Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kuid määratusuur pööre tuli neil aegadel toime ka kõigis ühiskondlikes vahekordades ja ühiskondlikus maailmavaates. Selle pöörde tõi masina­tööstuse areng. Suurtööstus kasvas eriti kiiren­datud tempos pärast masinate leiutamist 18. sajandi lõpul ja viis lood nii kaugele, et aegamisi hakkas kõi­gis riikides väiketööstus asenduma suurtööstusega; need, kes olid seni tootnud väikesel viisil, kuid ise­seisvalt, iseendi peremeestena, ei omanud küllalt kapi­tali masinate ostmiseks, oma vabrikute asutamiseks; nad muutuvad kõikjal aegamisi miljoneiks palgalisi töölisi ja teenijaid, kes on sunnitud müüma oma töö­jõudu kapitali omanikele. Euroopas eristub nii üha selgemini kaks teineteisele vaenulist klassi: ettevõtjad ja töölised. Töölisküsimus saab 19. sajandi põhiküsimuseks. Tööline näeb ettevõtjas vaen­last, ekspluateerijat, kes, kasutades oma eesõigustatud seisukorda, võtab endale kogu kasu, mida annab töö­lise töö. Ja kuna ettevõtja eesõigustatud seisukord põhineb sellel, et ta oma kapitali eest alati võib leida küllalt odavat tööjõudu, hakkavad töölisedki ühinema, organiseeruma; ühise ja kavakindla tegevusega taha­vad nad vabrikandilt võtta võimaluse alati saada kül­lalt palgalisi.

Uues kapitalistlik-proletaarlikus ühiskonnas, mis nii kujunes enam anarhilise klassivõitluse kui tõelise organisatsiooni „ühiskonnaks, oli realistlik kirjandus oma sisult siiski kõigepealt kodanlik. Kodanlus ise oli veel üsna värske tegur ühiskonnas, palju jõulisem ja arenemisvõimelisem kui juba kidunev aristokraatia ja veel enda omapärast teadvusetu proletariaat. Kodanlik kirjandus saab otsekui teaduse liitlaseks, ühiskondliku liikumise teguriks. Inimeste vaimne, loov tegevus suundub kõi­gis oma harudes ühe sihi poole — ühiskondlike suhete selgitamisele, tõelise ühis­konna ideaalide kujundamisele. Me nä­gime, et juba romantikute juures ühiskondlikud mo­tiivid tihti tungisid nende müstilistesse poeemidesse ja unistustesse ebamaisest maailmast. Kuid isegi selliste romantikute teostes, kes olid — nagu Hugo — veen­dunud humaanseis ühiskondlikes ideaalides, segines tegelikkus alatasa fantaasiaga ja usutavad kujud va­heldusid ebausutavatega. Ja kaua kõlasid veel isegi realistlikus kirjanduses romantismi kajastused, kuni üksvahe pääses võidule isegi selline realism (natura­lism), mis tahtis põhineda ainult teadusel ja ühiskondlikkusel.

Me peatume realismi peaesindajate juures euroopa kirjanduses, ja siis saab veel enam selgeks, et roman­tism ja realism ei ole mitte ainult kaks erisugust kir­janduslikku suunda, vaid samuti kaks erisugust ühis­kondlikku programmi, kaks erinevat eluideaali.

Sotsiaalseid olusid arvustav realism tekkis juba varakult Inglismaal. Seal oli 19. sajandi algul vaeste klasside seisukord eriti raske. Kõige enam rõhusid

neid n. n. „viljaseadused“, mis olid maaomanike poolt läbi viidud. Viljaseadused keelasid täiesti vilja sisse­veo välismailt, nii et mõisnikud võisid hoida vilja hindu nii kõrgel, kui nad tahtsid. Vaestele klassidele aga oli leib peamiseks toiduseks. Alles pärast suuri tööliste streike ja meeleavaldusi tühistati 1846. aastal viljaseadused, ja 1867. aastast peale võimaldas uus valimisseadus ka töölistel tegelikult osa võtta maa poliitilisest elust.

Selle ajajärgu inglise luule kajastab oma jagu rahva kannatusi. 30-ndail aastail loeti palju E. Elliot’i ,,Laule viljaseaaustest“, mis kujutasid proletariaadi meeleheitlikku elujärge. Eriti kuulsaks sai töötavate kihtide laulikuna Thomas Hood (tomäs hud), kelle kuulus „Laul särgist” (õieti särgiõmblejast) tõlgiti kõigisse keeltesse, seati muusikasse ja trükiti taskurättidele. Kuid lüüriline luule ei saanud olla see vorm, milles realism oleks võinud pakkuda suuri pilte kaasajast. Ainult romaan võis oma laiadesse raamidesse mahutada elu kogu mitmekesisuse ja temas esilekerkivaid küsimusi; selle tõttu saigi ta kirjandus­liku loomingu armastatuimaks vormiks 19. sajandil. Kesksel kohal inglise 19. sajandi romaani ajaloos sei­sab Charles Dickens [caa(r)lz di’kenz, 1812— 1870].

Byron sündis aristokraatsete perekonnaportreede keskel, kõrgete lossimüüride vahel, tema hälli kohal hõljusid mineviku varjud ja legendid. Lapsepõlves ta kuulas saladuslikke muinasjutte, mida sosistasid puud muistses pargis. Dickens sündis kesk vaesust, väikese laostunud ametniku perekonnas, ja lapsepõl­ves ta keeras vabrikus kinni viksikarpe. Seal unistused, siin toores tegelikkus. Seal oli esimeseks mul­jeks loss, siin vabrik. Seal tekkis põlgus elu vastu, siin aegamisi, samm-sammult vallutati elu. Seal tor­makas iseloom, mis nõudis ideaali silmapilkset teostu­mist — siin hea süda, kaine praktiline mõistus, mis lepib väikeste tegudega, rahuldub inimkannatuste järkjärgulisest kergendamisest.

Kui Dickens oli pääsnud raskest majanduslikust seisukorrast tänu oma romaani Pickwick-klubi ilmu­misele, mis tõi talle kuulsuse, kujuneski temast kõigi kannatajate kaitsja. Saanud teateid laste ebainimli­kust kohtlemisest Yorkshire’i [jorkšii(r)] koolides, sõidab ta ise sinna, ta süda kohkub, nähes õnnetuid lapsukesi, ja ta kirjutab romaani Nicholas Nickleby (nikoläs niklbi), milles kujutab kasvatajaid-lurjuseid. See romaan on nii mõjuv, et yorkshire’i koolid kao­vad üksteise järel. Kunstilise loomingu ja elu igapäevsete küsimuste vahel moo­dustub tihe seos. Byron oma tegevuse esime­sel ajajärgul ja Dickens — need on otsekui kaks kirjanikutüüpi, kes oluliselt sümboliseerivad kirjan­duse iseloomus ja ülesandeis sündivat pööret.

Ka Dickens reisis, nagu Byrongi. Kuid Byron lahkus kodunt selle tõttu, et inimesed olid talle saa­nud vastikuks, et ta tahtis leida inimesi, kes ei sarnaneks inimestega. Dickens ei oodanud imesid, vaid tahtis tundma õppida elu. Byronit meelitasid eksoo­tilised maad, ta armastas vana-aja mälestusmärke ja kutsus üles vanaaegsele kangelaslikkusele. Dickens sõitis Ameerikasse, maale, mil puudub minevik. Ta külastas vanglaid ja kisendas üksikvangistuse koledustest. Ta nägi orje ja kohkus talle avanevast pil­dist. Tema, juba kuulus kirjanik, keda Ameerikas võeti vastu vaimustatult, loobus kõigist bankettidest ja pidulikkustest, niikaua kui reisis läbi osariikide, kus valitses orjapidamine. Auavaldused ega kära ei suutnud varjata tema eest ameerika elu tumedaid külgi. Naasnud koju, ta paljastas ameerika müüda­vaid ajakirjanikke, maa ärivaimu, vanglaid ja orjust. Ka Byron lõpetas sellega, et jättis kandle ja võttis kätte mõõga. Võib-olla see unistuste purunemine teo ees, romantika kadumine tegelikkuse nõuete ees on iseloomustavaim hetk 19. sajandi kirjanduse arengus. Ainult harvad kirjanike seas ei elanud seda momenti läbi ühel või teisel kujul.

Heine, kes oli loonud kõige nõiduslikumad romantilised laulud, naeris nüüd romantismi üle. Viibides Pariisis 1833. aastal, varsti pärast juulirevolutsiooni, ta jutustab, et ei suuda enam lugeda romantikuid. Ta lehitsenuvat Uhlandi kaunist laulu karjasest ja kuningatütrest. Kunagi oli Heine Reini kaldal, vana lossi varemeil deklameerinud neid värsse, ja talle oli viirastunud, et näkineiud õhkavad jões ja ärkavad kõiksugu vaimud. Siis talle oli paistnud toredana maa­ilm, mida kujutab Uhland: rüütlid, kes raiuvad ja pistavad üksteist õilsail turniiridel, vagad kannupoisid, vooruslikud daamid, Põhjamaa kangelased ja „minnesingerid“, mungad ja nunnad, ning loobumised maailmast kirikukellade helina saatel. „Sama raamatut hoian ma käes ka praegu; kuid 20 aastat on sest ajast möödunud, ja vahepeal olen ma palju näinud ning kuulnud, väga palju; ma ei usu enam peatute inimeste olemasolu, ja endised viirastused ei mõju enam mu. hingesse. Maja, milles ma praegusel hetkel istun ja loen, seisab Montmartre’i bulvaaril, ent siin visklevad ja vahu­tavad kaasaja kõige tormisemad lained, siin kõlavad uue aja kõige valjemad hääled, naer, sõim, trummide põrin; minust möödub kiirel sammul rahvuskaardivägi, ja kõik kõnelevad prantsuse keelt.“

See ei tähenda, et kunst ja ühiskondlik elu on vaenulikud teineteisele või eitavad teineteist. Kuid see tähendab, et ausamad ja siiramad kunstnikud tundsid tol ajal, et uus elu oma kiire tempoga, oma huviga ühiskondlike küsimuste vastu viib ka uuele luulele, milles ühiskonna teenimine ja kunstniku vaba inspiratsioon pole vastuolus, vaid sulavad üheks lahutamatuks ter­vikuks, kooskõlaliseks pürgimuseks.

Dickens uskus, nagu romantik Hugo, et kui näi­data ühiskonnale kaasaja elukorralduse pahelisust, siis ühiskond astub võitlusse selle pahega. Siin helli­tas Dickens liialdatud lootusi; ta ei näinud teed, mida mööda tegelikult suundub ajaloo käik. See suur humanist tahtis oma teostega juhtida õnnelike tähelepanu õnnetute kannatustele. Ent siiski pole tema teened määratusuured mitte üksi kunstilises loomingus, vaid ka inimkonna edule kaasaaitamises. Ta andis nii ereda pildi oma aja ühiskonnast, esitas nii rikkaliku tüüpide kogumi, näitas nii selgesti seda kuristikku, mille poole rüseles see ühiskonna tume­dam osa, et tema kui õpetaja tähtsus jääb peaaegu tagaplaanile võrreldes tema teenetega kaasaja elu kirjeldamises. Ta kogus määratu palju materjali kaasaja arvustamiseks.

Me peatume ainult nende Dickensi tüüpide ja piltide juures, mis näitavad, kui suurt osa hakkas kirjandus mängima ühiskondlike suhete valgusta­mises.

Romaanis Dombey ja poeg (dombi) kujutab Dickens vägevat ja kõrki rahameest Dombey’t, inimest, kel on raudne tahe ja despoodi saatanlik uhkus; ta alistab kõik ümbritseva oma tahtele. Dombey riik on täielik monarhia, hirmuvalit­seja õu lemmikutesüsteemiga, ässitustega, intriigidega ja pealekaebamistega. Siin sosistatakse, siin hoitakse oma mõtteid salajas. Raha vägevus ei mõju meie ajal tema oma­jale mitte vähem määndavalt, kui valitsejavõim mõjus mõ­nele aasia isevalitsejale. Maailm on end andnud uute maiste jumalate võimu alla, ja need jumalad, rajades oma tähtsuse uutele alustele, tarvitavad vanu võtteid selle tähtsuse kind­lustamiseks: toovad kõlbelise lagunemise nende võimualu­sesse maailma, alandavad inimese isiksust ja tapavad inim­likku väärikust — seda kõike ei osata mitte halvemini kui nende eelkäijate juures, kes kandsid kuninglikke ja aadlikke vappe. Dombey abiellub, kuid keegi ei julge soovida talle õnne, sest Dombey’t ei saa keegi teha õnnelikuks, ja külalised ainult jutustavad üksteisele aukartusega, et tubade sisseseade on peigmehele maksma läinud 5000 naela. Dom­bey tahab olla isevalitsejaks ka oma naise üle. Põrgates vastu tema sama paindumatut tahet, ta seletab, et ei kannata vastuseismist kellegi, kõige vähem aga naise poolt. Ja kui naine põgeneb, ning kellega! — Dombey äriteenijaga, tema orjaga, — siis pole ta raevul piire. Ta teab, et kõik teda vihkavad ja seesmuses tunnevad kahjurõõmu, — kuid kõrk rahamees püüab varjata tormi, mis mässab ta hinges. Ta keelab rääkida põgenikust ja säilitab tavalise ligipääsmatu ning uhke välimuse.

Teine silmakirjateenri tüüp — vagade kõnedega, alan- dusežestidega ja julma egoismiga — on mister Pecksniff romaanis Martin Chuzzlewit [ma'(r)tin ca’zlui’t]. Kõigis elu- nähteis ta näeb Jumaliku tarkuse ja õigluse avaldusi. Mäh­kununa suurde kasukasse ja täissöönuna ta armastab vagalt mõtiskella neist, keda vaevab külm ja nälg. Kui kõik olek­sid söönud ega külmetaks, siis ei saaks tunda kaunist imes­tust, nähes seda kindlust, millega teatav liik inimesi kanna­tab külma ja nälga; siis kaoks üks pühamaid tundeid, nimelt tänutunne. Isegi oodates rikka sugulase surma Pecksniff kinnitab, et ihaldab kulda ainult Taeva heaks.

Edasi kohtame kaht ekspluateerija-tüüpi romaanis Rasked ajad — Bonderby ja Gradgrind (bo’ndöbi, grä’dgraind). Cocktown’i (ko’ktaun) linn ise, kus teotsevad need kaks kiskjat, on otsekui selle mehaanilise elu sümboliks, mille on maailma toonud kapitalism ja suurtööstus oma valitsusega. Siin on kõik monotoonne ja üksluine. Vangla, haigla, linna raekoda — kõik ehitised on üksteisega sarnased nagu kaks tilka vett; ühesugused on tänavad, ja imelikult ühetaolised on neis asuvad inimesed, kes ühel ja samal kella­ajal väljuvad kodunt; teatud tunnil algab linna elu, kostab raudplokkide raske kärin, ja kõik malmist koletised, puhas­tatud ning õlitatud, algavad oma ühetoonilist muusikat. Pole elavaid inimesi ses linnas, pole luulet ega mitmekesisust; näeb vaid töötavaid masinaid ja masinataolisi inimesi. Inimjõud on otsekui kõik arvesse kantud. Oli möödas unistuste aeg, Byroni meriröövlid ja idamaised kaunitarid põgenesid, ehmunuina masinate mürast, viledest ja korstnate paksust suitsust taevas, mille poole romantikud olid harjunud pöörma oma pilke. Kõik, mis polnud käegakatsutav, mida ei saanud poolmuidu osta turult ja müüa kolmekordse hin­naga — kõike sellist tõrjuti energiliselt eemale Cocktownist, praktilisest linnast.

Mister Bonderby armastas kiidelda ja jutustada, et ta olevat sündinud kraavis, üles kasvanud pättide seas ja esi­mesed õppetunnid saanud vargalt ning joomarilt; kuid, oma­des raudseid närve ja tugevaid rusikaid, ta tegi karjääri, sai rikkaks, — suurkaupmeheks, pankuriks. Elule vaatab ta lihtsalt. Vabrikukorstnate suitsu ta nimetab kõige terve­maks toiduseks maailmas. Kõik humaansed ideed, armastus inimkonna vastu on tema meelest rumalad fantaasiad, mille pärast ta ei mõtlegi uuendada oma vabriku aurukatlaid. Töölisi jagab ta kahte liiki. Ühed, keda ta vihkab, on tema loomulikud vaenlased — need, kes, nagu väljendub Bonderby, unistavad tõldadest, metslinnupraest ja kuldlusikaist — asjust, mis moodustavad tema arvates ainult tema-, Bonderby taoliste isikute eesõiguse. Teine, temale siimpaatne liik töölisi ei julge unistada selliseist asjust. Kõik kuulub kapitalile — teadus, administratsioon, seadused, — kõik tee­nib teda; kõik on lubatud rikkale. Vaene peab alandlikult kandma oma risti, ja Bonderby on täis pahameelt, kui üks tema töölisist tahab end rahapuuduse pärast lahutada mittearmastatud naisest.

Kõrvuti ettevõtjatega esitab Dickens selles romaanis ka töölisi. Nende elu jätab rusuva mulje. Isegi sümpaatsel Luisel, Bonderby tütrel, on neist tekkinud ettekujutus kui „mingeist imelikest olendeist, kes igavesti teevad midagi ja igavesti maksavad midagi; kes alati peavad kohanema nõud­mise ja pakkumise seadusega; kes kannatavad hirmsat puu­dust kallil ajal ja söövad end haigeks, kui leib on odav; kes siginevad teatud protsendi võrra ja annavad teatud protsendi kuritegusid; kes võimaldavad teenida määratusuuri rikkusi ja kes mõnikord tõusevad üle kallaste nagu meri, toovad häda ning laastust (enamasti iseendile) ja pärast uuesti rahune­vad.” Need inimesed on kujutatud teistsugustes värvides kui nende rõhujad. Nad aitavad üksteist puuduses ja haiguste korral. Nende ühine kannatus on neid õpetanud seisma üks­teise eest. Kuid Dickens on vastu sellele, et töölised orga- niseeruksid klassivõitluseks. Ta esitab kaks töölistüüpi — ühe, kes on streigi õhutaja, ja teise, rahuliku ning allaheitliku töölise. Tema sümpaatia kuulub ilmsesti viimasele. Ta ei kirjuta oma hirmsaid pilte kurnamisest mitte rõhutuile, vaid rõhujaile. Ta ei püüa mitte ärritada esimesi, vaid tahab liigutada viimaste südant.

Võib osutada veel ühele tähtsale erivusele roman­tika ja realismi vahel — nende suhtumises inimese isiksusse. Romantiku teoses astub kangelane meie ette valmis iseloomuna. Mõni Berglinger Wackenroderi juures, või Julius Schlegeli Lucinde’s, või Heinrich Novalise juures — need on teatava äramääratud hingelaadiga inimesed. Teatava tungiga hinges ilmuvad nad maa peale. Ja kui meile teadustatakse (alati õige kitsilt) nende eluloo väliseid sündmusi, siis nood sündmused ei mõjuta nende iseloomu sündi või kujunemist. Nad võimaldavad vaid kange­lase hingel avalduda ja saada endast teadlikuks. Mitte nii ei toimi realistlik romaan. Siin töötatakse just inimese iseloom, isegi tema hingelaad välja elu vä­liste tingimuste mõju all. Võib-olla on üks tähtsamaid realistliku romaani iseärasusi see, et antud tüüpi kujutatakse alati seoses tema päritoluga, et tema taga tajub ümbrust, keskkonda (miljööd), tingimuste kogumit, mis teda on kujundanud. Dickens peegeldab oma loomin­gus kaasaja vaimu, kui ta asetab nii tähtsale kohale lapsed ja kasvatuseküsimused. Tal leidub terveid romaane, näiteks David Copperfield (dä’vid ko’ppöfiild), mis kujutavad aina peakangelase pidevat aren­gut, tema iseloomu tekkimise ajalugu. Seejuures jäl­gib autor hoolega iga sündmust, iga fakti, mis nii või teisiti kajastub lapse või noore inimese hinges. Juba Hugo loomingus, vaatamata selle romantilisele ise­loomule, kuuleb sotsiaalse mõtleja ja elule lähedase luuletaja häält: ta armastas kirjeldada just ühe või teise tüübi kujunemist, nagu mainisime roimari, ava­liku naise puhul jne. Dickensi juures saab seos isiku ja ühiskonnakorra vahel veelgi tihedamaks. Romaanis’ Dombey ja poeg ta jutustab liigutava loo õnnetust tütarlapsest.

Alice Marwood [ä’lis maa(r)vud] sündis ja kasvas üles kerjuslikus vaesuses. Midagi ei õpetatud talle. Teda sõi­mati, peksti kui koera, näljutati ja külmetati — ainult nii hoolitseti tema eest. Ent tüdruk kasvas, kasvas ja kaunines iga päevaga. Seda halvem talle. Parem oleks olnud, kui ta oleks kolgitud surnuks. Hilja hakati teda õpetama — ja õpetati kõike halba. Tema ümber libitseti, piiluti, ja lühi­kese ajaga dresseeriti ta täielikult välja. Ta oli sündinud hukatuseks — ja ta hukkus. Jäi järele kurjategija, nimega Alice Marwood, veel tütarlaps, kuid raiskunud ja põlatud. Ta viidi kohtu ette ja arutati ta roima. Ilusasti rääkisid ranged džentlmenid kohtus. Kui ladusasti ja targalt kõneles eesistuja tema kohustest ja sellest, et ta on endas maha tallanud looduse jumalikud annid, et ta peab suudlema sea­duse karistavat kätt, ja et voorus saab alati ning kõikjal väärilise tasu osaliseks, kuna pahet — karistatakse väärili­selt! Nagu ei oleks see õiglane kohtunik teadnud, et tühisõnaline ilukõne vaevalt võib päästa õnnetut, keda vilet­sus on kiskunud pahede taarnasse. Alice Marwood mõis­teti asumisele ja saadeti maailma teise otsa, kus ta nägi tuhat korda rohkem pahet ja porduelu kui kodumaal. Ta naasis naisena, sellise naisena, nagu ta pidi olema pärast kõiki neid õpetusi. Tuleb aeg — ja muidugi varsti — kus ta jällegi veetakse kohtusse, ja jälle ta kuuleb, kuidas au­väärt kuldsuu veel tulisemalt ja pidulikumalt targutab voo­rustest ja pahedest ja karistavast seadusest. Nii tehakse kurjategijaid.

Dickensi looming on tunnistuseks sellest, kuidas romantismi asendumine realismiga laiendas ühtlasi kirjanduse ühiskondlikku sisu. Veel avaramalt are­nes realistlik vool Prantsusmaal, kus ta viis kunstilise kirjanduse lähedasse kontakti teadusega: see sündis niinimetatud naturalismis, mille rajajaks ja teoreetikuks sai Zola (zolaa’).

H. Paukson

„Romantika ja realism”, 1935