Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

07 Feb

Meie teatrite repertuaarist

 

 

plo39ea kõigi rahvaste teatrites on repertuaariküsimus alati olnud ja vist jääbki teravamaks päevaküsimuseks, mis juba enne tegeliku töö algust seisab teatrijuhtide pea kohal Damoklese mõõgana. Repertuaariga ei tegele mitte üksi dramaturg, kelle otsemaks ülesandeks on vähemalt kõik selle koostamise eeltööd; repertuaar ei anna mitte üksi teatridirektorile ja näitejuhtidele peamurdmist, vaid iga näitlejagi püüab selles küsimuses kaasa aidata, katsudes leida näidendeid, milles leidub temale sobiv osa.

Meie kutselises teatris omandas see küsimus küll juba algusest peale olulise tähtsuse, aga suhtumine sellesse Tallinnas ja Tartus oli õige erinev. Kui uues „Vanemuises” esimese direktorina Karl Menning tööle asus, siis suhtus ta meie esimese kutselise teatri repertuaari küsimusse teatud süstemaatilisusega, mis oli rajatud Berliini Brahmsi ja Reinhardti teatri juures õppimise ajastu kogemustele. Oli omal ajal avalikuks saladuseks, et K. Menning „Vanemuise” direktorina kuus vähemalt paarkümmend näidendit läbi luges, et leida nende hulgast sobivat „Vanemuise” repertuaari võtmiseks, olgugi et selle teatri repertuaari koostamisel leidsid väga suurel määral kasutamist näidendid, millega direktor oli tutvunud juba oma õpingute aastail Berliinis. Realistliku repertuaari kaudu kasvatada näitlejaskonda, minnes kergemalt raskemale, et hiljem siirduda ka romantiliselt meeleolustasud lavateostele — see oligi K. Menningu repertuaari koostamise süsteemi aluseks.

Samal ajal näeme meie Tallinna „Estonias” sel alal märksa suuremat juhuslikkust. Kui K. Menning juba oma akadeemilise hariduse tõttu — olgugi et K. Menning oli saanud usuteadusliku hariduse — oli rohkem disponeeritud süstemaatilisemalt lahendama oma lavalisegi töö ja loomingu ülesandeid, siis olid Tallinna muidu suureandelised Paul Pinna ja Theodor Altermann „Estonia” repertuaari koostamisel tegevad rohkem oma lavalise instinktiga kui intellektiga: siinseal nähtud ja siit-sealt kuuldud lavateos sattus ka „Estonias” repertuaari.

Tartu ja Tallinna kutseliste teatrite repertuaari koostamise viiside hüvesid ja puudusi märkis allakirjutanu juba 1913. a. Teatriraamatus. Tollest ajast möödunud 25 a. on K. Menningu süstemaatilisusele vähe head toonud, andes juhuslikkusele meie teatrite repertuaari koostamisel täieliku ülekaalu. Nende ridade kirjutaja tahaks viimane olla, kes ei tunnistaks seda suurt lavaloomingulist arengut ja töötulemusi, mis on saavutatud möödunud 25 aasta kestes, kuid sellest hoolimata on meie teatrite juhtimise alal tehtud vead siiski õige tuntavad, kuna just meie teatrite juhtimisel üldse ja repertuaari alal eriti ei ole olnud lavainstinkti üritusi, nii õigeid kui ka ekslikke, samal ajal kontrollimas lavajuhtide intellekt.

Üldteoreetiliste mõistete järgi on iga teatri dramaturgi otsemaks kohuseks aidata kaasa repertuaari koostamisele. Meie kutseliste teatrite töökorralduses ei ole dramaturgi ülesanded aga veel kaugeltki selged. Dramaturg on jäänud tänaseni meie kõigi teatrite juures inimeseks, kes sageli vist isegi ei tea, milles tema otsemad ülesanded seisavad. Meie teatrite juures on ta aga sageli see, keda teatrijuht võib süüdlasena esile tõsta, kui midagi viltu on läinud. Eitamata tollegi vajadust, „kes saab kõrvakiile”, teatri tavalises töös, oleks aga veidi lihtne, piirata dramaturgi tööd meie teatrite juures igasuguse kribu-krabuga, tegemata talle vastavamaid ja vastutavamaid ülesandeid.

Meie suuremad teatrid on tänapäeval siiski jõudnud juba ühe dramaturgi süsteemini ja sellegi üle tuleb rõõmustada. Loodetavasti aga märgatakse peagi, et meie suuremates teatrites jätkub tööd kahele ja kolmelegi dramaturgile. Allakirjutanul oli veel enne Maailmasõda võimalus tutvuda Berliini suuremate teatrite tööga dramaturg A. Kahane lahkel juhtimisel Reinhardti teatrite juures, kus tol ajal töötas neli dramaturgi, kelle vahel töö oli täpselt jaotatud, ja kui võrrelda sealset tööd meie suurteatrite omaga, siis on töörohkuse kindel ülekaal meie teatrite juures: mitte üksi lavastuste suurem arv ei tingi dramaturgile rohkemat töövaeva, vaid meie teatrid vajavad kõigepealt oma repertuaari koostamiseks nii paljude ja erinevate keelte mõistmist, nagu seda ühesse isikusse koondatult vaeavlt leidub. Sest ammugi on möödunud need ajad, mil meie teatrite repertuaari koostamiseks jätkus vene ja saksa keelte mõistmisest.

Juba meie esimesel teatritepäeval võeti vastu teesid, mis allakirjutanu repertuaariala referendina esitas ja mis kokkuvõetult oleksid järgmised: eelistades häid algupäraseid teoseid, tuleb tõlgete valikul meie hõimlaste lavateoste kõrval eeskätt peatuda just vähemate kultuurrahvaste näitekirjanduslikul toodangul, seda juba sel põhjusel, et hoida meie teatreid sattumast ühekülgselt mõne üksiku suurrahva mõju alla, nagu see minevikus on olnud saksa ja hiljem vene mõjuga, kuna teistegi suurrahvaste (nii prantslaste kui ka inglaste) eluga on meil ühiseid rööbasjooni vähem, kui väikeste kultuurrahvaste omaga.

Eeltoodud põhijooned võeti küll üksmeelselt vastu ja avaldati trükitultki, aga ekslik oleks arvata, et meie teatrid oma igapäevases töös neid oleksid tegevusse rakendanud: kõik läks endiselt vana rada. Kuni Riia Vene Draamateater tegi oma külaskäike Eestisse, oli see teater meie juhtivatele teatritele õige sageli repertuaari dikteerijaks, puuduvat aga importeeriti osalt via Helsingi. See teiste teatrite sabas sorkimine repertuaarialal oli seletatav just meie teatrite dramaturgilise külje puudulikkusega.

Kui meie teatrid tahavad enesele repertuaari hankida kõikjalt, kus aga leidub meile vastavat ja sobivat, siis peavad nad energilisemalt kui kunagi varem rakenduma töösse dramaturgilise ala selles osas, mis tegeleb sobivate teoste otsimisega. Õigusega on meie tänapäeva teatriarvustuses märgitud tõsiasja, et saksa ja vene repertuaari osatähtsus meie teatrite repertuaaris on langenud miinimumini, kuna nende rahvaste totalitaarne riigikord on näitekirjandusliku taseme surunud alla. Neil rahvastel pole enestegi jaoks midagi, veel vähem siis veel teistele pakkuda.

Kurb tõsiasi on ka see, et meie algupärane näitekirjanduslik toodang, kõigist auhindadega turgutamistest hoolimata ja arvustajategi hoolikat taganttõukamist tähele panemata püsib ikkagi väga tagasihoidlikus vähenõudlikkuses. Igatahes ei saa onupojalikumgi heatahtlikkus salata, et H. Raudsepa näitekirjandusliku toodangu õitseaeg on asendumas mõõnaga, kuna paremadki katsetajad näitavad oma viimaste toodetega draama alal küllalt selget saamatust, millele meie teatripublik on ka täitsa õiglaselt reageerinud teoste läbikukutamisega laval.

Nii puuduvad vähemalt esialgul võimalused meie teatrite repertuaaris arvestada eesti algupärase näitekirjanduse osatähtsuse tõusu. Kui aga oma näitekirjanduse osatähtsus meie teatrite repertuaaris ei näita suurematel lavadel tõusu ja kui saksa ning vene teatrite repertuaarist ammutamine on lõppenud, kust tuleb siis meie suurteatritel hankida oma repertuaari? Siingi on arvustustes tähelepanu juhitud meie teatrite repertuaaris seni pea esindamata rahvaste näitekirjanduslikule loomingule. Nii on arvustaja L. Soonberg korduvalt sellisena märkinud tšehhi ja poola näitekirjandust.

Koik meie kutselised teatrid kokku on ajavahemikul 1904—1938, s. o. 34 aasta kestes lavastanud vaid kolme poola näitekirjaniku lavateoseid ja nimelt: Tadeusz Rittneri Hundid ööl, Zofja Naikowska Naistemaja ja Gabryela Zapolska Praua Dulska moraal (viimane pealegi teatrite õpperühma ettekandel). Tšehhi autorite mängitud teoste arv on veidi suurem: K. Öapeki RUR, Valge taud ja Ema, Fr. Langeri Kaamel läheb läbi nõelasilma ja Agul, V. Werneri Inimesed aju jääl ja E. Vacheki Ahi.

Kuna meie hõimurahvaste, soome ja ungari näitekirjanduslikust loomingust on meie lavadele jõudnud vist kogu paremik ja see veel kaugeltki ei kata meie teatrite päevanõudeid repertuaari alal, siis olid meie teatrid tahtmatult sunnitud hankima lisa mujaltki, ja juba möödunud hooajal näeme mõnede teatriinimeste pöördumist oma huvimatkadel just kahe eelpoolnimetatud slaavi rahva kultuurelu keskustesse, et jälgida sealset teatrielu.

Olgu siin tähendatud, et ka Helsingi Rahvusteater on võrdlemisi väga palju mänginud poola ja tšehhi näitekirjanike teoseid, mis on seletatav eeskätt sellega, et selle teatri direktor E. Kalima on akadeemilise hariduse saanud just slaavi keelte ja kirjanduse alal, jälginud otsemalt slaavi rahvaste näitekirjanduslikku toodangut ning sealt parima Soome Rahvusteatris kasutamisele võtnud.

Möödunud aasta veebruaris slaavi maades järjekordsel matkal viibimisel käisid mulle Varssavi teatrisõbrad peale, et võtaksin enese peale poola näitekirjanduse esinduse Eestis. Õieti vastu tahtmist selle ettepanekuga nõustudes otsustasin katsetada meie teatrite repertuaari poola näidenditele vastuvõtlikumaks muutmisega.

Olin juba varem tõlkinud tsehhi keelest František Langeri Kaamel läheb läbi nõelasilma, millel oli olnud väga suur menu nii Tallinna „Töölisteatris” kui ka meie provintsiteatreiski. See andis mulle julgust ja usku, et ka hea komöödiaga võib menu saavutada.

Stefan Kiedrzynski on poola komöödiakirjanduses küllalt esinduslik nimi ja tema naljamänguga Õnn algab homme, mis Helsingis nagu mujalgi oli saavutanud väga hea menu, otsustasin sisse juhatada poola näitekirjanduse juhtimist meie lavadele. Lasksin selle tõlkida eesti keelde, kohendasin tõlke lavakõlvuliseks ning pakkusin seda kõigepealt „Estoniale”. Seal lükati see hea komöödia tagasi. Pöördusin siis Tallinna „Töölisteatri” poole, kuid sama tagajärjega. „Vanemuises” oldi põhimõtteliselt küll kavvavõtmise poolt, aga kaubale ei tuldud ka seal; viimasena pakkusin „Eesti Draamateatrile”, kus kohe kokkuleppele jõudsime. Ses teatris mängiti seda komöödiat kõikjal väga suure kunstilise menuga ning komöödia kujunes neile kassatükiks. Nüüd juba öeldi ka endiste tagasilükkajate poolt: Jah, andke meile selliseid komöödiaid!

Olin 1938. a. märtsikuu Loomingus ja „Töölisteatri” ajakirjas õige soojalt soovitanud Karel Tšapeki Ema, tehes seda lihtsa eksperimendi huvides: et näha, milline mõju on sellisel põrutaval draamal meie teatripubliku juures, kui teos meil lavastusele tuleb. Kui siis „Estonia” nõustus selle lavastamisega, oli vist paljudelegi üllatuseks, et nii põrutav draama võib ka hea kassatükk olla.

Õnn algab homme oli heaks sissejuhatuseks poola näitekirjanduse meil kodunemisel: meie suuremate teatrite huvi oli poola näitekirjanduse vastu äratatud. Et seda tööd tõhusalt jätkata, tegin meie suurematele teatritele ettepaneku, et nad võtaksid osa poola näidendite referendile töötasu maksmisest, kui ma sellise eraalgatuse korras töösse rakendan. Kolm teatrit nõustusid sellega ja nii pääsesid meie suurteatrite juhid referaatide kaudu poola näitekirjandusega tutvunema. Suure teatrinärviga referendina rakendus tööle hra Klyszeiko, kelle referaatide järgi ongi meie suurteatrid valinud oma repertuaari poole aasta kestes tervelt tosina poola näidendeid.

Selline poola näidendite küllus nii lühikese aja kestes Tallinna kolme teatri repertuaaris on kaudseks tõenduseks, et seni on meie teatrite repertuaari ühekülgselt koostatud, on hoolimatult mööda mindud meile nii ligidasest näitekirjanduslikust küllusest ja oli vaja vaid väikest pingutust, et meie teatrid innukalt hakkasid poola näitekirjandust kasutama.

Sama katse mõne teisegi kultuurse väikerahva näitekirjanduse ülekandega meie lavadele oleks sama teretulnud meie teatrite repertuaari mitmekesistamise ja värskendamise mõttes, virgutades ühtlasi ka meie algupärast näitekirjandust iseseisvamale ja tehniliselt oskuslikumale arengule. Sest kui vaadelda näiteks kas või meie noorema generatsiooni andekama kirjaniku A. Jakobsoni Purunenud vaasi, milles peitub rida vägagi mõjuvaid ja lavalisi üksikpilte, näeme, et viimaste seosesse viimine on äärmiselt lõdvaks jäänud just autori tehnilise oskamatuse tõttu. On tunne, nagu oleks kirjanik oma näidendi kirjutanud, ilma et tal oleks kokkupuuteid olnud eelmiste aegade ja eriti tänapäeva dramaatilise toodangu arenguga.

Meie dramaatilise algupärase kirjanduse jalule aitamiseks on vajalik  eeskätt, et meie teatrite repertuaaris esineksid tehniliselt hästi ehitatud näidendid, mis eeskuju andvalt võiksid mõjutada meie oma kirjanikke, kellele dramaatilise pinge mõiste näikse kuidagi ebamäärane ja tuhmunud olevat.

Vajame repertuaari mitmekesistamist ja avardamist just neilt rahvastelt, kellest meie seni kahjuks oleme tähelepanematult mööda läinud. Meie suuremate teatrite juures peaksid töötama erikeelkondi tundvad dramaturgid, kes võiksid vastada ja juhtida tähelepanu nende maade näitekirjanduslikule kaasaaegsele loomingule, millede tundmises nad ise kodus on.

Muide sobiva repertuaari andva maana võib Tšehho-Slovakkia varsti välja langeda, kui selle riigi nihkumine Saksamaa koloniaal-asendisse senises tempos edasi läheb. Vähemalt ei kuuluta midagi head tšehhi kirjanduse välisturulisele võistlusvõimele asjaolu, et tšehhi poolametlikkudes väljaannetes, nagu möödunud aasta detsembris Prahas ilmunud ingliskeelses Oleviku tšehhi kirjanduse ülevaates, juba enne Karel Tšapeki füüsilist surma ei tuntud ega tunnustatud enam nimetamisväärsenagi seda rahvusvahelise (eriti aga veel Inglismaal!) kuulsusega näitekirjanikku. Kui juba tolleks ajaks oli nii odioosseks muutunud selle puhastverd tšehhi kirjaniku käsi, mis siis veel võivad loota teised tšehhi rahvusvahelise kuulsusega kirjanikud nagu František Langer, kelles on pealegi juudi verd, kuigi ta on kolonel ja Praha suurima sõjaväelise haigla ülem või vähemalt oli seda enne septembri sündmusi.

Ühe kultuurmaa eneseväljalülitus järgneb teisele ning meie teatrite repertuaari täienduse otsinguid tuleb jätkata juba teisal. Kui allakirjutanu mainib esijoones rahvaid ja maid, mis talle aastaid on lähedal seisnud ja seisavad, ja nimelt sloveeni, kroaadi, serbia ja bulgaaria kirjandusi, milliste rahvaste näitekirjandus kokku siiski võiks meiegi teatritele anda tosina vägagi lavalisi ja mängitavaid teoseid, siis ei taha ta sellega sugugi väita, et tuleks juba peatuda neil mõningail võimalusil. Ei, meil peab silma olema väärtusliku nägemiseks paljude teistegi rahvaste näitekirjanduses. Skandinaavia rahvaste näitekirjandus on meile peale ühe erandi lõppenud sealse naturalismiga ja A. Strindbergiga, ning hilisemast näitekirjandusest ei tea me oma teatrite repertuaari kaudu mitte kui midagi.

Isegi niisugune terra incognita nagu Rumeenia saaks meie oma teatrite repertuaarile anda värskendavat lisa, ning nagu on olnud võimalus veenduda, pole uuskreeklased mitte üksi maailma osavamad kaupmehed, vaid seal on ka tänapäeval kirjutatud mõni väga lavaline ning meilegi sobiv näidend.

Ja miks ei peaks meie oma pilku suundama Belgia, Madalmaade ja kodusõjas veel mitte täiesti purustatud Hispaania näitekirjandusele? Gallia vaimsus on nii mitmelgi puhul eksaktsemalt väljendunud väikese Belgia kirjanike teostes kui suurrahva prantslaste toodangus. Kui Gustav Suits avastas meile Hollandi luules nii palju ligidast ja haaravat, miks ei peaks siis ka Madalmaade näitekirjanduses leiduma huvitavat ja sobivat meie teatrite repertuaarile? Kodusõjas lõhestatud Hispaaniast loeme iga päev ajalehtede veergudel nii teineteisele vastukäivaid teateid, et tekib soov mõne lavateose kaudu ligemalt tutvuda selle hispaania rahvaga, kes kodusõjapidamiseski on avaldanud sellist püsivat indu, nagu seda algul keegi oletadagi ei osanud.

Avardades meie teatrite repertuaari rahvusvaheliselt ulatuslikumaks, ei jääks meie, nagu see varem juhtunud, mõne üksiku rahva näitekirjandusesse jalgupidi takerduma ja sinna aastaid mõjualusena ekslema, vaid meie pilk avarduks nõnda ühtlasi ka meie oma rahvusliku omapära avastamiseks ja loominguliseks rakenduseks.

Bernhard Linde

Looomingust nr. 1/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share