Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

Richard Roht: Ummiktänav.

Romaan. Noor-Eesti Kirjastus, 1937.

Ummiktänavasse satub Rohu uusimas romaanis peategelane Kuslap, üliõpilane Tartust, kes majanduslikel põhjustel on sunnitud Järvesuu-nimelise väikelinna tarvitajateühingus raamatupidajana leiba teenima hakkama. Sündmustekäigu algul ei tähenda Ummiktänav muud kui kitsast ja räpast tänavasoppi, milles Kuslap endale odava korteri leiab; hiljem sümboliseerib aga ummiktänava nimetus kogu ümbruskonna umbset õhkkonda, mis peategelase vägisi alla kisub.

Ãœsna proosalistest, äärmise üksikasjalikkusega kirjeldatud pisiasjust lähtudes (36—39; 45—48) kujutab autor kopitanud väikelinna olusid väga tumedais värvides. Enamik linnakese elanikke veedab oma vabad tunnid kaasinimeste tagarääkimisega, — seda teevad ka haritlased (139); elusihiks on peaaegu kõigile välise hiilguse tagaajamine (143) ja vara kogumine (144) selle välise, teistele nähtava hiilguse omandamiseks. Et vara koguda, selleks „koonerdavad” kõik (29); isegi seal kiputakse „koonerdama”, kus sel mingit mõtet pole. Just see „koonerdamise” vaim ongi, mis linnakese õhkkonda enam mürgitab ja mida autor erilise teravusega esile tõstab kogu sündmustiku kestes: linnake jumaldab raha ja elab rahakogumisele; kui majanduslikel kaalutlustel rikka mehega abiellunud noor naine mehe jõukas kodus vaimselt kipub lämbuma ja sealt meeleheitele viiduna põgeneb, siis ei suudeta säärasest pöörasusest kuidagi aru saada: „Mida Ellen, hull, küll tahtis, et põgenes rikka mehe juurest? Mida ta veel vajas? Kas tal millestki puudu oli?” (287).

Väikelinnakese kui terviku huvitavaks esindajaks on Hendriksonide maja Ummiktänavas, kust Kuslap saabki esimesed muljed Järvesuu erilaadist, viisidest ja kombeist. Võigas paar on majaomanik Hendrikson oma naisega, — eriti viimane oma vaga ning uskliku maise vara küljes rippumisega on tõesti „jube” eit (43). Vanade Hendriksonide — nagu teistegi linnaelanike — elusihiks on väiklaselt närutav rahakogumine, kuigi kõik nende mõtted on pööratud hauatagusele elule. Oma tulevase haua suurejoonelise ehte pärast — mingi „samba või kabeli või mausoleumi” (29) pärast — vanad Hendriksonid närutavadki, mõjudes sellega paiguti veelgi eemaletõukavamalt kui Kuslapi toanaabrid, Arukivide abielupaar, kes kodus kestvalt nälgivad, et kord aastas toredasti suvitamas käia ning suurt luksuskoera pidada ja end selle koera pärast kadestada lasta; mida Hendriksonidele mõte oma „mausoleumile”, seda on Axiukividele oma koera pärast tühja kõhu kannatamine, — koer on nende „elu ilu ja mõte” (155), mille heaks võib ohvreid tuua ja peabki tooma. Kolmas väga iseloomustav majaelanik on Hendriksonide kasutütar Roosa, vägagi ilmlike kalduvustega (53), kuid maiste hüvede parrast ajutiselt vagadust teesklev noor lesk, — „uuema aja puht-materialismi ideaalne kehastus” (284): praktiline ning arukas oludega kohaneja, üldjoontes üks raamatu ebameeldivamaid tegelasi, kuid väga plastiliselt joonistatud kirjanduslik kuju.

Erandinimeseks Järvesuu linnakeses on haritud, noor neiu Ellen, kelle kõnelused Kuslapiga (67—74, 116—120, 318—325) suuresti aitavad selgitada sündmustikusse peidetud ideelist tuuma. Ellen on ühtlasi seks saatuslikuks teguriks, kes oma mõistuseabieluga toob hukatusliku pöörde Kuslapi ellu, kuna Elleni praktiliselt kavatsetud abielu omakord kujuneb seigaks, mis Ellenis endas äratab soovi olla vaba ja iseseisev, olla ise enda peremees (261). Teisest küljest annab Elleni abielu advokaat Haagivanguga, linnakese mehe-ideaaliga, autorile võimaluse üksikasjaliselt peatuda isiku juures, kes „koonerdamise” algstaadiumist on õnnelikult välja jõudnud ja kehastab endas kõigi Järvesuus kujuteldavate saavutiste tippu: „Soliidne mees, on väärne mees, asjalik mees, tark mees — ja rikas mees … Olla nagu Jaan Haagivang, saada kord Jaan Haagivanguks! Oo jaa!..” (225). Suurem kui ehk kuski mujal on Haagivangu kujutamise puhul olnud hädaoht langeda liialdustesse: õnneks on autor siingi osanud hoiduda nii liialdusist kui ka erapoolikusest, nii et Haagivangust jääb usutav ja omal viisil sümpaatnegi mulje.

Suurel määral sümpaatsena tundub oma saatusele alistumise filosoofiast (259′) hoolimata ka Elleni ema, kuna raamatu päikesepaistelisemaks tegelaseks on kahtlemata vana „papa Rooma”, — heasüdamlik, muheda ellusuhtumisega mõtiskleja (85—87). Kõrvalisema tähtsusega tegelaste seas leidub veel mitugi pikemaks ajaks meelde jäävat kuju; mainitagu näiteks kas või Haagivangu teenijat Liisat või tarvitajateühingu ärijuhti Kukemelki, heatahtlikku igapäevainimest. Mis puutub peategelasesse Kuslapisse, siis on ehk tema langust kujutatud liiga järsuna (kuigi seda on piisavalt põhjendatud) ja eeskätt mitte küllalt sõltuvana väikelinna õhkkonnast; väikelinn oma esindajate kaudu õieti dikteerib vaid languse laadi ja ehk tempogi. Kuslapi pöördumine ja tõusu algus on samuti natuke järsk, kuigi üldjoontes usutav, arvestades tema enda iseloomu põhiomadusi ja õnneks olemasolevat „papa Roomat”, ilma kelleta tõusu teostumine vaevalt oleks mõeldav. Iseloomult on Kuslap unistaja-kalduvustega pisut eraklik täniku-inimene, — mitte liiga tugev, aga ka mitte päris nõrk. Tugevust asendab sitkus; nõrkus on ilmselt olemas, kuid selles sisaldub hea annus kassivisadust: Kuslap satub võrdlemisi kergesti norutujju ja poeb siis tasakest voodisse, et mitte midagi näha-kuulda (126, 198, 308, 396), — natuke naiselik omadus! —, toibub aga voodis elu eest paos olles ning ajab end ikka uuesti sirgu, olles siis jällegi valmis elule näkku vaatama. Nagu Rohu teoste kangelased tavaliselt, armastab Kuslap raamatuid ja loodust, mis võimaldab autoril sündmustikku põimida huvitavaid kõnelusi (130, 131) ja põgusaid, kuid kauneid looduspildikesi (81, 163).

Autor on peategelast Kuslapit kasutanud kogu teose mõtestamiseks; Ummiktänav on seega enam kui mingi ükskõikse väikelinna elu-olu täpne ja tabav kirjeldus, — see on romaan, mis vastust otsib paljudele küsimustelegi ja püüab neile lõpul vastuse omal viisil andagi. Järvesuu Ummiktänava elanikkond viib autori mõttele, et inimene „elab kui ussike puukoore vahel ja tunneb oma elu ilu ja rõõmu vaid surmas” (56); Järvesuu kopitanud õhkkond viib teda arvamisele, et „kõik meie oleme seotud” (89), et eluaiste vahelt ei pääse keegi (318), et mõttetu on elu „raudsete reeglite” vastu mässu tõsta. Kuid see arvamine ei sumbu nukrasse ega kibedasse alistumisesse, vaid autor tuletab sellest romaani kahe keskkuju, Kuslapi ning Elleni, abil praktilise elujaatava filosoofia: võideldes omandada kogemusi ja elutarkust, et anda raudseile reeglitele nende osa, kuid jätta endale oma osa, säilitada oma isiksust, elada kõige kiuste kas või väikesel määralgi oma elu selles teadmises, et „iga töö on vaid abinõu, mitte siht” (322) … Mitte väga kõrgelennuline, kuid elulähedane ja lohutav filosoofia, mis väikesedki inimesed võib tõsta räpase igapäevsuse ummiktänavast kõrgemale, vabamasse ja puhtamasse õhkkonda.

M. Sillaots

Loomingust nr. 9/1937