Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka
K. A. Hindrey: Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka.
Suvejutt. Noor-Eesti Kirjastas Tartus, 1939.
Hindreyle on ette heidetud kompositsioonilist laialivalguvust osalt põhjendatult, sageli ka põhjendamatult. Nagu teame, on ta aga üks sääraseid autoreid, kellele tavalised kompositsioonireeglid võibolla ülekohut teeksid. Tal on jutustamises omad seadused, ja kui ta südametunnistus on puhas kokkuklopsimise patust, siis võime üsna muretud olla. Ainult naeratama paneb, miks nüüd Hindrey oma ligi 300-leheküljelisele romaanile on liiginimeks pannud „suvejutt”. Kas ta ise ei pea oma raamatut romaaniks? Või tahab ta arvustajatele vastu tulla, et neil ei oleks põhjust „kompositsioonist” rääkida?
Peab ütlema, et käesolev Hindrey „sündmusteta suve” romaan on parem raamatuna lugedes kui jupphaaval Päevalehe joone alt õngitsedes. Ja seda seepärast, et ta põhijooned on peidetud paljude dialoogide ja mitmesuguste mõttekäikude taha. Kuid kui see põhiskeem pärast selgub, näeme teda päris lihtsana: ühel, mitte enam väga noorel mehel (kehaline viga teeb teda veel nagu vanemaks) on õrnu, aga kahtlevaid tundeid ühe noore tüdruku (seekord saksa plika) vastu. Nojah, ta jääb nii või teisiti oma preilist ilma. — Romaani algupoolel me ei usu veel, et härra Lipu sümpaatia Signe vastu nii kaugele ulataks, et ta tüdruku oma uude majja tooks. Lõpul, kui ta Enel Merivarti ootama jääb, näeme, et tal oli tõsi taga. Ja ilma ja inimesi.. . on niisiis õieti armastusromaan, kuigi mitte tavalises mõttes. Kuid ta peamine huvitavus seisab inimeste kujutamises, eriti maailmast, mis muidu meie eest varju jääb.
Romaanis kerkib üles ka palju probleeme, nagu Hindrey! ikka. Peamine küsimuste pundar on baltisaksluse, kadakluse ja segaabielu ümber. Kuna vahepeal likvideerunud saksa vähemusrahvus mineviku pärandusena meie huvi veelgi elevil hoiab, siis on seda põnevam lugeda teost, mis on kirjutatud pisut aega enne nende lahkumist. Ja tõepoolest, Hindrey järele mõistame nende mittemõistlikku lahkumisetuhinat: see oli mineviku-ihades kinniolev, kuid olevikus väljasurev rahvakild, kes ei suutnud siin suhteliselt hea olukorraga leppida. Baltisakslaste iganenud moraalist ja traditsioonidest kinnipidamine, nende ainult abielu jaoks suunatud kasvatusmeetod, nende klatšihimu ja ühtehoidumine jne. kerkivad üles romaani sündmustiku taustal. Hindrey vaatleb seda maailma, näitab selle rahva inimlikke jooni ja naelutab kinni pahesid, kuid ta ei ole ühekülgne, ega rutta tegema mingisugust lõppotsust. Kui eestlastel saksa plikaga abielluda ei lasta, siis mitte niipalju rahvuslikkudel motiividel kui nende oma aktiivsuse puudumise tõttu. Ja kui autori lemmik, endine rahukohtunik Toone mingisuguse kokkuvõtte teeb, siis tundub, et kommaaniks treenitud hoiak ja härralikkus on rohkem väärt kui lihtne matslikkus (ka peategelane Lipp tarvitab ühe sümpaatse lihtmehe kohta äraandlikku nimetust „mats”).
Kui terasemalt vaadata sedasama härra Lippu või härra Toonet, siis näeme nende taga vana tuttavat kuju, mis meid läbi Hindrey novellide on talutanud. See on omaarust väga peenetundeline ja hästikasvatatud härrasmees. Ta hoiab ikka massist üle oma õilsuses ning traagilisevõitu üksinduses. Ta saab kontakti peamiselt kahe tüübiga: omasuguse eluskannatanud mehega ja plikaohtu naisega. See tüüp näib kõigutamatu oma elutarkuses ja inimestetundmises, ta on puhas oma härralikus õilsuses, kuid sisimalt on ta egoistlik ning mõnikord tooreski oma otsustes. Ja südameheadust — seda jätkub ainult noortele preilidele ja loomadele! Ei ole juhuslik, et see tüüp nooremaid mehi vihkab, neid aina „nolkideks” ja „poisimoludeks” sõimates.
Nagu tähendatud, annab Hindrey baltisakslaste maailmast üsna kenakese läbilõike ühe mereäärse saksa pansioni söögilaua kaudu. Sellega liitub noore tüdruku Signe lugu, see on elava inimese võitlus tädide poolt määratud käitumisviisi ja kihlakaardi vastu. Kolmas haru on minategelase õnnetus oma puujala ja ähvardava üksinduse pärast. Tema ju ühendabki kõiki neid suviseid jalutuskäike, söögiaegu ja paadisõite. Ja ilma ja inimesi… on seetõttu siiski kaunis ühest tükist raamat oma sopilisusest hoolimata. — Kuid ometi tundub temas nagu mingi sisemise hoo või elevuse puudust. Kõik, mida loeme, ei ole tingimata paratamatu, see laseb huvi pisut lõdvale. Võibolla oleme harjunud Hindrey novellide suurema löövusega, seepärast ootame lihtsalt rohkemat, olgugi et mõtted, mida kuuleme ja paljud kujad, mida näeme, on küllalt huvitavad ja elavad, et nendega üihe suve jooksul läbi käia. Rääkimata kõrvalfiguuridest on Signe ise näiteks huvitav ning liigutav oma loomade armastusega, teadmistejanuga ja ärkavate naisetunnetega selles ranges tädide-moraali sumbunud õhustikus, kus tütarlapsi ainult abielule ette valmistatakse ja neid varajase kihlusega sinna sunnitakse.
Ei tule arvata, et sellega midagi kõnesoleva teose väärtustest maha oleks kaubeldud, — ta jääb heaks suvitusvestluseks nagu ta nähtavasti on mõeldud — kuid Hindreylt ootame ühte täiesti head romaani baltisakslaste maailmast. Aga üht niisugust, millele autor tihkaks kaanele kirjutada „romaan”, mitte „suvejutt”
Bernard Kangro
Loomingust nr. 1/1940
