Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

monumentaalsus, keskendus, võim.

Kui roomlased 146. a. e. Kr. vallutasid lõplikult Kreekamaa, olid nad oma kunstiloomingus vastu võt­nud juba tunduvaid mõjutusi Kreekast. Poliitiline vallutamine avas täielikult tee kreeka vaimsele mõ­jule: oma usundivormidki pärisid roomlased helleenidelt.

Selles võitja alistumises võidetu kultuurivormi­dele tohiksime näha lähedat sugulust mõlema rahva elulaadi ja elutunde vahel, mis on alles eelduseks vaimsete vormide suuremale siirdumisele ühest elu­ringist teise.

Vanade roomlaste ühiskond põhines põllumajan­duse kõrval nende maa asendi tõttu suurel määral kau­bandusel. Kaubanduslik läbikäimine naabritega kas­vatas aga ühtlasi võimulaiutusetahet, juhtis asumaade poliitikale ja vallutusele. Selles kõiges langeb Rooma ühiskonnalaad ühte Kreeka omaga. Sama sugulus pidi valitsema ka mõlema rahva hinge vahel. Säilinud pärimuste najal võimegi kujutleda valitseva kihi roomlast sama enesekindla, kainelt ja selgepilguliselt mõtleva inimesena kui kreeka linnriigi täisõiguslikku kodanikku. Kreeka kunsti iseteadliku rahulikkuse ja selguse vastuvõtuks Rooma poolt olid need elutundelised ühisomadused küllaldaseks aluseks.

Kuid nende ühisomaduste kõrval puutume kokku ka olulise erivusega. Kreeka ühiskond koosnes üks­teisest rippumatuist linnriikidest, vanad ladinlased aga lõid juba varakult keskkohta koondatud võimuga riigiterviku, mis kiiresti arenes suurriigiks. Teisel sajan­dil p. Kr. valitses viimane mitte ainult kõiki Vahemeremaid, vaid oli laiendanud oma piirid Indiast üle Aafrika ja Hispaania kuni Inglismaani. Pole midagi loomulikumat kui sellise ühiskondliku olukorra kajas­tumine ka roomlase hinges — ja nimelt tugeva suurusetunde ja keskendamisvaistuna, sisemise püüdena alistada üksikosa tervikule ja keskkohale.

Kui Kreeka ja Rooma elutunde ühisomadused aita­sid selgitada Kreeka kunstivormide üleminekut Rooma kultuuripiirkonda, siis see erivus mõõdutundes ja üksiku suhtumises tervikusse seletab nende vor­mide edasiarendust Rooma kunstis, mis lubabki meil kõnelda võrdlemisi iseseisvast päris Rooma kunstistiilist. Lühidalt ette kokku võttes, avaldus see kreeka templitüübi mõõtude suurendamises ja ehitise üksikosa de sidumises kindlamaks tervikuks, kusjuures alal hoiti põhiline selgus osade vahel. Nii ühendasid roomlased näit. Colosseumis (suures tsirkuses) kreeka omaette seisvad sambad ümmarkaarte abil tihedamaks tervikuks, paigutasid sammaste taha veel nelinurksed tugipiidad, mille va­hel kaardusid silindervõlvid). Koos Colosseumi hiiglamõõtudega rõhutasid need erivormidki ehituse monumentaalsust, selle võimast suurust. Ühtlasi käi­sid aga Colosseumi eri kordade vahelt läbi ka väliselt

Joon. 4. Pantheon Roomas, sisevaade.

selgesti eraldatavad liistmed, tõstes esile niiviisi ehi­tise peaosad.

Puhtaimaks rooma ehitusstiili kehastajaks on peetud üldiselt Rooma Pantheoni (joon. 4), mis on ehitatud 115.—125. a. vahel p. Kr., väljakujunenud roomluse ajajärgul, kus selles rahvas peituvad omadu­sed olid jõudnud väljenduda kõigil aladel: riiklikus korralduses, teaduses ja kunstides.

Pantheoni võlvitud kuppelehitisega püstitasid roomlased täiesti uue templitüübi kreeka pikliku sammastempli kõrvale, mida nad samal ajal tarvitasid edasi ka oma templiehituses. Keisriteaegse Rooma mõistuslikumale ja vabameelsemale usundile vastas igatahes Pantheon oma suure siseruumiga ja siseehitise rõhutamisega palju paremini kui Kreeka templi sisemust varjav iseloom. Usklike kogudused ei pida­nud enam tarvilikuks oma jumalaid ümbritseda ligipääsmatuse paistega; otse selle vastu, isegi eri juma­late vahel ei tehtud enam vahet. Tempel oli kõikide jumalate jaoks üheväärselt. Templi ringikujuline põhiplaan oli selle usulise vabameelsuse loomulik tule­mus, sest ainult ümmartemplis on kõik kohad seinal, kuhu jumalakujud paigutati, üheväärsed. See otstarve näib olevat määranudki Pantheoni aluse sõõrkuju.

Kreeklased ei pööranud tähelepanu siseruumi kunstilisele väljatöötusele. Pantheoni puhul huvitab meid aga enne kõike sisemus, sest just seal on arhitekt selgeimalt kehastanud oma ajajärgul valitseva elu­tunde. Et seda tunnet leida, astugem mõttes siingi täiesti tundevalmilt üle ehitise läve, püüdes avane­vasse üldpilti ja üksikvormidesse end kehaliselt ja hingeliselt niiviisi sisse tunda, nagu oleksime ise see ruum, see sein või kuppel. Hea teos ei jäta seda vastutulelikkust kunagi tasumata, vaid vastab kooskõlaliste elamustega, mis avastavad meile teose looja ja tema aja.

Kohe sisse astudes valdab meid ruumi määratu avarus. 42,7 meetrit läbimõõdus ja sama kõrge, tõstab see ruum meid kaugele üle harilike inimese loodud mahtude. Oma väik­suses tunneksime end kaduvat sellesse mõõtmatusse ruumi, kui ta vormikindel suletus ei ärataks meis samal ajal rahu- ja enesekindlusetunnet, mis otse kutsub ennastki välja tõusma oma piiratusest.

Ühtlaselt ja aeglaselt kaardudes harunevad seinad sisse­käigust kahele poole, eemalduvad teineteisest ja lõpetavad vastaspunktis sama rahulikult kokku voolates ehitise aluseks oleva sõõri. Paratamatult juhib see suletud ring sisseastuja ruumi keskpunkti, mis on kogu ehitise tasakaalupunkt. Sealt vaadates avaneb alles kogu ruumi täielik kooskõla: kõik ehitise punktid on ringjoones meie ümber, kõik on ühtlaselt nähtavad ja igas ringjoones sama kaugel keskpunktist.

Lihtsa silindrina tõuseb sein algul püstloodis üles. Kuid see seinavormi lihtsus on elustatud seina jaotamisega kahte ossa: alumisse, kus kajastub uuel kujul kreeka sammastik, ja ülemisse madalamasse, milles näib jätkuvat kreeka friisi­vorm. Nišid (süvendised, orvad seinas) ja sambapaarid liigendavad omakorda alumist seinariba, kuid hoopis teisiti kui kreeka sammastikukorras: Pantheoni sambapaare lahutavad üksteisest tüsedad müürimassid, mis võtavad suu­rema osa ülaehitise rõhust enda kanda ja suruvad seega sammaste ehitusliku tähenduse tagaplaanile. Arvestades ülaehitise määratut raskust, saame sellest tugisüsteemi massiivistumisest aru. Kooskõlas üldise monumentaalsusega muutub Kreeka ehitusstiili võrdlemisi kerge tugisüsteem nii­viisi Roomas raskemaks müüri- ja massisüsteemiks. — Seina ülemises ribas valitseb samuti täispindade ja lamedate õnaruste (petikniššide) vaheldus, korrates vähemais mõõtu­des alumise osa jaostust. Nii püsib ka siin kõige mitmekesi­suse juures täielik ühtlus.

Ülemise seinariba lõppedes selgelt eralduva liistuga, algab kuplivõlvi kaar. Aeglaselt tõustes ja kogu aja kitse­nedes sirutub kuppel üles. Keskpunkti jõudes jätab ta lakke ümmarguse avause, mille kaudu valgub ühtlane valgus ruumi.

Täieliku kooskõla ja rahuliku suuruse tunne ümbritseb meid niiviisi ses ruumis. Selleks mõjuvad kõigepealt kaasa ehitise peaosade ühetaolised mõõdud: kogu ruumi kõrgus on sama suur kui ta põhja läbimõõt, seina silindriosa on sama kõrge kui kuppel. Samuti süvendab seda rahutunnet valguse tasane laiumine ülevalt üle kogu ruumi. Kupli raskusemõju tasakaalustavad omakorda teda katvad nelinurksed kassetid, mille suurus ülespoole jõudes järkjärgult väheneb, äratades seega maheda hääbumise tunde kõrgusse.

Täielik, isegi üksluine rahu ja kõigutamatu tasa­kaal ehitise raskuse ja tugijõudude vahel valitseb seega Rooma siseehitises. Kreeka stiili põhiomadused pole niisiis muutunud, nad on ainult üle kandunud kreeka kergemast väikevormist rooma monumentaal­semasse ja veidi raskemasse vormi. Suurusega on aga liitunud veel keskendusetung: Pantheoni siseruumiski juhivad kõik jooned ehitise keskpunkti, mida kroonib kupli keskele jäetud valguseavaus.

See terviku valitsus osade üle on eriti silmapais­tev neis Rooma ehitistes, kus ehitise otstarve nõudis paljude ruumide liitmist üheks hooneks. Hilisem rooma aeg on eriti rikas sellistest hooneist, mis on enamikus ilmlikud ehitised: keisrite paleed ja rahva jaoks püstitatud hiiglalossid, termid. Termid (algupäraselt õieti saunad ehk supelasutised) olid Õigupoolest ilmlikud templid, pühendatud kehakasva­tusele ja vaimuharimisele. Neis olid ühendatud võimlemisruumid, mitmesugused supelruumid ja jooksu­rajad saalidega, kus kirjanikud ja filosoofid pidasid loenguid, kus peeti kunstinäitusi ja hoiti raamatu­kogusid. Ehitusmeistri lahendada polnud enam ühe suurruumi püstitamise küsimus, vaid terve hulga eri­ülesannetega ruumide paigutamine.

Caracalla termid, mis on ehitatud 200. aasta ümber p. Kr., näitavad oma praegustes varemeiski, kuivõrd kooskõlaliselt suutsid rooma ehitusmeistrid lahendada üle 50 ruumi liitmise tervikuliseks ehitiseks. Kaks piklikku nelinurkset saali ja ümmar kuppelruum on selle ehitise peaosad. Kuppelruum, omal ajal soe supelbassein (caldarium), valitseb oma suurusega kogu ehitist. Tee sissekäigust temani viib läbi kummagi nelinurkse võlvitud saali ja kitsamate ning madalamate vaheruumide. Kummalegi poole sellest keskteest on paigutatud täiesti sümmeetriliselt teised ruu­mid. Suured ruumid vahelduvad vähematega, üheskoos juhi­vad nad aga edasi ehitise tähtsamasse punkti, võimsana tõus­vasse caldarium’i. Kõrvalruumid seisavad aga distsiplinee­ritud korras nagu sõnakuulelik saatjaskond isandruumide külgedel. Nii on kogu see ruumide rägastik liidetud tervi­kuliseks ehitiseks, kus kunstiline ühtlus valitseb täieliku isandana.

Ehituskunsti suurvormides nägime Rooma ühiskonna valitseva kihi tundepõhja. Väikekunstis, maalis ja skulptuuris, peegelduvad sellele lisaks Rooma ühis­konna alamkihid. Kivistunud ametliku kunsti kõrval arenes kodanlik kunst ikka suurema tõetruuduse poole.

Sellest ajast säilinud büstid (rindkujud) kujutavad igapäevanägusid nende lihtsas tõelisuses. Aja jooksul saavu­tasid Rooma kunstnikud sel alal suure oskuse, mis võimaldas elus tähelepandud peenimaidki varjundeid kinnitada kivisse ja lõuendile.

Aleksander Aspel

„Sissejuhatusest kunstivooludesse“, 1933