kuna laevad tõenäoliselt kaldale tõmmati, et sügisesed tormid ja talvine jää neile viga ei teeks. Seepärast on põhjamaa kaupmeeste asula olemasolu sadama läheduses väga tõenäoline. Laevnikud ju talveks ikka sisemaale ei läinud. Läti Henriku kroonika jutustab juba 1225. a. Tallinnas olevatest taanlastest ja rootslastest. Taanlased võisid muidugi siia asuda 1219.—1225. a. vahe­mikul, pärast koha vallutamist Valdemar II poolt, — kuid et tolleaeg­setes rahututes oludes, kus sõda pea vahetpidamata Tallinna ümbruses möllas, võõrad kaupmehed, rootslased, esmakordselt oleksid söandanud siia rahutule maa-alale tulla, on vaevalt usutav. Palju tõenäolisem on, et koha peal rootslased juba varem iga-aastasteks külalisteks olid ja ka sõja-aastad neid ei suutnud heast kaubanduskohast eemale peletada.

Kui meeles pidada, et eestlaste seas oli enne sakslaste ja taanlaste tulekut ristiusulisi, — meenutagem ainult eespool nimetatud Tabelini ja munkpreester Nikolaust, piiskop Fulco abilist, — siis ei ole midagi us­kumatut oletuses, et võõrad kaupmehed juba sellal siia endile kiriku püstitasid. See oli Oleviste kirik. Tõsiasjast, et kirik algul püstitati väljaspoole linnamüüri ja et selle kiriku kihelkonnapiirid ulatusid kaugele linnapiiridest välja, on juba varem tehtud järeldusi, et kirik oli ehitatud enne taanlaste tulekut. Novgorodis kuulus ojamaalastele püha Olavi nimeline kirik, samale Olavile oli ka Tallinnas, kui tähtsamas peatus­punktis Ojamaa ja Novgorodi vahel, pühendatud Oleviste kirik, mis viib arvamusele, et kirikud Novgorodis ja Tallinnas on püstitatud ühe ja sama ringkonna poolt, ning ligikaudu ühel ja samal ajal. — On raske mõista, milline vajadus oli kaupmeestel püstitada oma kirikut väljaspoole linna­müüre siis, kui juba linnamüürid olid olemas, mis pakkusid tõhusat varju jumalakojale. Kui aga kirik oli olemas juba enne Tallinna linna tekki­mist, siis on loomulik, et ta oma endist asukohta ei muutnud ja seniks jäi linnamüüride taha, kuni linna pindala laiendamine haaras ka tema müüridevöösse.

Väärib märkimist tõsiasi, et otse Oleviste kiriku vastas, Pika tä­nava ja Olevimäe vahel, asus vanim Tallinna vene kirik, mille ehituse aeg on ajaliselt määramata. Loomulikult ei asutatud sedagi kirikut võõrausuliste asula keskele, vaid vene kiriku ümber pidi kunagi olnud olema ka venelaste asula. Samuti on loomulik, et vene kaupmehed Muinas-Tallinna külastasid, et siin ojamaalastega kaubandada. See võis sündida eriti talveteega, siis kui ojamaalased siin talvitasid. Talveteega siia sõites vajasid aga venelased eriti peatuskohta. Kuna eestlased mõlema usu­tunnistuse vastu ühtviisi sallivad olid ja kumbagi nendest ei eelis­tanud, siis ei saanud nende poolt takistusi olla ka vene kiriku ehitami­seks siia. Raske on oletada, et vene kiriku ehitamiseks luba anti hilise­mal usulise sallimatuse ajastul; ka pole hilisematel aegadel venelaste asulast Oleviste kiriku ja Olevimäe vahel enam jälgegi leida, mis omakord sunnib arvama, et vene kirik võis püstitatud olla õige varakult, juba Muinas-Tallinna ajastul.

Nii võime Muinas-Tallinnas aimata Pika tänava läänepoolses osas lääne poolt tulnud ojamaalaste ja skandinaavlaste asulat oma kirikuga, ida pool sama tänavat aga ida poolt tulnud venelaste asulat oma kiriku ümber koondununa. Loomulikult mõlemaid rahvusi lahutav tee, praegune Pikk tänav, teatud määrani täitis nende vahel ka turu ülesandeid: selle olemasolu võib järeldada kahele erinevale rahvale kuuluva asula naabru­sest.

Eestlaste linnuse olemasolu Toompeal on ajalooliselt tõestatud. Kuna peamiseks ülespääsuteeks Toompeale muistegi oli Pikkjalg ja kuna teada on, et tee eestlaste muinaslinnusesse tõusis libamisi paremalt poolt valli kallakut mööda, nii et linnusesolijail seda kergem oli kaitsta, sest pealetungijad olid sunnitud üles minnes kilpe hoidma paremas käes ja seetõttu ei saanud selle käega käsitada relva, — siis on põhjust otsida eestlaste linnuse, või vähemalt eeslinnuse, asukohta Toompea põhjapool­sest otsast, sealt, kus praegu asub majandusministeeriumi hoone. Ei saa
 ju uskuda, et eestlased jätsid strateegiliselt ülitähtsa sissepääsutee kind­lustamata. Tallinna linnuse peamiseks ülesandeks oli muidugi valvata ja kaitsta siit mitmele poole sisemaale kulgevaid sõja- ja kaubateid mere poolt tuleva pealetungi vastu. Kuid vististi oli tal ka otseseid üles­andeid kaubanduslikul alal. Kui välismaa kaupmehed kogu talve viibisid meie maal, siis pidi neil kaasas olema rohke kaubatagavara, mida oli vaja hoida kuskil kindlas kohas laos. Talv läbi pidada oma kaupu laevas, kuhu kinnijäätanud merel igal kutsumatul külalisel ligipääs oli kerge, või ka sama kergetes elamutes Oleviste ümbruses, oli kahtlemata ohtlik. Isegi oletades, et kaupmehed ei talvitanudki sadamas, vaid sõitsid sise­maale, ei saanud nad ometi kõiki kaupu endiga igale poole kaasa vedada, vaid neil pidi olema kindel koht, kuhu oma tagavara võis hoiule jätta. Niisuguseks kohaks võis olla hästikindlustatud linnus. Tolleaegsetel sõ­jaretkedel asuti ikka esijoones piirama vastase linnuseid ning piiramine lõppes sageli sellega, et linnuse kaitsjad maksid piirajatele maksu, luna­raha. Sellest võib järeldada, et linnustes varjati rikkusi, mida vaenlane ihkas sõjasaagiks ja mida lunarahaga tema käest vabaks osteti. Muidugi suur oli juba linnuse enda väärtus ning tema vallide taga kaitset leidnud inimelude säilitamiseks olid rahalised ohvrid, maksud, arusaadavad, kuid vististi varjasid linnused ka ainelisi varasid, mida raske oli mujal hoida. Elanikkonnal oli ju metsades hästivarjatud pelgupaiku ja peiduurkaid, ka loomi oli nende alalhoiu mõttes kasulikum mööda metsi laiali ajada, kui koondada linnuse kitsale maa-alale, kus õige pea võis tekkida toidu­puudus. Pealegi oli tehniliselt võimalik vaenlase kiire lähenemise korral linnustesse ajada ainult lähemate külade karju. Nii jääb oletada, et pii­rajaid eriti võisid meelitada linnuses leiduvad rikkalikud kaubatagavarad, mis tõotasid head sõjasaaki. Nende kaupade eest lunaraha maksmine oli piiratuile sageli pääsmisteeks ja lunaraha ei tarvitsenud siis sugugi minna mööda maad majapidamistelt adraarvude järgi kokku ajama, selleks ei olnud enam aegagi, vaid linnuses endas leiduvad rikkused võisid selle tasuda. Et linnustes varjati kaupu, võime järeldada ka mõnest aja­loolisest tõsiasjast. Eelpool puudutasime riialaste, lätlaste ja ugandlaste tüli äravõetud kaupade pärast. Kaupade äravõtmine oli sündinud aastate eest, kaubad ise olid aga kusagil alles, et võidi nende tagastamise pärast läbirääkimisi pidada. Kus neid kaupu siis hoiti? Sakslaste ja lätlaste järgnev tasuretk oli suunatud otseteed Otepää linnuse alla, mis mängis tähtsat osa venelastega kaubandamisel. Peab järeldama, et äravõetud kaubad olidki viidud varjule Otepää linnusesse, vähemalt uskusid ründa­jad seda.

Ka Toompea linnuses oli vististi aitu, kuhu kaupmehed teatud tasu eest võisid kaubad varjule viia. Säärasel korral pidi linnusel aga olema alaline kaitsemeeskond.

Eesti muinaslinnad seisid pea alati asunduste ja külade juures, keset rikkaid maa-alasid. Külade elanikkond võis hädaohu korral kiiresti suu­rendada linnuse kaitsejõudu, linnus ise võimaldas ümbruskonna elanikele sõjaohu puhul leida kindlat varjupaika. Toompea linnus seisab aga kõi­gist ümbruskonna muinasküladest kaugel. Iru, millel oli oma linnamägi, Mõigu, Järveküla (Ülemiste), Pääsküla, Harku — see on lähemate külade ring ümber Toompea, ring, mille raadius ületab 7 km. See on kaugus, kust hädaohu korral abivägi mitte nii kiiresti kohale ei jõua. Pealegi võis Muinas-Tallinna ja tema linnust suurim oht ähvardada alati mere poolt küljest. On loomulik, et elanikkond oma karjadega varju otsis vastupidi­ses suunas, s. t. sisemaa poolt, vaenlasest instinktiivselt end kaugemale hoides. Ka maleva koondamiseks oli õigem tee vaenlase eest pisut tagasi tõmbuda. Olukorda halvendas veel see, et tähtsam pääs Toompeale, Pikk­jalg, läks just merepoolt küljest, sealt, kus vaenlasel kõige kergem oli juurdepääsu ära lõigata. Kõigil neil kaalutlustel on raske uskuda, et Toom­pea kaitse oleks tuginenud kaugemate külade rahvale: peale oma enda meeskondade võis ta loota vast veel eestlaste küladele, mis asusid Toom­pea ja mere vahel, kelle elanikkonnale vaenlase lähenemisel mere poolt taganemine Toompeale oli loomulikuks enesekaitsevahendiks. Säärase küla olemasolu on tõenäolik. Vaevalt on usutav, et eestlased kaubitsemise Oleviste rajoonis jätsid ainult ojamaalaste ja venelaste omavaheliseks as­jaks, ilma sellest osa võtmata. Kui nad aga sellest osa võtsid, pidi neilgi läheduses olema peatuskoht, kust nad oma kaubaoperatsioone toimetasid. Toompea oma järsu nõlvaku tõttu oli raskesti ligipääsetav, seepärast võis ta vaevalt küll olla eestlastest kaupmeeste alaliseks peatuskohaks. Loo­mulik on otsida seda peatuskohta Toompea mäe ning Oleviste kiriku va­helt, Pika tänava lõunapoolsest otsast või ka keskelt, sealt, kuhu hiljem ehitati raekabel, mis kujunes eestlaste jumalakojaks.

Kohal, kus hooajal mitme kuu kestel peatusid rikkad kaupmehed ja laevnikud, ja kus nad ka väljaspool hooaega juba olude sunnil tihti randusid, tekkis kahtlemata vajadus käsitööliste järgi, mida tõenäolikult rahuldasid pärismaalased-eestlased. Oli ju vaja pika talve jooksul ja pika teekonna järgi ikka midagi kohendada ja parandada; olgu riietuses, relvastuses või ka reisivarustuses. Seegi asjaolu tõendab jälle omakorda, et kusagil võõramaalaste asulate lähemas naabruses pidi olema koht, kus pärismaalased, eeskätt käsitöölised elasid. Dr. P. Johansen on püstitanud täiesti usutava oletuse, et juba Muinas-Tallinnas õitses isegi omalaadne iseseisev tööstusharu, — ehetevalmistajate või ettekenmakerite oma.

Kui eeldada koha peal seppade rohkust, — eestlased nimetasid ju iga käsitöölist sepaks, — siis hakkab arusaadavaks muutuma ka vene­laste suus edasikandunud Muinas-Tallinna nimetus Kolõvan, mille alg­kuju võis olla Kalevan. Senistest Kalevi nime seletuskatsetest on suuri­mat tähelepanu äratanud need, mis tuletavad Kalevi sõna kas mõistest sepp, rikas kaupmees või ülemus. Seega võiks siis Kalevani linna nimi tähendada kas Seppade või ka Kaupmeeste linna. Mõlemad oleksid Muinas-Tallinnale täiesti loomulikud ja usutavad, ühtlasi aitaks aga vene­laste poolt säilitatud nimi Muinas-Tallinnat õige tabavalt iseloomustada.

Eestlaste asulast all-linna kohal pole küll jäänud ühtki jälge. Kuid on loomulik, et eestlaste küla Toompea jalal sõdade keerises esmajoones hävines või ka tahtlikult hävitati, sest vaenulike eestlaste olemasolu Toompea ja sadama vahel oleks hoidnud nende kahe taanlastele tähtsa punkti vahelise tee alalises ohus, seepärast võõraste vallutajate riigihuvid nõudsid endiste maaperemeeste siit äraajamist ja küla hävitamist.

Kui eespool rõhutasime, et eestlased väliskaubandamisel talitasid tol­leaegsete rahvusvaheliste tavade kohaselt, siis võib sedasama eeldada ka Tallinna kaubanduse arendamise poliitika kohta nende poolt. Tallinna kaubanduslikus õitsengus oli tähtsamaks teguriks keskajal tema laoõigus: võõrad kaupmehed ei tohtinud oma kaupadega Tallinnast tema loata möö­duda, vaid pidid Tallinna sadamas peatuma, oma kaubad linna välja ve­dama ja müügile pakkuma. Et mõni laev mööda ei lipsaks, selleks pidas linn lahel vahilaevu, kes mööda sõita tahtvad laevad kinni pidas ja neilt kaubad konfiskeeris. Nii valvasid vahilaevad hoolega, et Lääne-Euroopa kaupmeeste laevad Lüübekist või Danzigist ei saaks sõita Tallinnast mööda otse Narva alla. — Nähtavasti samuti on talitanud ka muinas-eestlased, et Tallinna kaubandust tõsta. Saaga Olav Trygvepoja juhtumustest rää­gib, kuidas eestlased skandinaavlaste laeva, mis tahtnud Novgorodi sõita, kinni pidanud, temalt kaubad ära võtnud ning laevalt leitud inimesed orja­deks müünud. Seda lugu on tõlgendatud kui tavalist mereröövi, aga õigem oleks seda tõlgendada kui tahet oma kaubanduslikke õigusi kaitsta. Röö­vimiseks nimetame ju seda, kui varade äravõtt toimub kehtiva maaõiguse või tavade vastaselt vähema grupi rikastamiseks. Kui aga varade ära­võtmine sünnib ühiskonna huvides kehtivate normide kohaselt, nagu näit. salakaubitsemise, vaenlaste sõjavarustuse vedamise jne. korral, siis ei saa varade äravõtmist lugeda röövimiseks, olgugi et need, kellelt ta ära võe­tud, teda selleks püüavad tembeldada. Vaevalt on usutav, et muinas­eestlased oleksid lubanud kõiki võõraste kaupmeeste laevu riisuda, mida nad kätte said, sest säärasel korral poleks ju väliskaubandusest Eestimaa rannikul saanud olla juttugi. Palju usutavam on, et eestlased pidasid kinni need laevad, mis nende randadest nende loata tahtsid mööda sõita.

A. Süvalep

III Vana Tallinn, 1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share