Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Matusemeeleolulisi hääli kiriku kohta on kuulda isegi kirikule endale lähedastest ringidest ning konfliktid teoloogia fakulteedi ning kiriku seniste ametikandjate vahel tunnista­vad, et midagi on liga-loga, kui just mitte päris pehkinud.

Olukord ise, mida meil paraku peetakse õigeks, kus nn. haritlaskond Pilatuse kombel „peseb oma käed puhtaks” ega taha teha tegemist „musta asjaga”, s. o. kirikuga, ja on kohutavalt tige. Haritiasringid on (kui nad on, nagu nad seda tahavad ning peaksid olema) ka rahva tuumosa, paremik, kes peab kandma vastutust rahva saatuse eest, pealegi kui meie väikerahva eksistents oleneb täiel määral neist jõududest, mis teda teevad väärtuslikuks. Kui sama haritlaskond printsi­piaalselt tunnistab eetilisi kohustusi ja kristluse põhinõudeid, siis peab ta kogu rahva huvides valima kahe vahel: kas senise passiivse opositsiooni asemel astuma aktiivsesse rünna­kusse kiriku vastu (olgu minupärast kas või mingile rahvusmüüdile ehk „verehääle” müsteeriumile baseeruva elutunnetussüsteemi alusel, nagu see sünnib „kolmandas riigis” ja kuuldavasti ei puudu sel liikumisel areantlikult reformatsioonihimulisi apostleid ka Eestis); või Kristuse sõdurina astuma võitlusse Civitas Del eest ja nimel.

Rahva religioosseks ärkamiseks on ainus võimalus käia viimast teed, ei ateistlik-sotsioloogiline, võimuteaduslik-moraalne, natsionaalne-mütoloogiline, ei isegi konfessionaalne-teoloogiline maailmavaade üksinda ei päästa kedagi, need pettuslikud hoiakud võivad olla paremal juhul tsiviliseerunud indiviidile isikliku lunastuse surrogaadiks, aga mitte iialgi tõe­liseks vabastajaks, päästjaks, sest neis puudub isiklik, elav, tõeline jumalatundmine, sest neis puudub religioosselt äratav ning õilistav dünaamika. Paraku, see kõlab fraasina, aga on nii, et alles uskliku inimese elus saab kõik seegi tõeks, mis muidu näib lausa võimatu ning vale. Häid ning elulähedasi õpetusi on meil üleliiagi, liiga vähe aga elusaid, s. t. religioos­seid inimesi.

Ent praegu näib tõepoolest, nagu suured hulgad ei küsikski enam Kristuselt (kui siin Kristuse all sümboolselt mõista kristlikku kirikut – Kristuse ihu -): „Kas oled Sina see, või peame teist ootama?” vaid oodataksegi kedagi „teist”, üsna uut, tõelist päästjat, messiat – nii isiklikku kui natsiooni lunastajat, kes suudaks lahendada elu igavesi probleeme, anda üldinimlikku ning üldkehtivat tõde, seda tõde, mis on „hingele meele pärast”, ning vabastajat, kes tooks paga­natele kohtu”.

Olen nõus kirikuringile lähedalseisja seisukohaga, et ,,meie kiriku rahvuse küsimus on kõigepealt ta kvaliteedi küsimus”. Ja muidugi, kuid isegi veel rohkem, mitte kvaliteedi küsimus, vaid kiriku kui niisuguse elu ja surma küsimus üldse – ning koos sellega kogu rahvagi eksistentsiküsimus. Kui me rahvas laostub usuliselt, siis on varsti ka tema ja ta nimi kustutatud rahvaste ajaloost.

Vabariigi päevil on meie kirik vähemalt vormiliselt kuju­nenud rahvakirikuks, aga ma ei taha öelda, et endise „härraskiriku” tondid ei kummitaks edasi ka nüüd, kui lahkusid me kiriku kauaaegsed pärisperemehed – sakslased. Ma ei taha öelda, et saksa soost pappide teoloogiline haridus, nende „kultuurilisuse koefitsient” oleks olnud madalam eesti soost ametivendade omast, võib-olla tihti vastupidigi, kuid terve nende teha olev töö seisis siiski esmajoones oma aineliste tarvete rahuldamises, ametlikus kuulutamises – ortodoxia Luterana alusel ning nende „vaimne” ning vaimulik päran­dus lasub painajana mitte ainult üle kogu me „vaimuliku”, vaid ka üle me vaimse kultuuriorientatsiooni üldse.

On viimne aeg kuulutada sõda „sakste usule”, saada vabaks – uskuda oma usku. On tarvis luua intelligentsi ühis­rinne kõigi nende salajaste minevikust pärinevate jõudude vastu, mis hävitavad me rahva kõlbelise elu aluseid, soodus­tavad materialistlikku väärkultuuri – orjavaimu, sest vabas­taja Kristus ei ole seni veel saanudki tervele meie rahvale elavaks hingeõhuks, Naatsareti Jeesus oma jumalikus ja inimlikus ilus ei ole seni veel sündinud me rahva kui terviku hinges, ainult külmades kivimajades on kuulutatud kõnet ta sünnist ja isandlikust ülevusest.

Meie kiriku hädad on olnud kogu meie rahva hädad – kahjuks mitte vastupidi, sest eesti rahva eksistents ja ta eetiline väärtus on kirikut huvitanud ainult sedavõrd, kuipalju sest oli materiaalset kasu „härraskirikule” endale. Võitlus algas Jakobsoni ja Grenzsteiniga ning kestab tänini. Kui kirik pidanuks olema rahvale eetiliste ja religioossete jõudude ammutamissalveks, siis sootuks vastupidi kurnas kirik rahva elujõu niigi nigelaid tagavarasid – soodustades sotsiaalset viletsust ning ainult üksikuil raskeil katsumis- ja hädaaegadel on rahva enese hulgas kasvanud usuliikumistes (vennaste­kogudus, prohvet Maltsvet jt.) saanud usk üksiku inimese hinges põlevaks tuleks – kahjuks sedagi enamasti valesuunas.

Siit selgubki küsimus, miks nüüd meie kirikud haiguta­vad tühjusest, miks me kogudustes liikmemakse kasseeritakse politseilisel teel, jne. jne., tuhat ja üks valulist nähtust, kus üks süüdistab üht ja teine teist, kus kiriku ametikandjad end ise häbistavad alandava sõimuni, vastastikuse musta-pesu-pesemiseni avalikus pressis, kus võimupüüete nimel tarbe korral küllalt jesuiitlikult parajal ajal ning sobival hetkel osa­takse kasutada ilmaliku võimu käsivart, nagu seda on teinud kirikuvürstid minevikus ja teevtad nüüdki. Ei sinnapoolegi vasta me pastor Jumala orja kujule, „kes ei karju ega tõsta oma häält ega lase seda väljas kuulda”.

Ja muidugi – üsna kerge on olla kohtumõistja! Me selts­konnale ja avalikule arvamusele valmistab see sõelumine ning urgitsemine kiriku ja ta juhtide „paturegistris” aina „puhast ning kosutavat” naudingut, ehkki teiselt poolt see annab selge pildi sama seltskonna vaimsest-religioossest töntsistumisest, sama seltskonna enda eetiliste alustugede kokkuvarisemisest – sest tõeliselt on selle seltskonna arvamise aluseks siiski enamasti kiriku enda eetilised tõekspidamised ja isegi selts­konna liige on käinud leeris, lasknud end kiriklikult laulatada ja kannab ehk praegu ka moekohast risti ümber kaela. See on sama seltskond, kes näeb pindu venna silmas, aga palki oma silmas mitte – ilmlikku onupojapoliitikat, töötava kihi kurnamist, parteilisi lehmakauplemisi, sahkerdamist ja kupeldamist kõigil elualadel. Ning siis tuleb sama seltskond välja väitega, et kirik ei ole küllalt „ajakohane” ega rahulda kul­tuurse ega tsiviliseerunud inimese nõudeid. Nimetab kirikut isegi ,,kaugeks ja eluvõõraks”. Ja oh häda! kui kirik siis akommodeerib seltskonna nõuetele, annab järele „aja vai­mule” – siis on muidugi hädakisa lahti: kiriku kahe otsaga moraalist, pappide võimu- ja rahaahnusest, kuid samal selts­konnal enesel, kes tahab, et kirik oleks „tema nägu”, puudub igasugune moraal; ja sama seltskonna mentaliteet on piiritult kasuistlik, lodev ning liiderlik. Üks raskemaid vigu selles ongi, et me omariikluse-aegne kirik on eetiliselt end liiga „ajakohastanud” – meie pastorite enamus on muutunud ,,täitsameesteks”, nende jutlused silmategemiseks publikule. Mui­dugi, kirik, kui ,,maa sool” peab olema alati parem kui seltskond, aga see ei õigusta veel viimast kirikut süüdistama, kui ta ise ei tee ainustki tõsisemat pingutustki saada pare­maks.

Kaootiline sõgedus, vägivald ja võimupoliitika, mis valit­seb me seltskonda ja ka intelligentsi, ei ole parem skepti­lisest ülemineku-, tõusu- või loojanguhämarusest, milles vii­bib me usuteadus ja mustade meeste kaader, võimetu kasva­tama ning andma usklikke haritud hingekarjaseid – rahva tõelisi juhte. Muidugi ei ole viga selles, et me usuteadus­konnas õpitakse tundma „paganauske” ja sallitakse „ajaloolis-kriitilist” meetodit, ei ka selles, et meil ei ole seni välja kujunenud oma teoloogilist kooli, vaid vea tõelised põhjused on palju sügavamal, kogu me rahva mandumiseelses elu­hoiakus üldse – halvast savist ei ole kerge teha head riista!

Kurb küll, kuid rahvale on meeltmööda õpetatud käsi­tööliste – pastorite – vesised elupildid, naiivselt täispuhutud ning mannetud jutlused Jumala armust ning patusest inime­sest modernselt poleeritud ning ajakohastatud ilukõne vormis, mis kuulajale võib olla isegi ilus, aga milles puudub jõud – reli­gioosne äratav säde. Põrguvalujutlused ning ähvardamised tule ja väävliga ei ole enam kombeks – sellest on võib-olla isegi kahju (!) – ennem juba hambaid kiristav ja seega mõnele ometi mõjuv põrguluule, kui peeneltlääge ning magus­hapu „elulähedus” teoloogia taldrikul, mida ostetakse pastoreilt väljakujunenud taksihindade alusel – ja millel puu­dub igasugune äratav jõud.

Isegi konfessionaalses ortodoksias ei näi minu arvates peituvat nii suurt hädaohtu kui just vulgaarses „liberaalitsemises”, mis tahtmata kisub vurlede ja tänavapoiste uulitsavõitluse esemeks pühad dogmad, mille tõelist, enamasti süm­boolset sisu ei suudeta taibata. Igasugune sellesuunaline kristluse nõuete ning tõdede „meelepäraseks tegemine” ja „moderniseerimine” on poolik, profaneeriv ja vägivaldne – ühtlasi religioosse jõuetuse tunnus. Nii nagu meil mitmest keeleuuenduse pioneerist on saanud nüüd teatavate keele­uuenduste” vaprad vastased, nähes, millist ülekohut nendega tehakse elavale keelele, nii peaksid tunnistama ka mõned „usu-uuendajad”, et nad on kutsunud välja vaime, mida nad ei jaksa taltsutada, ja et vahel pesuveega kipub välja loksuma ka laps ise.

„Armastage Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast”, selles on koos kristluse kogu käsk ja prohvetid, ning seda ja selle taga seisvat usulist elamust ning eluhoiakut ei saa ega tohi „uuendada”, vaid ainult äratada ning elustada. Uuen­dust kui „elustamist” vajaksid ainult kiriku ja „usuõpetuse” välised vormid niipalju, kui senised vormid meie ajal enam küllalt hästi ei võimaida edasi anda seda igavesti elavat, ürgset kristluse sisu. Lõppeks on ju kõik inimlikud sõnad ainult sümbolid, mis ei taba „asja iseeneses” ja vajavad see­pärast igal ajal teatavat ümbertõlgitsust, et nende õige, elav mõte püsiks muutumatuna. Muidu võib iga uuendatudki õpe­tus jälle tarduda ortodokslikuks sildiks või kuueks, mis tõde rohkem peidab kui avab.

Selles mõttes ei olnud ka Naatsareti Jeesus koguni mitte usu-uuendaja, vaid ikkagi „elustaja”, ja just selles ka usu looja. Ka Luther oli osalt vana ehtsa kristluse elustaja – kuid ühtlasi väga paljus ka ainult „uuendaja”, uute doktrii­nide ülesseadja ning nõnda ta pidigi juba oma eluajal ise nägema oma sõnade surma – elava vaimu ja sõna kivine­mist tardunud ja kitsaks vormeliks. Muidugi Kristus on meile õpetaja, kuid ta ei õpeta mitte ainult kuulutamist, õpeta­mist, kirjatundmist, vaid eelkõige siiski Jumala lapseks saa­mist – õndsat ja õnnistusrikast elu.

Nii ei ole tarvis meiegi kirikus peaaegu mingisugust välist reformi. On ainult tarvis, et teda juhiksid kõige paremad, targemad ja haritumad pead, kes tunneksid täie olemusega endas kõneleva religioosse jõu suursugusust ja vaimset üle­olekut kõigest väärtusetust ning alatust.

On paratamatu, et religioosse isiku tundmissügavusele kaasub teatav isoleerimise tendents, temas sageli polegi nõuet, et kõike peaks mõistetama, ta ei ootagi täielist selgust. Kuid kas peaks ta seepärast olema sallimatu ja tige ka teiste vastu, kes teda selgesti pole mõistnud? Ei poolegi, vaid umbes see, mida meil prof. Tennmann nimetas „kristlikuks huumo­riks”, kuulub sellise isiku põhihoiakusse, selles avaldub tead­lik inimese „lapsikuse” jaatus, mille taga sokraatiline tundmine, et kõik, mis tundmuslikult selge, ei või intellektuaalse arutuse kaudu enam selgemaks saada. Ta seejuures ei mängi sõnadega, ta tarvitab neid ainult teadlikuna nende puudu­likkusest, nende ebatäpsusest, nende sümboolsusest. Ning ta teab, et vahel ka „vale” kaudu saab lähemale tõele, nega­tiivse kaudu positiivsele – „kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!”

Kahtlemata ka just protestantlike pastorite seas leidub mehi, kes tunnevad kristlikus huumoris peituvat ülendavat vabadust, nende meeste juures, kes ise alati teavad, et ütle­vad nad mistahes, ikka mõistetakse neid valesti. Nõnda tark pastor ka jutlustades räägib pisut ja ta koguni ei lobise.

On selge, kristliku kiriku üle praegu naerdakse ja parastatakse. Tundub, et silmapilk on samasugune, nagu suurte usuliikumiste ja vägevate religioossete piksepilvede kerki­mise eel. Usutaevas muutub järjest enam süngemaks. Kuid millise parastamise ja häbistamise osaliseks said algkogudus ja ristiusu apologeedid esimesil sajandeil, eks ristiusk ise olnud jõleduseks kreeka mehele”? Kas vähe irvitasid humanismiaja õpetlased kirikuvürstide sõgedust?

Ent ajamärke on palju enam, kuigi me veel ei tea, kas Kristus on juba taassündinud või alles ootab inkarnatsiooni! Ei üksnes taplused riikide vahel, ei üksnes sajad erinevad kultusevormid valgete rahvaste peres, vaid kõigi „kurjade vaimude” sissisõda – filosoofiliste ja maailmavaateliste õpe­tuste ja hoiakute ennastvägistav virr-varr, otse kaootiline selgusetus kuulutab suurt „kohtupäeva” ja teiselt poolt selle taastulekut, kes „igavesti on teie juures maailma otsani”.

Ei kunagi ole laiad hulgad ega ka intelligents tundnud nii suurt, palavikulist janu uskumise järele, kui just praegu. Vormiline: ma ei usu midagi – on sisuliselt ahastav karje. Ning näib loomulik, et ratsionalismi ja tehnika kuldsele ajale järgneb uus usu ja müstika ainuvalitsus. Relativismi piiritunnetus ja psühhoanalüüsi isikulahastus on eelkäijaks ja hüüdjaks hääleks kõrves ,,eskataloogilistele õudusaegadele”. Teatavaid otslevaid ja ekslevaid algvorme selles suunas võime juba näha natsismis ja leninismis, olgu küll, et minu arvates nad ei ole ega saa religioonideks.

Meie aja inimesed on väsinud ja tüdinud mitte ainult sel­lest, mis neid ümbritseb, vaid ka sellest, mida nad on saavu­tanud. Ja inimesed ei leia endas ega enda ümber uut „imagot” või „fantasmat”, mida ihaldada, neil ei ole üldse peaaegu midagi oodata ega midagi püüda – seepärast nende näod suundavad teise maailma sihis, endast väljapoole.

Uus religioosne liikumine eeldab martüüriumi. Kas märt­riteks saavad protestantlikud pastorid, katoliku preestrid, õigeusu papid, roosiristlased, kveekerid, oxfordrühmlased – või tulevad nad sealt, kust see kõige vähem usutav – marksis­tide või fašistide leerist – seda näeme. Ja ainult seda teed võib ärgata ka kirik: „Märtrite veri on kiriku seeme” (Tertullianus). Kirik ei saa muidu elavaks, kui ta kannatab, kui ta märtri vaimu kaudu ärkab ellu. Märtri vaim on mässu vaim, aga mitte ainult selles revolutsioonilises mõttes, kus julgus saab siis teoks, kui talle antakse inimlik suur siht ja mõte. Märtri tunnistus ja kannatus on „mõttetu”, selle sõna välja­poole sihtivas tähenduses, nii nagu elav religioon on „mõttetu”, kuid oma põhiolemuselt on ta siiski mõttekas truuks jäämine iseendale, endas kuuldud Jumala häälele, mille reet­mine oleks oma hinge surmamine, koledam kui füüsiline surm. Ja just seetõttu on märterluseni minev usk ikka loov, alati uus ja igavesti sama; selle „absurdsuse” kaudu ta alles saabki eriti väärtuslikuks. Tõepoolest võis antiikaja selts­kond ainult irvitada neid religiooni eest surmaleminejaid – kristlasi -, kes üsna muretult ja „mõttetult” lasksid enda ihusid lömastada, põletada ja piinata. Kuid just nende märt­rite verest kasvas tõepoolest kiriku seeme.

Nii ei olegi tähtis, missuguse õpetuse „seemnest” idaneb uus võib-olla varsti saabuv religioosne ajajärk, tähtis on ainult, et see religioon oma olemuselt vastaks kristluse omale, sest sel puhul on ta tulemused ja väärtused kristlikud, või vähemalt sellega võrdsed. Minu arvates pole olnudki ühtki religiooni peale kristluse ei enne ega pärast Kristuse sündi. Iga tõeliselt religioosne inimene on kristlane, elagu ta millal tahes ja kus, kuulugu ta mistahes kirikusse või olgu ta mõne kiriku meelest „neetud pagan”.

Kümne aasta eest kirjutas kadunud Peeter Põld: „Usun, et sama Jumal, kes meile teinud imet, kui ta meid aitas luua meile vabariigi, meid usulise kriisi kahtlustest ja tühjustest läbi viies tahab puhastada ja aidata enese täielikumale tund­misele.” Kõigepealt peame aga seda ise tahtma ja valmis olema Tema hääle kuulamiseks.

Kirves on juba puu juure küljes, raskeimad katsumise ajad on ukse ees. Ainult tõeline religioosne ärkamine võib anda meile ja meie kirikule elamiseks tarvilist õhku, tööta­miseks jõudu ja suremiseks julgust. Kõik oleneb sellest, kas meil on inimesi, kes elavate sammastena hoiavad püsti rahva eluhoonet.

Juhan Lepasaar

Koguteosest „Võim ja vaim”, 1940