Frederik van Eeden
1860-1932
1
Hollandi mõjuvõimsa maalikunsti, hollandi võiduka arhitektuuri vormikõne on rahvusvahelise maksvusega. Kui küsimus on näiteks hollandi 17. sajandi kuulsaist maalimeistritest või hollandlaste moodsast ehituskunstist, siis on need Madalmaa loominguliste jõudude saavutused hästi tuntud ja hinnatud kogu haritud maailmas. Aga mitte ilma põhjuseta ei kutsu Amsterdami kirjandusprofessor J. Prinsen hollandi keelelist kujutluskunsti oma kodumaa kujutavate kunstide vähemõnnelikuks kaksikõeks: „Samad vaimsed jõud, mis nägelikult kujutava kunsti kaudu on haaranud kogu inimkonda, võivad kirjanduse kaudu kõnelda vaid neile, kes hollandi keelt mõistavad ja seda tunnevad kui oma hingeelu intiimsemat avaldust.”
Keelepiiride kitsendav ebasoodsus on takistanud hollandi värsi ja proosa kiirgust väljapoole selle kirjanduse algusest kuni meie päevini. Prantslane Henri Asselin on hiljuti puudutanud küsimust: kas tõusebki hollandi kirjanduslik toodang rööbiti teiste võistlevate rahvaste tasemele, kas ei ole madalmaa tõu harukordne geniaalsus kujutavate kunstide alal mõnevõrra alla tõuganud sealseid kirjanduslikke võimeid? Kummatigi arvab küsija õiglaseks kohe tähendada, et hollandi maalikunst on ju lahti kõikide hinnangule. Selle vastu piirdub hollandi kirjanduse lugemine mõne miljoni inimesega nende kodumaal, asumail, Belgias ja Lõuna-Aafrikas. Tõlkimine, see igavene à peu près („pisut lähemale”), virildab alati, ei anna kunagi täpselt edasi võõrrahvuslikku vaimsust. (Henri Asselin, La Hollande dans le monde, Paris 19312).
Pea samasuguseid mõttekäike hollandi kirjanduse asendist rahvusvahelises teadvuses teisendatakse William Rose’i ja J. Isaac’i toimetatud raamatus Contemporary Movements in Europe{an Literature (London 1928). Raske öeldakse olevat inglastele ligendada seda, mis on suletud Põhjamere ranniku kitsamasse keeleringi, mida väheses maa ja mere kauguses nii puudulikult tuntakse.
Hollandi kirjandusliku elu puhanguid ei ole meie kaugemasse kolka teadagi kandmas mingid tihedamad kokkupuuted, ei võimu- ega hõimusuhted. Ja peab tunnistama, et Haagi ja Amsterdami horisondis palju ei hoolita oma vaimsete väärtuste korraldatud väljaveost. Hollandi kirjanduslike toodete turustamisel näikse valitsevat põline vabakaubanduse põhimõte. Madalmaaliste luuletajate, romaani- ja draamakirjanike välisekspansioon ei mängi aga rahvustulunduslikus praktikas kuigi tähtsat osa. Ammu iseseisva, lugupeetud ja kroonitud riigi võimud ei vaja ka säärast propagandat kodumaa väärtuslikuma vaimuvilja laialdasemaks tutvustamiseks, nagu see iseloomulik on näiteks uuestirajatud Poola, Tšehhi, Soome kultuurpoliitikale. Pahatihti on hollandi parnassi sõnaliselt ja ideeliselt jumekamad isiksused pealegi kibedas opositsioonis maksva korraga.
Neil eeldustel on arusaadav, kui võrdlemisi vähest tõlkimisaktiivsust hollandi keelest teistesse keeltesse tingivad turunõuded. Nii mõnigi kord ekspordib üksikute autorite enesealgatuslik agarus väliskirjastajate juures, välispubliku ees. Ei ole aga see kaugelt mitte alati väärtuslikum, mis niimoodi sealt Euroopa lõunalääne nurgast – Erasmuse ja Spinoza kodumaalt – tänapäev pääseb liikvele.
2
Nägus on hollandi raamat oma välimuselt, nägusamaid vaadata. Aga tõlkimatu hollandikeelne tekst on meie edenenudki haritlasele vaevalt loetav, kui mitte keegi pole erandliku huviga matkanud Madalmaadele või muidu erilisi edusamme teinud madalmaa omapärases idioomis.
Otsustame Haagi ja Amsterdami, kogu Sohelde ja Ülafriisi vahelise maa kirjandusliku elu üle võib-olla mõne keskpärase romaanitõlke järele, mis sealtpoolt kuidagi silma ette sattunud. Kuid keerukamalt ja nõudlikumalt hollandlikud anded juhtuvad selle juures ehk hõlpsasti varju jääma. Vististi harva, kes meil on tähelepanu pöörnud sellele, et tänavu juunikuus suri Frederik van E e d e n, iseäralikumaid heitlejaid ja aatlejaid uushollandi kirjanduses, enam kui hollandliku tähendusega värsiluuletaja, prosaist, utopist.
Romain Rolland on seda oma kaasaegset idealiseerinud peaaegu väikemaaliseks Gandhiks (prantsuse keelde tõlgitud van Eedeni Le petit Jeani eessõna). Havelock Ellis on temast kirjutanud kui „HoIlandi Tolstoist”. Saksamaal on Otto Haus eri Weltgeschichte der Literatur van Eedeni juba 1910. a. märkinud „vaimselt tähtsaimaks” selles kirjanduslikus uuestisünnis, mis Hollandis kaasatõmbavaks liikumiseks kujunes läinud sajandi 80-dail aastail. Literarischer Ratgeber des Dürerbundes 1919. a. piirdus hollandi kirjanduse suhtes ainult kahe nimega – Multatuli ja van Eeden. Schuster-Wieser’i Weltliteratur der Gegenwart I tõmbab ühendus joone Dekker-Multatuli kui hollandi olevikukirjanduse heroilise eelkäija unustamatust süüdistus- ja kannatusloost Frederik van Eedeni heitlustesse kirjandusliku õilsuse ja sotsiaalse õigluse eest. Siin öeldakse küll, et see sõnaline ja ideeline võitlus on tänapäev juba suurema osa oma vahetult mõjuvast loomingulisest tähendusest kaotanud. Aga vähemalt üksikuid van Eedeni teoseid, nende luuleliselt ilusaid kohti ja autori elukäiku igatahes tunnustatakse tähelepandavaks.
Nagu seda võib arvata, on Frederik van Eedeni teoste aklimatiseerumis-õimalused saksa naaber- ja sugulasmaal olnud soodsamad kui üheski teises keelkonnas: romaan Der kleine Johannes 1891. a. teemurdjaks, on seni saksa keelde tõlgitud 14 van Eedeni teost. Ta näidendeid Ysbrand ja Lioba on etendatud mitmel saksa näitelaval. Maailmasõjast saadik on aga van Eeden oma populaarsust märgatavalt kaotanud Saksamaal. Suurgermaani šovinistid leidsid, et ta meelsus on „saksavastane”.
Frederik van Eedeni kuulsuseks ta kodumaal ei ole puudunud ei sõpru ega vaenlasi. Ilumeelik, problemaatilise ja prohvetliku kallakuga – peab möönma, et see kallak ta lugejate ja austajate kogudust Hollandiski pole lisanud, vaid pigemini kahandanud aastate kestes. Herman Robbers oma uuema hollandi kirjanduse ülevaates – De nederlandsche litteratuur na 1880 (ilmunud 1925) – tunnustab küll Frederik van Eedeni suurt kirjanduslikku andi. Ei leia ta põhiliselt egotsentrilises seisukohtade vahetuses ometi küllaldast pidet märtri ilme õigustamiseks. Mida sarvitumaks sotsialismiks van Eeden on üles puhunud oma tegelikke ebaõnnestumisi sotsiaalse maailmaparanduse alal, seda kahtlasemat paatost ja seda ebausutavamaid pilte on tunginud ta teostesse. Van Eedeni pärastsõjaline pöördumine katolitsismi on ta vaimukärsitusele küll taganud kiriklikku kogudusse kuulumise rahu, kindlustanud talle ka „uut publikut”. Aga see lõppvaatus ei ole Robbersi arvates mitte tõestanud ta isikukindlust parema kaastundlik-inimliku eluideaali eest võideldes.
See kalvinismi ja kapitalismi kadunud poeg, see tundmuste ja mõttekujutluse iseärak suri nüüd 17. juunil tänavu. Talle kaikus üsna lahkarvamuslike tundmustega segatud mälestussõnu järele. Eelpool mainitud H. Robberski, tuttav Hollandi olevikukirjanik ja kirjandusearvustaja vanemast sugupõlvest, on looja läinud kaasaegse ja kaasmaalase mälestusele omistanud nekroloogi selles Amsterdami ajakirjas, mida ta aastakümneid toimetab (Elsevier’s Geillustreerd Maandschrift, juunikuu nr. s. a.). Fr. van Eedeni karakteristikaks, kui ka hollandi nekroloogi stiili näiteks, laename sealt järgmist:
„Van Eeden is dood… Kolmekümne aasta eest oleks see teade nagu hirmusönum läbinud Madalmaad. Siis oli küllalt neid, kes ta vaimust ja tööst ei oodanud mitte vähem kui maailmalunastust. Ja nüüd? See, kes kunagi nii ägedalt ja tugevalt elas avalikku elu, tõmbus tagasi juba aastate eest. Teati, et ta on varisenud nagu merehäda kannatanud laeva vrakiks, muutunud nagu oma endise isiksuse varjuks.”
Ühes sellega on ka palju valjuhääldist imestlust ta heitliku eneseteostuse ees muutunud vaikseks ja peaaegu pelglikuks respek-tiksy loeme edasi. Palju pahandust ja mõnitust on taltunud. Fr. van
Eedeni palangute kustumine on paljudes hollandlastes äratanud soovi ta kuju selgitada. See on suhtumine, mis kajastab enne kõike mynheer Robbersi enese inimsõbralikku ja vabameelset lembust. Mitte ainult konventsiooni: De mortuis nil nisi bena!
„Kas on aga inimlik otsustus ta üle muutunud juba lõplikuks? Mis üks arenguperiood tunnustas ja imestles, seda hülgas järgmine, ja vastuoksa, kuni ta päevade pikkuseni. Kindel näib olevat ainult see, et iga elu lõppedes järgneb otsustuste settimine (originaalis sõna „bezinking”). Ja ma aiman, et see selgimine Van Eedenile mitte ei ole ebasoodus. Ta oli oma heitlikkusest hoolimata keegi, kes enesele midagi ei teinud mugavaks- Nii palju pinevaid otsinguid ja vastuvaidlusi kohustab aukartusele, seda tunneb nüüd igaüks”.
Aga ülim kõigest on see: ta oli luuletaja. Luuletaja sõnade ja rütmidega nagu ta seda püüdis olla oma tegudega.” Kõige tõsisemad van Eedeni vastased ei saavat eitada õnnestunud lehekülgede ilu pea kõigis ta teostes, „Olgu et me pärastpoole ja juba ta esimese proosateose De kleine Johannes päevil oleme märganud ta pisut pealetikkuvat eetilist sihi püüdmist, ta ärritavalt üleolevat rühti: ilmudes hurmas ta noorus teos meid kõiki, see tõi midagi uut ja peent meie kirjandusse”. Eriti näikse Robbers van Eedeni mitmekülgses toodangus eelistavat värsiluuletajat, sest ta tõstab järgimööda esile lahkunu poeemi Ellen (1889), Enkele Veizen („Mõned värsid”, 1898), dramaatilise luuletise Broeders („Vennad”, 1894), filosoofilise laululoo Het Lied van Schijn en Wezen („Laul paistest ja olemusest”, 1895-1922).
„Pidagem teda siis austavas mälestuses nagu luuletajat ja uuendajat, kes omamoodi võimsalt on kaasa teinud 1880 sugupõlve eluäratavat tööd.”
Heasoovlikult mõeldud, pieteetlikult öeldud oma sugupõlve võnkumistesse väsinud mehe kohta. Aga mis tollele „,kaine mõistuse” vastasele sõna- ja teoutopistile enne ta elust lahkumist on näkku öeldud, seda meenutab noore hollandi õpetlase dr. G. Kalffi mahukas monograafia: Frederik van Eeden – Psychologie van den Tachtiger („Fr. v. E. – 80-date aastate mehe psühholoogia”, Haagis 1927). See monograafia ise on kõike muud kui apoloogia, mida osutab juba hoiatuseks leitud motto Schillerilt:
Jünglingk merke dir in Zeiten, Wo sich Geist und Sinn erhöht, Dass die Muse zu begleiten Doch zu leiten nicht versteht.Vaadeldavalt autorilt, G. Kalffi uurimustööst ja mujalt ammutatud andmeid on tarvitatud järgnevas.
3
Suurte jõgede ja liiklemisteede suudmemaal, kolme suurrahvuse vahepealses hollandi kirjanduslikus elus võib – nagu mujalgi – märgata pinevamaid ja loiumaid hooaegu. Frederik van Eeden kuulub nende kord noorte tähistevahetajate liikumisse, kes hollandi muusa välja viisid eneseküllaselt kodukoldelt, kalvinistlik-kodanlikule moraalile omasest vaimulamedusest. Het kleine Hollandsche Renaissance – Frans Cohen teoses Studiën van de Tachtiger Beweging, Middelburg 1924).
„Oleks hollandi 80-ndate aastate liikumise allahinnanguks, kui seda võtta ainult kirjanduslikuna”, lausub Roel Houwink oma ülevaates Die heutige niederländische Literatur (Amsterdam 1931). Uue pinevuse tõuseng hollandi kirjanduslikus arengus sattus ühte uue ja nõudlikuma intensiteedijärguga hollandi toodangujõudude võistluses üldse. Üksikisikute ja huvirühmade teravam eristumine tingis ka uute kirjanduslike juhtide jumestumist. See oli mugavalt õdunud ,,burgeri” vaikeluliste ideaalide murranguks ühiskondlike vastolude kiirenevas protsessis.
Pööret hollandi kirjanduslikus loomingus ja kriitikas esindas läinud sajandi 80-ndail aastail eriti silmapaistvalt ajakirja De nieuwe Gids („Uus teejuht”) rühm. Vastu konventsionaalse isamaalise retoorika kauaseid pärimusi, vastu biidermeierliku realistika ja idüllika harjumusi ilmus lamerahvuslikule parnassile uue ja ebaühiskondliku ilmega kirjaniku tüüp. See oli nii kodanlikust kui talupoegsest ja proletaarsest massist hoolimatu maitsepööraja. Enne kõike järsult individualistlik ja trotslik esteet oma nooruslikus mina-hurmas, oma aistingupäraselt peenenud elutundmuses. Tooniandvaid nimesid nieuwegidslaste lüürikas ja kriitikas Willem Kloos (s. 1859), kujutlevas ja esseistlikus proosas Lodewijk van Deyssel (s. 1864).
See oli hollandi vagusest vararomantikast kirglikum indlemine kirjanikukutse vallandamiseks banaalsest sündsusest, isikuõiguste kitsendustest. Iseloomulik hollandlaste elu ja vaimu pikaldasele käigule, et suurem taevatormaja, tulisem tõe ja õiguse rüütel nende varasemaist romantikuist esines alles 19. sajandi 60-dail ja 70-dail aastail – Multatuli (Ed. Douwes vekker), kes peaaegu üksi sööstis kalvinistlik-kapitalistlike vilistlaste vastu. Aga uue sugupõlve kirjanduslikus kujunemisprotsessis ei langenud rõhk esialgu mitte sotsiaalsele tundepinevusele. Üliindividualistliku sõnakunsti pioneerid, üksindusil ku iluigatsuse ja meeltejoobumise aednikud, elamusliku mõttekujutluse („verbeelding”) laevurid olid küll need esimesed nieuwegidslased.
De nieuwe Gids liikumise kaaslased ei moodustanud mingit homogeenset ja püsivat rühmitust. Harva kes nii kaua ja kangekaelselt, vahutavast nooruslikust meelterõõimsusest kuni sügisese halemeelsuseni, on kinni pidanud oma esimeste esinemisaastate äärmisest kunstilisest subjektivismist nagu Willem Kloos, nüüd juba otsekui tormis sasitud juustega hallpea. Ta lähemassegi sõprusringi kuulunud ilu- ja ülemeelikud on aastatega muutunud mõtlikumaks, järelandlikumaks või oma ühiskondlikust võitlusasendist teadlikumaks. On läinud paremat või pahemat kätt.
Frederik van Eeden oli eriliseks kujuks. Koos esteetide-individualistidega alustades oma kirjanduslikku tegevust, tundeline muljeinimene, unistaja, avaldas ta juba varakult problemaatilise loomuse kalduvusi.
Mõningad jooned ta kasvumiljööst aitavad ehk selgitada ta põhitundmuste, mõttesuundumiste, tahtetungide eeldusi.
Frederik Willem van Eeden (oma teise eesnime jättis ta kirjanikuna kõrvale) sündis 3. mail 1860 Haarlesnis, Hollandi ilusamas ja luksuslikumas väikelinnas. Ta põlvnes jõukast kodanlikest perekonnast. Vanaisa oli olnud aednik, isa oli õpetatud aednik ja teaduslike huvidega botaanik, perekondlikuks ja seltskondlikuks eralõbuks ka värsisepitseja. Väike Frederik on kasvanud suure aiaga piiratud vanas majas nagu ta autobiograafiline Väike Johannes, lillepeenarde, viljapuude, triiphoonete, avarate keldrite keskel. See on olnud väikese van Eedeni eedeniks. „Kõigele, mis seal oli, andis ta omad nimetused, kindudes neisse viljelustesse, mis talle olid eriti armsad. Nii oli tal vabarnamägi, pirnimets, maasikaorg”. (De kleine Johannes I).
Loodust armastava isa ja poja meelsaimad jalutuskäigud on aiast ja linnast suundunud mereluidetele, düünidele. Juba neljaaastase kaugusunistuseks ja imemaaks on olnud India, sest ta isa lemmikhuviks on olnud mõttekujutluse juhtimine Suur-Hollandi eksootikasse. Tänu vanema Frederik van Eedeni praktilisele romantikale asutati 1871 Haarlemi kuulus koloniaalmuuseum, mida suuremadki hollandi linnad võivad kadestada. Noor Frederik van Eeden ei elanud aga mitte ainult selle idamaalise muuseumi sündi kaasa: ta sai juba varakult tõuke ka India igivana luulet ja usundlikku tarkust tundma õppida (ta kirjanduslikus toodangus on budistlikke elemente leitud Eflen’i poeemist saadik).
Pärastise kirjaniku ema on olnud pastori tütar, kes oma pailapse hellitustes ei ole unustanud kalvinistlikku kodukasvatust ega muusikaarmastust. „Olen lapsena õppinud palvetama, nagu see igas protestantlikus perekonnas oli kombeks. Hommikuti, enne ja pärast lõunasööki, õhtuti”. (Fr. v. Eeden, Langs den Weg, 1923). Emalik vagadusekasvatus, täiendatud piiblilugemisega, ei möödunud noore Frederik van Eedeni hingest sinna jälgi jätmata. Üliõpilaspõlves juba konventsionaalsest kirikuusust vabanenud, ei ole ta heitnud palvetamist sügavasti liigutatud elumomentidel; kuid sõnad polnud selle juures kontemplatiivsele kaunishingele enam tarvilikud. Ema ja poja ideaalset vahekorda on iseloomustanud veel muusikalised akordid, ühine huvi käia kontsertidel, Beethoven, Bach. Kuid ühegi instrumendi mängimises ei jõudnud see aednikupoeg nii kaugele kui luuletajana keelemuusikas.
Noor Frederik van Eeden käis Haarlemi kodanikukoolis (gümnaasiumis), kus sai klassikalise hariduse, mis mõnevõrra reministentse on jätnud ka ta pärastisse kirjanduslikku toodangusse. Juba koolipõlves on ta ahminud palju lugeda. Ta vabamõtlemist on kasvatanud tutvumine Aristophanese, Heine, Multatuli, Spinoza, Straussi, India tarkade teostega. Kuusteist aastat vana, silmapõletikku arstima viidud Saksamaale Münster-am-Steini, on ta seal elanud oma esimese noorusliku armukogemuse. Kaks tütarlast inglise perekonnast, kaks Beatricet, kaksteist ja üksteist aastat vanad, on ta südant haaranud ja ta unistusi juhatanud inglise romantikasse (Keats on olnud juba ta isa meeldimuseks). Van Eedeni pärastise romaani Johannes Viator’i (1892) neljanda peatüki algul on see romantiline südameseiklus kirjeldatud järgmiselt:
„Kaks last, tütarlapsed, ühesuurused, täitsa teineteise sarnased. Üksteistkümmend, kaksteistkümmend aastat vanad.
Mina, kolm, neli aastat vanem, suur poiss. Kindlusetu oma keha ikka veel vahelduvas kujus, kohmakas oma igapäev kasvavate liikmetega…
Seal olid nad mõlemad. Nad kandsid musta sametikleiti kumbki. Ja kummagi juuksed olid nagu voogav kuld, õilsas maheduses alla valgudes väikestele õlgadele, väikestele käsivartele. Olid ilusam kui kuld need pikad juuksed… Laiali valgudes puhta sädeluse veetlikus vines, päike puudutas neid”. (Johannes Viator).
On olnud hallide silmade ja mustade juustega noormees, üsna suure kasvuga, ärksa aru ja sentimentaalse temperamendiga, kes 1878. a. immatrikuleeriti arstiteadust õppima Amsterdami ülikoolis. Järsk üleminek Haarlemi aedade keskelt kärarikkasse suurlinna, karboli ja mädanevate inimjäänuste keskele on temast teinud otsekui kahenduva isiku. Arstiteaduse õpingud on kaunishingelisele van Eedenile olnud vastikud kuni ta oma erialaks on võinud valida neuropatoloogia ja psühhiaatria. Pärastine kirjanik on öelnud, et ta kuigi mõnusa rahuldustundmisega ei saa tagasi mõtelda oma pealtnäha lõbusale üliõpilaselule Amsterdamis. See üliõpilaselu, „täis poolbarbaarseid ja mahajäänud kombeid, milles suure maailma käigust pea midagi polnud märgata”, oli korporatiivselt organiseerunud. Noore Fr. van Eedeni kaksikmina, ta pinnaliselt kaasa-tegelev teisik, leidis aset koguni üliõpilaskonna esinduses. See teisik on olnud ka Studentenalmanak’i kaastööliseks ja katsetanud lustmängude kirjutamist. Kuid juba siis on sosistatud ta seltsimisest nende organiseerimatute „metsikute” ja „rahulolematutega”, nagu Kloos, Deventer, Vierwey, kellega koos ta mõni aasta hiljemini asutas ajakirja De nieuwe Gids (1885).
See oli vastandlike dispositsioonide vahel kääriv protsess, milles hakkas kujunema Frederik van Eedeni kirjanduslik eneseteostus. Juba oma meelehärmatuis lustmängudes oli see paradoksaalne arstiteaduse üliõpilane püüdnud naeruvääristada materialistlikku maailmavaadet ja mõistuslikku kitsapiirsust, arstiteadust eriti (Het lijk der Wijzen 1882). Uuendustahtelise kirjandusliku opositsioonirühmaga ühinedes kohtas ta selleski vastamisi indlevaid ja murdlevaid vaateid: värsiluuletajaid tiivustas väikse ja vaikse perekondliku õnne lallituste vastu liiatigi inglise romantika ehtis iluigatsus ja looduselernentidega kaasaelamine; prosaiste haaras prantsuse naturalismi järeleaistimine. Olgugi, et Frederik van Eeden ise meedikuna käis Pariisis Charcot’ ja Debove’i kliinikus hüpnoosi uurimas, protestis ta prantsuse naturalismi ülimaks tunnustamise vastu kogu kirjanduslikus Euroopas.
Nagu Willem Kloos, nagu Herman Gorter, nagu hollandi värsiuuendajate valimik läinud sajandi 80-ndail aastail, oli Frederik van Eeden veendunud Shelley imestleja, kelle „heleda noorusliku kuju” ta asetas vastandiks „lõunapoolsele tumedale mehele” Zolale.
Oma kuueteistkümnendast eluaastast saadik oli Frederik van Eeden katsetanud luuletamist seotud kõnes. Esmalt olid ta lüürilised katsed olnud samati pinnalised nagu ta lustmängud pinnalise publiku jaoks. Aga kusagil ta hingepõhjas idutsesid ja nukrutsesid palveleva enesepühitsuse meeleolud. Kodanlikust ühistundmusest irdumine looduse ja saatuse ülevasse üksindusse hõljus 1885. a. paiku juba otsekui vallandatud Prometheuse ideaalina ta luuletises De Noordenwind, See oli Amsterdami noorte luuletajate kooli näitav ood – Shelley Ode to the West wind omamoodi teisendiks:
‘k wii eenzam stijgen in den Noordenwind, die in den killen nacht gestadig vaait groot en onwetend.(„Tahan üksinda tõusta Põhjatuulde, mis külmrõskes öös alatasa puhub, suur ja teadmatu”).
4
Ei talunud hing ja instinkt ometi külma põhjatuulde üksik jäämist: noor dr, med. abiellus. Selle eel ja veel enam järel läilas Frederik van Eedeni ilutseva armastuslüürika laine.
Algavas arstipraktikas ei ole ta leidnud küllaldast eneserahuldust. Seda intiimsemaid õnnehetki on ta võinud veeta oma kenas kodususes. Tähelepandav, et õnneliku armastaja sensibiliteet oma värsipraktikas mitte rõhku ei pannud erootiliste aistingute ja emotsioonide väljendusele kire kõvemas kraadis – see oli teiste Amsterdami esteetide-intividualistide kunstijuhiseks. Frederik van Eedeni inspiratsioon kahe inimese meelelisest ja hingelisest ühtekuuluvusest oli õrnlevam, tõsisem. Segatud nukrusega, et ta ei mõista armastuse saladusi, et surm takistab naudingut. Vaieldes vaimustatud naturalisti Van Deysseliga 1888. a. ajakirja De nieuwe Gids veergudel rõhutas Van Eeden, et kunst ei ole mitte kirg, vaid imestlus, palvetus, rahu ja õndsuse algus.
Vaevalt oli see meeltelusti „karjuvate himude” vastuvaidleja siis veel täitsa teadlik oma tee suunas. Vähe varemini oli ta võinud kirjutada nagu esteetiline amoralist kunagi, et „ilusat alati eelistab headiusele”. Aga eelpool mainitud aastal üritas ta juba kindla eetilise joone tõmbamist oma luuletisi ümber Aan de Liefste „Armsaimale”). Kõlab peaaegu nagu tagasilangusena nieuwegidslaste poolt naeruvääristatud jutlustajate-luuletajate tooni:
„Zij ‘t menschenlot al ongevis, ‘k heb haar die hier bezongen is, die mij nooit zal begeven, een kerk van blank albast gewijd”,(„Olgu inimsaatus küll kindlusetu, olen sellele, kellest siin lauldud, kes mind iialgi ei jäta, pühitsenud kiriku valgest alabastrist”).
Kuid nii lühinägelik on heitlike emotsioonide mees: vaevalt püstitanud oma armastususkliku kiriku, muudab ta selle juba jumaliku juhtimise valulise müsteeriumiga ümbritsetud mausoleumiks. G. Kalffi sõnadega öeldes tekkis Frederik van Eedenil oma abielunaisega samasugune kurbmäng nagu seda teame Shelley, Goethe, Schleiermacberi, Hölderlini, Lenau või Wagneri isikuloost.
Selle kurbmängu luuleliseks tulemuseks oli nüüd poeem Ellen – Een lied van de Smart 1890 (millest üksikuid osi ilmus ajakirjas De niuwe Gids juba 1889).
Seda poeemi hinnatakse üheks esinduslikiumaist ja väärtuslikumaist uushollandi kirjanduses. Seda on võrreldud ühelt poolt hurma-hingelise Herman Gorteri poeemiga Mei („Mai”), mis on tunnustatud hollandi 80-date aastate liikumise ülimaks värsikunstiliseks saavutuseks. Teiselt poolt on Van Eedeni Ellenit asetatud kõrvuti Shelley Epipsychidioniga – Shelley mõjualune, aga küllalt iseennast oli see hollandi järglane.
Ümberjutustavate sõnadega on võimatu edasi anda Elleni tundehämaras helendavat ja hahetavat lüürilist teemi. See on teem armastusest, valust ja nirvaanast. Elamuslaiguti väljendatud, salapärastesse mõttekujutluse piltidesse peidetud, instrumenteeritud peenelt ja keerukalt vahelduvais kolavormides. Selles keelemuusikas võib kuulatada valuleva hingelaulu sooloosi ja seesmiste häälte koori, mida saadavad puhu otsekui värelevad viiulipoogna tõmbed, puhu otsekui topeltfagoe lõikavad helid. Küsimus aga ei ole mitte niivõrd konflikti luulendamisest armastuse ja kohustuse vahel kui kaastundmuseks variseva äsjase õnne ja uue armastuse õiguste vahel. Ta „kahvatu kannatuste lill” on märgitud surma lepitava ahvatlusega – ahvatlusega vaikivasse pimedusse, kus unub kõlik rõõm ja valu. Luuletaja rüütlilik tundmus piinleb kaasa kahekesi jagatud õnnesädeluste lühisulu pärast. Vaene kehalik õhkumine on võidetud, kuid vankuv on vaimu võit heitluses eetiliste ja erootiliste täiusihade vahel. Nähes oma kannatuste pärast kannatava naise täisilusat nägu valude säras, läbib luuletajat nagu usklikku aimus „Jumala tulisüdame hõõguvast vastukumast”, valgustab tunnetus:
God is een God van Liefde, nicht van Lust,(„Jumal on armastus, mitte (meelte)lust”).
Ei järgne sellest siiski askeetsuse ülemlaulu. Imelikult libisevas valguse ja varjude mängus kuuleme pihtimust, et mees pühitsetud südant on tallanud põrmu, et ta oma närbuva südamevalitu peab loovutama surmale, mida see nii väga igatseb. Muidugi ei tule kannatustähena kustumatu matuselist sümboolikat võtta sõnasõnaliselt. Neli „Öölaulu” (Nachtliedjes), poeemi kauneimaid, halab ja hellitab surmlikult valusas lahkuminekus eemaldunud intiimsuste mälestust. Kuid üksikuna inimeste seas käies, päikesepaistestel tänavail iseennast vihates, mahajäetud, ei saa luuletaja maha jätta seda teist: „Seda, kelle ma viimati leidsin.” Järelmäng – Naspel – küsib diminuendo ja ritardando, kuidas valudega varjutatud maailmas võiks rahu leida. Poeemist aimusaamise hõlbustuseks toome mõned lõpp-akkordid Otto Hauseri tõlkes. Uues lumme tuisatud kodususes ütleb luuletaja oma silmade ees elavat alati nende käte kahvatu armsuse, mis on olnud nagu siid ja mida ta on näinud vaikselt kokkupanduina – kaastundmus ei tagane:
Weltgeborne, höre, vamm’ ein den Jammer, der sonst wild ausbricht! Sei mir so still, dass auch der Laut mich nicht Deiner fallenden Tränen störe. _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ loh liebe dich, Gott, dich, Welt, dich, o Sonne!See oli Jumala, maailma ja päikese peegeldus kunstilises ja eetilises eksklusivismis. Isikliku rõõmu ja kurbuse uusromantilises ülespuhumises hoolis 30-aastane autor samuti vähe oma teose hõlpsast loetavusest nagu muudki nieuwegidslased. Tundub nagu oleks Elleni poeem lugejaiks võinud arvestada vaid kaasaegset peenenud eliiti. Üsna ootamatu, et sellest 80-ndate aastate originaalist kuni siiamaani on ilmunud uusi trükke, viimane seitsmes.
Ellenit lõpetavad märksõnad sobivad – võib-olla vastupidises järjekorras – ka Frederik van Eedeni veelgi menukama noorusromaani De kleine Johannes I karakteristikasse. Esmakordselt ilmunud ajakirjas De nieuwe Gids 1886. a., eraraamatuna järgmisel aastal, küündis see uusromantiline proosateos kaugele üle Madalmaa keelepiiride: Der kleine Johannes enam kui ühes saksakeelses tõlkes, The little Johannes inglise keeles, Le petit Jean prantsuse keeles, Il piccolo Johannes itaalia keeles, Litte Johannes rootsi keeles, Malenjkij Johannes vene keeles, Maly Jenik tšehhi keeles jne. Hollandis on seda romaani läinud siiamaani üksteistkümmend trükki. De kleine Johannes I-III paisus suureks naturalismivastaseks romaaniks oma mitmekesiste ühenduses. Kuid seda tähelepandavam on originaali esimese osa ilmumine keset naturalismi võidukäiku kirjanduslikus Euroopas. Kõneldagu kirjanduslike voolude samaaegsusest!
Võtame kätte pealtnäha süütult lapseliku arenguromaani. Väike aednikupoeg esineb küll iseäralikuna lapsena oma küsivate silmadega mõistatusliku tõsielu ja veel mõistatuslikumate unistuste ees. Oma meelte ärksusega ja mõttekujutluse maailmas elamisega näikse see naiivne kuju proosaski rahuldavat nagu noorhollandliku luulekooli nõudeid, mis omaks oli võtnud inglise lakistide ja nende järglaste tunnuslause: Poetry is imaginative passi on. Kuid väikesesse Johannesesse peidetud faustilises teadumustungis tuleb juba vaevalt märgatavalt nähtavale algav lohe Frederik van Eedeni ja tüüpiliste nieuwegidslaste vahel. Lapselikku unistajat asendab materialistliku teadusejüngri vastupilt. Vastust eluküsimustele otsib ta nüüd kaine mõistusega eritlevailt ja lõikenoaga opereerivailt loodusiteadlastelt. Nad rahuldavad väikese Johannese teadumustungi esiotsa ja omamoodi. Kuid siis leiab ta, et need naturalistlikud juhid ei loodi eluküsimusi põhjani: oma instrumente ja arvusid käsitledes kitsast, kõrgist ja isekast vaatenurgast seisavad nad südametult elu kannatuste ja olemasolu pühaduste ees. Noort tundelist hinge heidavad need ängistavad vastuoksused sügava elunoru põhja, endine lapselik sissetungimine loodusesse paistab taas troostlikuna. Petlikku ja pagevat fantaasiat jälle kinni taotledes, jõuab ta viimati sügavamale olemasolu tunnetusele: see on kaastundmus kõige elavaga, millest inimarmastus on oluliseks osaks.
Nende pöörde- ja tulipunktide eelselgitus De kleine Johannese temaatikast võlgneb siin oma oluliselt osalt eelpool mainitud Franz Cohenile – Studien van de Tachtiger Beweging. Kuid jälgigem nüüd juba lähemalt seda tõsielulises ja muinasjutulises, sfääris mängivat arengulugu, millesse kompositsioonilises suhtes on – autori enese tunnistust mööda – kokku valgunud Multatulilt, Andersenilt, Shakespeare’ilt vastu võetud mõjutusi.
„Aia taga nurgas oli kohake, mida väike Johannes kutsus peaaegu paradiisiks, tiik, mille pinnal uneles valgeid veeliiliaid ja kus kasvas kõrge kõrkjas, mis lakkamatult sosistas tuulega.”
Seal tiigi ääres andus ta õhtuti punavate pilvede vaatlusele, mis liuglesid üle aiataguste luidete. Seal tiigi ääres unistades ärkas ta igatsus pääseda tolle valguskoopa avausele, mille moodustas loojuva päikese kiirtemurdumine läbi fantastiliselt kuhjuvate pilvede. Hollandi pilved, Põhjamere rõsked ja rasked aurud!
Teostubki unistava poisikese irdumine ümbritsevast tuttavast tõsielust imelikku, kummalisse. Kui ta ühel ilusal õhtul kõrkja tasa kihisedes ja pilvede hoogudes, ilma vanemate loata, ainult ustava koera saatel usaldas paadi pöögipuu juurelt lahti päästa ja tiigile tõugata, ilmus päikese loojamineku ja kerkiva kuu kiirtemängus ta paati haldjas Windekind (luuleline fantaasia). Windekindi lummutuses moondub ta ise pisikese haldja taoliseks. Läheb rändama mööda luiteid ja jõuab Windekindi seltsis vabadusse pagenud kodujänese peiduurkasse, kus on inimeste võimuses kannatavate loomakeste heategev pidu haldjate kuninga Oberoni kaitse all. Oberon annetab väikesele Johannesele kuldse võtme mingi salapärase laeka avamiseks, mis on inimeste juures. Windekind õpetab oma kasvandikule lindude, lillede, kogu looduse keelt. Windekind kõneleb väikesele Johannesele „suurest valgusest”, mille juures Johannese piiblijumalat võrreldakse petrooliumilambiga, mille külge on kõrbenud ja kleepunud kihulaste sajad tuhanded.
Windekind õpetab väikest Johannest ka õieti palvetama: see on ääretu õnnetundmus lõpmatu mere ees.
Koos kohtavad nad siis vana halli ja tarka kääbust nimega Wistik. See nimi koosneb kahest hollandikeelsest sõnast: wist ik, s. o. „teaksin ma, oh et ma teaksin”. Wistik kehastab luuletult juurdlevat teadumustungi. Wistik on lugenud kõik raamatud peale ühe, milles peitub seletus, „miks kõik nii on nagu on”. Wistikult kuuleb väike Johannes järgmise oraaklilause:
Menschen hebben het gouden kistje, elfen hebben den gouden sleutel, elfenvijandt vindt het niet, menschenvriend slechts opent het(„Inimestel on kuldne laegas, haldjail on kuldne võti, haldjate vaenlane seda ei leia, inimsõber üksi avab laeka”).
Väikeses Johanneseski virgub tung asuda maailmamõistatuste juurdlemisele. See ei sobi hästi unistusliku ja ilutseva hingega. Windekind põgeneb, õnnevõti hukub.
Järgneb kolmas kogemus: väike Johannes, juba suuremaks kasvanud, kohtab Robinettat, kes temas küll näeb huvitavat ja meeldivat poissi, aga temast aru ei saa. Robinetta kutsub Johannese küll juba oma vanemategi kodusse, aga seal üllatab ja pahandab Johannes kogu seltskonda öeldes, et „Jumal on suur petrooleumilamp”. Sellega on skandaliseeritud ka ta armusuhe heakodanliku plikaga. Ahastades Windekindi, oma õnnevotme ja Robinetta kaotamise pärast satub väike Johannes nüüd tundetult sünge mehe Pluizeri mõju alla. Pluizer tähendab hollandi keeles lahtiharutlejat, ülekantud mõttes ka eritlejat.
Dr. Pluizer, kes oma pihku pigistab kinnipüütud liblikaid, kehastab skeptilist ja praktilist materialismi. Ta viib Johannese oma füsioloogist sõbra dr. Cijferi juurde (tähendus liitub arvumõistega), kelle lõikenoa all Johannes leiab oma varasema fantaasiakoopa hoidja, luiteile pagenud kodujänese. Selles vastikus linnaõhustikus Johannes õpib tundma surma lakkamatut tegevust. Ta näeb inimesi, kes oma madalaid tunge maskeerivad edeva toreduse ja tühiste kõnedega. Kõige selle taga avaneb ta pilgu ette kalmistu, raipeväli, kuhu kõigi nende madalmeelsete inimeste teed lõpevad.
Johannes ei näe enam midagi muud kui õudset tühjust.
Siis paneb Pluizer toime oma viimse katse. See oli Johannese isa surivoodi ääres. Isa silmad otsivad poega, kõhnad käed teevad nõrga kutse tema poole, vaevalt märgatav naeratus libiseb üle ta sisselangenud põskede. Johannest läbistab meeleliigutuse värin. Aga Pluizer ütleb: „Vaat mis veel! Palun ilma liigutavate stseenideta.” Vaevalt oli isa hinge heitnud, kui Pluizer võttis lahkamisnoa, et taudi põhjust selgitada. Korraga tundis Johannes äkilise vihavimma söösti. Ta silmade ette tõusis otsekui verine udu, ta ei saanud seda lubada, et jõledad käed tema isa laipa puudutavad ja rüvetavad. Juba tugev poiss, läks ta Pluizeriga käsitsi kokku, ta võttis kõik oma jõu kokku. Vähehaaval hakkas Pluizeri vastupanu nõrkema, ja kui Johannes oma käed viimati lahti laskis ja ta silmad jälle nägema hakkasid, oli Pluizer, see tühjuse teener, vaiksest leinamajast kadunud. Ja siis ilmus Johannese elunoru trööstijana jälle Windekind nähtavale, kutsudes teda päikesepoja nimetusega. Rõõmuhüüatusega tõttas Johannes vastu lembele nägemusele. Kuid see irdus maast ja lehvis tema ees luidete ja mere poole viipava käega, laskus maha, kerkis jälle õhku ülespoole tõstetud käega. Johannes hingeldades järele, kuni jõudis viimsele luitekünkale, kust avanes vaade merele ja pilverüngaste vahel loojuvale päikesele, mis heitis leegitsevat silda piki laineid. Merd puudutava päikeseketta läiklevas vöödis kiirgavasse paati kutsus teda Windekind. Aga sealsamas ilmus silmapiiri vinetusest, vaibuva valguse kiirtekoopast üle liuglevate lainete tülitsevat teed tulles nimetu kuju. Samuti sügavate silmadega nagu Windekind, aga need silmad olid täis lõpmatut kaastundmust.
Küsib hämmastunud Johannes: „Jumal, Jeesus, inimene ?” Nimetu ei anna vastust. Ütleb aga, et ta on olnud Johannesega, kui see on kurvastanud inimeste pärast. „Mina sisendasin su hinge armastust, mida sa ei võinud mõista. Olin sinuga, ja sa ei näinud mind. Nüüd tead sa tõtt. Vali!”
Valiku ette pandud, sirutas Johannes käe välja selle saladusliku saatja poole, loobus, Windekindist. „Ja ühes oma saatjaga läks ta külmas öötuules rasket teed tagasi sünge linna poole, kus elasid inimesed oma hädadega.”
5
Nende ridade kirjutaja oli noor üliõpilane, kui ta kätte esmakordselt puutus De kleine Johannes esimene osa. See oli esimene hollandikeelne raamat, mida püüdsin originaalis lugeda kõrvuti saksakeelse tõlkega. See raamat innustas mind. Aga De kleine Johannes I-II, mis siis parajasti mõne aasta eest oli ilmunud (1905-1906)? Käärideihuja Markuse kuju oli neis osades algkristlikku eetikat ja utoopilist sotsialismi jutlustades kerkinud Windekindi kasvandiku juhiks. Mõned Frederik van Eedeni entusiastid Saksamaal tõstsid siis väikese Johannese teise ja kolmanda arenguastme taevani ning olid valmis teosele tervikuliselt varuma ühe esimestest kohtadest maailmakirjanduses.
Kahjuks ei ole ma seda entusiasmi küll saanud jagada Van Eedeni „Pühapäeva vahelugemiste” kohta. Ei ole saanud pooldada ta poliitilisest ja ametiühisuslikust võitlusest lahti salvitud sotsialismi kohta. Aga kunagi ei ole ma oma imestlust võinud salata selle tegeliku idealisti kohta, kes kord Hollandi kapitalismi suurima kantsi Amsterdami läheduses põhjendas kristlik-kommunistliku asunduse „Waldeni”. Hiljemini „Eendracht” nimelise tootjate ja tarvitajate kooperatiiviga rassides ei kaotanud Van Eeden mitte ainult oma ainelist varandust, vaid kahjustas väsides ka oma suure kirjandusliku ande ja rikkaliku intellekti tasakaalu.
Gustav Suits
Loomingust nr. 8/1932
