Heiti Talviku Kohtupäeva loomingu taustast.
Palju tihedamini kui proosateosed liituvad luuletused autori ja ta mõttemaailmaga. Luuletuste algelamused peituvad vahenditult ja sügavalt looja hinges, nagu nende valmiskujud tõusevad traditsiooniliste vormireeglite kehastusteks. Selle ainukordse ja üldise vastandlikkuse tõttu pakub eriti palju huvitavat luuletuste loomingu-psühholoogiline nüansirikkus. Loomisviis, tõuked loominguks argieluliste või raamatuliste elamuste poolt, maailmavaatelised ja filosoofilised tõekspidamised, autori iseloom ja kalduvused moodustavad siin õige mitmeti läbi põimitud ning üksikasjus vastandliku, aga üldiselt ühtse koe. Selle üksikute lõngade lahtiharutamine on raske, aga kui see õnnestub, on see huvitavam kui kuskil mujal.
Olles mitte suure toodanguvõimega, ei arene Talviku luuletegevus pidevalt, vaid lühemate või pikemate perioodide kaupa. Nii on Kohtupäeva tuumtsüklid „Dies irae” ja „Jumalate hämaras” tekkinud 1934. aastal. Esimene neist on sündinud kevadel (4.—10. aprillini, iga päev 1—2 luuletust), teine oma olulistes osades sügisel, peamiselt septembris ja oktoobris. Suur osa luuletusi on 1936. aastast, kuna 1935-st on ainult üks trükis ilmunud algupärand („Orjade koor 1″).
Tõuked üksikute loomisperioodide avamiseks on õige mitut laadi. Siin ei puudu välised ega sisemised tarvidused luuletuste kirjutamiseks. Sisemisteks ja suundamääravaiks tegureiks on olnud ennekõike isiklikud väljakannatamatud masendusmeeleolud ja sisekriisid. Need psühholoogiliselt loomingut soodustavad olukorrad on harilikult eelnenud viljakale loomisperioodile. Luule eostub ja kristalliseerub elamuste ja meeleolude surve all, seejuures on värsid just masendusest vabastajaks, misjuures loomishoog tõuseb vahel isegi joovastavaks lõbutundeks. Need psühholoogilised eeldused on tootnud tihti võllahuumorit, mis on eriti tuttav Palavikust („Blasfeemiline ballaad” jt.), aga ka Kohtupäevast. Mõned luuletused kajastavad õige selgesti veel neid isiklikke reministsentse: „Kas minna gangsteriks või vapsiks / või seada kaela ümber nöör?” „Ajudes mustad kaanid, / silmis neuralgia rusikad. / Hüvasti õilsad plaanid — / naine, kiiktool ja hõbelusikad!” jne.
Väga lähedalt on isiklike meeleoludega seotud ka ajakriisid. Rahutu ja murranguline aeg, millal on tunda jalgealuse vappumist, kutsub esile katastroofi meeleolusid. Juba koolipoisina, Vabadussõja algpäevilt mäletab Talvik sääraseid ajakriiside meeleolusid. Siis sepitses ta heroilisi ajalaule ja värsse Ilmutamisraamatu teemadel. Samasugused ajatingimused eostasid Kohtupäevas tsükli „Dies irae”. Vapside liikumine, mis kutsus esile vana lõpu ja uue alguse rahutust, hukkamõistu- ja kriisimeeleolusid ning tahet ületada seda kriisi, oli sisemiseks põhjuseks „Dies irae” tsükli tekkimisele. Neist ajakriisi meeleoludest tõusis kõrgemale raskuste ületamise mõte: „Ei! Kõhklejad üle parda /ja kindlamalt pihku tüür!” „Dies irae” (vana ladinakeelse kirikulaulu algsõna) on andnud kaudselt ka luuletuskogule pealkirja. Esialgne kavatsus just seda pealkirjaks pannagi on taganenud eestikeelse tingliku tõlkemoonduse „Kohtupäeva” („Viitapäeva”) eest.
Luuletuste tekkimise tõukejõuks on olnud vahel ka raamatulised inspiratsioonilätted, eriti aga elamuseks saanud filosoofilised ideed. Side mõtte ja tunde vahel on lubanud luule piirimaadele tõusta õieti ainult nendel filosoofilist laadi mõtetel, mis on ühtunud isiklike elamuste ja tõekspidamistega. Tunde ja intellekti vahekorra kohta on Talviku juures iseloomustav märkida, et ta oma tundeelamused ja kired seab mõtte terava analüüsi alla, nii et need kristalliseeruvad, nagu ta üldisest luulelaadist juba teame. Teiselt poolt just mõtted võivad paisuda, kui nad vaimustavad, afektideks.
Nii on enamus luuletusi tsüklist „Jumalate hämaras” tekkinud elufilosoofiliste mõtete ergutusel. 1934. a. sügisel on Talvik ikka ning uuesti lugenud Leo Šestov’i artiklitekogu Hiiobi kaaludel ja Dostojevski teost Märkmed põranda alt. Luuletused nagu „Meie tahe on hüljata kõige kiuste”, „Maailma mõttesse usk”, „Nii vähe me kokku kraapind”, „Mõistuse iginõue”, „Hüljates ehitusindlusi”, „Aabel ja Kain” jt. on kirjutatud vahenditult Šestovi ideede mõjutusel. Luuletus „Maailma mõttesse usk” on tema õpetuse tuuma kokkuvõtukatse.
Mõnelt poolt on Talvikut nimetatud idealistiks, kuid ta on just idealismi ja intellektualismi kriisinähete sõnastaja. Tüdimus ja protest konventsionaalse idealismi ja kinnistõdede vastu, mitte süsteem, vaid hegeliaanliku idealismi lõhkumine, elu ürgtuuma tabamine, isiku mina vabadus ja tahte revolt moodustavad Talviku elufilosoofia pidepunktid. Selles võibolla ka Nietzsche mõjusid enesesse sulatanud mõttesuunas on ka tsüklinimetus „Jumalate hämaras” tagasiviidav vana-germaani mütoloogiasse. „Götterdämmerungi” heroiline pessimism, mis käseb võidelda ka siis, kui kõik lootusetu näib, on ka Talviku juures kriisi ületamise tahteks sulanud: „Meie saatus on püsida tüüril / kõigi lootuste avariiski / ja tõdede vankuval müüril / meelt heita — ning elada siiski.” Kriisi meeleolu ja selle ületamise pingutused viivad teiselt poolt ka küünilisse nihilismi, näiteks luuletustes: „Loobumislättest juues” ja „Ma pahvin paberossi”.
Üksikluuletuste tekkimine isiklike ja üldiste eelduste ning tõugete mõjul toimub sageli mingiks värsipildiks või kõlaks tihenemise kaudu. See kõige esiteks tekkinud algrakk saab harilikult algreaks, aga vahel ka puändiks (näit. „Valm”, „Luziferi laul 1″ jt.). Need lähtevärsid või stroofid võivad tervikluuletusteks kasvada mõni aeg hiljem ja isegi aastaid hiljem (näit. „Magaja”, „Eleegia” jt.; samuti rida Palavikus ilmunud luuletusi). Luuletusel „öö” oli algstroof: „Öö tallas päikse jäätand rabahauda. / Surm raskel käel taob süsimusta rauda” juba mitu kuud varem valmis, ilma et autoril aimu oleks olnud luuletuse üldisest käigust. Mõnikord, eriti epigrammilistes luuletustes, tekib telgrakuke õnnelikult meelde sähvatanud riimipaarist (näit. pükstepressijas: Messias, saabu: kaabu, kistust: Kristust jne.). Kui seesugune lemmik-riimipaar vahepeal mõne teise poolt kasutamist on leidnud, kaob huvi tema vastu.
Üldse on Talvikul luuletusi (eriti Palavikus), mis on saanud oma lõpliku kuju alles pika aja jooksul. Nii lähevad näiteks luuletuse „Hüljates ehitusindlusi” juured tagasi autori koolipoisipõlve. Värsid: „Tõdede purustades koore / ma tuksleva vallutan tuuma — / ürgnoore / ning igavest kuuma” on oma alguse saanud Schopenhaueri Neue Paralipomenas avaldatud aforismist ristiusu kohta. Kuidas ka luuletuse kallal töötamine ei muudaks seda paremaks, oma erilisteks lemmikuteks peab luuletaja laule, mis tekkinud otsekui ühe hingetõmbega jumal-teab kust ja jumal-teab kuidas.
Bernard Kangro
Loomingust nr. 4/1938
