Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

Kavamajanduse mõiste on loodud juba 20-da sajandi algul, kuid kindlat ja määratletud sisu ei ole suudetud talle anda veel tänapäevani. Kord mõistetakse selle all riigi üldist sekkumist majandusse, kord tavalist majan­duspoliitikat. Kord esineb ta jälle mingi poliitilise doktriinina, mille eesmär­giks on kogu ühiskondliku korra muutmine. Kavamajanduse mõisteid ja määratlusi on sama palju kui autoreid, kes seda on käsitelnud.

Iga majanduskava eeldab subjekti, objekti, eesmärki ja vahendit.

Neid erikomponente aga ühendab kava, mis on seega subjekti poolt koostatud ja suunitletud tahteavaldus saavutada püstitatud eesmärki antud vahenditega — objektidega. Seega iga majanduskava peab olema piiritletud subjektiga, eesmärgiga, vahendiga ja objektiga.

Arvestades aga nende erikomponentide ja nende aluste võimalikku mit­mekesisust, peame ühtlasi nentima, et kavamajanduse võimalikke modifikat­sioone, kallakuid ja eriliike on palju.

Kõigile neile kavamajanduse vormidele on aga olemuslik sekkuda libera­listliku majanduse korrastusse. Sellest sekkumisintensiteedist ja haardest olenebki kõigi kavamajanduste ulatus.

Individualistlik-liberaalse majandussüsteemi põhialuseks on tööjaotus ja sellele põhinev hüvistevahetus. Nii tootmine kui ka tarbimine on siin eral­datud erinevaisse majandeisse. Hüviseid ei toodeta endile, vaid turule, mis asub tootjate ja tarbijate vahel.. Nõudmise ja pakkumise suhte tulemusena kujuneb hind, mis on seega vaiba võistluse tulemus. Seega liberalistliku majandussüsteemi aluseks on tasakaal. Riigi osa piirdub siin vaid selle tasakaalu säilitamises ja tema sekkumine majandusellu on vaid niipalju mõeldav, kuivõrd on vajalik tasakaaluseisundit säilitada.

Liberalistlikus majandussüsteemis pole seega tegemist mingi kavaga, vaid süsteemiga, mis ei sõltu mingist kesksest tahtest ega taotle mingit ühtlast eesmärki.

Vastandiks sellele süsteemile on kollektivistlik kavamajandus. Oluliseks elemendiks on siin iseseisva majandussubjekti esilekerkimine. Kuna majandussubjekti piiramatu teovõime eeldab ka vastavat poliitilist võimu, siis tuleb kavamajanduse subjektina arvesse vaid riik. Põhimõtteliselt on ükskõik, millisel teel on kujundatud majandust juhtivad organid. Eelduseks on siin ikkagi ühiklik juhtimisprintsiip ja võimu pidev rakendamisvõimalus. See nõuab aga püsivat poliitilist võimu.

Eesmärgilt on siin samuti kehtiv täiesti piiramatu ja ühiklik disponeerimisvõimalus. Konsekventseks kavamajanduseks tuleb pidada kommu­nismi oma solidaristliku põhialusega, kus isik on täielikult allutatud riigile, on riigi hooldusel. Selles süsteemis tootmine on täielikult riigistatud ja tar­bimine reguleeritud. Hüviseid toodetakse lähtuvalt mitte nende subjektiivsest, vaid objektiivsest kasulikkusest. Ei toodeta mitte hüviseid, mis inimestele subjektiivselt näiksid kasulikemana, vaid hüviseid, mis on tunnistatud keskse võimu poolt rahvale tarvilikuks. Rahva elatustaseme hoidmine ja paranda­mine toimub siin ühtlaselt, tervikliku majanduse ja ühikliku tahte poolt. Järeldus sellest on, et iga indiviid on kohustatud tööd tegema vastavalt oma võimetele. Samuti on tarbimine ette kirjutatud. Objektiivse tarbe kindlaksmääramine, sellele vastav tootmine ja hiljem toodetud hüviste võrdjaotus ühiskonnalükmete vahel nõuab muidugi varem koostatud kava.

Selline on kokkuhaaravalt konsekventse kollektivistliku kavamajanduse struktuur. Konsekventne kollektivistlik ja konsekventne liberalistlik süsteem on need „puhtad” ühiskonnavormid, mis vähemalt teoreetiliselt on küllalt viimisteldult valandatud. Mainitagu, et kumbki süsteem oma puhtal kujul pole leidnud veel rakendamist. Nõukogude-Vene riigikapitalism on niisama kaugel konsekventsest kollektivismist kui Adani Smith’ile järgnev kapitalism konsek­ventsest liberalistlikust süsteemist.

Täieliku kollektivismi — mis on (ühtlasi ka konsekventseks kavamajan­duseks — ja liberalistliku majandussüsteemi vahel asub suur hulk vahevorme ja segasüsteeme. Just neis segasüsteemides valitseb suurim mõistete segadus.

Sõna „kavamajandus” esineb siin eri tähendustes erinevate sisuelementidega. Konsekventsele kollektivismile ja puhtale kavamajandusele on kõige lähemal sotsialistlik süsteem. See erineb konsekventsest kollektivismist selle tõttu, et täielikult kavandatud tootmise puhul on siin tarbimine vaba. See aga kasutab kogu süsteemis ülepääsematuid funktsioneerimishäireid, kuna inimtarbed on siiski individuaalselt muutuvad. Tasakaalu reguleerijaks nõudmise ja pakkumise vahel pole enam hind, vaid tehniline kavand, seega puudub siin ka vahetus ja raha, mida korvab tööühik, mis on seega ka väär­tustamise mõõdupuuks. Kuna see väärtustamine aga ei ole kaugeltki objek­tiivne, siis on ka raske seda süsteemi teostada.

Suurema eduga on sama süsteemi osaliselt rakendatud individualistliku majanduskorra piires kooperatismina, mis kasutades küll individua­listliku süsteemi raha- ja hüvisteturgu, üritan kapitalistliku ettevõtjasüsteemi kõrvaldamist ühistulise tarbimise, krediidihankimise ja toodete müütamise teel. Tihti võtab riik selliste ühistute ülesanded täielikult endale avalike, kogukondlike või segamajanduslike käitiste kujul.

Juba täiesti individualistliku majanduse süsteemis, õieti selle perifeerias, asub kavamajanduse mõiste, mida tavatsetakse nimetada reguleeritud ehk osaliselt kavandatud majanduseks. Kui sellega aga mõis­tetakse, nagu Lederer seda teeb, kavamajanduse elementide pookimist liberalistlikku majandusse, siis peab sellist süsteemide segamist kvalifitsee­rima põhiliselt ekslikuks.

Keguleeritud majandus peab oma põhistruktuurilt igal juhul olema individualistlik-liberalistlik. Reguleeritud majandusena mõistetakse riigi kor­raldusvõtteid individualistliku majanduse automa­tismi säilitamiseks ja parandamiseks. Kui see reguleerimine taotleb ainult individualistlik-liberalistliku majandussüsteemi häirevaba funkt­sioneerimist, siis ei tohi riigi abistav osa selles majandustasakaalu loomises seisneda mingil juhul majandussubjekti ülesannetes, ja nii ei tohi me siin ka rääkida üldse kavamajandusest. Sest iga majanduskava eeldab tema teosta­jat — majandussubjekti. Kui me aga individualistlik liberalistliku majandussüsteemi tasakaalu olukorda, mis rajaneb tööjaotuse ürgsel tõigal, rakendame kollektivistliku kavamajanduse tahtesuunitluse, siis rikume seega otsekohe individualistliku süsteemi tasakaalu, mille ühiskondlikud ja poliitili­sed tagajärjed võivad aga olla väga suured. Selles seisnebki riigi ja majan­duse suhete põhiprohleem.

Tööjaotusel põhineva liberalistliku majandussüsteemi poliitiliseks vor­miks võib olla ainult puhas demokraatia. Seda ei ole raske mõista. Riigi reguleeriv osa piirdub siin ainult valvamises selle majandusautomatismi häirevaba funktsioneerimise üle — seega selle süsteemi kindlustamises.  Riiklik mõjutamine saab siin   toimuda   ainult   süsteemi   enda kaudu.  Kuna liberalistliku majanduse tuum avaldub vormelis nõudmine—hind — pakkumine, siis on võimalik teadlikult ühte või teist suurust mõjutades mõjutada ka teisi suurusi.

Demokraatlikul alusel ülesehitatud liberalistliku majandussüsteemi majanduspoliitika avaldubki sellises kaudses disponeerimisvõimaluses. Riik­liku investeerimispoliitikaga ja krediidikontrolliga võib kergesti mõjutada antud riigis majandusstruktuuri arendamist. Krediidikontrolliga võib samuti kergesti kaudselt mõjutada tootmist, mis omakorda mõjutab hinnakujunemise tõusu või langust. Hea võimaluse riigile hindade reguleerimiseks annab ka tollipoliitika. Neil juhtudel riiklik hinnareguleerimine tuleb kasuks teata­vale sotsiaalsele grupile, kusjuures riik solidaarse tervikuna abistab sotsiaal­selt nõrgemaid kihte tugevamate arvel. Riikliku majanduspoliitika ja eriti maksupoliitika ülesandeks sellises süsteemis ongi kaudse või otsese hüviste transleerimisega mõjutada kaudselt sotsiaaltoote jaotust. Sellise   majanduspoliitika suunad sõltuvad aga demokraatlikus riigis ühiskonna kehami koos­tisest ja sellest järelduvaist jõuvahekordadest. See ühtlasi tagab demokraatlikus riigis niihästi majandusliku kui poliitilise tasakaalu. Niipea aga kui sellisesse liberalistlikku majandussüsteemi tuuakse kollektivistliku kavamajanduse idee, rikutakse hoobilt saavutatud majanduslik ja poliitiline tasakaal ja tulemuseks on paratamatu majanduse segipaiskumine ning poliiti­line libastumine demokraatlikelt alustelt autoritaarse korra ja diktatuuri teile.

*

Kõik endised ja praegused kollektivistlikud süsteemid’ rajanevad sõja-meelsusele, väidab tänapäeva tuntumaid sotsiolooge Walter Lippmann.

Võib tõesti küsida: kui sõjaolukorras ka kõige demokraatlikumas riigis kollektivistlik majanduskord on vältimatu, miks ei või siis sellist korda kohan­dada ka rahuajal. Kui riik võib end mobiliseerida välisvaenlase vastu, miks ta ei või siis end mobiliseerida sotsiaalse viletsuse ning ebaõigluse kaotamiseks või elatustaseme tõstmiseks.

On selge, et kollektivistlik režiim on vajalik, kui riik peab välja panema oma maksimaalse sõjalise jõu: on ilmne, et riigi kapitale ja tööd ei tohi sel puhul raisata luksusasjade valmistamiseks või isegi elatustaseme tõstmiseks. Iga sõjajuhtimine peab olema autoritaarne ja kollektivistlik. Küsimuse tuum seisneb selles, kas süsteem, mis on vajalik sõjaolukorras, on tarvilik ka rahu­ajal. Kas võib organisatsiooni, mis põhiliselt ürgab sõjalistest eesmärkidest, rakendada inimeste üldiste tarvete rahuldamiseks. Sellises kriitilises küsimuse­asetuses peitub kaasaegne kavamajanduse rakendusvõimaluste ja demokraa­tia saatuse probleem.

On paratamatu, et sõjaajal poliitilised olukorrad tingivad imperatiiv­seid nõudeid võimu tsentraliseerimiseks ja majanduse ühiklikuks juhtimiseks.

Selline süsteem ilma konstitutsioonilise vastutuseta ja vastukaaluta sa­mastab ühelt poolt mitterahulolu reetmisega, eraelu taotlused sabotaažiga — teisalt näeb aga allaheitlikus kuulekuses distsipliini ja tasalülitatud karjameelsuses patriotismi. Nii kaotab sõda hoobilt nii moraalsed kui ka õiguslikud takistused kavamajanduse teostamiseks, hävitades need institutsioonid, mis võiksid takistada ametlike kavade teostamist.

Sõjaolukorras on seega kerge luua kollektivistlikku meelsust. Hädahüüd, kui vaenlane on ukse ees, ei luba end kahtepidi mõista. See on ühtlasi põh­juseks — miks sotsialistlik propaganda alati on oma võitluses rohkem toetunud klassivõitluslikele loosungeile, kui tulevase sotsialistliku ühiskonna selgitami­sele. Sellest on tingitud, et kõik nende juhid Marxist Leninini põlglikult on kvalifitseerinud „ebateaduslikuks” ja ,,utoopiliseks” iga üksikasjalikumat tule­vase sotsialistliku ühiskonna rekonstruktsiooni. Just sõjameelsus viib massid ühisele kollektiivsele aktsioonile. Rahuolukorras on inimesel alati soov ennast tunda individualistlikuna, vaade, mis muidugi ei sobi tasalülitatud autoritaar­sele sõjarežiimile.

Neil põhjusil sõda loob soodsa olustiku kavamajanduse teostamiseks. Seda raskem on aga rahulikus olustikus leida põhjusi ja eesmärke kavandamiseks. Igasuguse kavamajanduse eelduseks peab olema konkreetselt defineeritud ees­märk, mis näitaks, kui palju peab tootma ja millises järjekorras. Sõjaolukor­ras on need eesmärgid täpselt fikseeritud — on näidatud konkreetselt kui palju vajatakse sõjamoona, toitaineid, arstimisvahendeid või transpordivahendeid. Antud ülesannete piirides ja konkreetselt valandatud vajaduste raames jääb kavamajandajail üle ainult võimalikult kiiresti, otstarbekohaselt ja öko­noomselt neid nõudeid rahuldada. Ühiklik kava ja ühiklik majandusliku tegevuse kontroll on võimalik siin ainult seetõttu, et püstitatud kava on kalku­leeritav. Ta on kalkuleeritav, kuna on autua’ kindel eesmärk, mida taotletakse. Kavandajad teavad, milliseid hüviseid vajatakse ja kui palju. Siin ei tõuse küsimust, palju on võimalik hüviseid osta — küsimus on ainult selles, palju neid võimaldub toota. Pole vaja muret tunda tarbijate erinevast maitsest — tarbimine on ette kirjutatud. Samuti ei tõusetu vähematki prob­leemi seoses elukutse ja töö valikuga — töö on samuti ette kirjutatud.

Selliselt formuleeritud militaarsest kavamajandusest on laenanud oma põhimõtted kõik kavamajanduse ideoloogid ja rakendajad. Sõjamajandusest inspireeritud majanduspoliitika on selgesti läbipaistev. See ilmneb selgesti autoritaarsete riikide põllumajandus- ja tööstuspoliitikas, impordi ja ekspordi struktuuris, investeeringute suunitlustes, läbipaistvas liiklemispoliitikas, „võitluses nisu pärast” Itaalias, või dr. Schachti väliskaubanduse manipulatsioonides, rääkimata Göringi neliaastakust. Tõeliselt sääraste majanduskavade teosta­mise direktiivid ei tule kunagi vastavate asutiste bürokraatlikest keskustest, nagu võidakse arvata, vaid alati kindralstaapidelt, asutustelt, mille tähtsust kõigil aegadel on alahinnatud.

Ilma selliste täpsete direktiivideta oleks üldse võimatu majandust kavas-tada. Üldises kavamajanduse diskussioonis jäetakse tihti see olulisim punkt arvestamata ja usutakse naiivselt, et majanduskavu püstitavad asutused ise ka määravad kava sisu. See on samuti võimatu kui arhitektil kavandada ehitust, teadmata, kas see peab olema kirik, vabrik, garaaž või teater. Alles teades, mida soovitakse, ta võib kavandada ehituse. Otsustus selleks peab alati tulema kelleltki kõrgemalt kui on kavandaja. Ühiskonnas see peab tulema riigilt.

Küsimuse lahendamisel, kas majandust võib kavandada tavalises olukor­ras — üldise heaolu ja elatustaseme tõusu või tootmismahu suurenemise suu­nas — kõik need üldised kontseptsioonid peab translateeritama konkreetsetesse eesmäridesse ja hulgaliselt haaratavaisse suurusisse.

Eesmärk „ü l d i n e  h e a k ä i k” — peab seega valandatama teatud hü­viste täpsesse arvu: nii palju agraarsaadusi, tööstusaadusi, uusi maju sellises kvaliteedis ja sellisel kohal. Kui sellist kavandamist ei suudeta teostada, siis puudub ka algelisemgi alus majanduskava rajamiseks.

Kindralstaap võib täpselt ütelda, kuipalju ta vajab oma sõdureile toitu, riiet ja varustust. Aga kas võib rahu ajal ükski majanduskavandaja seda ütelda, mida ja kui palju peab tootma?

George Soule arvates siiski „normaalset tarbingu taset” võivad kind­laks määrata bioloogid, moralistid ja kultuuritegelased ning hüviseid nende tarvete rahuldamiseks võib standardiseerida, normida, tuupida, mõõta ja kaa­luda, nii et pole olulisi takistusi ühiskonna varustamisel. Ta nimetab seda „basic communism’iks”. Säärane vaade eeldab aga, et teatakse, mida rahvas soovib tarbida, et tuntakse tema maitset, tema tarbingut. Seda on tõesti või­malik teha siis, kui hüviseid on nii vähe, et polegi valikuvõimalust, mitte aga tavalise turumajanduse juures. Kui aga normaalse tarbimise all mõistetakse teatud kindlustatud sissetuleku miinimumi, mida võib suvaliselt kulutada, siis jälle ei teata, milline on konsumentide maitse ja kavandajad peavad varsti kogema, et osa hüviseid on liiga palju toodetud, teist osa aga liiga vähe.

Raskus kavandada toodangut, et sellest rahuldada kõigi tarbeid, ongi kõigi kollektivistlike majandajate, komistuskiviks. See ei ole ka neile endile teadmata, kuid nad ütlevad, et rahva kombeid ja tarbimist tuleb aren­dada. See on õige. Kuid on täiesti kujutlematu, kuidas teostatakse tegelikult avaliku maitse arendamist ja mõistamist avaliku võimu poolt. On mõistetav, miks kindralstaap otsustab ja määrab sõdurite elu pisiasjadeni, kuid on või­matu juhtida ja ette kirjutada vabade eraisikute elu.

Rahvamajandusliku sissetuleku suurenemisele on iseloomulik, et teda kulutatakse valdavamalt neile hüvisteile, millede peamiseks omandamismotiiviks ei ole mitte niipalju bioloogiline vajadus kui subjektiivne kaalutlus.

Kui kogu sissetulek liigitataks ainult bioloogilise elatusmiinimumi hanki­miseks, siis vajalik hüviste arv on väike ja nende tootmist võib tõesti stan­dardiseerida ja ettekavandada. Peabki tähendama, et kõigi kavamajanduste rakendamisüritused on toiminud alati viletsusaegadel ja vaestes riikides. Sõjamajandused paljudes riikides 1914.—1918. a., kollektivistlik režiim Venes, Itaa­lias ja Saksamaal, on selle ilmekaks näiteks. Viletsuse, nälja ja puu­duse ajal on kollektivistlik süsteem otse vajalik.

Niipea aga kui tootlikkus tõuseb üle elatusmiinimumi, tõuseb sellega ühes ka hüviste valikuvabadus ja varieerumine. Ühtlasi kaob aga võimalus kavandlikeks kalkuleerimisteks pakkumise ja nõudmise suhete ‘üle. ,,Isegi rügement Einsteini-taolisi mehi ei suudaks õieti kalkuleerida tootmise ja tar­bimise võimalikku mahtu,” ‘ütleb Walter Lippmann. Sest pole olemas üldse mingit püsivat objektiivset ja üldist kriteeriumi, mille järgi siin otsustada ja kavandada. Seega säärane kavamajandus ei ole mitte ainult organisatoor­selt teostamatu, vaid ka teoreetiliselt täiesti põhjendamatu.

Ühiskonnaliikmete vabadus — kulutada oma sissetulekut suvaliselt, teeb võimatuks majanduse täpse kavandamise. Majanduslik kavandamine on ainult siis eeldatav, kui peale tootmise ka tarbimine on kindlaks määratud. Sest tootmiskava on samahästi ka tarbimiskava.. Kui autoriteetne võim otsustab, mida toota, siis peab ta ka otsustama, mida tarbida. Seega pole võimalik ühtki majandust muidu kavandada, kui ei ole tungivat häda ja viletsust, mis ei võimalda hüviste vaba valikut. Kavandatud tootmine ja vaba tarbimine on sobitamatud ja mõttetud mõisted, nagu näiteks ruuduline ring.

Tootmise kavandamine on täiesti sobitamatu ka vaba tööga, s. o. vabadusega valida elukutset. Tootmiskava ei ole üksnes tarbimis­kava, vaid ka kava selle kohta, kus ja kui kaua keegi peab töötama. Seega tootmise ja tarbimise kindlaksmääramisele peab paratamatult järgnema töö kindlaksmääramine. Seda võib teha seadusandluse teel, surveabinõudega jne. Sellist süsteemi on rakendatud kõigis militaarriikides.

Tarbimise ja töö ettekirjutamist riigi kodanikele ei tohi seega vaadelda kui juhuslikke, kavamajanduse kõrvalnähteid, nagu seda suurem osa kavama­janduse ideolooge on tahtnud näidata, juhtides peatähelepanu ainult kavanda­tud tootmisele. Vastupidi, ka kavandatud tarbimine ja töö kuuluvad kava­majanduse põhiolemusse. Tootmise viisaastak tähendab seega ka tarbimise kui ka tööviisaastakut. Sest tarbida saab ainult seda, mida on toodetud. Ja toota saab ainult siis kava järgi, kui sooritatakse kava järgi nõutav töö, vas­tasel korral säärane kavamajandus ebaõnnestub. Seega — kavamajandust teostada demokraatlikus ühiskonnas, kus tarbimine vaba ja puudub töökohustus on täiesti võimatu. Et kavamajandust teostada, peab majandussubjektide töö- ja elatustase riigivõimu poolt ette kirjutatama. Kuid kas on demo­kraatlikus riigis üldse võimalik fikseerida elatustaseme spetsiifilist sisu? See pole võimalik ometi rahvahääletuse ega ka delegeeritud esindajate kaudu. Kui see olekski mõeldav, siis demokraatlikus riigis, kus kõrgeim võim on rahva käes, niihästi majanduskava plaanistamine kui ka selle muutminegi kuuluks samuti rahvale.

Aga majanduskava, mida muudetakse sageli ja alatasa, vastavalt rahva tahtele — pole üldse enam kava. Kui on otsustatud ehitada 1000 uut elamut, ei saa ometi seda kava muuta siis, kui majad on pooleldi valmis. Kava­majandust ei saa seega teha sõltuvaks rahva tahtest.

Jääb üle ainult võimalus: majanduskava saab teostada vaid sundkorras, mingi keskse võimu läbi, mis ei ole sõltuv rahva tahtest ega poliitilisest konstellatsioonist.

Majanduskava teostav oligarhia võib küll vastutada oma tegude eest, kuid tema otsuseid ei saa teha sõltuvaks rahva demokraatlikust tahtest, — oma alluvate häältest, samuti nagu kindralid sõjaväes võivad küll vastutada oma tegude eest, kuid nende strateegilisi kavasid ei saa esitada sõjaväele heaks­kiitmiseks.

Rahval pole seega võimalik kontrollida majandus­kava, küll aga kontrollivad kavandajad rahvast. Kavan­dajad peavad olema diktaatorid, kes ei tohi sallida mingit kallaletungi oma autoriteedile. Seepärast kavamajanduse propageerijate poolt peab eeldatama, et diktaator on heasoovlik. Kõik kavamajanduse propageerijad maalivad värvikaid pilte sellest, mida selline diktaator võiks teostada ja saavutada. .

Heasoovlikke valitsejaid võib leiduda, kuid ka mitte leiduda, nad või­vad eksisteerida täna — kuid mitte homme. Nii siis, traagilise iroonia näi­tena, kindla ja ratsionaalse ühiskonna- ja majandusvormi otsimine, kui seda tahetakse teostada poliitilise autoriteedi läbi, viib kõige ebaloomulikumale valitsemisvormile, mida on tundnud ajalugu — juhuslike oligarhide diktaator­likule võimule, kel pole mingit pärandatavat trooni ega tiitlit, mingit konsti­tutsioonilist õigust ega vastutust.

Seega kollektivistliku kavamajanduse teostamine demokraatlik-liberalistlikus riigis viib paratamatult hiljem või varem autoritaarsele ja totalitaarsele režiimile. Seda tõika peaksid arvestama kõik majanduspoliitikad, kes taha­vad kavamajanduslike meetoditega üles ehitada demokraatlikku majandust. Katsed demokraatlikus riigis kavamajanduse teel rahvuslikku majandust kind­laks ja ratsionaalseks muuta, viivad varem või hiljem ebakindlale ja irratsio­naalsele majandusele.

*

Olles leidnud vastuse küsimusele, miks kollektivistlik režiim on tarvilik sõjaolukorras, võime aga samuti küsida, miks sõda on nii loomulik kollekti­vismile. Sellise probleemiasetuse õigustus on selge vist igaühele, kes on teadlikult seisukohta jõudnud võtta kollektivistlike taotluste kohta Idas ja selle fašistlike vormide kohta Läänes.

Meil ei taheta või kardetakse teatavaid lihtsaid tõdesid tihti lõpuni mõtelda, ja neid viimaste konsekventsideni tunnetada. Kõigi internatsionaa­lide militaristlikud eesmärgid on meil nii hästi teada, et on asjata siin selle­juures kauem peatuda. Neilt oleme õppinud uue tõe, et sõda pole täna­päeval sugugi enam tarvis pidada ainult välisvaenlastega, vaid et hubasem on sõda pidada sisevaenlastega. Kavamajandamise seisukohalt on ükskõik, kas rahvast militariseeritakse sise-või välisvaenlase vastu.

Sellevastu tihti fašistliku teooria ja ideoloogia kirju kokkulapitus ja komplitseeritud detailiderohkus varjab nende ideoloogiliste fragmentide taga lihtsa tõe nägemist. Fašismi müüt selgineb hoobilt, kui vaatleme Mussolini ja Hitleri hüpeteesi ilma ideoloogiliste väliseheteta. See on lihtne hüpotees sel­lest, et neil riikidel puuduvad majanduslikud tagavarad, et hoida oma rah­vast vajalikul elatustasemel, ilma uusi maa-alasid juurde võitmata.

Fašistliku revolutsiooni eel oli tegemist tugeva klassivõitlusega, kus töölised ja talupojad ähvardasid eksproprieerida tööstuskapitalid ja mõisad. On samuti tõsi, et Maailmasõja tagajärjed hävitasid siin täielikult rahvusvahelise majanduse ja pingestasid rahvaklasside vahekordi. Sõja tõttu Saksamaa ja Itaalia eraldusid välismaailmast. Neile ei võimaldatud ka hiljem osta vaja­likke tooraineid nende ekspordi arvel. Mõlemas maas langes elatustase. Sise­mistest käärimistest vapustatud, elatustaseme langedes, võimetud saama kont­sessioone ja krediite välismaalt, nad haarasid meeleheites kinni ideest, mida andis neile Mussolini ja Hitler, et nad peavad võitlema „hirmsat võitlust oma eksistentsi ja inimkonna pärast” ja et „ainult püsivas enesepiiramises ja askeesis seisab tulevaste võitude pant”.

Fašismis pole enam mingit müüti, kui jäetakse kõrvale nende ebamää­rased uue sotsiaalse ühiskonna ehitusvormelid, ja kui seda liikumist käsitletlakse kui selget ja kiiret kogu rahva militariseerimist ning ettevalmistamist sõjaks. Ainult siis, kui me ei näe fašismis rahva üldmobilisatsiooni, näivad selle režiimi ideoloogilised alused udustena ja arusaamatutena. On võtnud küllalt aega, et mõista fašismi olemust.   Inimesed pole lihtsalt varem näinud mobilisatsiooni, mis oleks kestnud aastaid, ilma sõda kuulutamata ja isegi avaldamata, kellega tahetakse sõdida. Inimesed on veel alateadvuslikult hir­mutatud sõjakoledustest, nad ei taha talle enne näkku vaadata, kui pole tege­mist aktuaalse konfliktiga.

Kõik sõjaaegse kavamajanduse iseloomujooned on siin juba rahuajal ole­mas. Streigid ja lokaudid on karmilt keelatud kui kuritöö rahva julgeoleku vastu. Viha on piitsutatud vihkamiseni. Patsifismi ja humanismi tuleb vaa­delda kui rumalust, argust ja äraandlikkust, nagu ütleb Hitler. Ainult sõja­mehelikud voorused on avalikult ülistatud.

Kontrollitud majanduse eesmärgiks on siin sõjaväe ja tsiviilelanikkonna varustamine. Kõik majanduskava osad, mis puutuvad eksporti, importi, kapi­tali investeeringuisse, hindadesse ja palkadesse — on suurelt osalt olenevad kindralstaabi sõjalistest kavadest.

Ei saa salata, et sellisele totaalsele sõjale valmistudes on kavamajandus ainuke õige majandussüsteem. Rakendada aga kavamajandust demokraatlikes riikides, kel pole ega saagi olla tihti vähemaidki militaristlikke ambitsioone, on põhiline viga, mis end varem või hiljem valusalt kätte tasub.

*

Liberalismi ajalooliseks teeneks oli tööjaotuse põhimõtte formuleeri­mine, tema veel lõpetamata ülesandeks on seda tööjaotust välja arendada ja häiretult rakendada. Liberalismi filosoofia põhineb veendu­musel, et tööjaotust ei saa reguleerida keskse võimu tahte poolt, et hüviste tootmisviis, mida inimkond omaks võttis 150 aasta eest, nõuab tasakaalustava turu säilitamist ja arendamist. Kui kollektivistid hävitavad turu, siis ei tähenda see muud, kui et nad korvavad selle kavandaja peaajuga.

Turg on integraalne osa selles majandussüsteemis, mis on ainumõeldav tänapäeva tsivilisatsiooni juures. Turg ei ole kunstlikult leiutatud ärimeeste või spekulantide poolt nende kasumitaotlemiseks, ta ei ole ka klassikalise ökonoo­mia viljelejate intellektuaalseks lõbuks loodud mõiste. Turg on ainuke mõeldav meetod tööjaotuslikus tootmisprotsessis hüviste vahetamiseks. Tööjaotus ja selle reguleerimine turul on sama toot­missüsteemi kaks lahutamatut osa. Kui sellest ei taheta aru saada, siis ei mõisteta üldse tänapäeva majandust.

Vabaduse arengus oleme näinud vaid algust. Kõige rohkem on vaid pandud alused tõelise vabaduse omandamise eeldustele ja sedagi vähestes maades. Organiseeritud vabadus põhineb rangele seaduslikkusele ja õiglusele. Seda võib saavutada ainult pikaajalise arengu teel. Doktriin, mis on vastu­olus igasuguse vahelesegamisega, peab aga ise suutma vastu seista igasugu­sele sekkumisele ja võõrale võimule. Seega demokraatia ei tohi olla nõrk. Ta ei tohi kunagi olla laissez-faire-printsiibiline. See tähen­daks poliitilist demobilisatsiooni ja korruptsiooni.

Igale piiravale ja kitsendavale agressioonile vastuastumisel loovad ja tootvad jõud pääsevad maksvusele. Tahe luua jatahe olla vaba on seega kumultatiivsed mõisted, mille ühiseks vor mi k s on tööjaotus.

Nendest põhitõdedest ei ole tänapäeva autoritaarsed diktaatorid aru saanud. Nähes, et vabas ühiskonnas pole veel kõik loendamatud inimeste vahelised suhted välja arendatud ja et seal seepärast valitseb veel palju sega­dust ja ebaõiglust, nad loobuvad pingutusist nende lünkade kaotamiseks, rahuldudes üleoleva argumentatsiooniga, et nad võivad kavandada ühiskonda ja majandust süstemaatilisemalt ja ratsionaalsemalt.

Tänapäeva majandus on vähem süstemaatiline kui kunagi varem. Ta on ülemaailmne, kujutu, määratult komplitseeritud ja tehnilise arengu tõttu alaliselt muutuv. Teda võib mõista, aga teda ei saa suruda bürokraatlikesse skeemesse. Skeemides, süsteemides ja kavades rippumine on õieti ebaküpse filosoofia vili. Ainus mõeldav funktsioon, mida igasugune poliitika nii laia­haardelises ja diferentseeritud tsivilisatsioonis võib rakendada, on lepitada ja vältida konflikte, mis võib tekkida sellest eristusest.   Selleks peab olema moodsal demokraatial arusaamist ja kannatlikkust erinevatest vaade­test. Aga samuti peab tal olema julgust ja moraalset kindlust vastu seista rõhumisele. Kui aga mingil ühiskonnal, rahval puudub vajalik distsipliin end vabana säilitada, siis ta peab paratama­tult valima autoritaarsed vahendid. Kuid siis ta ei või oodata ka kõrget ja mitmepalgelist elatustaset, mida võimaldavad ainult tööjaotus ja moodne teh­nika. Ükski juht ei saa talle seda pakkuda. Et seda teha, ta peaks evima põhjalikku arusaamist tuhandete ja miljonite inimeste elust, tööst ja eesmärkidest, peaks evima võimet näha nende soove ja vahendeid nende kontrollimiseks.

Sellise ühiskonna jaoks ei saa olla vormi ja kuju, millesse teda saaks suruda. On eeldamatu, et ühelgi diktaatoril oleks võime ja võim anda ühis­konnale kuju, mida see ise soovib. Iga säärane arhitekt, kes arvab enese olevat kutsutud ühiskonda üles ehitama, muutub fanaatikuks ja lõpetab dik­taatorina, kuna ta peab haarama võimu, et oma kavu teostada. Sest iga kava on loodud staatilises seisukorras ja eeldab teatud püsivaifl tegureid. Kuid reaalne elu ja majandus ei tunne midagi sellist — siin on kõik dünaa­miline.

Seega tõeline demokraatlik liberalism ei või sisaldada mingit ideaalse ühiskonna projekti, kuna on võimatu luua konstruktsioone, mis sisaldaksid kõik inimlikud probleemid. Võrreldes kapitalismi, kommunismi ja fašismi teooriate elegantsete ja harmooniliste skeemidega, see
väide võib tekitada inimestes isegi teatavat intellektuaalset ebarahulolutunnet. Kuigi aga demokraatliku liberalismi ambitsioonid on tagasihoidlikumad võrreldes diktaatoritega, tema tagajärjed on aga seda suuremad. Demokraatlik liberalism loovutab ühiskonna kujundamises isendite initsiatiivile ja inimeste jõudluste määratule potentsialiteedile, mis seisneb inimestes peituvate latentsete võimete arendamises, nende esiletoomises ja seega tõelise tsivilisatsiooni loomises.

Arvo Horm

Akadeemiast nr. 2/1938