Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

05 Feb

Tänapäev ja draama

 

 

Mis on draama, praegusel juhul puhtdraama, komöödia vastand, see on juba ammu kindlaks kujunenud mõiste.

Mis ja missugune on aga tänapäev, seda on juba keerukam määratleda. See on õieti suurte poliitikute, kirjanike ning filosoofide osa mõista täielikult kaasaega, seada diagnoosi olevikule. Selle eeltingimuseks on oma aja kohta tähelepanekuid ja märkusi koguda.

Mõningaid tähelepanekuid, võrdlusjooni ja tundemärke tänapäevast ma võtangi fikseerida, enne kui asun kirjeldama draama seisukorda kaasajas.

Selleks kõigepealt: missugune on ajamaitse ja millised ta laiemad nautimishuvid? Maitset kujundavad kunst ja ebakunst, kirjandus ja ebakirjandus, teater ja kino, kontserdimuusika ja grammofoniplaat, ballett ja kabaree jne.

Maitse kujundamises on juba kauemat aega määraval kohal püsinud kino, piltpostkaart, ajalehe joonealune romaan, ajaviitelehed ja -ajakirjad, operett, ajaviitekomöödia jm. Kuna need loendatud alad enamasti on juhitud ärilistest kaalutlusist, siis kunst sõna nõudlikumas, kultiveeritumas, ausamas, mitterehkendavas tähenduses on seal jäänud varju või hoopis välja suletud.

Mida oleme näinud äritseva kino enamiku löökfilmide maitsena? Sentimentaalsus segi kuriteolusega. Moraalse lõpu kilbi all, aga ka ilma kilbita kujutusi ebamoraalist, elupõletamisest, „ilusast” elust jne. Siis obligatoorselt: tualette ja lahtiriietumisi, lokaali-, balli- ja baaristseene jss. Ainult mitte inimest töös ja elulises võitluses . .. On saanud domineerivaks selline maitse, mida lühidalt ja rapsakalt ütleksin: köögitüdruku maitse. Seejuures ei ole halvustatud köögitüdrukute isikut, vaid on märgitud see vaimne tase, millest piisab mainitud ameti pidamiseks. Sama lugu ja jutt, mida vanasti nautis n.-ö. köögitüdruku tasemega inimene, nimelt röövliromantika ja halejutt, õnneliku lõpu romaan jss., see on nüüd pääsenud salongi, muidugi tsiviliseeritumas, rikkamas, nooblimas väljaehituses. On nii, kujukalt öeldes, et proua on üle võtnud oma teenija lektüüri, lasknud safianist pookesse köita, ehtida kuldäärte, pärakirjade ja siidist lugemispaelaga ja naudib seda oma uhkes buduaaris. Ehk vaatab seesugust lugu kinos, muidugi väliselt äratundmatuseni rikkas lavastuses, mis aga sisu oluliselt ei muuda.

Ja mis on see kirjandus, mida peab lugema lai mass? Leht toob kätte joone all maksuta koju seiklus-, põnevus-, kriminaal-, „ilusa” armastusjutu, Tarzani-lood jss. Viimaste aastate väärttõlkekirjanduse levik pole siiski kaugeltki nii suur kui kümneis tuhandeis eksemplarides leviv ajalehtede ja ajakirjade tõlkekraam.

Toogem võrdluseks lektüürid, mille najal kasvas noorsugu enne sõda, mis ja kes olid siis populaarsed kirjanikud: Hamsun, Gorki, Tolstoi, Turgenev; Keyserling vähemal määral, Selma Lagerlöf jt. Kuid nüüd: jutud jutulehtedest ja joonealusest, mille autoreid keegi vaevalt mäletab, paremal juhul mingi inglise kriminaaljuttude kirjanik, kelle elu ja surmakäiku ajakirjandus hoolega jälgib kui kuulsuse oma. Vanasti ostis poisterahvas Nat Pinkertone, 5 kop. vihk, salaja, nüüd on kriminaaljutt kõrgema bürokraadi ja hea kasvatusega perekonna korteri riiulil.

Tõsi, ka siis sai paljuloetavaks mõni Verbitzkaja taoline tühine kirjanik, ka siis loeti Jenovevasid ja kitšijutte, kuid sel kõigel polnud aukohta ega kunagi nii laia levikut kui nüüdsel ajaviite- ja põnevuskirjandusel.

Operett ajaviitena ei vaja lähemat iseloomustust, kerge salongkomöödia samuti mitte. Nende tühisus on nende jõud ja kergitaja nagu õhupallidel gaas, mis õhust kergem.

Ainult draama ei ole ajaviide. Kõlaks väga pentsik, kui räägiksime: käisin vaatamas ajaviitedraamat. Tõsi, on ju ka ajaviite-„draamasid”, kuid need on siis puhtpõnevuse kruvimiseks või pisarate pressimiseks kirjutatud ega tekita meis neid elamusi, mis tõeline, üllas, tõsine, probleemikas, kirjaniku hinges pakitsenud draama, draama vanas heas väljakujunenud mõistes.

Kõik see ajaviite, „äraolu” ja puhkuse rahuldamise kraam leiab suurt tarvitajaskonda. Miks? Ta surub end peale. Ja inimesed lasevad enesele teda peale suruda ja nad ütlevad: elu on isegi raske, miks pean siis veel teatris vaatama draamat!?

Kuid eluraskuste pärast eelistada teatris, raamatus, kinos kergemat — see on ainult poolik põhjendus. Ei olnud ka vanasti elu kõigil roosiline. Ma ei usu, et tundide andmisest virelev üli- ja keskkooliõpilane ja poolnälgiv ekstern oleksid elanud paremas seisundis kui praegune üliõpilane ja kergendatud hariduse omandamise tingimusis elav koolinoorsugu — aga vaimsetes huvides oli ometi suur vahe. Meie omal ajal jätsime 2 lõunat söömata ja läksime teatrisse draamat vaatama.

Ei. Suhtumine oli teine ja hinnangud ning isud olid teised.

Olen siin mõned korrad öelnud „vanasti”, „enne Maailmasõda” jne. Sellest paistaks, nagu kuuluksin ma nende leeri, kes umbropsu hädaldavad moodsa aja raiskumisest ja taga nutavad häid vanu aegu. Ei. Kindel aga on see, et on ometi näit. ajaloost teatavad oma head ja oma halvad ajad, et üks ajastu on väärtuslikum kultuuri edenemise mõttes ja teine pahem kultuuri seisaku ja tagasimineku poolest. Terved rahvad on edenenud ja tagurpidi läinud, on tõusnud ja väljagi surnud — see sündis ju ajas. Eks need olnud siis noile rahvaile kord head, kord halvad ajad. Samuti maailmale.

Ajalugu sammub tõusude ja languste teed; kes ütleb siis, et iga järgnev periood on kõigiti parem eelmisest? Kes ütleb, et praegune aeg on väärtuslikum kultuuri mõttes kui eelmine? Et praegu oleme targemad ja ülemal kui varem? Vähemalt nii kirjanduse kui draama suhtes on tänapäeval väärtuslik looming tagaplaanile surutud äritseva ja ajaviiteloomingu eest. Meil Eestis on küll praegu igati parem aeg, kuid Euroopas valitseb mõõn ja see annab end meilgi tunda.

Draamal on olnud meilgi paremaid päevi, teda on enam hinnatud, tema eduga on mõõdetud teatri süüteid ja kaalu. Kui palju leiate aga tänapäeval draamat meie teatrite repertuaaridest, õigemini, kui palju needki vähesed draamad tõmbavad? Ja edasi: kui palju meil kirjutatakse draamasid? Peaaegu mitte nimetamisväärtki arvul. Ega olegi selleks kuigi tõhusaid eeldusi.

Nõudmine on komöödia järele, samuti nagu pakkuminegi. Komöödia valitseb, seda vaadatakse heameelel, sellega tehakse peamiselt kassasid, ringreise; ükski draama meil ei saavuta sellist ülemaalisust, sellist usinat igal pool mängimist provintsiteatreis ja maalavadel kui komöödia, kusjuures viimasel ei tarvitse olla kes teab kui suuri probleeme ja kunstilisi väärtusi. Peaasi, ta olgu ajakohane, endaligidane, tänapäevane, aega kajastav jne. See on arusaadav tõusnud rahva juures; ta egoism on see, mis paneb eelistama olevikumomenti, aega, kus tema ise rolli mängib.

Selles tuhinas ei tarvitse näha draama surma, sest ajalähedane ja endaligidane võib olla väga hästi ka draama, ainult ta olgu tugev, ja veel enam: olgu tugevasti ette kantud. See aga on raskem kui hästi komöödiat mängida.

Nagu aeg ise möödub, muutub, nõnda ka maitsed ja huvid. Ja publik muutub. Ei saa kinnitada, et viie aasta pärast publiku koosseis ei ole teistsugune kui tänavu. Ja ühes sellega selle publiku suhtumine teatrisse ja draamasse.

Meil on omast lähimastki minevikust näiteid draama sündmus eks-tõusust, ehkki üksikult, ega mitte epohhi sünnitavalt, kuid julgustavate näidetena ikkagi veenvaid juhtumeid. Nõnda võib see sündida ka juba mõnel üsna lähedasel hooajal. Peaasi, kui teatrites enestes edasi hõõguks draamatuluke — kas või sädemena tuha all…

Draama maksvuselepääsuks on tarvis sisu kõrval vastavat vormi. Vormiküsimusel on kunstiteoste vastuvõtul alati olnud salgamatu tähendus; otsustavgi.

Nagu igas kunstis vormid aegadega muutuvad, nõnda ka draamas. Nagu tõdesid ei ole maailmas palju ja nende löövusele tõusuks nad vajavad igal ajal isesõnastust, nõnda ka draamas. Ei saa meie end igavesti toita kreeka tragöödia, keskaegse müsteeriumi, eelsõjaaegse psühholoogilise eri- ja pisiarutlusteosega. Meie tänapäeva maailmakäsitus ja kogemused nõuavad endale suupärast.

Igatahes paatosega ja eriti suure, kõmiseva paatosega meie ajal näitleja ja näitekirjanik publikut kuigivõrra ei liiguta; samuti on rängad ahastused, surmaheitluse ringutused, pöörlemised pistoda otsas valukrampides, meeleheiteröögatused jss. laval pigemini piinlikkust tekitavad kui kaasakiskuvad.

Edasi: me ei taha lasta end lavalt õpetada sõnadega, eriti kõmisevate jutlustega, manitsustega, üleskutsetega, vaid meile näidatagu tegu, millest me ise omad arvamused ja otsused välja koorime. Me ei seedi ka hästi pikki ning rõhutatud meeleolutsemisi a la Andrejev. Meie oleme palju kogenud ja asjalikud.

See põlv, kes kas isiklikult või kaasaegsena on läbi teinud Maailmasõja, kes kui mitte ise näinud, siis vähemalt küllalt on kuulnud sõdade ja revolutsioonide koledustest, sellele generatsioonile ei maksa tulla lavalt serveerima ilmseid koledusi ja jubedusi. Neid võib kõige rohkem mõista anda, aimatavaks teha, publikul sündmustikukäigust ise lasta tuletada ja talletada.

See põlv, kes on näinud pärast Maailmasõda toimunud suuri riiklikke, mõistelisi, klassikihilisi jt. ümberpaisanguid, see on paljukogenud, tark, iseteadev ja asjalik põlv. Seepärast olgu ka lava asjalik ja ärgu nutetagu, karjutagu, anastatagu talle midagi ette.

Üheks väga kujukaks näiteks uuest, nüüdsele ajale väga vastuvõetavast draamavormist olgu toodud Sheriffi „Teekonna lõpp”. See oli autori esimene teos ja õnnelik instinkt vormi leidmises. Ja mis veel kummalisem: sõjast tüdinenud rahvastele anti puhtsõjatükk — ja rahvad võtsid tuld igas ilmakaares. Mis oli selle teose, selle draama saladus? Asjalikkusega kaeti kohutavused. Inimesest ei tehtud mitte nutukäsna ega vingerdavat ussikest, kes kaevikus väänleb hirmust ja õudusest samm eemal toimuvast lahingust, vaid — üks tegelane loeb lastemuinasjutte, teine kurjustab lõunasöögil puuduva pipra pärast, kolmas kummutab viskit. Ja ometi katastroofid tunduvad kogu aja ukse all ja pea kohal. Meile on antud võimalus neid kujutleda, aga neid ei sunnita peale. Meie vaimsele omategevusele on jäetud vabadus. Siin uuri ja sõrmuse ärapanek sõnatult, enne rünnakule minekut, on dramaatilisem ja kõnelevam kui mõnes pseudoklassikalises teoses kangelase karjumine ja juustekitkumine enne tapalavale minekut.

See oli näide autori enesepiiramisest, asjalikkusest ja publiku respekteerimisest, mõistaandmisest ja teoga rääkimisest. Iga draamaautori asi on leiutada oma serveerimismeetod ja ajakohane vorm.

Selles asjas saame head õpetust Nietzschelt, kes ütleb aforismis stiilirikke peapõhjusest: „Enam tundmust ühe asja puhul näidata tahta, kui sul tõepoolest on, see rikub stiili. Pigemini on igal suurel kunstil kalduvus vastupidisele: see armastab tundmusi nende teel pidurdada ja mitte lõpuni välja joosta lasta. See on kunstniku häbenemine ja tundmuse ainult poolenisti näitamine.” Ehk nagu ma eespool ütlesin: enesepiiramine.

Ja veel lausub Nietzsche: „Kunstnikud ja kirjanikud, kes kannatavad tundmuse hingamispuuduse all, lasevad oma kangelastel enamasti ähkida: nad ei tunne kerge hingamise kunsti.” Niisiis loomulik vabadus. Mitte rabelemist ega laiaks litsumist, kramplemist.

Mõistagi peab sama stiili pidama ka kaasalooja lavastaja ja näitleja, kelleta kõik draamavorm on pool tööd. Veel enam. Moodsat stiili tundev lavastaja võib vanulegi draamadele anda uue väljendusvormi, seda painutades tänapäeva draama laadiliseks.

A. Adson

Eesti Kirjandusest nr. 1/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share