Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

  

Ãœhistute liikumine on kujunenud nüüdisajal massiliseks nähtuseks ja ta üksikud organid – ühistud, s. o. majandid, mis taotlevad oma liik­mete tootmis- või tarbimismajandite edendamist või täiendamist, evivad majanduselus üha suurenevat kaalu. Nende tegevus- ja mõjupiirkon­dade avardudes ning tootmis- ja jaotamismeetodite ning menetluste komplitseerudes aga kasvab ühistuis vajadus mõistuspärase kavandamise ja juhtimise järele. Pole mõeldav tänapäeval ühegi ühistu rajamine ta tegevusala, tootmis- ja minetamisvõimaluste täpse uurimiseta ning käitise töö ja organisatsiooni otstarbeka ning teadusliku kujundamiseta. Seks vajavad ühistud eelkõige juhtkonda, kaadrit, mis koosneks kutsekõrgusel seisvaist kvalifitseeritud isikutest, kes suudaksid näha, mõista ja ühistu teenistusse rakendada kõike, mida pakub teadus, tehnika ja viljeldav majandusala. See omakorda nõuab käitisjuhilt väsimatut energiat, tahet, kiiret otsustamisvõimet ning kindlat iseloomu – seega erilisi jõudlusi, mis omased vaid väheseile, mitte aga rutiintööd. Arusaadav, et just seetõttu j u h t k o n n a probleem käitiselu kujundavate küsimuste tulipunkti asetub.

Tänapäeva kapitalistliku majanduse raames ei kohta ühistud võistlejaina mitte enam niivõrd üksikuid erakaupmehi või nende vähemaid rühmi, nagu see esines ühistute liikumise algpäevil, kuivõrd just kesken­dunud suurettevõtteid, organiseerunud rühmi kartellidena, kontserni­dena, trustidena jne. Viimaste tekkepõhjused, peitudes sügaval käitis-ja rahvamajanduslikkude nähtuste valdkonnas, on õieti samad, milliseist on võrsunud ka ühistute liikumine finantslikult vähese kandejõuga majandussubjektide keskendumisena ja koondumisena oma majandite täiendamise ja edendamise otstarbel. Astudes võitlusse majanduslike suurettevõtetega tuleb ühistuil arvestada, et neisse on keskendatud suuri kapitale, rakendatud tegevusse eriteadlasi ja kvalifitseeritud tööjõude, nende tegevus kujundatud vastavalt moodsa käitismajandusteaduse uuringu tulemustele. See eeldab, et ka ühistud selles võitluses peaksid olema kujundatud teaduse ja tehnika viimase sõna kohaselt, mis oma­korda nõuab põhjalikke ning vilunud eriteadlasi käitisjuhtideks ka ühis­tuis. Seda vajadust on kogenud ka jaekaupmehed ja on püüdnud seni­sest rutiinist vabanemiseks endid täiendada kaubanduslikes teadmistes ning loonud soodsamate sisseostuvõrmaluste hankimiseks oma sisseostuühistuid jne. Neidki asjaolusid tuleb ühistuil silmas pidada. Kõik see veelgi enama paratamatusega sunnib ühistut, kui ta tahab oma kutset säi­litada ja arendada, pühendama erilist tähelepanu kvalifitseeritud juhtkonna kujundamisele, fõsles selle ühistuile nende fuleviku ja elujõu probleemiks.

Rahvasfe ja riikide ajaloos on kultuuri ja edu kandjaiks olnud ikka isikud – suurvaimud, kes oma elava mõttelennuga ja ülla eeskujuga on hulki innustanud sajandist teise. Mitte aluseta ei nimeta prantsuse sot­sioloog G. Tarde järeleaimamise seadust tähtsaimaks sotsiaalses aren­gus. Nagu poliitilises elus isik suudab vaimustada masse retooriliste võte­tega, elava ning vaimustava sõnademänguga, nii ka majanduslikus elus eriti ühistute liikumine vajab loovat ning ühendavat vaimu oma liik­meskonna majandite edendamiseks – seega isikuid, kes suudaksid ühistut majanduslikult juhtida selliselt, et selle tegevus tuleks hüvanguks liikmeskonnale. Seega juht ühistus peaks olema esmajoones majandus­inimene  loova vaimu, kindla tahte, majandusliku vaistu ja liikuva tai­buga, kelle tegevus, püsivus ja kannatlikkus rajatuna „tööta ja oota”-põhimõttele oleks hulkadele sütitavaks eeskujuks.   Tarvitseb ainult pilku heita ühistute liikumise ajalukku – siis näeme seal ikkagi isikuid, kes tõusnuna kõrgemale massist on suutnud oma teo ja vaimuteravusega süvendada ühistulist aadet ja vaatamata äpardusile koondada laiu hulki ühistulise lipu alla. Kõik see on nõudnud tavaliselt tohutut tööd, sihi­kindlust ja kannatlikkust. Elavaimaks näiteks ses suhtes on meile ühistute liikumise mustermaa Soome oma vaimustatud juhi H. G e b h a r d’iga, aga samuti ka ühistute liikumise kodumaana Inglismaa sääraste isiku­tega nagu Ch. Kingsley, F. D. Maurice, F. Hughes, F. LudI o w jt., kes oma ideedele soodsat pinda leidsid mitte ainult töölisringides, vaid suutsid neid populariseerida ka kogu rahva erinevais kihtides. Mainimist väärib edasi Taani oma arenenud põllumajanduslik-ühistulise liikumisega, mille ideeliseks juhiks oli S. J ö r g e n s e n, ja Saksamaa, kus seda õhutasid Raifteisen, Schulze-Delitzsch, Kaufm a nn, Lorenz jt., siis Ungaris krahv A. Karoly, Itaalias G. M a z z i n i, L. L u z z a t t i jt.   Nagu üksikud isikud tähtsat osa on etendanud üksikute maade ühistute liikumise ajaloos, nii etendab isik suurt osa ka üksikühistus. Siin on ta tegevusala muidugi palju kitsam – kuid säärase kandva isikuta oleks ühistu ainult elutu masin.

Tehnika ja teaduste kiire areng, rahvaste elatusstandardi tõus ja ühis­konna üldine evolutsioon tekitab majanduselus probleemide mitmekesi­sust ning ülenähtamatust, mis asetab isikutele, kelle hoolde usaldavad rahvas või üksikud huvirühmad oma majandusliku juhtimise ja edenda­mise, suuri nõudeid nii vaimsete võimete kui ka füüsiliste omaduste suhtes. Ajalukku on vaibunud rutiiniga käitisjuht ning asendunud isi­kuga, kelle põhjalikes üld- ja eriteadmistes teoreetiline etteval­mistus on tihedalt läbi põimunud praktiliste kogemustega.

Ühistute liikumine, mis majandusliku edu kõrval oma liikmeskon­nale peab pakkuma ka vaimset ja kõlbelist edu, asetab oma juhtkonnale veel rea erinõudeid, mis kantud solidarismi ja ühiskonnateenimise aateist.

Võiks küsida – kas ei piisa käitisjuhil küllaldasi st praktilisist koge­mustest? On ju korduvalt püütud lahutada teooriat ja praksist teinetei­sest. Vastus saab siin kaheldamatult olla ainult üks ning eitav, kuna majandusteadus ja ühistuasjandus on põhiliselt rakendusteadused, kus teooria on ainult vahendiks, aidates korrastada laialipillatud materjali, avastada selles seadusepärasusi ja uurida varemate generatsioonide kogemuste käepärastamise võimalusi kaasaegseile majandussubjektidele. Teooria on seega relv praktilise majanduselu probleemide lahen­damiseks ning – nagu mainib G. O b s t (Wie studiereich Betriebswirtschaftslehre. Ihk. 11) – teooria ja praksis kuuluvad orgaaniliselt ühte, kuna praksis on teostatud teooria ja teooria abstraheeritud praksis. See­tõttu tahab vaibuda minevikku kutselise isikkonna ettevalmistus ainult töökojas, nagu see iseloomulik oli käsitöö õitseajale. Abstraktsioon ja üldistused ei etendanud siin mingit osa ega nõudnud seda ka kutsetöö ise. Kuid arenev tehnika ja spetsialisatsioon ühelt poolt ja majanduslik keskendumine teisalt moodsate suurkäitiste moodustumisega nõuavad uusi juhtimis- ja majandamismeetodeid, mida ei suudeta omandada ainult praktilise ettevalmistusega. See loomulikult süvendas vajadust tulevaste majandusjuhtide ettevalmistuses teoreetilise osa järele, et neil võimal­dada kiiresti orienteeruda praktiliste probleemide mitmekesiduses ja neid lahendada eksimatult.

Ka ühistute liikumises algaegadel rahulduti juhtidega, kes olid võrsunud praksisest peagu teoreetilise ettevalmistuseta. Kuid mida enam arenes ühistute liikumine, mida keerukamateks kujunesid tema käitis- ja rahvamajanduslikud probleemid ning vahekorrad, seda enam kasvas ka vajadus teoreetiliselt ettevalmistatud juhtkonna järele – võiks ütelda ka: eriti seks kasvatatud juhtkonna järele, kes oskaks oma kutsetöös näha endi elutööd ja anduks sellele siis ka kogu vaimustuse ja energiaga. Vabatahtlike koondistena tekivad, säilivad ja arenevad ühistud ainult niikaua, kuni leidub nende juhtkonnas isikuid, kes suudavad sisendada massidesse huvi, panna liikuma uinuvaid vaimseid ja majanduslikke res­sursse, koondada rahvuslikke kapitale ja rakendada neid otstarbekalt rahva teenistusse.

Millised nõuded tuleks siis asetada juhtkonnale ühistutes? Juhtival isi­kul, kes kutseliselt tegutseb ühistus, peab olema küllaldane üldharidus ja sellekõrval majanduslik, eriti aga ühistuline eriharidus. Ta peab olema suuteline nägema probleeme üksikult ja neid abstraktselt käsitlema, kuid samuti oskama näha tervikut, haarates kogu käitist ta probleemide mitmekesisusega, omama takti ja oskust käitumises. Ta peab olema leiutaja, kes avastab ja rakendab uusi majandusorganisatoorseid tootmis-, minetamis-ja liiklusvorme, vallutaja, kes jõu, kindluse ja julgusega kõrvaldab teel­olevad takistused, organisaator, kes suudab inimesi hinnata nende jõud­lusvõime järgi ning suunata neid õigele kohale, s. o. kooskõlastada tööjõudlust ja ülesannet; ta peab viimaks olema ka kasvataja majanduslikkusele, töökusele ja säästmisele. Ainult sääraselt kvalifitseeritud juht­kond tagab praegusaja võistluspinevas õhkkonnas tõelist edu ühistulisele liikumisele. Seetõttu tehakse ka kõikjal, kus ühistute liikumine levinud, pingutavat tööd juhtkonna küsimuse lahendamiseks – esitades alaprobleemidena hulk üksikküsimusi nagu: sobiva isikkonna värbamine ja valik, nende otsene ettevalmistus juhtivateks isikuteks, kutsealaline edasiarenda­mine, töötingimused, tõusuvõimaluste tagamine ja tasustus.

Ãœhistute isikkonna, eriti aga juhtkonna soetamine ja kasvatus lasub peamiselt  liiduühistutel. Mida  enam suurenevad  ühistud, seda akuut­semaks kujuneb juhtkonna probleem ja ohtlikumaks olukord, mis võib tekkida, kui ühistu juhtimine pole usaldatud õigetesse kätesse. Paljudes maades on selle probleemi tõsidust tundnud ka riigivõim, osutades sel­lele siis ka erilist tähelepanu. Nii on Prantsusmaal ühistuasjandus obligatoorseks õppeaineks kõikides koolides, mistõttu vastavad erikoolid puudu­vad. Samuti enamikus ülikooles esineb ühistuasjandus enamal või vähemal määral obligatoorse õppeainena. USA juhtivas ülikoolis Maryland’is on loodud, lähtudes ühistute erinevaist eesmärgkidest ja äritehnikast, nelja­aastane ühistuasjanduse õppekursus jne. Riia ülikooli majandusteadus­konnas on moodustatud ühistuasjandusele spetsiaalosakond kahe professuuriga. Meil seevastu loetakse ühistuasjandust ülesandekorras kahe semestritunni ulatuses neljanda õppeaasta majandusteaduskonna üliõpi­lastele. Loomulik, et ettevalmistus eriti ülikoolides on täiesti teoreetilist laadi ja piiratud võimaluste tõttu sageli ulatuselt ning käsitluseltki pealis­kaudne – nii et ülikooli lõpetanu vaevalt suudab sel alal teaduslikult mõtelda ja iseseisvalt ühistulisi probleeme lahendada.  Kuid, nagu öel­dud, vajavad ühistud ka praktiliselt kogenud isikuid. Seks otstarbeks on liiduühistud kutsunud ise ellu erikoole, nagu meil selleks on Ãœhistegevuskool ETK juures Tallinnas ja perioodiliselt Tartus töötav ühistegevuse Instituut. Analoogseid õppeasutisi leidub kõikjal, kus levinud ühistute liikumine, ja nende kaasabil lahendatakse juhtkonna ettevalmistuse ja valiku probleeme.

Õieti moodustab valiku küsimus juhtkonna probleemis esimese ning peamise faasi. Kuidas seda teostada? R. Seyfferf esitab seks järg­mise kava (Die Organisation der Einzelhandelsbetriebe, lhk. 171): esmalt teatatagu vabast kohast, nõutagu kandideerijaid koos sooviavaldusega tunnistuste, soovituste ja päevapildi esitamist, hangifagu teateid soovitajatelt ja lastagu väljavalitul lõpuks isiklikult esineda. Analüüsides neid üksikuid valikufaase ligemalt, võib nentida nende enamikus kaheldavat väärtust. Kandideerija sooviavaldus pole sageli kaugeltki mitte individuaalne, vaid koostatud mingi Å¡ablooni järgi; ainult käekiri säilitab individuaalsust, kuid annab siiski tavalisesti liiga vähe objektiivset materjali. Tunnistused on harilikult endise tegevuse tõendid, kus leidub õieti vähe positiivselt kasustatavat valiku teostamiseks, peale teadete, kus, kui kaua ja mis alal kandideerija varem on tegutsenud. Ka päeva­pildi tähtsuses – eriti kui see on esitatud dokumendikohase portreena – tuleb valiku juures kahelda. Olulisemad on muidugi soovitajate, eriti fir­made teated, kuid kahjuks on needki tavalisesti skemaatilised ja subjektiivsed. Seetõttu tahab pearaskus langeda isiklikule esinemisele, kus alles saadakse tõeline pilt isiku välimusest, käitumisest ja kõneoskusest. Osav vestlus võib anda pildi kandideerija vaimsest tasemest – kuigi siin järel­dused pole igakord kindlad. Olulisemat abi pakuksid valikul aga kutsenõuandlusbüroo andmed ja võimalik lühike prooviaeg, mis tarbekorral võib ühtuda õppeajaga ühistuasjanduse erikoolis. Õpingute vältel vii­mases kaheldamatult selguvad õpilase võimed igal alal kõige paremini ja õppeaja lõpul on võimalik langetada otsust küllaltki usaldatava objek­tiivsusega, kusjuures eksimusvõimalus paremal juhul võib isegi nullile läheneda.

Kui sääraselt erialalise ettevalmistuse omandanud ning valikul sobivaks osutunud isik asub kutsetöösse, siis tuleb edasigi pidevalt omistada tähelepanu ta tegevusele ja jõudlustele. Ainult see isik, kes teab, et tuntakse huvi tema jõudluste vastu ja neid ka küllaldaselt hinnatakse, täidab innukalt oma ülesandeid, laiendab kutsealalisi teadmisi ja võimeid – eriti kui tema suuremad jõudlused tasutakse proportsionaalse premeermisega. Tuleb ikkagi silmas pidada, et töö milline tahes, pole iseendast kellelegi eesmärgiks, vaid vahendiks, mis omakorda küllalt oluliseks teeb tasustamisküsimuse.

Eriti soodustavalt värbamisele ja tööjõudluse suurenemisele mõjub ametialane tõusuvõimalus. Juba see paljas teadmine, et on võima­lus tõusta kõrgemale kohale, tõstab suuresti isiku töörõõmu ja -kihu ning mõjustab soodustavalt jõudlust. Kõrgema koha vabanemisel tuleks seda täites alati silmas pidada, et selle saaks isik, kellel on seks küllalda­sed eeldused igas suhtes – nii teoreetilised kui praktilised -, samuti ka küllaldane ametivanus. Ebaõiglane ja ebaõnnestunud valik niisugusel juhtumil võib suuresti halvata teistegi jõudlusvõimet ja kahjustavalt mõjuda ühistule.

Mis puutub ühistulise juhtkonna kasvatamise probleemi lahendust meil, siis võib selles nentida teatavat õnnestumist. Kuigi ühistuasjan­duse osatähtsus Tartu ülikooli õppekavas on vägagi väike, ei suuda see muuta üldpilti, kuna pearõhk on langetatud ühistuasjanduse eriõppeasutusele – ETK Ãœhistegevuskoolile. Et ühistulises tegevuses juh­tivamate kohtadeni pääseb aga ainult põhjaliku praktika kaudu, mis eeldab isiku suundumist läbi peagu kõikide ametastmete – „jooksupoisist direktorini” – siis suurem enamik akadeemilisi noori kipuvad seda kutseala põlgama. Noortest majandusteadlastest siirdub ainult väikene osa ühistulisele kutsealale, kuigi seal töövõimalused on võrdlemisi ava­rad ja soodsadki. Näib, et eriprobleemiks meil tahab olla küsimus, kuidas erialaliselt ettevalmistatud noorile sisendada küllaldast t ö ö v a i m u, mis valmis oleks isikliku tubliduse rakendamisega teed rajama ühistulise kutseala loomulikus astmestikus, mitte aga mitmesuguste kergendavate soodustuste hankimisega, nagu seda paraku võib mõnelgi juhtumil tähele panna. Isiku tublidus on just ühistulisel alal üks kaaluvamaid tegureid ja selle esiletõstmiseks tuleb teha kõike võimalikku, olgu see kutsealalise ettevalmistuse, valiku või ametalalise tõusuvõimaluse juures.

Martin Kont

Koguteosest „ÜS Liivika 1909-1939″, 1939