Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Iga kõrgem religioon vajab pingelist ja ärksat valvsust vere ja elu tungide üle, mis alati varitsevad inimese süga­vuses, et oma ürgset õigust maksma panna. „Valvake ja paluge, et te kiusatusse ei lange.“ Lunastamine on sellest hoolimata kõikide religioonide põhimõte ja iga teadliku olendi sooviks. Ta tähendab tungi vabaneda teadlikkuse hirmudest ja piinadest, vabanemist pingest. Ka uni vabastab, lunastab, ning surm on une vend. Ka püha vein, joo­bumus, murrab vaimse pinge teravuse samuti nagu tants, dionüüsiline kunst ning igasugune uimastumine. Kuid kõr­gemal kõigest sellest on usuline hirmu tõrje mõistmise enese kaudu. Pinge muutub millekski, mida armastatakse, mil­lesse võib täielikult sukelduda. Seda nimetame usuks (Glaube).

Vaid siis, kui maailma sündmused viime tagasi ühele kõrgemale põhjusele, printsiibile, on tekkinud usk. Põh­juste mõistmine vabastab, lunastab. Usk leitud ühendustesse vähendab maailmahirmu. Jumal on inimese pelgupaigaks saatuse ees.

Kõrgete kultuuride idud peituvad mõistatuslikul mitmesajaaastasel eelajastul. Eelaeg on läbi ja läbi primi­tiivne, kuid talle on omane teatav suunatud olemine. Maa­gilist eelajastut iseloomustasid prohvetlikud religioonid, mis arenesid apokalüptikaks. Antiikkultuuri eel käis mükeene kultuur, Õhtumaa kultuuri eelajastuks on Merovingide aeg. Mõlemas tundub hilisema kultuuri hinge, kuigi mitte selle hilisemas sügavuses.

Varakultuuri religiooni sünnipaigaks on lin­nadeta maa, külad, hütid, üksildased kloostrid. Talupoeg jääb siiski oma olemuses ajalootuks, ta mõistab niisama vähe riiki kui dogmat. Varareligiooni pühadest ringidest areneb noortes linnades skolastika ning müstika, linnade ja täna­vate kasvavas kaoses reformatsioon, filosoofia ja ilmalik õpetlus (Gelchrsamkeit), hilislinnade kivimassides aga usk­matus ja ebausk. Talupoja religioon on ikka sama. Egip­tuse talupojale jäi Re alati mõistmatuks, ta kuulis vaid nime­tust, kuid austas oma iidset loomjumalat. Augustuse ajastu itaalia talupoeg palvetas ikka veel niisamuti, nagu seda tegi kaua enne teda tema kaaslane Homerose ajal, ja ta teeb seda ka tänapäeval. Tema sõnade kõla on muutnud religioonid, mille laused ja nimed on linnast temani tunginud. Nende sõnade mõte aga on jäänud samaks. Prantsuse talupoeg elab veel tänapäeval oma „Merovingide“ ajas. Intiimsem osa tema usust jääb arengust puutumata.

Kuid ka linnades jääb üks kiht teisest ajalooliselt maha. Maainimese primitiivse religiooni kõrval elab rahvareligioon väikeste inimeste jaoks linnas ja provintsis. Mida kõrgemale tõuseb kultuur (see on nii Egiptuse Keskriigis, Indias brahmanite ajal, antiikmaailmas eelsokraatikute ajal, Hiinas eelkonfutsiaanlaste ajal, Õhtumaal barokiajastul), seda kitsamaks muutuvad need ringkonnad, kellele nende aja tõed on tõeliseks vaimseks omanduseks, mitte aga tuntud ainult nime kõla järgi.

Religioonide varaajale järgneb „usupuhastus“, reformatsioon, mis ei puudu üheski kultuuris. Ta tähendab religiooni tagasiviimist ürgsele ideepuhtusele, nagu see aval­dus suurtel sajanditel religiooni alguses. Ta tähendab ka linna ja kodanliku vaimu järkjärgulist eraldumist maahingest ning kõikvõimsa maahinge trotsimist. Luter ei olnud mitte esimene reformaator, vaid üks reformaatorite pikast reast, mis läheb alates aastast 1000 üle Brescia Arnoldi, Joachim Floruse, Husi, Savonarola ja paljude teiste kuni Lutheruseni, Calvinini, Loyolani. Nad kõik püüdsid gooti­kat täiusele viia, mitte aga kõrvaldada. Luteri müsti­line elamus aga pole enam püha Bernhardi oma, kes nägi üleval pilvi ja tähti ning oma ümber metsi ning künkaid, vaid inimese oma, kes vaatab läbi kitsaste akende linna tänavale. Kauge, kaunis, Jumalast küllastatud loodus asetseb väljas­pool linna piire.

Luteri vägev tegu oli puhtvaimne otsustus ja selli­sena oma sügavuselt vaid vähestele mõistetav. Ta vabastas täiesti faustiliku isiksuse, sest tema ja lõpmatuse vahel pole enam vaja vahendajat preestrit. Temal puudus aga terav pilk tõsiolude jaoks ning praktiline organiseerimisoskus. Ta ei suutnud luua selget süsteemi oma õpetusele, juhtida suurt liikumist ega anda suunda sellele. Kõike seda tegi tema suur järglane Calvin.

Hilisaja vaimne kujundamisjõud algab peale reformat­siooni. Luterile oli teadus veel religiooni ümmardajaks, ancilla theologiae. Igas hilisfilosoofias sisaldub kriitiline protest varaaja mittekriitilise vaatluse vastu. See üleolev ning enesesse kindel kriitika ei jäta puudutamata ka religiooni ennast ning kutsub esile iga hilisaja ainsa religioosse loo­mingu — puritanismi.

Puritanism ilmub Cromwelli sõjaväes, selle raudseis ning salme laulvais, lahingusse tormavais independentides, pütaagorlaste ringides, kes oma kohusetruuduse rangu­ses purustasid lõbusa Sybarise, esimeste kaliifide sõja­vägedes, kes tõukasid ümber mitte ainult riike, vaid ka hingi. Ta omadusteks on külm vaim, karge vaimustus, kuiv müstika ning pedantlik ekstaas. Kõigi kul­tuuride puritanismil puudub varareligioonidele omane naer ning huumor, elurõõmu sügavad avaldusmomendid. Pythagoras, Muhamed ja Cromwell on kolme kultuuri (antiik, araabia, Õhtumaa) puritanismi kehastajad. Pythagoras ei olnud filosoof, vaid pühak, prohvet ning fanaatilis-uskliku ühingu asutaja, mis oma tõdesid kõikide poliitiliste ja sõjaliste abi­nõudega ümbrusele peale sundis. Islam on sama vähe kõrbereligioon nagu Zwingli usk on mägestikuusk. Islam on uus religioon peaaegu ainult selles mõttes, mida oli luterlus. Tõepoolest on ta suurte varareligioonide järg. Tema levi­mine ei ole mõni rahvasterändamine, vaid oma usus vaimus­tatud usutunnistajate hulk, kes laviinina kaasa kisub paljugi kristlasi, juute ning mazdaiste eesotsas fanaatilise mosle­miga. Muhamed ja tema ümbrus tundsid eneses suurt mis­siooni kutset, nad olid jumalast valitud, predestineeritud, saatusest määratud tööriistad. Õhtumaal algab puritanismiga äge võitlus kuradi vastu, kelle lähedust kõik tundsid. 17. sajandil põletati üle miljoni nõia ja seda niihästi protestantlikus põhjas kui ka katoliiklikus lõunas. Kõigis puritaanlikes luuletustes kõlab vastu ohjeldamatu, kuid siiski kuiv allegooriline vaim gootilise nägemuse ase­mel. Sama kõrget kutset kui muhameedlased tundsid eneses ka Õhtumaa puritaanlased, ning inglased olid Jumalast ära valitud rahvas, kelle kätte on usaldatud Jumalast maailma saatuse juhtimine.

Puritanism on kuiv, sest ta peidab eneses ratsionalismi idusid. Ja mõne generatsiooni möödumisel kutsubki just ratsionalism esile „valgustuse“ vaimustuse. Vaimuajaloo vaatelavaks kujuneb mitte linn üldse, vaid mõned suuremad tsentrid, nagu Sokratese Ateena, Abbassiidide Bagdad, 18. sajandi London, Pariis.

Ratsionalism tähendab usku ainult oma kriitilisse mõistusse ja selle tule­mustesse. Kui varaaja mentaliteet ütles „credo quia absurdum est“ (usun, sest et see on absurdne), siis tähendas see peale muu, et maailm koosneb mõist­matust ja mõistetavast. See oli loodus, mida maalis Giotto, millesse laskusid müstikud ja millele mõistus vaid niivõrd ligi pääses, kuivõrd jumalus seda lubas. Nüüd tähendavad saladused vaid teadmatust ja tõen­duste puudumist. Ainsaks religiooniks muutub mõis­tus, endine religioon on vaid harimatute jaoks ja neile vajalik, see on nii Confuciuse kui ka Budha, Lessingi ja Voltaire’i arvamus. Maailm on meh­hanism, seda valitsevad loodusseadu­sed. Ei Budha ega Confucius uskunud jumalasse.

Kaks sajandit pärast puritanismi seisab mehhanistlik maailmavaade oma arengu tipul ja on selle aja tõelikuks religiooniks.

Kes veel tänapäeval end ütleb vanas mõttes uskuvat Jumalasse, see petab end. Religioossed tõed on nüüd vaid mehhanistlikud tõed harjunud sõnade müs­tika läbi varjundatud. Iga kultuur algab vägeva tee­maga, mis tekib linnadeta maal, hargub linnades paljuhääleliseks, areneb ja kujuneb selle kunstides ja mõt­lemisviisides ning jõuab maailmalinna materialismis oma finaalini. Materialism ei ole midagi muud kui mehaaniliselt mõistetud endine, ürgne kujudeküllus, elamusi välja lülitades. On olemas hiina, india, antiikne, araabia, Õhtumaa materialism. Materialis­mis kõik saatuslik mehhaniseeritakse evolutsiooniks, arenguks, eduks. Neid õpetusi nimetame monismiks, darvinismiks, positivismiks. Kõikjal valitseb, nende arvates, otstarbekohasuse moraal, mis on omane Amee­rika äriinimesele, inglise poliitikule kui ka saksa edufilistrile.

Materialismile järgneb kõikides tsivilisatsioonides, kui see valmib ja ajaloota seisukorda üle läheb, „teine religiositeet“.

Lõpevad kõik maailma mõistmise teed, tekib jälle nälg metafüüsika järele. Õhtumaa tsivilisatsiooni lahutab veel mitu generatsiooni sellest arenguastmest. Teine religiositeet on paratamatu kaaslane hilistsivilisatsiooni poliitilisele kujundusele — tsesarismile. Antiikmaailmas tuleb see nähtavale Augustuse ajal, Hiina Ši Hoang Ti ajal. Kuid selle ajastu religiositeedil puudub varakultuuri religiositeedi loominguline ürgjõud. Ta suurus on vaid sügavas, viljatus vaga­duses.

Herodotos nimetas oma aja egiptlasi maailma kõige vagamateks inimesteks. Samasuguse mulje jätavad meis ka Hiina, India, Islam. Teises religiositeedis ei otsita ega ehitata midagi, ei teki ega arene ka mingi idee, vaid siin nagu tõuseks maalt udu ning vanad vormid tulevad nähtavale, esialgu ebakindlalt, pärast aga üha sel­gemini. Teine religiositeet sisaldab esimese religiositeedi, kuid teisiti läbielatult, tardunult, ilma esimese religio­siteedi elavate vormide kordumiseta. Kõikides tsivilisatsioonides tekivad n. n. fellahreligioonid, kus on kadunud igasugused vastuolud ja erinevused linna- ja maavagaduse vahel. Usk on saanud ajalootuks, valminud lõpli­kult, kandes oma pinnal vaid väheseid üles-alla kõikumisi, kuid ilma sügavama sisuta. Fellahreligioonid on läbi ja läbi primitiivsed, nagu seda olid Egiptuse 26. dünastia loomakultused, nagu on budhismist, taoismist ning konfutsianis­mist tekkinud hiina religioon, nagu tänapäeva Hommikumaa ja võib-olla ka atsteekide religioon Cortezi vallutamise ajal.

Fellahreligioonide hulka kuulub ka juutlus, kuid selli­sena ei kujuta ta midagi eriti iseloomulikku. Iseloomulikuks teeb seda vaid juutluse seisund Õhtumaa kultuuris. Juut­luse ,,Merovingide“ (eelkultuuri) ajastul arenevad juutide suguharud maagilise stiili rahvasteks (500—0), kes elasid juba siis ilma maata rahvaina teiste rahvaste seas linnade eri osades (gettodes). Juutluse varaajal (0—500) on nad juba levinud Hispaaniast Hiinani. Nende natsioonide loo­minguks sel ajal on hilisapokalüptika, Mišna ning ürgkristlus. Sel ajal olid juudid talupoegadeks ning käsitöölisteks, suured rahatehingud olid egiptlaste, kreeklaste ja roomlaste kui „vanade inimeste” käes. See oli juutluse gootika aeg. 500. a. p. Kr. algab juutluse „barokiajastu“, juutluse ärga­nud teadvus paneb ennast maksma linnamajanduses ning tea­duses. Tarragona, Toledo ja Granada on peamiselt juutide suurlinnad. Juutlus moodustas mauride seltskonnas suursugu­sema osa. Õhtumaa gootiline aadel imetles juutide rüütellik­kust, esprit’d, püüdes jälgida juudi aristokraatia eeskuju. Ka juutluses oli oma reformatsioon ning oma puritaanlus, mis soovis talmudi uuesti lähendada Moosese käsuõpetusele.

Suur pööre juutide olukorras tekkis teise aastatuhande algul, kuna juutide Õhtumaa osa leidis end olevat äsja tekki­nud Õhtumaa kultuuri piirkonnas. Juudid olid tsiviliseeritud, suurlinlikud. Germaani-romaani rahvas aga elas linnadeta maal, kus alles vaevalt oli tekkinud uus hing. Ühed olid pea­aegu juba fellahid, valmis ning tardunud, teised veel ürgrahvas. Juut ei mõitsnud gootika siseelu, selle linnust, doomi; kristlane ei mõistnud juutluse küünilist intellekti ning välja­kujunenud rahalist mõtlemist. Juutide tänavad olid Õhtumaal 1000 aastat oma arenguga gootikast ees. Juba mauride Hispaanias olid juudid kaotanud ühenduse maaga. Juudi talu­poegi enam ei olnud. Juudi getto mingis Õhtumaa linnas kujutab enesest suurlinna väikest viletsat osa. Selles ei ole midagi erilist ja see nähtus kordub igas teises tsivilisatsioo­nis, kui vana tsivilisatsiooni vorm tungib noore kultuuri piir­konda. Hiinlased Kalifornias, india kaupmehed Ida-Aafrikas moodustavad tänapäeva „juutluse“, kelle vastu on suunatud pärismaalaste viha. Araabia kultuuri varaaja „juutideks“ olid roomlased ning juutide eneste apokalüptilises vihas tunneme tänapäeva antisemitismi eeskuju. Tõelikuks pogrommiks olid aastal 88 (e. Kr.) Mithridatese ässitusel korraldatud sündmused, kus kibestunud väikeaasialaste poolt üheainsa päeva kestel tapeti 100 000 Rooma äriinimest.

Valgustusaja tulekuga saab ka Õhtumaa kultuuriinimene suurlinlikuks ja intellektuaalseks, sellega saab ka meile juudi intelligents arusaadavamaks. Juutluse juures ja mujal sel­lises olukorras, kus ollakse valgustatud kuni künismini, ilm­neb nähtus, et võõra religiooni vastu tuntakse järsumat vastuolu, kuna samal ajal fellahlikud kombed eneste juures täiesti puutumatuks jäävad. Juudi sotsialistid võitlevad veel tänapäeval väliselt veendunult igasuguse religiooni vastu, kuid eneste juures säilitavad täpselt toidukeelu ja palvevärsside rituaali. Nüüd on aga juutlus sattunud Õhtumaa tsivilisatsiooni keerisesse, peale selle kui ta aastasadu oli end kaitsnud ja päästnud gettodes. Sellega algab ka juutluse purunemine. Kuid see ei ole saatuseks mitte faustiliku, vaid araabia kultuuri arengus.

L. Vahter

O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, 1940